Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
vastu
kahju
hüvitise
ja
viivise
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 08.09.2019 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta XX kanda.
YY taotlus apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldada. Määrata YY apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks 504 eurot.
5.Välja mõista XX-lt YY kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 504 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt
1(11)
menetluskuludelt (504 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 26.02.2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu kahju hüvitise ja viivise väljamõistmiseks ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude vaatas maakohus läbi eraldi menetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa QQ 28.11.2013. Testamendis määras QQ (pärandaja) kogu vara pärijaks oma elukaaslase YY, kohustades teda täitma pärandvara arvelt annakud pärandaja lastele. Sealhulgas oli pärija kohustatud annakuna andma annakusaajatele võrdsetes osades üle pärandajale kuuluvad õigused ja kohustused, mis tulenevad liisingulepingust, mille alusel oli pärandajal õigus kasutada sõiduautot Honda.
3.Nordea Finance Estonia AS (liisinguandja) ja pärandaja vahel oli sõlmitud liisinguleping nr 201204949 (liisinguleping), mille alusel oli pärandajal õigus kasutada sõiduautot Honda Civic, registrimärk XXXXXX (sõiduk, auto). Pärandi avanemise hetkel oli sõiduki jääkväärtus 9493,61 eurot ja turuväärtus 15 000 eurot. Hageja hinnangul oli seega annaku väärtus 5506,39 eurot. Testamendis määratud annaku täitmise korral oleks hagejale ja tema vennale liisinguleping üle läinud. Kuna kostja ei tasunud liisingumakseid, öeldi liisinguleping üles. Hageja tugineb pärimisseaduse (PärS) §-le 72, leides, et temale ja tema vennale on tekkinud annakutäitja süül kahju kokku 5506,39 eurot (sõiduki turuväärtuse ja liisingulepingus märgitud jääkväärtuse vahe) ning hageja nõuab hagis sellest poole, s.o 2753,20 euro ja viivise väljamõistmist.
4.Hagejal on võimalik esitada kahjunõue üksinda ja nõuda kahju hüvitamist ainult enda osas. Kummalgi annakusaajal oli eraldi õigus otsustada, kas võtta annak vastu või mitte. Annakusaajad on osavõlausaldajad ning seega on igaühel neist õigus nõuda kohustuse täitmist endale teiste võlausaldajatega võrdses osas. Annakust loobumine on PärS § 64 lg 2 ja § 119 lg 1 järgi võimalik kolme kuu jooksul ning hageja annakust selle tähtaja jooksul ei loobunud. Hageja väidet, mille kohaselt ei ole ta annakust huvitatud, tuli käsitleda kompromissiettepanekuna. Harju Maakohtu 21.11.2016 otsuses tsiviilasjas nr 2(11)
2-14-21828 (annakusaajate hagi kostja vastu annakute täitmiseks) kohus ei aktsepteerinud annakust loobumist, vaid arvestas hüvitise määramisel annaku väärtusega. Ka kostja leidis tolles menetluses, et hageja ei saa enam annakust loobuda.
5.Kostja kohustus oli annak hagejale ja tema vennale üle anda. Leping jäi sõlmimata põhjusel, et kostja nõudis annaku üleandmise eest liiga suurt hüvitist, s.o 30 000 eurot. Hageja ei soovinud võtta vastu korraga vaid ühte annakut, vaid vaielda hüvitise suuruse üle lõpuni ning võtta seejärel kõik annakud korraga vastu.
6.Sõiduk ei olnud hageja valduses. See seisis pärandaja ema kortermaja parklas ning võtmed ja dokumendid asusid pärandaja ema korteris. Sõidukit ei kasutatud. Kostja vastuväited
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
8.Annakusaajaks olid hageja ja tema vend ühiselt, mistõttu ei saa hageja nõuda üksinda kahju hüvitamist. Kuna liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmine ei ole võimalik osaliselt, ei ole osadeks jaotatav ka kahju hüvitamise nõue.
