Hageja OSAÜHING EHITUSTEHNIKA (registrikood 10982576), esindajad vandeadvokaadid Alar Urm, Kärt Saar Kostja I OÜ MERLAIN (registrikood 10301798), esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Kostja II EuroChem Spedition OÜ (registrikood 11787546), esindaja Mae Küttik
Kohtuistungi toimumise aeg
23.10.2019
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.03.2018 otsus osas, milles maakohus mõistis OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt solidaarselt OSAÜHING EHITUSTEHNIKA põhinõude katteks välja rohkem kui 80 700,23 eurot, mõistis OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise, mis on suurem kui 12 269,01 eurot ja korraldas selle erineva kandmise OÜ MERLAIN-i ja EuroChem Spedition OÜ vahel, mõistis OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks välja lisanduva viivise 115 073,23 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, jättis menetluskulud suuremas ulatuses kui 70% solidaarselt OÜ MERLAIN-i ja EuroChem Spedition OÜ kanda ja määras kulud kindlaks.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, mõista OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt solidaarselt OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks välja 80 700,23 eurot, perioodil 16.02.2013-01.03.2016 kogunenud viivis 12 269,01 eurot, alates hagi esitamisest 02.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõudelt määraga 5% aastas, menetluskulud jätta 30% ulatuses
OSAÜHING EHITUSTEHNIKA ja 70% ulatuses solidaarselt OÜ MERLAIN-i ja EuroChem Spedition OÜ kanda.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 1) Rahuldada hagi osaliselt. 2) Mõista välja OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt solidaarselt OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks 80 700,23 eurot. 3) Mõista välja OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt solidaarselt OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks perioodil 16.02.2013-01.03.2016 põhinõudelt kogunenud viivis 12 269,01 eurot. 4) Mõista välja OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt solidaarselt OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks alates hagi esitamisest 02.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõudelt määraga 5% aastas. 5) Jätta kõigist menetluskuludest 30% hageja OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kanda ja 70% hageja menetluskuludest solidaarselt kostjate OÜ MERLAIN-i ja EuroChem Spedition OÜ kanda. Ülejäänud osas jätta kostjate menetluskulud kummagi kostja enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.OSAÜHING EHITUSTEHNIKA (hageja) esitas 02.03.2016 hagi OÜ MERLAIN (kostja I), EuroChem Spedition OÜ (kostja II) ja RK vastu solidaarselt 115 073,23 euro, hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 25 551,15 eurot ja pärast hagi esitamist kuni kohustuse täitmiseni seadusjärgses määras viivise väljamõistmiseks. Vahepeal menetlus peatus kuni RK üldõigusjärglase selgumiseni. Maakohus uuendas menetluse 28.04.2016 ja luges RK üldõigusjärglaseks AK. Poolte kokkuleppel lõpetas kohus AK suhtes menetluse 13.03.2017. Kostja II ja hageja sõlmisid 30.01.2013 kaupade autoveolepingu nr 10/13, mille järgi kohustus kostja II vedama Saksamaalt Eestisse Gerd Wedkind Baumaschinen GMBH tornkraana osad. Veotasuks lepiti kokku 1 650 eurot, millele lisandus käibemaks. Veos tuli maha laadida ja hagejale üle anda Tallinnas Salve 6 ajavahemikus 04.02.2013-07.02.2013. Kostja II andis veo teostamise kohustuse üle kostjale I. Kokku pidi toimuma kuus vedu, millest viis toimusid tõrgeteta. Kostja I laadis 31.01.2013 vedukile (registreerimismärgi nr 904MFP) ja haagisele (registreerimismärgi nr 580YIP) tornkraana tipu koos juhtseadmetega ning kraana alusvankri koos betoonist vastukaaludega (kogukaal 21 590 kg). Kauba saatmiseks vormistas Wedekind Baumaschinen GMBH veokirja ning rahvusvahelise kaubaveo saatelehe. Ülalnimetatud transpordivahendil olnud kaup tähtaegselt hagejani ei jõudnud. Hagejal ja kostjal I õnnestus välja selgitada, et kostjale I kuuluv sõiduk asus Lätis Ventspilsi linnas. Hageja töötajad AD ja GT sõitsid Ventspilsi, kus selgus, et veose metallist osad olid
müüdud metalli kokkuostu ning lõigatud tükkideks. Seega läks kaup veoteenuse osutamisel kaduma. Lätis toimus seoses kauba vedamisega kriminaalmenetlus nr 11151009713. Veose kindlustanud ERGO Insurance SE keeldus 10.05.2013 kahju hüvitamisest, sest tellijale kuuluv kaup viidi 04.02.2013 SIA Metko vanametalli kokkuostupunkti veokiga, mille registreerimismärgi nr oli 904MFP ja vanametalli eest maksti raha kostja I töötaja RK arvele, s.t kindlustaja hinnangul saabus kahju kindlustusvõtja enese tahtluse tõttu. Viimasest veosest andis kostja I hagejale üle vaid järelejäänud tornkraana betoonist ballasti, millel puudusid metallist tõsteaasad. Eelneva tõttu oli ballast kasutamiskõlbmatu. Kaotsi läks kraana tornitipp, mis sisaldas kraana juhtimisseadmeid ning kraana käiguvankrit, mille sisse tulnuks paigaldada kraana ballast. Wedekind Baumaschinen GMBH pakkumise kohaselt maksis 1989. aastal toodetud tornitipp 35 000 eurot ja käiguvanker 77 343 eurot. Hageja tellis suurema kahju ärahoidmiseks tornitipu. Lisaks kandis hageja kahju kaotsiläinud kauba asendamise veomakse ulatuses 2280 eurot ja kauba asukoha ning kahjusündmuse kindlakstegemiseks Ventspilsi saadetud töötajate komandeeringuraha, elamise ja kütusekulu näol kokku 450,23 eurot. Kokku kandis hageja kahju 115 073,23 eurot. Kirjeldatud summalt palus hageja välja mõista viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 10.05.2013, kui teatavaks sai, et kostja I kindlustus keeldus kahju hüvitamisest. Lisaks märkis hageja, et tal on kostjate vastu solidaarne leppetrahvi nõue 600 eurot, millele lisandub viivis CMR kindlustuskatte puudumise tõttu veolepingus. Hageja nõue ei olnud aegunud. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) artikkel 32 lg 1 alusel oli hageja nõude aegumistähtaeg kolm aastat. See hakkas kulgema alates 15.02.2013 ja peatus esimest korda 29.05.2013, kui hageja esitas esimest korda kohtusse hagi. Maakohus jättis hagi läbivaatamata 19.09.2014 (määrus jõustus 01.04.2015), sest hageja esimene lepinguline esindaja ei ilmunud istungile. Seega nõude aegumine peatus vahepeal. Uuesti esitas hageja hagi 02.03.2016 ja selleks ajaks oli nõude aegumisperiood kulgenud veidi enam kui üks aasta. Kostja I vastuväited
2.Kostja 1 vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata. Esmalt märkis kostja I, et hagi oli aegunud. CMR artikkel 32 lg 1 p-i a järgi aeguvad konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevad nõuded kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul ühe aasta jooksul ning erandlikel juhtudel kolme aasta jooksul alates kauba üleandmise päevast. Sama artikli lg 2 järgi peatab veolepingu nõude aegumise vaid vedajale eraldi kirjaliku nõude saatmine, mitte hagi esitamine kohtusse. Hageja kirjalikku nõuet kostjale I ei esitanud. Kuivõrd veos tuli hagejale kätte toimetada hiljemalt 07.02.2013 ja see saabus tegelikult Eestisse 15.02.2013, aegus hagi 17.02.2014, s.o enne hagi kohtusse esitamist 01.03.2016. Hageja deliktiline nõue kostja vastu aegus vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-le 1 16.02.2016, sest hageja pidi väidetavast kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saama hiljemalt 15.02.2013. Täiendavalt märkis kostja I, et kuna tema ja hageja vahel puudus veolepinguline õigussuhe, ei olnud hagejal võimalik esitada kostja I vastu veolepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid. Samuti ei olnud praegusel juhul võimalik rääkida järjestikusest veost CMR artikkel 34 mõttes. Nimelt ei muutunud kostja I hageja ja kostja II vahel sõlmitud veolepingu pooleks; kostja II ise tornkraanade detaile ei vedanud, vaid need detailid võttis vedamiseks koheselt vastu kostja I ning tornkraana detailide ning CMR saatedokumendi üleandmist kostjalt II kostjale I ei toimunud.
