A.K. ja M.T. hagi V.P. vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. märtsi 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.P. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): V.P. (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Vastustajad (hagejad): A.K. (ik: XXXXXXXXXXXX) ja M.T. (ik: XXXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Ott Lepmets ja vandeadvokaat Sandra Sepp
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 3. märtsi 2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus V.P. kanda.
3.Välja mõista V.P.lt A.K. ja M.T. kasuks solidaarselt ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 432 eurot.
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.K. ja M.T. (hagejad) esitasid 29.06.2018 maakohtule hagi V.P. (kostja) vastu L.K. (pärandaja) tehtud ja Tartu notar Aune Harujõe poolt XXXXXXX tõestatud testamendi tühisuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt suri pärandaja (hagejate ema) XXXXXXXXX Aarike Hooldekeskuses, olles XXXXXXX teinud notariaalse testamendi, millega määras kogu oma vara pärijaks kostja. Hagejad ei teadnud testamendi tegemisest ja kostja on pärandaja perekonnaliikmetele võõras inimene. Ka pärandaja ei kirjuta kostjast oma päevikutes rohkem kui mitme aasta jooksul paaril korral. Pärandajal ei olnud põhjust testamenti kostja kasuks teha, kuna kostja ei olnud pärandajale lähedane, ei pakkunud seltsi ega aidanud igapäevatoimetustes, ei tundnud huvi pärandaja käekäigu ja elutingimuste vastu ega tulnud matusele. Testament on tühine pärandaja piiratud teovõime ja/või otsusevõimetuse tõttu. Pärandaja vaimse tervise häired said alguse ca 25 aastat tagasi. Pärandaja kinnisideed, sundmõtted ja luulud, seejuures tema isiklike asjade varastamise ja elukohta sissetungimiste osas, olid juba 2008. aastaks sedavõrd suured, et ta ei saanud toimuvast adekvaatselt aru. Enamuse ajast veetis pärandaja kodus enda asju valvates, sissekäike kinni teipides, väärisasju „märgistades“ ja videosalvestisi vaadates. 2012. aastaks keerles pärandaja elu suuresti ümber tema luulumõtete. Päevikute alusel võib järeldada, et sel perioodil nägi pärandaja ka visuaalseid hallutsinatsioone ja illusioone. Samuti halvenes mälu. On ilmselge, et pärandaja oli teo- ja otsusevõimetu juba pikalt enne eestkoste seadmist 20.06.2016 ning kindlasti testamendi tegemise ajal XXXXXXX. Pärandaja mõtlemine ei olnud selge vähemalt viimased kümme aastat ning ta ei saanud aru oma tegude tähendusest, veel vähem oli suuteline iseseisvalt enda vara suhtes otsuseid vastu võtma.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja elas aastatel 1996–2006 pärandajalt üüritud korteris ning nende vahel kujunes usalduslik ja lugupidav sõprus. Kostjale ja pärandajale meeldis koos malet mängida, aeg-ajalt peeti koos kostja õpilastega „pannkoogiõhtuid“. 2012. a augustis kutsus pärandaja kostjat reisile Itaaliasse. Kuna kostja ei saanud minna, läks reisile kaasa kostja tütar XX koos emaga. Hagejad oma ema matuseid ei korraldanud. Kostja sai pärandaja surmast teada maikuus ning tema venna käest urni ja hauakivi. Hagejate suhted emaga ei olnud head, hagejad ei teadnud midagi ema elukorraldusest. Kostja oli pärandajale lähedane inimene. Asjaolu, et pärandaja otsustas oma vara pärandada inimesele, kes temaga tihedalt suhtles, ning jätta pärandist ilma oma lapsed, kes tema elust ei huvitunud, ei ole ennekuulmatu. Pärandaja ei olnud testamendi tegemise ajal teo- või otsusevõimetu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 3. märtsi 2020 otsusega hagi ning tuvastas L.K. (surnud XXXXXXX) tehtud ja Tartu notar A. Harujõe poolt 19. märtsil 2012 tõestatud testamendi tühisuse. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras hagejate menetluskulude rahaliseks suuruseks 5277,20 eurot (sh 350 eurot riigilõiv, 1140 eurot eksperdikulu ja 3787,20 eurot lepinguliste esindajate õigusabikulu) ning mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja menetluskulud 5277,20 eurot ja viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt 22.07.2019 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 13/7 nähtub, et hiljemalt 2007. aastast (65 aasta vanusest) esines pärandajal püsiv raske psüühikahäire – luululine (paranoidne) häire. Psüühikahäire avaldus püsiva, kriitikale allumatu veendumusena (luulumõtted) teiste isikute, eelkõige lähisugulaste, pahatahtlikust ja kahjustavast käitumisest ning sellest tulenevas vaenulikus suhtumises ja käitumises nende suhtes. Eksperdid on jõudnud järeldusele, et testamendi tegemise ajal XXXXXXX esines pärandajal püsiv raske psüühikahäire – luululine (paranoidne) häire. Pärandaja ei olnud testamendi tegemise ajal psüühikahäire tõttu võimeline õigesti aru saama ümbrusest ja oma tegude iseloomust ning ei olnud suuteline tegelikkusega kooskõlas olevaks arutlemiseks ja käitumiseks. Püsiv raske psüühikahäire välistas pärandajal võime tegelikkusega kooskõlas oleval viisil hinnata oma tegude, sh testamendi tegemisega kaasnevaid tagajärgi. Pärandaja lähtus oma otsustes luulumõtetest, millest lähtuvate eesmärkide saavutamiseks oli ta suuteline sihipäraselt käituma. Eksperdiarvamus on kooskõlas teiste tõenditega. Pärandaja piiratud teovõime on kinnitust leidnud 20.06.2016 määrusega, millega on tema eestkostjaks määratud A.K.. Eestkoste on seatud pärandaja kõikide tehingute tegemiseks. Eestkosteasja materjalidest nähtub, et 2016. a aprillist pärandaja enam iseseisva elukorraldusega toime ei tulnud, ehkki 2016. a mais ärakuulamisel on ta avaldanud kohtule, et saab kõigega ise hakkama, igapäevatoimingutes abi ei vaja, lähedasi pereliikmeid, lapsi ega venda ei tea, ära ei tunne, ka I. (lapsepõlvesõbranna) on täiesti võõras inimene. Tunnistaja notar A. Harujõe ütlustest nähtub, et pärandaja testamendi tõestamist ta ei mäleta, kuid säilinud andmetest nähtub, et testaatoril oli kaasas eelmise, 2007. aastal tehtud testamendi alg-ärakiri, millest nähtus tahe lapsed pärandist ilma jätta ja pärijateks olid määratud kolmandad isikud. Ekspertiisiaktis sisalduvatest haigusloo väljavõtetest nähtub, et pärandaja oli orienteeritud ajas, kohas ja isikus õigesti ning luulumõtetega mitteseotud teemadel olid tema emotsioonid, kõne ja käitumine normipärased. Pärandaja kognitiivsed funktsioonid olid kuni 2014. aastani häireteta, mistõttu ei saanud testaatori luulumõtetest ajendatud käitumine olla notarile tavapärase vestluse käigus äratuntav. Pärandaja mäluhäired ja kognitiivsete funktsioonide tagasilangus ilmnes 2014. aastal haiglaravi käigus, mil lisaks luululisele häirele diagnoositi kerget kognitiivsete funktsioonide häiret; algavat dementsust, mis süvenes kiiresti. Eksperdiarvamusest nähtub, et 2011. a novembris kaebas pärandaja halva enesetunde üle ning talle on teostatud 17.08.2011 kuni 14.02.2012 periooditi vitamiinisüste ja määratud ravimeid. Pärandaja päevikutest ja märkmikest nähtub, et alates 17.02.2012, sh sissekanne XXXXXXX, märkis ta periooditi detailselt üles oma elukoha valvekaamerate salvestistel nähtu ning tegi detailseid märkmeid oma igapäevatoimingute ja sündmuste kohta. 20.02.–03.04.2013 viibis pärandaja haiglaravil, kusjuures psühhiaatri vastuvõtule pöördus ta omaalgatuslikult, et saada politsei jaoks tõendit, et pole varasemalt psühhiaatriakliinikus ravil olnud. Politsei- ja Piirivalveametis alates 07.08.2007 registreeritud juhtumite ülevaatest nähtub, et pärandaja on pöördunud politsei poole korduvate kaebustega sissemurdmiste, esemete, toidu ja dokumentide
