Otsuse tegemise aeg ja koht 8. september 2019, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-18-3011
Tsiviilasi
X X hagi Z Zi vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes
Hagihind
2973,46 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja X X (isikukood ccc), lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg (e-post: [email protected]) Kostja Z Z (isikukood ccc), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamise kord
09.08.2019 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata
2.Jätta menetluskulud hageja kanda.
3.Mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1764 eurot.
4.Hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1764 eurot) tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras iga viivitatud päeva eest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.X X (hageja) esitas 26.02.2018 Harju Maakohtule hagi Z Zi (kostja) vastu kahju hüvitamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuetes. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude on kohus vaadanud läbi eraldi menetluses. Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa Z X 28.11.2013. Testamendis määras Z X oma pärijaks enda elukaaslase Z Zi, kohustades teda täitma pärandvara arvelt annakud pärandaja lastele. Sealhulgas oli pärija kohustatud annakuna andma annakusaajatele võrdsetes osades üle pärandajale kuuluvad õigused ja kohustused, mis tulenevad liisingulepingust, mille alusel on pärandajal õigus kasutada sõiduautot Honda (edaspidi ka sõiduk). Nordea Finance Estonia AS (edaspidi ka liisinguandja) ja pärandaja vahel oli sõlmitud liisingleping nr xxx (edaspidi liisinguleping, vara Honda Civic, reg märk xxx). Pärandi avanemise hetkel oli sõiduki jääkväärtus 9493,61 eurot ja turuväärtus 15 000 eurot. Hageja hinnangul oli seega annaku väärtus 5506,39 eurot. Testamendis määratud annaku täitmise korral oleks hagejale ning tema vennale Honda liisinguleping üle läinud. Kuna kostja ei tasunud liisingumakseid, öeldi liisinguleping üles. Hageja tugineb pärimisseaduse (PärS) §-le 72 ning leiab, et leiab, et temale ning tema vennale on tekkinud annakutäitja süül eeltoodud alusel kahju kokku (Honda turuväärtuse ning liisingulepingus märgitud jääkväärtuse vahe) 5506,39 eurot ning hageja nõuab hagis sellest poole, s.o 2753,20 euro väljamõistmist. Hageja taotleb ka kahju nõudelt viiviste väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kostja poolt hagiavalduse kättesaamisest kuni nõude täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist. Hageja leiab, et tal on võimalik esitada kahjunõue ka üksinda. Kahju hüvitamist saab hageja nõuda ka ainult enda osas. Samuti oli kummalgi annakusaajal eraldi õigus otsustada, kas võtta annak vastu või mitte. Annakusaajad on osavõlausaldajad ning seega on igaühel neist õigus nõuda kohustuse täitmist endale teiste võlausaldajatega võrdses osas. Hageja leiab, et kohtumenetluses ei olnud enam võimalik annakust loobuda. Annakust loobumine on PärS § 64 lg 2 ja 119 lg 1 järgi võimalik kolme kuu jooksul ning hageja annakust selle tähtaja jooksul loobunud ei ole. Hageja väidet, mille kohaselt ei ole ta annakust huvitatud, tuli käsitleda kompromissiettepanekuna. Ka kostja leidis tolles menetluses, et hageja ei saa enam annakust loobuda. Kohus ei ole asjas nr 2-14-21828 tehtud otsuses mitte aktsepteerinud annakust loobumist, vaid on arvestanud hüvitise määramisel annaku väärtusega. Kostja kohustus oli annak hagejale ja tema vennale üle anda. Leping jäi sõlmimata põhjusel, et kostja nõudis annaku üleandmise eest liiga suurt hüvitist, 30 000 eurot. Hageja ei soovinud võtta vastu korraga vaid ühte annakut, vaid vaielda hüvitise suuruse üle lõpuni ning võtta seejärel kõik annakud korraga vastu. Sõiduk ei olnud hageja valduses. See seisis pärandaja ema kortermaja parklas ning võtmed ja dokumendid asusid ema korteris. Sõidukit ei kasutanud keegi pika aja vältel. Hagi ei ole aegunud, kuna nõude alus ei tulene tehingust vaid seadusest ning aegumistähtaeg on 10 aastat.