Kui kohus peaks leidma, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud veoleping, olid asjaolud, mis põhjusel läksid tornkraana metallist detailid Lätis kaotsi, väga segased. Samuti ei tõendanud hageja, et RK põhjustas hagejale kahju tahtlikult. Lisaks leidis kostja I, et ta ei pruukinud vastutada RK tegevuse eest. Kui RK tõepoolest viis kraanaosad vanametalli kokkuostu, pannes seeläbi toime kuriteo, ei olnud tegu lepingulise kohustuse täitmisega RK poolt kostja I ees. Hagejal ei olnud õiguslikult võimalik esitada kostja I vastu deliktilist nõuet. Esiteks, kui RK-l tekkis ootamatu tervisehäire, mille tõttu tekkis hagejal lõppastmes kahju, ei saanud tegu olla RK poolt hagejale kahju õigusvastase tekitamisega ning kostja I ei saanud selle eest vastutada. Teiseks, kui ka RK pani toime kuriteo, ei olnud see tegevus seotud kostja I majandus- või kutsetegevusega. Hageja väited kahju suuruse kohta olid tõendamata ja kahju oleks kindlasti pidanud olema oluliselt väiksem. Pealegi ei saanud hageja esitada kahju hüvitamise nõuet VÕS § 132 alusel, sest ta ei olnud kaotsiläinud kraanaosade omanik vähemalt nende kaotsimineku ajal. Kostja II vastuväited
3.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata. Hageja nõue kostja II vastu hakkas aeguma CMR artikkel 32 lg 1 järgi 15.02.2013 ja aegus enne hagi esitamist. Pealegi oli tõendamata, et mõne menetlusosalise tegevus oli õigusvastane. Hagi oleks aegunud ka siis, kui lugeda hageja II ja kostja vaheline leping ekspedeerimislepinguks. Sellisel juhul aegus nõue 13.02.2016. Maakohtu otsus
4.Kohus rahuldas hagi kostjate I ja II vastu ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks välja 115 073,23 eurot. Kostjalt I mõistis kohus välja viivise põhinõudelt 02.03.2016 seisuga 25 551,15 eurot ja kostjalt II viivise põhinõudelt 02.03.2016 seisuga 15 886,94 eurot, kusjuures kostjad I ja II vastutasid solidaarselt 15 886,94 euro suuruse viivise eest. Samuti mõistis kohus kostjatelt I ja II välja alates 03.03.2016 lisanduva viivise põhinõudelt seadusjärgses määras. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate I ja II kanda ning mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 16 824,07 eurot ja sellelt viivise. Kostja I protokolli parandamise taotluse jättis kohus rahuldamata ja rahuldas osaliselt hageja protokolli parandamise taotluse. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et hageja ja kostja II sõlmisid 30.01.2013 lepingu nr 10/13, mille järgi kohustus kostja II vedama Saksamaalt Eestisse tornkraana osad. Kostja II andis hageja kauba vedamiseks üle kostjale I. Üheks hageja kaupa (kraanat) vedavaks autojuhiks oli kostja I töötaja RK. RK juhitava sõiduki veos ei jõudnud hagejani, vaid kaup viidi metallikokkuostu ning hävitati. Veoauto, millega RK kaupa vedas, oli peale metallikokkuostupunktis käimist sadamas. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja nõue oli aegunud, kostja I töötaja RK tegevus oli tahtlikult õigusvastane ja kostja I vastutas RK tegevuse eest, kostja II vastutas hageja ees veo- või ekspedeerimislepingu alusel ning kas hageja sai nõuda kahju hagis märgitud ulatuses. Esmalt tuvastas kohus, et hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud veoleping, mitte ekspedeerimisleping. Täidetud ei olnud VÕS §-is 854 sätestatud ekspedeerimislepingu sõlmimiseks vajalikud tingimused. Nimelt ei nähtunud lepingust, et kostja II võttis endale veo korraldamise kohustuse. Lisaks nähtus see lepingu sisust, kus märgiti, et vedu toimub vastavalt CMR ja TIR tingimustele, vedajal on CMR kindlustus ning kajastati veduki ja haagise registreerimisnumbrid. Kuivõrd kostja I oli vaidlusaluse veose tegelik vedaja, kuid tal ei olnud
lepingut hagejaga, vaid kostjaga II, ei saanud kostja I vastutada hageja ees veolepingu alusel. Kostja I vastutas hageja ees kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Samas tuli suhtele kohaldada CMR-is sätestatud, sest kauba vastuvõtmiseks ja üleandmiseks ettenähtud kohad olid erinevates riikides. Kostjad I ja II ei olnud järjestikused vedajad CMR-i mõttes. Vedu ei toimunud ühe saatekirja alusel. Seega ei kohaldunud praegusel juhul CMR artiklis 37 sätestatu. Menetluses esitatud tõenditest ilmnes, et kostjate tegevus oli tahtlikult õigusvastane ning aegumise osas tuli kohaldamisele CMR artikkel 32 p 1 teisest lausest tulenev kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg. Pooltel puudus vaidlus, et hagi aegumistähtaeg hakkas kulgema 15.02.2013. Aegumine peatus, kui hageja esitas esmakordselt 29.05.2013 kohtusse hagi ning oli peatunud kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni 01.04.2015. Seega ei olnud hageja nõue kostjate vastu, mis teistkordselt esitati kohtusse 01.03.2016, aegunud. Kostja I oli kauba kaotsimineku ajal tegelik vedaja. Hageja ja kostja I vahel leping puudus. Ka ei olnud ta muutunud hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingu pooleks ja tegemist ei olnud järjestikuste vedajatega CMR artikkel 34 mõttes. Hagejal võis kostjaga I vastu olla lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõue. Vastavalt VÕS § 1054 lg-le 1 vastutab isik, kes kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. RK oli kostja I töötaja ja kostja I kasutas RK autojuhina lepingu täitmisel. RK sai hagejale kuuluva kauba enda valdusse ainuüksi seetõttu, et tal oli töösuhe kostjaga I. Seega oli RK tegevus otseselt seotud kostja I majandus- või kutsetegevusega. Menetluses leidis tõendamist, et RK tegu põhjustas hagejale kahju ja ta tekitas selle õigusvastaselt. Kostja I töötaja viis tahtlikult kraana metalli kokkuostu, kus see hävitati. Kui töötaja ei oleks seda teinud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Tegevus oli VÕS § 1045 p 5 alusel õigusvastane. Õigusvastasust välistavad asjaolud puudusid. Kostja I oli kahju tekitamises süüdi, sest tegutses kraanadetailide hävimisel vähemalt hooletult. Kostjaga II oli hagejal veoleping. CMR artikkel 17 p-i 1 kohaselt vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni vedaja. Kusjuures CMR artikkel 3 järgi vastutab vedaja nii oma tegevuse ja hooletuse eest kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest. Vedaja vabaneb CMR artikkel 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba kahjustamise eest sõltumata oma süüst. Praegusel juhul ei taganud vedaja kauba säilimist, ei andnud seda hagejale üle ja ei tõendanud, et käitus kõrgendatud hoolsusega, mistõttu tuli kostjal II hüvitada hagejale põhjustatud veolepingust tulenev kahju. Kostjad vastutasid hageja ees VÕS § 65 lg 1 alusel solidaarselt. Seoses vastuväitega, et hageja ei tõendanud, et oli kauba omanik ja sai kõnealust kahju nõuda, märkis kohus, et hageja tõendas veenvalt, et oli kauba omanik ja sai kahju nõuda. Vaidlus puudus, et veosest, mis kaalus 21 590 kg ning koosnes kraana tornitipust ja käiguvankrist, ei andnud kostjad hagejale tervelt üle ühtegi osa. s.t kaduma läks kogu veos. Ballast anti üle kasutuskõlbmatuna – selle küljest olid lõigatud metallist tõsteaasad. Hageja tõendas, et kaotsi läinud tornitipu taassoetamise kulu oli 35 000 eurot ja käiguvankri taassoetamise kulu oli 77 343 eurot ehk kokku 112 343 eurot. Kohus möönis, et kraaniosade hinnapakkumine tehti uute kraanaosade kohta ja nende kaal ei olnud identne kadumaläinud osadega, kuid tõendamata