9.Hageja loobus tsiviilasja nr 2-14-21828 menetluses liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja õiguste ja kohustuste ülevõtmisest kui nõudest vastava avaldusega. Kohus võttis seda loobumist arvesse ning annakusaajad ei vaidlustanud otsust. Hageja jättis tegemata liisingulepingu ülevõtmiseks vajalikud toimingud. Kostja ei saanud anda õiguseid ja kohustusi üle. Annakusaajad pidid need ise üle võtma. Kostja teavitas liisinguandjat, et ei soovi ise liisingulepingut üle võtta ning lepingu ülevõtmisest on huvitatud pärandaja pojad. Kostja lõi omalt poolt kõik vajalikud tingimused, et liisinguandja saaks lepingu üle anda. Kostjale ei ole teada, mille tõttu liisinguandja ja annakusaajate vahel leping sõlmimata jäi.
10.Hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Kahju suurus ei saa lähtuda summast, mis saadakse turuväärtusest liisingu jäägi lahutamisel. Tsiviilasjas nr 2-14-21828 ei tuvastatud annakueseme väärtust, vaid märgiti üksnes hüpoteetiline väärtus hagi hinna jaoks. Liisinguvõtjal on kohustus tasuda liisingumakseid. Kuna hageja ei tasunud liisingumakseid, on ta säästnud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5 tähenduses oma rahalise kohustuse täitmata jätmise tõttu. Hageja väidetud hüvitisest tuleb arvestada maha säästetu.
11.Kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel puudub seos. Hageja ei ole tõendanud, et annakueseme hävimine (lepingu ülevõtmise õiguse lõppemine) oleks toimunud kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu ning et kostja oli kohustuse rikkumises süüdi. Kostja esindaja tegi annakusaajatele 07.05.2014 e-kirjaga ettepaneku võtta sõiduki liisinguleping üle liisinguandja juures dokumentide vormistamisega. Samuti soovis kostja, et annakusaajad hüvitaksid talle pärandvara arvelt tasutud sõiduki liisingumaksed 1314,11 eurot. Sõiduk oli annakusaajate valduses. Kostja suhtles kirja teel liisinguandjaga liisingu ümbervormistamise teemal.
12.Liisingulepingu sõlmimise asemel pöördusid annakusaajad 10.06.2014 kohtusse hagiga, milles nõudsid pärijalt annakukohustuse täitmist. Esitatud hagis tuginesid hagejad ka asjaolule, et neile määratud annakuesemete hulgas on ka sõiduauto liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused. Hagis sisaldus avaldus, mille kohaselt loobuvad annakusaajad liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmisest. Maakohus 3(11)
võttis annakusaajate loobumist arvesse ja rahuldas hagi osaliselt. Annakusaajad ei vaidlustanud otsust. Hagejate nõudest loobumine ei ole mitte PärS § 64 lg 2 ja 119 lg 1 kohane loobumine, vaid menetluslik loobumine oma nõude maksmapanekust.
13.Hagi on aegunud. Hageja nõue on tehingust tulenev nõue (testamendist tulenev annakunõue). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 164 lg 1 järgi on aegumistähtaeg 3 aastat. Hagejal olid nõude asjaolud teada juba 29.09.2014, mil liisinguandja võttis hagejalt vara valduse üle põhjusel, et valdusel puudus õiguslik alus. Hagi aegumine algas 29.09.2014. Maakohtu otsus
14.Maakohus jättis 08.09.2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1764 eurot ja viivise.
15.Esmalt leidis maakohus, et kahju hüvitamise nõue sai muutuda sissenõutavaks alates hetkest, mil hagejale sai teatavaks sõiduki valduse ülevõtmine liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemise tõttu, s.o 29.09.2014. Seega ei ole hagi aegunud, kuna TsÜS § 148 järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest.
16.PärS §-st 72 tulenevalt eeldab kahju hüvitamise nõude maksmapanek annakutäitja poolt süülist kohustuse rikkumist. Hageja kohustus oli tõendada, et kostja on kohustust rikkunud. Kohtu hinnangul hageja seda ei tõendanud.