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis vastuses, et kuivõrd annakusaajaks olid hageja ja tema vend ühiselt, ei saanud hageja nõuda
2-18-3011 üksinda kahju hüvitamist ning hagi pidi olema esitatud annakusaajate poolt ühiselt. Kuna liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmine ei ole võimalik osaliselt, ei ole osadeks jaotatav ka kahju hüvitamise nõue. Kostja ei saanud anda annakuesemesse kuuluvat õigust kummalegi annakusaajale 50% ulatuses. Seega ei ole põhjendatud ka 50% kahju hüvitamise nõue. Ka on hageja loobunud tsiviilasja nr 2-14-21828 menetluses liisingulepingust nr xxx tulenevate liisinguvõtja õiguste ja kohustuste ülevõtmisest (kui nõudest) vastava avaldusega. Kohus võttis seda loobumist arvesse ning annakusaajad ei vaidlustanud otsust. Samuti leiab kostja, et hageja ise on jätnud tegemata liisingulepingu ülevõtmiseks vajalikud toimingud. Kostja ei saanud anda õiguseid ja kohustusi üle. Annakusaajad pidid need ise üle võtma. Kostja teavitas liisinguandjat, et ei soovi ise liisingulepingut üle võtta ning lepingu ülevõtmisest on huvitatud pärandaja pojad. Kostja lõi omalt poolt kõik vajalikud tingimused, et liisinguandja saaks lepingu üle anda. Kostjale ei ole teada, mille tõttu leping sõlmimata jäi. Hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Ka ei saa lähtuda kahju suurus summast, mis saadakse turuväärtusest liisingu jäägi lahutamisel. Tsiviilasjas nr 2-14-21828 ei tuvastatud annakueseme väärtust, vaid märgiti üksnes hüpoteetiline väärtus hagi hinna jaoks. Liisinguvõtjal on kohustus tasuda liisingumakseid. Kuna hageja ei tasunud liisingumakseid, on ta säästnud VÕS § 127 lg 5 tähenduses oma rahalise kohustuse täitmata jätmise tõttu. Hageja poolt väidetud hüvitisest tuleb arvestada maha säästetu. Kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel puudub seos. Hageja ei ole tõendanud, et annakueseme hävimine (lepingu ülevõtmise õiguse lõppemine) oleks toimunud kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu ning et kostja oli kohustuse rikkumises süüdi. Kostja esindaja tegi annakusaajatele 07.05.2014 e-kirjaga ettepaneku võtta sõiduki liisinguleping üle liisinguandja juures dokumentide vormistamisega. Samuti soovis kostja, et annakusaajad hüvitaksid talle pärandvara arvelt tasutud sõiduki liisingumaksed 1314,11 eurot. Sõiduk oli annakusaajate valduses. Samuti saatis kostja liisinguandjale 09.05.2014 kirja, et liisinguvõtja surma tõttu ja annaku üleandmise kohustuse tõttu valmistaks liisinguandja ette vastava lepingu, millega liisinguleping antakse üle annakusaajatele. Liisinguandja vastas kostjale 02.06.2014. e-kirjaga, et on edastanud aadressil xxx kirja, et rentniku vahetuseks liisingulepingus tuleb teha liisinguandjale vastav avaldus koos isikuandmete äranäitamisega, kelle nimele liisingut soovitakse vormistada. Kostja esindaja päringu peale liisingu ümbervormistamise asjaolude kohta teatas liisinguandja 06.06.2014 e-kirjaga, et liisinguandja suhtles annakusaaja S Xga, kes soovib näha pärimistunnistust, mille alusel ta peab liisingulepingu üle