varguse kohta. 04.01.2013 on laekunud avaldus, et tema korteris XXXXXXXX varastab keegi järjepidevalt külmikust toitu, vaatamata töökorras valvesüsteemidele. Tunnistaja I.L. ütlustest nähtub, et pärandaja jutud vargustest võisid esile kerkida 2004–2005, tema maamajale oli siis paigaldatud valvesignalisatsioon ja kogu seina katvad trellid. Pärandaja rääkis, et varaste tabamiseks istub ta kastanipuu otsas. 2007–2008 tunnistaja juures ööbides magas pärandaja teksapükstes ning hoidis dokumente pükstes, et keegi neid ära ei varastaks. Kodus magas pärandaja kahtede teksapükste ja muude riietega, rahakott kõhu all, nuga või kruvikeeraja voodis. Pärandaja näitas päevikuid, kuhu märkis oma liikumisi majas, et näha, kas vargad on vahepeal käinud, ning üldisi tegevusi päevade jooksul. Pärandaja rääkis mürgisüstist (võis olla 2010), mis olevat talle öösel käe peale tehtud ja mille tagajärjel ta oli kolm päeva pikali maas. Tunnistaja K.V. on andnud ütlusi pärandaja elamistingimuste ja toimetuleku kohta, millised ei oma tähtsust teovõime hindamisel 2012. a. Kohtu hinnangul on kohtumenetluses tõendamist leidnud, et pärandaja oli XXXXXXX testamendi tegemise ajal vaimuhaiguse tõttu kestvalt võimetu oma tegudest aru saama. Temal esinev haigus välistas võime tegelikkusega kooskõlas oleval viisil hinnata oma tegude tagajärgi, sh testamendi tegemisega kaasnevaid tagajärgi. Seega oli pärandaja testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Kuivõrd testament on ühepoolne tehing ja pärandaja oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega, on testament tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 10 järgi tühine ning sel ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 3. märtsi 2020 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ekspertiisiakt vastuoluline ja ebaobjektiivne. Ekspertiisiaktis sisalduvatest haigusloo väljavõtetest nähtub, et pärandaja oli orienteeritud ajas, kohas ja isikus õigesti ning luulumõtetega mitteseotud teemadel olid tema emotsioonid, kõne ja käitumine normipärased. Pärandaja kognitiivsed funktsioonid olid kuni 2014. aastani häireteta. Teisalt on välja toodud, et testamendi tegemise ajal XXXXXXX ei olnud pärandaja psüühikahäire tõttu võimeline õigesti aru saama ümbrusest ja oma tegude iseloomust ning ei olnud suuteline tegelikkusega kooskõlas olevaks arutlemiseks ja käitumiseks. Ebaloogiline on väita, et isik ei saanud testamendi tegemisega kaasnevatest tagajärgedest aru, kui isiku käitumine ja tegevus olid normipärased ning kognitiivsed funktsioonid (sh võime asjaoludest aru saada) häireteta. Ekspertiisiakt lähtub liialt eksperdi subjektiivsest arvamusest. Puuduvad põhistused, millistel objektiivsetel kaalutlustel on järeldused tehtud. Pärandaja ei vajanud oma toimetustes kõrvalist abi. Ekspert on jõudnud meelevaldselt järeldusele, et XXXXXXX oli pärandaja taju ümbritsevast täielikult kadunud ja ta oli piiratud teovõimega. Sellisel juhul peaks ekspert eriti põhjalikult selgitama, miks just sel ajal oli isik piiratud teovõimega, millised asjaolud selle tingisid jne. Ekspertiisiakt ei ole usaldusväärne dokument ja tuleks jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 alusel tõendina arvestamata. Juhul kui tsiviilasi saadetakse tagasi maakohtusse uueks arutamiseks, on asjakohane koostada uue eksperdi poolt uus ekspertiisiakt; 2) olid pärandaja suhted lähisugulastega 1993. aastaks sedavõrd halvad, et otsest suhtlust nende vahel ei olnud. Seega on ilmne, et pärandajal oli soov teha testament inimesele, kes oli talle oluline. Pärandaja tegi esmakordselt testamendi 2007. aastal ning nimetas pärijateks oma lapsepõlvesõbrad, kaksikõed I.L. ja M.H.. Kuna I.L. ja M.H. loobusid testamendist, siis tegi
