Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.05.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-11277
Tsiviilasi
XX hagi MTÜ Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.11.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MTÜ Y apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsiooni- 1556 eurot menetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Rainer Osanik Kostja (apellant): MTÜ Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Forstiman
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Parandada Harju Maakohtu 11.11.2019 otsuse resolutsiooni p-s 3 ilmne ebatäpsus ja sõnastada resolutsiooni p 3 järgnevalt: Lugeda tööleping lõppenuks 01.07.2018 ( TLS § 107 lg 2).
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta MTÜ Y kanda.
4.Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja, töötaja) esitas 26.07.2018 Harju Maakohtule hagiavalduse MTÜ Y (kostja, tööandja) vastu poolte vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks 01.07.2017 vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg-le 2 ja kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 20.11.2017 tähtajaline tööleping kestusega kuni 31.12.2019, mille kohaselt asus hageja tööle täistööajaga nooremtreenerina, töötasuga 400 eurot kuus neto. Hageja edastas 11.06.2018 kostjale e-kirja teel avalduse, milles tegi ettepaneku lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Hageja läks 18.06.2018 korralisele puhkusele ning kostja ei vastanud hageja avaldusele enne, kui saatis 20.06.2018 e-kirja, milles teatas, et rahuldab hageja lahkumisavalduse ning veelkord edastas 26.06.2018 samasisulise e-kirja koos arvega. Hageja eeltooduga ei nõustunud ning esitas 28.06.2018 digitaalselt allkirjastatud vastuse kostja 26.06.2018 e-kirjale ja nõudele, milles mh selgitas, et ta on teinud 11.06.2018 ettepaneku töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel kooskõlas TLS §-ga 79.
3.Kostja eeltoodu pöördumisele ei vastanud ning hageja naasis pärast puhkuse lõppemist (02.07.2018) tööle. Sama päeva õhtul saatis kostja e-kirja, milles rõhutas, et ta on hageja lahkumisavalduse rahuldanud. Kostja tasus töötajale lõpparve 05.07.2018 ja märkis samal kuupäeval töötamise registrisse töösuhte lõpetamise aluseks TLS § 85 lg 1, s.o töölepingu korralise ülesütlemise töötaja poolt. Hageja lepinguline esindaja esitas 18.07.2018 kostjale e-kirja, milles tegi ettepaneku jõuda kohtuvälisele kokkuleppele ning palus anda oma seisukohast teada hiljemalt 23.07.2018. Kostja teatas 23.07.2018 kell 23.49, et seoses sellega, et hageja ei teavitanud, et teda esindab jurist või muud isikud, ei ole neil õigust ilma ametliku volituseta edastada andmeid kolmandatele isikutele ning tegi ettepaneku saata volitus 10 päeva jooksul. Arvestades kostja vastuse sisu ning seadusest tulenevaid töösuhtega seonduvaid vaidlustamise tähtaegasid, on hagejale selge, et kostja ei soovi asjas kokkulepet saavutada, mistõttu pöördus hageja kohtusse.
4.Kostja on asunud hageja avaldust tõlgendama hageja töölepingu korralise ülesütlemise avaldusena TLS § 85 lg 1 kontekstis, millega hageja ei nõustu. Avalduse sisust on selgelt näha hageja ettepanek kostjale lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Samuti on avalduse lõpus viide, et avalduse allkirjastamisega kinnitavad pooled, et ei oma mingeid materiaalseid ega finantsilise nõudeid (pretensioone) teineteise suhtes. Kostja poolt on
jäetud avaldus allkirjastatama, seega ei ole kostja avaldusega nõustunud. Kuna kostja ei ole töölepingut üles öelnud (puudub seadusest tulenev ülesütlemisavaldus), kuid on töölepingu ühepoolselt lõpetanud 01.07.2018, tehes sellekohase märke töötamise registrisse 05.07.2018, siis on selline töösuhte lõpetamine tühine ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja vastuväited hagile
5.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Tööleping tuleb lugeda lõpetatuks TLS § 79 alusel. Hageja väide, et tema 11.06.2018 avaldust ei ole võimalik tõlgendada hagejapoolse töölepingu ülesütlemise avaldusena, on alusetu. Hageja esitas otsese kirjalikus vormis tahteavalduse lõpetada tööleping, 11.06.2018 avalduses väljendub selge soov vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest alates 01.07.2018 ja kostja on sellega nõustunud. Seega on mõlemad pooled olnud nõus töölepingu lõpetamisega kokkuleppel. Õiguslikku tähendust ei oma, kuidas hageja otsustas töölepingu kokkuleppel lõpetada ning millistel tingimustel see toimub. TLS § 79 ei eelda kohustuslikku vormi poolte tahteavalduste väljendamiseks. Seetõttu on alusetu hageja väide nagu omaks tähendust, et kostja poolt on jäetud hageja avaldus allkirjastamata. Seega on tööleping lõpetatud 01.07.2018 poolte kokkuleppel ning hageja nõuded on alusetud.
