Asjaõigus › Omandiasjad

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse

Tsiviilasi nr 2-17-11921

esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). TsMS § 633 lg 7 järgi tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

X Postojilkin (hageja) esitas 9. augustil 2017 Viru Maakohtule hagi Z Z’i (kostja) vastu korteriomandi lahusvaraks tunnistamise nõudes. Hagiavalduse ja selle hilisemate täpsustuste (kd 1, tl 31, 50-51) kohaselt on surnud A A ́i seadusjärgseks pärijaks hageja. Pärandvarast läks hagejale üle kogu pärandaja vara, sealhulgas korteriomand asukohaga xxx. A A oli abielus B Ba ́ga. Kostja esitas notarile avalduse, milles palus väljastada talle seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse pärandvara osale, sh vaidlusaluse korteriomandile, põhjendusel, et pärandvara on A A ́i ja B Ba ühisvara. B Ba on kostja õde. Hageja leiab, et korter ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka, sest A A omandas selle abielusuhete lõppemise järgselt. Hagihinnaks nimetas hageja 50 000 eurot. Hageja õiguslik huvi seisneb selles, juhul kui kohtuotsusega saab olema tuvastatud, et vaidlusalune korteriomand ei ole abikaasade A A ja B Ba (Aa) ühisvara, siis A A ́i pärandvara ei või pärida B Ba pärijad, sh kostja. Selle asjaolu tuvastamisel saab hageja notarilt tõendi, mis annab talle võimaluse esitada oma nimelt avalduse tegemaks muudatuse kinnistusraamatu omaniku kandes vaidlusalusele korteriomandile. Hageja palub tuvastada, et korteriomand registriosa nr x, asukoht xxx, Narva oli abikaasade B Ba (Aa, surnud jaanuaris 2012) ja A A ́i (surnud 27.08.2016) lahusvara ning kuulus A A ́ile ainuomandi õiguse alusel. Viru Maakohus 26. veebruari 2018. a määrusega võttis hagi menetlusse.

TSIVIILASJA HIND

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 122 lg 1 näeb ette, et tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Isiku valdusest asja väljanõudmise või asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse või valduse üle toimuva muu vaidluse puhul, muu hulgas kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande 2(1 2)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

parandamise vaidluse puhul, määratakse hagihind asja väärtusega TsMS § 126 lg 1 alusel. Hageja esitas hagi asja kuuluvuse kindlakstegemiseks. Seega tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS § 126 lg 1 sätetest ning määrata hagihind asja väärtusega. TsMS § 135 näeb ette, et tsiviilasja hinna nimetab hageja või muu avaldaja hagis või muus avalduses või kaebuses, kui hind ei tulene selgelt avalduse esemest või varasemast avaldusest ega ole seaduses täpselt kindlaks määratud. Hageja nimetas tsiviilasja hinnaks 50 000 eurot. Lähtudes eeltoodust, kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja hind on 50 000 eurot. KOSTJA VASTUVÄITED (kd 1, tl 93) Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta rahuldamata. Hagivastuse kohaselt pole hageja tema isa A A ́i surma järel allesjäänud vara ainupärija. Vaidlusalune vara oli abikaasade A A ́i ja tema abikaasa B Aa (abielueelne nimi Ba) ühisvara. Seepärast pärib B Aa ́le kuulunud osa varast tema vend Z Z. Hageja eksib väites, et A. Z ei ole tõendanud oma sugulusvahekorda surnud B Aa ́ga (Ba ́ga). Kui see nii oleks, siis notar ei väljastanuks Z Z ́ile pärimisõiguse tunnistust. Veelgi enam pretendeeris pärast B Aa surma jäänud varale 1/4 ulatuses ka J Ba (tema vennatütar), kelle õigusi on täielikult tunnistatud. Hageja ei tõendanud millegagi, et aadressil xxx, Narvas asuv korter on A A ́i ainuomand. Abikaasad A ́id (A ja Bi abielu registreeriti 16. märtsil 1985, korter soetati omandisse ajavahemikus 03.08.1994 - 16.05.2001). B Aa surma järel jäänud vara 1/4 osa õiguse kohase tõendina on kostja esitanud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse nr x (12.01.2018), samuti pärandvara ühisuse osa kinkelepingu nr x (14.02.2018). HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA (kd 1, tl 194) Hageja ei nõustu kostja väidetega, mis puudutavad kostja omandiõigust Narva linnas aadressil xxx asuvale korteriomandile. Kostja leiab, hageja ei tõendanud, et vaidlusalune korteriomand on surnud A A ́i ainuomandis olnud. Hageja leiab, et kostja väide on hagis toodud järeldustega, mis sai tõendatud dokumentaalsete tõenditega, vastuolus. A A ́i ja B Ba abielusuhted lõppesid ära enne korteriomandi üleminekut A Ai omandisse. 1991. aastal kolis A A Narva, kus ta erinevates ettevõtetes töötas. Tegelikult elas A A koos teise perekonnaga. 18.01.1999 on A A ́il sündinud poeg D. A. Vaidlusaluse korteri kui vallasvara omandas A A ́i ema 03.08.1994 vastavalt ostumüügilepingule No x. Peale seda läks vastavalt 16.05.2001 vara ülemineku-vastuvõtu nõusolekule No x korter kui vallasvara üle A A ́i valdusesse. Korteri kui kinnisvara omanikuks hakkas A A 2003. aastal. Hageja jääb oma hagis toodud nõuete ja põhjenduste juurde. 3(1 2)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