võtma. Liisinguandja informeeris kostjat oma 11.06.2014. e-kirjaga, et liisinguandja on valmis annakusaajatega lepingu üleandmise kokkuleppe ära vormistama, kuid ta ei saa annakusaajaid selleks survestada. Liisingulepingu sõlmimise asemel pöördusid annakusaajad 10.06.2014 kohtusse hagiga, milles nõudsid pärijalt annakukohustuse täitmist. Esitatud hagis tuginesid hagejad ka asjaolule, et neile määratud annakuesemete hulgas on ka sõiduauto Honda liisingulepingu õigused ja kohustused. Hagiavalduses sisaldus avaldus, mille kohaselt loobuvad annakusaajad liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmisest. Maakohus võttis annakusaajate loobumist arvesse ja rahuldas hagi osaliselt. Annakusaajad otsust ei vaidlustanud. Kostja leiab, et hagejate loobumine nõudest ei ole mitte PärS § 64 lg 2 ja 119 lg 1 kohane loobumine, vaid menetluslik loobumine oma nõude maksmapanekust. Hagi on aegunud ja kostja taotleb aegumise kohaldamist. Hagi esitati 26.02.2018, hageja nõue on tehingust tulenev nõue (testamendist tulenev annakunõue). TsÜS § 164 lg 1 järgi on aegumistähtaeg 3 aastat. Hagejal olid nõude asjaolud teada juba 29.09.2014, mil liisinguandja võttis hagejalt vara valduse üle põhjusel, et valdusel puudus õiguslik alus. Hagi aegumine algas
2-18-3011 seega 29.09.2014.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Kostja hinnangul algas hagi aegumine 29.09.2014 ning lõppes kolme aasta möödumisel. Hageja hinnangul hagi aegunud ei ole. Hageja nõue on pärimisseaduses (PärS) §-l 72 tuginev kahju hüvitamise nõue. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 148 järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue sai muutuda sissenõutavaks alates hetkest, mil hagejale sai teatavaks sõiduki valduse ülevõtmine liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemise tõttu, s.o 29.09.2014. Kohtu hinnangul ei ole hagi seega aegunud ja kohus jätab aegumise kohaldamiseks taotluse rahuldamata.
5.Hageja nõude aluseks on PärS § 72, milles on sätestatud, et kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül, on annakusaajal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist. Seega eeldab kahju hüvitamise nõude maksmapanek annakutäitja poolt süülist kohustuse rikkumist. Hageja on leidnud, et annakutäitja poolt kohustuse teadliku täitmata jätmise tõttu on lõpetatud liisinguleping, liisinguese on müüdud kolmandale isikule, lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminek hagejale ei ole enam võimalik ning sisuliselt on annakuks määratud ese hävinud kostja süül. Hageja nõuab PärS § 72 alusel kostjalt kui annakutäitjalt kahju hüvitamist.
6.Z X testamendist (tl 7 pöördel-9) nähtub, et pärandaja on kohustanud pärijat Z Zi täitma pärandvara arvel muu hulgas järgmise sisuga annaku: „andma minule kuuluvad õigused ja kohustused liisingulepingust, mille alusel on mul õigus kasutada sõiduautot Honda, võrdsetes osades minu poegadele S X’ile, isikukood xxx ja X X’ile, isikukood xxx.“ Seega on antud juhul annakusaaja hageja ning annakutäitja kostja. Testamendist nähtub ka, mis oli annaku ese- antud juhul eeltoodud liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused.
7.Asjas on olnud vaidluse all see, kas hageja võib esitada sellise nõude ilma, et kaashagejaks oleks teine annakusaaja. Kohus nõustub kostja argumentatsiooniga selles, et liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmine 50% ühele ja 50% teisele annakusaajale ei ole võimalik. Kohtu hinnangul ei välista see aga kahju hüvitamise nõudmist vaid ühe annakusaaja poolt pooles kahju ulatuses.