17.Hageja ja kostja esindaja vahelisest kirjavahetusest nähtuvalt mõistis hageja, et liisingulepingu üleandmiseks ei piisa kostjapoolsest liisinguandja teavitamisest, vaid vajalik on ka hagejapoolne tahteavaldus liisingulepingu ülevõtmiseks. Samuti nähtus kirjavahetusest, et kostja esindaja palus hagejat juhul, kui kumbki annakusaajatest ei soovi annakust mingi asja või õiguse/kohustuse saamist, teavitada kostjat sellest. Kostja esindaja selgitas hagejale, et annaku vastuvõtmine nõuab annakusaajate soovi annak vastu võtta ja küsis annakusaajatelt selget seisukohta annaku vastuvõtmise või loobumise kohta.
18.Liisinguandja ja kostja esindaja vahelisest kirjavahetusest nähtuvalt 09.05.2014 teavitas kostja esindaja liisinguandjat enda poolsest kohustusest anda annak (liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused) üle annakusaajatele ning palus valmistada ette vastava lepingu, millega kostja annab õigusjärglasena lepingu üle kolmandatele isikutele. Liisinguandja 27.05.2014 vastusest nähtuvalt teavitas liisinguandja kostjat sellest, et pärijad peavad ise jõudma kokkuleppele selles, kes liisingulepingu üle võtab. Kostja esindaja 29.05.2014 vastusest sellele kirjale nähtus, et kostja teavitas liisinguandjat sellest, et temal endal puudub liisingulepingu jätkamiseks huvi ning Siim Ausmees, kelle käes on auto, on liisingulepingu üleandmise vormistamisest keeldunud. Liisinguandja 02.06.2014 vastusest nähtuvalt saatis liisinguandja aadressile [email protected] kirja, et pärijatel tuleb teha avaldus rentniku vahetuseks ja saata liisinguandjale isiku andmed, kelle nimele liisingut soovitakse vormistada. 06.06.2014 vastuse kohaselt suhtles liisinguandja esindaja hagejaga, kes kinnitas, et soovib kõiki annakuid vastu võtta ühekorraga ning „soovib näha pärimistunnistust, mille alusel me palume tal Liisinguleping üle võtta“. Liisinguandja kinnitas 11.06.2014 kirjas, et on valmis annakusaajatega lepingu üleandmise kokkuleppe vormistama, kuid liisinguandja 4(11)
ei saa annakusaajaid selleks survestada. Samuti viitas liisinguandja sellele, et liisingulepingu ülevõtmise eelduseks on annakusaaja krediidikõlbulikkus.
19.Kostja esindaja ütles kostja nimel 10.06.2014 kirjas liisinguandjale liisingulepingu üles. Samas kirjas selgitas kostja esindaja liisinguandjale, et annakute üleandmise leping jäi sõlmimata põhjusel, et annakusaajad ei tahtnud tasuda muu hulgas juba kostja tasutud liisingumakseid.
20.16.05.2014 notariaalse tehingu kavandist nähtuvalt pidi annakutäitja liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused hagejale üle andma. Samuti nähtus lepingu projektist annakusaajate kinnitus selle kohta, et liisingulepingu objektiks oleva sõiduki valdus on üle antud koos kaasnevate dokumentide ja muu sõiduki juurde kuuluvaga pärandaja poolt annakusaajatele. Notariaalne leping jäi sõlmimata, kuid kohtu hinnangul nähtus esitatud tõendist, et sõiduki valdus ei olnud kostjal vaid hagejal.
21.Kohtu hinnangul nähtus eeltoodud tõenditest, et kostja oli teinud omalt poolt kõik võimaliku annaku üleandmiseks. Kohtule ei ole teada ja hageja ei toonud ka välja, mida kostja oleks saanud enamat teha annaku üleandmiseks. Liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused saab vastu võtta vaid annakusaaja uue liisinguvõtjana, sõlmides selleks lepingu liisinguandjaga. Annakutäitja ei oleks mingil moel saanud ilma annakusaaja tahteavalduseta ise õigusi ja kohustusi üle anda ning sõlmida annakusaaja nimel liisinguvõtjaga lepingu, millega kaasnevad nii õigused kui ka kohustused.