KOHTUISTUNG (kd 2, tl 4-7) 25. mai 2019 kohtuistungil jäi hageja oma nõuete ja põhjenduste juurde. Hageja seletuste kohaselt lõppesid abikaasade I. A ́i ja L. Ba abielulised suhted 1991. aastal, kui I. A kolis Surguti linnast (Venemaa) Narva alaliseks elamiseks. L. Ba jäi Surguti linna. Pärast I. A ́i Narva kolimist abikaasad ei suhelnud, see oli problemne. I. A ́il on peale kolimist 1999. aastal teisest naisest sündinud laps – hageja. Kostja hagi ei tunnista. Kostja väidab, et abikaasade abielulised suhted ei lõppenud 1991. aastal. I. A on pidevalt käinud koos abikaasaga oma ema külas Narvas. Kostja väitel elasid abikaasad üürikorteris. L. Ba ́l oli teada, et I. A ́il on olemas laps teisest naisest, kuid abielu lõppemise kohta ei tekkinud mingeid küsimusi iialgi. Abielu lahutatud pole. Laps on sündinud siis, kui I. A käis tööl Ukrainas ja temal tekkisid suhted hageja emaga. I. A sai lapse sünnist teada kirjast ja on võtnud isaduse omaks. Küll L. Ba on käinud Eestis, oli oma noorema venna matustel. Ta käis Eestis mitte tihti, kuid igakord on ta olnud siin (Eestis) Aiga (A) ja sugulased suhtusid nendesse kui naisesse ja mehesse. I. A ei elanud Eestis pidevalt. Teda oli Eestisse sisse registreeritud, kuid ta on töötanud erinevates kohtades, kuna oli kodakondsuseta. Kostja meenutas, et tema õde käis Eestis viimati paar aastat enne surma. Kohus selgitas pooltele, et asjas keskne küsimus on kas ja millal lõppesid abikaasade abielulised suhted ära ning seda peab tõendama hageja. Kohus andis tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks või tõendite kogumise taotluse esitamiseks. KIRJALIK MENETLUS (kd 2, tl 60) Kuivõrd mõlemad pooled nõustusid edaspidi asja lahendamisega kirjalikus menetluses, määras kohus 20. jaanuari 2020. a määrusega vaadata tsiviilasja läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalistele määrati tähtaeg esitamaks avaldusi, seisukohti ja menetluskulude nimekirja kohtule, samuti teatati lahendi avalikult teatavaks tegemise aeg. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja seisukoha ning tõendid (kd 2, tl 71). Hageja seisukoha kohaselt esitab hageja tõendamaks asjaolu, et A A ja B Aa elasid alates 1991. a juulist lahus, A A ́i tööraamatu lehtede koopiad. Tööraamatu lehekülgede nr-te 8-11 koopiast nähtub, et A A töötas alaliselt Surguti ettevõtetes kuni 02.06.1991 (tööraamatu kanne nr. 17). Alates 02.07.1991 (kanne nr. 18) töötas I. A alaliselt Narva ettevõtetes töölisena ja insenerina. Narva ettevõtete töösuhte olemasolu eeldab Narvas püsivalt elamist. Esitatud tõendid kinnitavad hageja väiteid, et alates 1991 elasid A A ja B Aa lahus ja Narvas aadressil xxx asuva korteri omandas A A kui kinnisvara 1994. aastal ühe abikaasa – A A ́i lahusvara kulul. Aadressil xxx, Narva asuva korteri omandiõiguse üleminek A A ́ile toimus ajavahemikul 03.08.1994-16.05.2001. Lähtudes toodust, on ebaõiged ja paljasõnalised kostja vastuväited, et pärast A A ́i Narva kolimist olevat tema ja B Aa vahelised abielusuhted säilinud. Kostja ei esitanud objektiivseid tõendeid kõne all olevate isikute vaheliste vaidlusaluse korteriomandi A A ́ile omandiõiguse ülemineku ajal olnud abielusuhete säilimise kohta. Kostja on üksnes menetluskulude nimekirja esitanud. 4(1 2)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