7.Hageja viide töötamise registri kandele on alusetu. Maksukorralduse seadus (MKS) § 254 lg 1 p 9 kohaselt kantakse töötamise registrisse mh töötamise lõpetamise alus. Töötamise registri kanne ei tähenda ega asenda töölepingu ülesütlemist ning ei ole töölepingu ülesütlemise või muu lõppemise aluse tõend. Töötamise registri kande sisu ei asenda töölepingu tegelikku lõpetamise alust. Samuti võimaldab MKS § 256 lg 1 töötamise registri eksliku kande parandamist tööandja poolt.
8.Kostja esitas taotluse aegumise kohaldamiseks. Kui hageja sai kostja 20.06.2018 kirjast aru, et temaga on tööleping aluseta lõpetatud, pidi hageja töölepingu ülesütlemise vaidlustama 30 päeva jooksul (TLS § 105 lg 1). Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohtu 11.11.2019 otsusega hagi rahuldati, tuvastati poolte vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus, loeti tööleping lõppenuks 01.07.2017 (TLS § 107 lg 2), mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise (bruto) töötasu ulatuses kokku 1556 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
10.Pooltel on vaidlus töölepingu lõpetamise aluse, selle kehtivuse ja hageja keskmise palga suuruse üle.
11.Hageja 11.06.2018 e-kirja ja 11.06.2018 avaldusega (tl 5, 7, 8) on tõendatud, et hageja edastatud e-kirjas ja sellega koos esitatud avalduses tegi ta kostjale ettepaneku lõpetada tööleping poolte kokkuleppel alates 01.07.2018, maksta välja töötasu ja avaldusele poolte allkirjade andmisega kinnitada, et pooled ei oma mingeid materiaalseid ega finantsilisi nõudeid (pretensioone) teineteise suhtes. Võttes arvesse, et: 1) hagejaga oli sõlmitud tähtajaline tööleping, mida ta TLS § 85 lg-st 2 tulenevalt ei saanud korraliselt üles öelda, 2) pooled olid töölepingu p-s 6.1.1 kokku leppinud, et lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasub lepingu lõpetaja teisele osapoolele kuue kuu palgasumma, 3) hageja avalduses on tehtud ettepanekut kinnitata, et pooltel puuduvad töölepingu kokkuleppel lõpetamisel vastastikused pretensioonid, siis on kohus seisukohal, et tegemist ei ole hageja töölepingu ülesütlemise avaldusega TLS § 85 lg 1 järgi, vaid ettepanekuga lõpetada tööleping kokkuleppel enne lepingu tähtaja lõppemist koos tööandjale kuue kuu palga suuruse hüvituse mittetasumises kokku leppimisega.