22.Kohtu hinnangul nähtus esitatud tõenditest ilmekalt, et hageja jättis tegemata vajalikud sammud annaku vastuvõtmiseks, s.o liisinguandjaga lepingulistesse suhetesse astumiseks. Samuti nähtus kohtule esitatud tõenditest, et hageja oli teadlik sellest, et liisingulepingu ülevõtmiseks oli tal endal vajalik pöörduda liisinguvõtja poole. Kohus märkis, et liisinguandja saatis 02.06.2014 kirja kohaselt teate küll [email protected], kuid ei ole eluliselt usutav, et hageja vend teda vastavast asjaolust ei teavitanud. Seda eriti olukorras, kus 10.06.2014 esitasid vennad koos hagi kostja vastu.
23.Kohtule ei nähtunud ühtegi kostjast tulenevat takistust liisingulepingu ülevõtmiseks. Asjakohatud olid hageja väited, mille kohaselt justkui takistas teda kostjapoolne hüvitise nõudmine. Kui annakusaajale on määratud mitu annakut, võib ta PärS § 65 lg 2 järgi loobuda kõigist annakutest või üksnes mõnest. Hageja tugines sellele, et jättis liisingulepingu ülevõtmiseks mais-juunis 2014 astumata vajalikud sammud seetõttu, et soovis kõik annakud koos vastu võtta pärast hüvitise vaidluse lõppemist. Hageja väidetega on vastuolus see, et varasemas kohtumenetluses hageja liisingulepingus tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmist siiski ei soovinud.
24.Kohtu hinnangul puudus hagejal ka igasugune õiguslik alus keelduda ühe annaku eseme vastuvõtmiseks enne, kui on võimalik võtta vastu kõik annakud ühekorraga. Hageja oli seega vastuvõtuviivituses. VÕS § 119 lg 1 järgi satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Sama paragrahvi lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. 5(11)
25.Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostjal oli kohustus tasuda liisingumakseid selle ajani, kui annakusaajad annaku vastu võtavad ning hiljem saanuks kostja nõuda annakusaajatelt tasutud liisingumaksete hüvitamist. Vaidluse all ei olnud asjaolu, et kostja oli tasunud liisingumakseid 28.11.2013 kuni mai 2014. Tsiviilasjas nr 2-14-21828 hagi esitamise ajaks 10.06.2014 ei olnud annakusaajad annaku vastuvõtmist liisinguandjaga vormistanud ega avaldanud ka annakutäitjale, kas nad üleüldse soovivad annakut vastu võtta. 10.06.2014 hagiavalduse p-s 1.9 teatasid annakusaajad, et loobuvad liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmisest. Annakusaajatel puudus igasugune alus eeldada, et annakutäitja asub teadmata tähtajani täitma liisingulepingut, s.o maksma liisingumakseid, ise samas sõiduautot mitte vajades ega kasutades. Seda enam, et annakutäitjal puudus igasugune teave selle kohta, et lepingu ülevõtmist üldse tulevikus soovitakse ja et annakusaajad on valmis liisingumaksed vabatahtlikult hüvitama. Arvestades seda, et 10.06.2014 hagis kinnitasid annakusaajad selgelt, et ei soovi liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmist, oli kostja kohtu hinnangul igati õigustatud liisingulepingu üles ütlema ja vältima sellega edasiste kulutuste tekkimist.
26.Hageja tugines sellele, et Harju Maakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21828 arvestas kohus liisingulepingu üleandmisest tuleneva annakuga hüvitise suuruse määramisel. Viidatud otsuse p-dest 2 ja 3 nähtus, et kohus arvestas hüvitise määramisel sellega, et hagejad ei saa tähtaja möödumisel enam annakust loobuda. Tolle menetluse ajal oli juba teada, et liisingulepingu üleandmine ei ole enam võimalik. Hageja sisuliselt aktsepteeris seda, et hüvitise arvestamisel lähtutakse ka annakust, mida hageja endale reaalselt ei saa ega vaidlustanud otsust. Kohus leidis, et asjaolust, et hüvitise määramisel tolles lahendis on arvestatud selle konkreetse annakuga, ei tulene hagejale õigust nõuda praegu hüvitist.
27.Kokkuvõtlikult leidis kohus, et asjas ei ole tõendatud, et annaku ese oleks hävinud kostja süül. Seega jättis kohus hagi kahju hüvitamiseks rahuldamata.