oli, et hetkel oli võimalik turult osta 1989. aastal toodetud kraanat. Kasutatud detailide hind oli üksnes teoreetiline ning nende tegelikuks asendamiseks tuli tehasest tellida uued osad. Põhjendatud oli hageja nõue ka kaotsiläinud kauba asendamise veomakse hüvitamiseks 2280 euro ulatuses ja kauba asukoha ning kahjusündmuse kindlakstegemiseks Ventspilsi saadetud töötajate komandeeringuraha, elamise ja kütusekulu hüvitamiseks 450,23 euro ulatuses. Seega tuli hageja kasuks välja mõista 115 073,23 eurot. Hageja soovis põhinõudelt perioodi 29.05.2013-01.03.2016 eest viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kokku 25 551,15 eurot. Vastavalt CMR artikkel 27 lg-le 1 oli hagejal õigus nõuda hüvitatavalt summalt kostjalt II viivist 5% aastas ja kostjalt I viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Sellel perioodil oli 115 073,23 eurolt viivist määraga 5% aastas kogunenud 15 886,94 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määraga 25 551,15 eurot. Samuti tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel rahuldada edasiulatuva viivise nõue. Menetluskulud tuli TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja põhjendatud menetluskulude suurus oli 16 824,07 eurot, millelt tuli tasumisega viivitamise korral välja mõista viivis seadusjärgses määras. Kostja I apellatsioonkaebus
5.Kostja I palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi tema suhtes rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi tema suhtes rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. Kostja I nõustus maakohtu põhjendustega osas, milles kohus leidis, et kostja I ei vastutanud hageja ees veolepingu alusel, praeguses asjas ei olnud tegemist järjestikuse veoga ja kostja I ei muutunud hageja ja kostja II vahel sõlmitud veolepingu pooleks. Ülejäänud osas soovis kostja I otsuse vaidlustada. Maakohus tuvastas ebaõigest, et esinesid deliktilise kahju hüvitamise nõude eeldused. Hagejale ei tekkinud kahju, sest ta ei olnud 2013. aasta veebruaris kaotsiläinud kraanaosade omanik. Gerd Wedekind Baumaschine GmbH ja hageja vahel oli sõlmitud kraana üürileping. Isegi kui hageja tegi tahteavalduse kraana omandamiseks pärast üheaastase üürilepingu lõpetamist, sai ta omandada kraana üksnes sellises seisukorras, nagu see tegelikkuses oli omandamise hetkel ehk kahjustatud kujul. Eelneva tõttu ei saanud hageja esitada kahju hüvitamise nõuet VÕS § 132 alusel. Maakohus jättis ebaõigesti eelnevaga arvestamata. Eelmisele käsitlusele alternatiivselt märkis kostja I järgmist. Kraana, mille osad veo käigus 2013. aasta alguses kaotsi läksid, oli valmistatud 1994. aastal. Hageja ei tõendanud, kui palju maksavad sama marki kraana tornitipp ja alusvanker, mis olid kasutatud ja orienteeruvalt paarkümmend aastat vanad. Hageja esitatud tõendist nähtus uute osade hind. Oli arusaamatu, miks mõistetakse kostjalt I välja täiesti uute kraanaosade hind. Hageja ei tõendanud, et järelturult oli võimatu osta pruugitud kraana tornitippu ja alusvankrit. Pealegi hõlmas 35 000 euro eest ostetud kraana ülaosa tunduvalt rohkem detaile, kui selleks oli vaid kraana tornitipp. Selle kohta, kui suure osa 1989. aastal valminud kraana ülaosa hinnast 35 000 eurost moodustas kraana tornitipu hind, igasugused andmed ja tõendid puudusid. Kostja I poolt kohtule esitatud asjatundja arvamuse järgi oli veo käigus kaotsi läinud tornitipu ning alusvankri maksumus kokku 9 350 eurot. Teise kraana ülaosa Eestisse vedamise kulude ja hageja töötajate väidetava komandeeringu kulude hüvitamine ei olnud kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 2. Pealegi olid hageja töötajate väidetava komandeeringu kulud tõendamata.
Samuti tuvastas maakohus ebaõigesti, et RK viis kraanaosad 2013. aasta alguses Lätis metallikokkuostu. Esitatud tõenditest ei saanud seda usaldusväärselt järeldada. Kraanaosade vanametallikokkuostu andmisel RK ei osalenud ning raha tema arveldusarvele kraanaosade vanametallikokkuostu andmise eest ei laekunud. Alternatiivselt märkis kostja I, et RK ei saanud haiguse tõttu aru oma käitumise tagajärgedest. Seega, kuna usaldusväärselt oli tõendamata, et kostja I töötaja RK viis vaidlusalused kraanaosad metallikokkuostu, ei olnud võimalik ka rääkida kahju tekitaja käitumise õigusvastasusest ning süüst. Teisalt, kui isegi oletada, et RK seda tegi, viitasid mitmed käesoleva kohtuasja juures olevad tõendid sellele, et RK ei saanud oma tervislikust seisundist johtuvalt aru oma tegevuse tähendusest, s.t kahju põhjustamine ei olnud süüline. Viimasena nimetatud asjaolu tõttu ei saanud kostja I vastutada töötaja tegevuse eest. Hageja deliktilise kahju hüvitamise nõue oleks aegunud. TsÜS § 150 lg 1 järgi oli kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kuivõrd hageja töötajad käisid Lätis asjaolusid välja selgitamas ajavahemikus 10.02.2013-12.02.2013, algas deliktilise nõude aegumistähtaeg 12.02.2013. Aegumine ei peatunud, kui hageja esitas 29.05.2013 esmakordselt kostja I vastu hagi, sest hagis esitas hageja kostja I vastu üksnes CMR-i alusel kahju hüvitamise nõude, mitte deliktilise nõude. Pealegi jäeti hagi läbi vaatamata ja TsMS § 426 lg-st 1 nähtuvalt loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Kuivõrd deliktilise nõude aegumine sai alata hiljemalt 12.02.2013, siis hagiavalduse esitamise ajaks 01.03.2016 oli see nõue aegunud. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja I taotlused RK suhtes postuumse meditsiinilise kompleksekspertiisi määramiseks ning hageja töötaja AK tunnistajana ülekuulamiseks. Samuti jättis kohus ebaõigesti rahuldamata kostja I vastuväiteid kohtu tegevusele. Eelnev viis ebaõige lahendi tegemiseni. Kostja II apellatsioonkaebus
6.Kostja II palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi tema suhtes rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi tema suhtes rahuldamata. Hagi oli aegunud, sest nõude esitamise tähtaeg oli üks aasta. Hageja teadis, et kostjal II ei olnud vastava kategooria veokeid. Veose juhusliku hävimise risk ning ka kõik muud võimalikud riskid läksid kostjalt II üle veose tegelikule teostajale kostjale I hetkel, kui kostja I võttis veose vedamiseks vastu ehk laadis selle talle kuuluvale veokile. Kostjal II puudus võimalus kontrollida või mõjutada kostja I töötaja tegevust, mistõttu ei saanud ta kahju eest vastutada. Menetluse käigus ei leidnud tuvastamist, et RK oli pahatahtlik. Hageja nõue oli liiga suur. Hageja sai tegelikult kraanadetailid kokkuostupunktist kätte ja võttis kasutusele. Hageja ei olnud kraana omanik ja ei saanud kahjuhüvitist nõuda. Vastus apellatsioonkaebustele
7.Hageja palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt.
Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad vaidlustasid apellatsioonkaebustes maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, jaotati menetluskulud ja määrati need kindlaks. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus lahendas protokolli parandamise taotlused. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Apellatsioonimenetluses toimub jätkuvalt vaidlus selle üle, kas hageja võis kostjate vastu esitada omandi rikkumisest, kahjustamisest tulenevad nõuded, kas hageja nõuded olid aegunud, kas kostjad vastutasid kahju tekkimise eest, kui suur oli tekkinud kahju.
9.Esmalt selgitab ringkonnakohus välja kohalduva õiguse, mille alusel tuleb hinnata järgmisi suhteid ning määratleda osaliste õigused ja kohustused: Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja vahelised lepingulised suhted kraanaosade soetamiseks 2013. aasta alguses, hageja ja kostja II vaheline õigussuhe veoteenuse osutamiseks, hageja ja kostja I vaheline lepinguväline õigussuhe.
9.1.Hageja ja Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH vahel sõlmitud lepingust pealkirjaga „Üürileping“ ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud kohalduvas õiguses. Sellisel juhul tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008, 17.06.2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) alusel. Selle artikkel 4 sätestab kohalduva õiguse üldreegli, kui pooled ei ole kohalduvas õiguses kokku leppinud. Ühegi artikkel 4 lg 1 lepingu alla Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja vahel sõlmitud leping ei mahu. Samuti ei ole kõnealuse lepingu puhul tegu ühegi artiklites 5, 7 või 8 sätestatud lepinguga. Sellisel juhul reguleeritakse artikkel 4 lg 2 järgi kohalduv õigus selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja harilik viibimiskoht. Praegusel juhul oli lepingu kesksel kohal tornkraana juppide vedajale üleandmine, mis toimus Saksamaal. Seega tuleb lepingut tõlgendada Saksa õiguse valguses. Siinkohal tuleb silmas pidada ka asjaolu, et Saksamaa on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik ning osas, milles CISG vaidlusaluseid suhteid, õigusi ja kohustusi reguleerib, tuleb kohaldada CISG-i.
9.2.Kuivõrd hageja kui veo tellija sõlmis kostjaga II kui vedajaga veolepingu kraana osade toimetamiseks Saksamaalt Eestisse (I kd lk 9), s.t kaupade vastuvõtmiseks ja üleandmiseks ettenähtud kohad on eri riikides ja nii Saksamaa kui Eesti on ühinenud CMR-iga, tuleb CMR artikli 1 järgi veolepingule kohaldada suhtele CMR-i. Nimelt kohaldatakse CMR artikkel 1 lg 1 järgi selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. Vastavalt Rooma I määruse artikkel 5 lg-le 1 kohaldub poolte sõlmitud veolepingule lisaks CMR-ile ka Eesti õigus, sh eelkõige VÕS-i vastavad sätted osas, milles CMR-is regulatsioon puudub.
9.3.Hageja ja kostja I vahel lepinguline suhe puudus. Kostjalt I tellis veo kostja II (I kd lk 1011, 13, 15). Kostja I tegevus kraanaosade vedamisel ei mahu ka CMR VI peatüki sätete alla, mis reguleerib mitme vedaja poolt järjestikku teostavate vedude korral tekkivaid suhteid ning millele tuginedes saaks nentida, et kostja I on muutunud hageja ja kostja II vahelise lepingu
osapooleks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 864/2007, 11.07.2007, lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) artikkel 4 lg 1 järgi kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed. Rooma II artikkel 4 lg 2 järgi, kui väidetavalt vastutava isiku ja kannatanu harilik viibimiskoht on kahju tekkimise ajal samas riigis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust. Pidades silmas eelnevat ja asjaolusid, et nii hageja kui kostja I harilik viibimiskoht on Eestis ning menetlusosalised ei ole vastu vaielnud nendevahelises suhtes Eesti õiguse kohaldamisele, kohaldub hageja ja kostja I vahelisele suhtele Eesti siseriiklik õigus, sh eelkõige VÕS-i vastavad sätted osas.
10.Järgnevalt tuleb välja selgitada, kas hageja sai kostjate vastu esitada praeguse tsiviilasja keskmes olevaid kahjunõuded ehk kas ja millal oli hageja saanud kahjustatud kraanaosade omanikuks. Nimelt kuulub asja taastamise või uue samaväärse asja soetamiseks vajalike kulutuste hüvitamise nõue üldjuhul üksnes omanikule. Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja sõlmisid 08.01.2013 lepingu pealkirjaga „Üürileping“, mille esemeks oli Liebherri tornkraana 256HC (leping). Lepingu teksti kohaselt pidi lepingu esemele järgi tulemine aset leidma 01.02.2013, leping kehtima 12 kuud ja üürihinnaks oli kokku lepitud 9 411,71 eurot (käibemaksuta) ühe kuu kohta. Ühtlasi lepiti kokku, et üürimine on ostuvõimalusega ja ostuhind on sellisel juhul 110 000 eurot (I kd lk 114, tõlge I kd lk 120-121). 9 411,71 euro suuruste maksete tasumiseks esitati hagejale arved, mis on esitatud ka kohtule (III kd lk 22-33, tõlge III kd lk 65). Arvetel on märgitud, et need on esitatud üürimise eest. Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH 08.03.2017 antud kinnituskirjast nähtub, et kinnituskirja kirjutamise ajaks oli hageja tornkraana omandanud, makstes selles eest 112 940,52 eurot (12x9 411,71) ja ühingu hinnangul oli tegu kapitalirendi lepinguga (II kd lk 177, tõlge II kd lk 179). Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH avaldas 05.11.2019 kirjas, et ta oli hagejaga kokku leppinud, et hageja saab kraana omanikuks hetkest, kui Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH annab selle üle veoteenuse osutajale. Kraana üleandmine leidis aset 31.01.2013 (IV kd lk 186, tõlge IV kd lk 187). Hageja versiooni kohaselt oli 08.01.2013 Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja vahel sõlmitud lepingu näol tegemist müügilepinguga, mitte ostuõigusega üürilepinguga. Hageja sai kraana omanikuks kraana vedajale üleandmise hetkest 31.01.2013. Pealkiri „Üürileping“ jäi lepingusse vanast lepingupõhjast ja ei peegelda lepingu tegelikku sisu. Kostja I oli veendumusel, et kirjeldatud leping on ehtsa väljaostuõigusega üürileping ja kraanaosade kaotsimineku ajaks oli kraana omanik Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH, mitte hageja. Saksa õiguses reguleerib tsiviilõigussuhteid eelkõige tsiviilseadustik ehk Bürgerliches Gesetzbuch (BGB). BGB § 157 järgi tuleb lepinguid tõlgendada lähtuvalt heast tahtest, võttes arvesse tavapärast praktikat. Lisaks on Saksa õigusteoorias tunnustatud vajadust lepingute tõlgendamisel silmas pidada mh BGB §-s 133 sätestatut, mille kohaselt tuleb tahteavalduse tõlgendamisel lähtuda tahteavalduse tegija tegelikust tahtest, mitte kirjapandud teksti sõnasõnalisest tähendusest. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel silmas pidada ka tahteavalduste tegijate tahet, kuivõrd leping on käsitletav lepingupoolte vastastikuste tahteavalduste deklaratsioonina.