8.Vaidlus puudub selles, et eeltoodud annaku üleandmine hagejale ei ole enam võimalik, kuna liisinguleping on 18.11.2014 liisinguandja poolt üles öeldud ning liisinguese on müüdud kolmandale isikule (tl 22). Kohus peab menetlusökonoomia aspektist lähtudes otstarbekaks käsitleda esmalt seda, kas kostja on kohustust rikkunud.
9.Hageja kohustus oli tõendada, et kostja on kohustust rikkunud. Kohtu hinnangul hageja seda tõendanud ei ole.
10.Hageja ning kostja esindaja vahelisest kirjavahetusest (tl 73-73 pöördel) nähtub, et kostja esindaja on selgitanud hagejale, et auto liisingulepingu üleandmine saab toimuda liisinguandja juures. Esindaja on viidanud ka pärandvara arvelt tasutud liisingumaksetele kogusummas 1314,11 eurot ning kostja soovi selle summa hüvitamiseks. Vastusest sellele kirjale (sama tõend) nähtub, et hageja on kahelnud väidetes liisingumaksete tasumise kohta ning avaldanud arvamust, et liisingulepingu üleandmiseks ei piisa sellest, kui kostja palub liisinguandjal lepingu üleandmise
2-18-3011 vormistada. Kohtu hinnangul viitab hageja vastus sellele, et ka hageja on adunud, et liisingulepingu üleandmiseks ei piisa kostjapoolsest liisinguandja teavitamisest, vaid vajalik on ka hagejapoolne tahteavaldus liisingulepingu ülevõtmiseks.
11.Hageja ning kostja esindaja omavahelisest kirjavahetusest (tl 80 pöördel) nähtub kohtule, et kostja esindaja on hagejat palunud juhul, kui kumbki annakusaajatest ei soovi annakust mingi asja või õiguse/kohustuse saamist, teavitada kostjat sellest. Kostja esindaja on ka teavitanud hagejat oma kavatsusest teha liisinguandjale ettepanek valmistada ette dokumendid kas kohustuste ülevõtmiseks annakusaajate poolt või siis liisingulepingu ülesütlemiseks. Samuti on kostja esindaja selgitanud hagejale, et annaku vastuvõtmine nõuab annakusaajate soovi annak vastu võtta. Samuti on kostja esindaja küsinud annakusaajatelt selget seisukohta annaku vastuvõtmise või loobumise kohta.
12.Liisinguandja ja kostja esindaja vahelisest kirjavahetusest (tl 74-76) nähtub kohtule, et 09.05.2014 on kostja esindaja teavitanud liisinguandjat enda poolsest kohustusest anda annak (liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused) üle annakusaajatele ning palunud valmistada ette vastava lepingu, millega kostja annab õigusjärglasena lepingu üle kolmandatele isikutele. Liisinguandja 27.05.2014 vastusest nähtuvalt on liisinguandja teavitanud kostjat sellest, et pärijad peavad ise jõudma kokkuleppele selles, kes liisingulepingu üle võtab. Kostja esindaja 29.05.2014 vastusest sellele kirjale nähtub omakorda, et kotja on teavitanud liisinguandjat sellest, et temal endal puudub liisingulepingu jätkamiseks huvi ning S X, kelle käes auto on, on liisingulepingu üleandmise vormistamisest keeldunud. Kostja esindaja on samas kirjas kinnitanud liisinguandjale, et kostja ei näe muid võimalusi kui et kas annakusaajad võtavad õigused ja kohustused üle kokkuleppel liisinguandjaga või ütleb kostja lepingu üles, sest tal ei ole põhjust tasuda liisingumakseid asja eest, mida tal ei ole, ei peagi olema ja mida ta ka ei taha (kuna ei kasuta autot).