28.Isegi, kui kohus oleks tuvastanud PärS §-s 72 sätestatud kostja vastutuse olemasolu, oleks tulnud hagi jätta rahuldamata VÕS § 6 alusel. Tsiviilasja nr 2-14-21828 menetluses kinnitas hageja, et loobub liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja õiguste ja kohustuste ülevõtmisest. Praeguses menetluses leidis hageja, et tegelikkuses ei olnud tal võimalik annakust enam loobuda ning et seda avaldust tuleks käsitleda üksnes kompromissipakkumisena. Kohtu hinnangul ei saa sellisest lausete sõnastusest mingil moel teha järeldust, et tegemist oli kompromissipakkumisega. Tegemist ei olnud mitte annakust loobumisena PärS §-de 65 ja 119 tähenduses, vaid menetlusliku loobumisega endale kuuluva õiguse maksmapanekust. Selline loobumine viitab asjaolule, et annakusaajad ei olnud huvitatud sõiduki liisingumaksete hüvitamisest, edasiste liisingumaksete tasumisest ning võimalikust aja- ja närvikulust, mis oleks seondunud sõiduki võimaliku müügiga. Olukorras, kus hageja on mitu aastat tagasi loobunud oma nõude maksmapanekust, on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu tulla uuesti oma nõuet maksma panema. Hageja poolt ei olnud kooskõlas hea usuga nõuda esmalt annaku üleandmist, olles samas teadlik, et liisinguleping on ammu lõpetatud ja seejärel nõuda kahju hüvitamist.
6(11)
Apellatsioonkaebus
29.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
30.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole kohustust rikkunud ja on teinud omalt poolt kõik, et annak saaks üle antud. Kohus tegi ebaõige järelduse, et hageja ise on jätnud tegemata vajalikud sammud annaku vastuvõtmiseks, s.o liisinguandjaga lepingulistesse suhetesse astumiseks. Vale on järeldus, et kostja ütles liisingulepingu üles, kuna tal ei ole põhjust tasuda liisingumakseid asja eest, mida tal ei ole, ei peagi olema ja mida ta ei taha. Liisinguleping ei lõppenud mitte seetõttu, et kostja selle üles ütles, vaid seetõttu, et liisingut ei tasutud ja liisinguandja ütles selle üles. Seega rikkus kostja enda kohustust tagada annaku säilimine. Kohus jättis eeltoodud kohustuse rikkumise analüüsi täielikult kõrvale. Lisaks lähtus kohus asja lahendamisel ebaõigest asjaolust, et liisingulepingu ütles üles kostja, mitte liisinguandja. Juba eeltoodud faktiviga on eelduslikult toonud kaasa ka ebaõige kohtulahendi tegemise.
31.Juhul, kui kohus oleks faktilised asjaolud õigesti tuvastanud, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et kostja rikkus enda kohustust tagada annaku säilimine ning kuna kostja rikkus enda kohustusi, ütles liisinguandja liisingulepingu üles, mistõttu muutus annaku üleandmine võimatuks. Samas kostja seda asjaolu ignoreeris ning nõudis hagejalt hüvitist (sh läbi täitemenetluse) kõigi annakute eest, sh annaku eest, mille puhul oli kostjale teada, et kostja seda annakut üle anda ei saa. Seega on kostja tegutsenud ajendatuna soovist hageja arvel alusetult rikastuda.
32.Kostjal on pärijana kohustus täita testamendis määratud annakud ja PärS § 72 kohaselt on annakusaajal õigus nõuda annakutäitjalt kahju hüvitamist, kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül. Liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmine hagejale ei ole enam võimalik, kuna liisingleping lõpetati kostja kohustuste teadlikult täitmata jätmise tõttu ja liisinguandja müüs sõiduki kolmandale isikule. Sisuliselt on annakuks määratud ese hävinud kostja süül, mistõttu tuleb kostjal tekkinud kahju hüvitada. Seega ei võtnud maakohus arvesse kostja kui annakutäitja kohustuse rikkumist ja jõudis ebaõigele järeldusele, et kostja kohustuste rikkumine ei ole tõendatud.