12.Kostja 20.06.2018 e-kirjaga (tl 9) on tõendatud, et kostja on hageja ettepanekule vastanud, et klubi rahuldab hageja lahkumisavalduse ja palub hagejal täita töölepingu p-s 6.1.1 võetud kohustus tasuda lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel teisele osapoolele kuue kuu palgasumma. Kostja 26.06.2018 e-kirjaga (tl 6) on tõendatud, et 26.06.2018 edastas ta samasisulise e-kirja hagejale koos arvega. Hageja 28.06.2018 kirjaga (tl 1011) on tõendatud, et hageja vaidles kostja seisukohale ja 26.06.2018 esitatud arvele, summas 3112,02 eurot, maksetähtajaga 10.07.2018, vastu ning selgitas oma seisukohta, miks hageja ei öelnud temaga tähtajaliselt sõlmitud lepingut erakorraliselt üles, vaid tegi ettepaneku lõpetada leping poolte kokkuleppel, ilma p-s 6.1.1 leppetrahvi kohaldamata. Kostja 02.07.2018 e-kirjaga (tl 12) on tõendatud, et ta saatis vastusena hagejale uuesti e-kirja, milles märkis, et saadab vastuse hageja palvele tema töölt vabastamiseks. Kostja maksis hagejale välja lõpparve 05.07.2018. Töötamise registri väljatrükiga (tl 14) on tõendatud, et kostja märkis samal kuupäeval töötamise registrisse töösuhte lõpetamise aluseks TLS § 85 lg 1 ehk töölepingu korralise ülesütlemise töötaja algatusel.
13.Töölepingust tulenevalt oli kostjal õigus nõuda hagejalt töölepingu p-s 6.1.1. toodud leppetrahvi ainult juhul, kui tööleping lõpetatakse ühe poole algatusel, mitte poolte kokkuleppel. Seega on eeltoodud tõenditega kogumis tõendatud hageja hagiavalduses esile toodud asjaolu, et kostja ei lõpetanud hagejaga töölepingut poolte kokkuleppel, vaid tõlgendas hageja avaldust ülesütlemisavaldusena TLS § 85 lg 1 alusel ja selliselt ka vormistas töölepingu lõpetamise töötamise registris. Eeltoodud tõenditega on vastuolus kostja väide selle kohta, et tööleping tuleb lugeda lõpetatuks poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel ning kanne töötajate registris on tehtud ekslikult. Eluliselt usutav ei ole, et kostja eksis töötamise registris kande tegemisel ja märkis töölepingu lõpetamise kande TLS § 79 asemel TLS § 85 lg 1, sest pärast sellele hageja poolt tähelepanu juhtimist saanuks ta kohe tehtud eksimuse parandada (MKS § 256 lg 1). Hagi esitamise ajaks ei olnud kostja töötamise registris teinud töölepingu lõpetamise kande parandust (tl 14). Järelikult on kostja sellekohased vastuväited kujundanud alles pärast hagiavalduse ja lisade saamist.
14.Töötamise registri kanne ei tähenda ega asenda küll töölepingu ülesütlemist ning ei ole töölepingu ülesütlemise või muu lõppemise aluseks, kuid olukorras, kus kostja ei ole üheski muus dokumendis vormistanud hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralist lõpetamist ega selle õiguslikku alust, saab käsitleda registris tehtud kannet ühe tõendina töölepingu lõpetamise aluse kohta. Antud tõend on ka kooskõlas kostja e-kirjadega, millest nähtuvalt luges ta töölepingu lõppenuks hageja ülesütlemise avalduse alusel.
15.TLS § 79 ei eelda kohustuslikku vormi poolte tahteavalduste väljendamiseks, kuid VÕS §§-dest 16-20 tulenevalt oleks pidanud hageja ettepanekule (ofert) järgnema kostja poolne nõustumus (aktsept) või muu tegu, mis kinnitaks ettepanekuga nõustumist. Töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel pidanuks mõlemad osapooled olema töölepingu lõpetamisega nõus, sh olema jõudnud kokkuleppele lõpetamisega seotud tingimustes s.o töölepingu lõpetamise aeg ja tingimused, võimalike nõuete olemasolu või puudumine vms). Kui kokkulepet töölepingu lõpetamises ei saavutata, ei ole ka töösuhe lõppenud ja see jätkub. Kostja kirjavahetus hagejaga ja töölepingu p-le 6.1.1 tuginedes kuue kuu palga nõude ja sellekohase arve esitamine hagejale, ei tõenda kostja nõustumust töölepingu kokkuleppel lõpetamise ja hageja ettepanekuga vastastikuste pretensioonide puudumise kohta.