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 08.01.2013 lepingu näol tegu müügilepinguga või kapitalirendi lepinguga. Mitte ainult lepingu pealkiri ei viita muule suhtele kui müügilepingust tulenevale, vaid ka lepingu sisu, kus on läbivalt kirjutatud üüritasust, üüri tasumise korrast, üürivõla tasumisest jne. Kapitalirendiks on Saksa õiguses sarnaselt Eesti õigusega vajalik kolmnurksuhte olemasolu, mille esinemist ei ole hageja välja toonud. Asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Eelnevast sõltumata nähtub teistest tõenditest (esmajoones Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH 08.03.2017 ja 05.11.2019 kinnituskirjadest), et hiljemalt kraanaosade vedajale üleandmise hetkeks 31.01.2013 olid Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja sõlminud kraana müügilepingu. Seda tõlgendust toetab ka 08.01.2013 lepingus sätestatu, mille kohaselt nägid pooled juba 2013. aasta jaanuari alguses ette võimaluse sõlmida kraana müügileping. Saksa õiguse järgi võib lepingu sõlmida mh suuliselt, kui sellele ei ole kehtestatud kohustuslikku vormi (BGB § 125). Sarnaselt Eesti õigusega ei lähe ka Saksa õiguse kohaselt vallasasja omand üle müügilepingu sõlmimisel, vaid vajalikud on ka asjaõiguslepingu sõlmimine (kokkulepe omandi ülemineku kohta) ja asja valduse üleandmine (vt ka BGB § 929). Vallasasja osas asjaõiguskokkuleppe sõlmimiseks ei ole kehtestatud vorminõudeid. Piisav on mistahes tegu, milles väljendub tahe anda omand üle, asi omandada. Hageja vastavast kinnitusest ja Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH 05.11.2019 kinnituskirjast (IV kd lk 186, tõlge IV kd lk 187) nähtub, et senine kraana omanik Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH väljendas hiljemalt 31.01.2013 tahet anda kraana omand üle ja hageja avaldas tahet kraana omandada. Valduse üleandmine tähendab, et asja otsene valdaja loobub täielikult talle kuulunud valdusest asja suhtes ning kooskõlas asja senise omaniku tahtega omandab otsese valduse ise või omandab selle teine isik tema poolel. Praegusel juhul omandas kraana otsese valduse teine isik hageja poolel, s.o vedaja ja hageja ise sai kraana kaudse valduse. Menetluses kogutud tõenditest nähtuvalt olid kraana ostja ja müüja kokku leppinud kraana üleandmise vedajale kui hageja poolt volitatud isikule (tellimuse kinnituse p 4 (I kd lk 117-118, tõlge I kd lk 124); Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH 05.11.2019 kinnituskiri (IV kd lk 186, tõlge IV kd lk 187)). Seega olid hiljemalt 31.01.2013 Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja vahel sõlmitud kraana müügileping (BGB § 433), asjaõiguskokkulepe ja 31.01.2013 andis Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH hagejale vedaja kaudu üle asja valduse. Hagejast sai 31.01.2013 kraana omanik, s.t hageja oli kraana omanik juba ajal, kui teatud kraana osad Lätis kaotsi läksid ja tal oli võimalik esitada kostjate vastu omaniku staatusest tulenevaid nõudeid. Iseenesest on jälgitav ka kostja I versioon, et hageja ja Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH vahel oli sõlmitud ehtsa väljaostuõigusega üürileping. Samas baseerub see seisukoht esmajoones 08.01.2013 lepingu tõlgendamisel ja ei vaatle suhet tervikuna.
11.Kostjad on esitanud hageja nõuetele aegumise vastuväited, mida ringkonnakohus asub järgmisena analüüsima, tuvastades nõuete aegumise kulgemise alguspunkti, aegumistähtaja pikkuse ja aegumise võimaliku peatumise seoses tsiviilasja nr 2-13-27066 menetlusega. Hageja on esitanud käesolevas menetluses kostjate vastu mitu erinevat nõuet, paludes kohtul kostjatelt solidaarselt välja mõista tornitipu ja käiguvankri asendamise kulu 112 343 eurot (vastavalt 35 000 eurot ja 77 343 eurot), kahjuhüvitise kaotsiläinud kauba asendamise
veomakse ulatuses 2 280 eurot ja Lätti Ventspilsi saadetud töötajate komandeeringukulu kokku 450,23 eurot.
11.1.Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul algas mõlema kostja vastu esitatud nõuete aegumine kulgema kuupäevast 15.02.2013, kui hageja nõuded muutusid sissenõutavaks. Lepingu järgi anti kraana müüja Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH poolt vedajatele üle 01.02.2013 (I kd lk 114, tõlge I kd lk 120-121), kuid hageja väitel 31.01.2013. Vaidlusalused kraanaosad sai hageja kätte enda sõnul 15.02.2013. Hageja on mõlema kostja suhtes sidunud aegumistähtaja alguse kuupäevaga 15.02.2013, mil talle anti üle kraanadetailide jäänused. Kostja II hinnangul hakkas hageja nõude aegumine tema suhtes kulgema 15.02.2013. Kostja I on sidunud aegumise alguse ajaga, mil hageja pidi saama teada kahjust ja kahju väidetavatest põhjustajatest, s.o 12.02.2013. Nimelt viibisid hageja töötajad Lätis komandeeringus, kus selgitasid välja kraana osade asukoha, ajavahemikul 10.02.2013-12.02.2013. CMR artikkel 32 lg 1 p a järgi hakkab konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumistäht kulgema kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamisel kauba üleandmise päevast. Hageja esitletud asjaoludest nähtavalt, mille esinemist ei ole kostjad vaidlustanud, oli hagejal esimene võimalus kaotsiläinud kraanaosad tagasi saada 15.02.2013. TsÜS § 150 lg 1 järgi algab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja I töötajad selgitasid välja kaotsiläinud kraanaosade asukoha ja seisukorra ajavahemikul 10.02.2013-12.02.2013 toimunud komandeeringu käigus (I kd lk 35-37). CMR artikkel 28 lg 2 kohaselt, kui kauba kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamise viivitamisega lepinguvälise vastutuse nõue esitatakse ühele isikutest, kelle eest vedaja vastutab vastavalt CMR artikli 3 tingimustele, võib see isik samuti toetuda CMR-i sätetele, mis välistavad vedaja vastutuse, määravad kindlaks tasumisele kuuluva hüvituse või piiravad seda. Kusjuures CMR artikkel 32 lg 1 p a on üks sätetest, mis määrab kindlaks tasumisele kuuluva hüvituse ja kuivõrd tegu ei ole vedaja vastutust välistava või piirava artikliga, on CMR artikkel 32 lg 1 p-s a sätestatu kohaldamine võimalik sõltumata CMR artiklis 29 sätestatust, sh asjaoludest, kas kahju tekitati tahtlikult õigusvastase tegevuse või kohustuse mittenõuetekohase täitmise tõttu. Praegusel juhul vastutas hagejaga veolepingu sõlminud kostja II ka kostja I eest. Nimelt CMR artiklist 3 tulenevalt vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Seega vastutab vedajana veolepingu sõlminud isik ka allveolepingu alusel töö reaalselt teostanud isiku tegevuse eest. Kõnealuse artikli kohaldamiseks peab saatja ja vedaja vahel olema sõlmitud veoleping, kusjuures veolepingu suhtes peab kohalduma CMR. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja oli kostjaga II 30.01.2013 sõlminud veolepingu tornkraanaosade vedamiseks (I kd lk 9); koostatud on ka saateleht (I kd lk 16-17) ja selle kohaldus CMR, sest kostjal II tuli lepingu järgi tornkraana osad vedada veduki ja haagisega Saksamaalt Eestisse.