ASJA ARUTAMISE UUENDAMINE

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, olles tutvunud toimiku kirjalike materjalidega ja hinnanud tsiviilasjas kogumina esitatud 5(1 2)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt, oma siseveendumuse kohaselt leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõudeks on tuvastada, et aadressil xxx, Narva asuv korteriomand (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr x) ei olnud abikaasade B Aa ja A A ́i ühisvara, vaid A A ́i lahusvara ning kuulus temale ainuomandi õiguse alusel. Esitatud hagi on tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 mõttes, mille kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Isaduse tuvastamise tunnistuse (kd 1, tl 10, tõlge tl 11) kohaselt on A A ́it tunnistatud lapse D Di, sünd 18.01.1999, isaks. Lapse ema on T T. Poolte vahel ei ole vaidlust, et tunnistuses nimetatud D D ja hageja X X on üks ja sama isik.

Tsiviilasi nr 2-17-11921

Kohus on seisukohal, et vanemaid puudutavatest kostja A. Z ́i sünnitunnistuse ja rahvastikuregistris olevatest L. Aa andmetest saab üheselt järeldada, et tegemist on lihase venna ja õega. Hageja väidab, et abikaasade A A ́i ja B Aa abielusuhted on lõppenud 1991. aastal, kui I. A naases Eestisse Surguti linnast alaliseks elamiseks. Hageja leiab, et see asjaolu ning teisest suhtest lapse (hageja) sünd 1999. aastal saavad tõendada abikaasade I. A ́i ja L. Aa suhete lõppemist. Hageja leiab, et vaidlusalune korteriomand kuulub I. A ́i lahusvarasse. Kostja ei ole nõus, et I. A ́i Eestisse tuleku järel abikaasade abielusuhted lõppesid ära. Kostja poolt 25. mai 2019 kohtuistungil esitatud seletuste kohaselt oli abikaasade vahel suhtlus ka peale I. A ́i Eestisse kolimist aastal 1991. L. Aa käis Eestis ja sugulased pidasid neid abielupaariks. Asja õigeks lahendamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha mis ajal abikaasade A ́ite abielusuhted lõppesid või need olid jätkuvalt ka peale I. A ́i Eestisse naasmist. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja I. A ́i tööraamatu koopia (kd 2, tl 25-28, tõlge tl-l 29), mille kanne 2/18 kohaselt oli ta võetud 02.07.1991 tööle kooperatiivi „Tsüklon“ töölisena. Kandest küll ei ilmne, et see kooperatiiv oleks Eestis asunud, kuid kohtu seisukohalt järgmises 30.10.1993 kandes nr 19 olevast pitsatist, mis on nii eesti kui ka vene keeles, saab üheselt järeldada, et see kooperatiivi asukoht oli just Eestis. Ajavahemikus 01.11.1993 – 29.12.1995 töötas I. A kommerts teadus tootmisühistus „Uurimus“ (kanded 11, 12), mis on nimetusest tulenevalt ka ilmselt Eestis paiknenud. A A ́i tööraamatu kandest saab järeldada, et alates 1991 on ta elanud Eestis, sellele vastu ei vaielnud kostjagi. Politsei- ja Piirivalveameti 05.11.2019 vastuse (kd 2, tl 51) kohaselt jäid Politsei- ja Piirivalveameti piirikontrolli andmekogus fikseerimata B Aa, ik.xxx (muud perekonnanimed: Ba, T ) piiriületusi perioodil 06.11.2009 - 31.01.2012. Perioodi 01.01.1991 - 05.11.2009 kohta puudub võimalus kontrollida ja väljastada nimetatud isiku piiriületusandmed, sest Politsei- ja Piirivalveameti piirikontrolli andmekogu põhimääruse §18 kohaselt säilitatakse andmekogusse kantud andmeid kümme aastat andmete andmekogusse kandmisest alates ning pärast seda andmed kustutatakse. Vastavalt vara ülemineku-vastuvõtu 16.05.2001 nõusolekule nr 59 (kd 1, tl 14) läks Narvas aadressil xxx asuv vaidlusalune korter üle A A ́i eraomandusse. Selles korteris on I. A siiani elamuühistu liikmeõiguste alusel alaliselt elanud. Korteri kui kinnisvara omanikuks sai A A 13.03.2003 (kd 1, tl 67-68). Abielust tulenevatele suhetele laieneb enne 1. juulit 2010 PKS1995 ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 1. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsuse nr 3-2-1-42-13 p 9; 27. märtsi 2017. a otsuse nr 3-2-1-108-16 p 16; 25. oktoobri 2017. a otsuse nr 2-14-18828 p-d 16, 16.1). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 1. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuivõrd soetati ja kinnistati vaidlusalune korter enne 1. juulit 2010, tuleb otsustamisel, kas 7(1 2)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