16.Kuna hageja ei ole töölepingut TLS § 95 lg-s 1 sätestatud viisil üles öelnud, siis on hagejaga töölepingu lõpetamine 01.07.2018 TLS § 104 lg-st 1 tulenevalt tühine. Arvestades asjaoluga, et hageja ettepanek oli lõpetada tööleping poolte kokkuleppel 01.07.2018 ning ta taotleb hagis tööleping lugeda lõpetatuks TLS § 107 lg-st 2 tulenevalt 01.07.2018, siis loeb kohus töölepingu lõppenuks alates 01.07.2018.
17.Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka TLS § 109 lg 1 kohane hüvitis. Hageja bruto töötasu, võttes arvesse töölepingus kokkulepitud netotasu 400 eurot kuus, on palgakalkulaatori (tl 85) järgi 518,67 eurot, seega on kolme kuu keskmine hüvitis 1556 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja vastuväited, et hageja bruto töötasu on palgakalkulaatori (tl 81) järgi 414,94 eurot, ei ole põhjendatud, kuna kostja on arvestanud ka 500 eurose tulumaksuvaba miinimumiga. Hageja väitel (tl 83 pöördel) ei ole ta kostjale esitanud avaldust tulumaksuvaba tulu arvestamiseks. Kostja ei ole seda väidet ümber lükanud ega vastupidist tõendanud. Apellatsioonkaebus
18.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Kohus tugines töösuhte lõpetamise asjaolusid tõlgendades ebaõigesti kostja poolt õigusalaste teadmiste puudumise tõttu tehtud vigadele (ebaõige viitamine leppetrahvile ja ebaõige õigusliku aluse märkimine töötamise registris). Kohus oleks pidanud arvestama, et kui kostja sai aru, et leppetrahvi nõudmine on ebaõige, siis kostja hagejalt seda ei nõudnud. Lisaks oli hageja poolt töölepingu lõpetamise vaidlustamise ajendiks töötamise registri ekslik kanne. Kanne ei asenda töölepingu tegelikku lõpetamise alust.
20.Tööleping tuleb lugeda lõpetatuks poolte kokkuleppel TLS § 79 lg 1 alusel. Olukorras, kus hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks kokkuleppel ja kostja väidab, et tööleping oli lõpetatud poolte kokkuleppel, tuleb esmalt lähtuda poolte ühisest tahtest. Muu hulgas nähtus selline tahe ka asjaolust, et kirjavahetuses avaldas hageja otse, et tema tahe on lõpetada tööleping kokkuleppel ning kostja vastas mitmel korral ühemõtteliselt, et hageja avaldus on rahuldatud ja tööleping on lõpetatud.
21.Maakohus ei käsitlenud hageja poolt õiguse teostamise (eelkõige tuginemine TLS § 109 lg-le 1) vastavust hea usu põhimõttele. Kostja on kohtuväliselt mitmel korral teatanud, et ta rahuldab hageja avalduse. Kostja teatas ka esimeses vastuses hagile, et tööleping tuleb lugeda lõpetatuks TLS § 79 lg 1 alusel. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks on hageja poolt nõude esitamine kostja suhtes olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt ei esine mõistlikku põhjust kasutada õiguskaitsevahendeid.
22.Hageja nõuded on aegunud. Kohtu seisukoht, et TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaeg algab töötamise registrisse kande tegemist 05.07.2019, ei ole seadusega kooskõlas.
23.Kohus jättis hindamata kostja 05.11.2018 vastuväite selle kohta, et kõik hageja nõuded ei põhine seadusel. TLS § 105 lg 1 kohase hagi saab pool esitada, kui ta on saanud kätte seaduses sätestatud vorminõuetele vastava ülesütlemisavalduse. Kostja ei ole hagejale ülesütlemisavaldust esitanud. Hagejal ei olnud sellises olukorras õigust taotleda TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamist ega nõuda kostjalt TLS § 109 alusel hüvitist.