33.Hageja jaoks jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et asjaolust, et hüvitise määramisel tsiviilasjas nr 2-14-21828 tehtud lahendis on arvestatud selle konkreetse annakuga, ei tulene hagejale õigust nõuda praegu hüvitist. Hageja tõlgendab kohtu seisukohta selliselt, et kui isik maksab tasu mingi asja eest, siis nn hinna tasumine ei anna õigust saada asi endale.
34.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ei ole tõendatud, et annaku ese hävis kostja süül. Kuivõrd kostja jättis liisingumaksed tegemata, lõpetati liisinguleping ja sõiduk võeti tagasi liisinguandja valdusesse, ei ole annaku üleandmine hagejale ega tema vennale enam võimalik. Järelikult on annaku ese hageja jaoks hävinud just kostja süül, kuivõrd kostja ei täitnud enda annakutäitja kohustust. Seega on hagejale tekkinud kahju.
35.Hagejale tekkinud kahju seisneb selles, et annaku täitmise korral oleks temale ning tema vennale üle läinud sõiduki liisinguleping, mille kohaselt oli sõiduki jääkväärtus pärandaja surma hetkel 9493,61 eurot. Arvestades, et sõiduki turuväärtus oli 15 000 7(11)
eurot, tekkis hagejale ja tema vennale kahju kokku 5506,39 eurot. Kui kostja oleks täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi ja tasunud nõuetekohaselt liisingumakseid, ei oleks liisingulepingut üles öeldud ning annakuna üleantav liisinguleping ei oleks lõppenud. Liisingulepingu üleandmisel hagejale ja tema vennale oleks olnud neil võimalik sõiduk liisinguandja kaudu võõrandada, mille tulemusel oleksid hageja ja tema vend saanud kasu 5506,39 eurot.
36.Seega tõlgendas maakohus valesti materiaalõigust ja Harju Maakohtu otsust tsiviilasjas nr 2-14-21828. Hageja on seisukohal, et kostja süül annaku eseme hävinemine on tõendatud ning sellest tulenevalt oleks kohus pidanud tuvastama ka kahju olemasolu ja selle võimaliku suuruse. Seega on ka hageja viivisenõue kostja vastu õiguspärane.
37.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-14-21828 esitas hageja menetlusliku loobumise. Tsiviilasjas nr 2-14-21828 ei esitatud kohtule nõuet auto üleandmiseks. Kui see nõue oleks esitatud ja hiljem sellest nõudest loobutud, siis oleks see menetluslik loobumine. Kui võlausaldajal on võlgniku vastu mitu nõuet, siis see on võlausaldaja otsustada, kas ta soovib esitada kõik nõuded ühes kohtuasjas või on ta soov viia läbi iga nõude osas eraldi kohtumenetlust.
38.Maakohus ei arvestanud kostja käitumisega, kes palus kohtutäituril täita otsust, olles teadlik sellest, et hüvitise sees on ka summa asja eest, mida ta üle ei anna. Selline käitumine on muu hulgas vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja tegi kostjale kohtuvälise ettepaneku tasaarvestada hageja nõue kostja vastu kostja nõudega hageja vastu, kuid kostja sellega ei nõustunud. Ka eeltoodust tuleneb kostjapoolne hea usu põhimõtte vastane käitumine.
39.Maakohus tugines ebaõigesti asjaolule, et vaidlusalune sõiduk oli hageja venna valduses. Tegelikkuses asus sõiduk pärandaja ema hoovis ja hagejale teadaolevalt hoiti ka sõiduki võtmeid pärandaja ema elukohas. Seega hagejal ega tema vennal sõiduki valdust polnud.
40.Kohus ei põhjendanud, kuidas pidi hagejale olema teada kostja poolt kolmandale isikule saadetud e-kirjade sisu. Asjaolu, et hageja ja kolmas isik on vennad, ei tähenda kuidagi seda, et hagejal on ligipääs venna e-postile. Seega asus maakohus lahendi tegemisel fakte ise kunstlikult looma, mis ei ole kuidagi kooskõlas menetlusõiguse normidega. Vastustaja seisukoht
41.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
42.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
43.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse
44.Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
45.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui annakutäitja süül on hagejale jäänud üle andmata QQ testamendiga hagejale ja tema vennale annakuna määratud Nordea Finance Estonia AS-ga sõlmitud liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh õigus kasutada sõiduautot Honda Civic, ja muudetud annaku täitmine võimatuks seetõttu, et liisinguandja lõpetas liisingulepingu ja võõrandas liisingueseme.