korteriomand kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995 sätteid. PKS1995 § 7 alusel määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. PKS § 8 lg-st 2 tulenevalt kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud või kui leping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes käesoleva peatüki 3. jaos sätestatut. Kõne all olevas asjas ei ole tuvastatud, et abikaasad A ́id oleks oma varalised õigused kindlaks määranud abieluvaralepinguga, seega tuleb abikaasade vara suhtes kohaldada perekonnaseaduse sätteid. PKS1995 § 14 lg 1 kohaselt on abikaasade ühisvaraks abielu kestel abikaasade omandatud vara. Sama paragrahvi lg 2 järgi võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. PKS1995 § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. A A ́i ja B Ba abielu registreeriti 16. märtsil 1985 (kd 1, tl 9, kd 2, tl 42). Enne 1. juulit 2010 kehtinud ega hetkel kehtiv perekonnaseadus ei anna abielusuhete tõlgendust. Kohus aga on seisukohal, et abielusuhete kogum hõlmab abikaasade ühiseid sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid ning ka isiklikke omavahelisi suhteid, kusjuures isiklikud suhted haaravad endasse nii intiimsuhted kui ka üksteise toetamise ja austamise ning perekonna säilitamise soovi. Kohtupraktika kohaselt on abielusuhted katkenud, kui abikaasade vahel on lõppenud nii lähedased kui ka varalised suhted. Kohus leiab, et see asjaolu, et alates 1991. aastast elas I. A Eestis, L. Aa aga Venemaal ning et I. A ́il on 1999. aastal sündinud laps teisest naisest, ei tõenda veelgi iseenesest abikaasade abielusuhete lõppemist. Elu on nii mitmekesine, et juhtuvad erinevad situatsioonid, kuid ainult nende alusel ei saa igati järeldada abielusuhete lõppemist, isegi kui abikaasad elavad aastaid erinevates riikides. Kohus andis pooltele osundatud selgitusi 2. märtsi 2020 menetlusdokumendis (kd 2, tl 83-85) ja määras tähtaja avalduste ja tõendite esitamiseks. Pooled ei esitanud tähtaegselt avaldusi ega tõendeid. Kostja poolsed abikaasade abielusuhete jätkumise väited jäid paljasõnaliseks. Kohus on seisukohal, et esitatud tõenditest ei ole samuti võimalik järeldada, et I. A on abielu kestel vaidlusaluse korteri omanikuks hakanud kinke või pärimise teel. Vaidlusaluse korteri, mis koosneb kolmest toast üldpinnaga 64,63 m2, aadressil xxx, Narva (praegune tänava nimetus Rakvere tänav), 3. augusti 1994 ostu-müügilepingu nr x (kd 1, tl 12, tõlge tl 13) kohaselt ostis A Xa (A A ́i ema) 70 000 krooni eest Balti Elektrijaamalt. Lepingu tõlkes on tõenäoliselt ekslikult märgitud korteri aadressiks xxx. Hoiupanga erastamisväärtpaberi maksekorralduse (kd 1, tl 15) kohaselt tasus A Aa ära 22. aprillil 1997 aadressil xxx, Narva asuva eluruumi erastamise eest 43 200 krooni. Vara üleandmise – vastuvõtmise kohase 16. mai 2001 kokkuleppe nr 59 (kd 1, tl 14) järgi andis elamuühistu x üle A A ́i eraomandisse Narvas aadressil x asuva korteri, milles ta siiani on elamuühistu liikmeõiguste alusel alaliselt elanud. Kokkulepe punktist 1 tulenevalt üleantava vara maksumus määratud pole ja see antakse vara vastuvõtjale üle tasuta. Korteri osamaks on 8(1 2)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