13.Samas kirjavahetuses nähtub 02.06.2014 liisinguandja vastusest, et liisinguandja saatis aadressile xxx kirja, et pärijatel tuleb teha avaldus rentniku vahetuseks ja saata liisinguandjale isiku andmed, kelle nimele liisingut soovitakse vormistada. 06.06.2014 vastuse kohaselt suhtles liisinguandja esindaja hagejaga, kes kinnitas, et soovib kõiki annakuid vastu võtta ühekorraga ning „soovib näha pärimistunnistust mille alusel me palume tal Liisinguleping üle võtta“. Liisinguandja on 11.06.2014 kirjas kinnitanud, et on valmis annakusaajatega lepingu üleandmise kokkuleppe vormistama, kuid liisinguandja ei saa annakusaajaid selleks survestada. Samuti on liisinguandja viidanud sellele, et liisingulepingu ülevõtmise eelduseks on annakusaaja krediidikõlbulikkus.
14.Kostja esindaja ütles kostja nimel 10.06.2014 kirjas liisinguandjale (tl 74) liisingulepingu üles. Samas kirjas on kostja esindaja selgitanud liisinguandjale, et annakute üleandmise leping jäi sõlmimata põhjusel, et annakusaajad ei tahtnud tasuda muu hulgas juba kostja poolt tasutud liisingumakseid.
15.16.05.2014 notariaalse tehingu kavandist (tl 42 pöödel-68) nähtub, et annakutäitja pidi liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused hagejale üle andma. Samuti nähtub sellest projektist annakusaajate kinnitus selle kohta, et liisingulepingu objektiks oleva sõiduki valdus on üle antud koos kaasnevate dokumentide ja muu sõiduki juurde kuuluvaga pärandaja enda poolt annakusaajatele. Notariaalne leping jäi sõlmimata, kuid kohtu hinnangul nähtub esitatud tõendist, et sõiduki valdus ei olnud kostjal vaid hagejal.
16.Kohtu hinnangul nähtub eeltoodud tõenditest, et kostja on teinud omalt poolt kõik võimaliku annaku üleandmiseks. Kohtule ei ole teada ning hageja ei ole ka välja toonud, mida kostja oleks saanud enamat teha annaku üleandmiseks. Liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused saab vastu võtta vaid annakusaaja uue liisinguvõtjana, sõlmides selleks lepingu liisinguandjaga. Annakutäitja ei oleks mingil moel saanud ilma annakusaaja tahteavalduseta ise õigusi ja kohustusi
2-18-3011 üle anda ning sõlmida annakusaaja nimel liisinguvõtjaga lepingu, millega kaasnevad nii õigused kui ka kohustused. Kostjal vastavad volitused hageja nimel lepingu sõlmimiseks puudusid.
17.Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõenditest ilmekalt, et hoopis hageja ise on jätnud tegemata vajalikud sammud annaku vastuvõtmiseks, s.o liisinguandjaga lepingulistesse suhetesse astumiseks. Samuti nähtub kohtule esitatud tõenditest, et hageja oli teadlik sellest, et liisingulepingu ülevõtmiseks on tal endal vajalik pöörduda liisinguvõtja poole. Kohus märgib, et liisinguandja on 02.06.2014 kirja kohaselt (tl 75) saatnud teate küll xxx, kuid kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja vend teda vastavast asjaolust ei teavitanud. Seda eriti olukorras, kus 10.06.2014 esitasid vennad koos hagi kostja vastu. Kohtule ei nähtu ühtegi kostjast tulenevat takistust liisingulepingu ülevõtmiseks. Hageja väited, mille kohaselt justkui takistas teda kostjapoolne hüvitise nõudmine, on asjakohatud. Kui annakusaajale on määratud mitu annakut, võib ta PärS § 65 lg 2 järgi loobuda kõigist annakutest või üksnes mõnest. Hageja on tuginenud sellele, et jättis liisingulepingu ülevõtmiseks mais- juunis 2014 astumata vajalikud sammud seetõttu, et soovis kõik annakud üheskoos vastu võtta pärast hüvitise vaidluse lõppemist. Hageja väidetega on vastuolus see, et varasemas kohtumenetluses hageja liisingulepingus tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmist siiski ei soovinud.