11.2.Aegumisperioodi pikkus on ringkonnakohtu hinnangul mõlema kostja puhul kolm aastat. CMR artikkel 32 lg 1 esimese lause järgi aeguvad CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevad nõuded ühe aasta jooksul. CMR artikkel 32 lg 1 teine lause näeb ette, et tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis
vastavad asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, on aegumistähtaeg kolm aastat. Kusjuures vedaja vastutab CMR artikkel 3 järgi oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Ka TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Riigikohus on 26.03.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 tehtud lahendi p-s 12 leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. VÕS § 802 lg 1 esimese lause kohaselt on kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Sama lõike teise lause järgi on tahtluse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega järeldub VÕS § 802 lg 1 alusel, et ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR artiklile 32 ka VÕS §-st 802 (vt ka Riigikohtu 29.04.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-32-15, p 15; 11.06.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). Tõendatud on, et RK pani toime tahtliku õigusvase teo, mille eest vastutab CMR artikkel 3 järgi ka kostja II, kes ise ei olnud RK või tema vahetu tööandja, kuid kes kasutas RK veolepingu täitmisel. Kuigi seoses kostja I töötaja RK surmaga lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus, kus teda süüdistati Läti kriminaalkoodeksi § 179 lg-s 3 kirjeldatud teo ehk suures ulatuses omastamise toimepanemises, leidis kriminaalmenetluse käigus tuvastamist, et RK viis kohalike elanike abiga tema hoolde usaldatud koorma kraanaosadega vanametallikokkuostu, saades selle eest 1 292,38 Läti latti ehk 1 838,89 eurot (II kd lk 61, tõlge II kd lk 79-80; II kd lk 54-56, tõlge II kd lk 73-77). Vanametallikokkuostus asuti kraanaosi realiseerima.
11.3.Kuivõrd hageja esitas käesoleva hagi kostjate vastu 02.03.2016, oli kolm aastat möödunud kuupäevast 15.02.2013, s.o ajast, kui hagejal oli võimalik kätte saada kraanadetailide jäänused. Seega tuleb järgnevalt analüüsida, kas aegumise kulgemine nõuete osas võis olla teatud ajal peatunud. CMR artikkel 32 lg 2 järgi peatab kirjaliku nõude esitamine hagi aegumistähtaja kulgemise. Kirjaliku nõude esitamisena on ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseeritav ka sellekohase hagi kohtusse esitamine, mis on vastaspoolele kättetoimetatud. TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Esmakordselt esitas hageja vaidlusalusest suhtest tuleneva hagi (tsiviilasi nr 2-13-27066) kostjate vastu 29.05.2013 ja hagi jäi läbivaatamata 10.09.2014 (määrus jõustus 01.04.2015). Tsiviilasjas nr 2-13-27066 nõudis hageja kostjatelt kaotsiläinud veose väärtust 112 343 eurot, leppetrahvi CMR kindlustuskaitse puudumise tõttu veoselepingus 600 eurot, kauba asendamise veomakse hüvitamist osas, mis ületab esialgset veomakset 250 eurot, komandeeringukulusid 450,25 eurot ja nendelt arvestatud viivist (I kd lk 168-174). Praeguses asjas nõuab hageja tornitipu ja käiguvankri asendamise kulusid 112 343 eurot, vaidlusaluste kauba asendamise veo kulusid 2 280 eurot, kauba asukoha ning kahjusündmuse kindlakstegemise kulusid 450,23 eurot.
Seega on praeguse tsiviilasja raames menetletavatest nõuetest hageja varem esitanud tornitipu ja käiguvankri asendamise kulu hüvitamise nõude 112 343 eurot, kahjusündmuse kindlakstegemise kulude hüvitamise nõude 450,23 eurot ja veokulude hüvitamise nõude 250 eurot. Viidatud osas peatus nõuete aegumine tsiviilasja nr 2-13-27066 menetlemise ajaks. Veokulu hüvitamise nõude, mis ületab 250 eurot (2030 eurot), aegumine tsiviilasja nr 2-13-27066 menetlemise ajaks ei peatunud. Kuivõrd 2030 euro ulatuses veokulu hüvitamise nõude aegumine vahepeal ei peatunud, nõude aegumine algas kuupäevast 15.02.2013 ja hageja esitas kohtule kõnealuse nõude 02.03.2016, oli nõue kirjeldatud ulatuses hagi esitamise ajaks aegunud. Ülejäänud hageja nõuded ei olnud aegunud. Vastuseks kostja I väidetele nõude aegumise kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Argumentatsioon, et nõuete aegumist ei mõjutanud hagi esmakordne esitamine kohtusse tsiviilasja nr 2-13-27066 raames, sest hageja ei olnud õigusliku alusena välja toonud delikti ja/või hagi jäi läbivaatamata, mistõttu loetakse TsMS § 426 lg 1 kohaselt, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud, ei päde. Esiteks on nõude aegumise peatumise puhul määravad nõue ja selle asjaolud. Nõude õiguslik alus oluline ei ole, s.t peatumine ulatub kõikvõimalikele nõudealustele. Ka ei tühista hagi kohtusse esitamise mõju aegumisele asjaolu, et hagi jäi läbivaatamata, sest TsMS § 426 lg-s 1 sätestatut tuleb mõista vaid TsMS § 457 kontekstis, s.t lahendi siduvuse osas kohtusse pöördumise mõttes ja mitte materiaalõiguslikult (vt ka Riigikohtu 11.06.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 12). Aja jooksul, mil kohus menetleb hagi, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse ja selliseks lahendiks võib olla ka määrus, millega jäetakse hagi läbivaatamata (vt ka Riigikohtu 11.06.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 12; 02.02.1999 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-99).
12.Pooltel ei ole vaidlust selles, et kõik kraana osad ei jõudnud hagejani kujul, milles hageja need Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH-lt ostis, kuivõrd kostja I töötaja ei viinud kraana tornitippu ja käiguvankrit Saksamaalt hagejani, nagu oli tellitud, vaid viis Lätis metallikokkuostu, kus neid asuti lammutama. Eelneva tegid kindlaks hageja töötajad Lätis toimunud välislähetuses. Seepärast ei saanud hageja asuda soetatud kraanat kasutama ja oli sunnitud ostma/rentima puuduolevad kraanaosad. Need soetati taas Saksamaalt, mistõttu tekkis täiendav veokulu. Eelneva tõttu tekkis hagejal kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad vastutasid tekkinud kahju eest. Kostja II oli seisukohal, et tema ei vastutanud, sest tema reaalselt vedu ei teostanud, kostja I arvas, et ka tema ei vastutanud, sest kahju põhjustas töötaja, kelle tegevuse eest kostja I ei vastutanud töötaja süüvõimetuse tõttu.
12.1.Ringkonnakohus on ülal korduvalt kirjeldanud, et hageja ja kostja II vahel 30.01.2013 sõlmitud veolepingule (I kd lk 9) kohaldus CMR artikkel 1 järgi CMR, kuivõrd kostja II lubas kõnealuse lepinguga teostada kraana osade veo Saksamaalt Eestisse tasu eest, koostatud oli ka saateleht (I kd lk 16-17). CMR artikkel 3 järgi vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Seega vastutab vedajana veolepingu sõlminud isik ka allveolepingu alusel töö reaalselt teostanud isiku (sh tema töötaja) tegevuse eest. Seega sõltumata asjaolust, et kostja II ise reaalselt kaupa ei vedanud, vastutab ta mh kostja I töötaja RK kahju tekitanud tegevuse eest, kuivõrd tegu oli isikuga, kelle tegevust kostja II kasutas veo teostamisel ning isik tegutses oma töökohustuste täitmise raames.
Kusjuures vedaja vastutuse osas väärib märkimist, et vedaja vastutus ei ole süüline. Pigem on vedaja vastutus lähedane riskivastutusele. Vedaja vabaneb CMR artikli 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Näiteks isegi kauba röövimine ei ole see asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest (vt nt Riigikohtu 07.12.2005 otsus asjas nr 3-2-1-127-05, p 13). Praegusel juhul ei tekkinud kahju sellistel asjaoludel, mida kostja II ei oleks suutnud ära hoida kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel.