elamuühistus täielikult tasutud. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr x (kd 1, tl 67-68) kohaselt on korteriomandi asukohaga x omanikuks 13.03.2003 kantud A A. Toodud tõenditest ilmneb, et vaidlusaluse korteri on soetanud I. A ́i ema A Aa. Ta tasus nii korteri ostuhinna kui ka kõnealuse korteri hiljema erastamise eest. A A ́i eraomandisse anti korter üle tasuta, kuna korteri osamaks on elamuühistus täielikult tasutud. Kokkuvõtvalt kõigest ülaltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hageja ei tõendanud, et vaidlusalune korteriomand oli A A ́i lahusvara, mistõttu jäetakse hagi rahuldamata. Ühtlasi leiab kohus, et hagi ei kuuluks rahuldamisele ka kostja A. Z ́i vastu esitatuna, sest asja menetluse kestel on olukord muutunud.

MENETLUSKULUD

9(1 2)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab menetluskulusid hageja. Hageja kanda jäetakse kostja menetluskulud ja hageja enda menetluskulud. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja esitas 3. veebruaril 2020 (kd 2, tl 63) kohtule menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid (kd 2, tl 64-69), palus kulu välja mõista hagejalt kostja kasuks ja kinnitas, et kõik kulud said seoses käesoleva tsiviilasjaga kantud. Kostja menetluskuludeks on tasutud 900-eurone kautsjon kaja esitamisel ja lepingulise esindaja kulud, kokku 1775 eurot. Lepingulise esindaja kulude koosseis on alljärgnev:  26.04.2018 kaja ettevalmistamine, sh 29.03.2018. a (menetluskulude nimekirjas on ekslikult märgitud 2019) tagaseljaotsusega tutvumine ja uurimine;  04.06.2018 kirja nr 52 koostamine ja sama kuupäevaga vastuse koostamine, 1 tund x 100 eurot – 100 eurot;  23.07.2018 päringu ja 25.07.2019 vastuse koostamine 0,75 tundi x 100 eurot – 75 eurot;  03.10.2018 määruskaebuse ettevalmistamine, sh 21. septembri 2018. a kohtumääruse uurimine ja määruskaebuse koostamine 2,5 tundi x 100 eurot – 250 eurot;  29.05.2019 kohtuistungiks ettevalmistamine, sh hageja 04.03.2019 seisukohaga tutvumine ja kohtuistungist 1,5 tunni pikkune osavõtmine, kokku 2 tundi x 100 eurot – 200 eurot;  27.09.2019 arvamuse ettevalmistamine, sh hageja 14.06.2019 avalduse ja 09.09.10 taotlusega tutvumine ja teksti koostamine 0,75 tundi x 100 eurot – 75 eurot. Hageja ei esitanud arvamust kostja menetluskulude suhtes. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Lähtuvalt TsMS § 477 lg 5 hagita menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tulenevalt TsMS § 144 p-st 1 on menetlusosalise esindaja kulud kohtuväliseks kuluks. TsMS § 138 lg 1 ja 2 tulenevalt jääb 900 euro suurune kautsjon põhjendatuks kostja menetluskuluks, kuid hagejalt selle väljamõistmiseks alust pole. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 31. jaanuari 2019. a määrusega, mis on samal päeval jõustunud, kostja määruskaebuse. Tasutud kautsjon 900 eurot määrati TsMS § 149 lg 5 alusel tagastada 10( 12)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