18.Kohtu hinnangul puudus hagejal ka igasugune õiguslik alus keelduda ühe annaku eseme vastuvõtmiseks enne, kui on võimalik võtta vastu kõik annakud ühekorraga. Hageja oli seega vastuvõtuviivituses. VÕS § 119 lg 2 järgi satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Sama paragrahvi lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
19.Hageja on leidnud, et kostjal oli kohustus tasuda liisingumakseid selle ajani, kui annakusaajad annaku vastu võtavad ning hiljem saanuks kostja nõuda annakusaajatelt tasutud liisingumaksete hüvitamist. Kohus hagejaga ei nõustu. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja oli tasunud liisingulepingu alusel liisingumakseid 28.11.2013 kuni 2014. a maikuuni. Kohtule hagi esitamise ajaks 10.06.2014 ei olnud annakusaajad annaku vastuvõtmist liisinguandjaga vormistanud ega avaldanud ka annakutäitjale, et nad üleüldse soovivad annakut vastu võtta. 10.06.2014 hagiavalduses (tl 76 pöördel-80) teatasid annakusaajad punktis 1.9, et loobuvad liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmisest.
20.Kohus leiab, et annakusaajatel puudus igasugune alus eeldada, et annakutäitja asub teadmata tähtajani täitma liisingulepingut, s.o maksma makseid, ise samas sõiduautot mitte vajades ega kasutades. Seda enam, et annakutäitjal puudus igasugune teave selle kohta, et lepingu ülevõtmist üldse tulevikus soovitakse ja et annakusaajad on valmis liisingumaksed vabatahtlikult hüvitama.
21.Arvestades seda, et 10.06.2014 hagiavalduses kinnitasid annakusaajad selgelt, et ei soovi liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmist, oli kostja kohtu hinnangul igati õigustatud liisingulepingu üles ütlema ja vältima sellega edasiste kulutuste tekkimist (mille hüvitamiseks valmidust ei ole hageja ka tõenditest nähtuvalt kinnitanud).
22.Hageja on nõude esitamisel tuginenud sellele, et Harju Maakohtu otsuses nr 2-14-21828 on kohus selle annakuga hüvitise suuruse määramisel arvestanud. Viidatud otsuse punktidest nr 2 ja 3 nähtub, et kohus on arvestanud hüvitise määramisel sellega, et hagejad ei saa tähtaja möödumisel enam annakust loobuda. Kohus on tolles lahendis märkinud, et kohtu hinnangul on hageja viidatud
2-18-3011 ettekääne, mille kohaselt jäi annak kostja tõttu üle andmata, otsitud iseloomuga ja menetluse käigus hageja seletustest tulenevalt ei soovinud nad maksta liisingumakseid, mis olid kaetud pärandvara arvelt pärast pärandaja surma. Tolle menetluse ajal oli juba teada, et liisingulepingu üleandmine ei ole enam võimalik. Hageja on sisuliselt aktsepteerinud seda, et hüvitise arvestamisel lähtutakse ka annakust, mida hageja endale reaalselt ei saa ega ole otsust vaidlustanud. Kohus leiab, et asjaolust, et hüvitise määramisel tolles lahendis on arvestatud selle konkreetse annakuga, ei tulene hagejale õigust nõuda praegu hüvitist.
23.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et asjas ei ole tõendatud, et annaku ese oleks hävinud kostja süül. Seega jätab kohus hagi kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole põhjendatud põhinõue, ei ole kostja rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ning kohus jätab rahuldamata ka hageja viivisenõude.
24.Kohus ei hakka menetlusökonoomia aspektist lähtudes tuvastama kahju olemasolu ja võimalikku suurust. Kohus ei käsitle otsuses ka otsuses viitamata tõendeid, kuna need ei ole asja lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad.