pärandaja 2012. aastal uue testamendi. Selleks ajaks oli kostjal loodud pere ja sündinud tütar (XXXXXXXXX) ning saadud TÜ lõpudiplom (2011). Kuna pärandaja väärtustas väga perekonda ja haridust, otsustas ta teha testamendi kostjale, kellega tal oli pikaaegne sõprus aastast 1996. Eeltoodust tulenevalt oli pärandaja jaoks testamendi tegemine pikaaegne ja kaalutletud protsess, mistõttu on alusetu väita, et ta ei saanud testamendi tegemisel aru selle tagajärgedest; 3) oli tõestamisseaduse § 11 lg-st 1 tulenevalt testamenti tõestanud notar viimane isik, kes sai enne testamendi tegemist pärandaja teovõimele hinnangut anda. Kohus ei ole piisavalt põhistanud, miks ei ole notari tuvastatud teovõime olemasolu usaldusväärne. Olukorras, kus piiratud teovõimet tuvastatakse tagasiulatuvalt notariaalselt tõestatud tehingu osas, on kohtul suurem põhjendamiskoormis, kui seda oleks lihtkirjaliku tehingu osas.
5.A.K. ja M.T. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kostja vastuväited seoses ekspertiisiaktiga esitatud TsMS § 652 lg 3 järgi hilinenult. Kostja ei ole varasemalt tuginenud sellele, et ekspertiisiakt on ebausaldusväärne. Kohus määras kostja taotlusel 05.02.2020 kohtuistungi, kuhu kutsus ka eksperdid. Kostja ei ilmunud istungile ega esitanud oma küsimusi ka kirjalikult; 2) ei ole ekspertiisiakt vastuoluline ega ebaobjektiivne. Ekspertiisiaktist nähtub, et pärandaja psüühikahäire avaldus argielu teatud valdkondades (kuni häire süvenemiseni 2014. aastal). Muus osas oli käitumine normipärane. Ekspertiisiaktiga tuvastati, et pärandaja lähtus testamendi tegemise ajal püsivast psüühikahäirest, luulumõttest, mille sisuks oli lähisugulaste pahatahtlik käitumine pärandaja suhtes. Pärandaja tahe oli vormitud vaimuhaiguse poolt, tal puudus võime saada aru oma teo (testamendi tegemise) tagajärgedest tegelikkusega kooskõlas oleval viisil. Tuvastatud on, et pärandaja psüühikahäire oli püsiv alates 2007. aastast. Ebausutav oleks, et pärandaja sai testamendi tegemise ajaks järsku täieliku mõtteselguse. Juhul kui kohus möönab kahtlusi ekspertiisiakti osas, ei ole asjakohane uue akti koostamine. Puudused saaks kõrvaldada täiendavate küsimustega ekspertidele. Samas ka ekspertide ülekuulamine ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja loobus sellest istungile ilmumata jätmisega; 3) lähtus kohus piiratud teovõime tuvastamisel mh pärandaja päevikutest-märkmikest, pärandajaga seotud PPA juhtumite ülevaatest ja tunnistaja I.L. ütlustest. Kohus on tuvastanud, et pärandaja luulumõtted lähisugulaste pahatahtlikust käitumisest ja sellest tulenev vaenulik suhtumine nendesse tekkisid 7–8 aastat enne testamendi tegemist. Ükski tõend ei viita sellele, et testamendi tegemine oli pärandaja pikaaegne, kaalutletud otsus; 4) ei olnud pärandaja psüühikahäire silmnähtav, vaid ilmnes üksnes luulumõtetega seotud teemadel. On usutav, et notar ei pärinud testamendi koostamise põhjuste kohta, mistõttu ei saanud notaril tekkida ka kahtlust teovõimes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3.märtsi 2020 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele
esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud A.K. ja M.T. hagi V.P.i vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks.