24.Kohus luges 20.11.2017 töölepingu lõppenuks alates 01.07.2017, s.o enne töölepingu sõlmimist. Hageja avaldas hagiavalduses tahet lõpetada tööleping alates 01.07.2018 (hagiavalduse taotluses on hageja ekslikult märkinud 01.07.2017). Tuleb asuda seisukohale, et tööleping on lõppenud poolte kokkuleppel 01.07.2018. Vastustaja seisukoht
25.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 3 tuleb parandada ilmne ebatäpsus aastaarvu osas. Maakohus on lugenud töölepingu lõppenuks 01.07.2017. Asja materjalist nähtuvalt
toimus vaidlusalune töölepingu lõpetamine 01.07.2018. Seega tuleb tööleping lugeda lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel 01.07.2018.
27.Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
28.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
29.Kostja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud, milliseid konkreetseid tõendeid on Harju maakohus vääralt hinnanud või millistele menetluses esitatud tõenditele tuginedes oleks kohus pidanud jõudma teistsugusele järeldusele.
30.Apellatsioonkaebuse väide, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu ebaseaduslikult õigusalaste teadmiste puudumise tõttu, võib olla küll õige, kuid ei vabasta tööandjat vastutusest. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et hagejaga töölepingut lõpetades käitus ta heas usus ning saades teada, et leppetrahvi nõudmine on ebaõige, ei olegi ta hagejalt trahvi nõudnud. Hageja soov lõpetada tööleping poolte kokkuleppel, nii et kummalgi poolel ei ole teineteise suhtes materiaalseid nõudmisi, oli väljendatud selgelt ja ühemõtteliselt hageja 11.06.2018 ettepanekus ja sellele lisatud kokkuleppe tekstis, mille hageja palus kostjal allkirjastada. Töötaja sellise soovi peale leppetrahvi nõude esitamine ei ole kuidagi käsitletav heas usus käitumisena.
31.Peale leppetrahvi nõude saamist saatis hageja 28.06.2018 veelkord kostjale e-kirja, milles selgitas, et ta ei öelnud töölepingut üles, vaid tegi ettepaneku lõpetada leping poolte kokkuleppel, ilma p-s 6.1.1 sätestatud leppetrahvi kohaldamata. Hageja palus kostjal hiljemalt 30.06.2018 vastata, kas tööandja on nõus lõpetama töölepingu poolte kokkuleppel ning märkis, et kui kostja ei vasta nimetatud kuupäevaks, siis loeb ta, et töösuhe ei ole lõpetatud ning naaseb 02.07.2018 peale korralise puhkuse lõppemist tööle. Kostja sellele kirjale ei vastanud ning vastupidiselt hageja poolt selgesõnaliselt deklareeritule, lõpetas töölepingu 01.07.2018 TLS § 85 lg 1 alusel, see on töölepingu korraline ülesütlemine töötaja algatusel, mille kohta tegi 05.07.2018 ka kande töötajate registris.
32.Eeltoodust nähtub, et hageja soovis töölepingut lõpetada poolte kokkuleppel, milleks kostja aga nõusolekut ei andnud, mistõttu ei ole tegemist poolte ühise tahtega, nagu kostja ekslikult leiab. Kostja asus alles kohtumenetluses väitma, et tööleping lõpetati poolte kokkuleppel.
33.Kanne töötajate registris ei asenda küll töölepingu tegelikku lõpetamise alust, nagu kostja õigesti märgib, kui on siiski üheks kirjalikuks tõendiks töölepingu lõpetamise aluse kohta. Kostja ei ole esitanud ühtki muud tõendid töölepingu mingil teisel alusel lõpetamise kohta. Samuti ei parandanud kostja töötajate registris tehtud kannet, ka siis mitte, kui hageja selleks kostjale enne kohtusse pöördumist hageja esindaja poolt 18.07.2018 saadetud e-kirjas veelkord võimaluse andis.
34.Asjaolu, et kostja ei esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust, ei välista töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist tööandja poolt. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu ilma hagejapoolse tahteavalduseta.
35.Hagi ei ole aegunud. Hagejale sai töölepingu ebaseaduslik lõpetamine teatavaks 05.07.2018, kui kostja maksis välja lõpparve ja tegi kande töölepingu lõpetamise kohta töötajate registris. Hageja esitas hagi kohtusse 26.07.2018, see on enne 30-päevase aegumise tähtaja möödumist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
36.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
37.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.