25.Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi, kui kohus oleks tuvastanud PärS §-s 72 sätestatud kostja vastutuse olemasolu, tuleks hagi jätta ikkagi rahuldamata VÕS § 6 alusel. VÕS § 6 lg-s 1 on sätestatud, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
26.Annakusaajate hagis kostja vastu esitatud hagiavalduses (tl 76 pöördel-80) on annakusaajad (sh hageja) kinnitanud punktis 1.9, et „lisaks teatavad hagejad, et loobuvad käesolevaga annakust nr.5 ehk Z X ja AS x, registrikood x, vahel 05.04.2012.a sõlmitud liisingulepingust nr 201204949 tulenevate liisinguvõtja õiguste ja kohustuste ülevõtmisest.“ Sama soovi on korratud hageja 30.09.2015 seisukoha punktis 5.3, märkides, et „Testamendi p-des 3.3.1 kuni 3.3.5 nimetatud annakute väärtused on järgmised: (maha on arvutatud Honda väärtus, kuna sellest annakust on hagejad loobunud)“.
27.Hageja on praeguses menetluses leidnud, et tegelikkuses ei olnud tal võimalik annakust enam loobuda ning et seda avaldust tuleks käsitleda üksnes kompromissipakkumisena. Kohtu hinnangul ei saa sellisest lausete sõnastusest mingil moel teha järeldust, et tegemist oli kompromissipakkumisega. Kohus nõustub kostja käsitlusega selles, et tegemist ei olnud mitte annakust loobumisena PärS §-de 65 ja 119 tähenduses, vaid menetlusliku loobumisega endale kuuluva õiguse maksmapanekust. Kohtu hinnangul viitab selline loobumine asjaolule, et annakusaajad ei olnud huvitatud sõiduki liisingumaksete hüvitamisest, edasiste liisingumaksete tasumisest ning võimalikust aja- ja närvikulust, mis oleks seondunud sõiduki võimaliku müügiga.
28.Kohus leiab, et olukorras, kus hageja on mitu aastat tagasi loobunud oma nõude maksmapanekust, on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu tulla uuesti oma nõuet maksma panema. Kohtu hinnangul ei olnud hageja poolt kooskõlas hea usuga nõuda esmalt annaku üleandmist, olles samas täpselt teadlik selles, et liisinguleping on ammu lõpetatud (04.07.2017 kiri, tl 20) ning seejärel nõude kahju hüvitamist. Seega jääks hagi rahuldamata ka VÕS § 6 lg 2 alusel.
Menetluskulud
29.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel
2-18-3011 kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab kostja menetluskulud hageja kanda.
30.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Hageja on palunud kohtul kontrollida kostja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja leiab, et hageja menetluskulude suurust arvestades on kostja menetluskulud ebaproportsionaalselt suured.
31.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt (tl 101) oli kostja menetluskulu lepingulise esindaja kulu kokku 9,5 tunni eest tunnihinnaga 140 eurot, lisandub käibemaks, kokku 1596 eurot. Kostja kinnitab, et ei saa käibemaksu tagasi arvestda. Kostja palus ka arvestada kohtuistungiga seonduvalt ajakulu 1h vastavalt menetluskulude nimekirjas toodud tunnitasule.
32.Kostjat esindas vandeadvokaat. Kohtu hinnangul on kostja õigusabi tunnitasu 140 eurot (lisandub käibemaks) põhjendatud ning selle suurus vastab kohtupraktikas mõistlikuks peetule.
33.Kohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud kogu ulatuses, arvestades asjas esitatud tõendite mahtu, vajadust tutvuda vastaspoole seisukohtadega ning tuua välja enda vastuväited. Seega on kostja õigusabikulu põhjendatud kokku 10,5 tunni ulatuses. Arvestades esindaja tunnitasu 140 eurot on põhjendatud kostja õigusabikulu 1764 eurot.
34.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
35.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.