12.2.VÕS § 1054 lg 1 järgi vastutab isik, kes kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Vaidlust ei ole, et RK, kes kuuenda veose Lätis metallikokkuostu viis, oli kostja I töötaja ning kõnealuse tegevuse ajal täitis RK oma töölepingust tulenevat kohustust viia kraana jupid Saksamaalt Eestisse. Vastavalt kostja I esitletud asjaoludele oli RK-l diagnoositud pärlkasvaja peas, mida ei õnnestunud tervikuna välja opereerida (III kd lk 2), ning kostja I pidas võimalikuks, et RK tegu, mis viis hagejal kahju tekkimiseni, oli tingitud tervislikest põhjustest, mistõttu ei olnud RK tegevus süüline ja seepärast ei saanud vastutada ka kostja I. VÕS § 1054 sisustamisel on õiguskirjanduses debateeritud selle üle, kas kõnealuse sätte näol on tegemist süüst sõltumatu vastutusega või vastutuseks on vajalik ka süü komponendi olemasolu, kuivõrd VÕS § 1054 sõnastusest ei tulene sõnaselgelt, kas tegemist on süülise või mittesüülise vastutusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et teenuse kasutaja vastutuse eelduseks tuleks pidada siiski teenuse osutaja vastutust, s.t et teenuse osutaja käitumises peab lisaks teistele vastutuse eeltingimustele sisalduma ka süü. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus teenuse osutaja on deliktivõimetu, või situatsioon, kus ta saab subjektiivsete omaduste tõttu vastutusest vabaneda. Kirjeldatud juhul teenuse kasutaja VÕS § 1054 kohaselt ei vastuta, kuid temale saaks ette heita teenuse osutaja hooletut valikut ning siis vastutab ta juba omaenese süü alusel VÕS § 1043 jt alusel. Ringkonnakohus viis kostja taotlusel läbi RK suhtes kohtupsühhiaatria-psühholoogia komplektsekspertiisi, mille tulemusena selgus, et perioodil 04.02.2013-07.02.2013 ei esinenud RKl psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite. Ta oli oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest suuteline täiel määral aru saama ümbrusest, oma tegude iseloomust ja võimalikest tagajärgedest ning oli suuteline sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Tal võis esineda tasakaaluhäireid, kuid oli vähemalt 2012. aasta septembrist kuni 06.09.2013 suuteline tegema teadvaid otsuseid, sh lähtuvalt oma kehalisest seisundist (IV kd lk 147-157). Eksperdiarvamus vastab TsMS §-des 301 ja 302 sätestatud nõuetele, sisaldades uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Menetlusosalised ei toonud välja selliseid argumente, mis oleksid veenvalt seadnud kahtluse alla eksperdiarvamuse usaldusväärsuse. Seega oli RK tegevus süüline ning VÕS § 1054 alusel vastutas RK poolt kahju tekitamises tema tööandja kostja I.
12.3.CMR-is on hulganisti sätted, mis piiravad vedaja, vedaja agendi, või teenistuja vm isiku vastutust. Kuid CMR artikkel 29 välistab nende isikute õiguse tugineda vastutust välistavatele või piiravatele sätetele, kui kahju tekitati tahtlikult õigusvastase tegevuse või kohustuse mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Otsuse punktis 11.2 on ringkonnakohus kirjeldatud, et viidatud sätte mõttes peab kahju olema Eesti kontekstis tekitatud tahtluse või raske hooletuse tõttu ja praeguses asjas on tõendatud, et
teo, mis viis hagejal kahju tekkimiseni, pani toime veolepingu täitmise käigus kostja I töötaja RK tahtlikult.
13.Järgnevalt annab kohus hinnangu hagejal tekkinud kahju suurusele ja nõude rahuldamise ulatusele. Nagu ülal kirjeldatud, on hageja palunud kostjatel hüvitada kaotsiläinud kraanaosade väärtus 112 343 eurot, tasu veoteenuse osutamise eest 2280 eurot ja kahju kindlakstegemise kulud 450,23 eurot, s.t rikkumisega otseselt tekkinud kahju. Eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et hüvitise nõue on veoteenuse tasu osas aegunud 2030 euro ulatuses (otsuse p-s 11.3). Hageja on kahju suuruse tõendamiseks esitanud järgmised tõendid: vaidlusaluste kraanaosade hinnapakkumise (I kd lk 23, tõlge I kd lk 25; I kd lk 28, tõlge I kd lk 29), veo teostanud äriühingu arve (I kd lk 34), komandeeringuaruanded (I kd lk 35, 36). Olgu öeldud, et hageja leidis oma töötajate abil kaotsiläinud kraanaosad üles, kuid need olid metallikokkuostus tükeldatud ning nende eesmärgipärane kasutamine ei olnud enam võimalik. Tornitipp ja käiguvanker on kasutatavad ainult tervikliku ja nõuetekohaselt ühendatuna. Tükeldatud ning hiljem tagasi kokku keevitatud kraana kasutamine ehitamisel tooks tõenäoliselt kaasa suure kahju ja ohu inimeste elule ja tervisele. Tükeldatud osasid ei ole hagejale üle antud. Seega olid vaidlusalused kraanaosad hageja jaoks hävinenud. CMR § 17 lg 1 näeb ette nii saaja kui saatja õiguse nõuda kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise korral, samuti kauba kohaletoimetamisega viivitamise korral hüvitist. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu. Seega võib vedaja vastutuse alus tulla lisaks CMR-ile ka siseriiklikust õigusest (Riigikohtu 25.02.2009 otsus asjas nr 3-2-1-3-09, p 13). Lisaks on kohaldatavad, ka teised VÕS-is kahjunõuet käsitlevad sätted osas, mida CMR ei reguleeri. Kuivõrd kostjal I ei olnud hagejaga sõlmitud veolepingut, tuleneb tema vastu esitatud nõude alus kahju õigusvastase tekitamise sätetest. Hageja väitel tuli tal vaidlusaluste kraanaosade asendamiseks 2013. aastal tasuda 112 343 eurot. Kostja I on hageja väljapakutud vaidlusaluste kraanaosade hinnale vastukaaluks esitanud Horst Hoogestraati arvamuse (II kd 151-154, tõlge II kd lk 145-150). Asjatundja pakkus vaidlusaluste kraanaosade väärtuseks 9350 eurot. Veel on kostja I esitanud asjatundja TT arvamuse HH arvamuse kohta, milles see tunnustas HH arvamuse metoodikat (IV kd lk 118-120). Samuti on kostja I esitanud Liebherr 256HC kraanade ja kraanaosade pakkumised, millest nähtuvalt on kraanade hinnad 2019. aasta kevadel vahemikus 60 000-80 000 eurot (IV kd lk 138-140 pöördel, tõlge IV kd lk 167-169 pöördel). Asja hävimise või kaotsimineku korral tuleb VÕS § 132 lg 1 kohaselt maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Niisiis ei ole hüvitiseks mitte see väärtus, mis asjal vahetult enne hävimist või kaotsiminekut oli, vaid see, mis on vajalik pärast asja hävimist või kaotsiminekut uue samaväärse asja soetamiseks, s.t hüvitis vastab endise olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusele. Mõiste „uus samaväärne asi“ ei tähenda, et asi ei võiks olla kasutatud, pigem peab see olema uus hävinud asja omaniku jaoks. Eelnevast nähtub, et kahjuhüvitise suuruse määramisel ei ole võimalik lähtuda kostja I väljapakutud kahjuhüvitise suurusest 9350 eurost, kuivõrd kirjeldatud summa on asjatundja hinnangul kraanaosade väärtus, mitte summa, mis on tarvilik uue samaväärse asja soetamiseks. Pealegi tuletas asjatundja kõnealuse summa arvutustehte abil, eeldades, et vaidlusaluste kraanaosade hind moodustab 8,5% kraana koguväärtusest. Veel enam, ka kostja I asjatundja on pidanud vajalikuks rõhutada, et kõnealuste üksikute kasutatud osade tegelikul turult asemele hankimisel võivad tekkida olulised hankeprobleemid, sest selliseid kraanasid võõrandatakse üldjuhul ainult komplektselt või sõlmedena, ja ehitusaastat arvestades tuleb ühel või teisel juhul