46.Annaku üleandmise nõue on Pärs § 56 lg 1 viimase lause järgi võlaõiguslik nõue annakutäitja vastu ja PärS § 72 sätestab, et kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül, on annakusaajal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus oleks pidanud PärS § 72 järgi kostjalt hageja kasuks kahju hüvitise välja mõistma.
47.Nõude rahuldamiseks pidi hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et kostja on kohustust annak üle anda rikkunud ja kostja rikkumise tõttu on annaku ese hävinud. Käesoleval juhul pidi hageja tõendama, et kostja süülise tegevuse või tegevusetuse tõttu on liisinguleping, millest tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmist on hagejal õigus annakuna nõuda, liisinguandja poolt lõpetatud. Lisaks tuli tõendada kahju suurus ning põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole liisingulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi annakusaajatele üle andnud, kuid õige on maakohtu järeldus, et annaku täitmata jätmine ei toimunud kostja süül, kuna annaku üleandmist takistas annakusaajate endi tegevusetus liisingulepingu ülevõtmisel. Kostja oli teinud liisinguandjale tahteavalduse, et annakusaajad saaksid liisingulepingu üle võtta, kuid annakusaajad ei ole liisinguandjale lepingu sõlmimiseks tahteavaldusi teinud. Liisinguandja ega kostja ei saanud sundida annakusaajaid lepingut üle võtma.
48.Kuigi pärast annaku esemeks olnud liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja poolt ja liisingueseme müümist ei olnud võimalik kostjal enam annakut täita, saab hageja nõuda kostjalt eeltoodu tõttu kahju hüvitamist ainult siis, kui annaku täitmine, s.t liisingulepingu ülevõtmine, muutus võimatuks kostja süül. Kolleegium märgib, et vaidluse lahendamisel ei olnud määrava tähtsusega see, kes liisingulepingu üles ütles. Samas on ebaõige kaebuse väide, et maakohtu otsuse järgi ütles liisingulepingu üles kostja. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 14 tuvastanud, et kostja esitas liisingulepingu ülesütlemiseks 10.06.2014 tahteavalduse liisinguandjale, kuid sellest ei ole maakohus järeldanud, et kostja avalduse alusel ka liisinguleping lõppes. Maakohtu otsuse p-s 4 on maakohus tuvastanud puutuvalt aegumise vastuväite lahendamisega, et liisinguandja poolt lepingu ülesütlemisega seoses sõiduk tagastati liisinguandjale. Seega ei ole maakohus tuvastanud, et liisinguleping lõppes kostja poolt selle ülesütlemisega.
49.Ebaõige on apellandi käsitlus, et kostja oleks pidanud jätkama liisingulepingu täitmist, sh ka liisingumaksete maksmist, olenemata sellest, et annakusaajad ei soovinud liisingulepingut üle võtta ja tasutud liisingumakseid kostjale hüvitada ning kostjal 9(11)
puudus võimalus ja ka soov liisitud autot ise kasutada. Annakutäitja kohustus on teha võimalikuks annakusaajatel annaku eseme omandi saamine, kuid kui annakusaajad ei nõustu või viivitavad annaku vastuvõtmisega ja ei ole nõus tehtud kulutusi hüvitama, siis ei saa kostjale ette heita, et ta loobus liisingumaksete maksmisest, mistõttu liisinguleping liisinguandja poolt lõpetati. Maakohus on õigesti esitatud tõenditest tuvastanud, et kostja poolt ei olnud takistatud liisinguandja ja hageja või tema venna vahel liisingulepingu ülevõtmine. Ebaõige on apellandi väide, et ta ei olnud teadlik liisingulepingu ülevõtmisega seonduvast, kuna vastav ettepanek tehti tema vennale. Poolte ja nende esindajate kirjavahetusest seonduvalt liisingulepingu ülevõtmisega tuleneb, et kostja esindaja tegi hagejale sellekohase pakkumise, paludes hüvitada liisingumaksed, mis olid tasutud pärast pärandi avanemist, millele hageja 07.05.2014 vastas, et asjaolusid tuleb veel kontrollida (tl 73). Liisinguandja töötaja CC kirjutas 06.06.2014 kostja esindajale, et ta suhtles