selle tasunud isikule T X ́le. Kohtute infosüsteemi andmetel sai 900-eurone kautsjon T. X ́le tagastatud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja esindajaks on olnud käesolevas tsiviilasjas TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele vastav lepinguline esindaja Z Gamazin. Lähtudes Riigikohtu praktikast, tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 3-2-1-115-13 p 25). Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on mõistliku suurusega ja põhjendatud ja jääb turuhinna raamidesse arvestades, et kostja esindaja evib kõrgetasemelist erialast kvalifikatsiooni. Kohus analüüsib järgnevalt kostja poolt kohtule esitatud õigusabi toiminguid ning nende ajakulu, lähtudes kulutuste põhjendatusest ja vajalikkusest ning arvestades asjaoluga, et seadus ei piira kohtu pädevust kulude põhjendatuse ja vajalikkuse ulatuse hindamisel. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud on mõistlikud ja osaliselt põhjendatud. Seejuures toob kohus välja, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus, võttes arvesse tsiviilasja olemust, keerukust ja hinda, leiab, et tegevuste - 04.06.2018 kirja nr 52 koostamine ja sama kuupäevaga vastuse koostamine; 25.07.2018 vastuse koostamine (menetluskulude nimekirjas on ekslikult märgitud 2019); 03.10.2018 määruskaebuse ettevalmistamine, sh kohtumääruse uurimine ja määruskaebuse koostamine; 29.05.2019 kohtuistungiks ettevalmistamine, sh hageja seisukohaga tutvumine ja kohtuistungist osavõtmine (istungi protokolli kohaselt algas istung kell 13.37 ja lõppes kell 14.44); 27.09.2019 arvamuse ettevalmistamine, sh hageja 14.06.2019 avalduse ja 09.09.2019 (menetluskulude nimekirjas on ekslikult märgitud aastaks 10) taotlusega tutvumine ja teksti koostamine - põhjendatud ajakulu on toimingute mahtu ja keerukust arvestades 6,5 tundi. Selline ajakulu vastab asja menetluse kestusele ning kostja menetlusdokumentide sisule. Kohus jätab põhjendatud ja vajalikuna arvestamata aja, mis kostja esindaja järgmistele tegevustele kulutanud on:  23.07.2018 päringu koostamine. Kohus ei näe ei tsiviilasja pabertoimikust ega etoimikust mitte ühtegi kostja esindaja 23.07.2018 päringu. Seega on kohus seisukohal, et ei ole põhjendatud sellise toimingu eest ajakulu hüvitamine, mis jääb tõendamata.  26.04.2018 kaja ettevalmistamine, sh 29.03.2018 (menetluskulude nimekirjas on ekslikult märgitud 2019) tagaseljaotsusega tutvumine ja uurimine. TsMS § 169 lg-st 2 tulenevalt jäävad tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud kaja avaldaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Seega jääb põhjendamatuks kostja esindaja täiendavad kaja ettevalmistuse, so tagaseljaotsusega tutvumise ja uurimise kulude väljamõistmine hageja kasuks. Eeltoodust juhindudes rahuldab kohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrab tema kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 650 eurot (6,5 tundi x 100 11( 12)

Tsiviilasi nr 2-17-11921

eurot). Menetluskulude jaotusele vastavalt tuleb mõista kostja menetluskulusid 650 eurot hagejalt välja. Menetluskulude väljamõistmine riigi kasuks

12( 12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.