7.1.22. juuli 2019 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 13/7 sisalduv ekspertide arvamus tõendab, et testamendi tegemise ajal 19. märtsil 2012 esines L.K.l püsiv raske psüühikahäire – luululine (paranoidne) häire (F22.0) – mis on hõlmatav määratlusega „vaimuhaigus“. Raske psüühikahäire tõttu ei olnud L.K. testamendi tegemise ajal võimeline õigesti aru saama oma tegude iseloomust ning see välistas temal võime hinnata oma tegude tagajärgi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ekspertiisiakt vastuoluline ja ebaobjektiivne ning see tuleks TsMS § 238 lg 5 alusel jätta tõendina arvestamata. Ringkonnakohus leiab, et apellandi nimetatud seisukoht on põhjendamatu. TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Vastavalt TsMS § 238 lg 5 teises lauses märgitule võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. TsMS § 442 lg 8 sätestab muu hulgas, et kohus peab kõiki tõendeid analüüsima ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on kõiki tõendeid (sh ekspertide arvamust) hinnanud eelnimetatud sätetes esitatud põhimõtteid järgides ning asunud põhjendatud seisukohale, et L.K. oli 19. märtsil 2012 testamendi tegemise ajal vaimuhaiguse tõttu kestvalt võimetu oma tegudest aru saama, temal esinev haigus välistas võime tegelikkusega kooskõlas oleval viisil hinnata oma tegude tagajärgi, sh testamendi tegemisega kaasnevaid tagajärgi, st L.K. oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Seejuures on maakohus õigesti märkinud, et 22. juuli 2012 ekspertide arvamus on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega (mh maakohtu 20. juuni 2016 määrus, politsei- ja Piirivalveameti juhtumite ülevaated, tunnistaja I.L. ütlused). Ekspertide arvamuse kohaselt avaldus L.K.l psüühikahäire püsiva kriitikale allumatu veendumusena (luulumõtted) eelkõige lähisugulaste suhtes. Luulumõtetega mitteseotud teemadega seoses olid L.K.l emotsioonid, kõne ja käitumine normipärased ning tema kognitiivsed funktsioonid olid kuni 2014. aastani häireteta. Eeltoodust on apellant teinud eksliku järelduse, et ekspertide arvamus on vastuoluline. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et ekspertide arvamus on ebaobjektiivne, on paljasõnaline. Ringkonnakohus rõhutab, et apellant ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis lükkaks ümber ekspertide arvamuse. Ekspertide kasutuses olid kõik arvamuse andmiseks vajalikud materjalid (vt II ks, tl 61) ning üksnes see, et ekspertide arvamus ei ole ühele poolele meelepärane, ei tähenda selle ebaobjektiivsust.
7.2.Maakohus on õigesti leidnud, et kuigi vaidlusaluse testamendi on tõestanud notar, ei anna see alust järelduseks, et notari poolt L.K. teovõime tuvastamine oli usaldusväärne. Testamendi tõestanud notar A. Harujõe on tunnistajana kinnitanud, et seoses L.K. testamendi tõestamisega ei meenu talle ühtegi erandlikku asjaolu, mis oleks äratanud kahtlusi seoses L.K. teo- või otsusevõimega. Maakohus on nimetatud notari poolt antud ütlusi võrrelnud ekspertide arvamuse ja ekspertiisiaktis sisalduvate haigusloo väljavõtetega ning asunud põhjendatud seisukohale, et kuna L.K. luulumõtetega mitteseotud emotsioonid, kõne ja käitumine olid kuni 2014 häireteta, siis ei saanud tavapärase vestluse käigus testamendi tõestanud notarile testaatori luulumõtetest ajendatud käitumine olla äratuntav. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebusele, et ekspertide arvamus isiku teovõime kohta on kaalukam tõend võrreldes testamendi tõestanud notari poolt kohtus antud ütlustega ning maakohus on neid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-s 1 sätestatuga.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel V.P.i kanda.
Hagejate menetluskulude nimekirja kohaselt on nad kulutanud õigusabile seoses apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega 748,80 eurot (5,2 töötundi, tunnihind 120 eurot + käibemaks). Ringkonnakohus leiab, et kuna vastuses apellatsioonkaebusele on korratud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, siis on põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks TsMS § 175 lg 1 alusel 432 eurot (3 tundi x 120 + käibemaks). Seega tuleb V.P.ilt mõista A.K. ja M.T. kasuks solidaarselt välja menetluskulude katteks 432 eurot. Väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.