lepingu ülevõtmiseks hagejaga, kuid hageja väljendas, et soovib kõik annakud vastu võtta korraga ja näha pärimistunnistust, mille alusel tal palutakse lepingule võtta (tl 75). Seega on eksitav hageja apellatsioonkaebuse väide, et temale ei antud võimalust liisingulepingut üle võtta või et ta ei olnud liisingulepingu ülevõtmisega seonduvast teadlik. Õige on maakohtu järeldus, et pärast kostja ja liisinguandja poolt lepingu ülevõtmise kohta pakkumise tegemist, olid hageja ja tema vend VÕS § 119 lg 1 järgi vastuvõtuviivituses, mis välistab kostja vastutuse annaku üleandmata jätmise eest, välja arvatud juhul, kui kostja rikkus kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tegutsenud liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste hagejale ja tema vennale üleandmisega seonduvalt viisil, millest järelduks tema tahtlus või raske hooletus, kohtu ette toodud ei ole.
50.Hageja rõhutab, et maakohus tugines ebaõigesti asjaolule, et liisitud sõiduk oli hageja venna valduses, kuna tegelikkuses asus sõiduk pärandaja ema hoovis ja hagejale teadaolevalt hoiti ka sõiduki võtmeid pärandaja ema elukohas. Kolleegiumi arvates ei ole see, kus täpselt liisitud auto asus, määrava tähtsusega. Vaidlust ei ole selles, et auto ei olnud kostja valduses, mistõttu auto valduse üleandmist kostjalt hagejad nõuda ei saanud. Tsiviilasjas nr 2-14-21828, milles olid samad pooled kui käesolevas asjas ja mille esemeks oli annakute täitmise nõue, 21.11.2016 tehtud otsuse p-s 3 on kohus tuvastanud, et auto viis pärandaja ema juurde Siim Ausmees, kes oli koos hagejaga annakusaaja.
51.Seega ei ole kostja rikkunud süüliselt annaku üleandmise kohustust ja kostja tegevuse tõttu ei ole muutunud võimatuks annaku üleandmine ehk siis ei ole täidetud PärS § 72 järgi esitatud kahju hüvitamise nõue rahuldamise eeldus. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust.
52.Õige on see, et tsiviilasjas nr 2-14-21828 arvestati annakute väärtuste määramisel ka liisingulepingust tuleneva hüve väärtusega, kuid eeltoodu ei anna alust PärS § 72 järgi esitatud kahju hüvitamise hagi rahuldamiseks. Tsiviilasjas nr 2-14-21828 tehtud kohtuotsusest ei saa järeldada, et liisingulepingu lõpetamine, mille tõttu ei olnud võimalik annakut üle anda, oleks toimunud kostja süül.
53.Kolleegiumi arvates ei anna apellandi väited alust, et järeldada kostja poolt oma õiguste hea usu vastast kasutamist. Asjaolust, et kostja alustas tsiviilasjas nr 2-14-21828 tehtud 10(11)
kohtuotsuse sundtäitmist, seda järeldada ei saa. Nimetatud kohtuotsusega oli hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitis ja kostjal oli õigus pöörduda selle sundtäitmiseks kohtutäituri poole.
54.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja (apellandi) kanda.
55.Kostja (vastustaja) esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid koos käibemaksuga 504 eurot (ilma käibemaksuta 420 eurot), mis moodustub esindajatasust 3 tunni töö eest tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 168 eurot tunnis). Hageja palus kohtul kontrollida kostja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust
56.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabitoiminguteks kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud. Kohtutoimikust nähtuvalt on kostja esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma apellatsioonkaebusega ja eeldatavalt suhtlema kliendiga. Kolleegium peab kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu põhjendatuks. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle hüvitada kulud koos käibemaksuga.
57.Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu kokku 504 eurot (3x168). Kostja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
58.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.