pigem tootjalt uued osad tellida (II kd lk 153 pöördel, tõlge II kd lk 149 pöördel). Seega ei ole kirjeldatud arvamusega tõendatud, et 9350 euro eest on võimalik asemele soetada vaidlusalused kraanaosad. Kohtupraktikas on tunnustatud, et kahjuhüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, s.t kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (Riigikohtu 03.04.2013 otsus asjas nr 3-2-1-19-13, p 13; 06.05.2015 otsus asjas nr 3-2-1-39-15, p 12). Hageja on tõendanud vaidlusaluste kraanaosade maksumuse 2013. aastal. Sellekohastest hageja tõenditest ei nähtunud, et tornitipu asemel soetas hageja 35 000 euro eest kraana ülaosa, mis on tornitipust kallim. Kostja I on esitanud tõendid kraana Liebherr 256 HC maksumuse kohta 2019. aastal, mis oli 80 000 eurot. Ühes hinnapakkumises on kraana maksumuseks märgitud 60 000 eurot, kuid selle mudeli nimetus on 256 HC 12. Hageja soetas kraana mudeli numbriga 256 HC. Samuti on kostja I tõendanud, et 2019. aastal oli võimalik soetada ka kraana Liebherr 256 HC üksikuid osi, sh kraanatorni osa ja alusvankrit, kuid tõenditel ei ole märgitud, missuguse hinna eest oli soetamine võimalik (IV kd lk 139 pöördel-140 pöördel, tõlge IV kd lk 168 pöördel-169 pöördel). Seega pärinevad ainsad tõendid vaidlusaluste kraanaosade maksumuse kohta 2013. aastast ja nende kohaselt on kraanaosade soetamine võimalik kokku 112 343 euro eest. Kusjuures viidatud summa eest on võimalik osta kasutamata kraanaosad, kuid hagejal läksid kaotsi kasutatud kraanadetailid. VÕS § 132 lg 1 teise lause kohaselt, kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Viidatud sätte kohaselt ei ole võimalik kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista 112 343 eurot, sest põhjustaks alusetu rikastumise ja tuginedes VÕS § 132 lg-le 1 tuleb kahjuhüvitist vähendada 80 000 euroni, mis vastab terve kraana soetusmaksumusele võimalikult otsuse tegemise aja seisuga. Seda enam, et kostja I asjatundja on avaldanud, et kõnealuste üksikute kasutatud osade tegelikul turult asemele hankimisel võivad tekkida olulised hankeprobleemid, sest selliseid kraanasid võõrandatakse üldjuhul ainult komplektselt või sõlmedena. Tornitipu ja käiguvankrita on ka adresaadini jõudnud kraanaosade kasutamine võimatu. Kahju tekitamisega seotud otsene kulu on ka asendusosa (tornitipu) veokulu Eestisse, mis hageja esitatud tõendi kohaselt oli 2280 eurot (I kd lk 34), kuid millest 250 eurot ületav summa on aegunud. Kulu oli mõistlik ja vajalik, mistõttu tuleb kostjatelt välja mõista veokulu nõude katteks 250 eurot. Kolmas kulu, mida hageja seoses kostjate rikkumisega kandis, on kahju kindlakstegemise kulu (kulu kaotsiläinud kraanaosade otsimiseks ja väljaselgitamiseks, kui suures ulatuses on vedaja kahju tekitanud ning kas asja tasub parandada), mis väljendus hageja töötajate nn komandeeringukuludes Lätis (päevaraha 96 eurot x 2; ööbimiskulu 82,53 eurot, kütusekulu 175,7 eurot). Kahju kindlakstegemise kulu on kulu, mis kuulub mõistlikus ja vajalikus määras hüvitamisele (vt ka VÕS § 128 lg 3). Kostjad olid seisukohal, et summa oli liiga suur. Ringkonnakohus on seisukohal, et kulud on tõendatud, vajalikud ja mõistlikud. Kaks hageja töötajat viibisid Lätis kaotsiläinud kraanaosade asukohta ja seisukorda välja selgitamas kolm päeva. Töölepinguseaduse (TLS) § 40 lg 2 kohaselt on välislähetuse korral töötajal õigus nõuda välislähetuse päevaraha. Tõenditest nähtuvalt oli hageja juures kehtestatud välislähetuse päevaraha määr 32 eurot, mis on suurem kui Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruses nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ (päevaraha maksmise kord) kehtestatud välislähetuse päevaraha alammäär (päevaraha maksmise korra § 3), kuid väiksem kui piirmäär, millest alates kuulub summa maksustamisele (päevaraha maksmise korra § 7). Kostjad ei ole väitnud, et
välisriigis asuv lähetuskoht oli lähemal kui 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paiknes töö tegemise koht või välisriiki suunduv sõiduk väljus hiljem kui kell 21.00/saabus tagasi enne kella 3.00, mis oleksid andnud hagejal aluse päevaraha maksmisest keeldumiseks (päevaraha maksmise korra § 4 lg 1). Seega tuli hagejal töötajatele päevaraha maksta. Kostjad ei ole väitnud ja tõendanud, et Lätis kaotsiläinud kraanaosade asukoha ja seisukorra oleks saanud välja selgitada vähema kui kolme päeva jooksul. Vastavalt TLS § 40 lg-le 2 on töötajal õigus nõuda mõistlike töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist. Mõistlikud on need, ilma milleta tööülesannet täita ei saaks või kannataks oluliselt selle kvaliteet. Töölähetuse puhul on sellised kulud mh sõidukulud lähetuskohta ja majutuskulud. Töötajad sõitsid sõidupäevikust nähtuvalt marsruudil Tallinn-Ventspils-Tallinn, s.o 1170 kilomeetrit. Sel ajal võeti kahel korral kütust (I kd lk 37-39). Keskmine kütusehind oli 1,4193 eurot/l (10.02.2013 oli 1,411 eur/l; 12.02.2013 oli 1,4276 eur/l). 2013. aasta veebruaris oli sõiduki registreerimisnumbriga 372AVI keskmine kütusekulu 100 km kohta 10,58 l (I kd lk 37). Seega kulus marsruudi Tallinn-Ventspils-Tallinn läbimiseks kütusele 175,7 eurot (1170x10,58/100x1,4193). Kokku tuleb kahjuhüvitisena kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 80 700,23 eurot (80 000+250+450,23).
14.Hageja on palunud kostjatelt väljamõistetavatelt summadelt välja mõista ka viivise. 10.02.2020 menetlusdokumendis avaldas hageja, et tema hinnangul tuleb mõlemalt kostjalt viivisena välja mõista summa, mis vastavalt CMR artikkel 28 lg-le 2 on 5% kahjusummalt aastas. CMR artikkel 28 lg 2 kohaselt võib mh isik, kelle eest vedaja CMR artikkel 3 kohaselt vastutab, tugineda CMR konventsiooni sätetele, mis välistavad nende vastutuse, määravad kindlaks tasumisele kuuluva hüvitise või piiravad seda eeldusel, et kahjunõue, mis tuleneb vedamisest, millest on tekkinud kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine kuulub CMR-i kohaldamisalasse. CMR artikkel 27 lg 1 järgi võib nõude esitaja hüvitamisele kuuluvalt summalt nõuda viivist. See arvutatakse (5% aastas) vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. Lähtudes hageja nõudest ja CMR-is sätestatust, tuleb mõlemalt kostjalt välja mõista viivis määraga 5% aastas. Hageja nõue muutus mõlema kostja puhul sissenõutavaks 15.02.2013 (vt ka otsuse p 11.1), s.t viivised hakkasid jooksma 16.02.2013. Hagi esitamise hetkeks (kuni 01.03.2016) oli põhinõudelt 80 700,23 eurolt viivist kogunenud 12 269,01 eurot. Lisaks palus hageja kostjatelt välja mõista pärast hagi esitamist (s.o alates 02.03.2016) lisanduv viivis, mis tuleb TsMS § 367 alusel rahuldada ja mõista kostjatelt alates 02.03.2016 välja viivis põhinõudelt 80 700,23 eurolt 5% aastas. Menetluskulud
15.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi osaliselt ja teeb asja uueks läbivaatamiseks saatmata uue lahendi, muudab ringkonnakohus ka maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõudis põhinõudena 115 073,23 euro tasumist, kohus rahuldas põhinõude 80 700,23 euro ulatuses), tuleb maakohtus kantud kõigist menetluskuludest jätta 30% ulatuses hageja kanda ja 70% hageja menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda. Ülejäänud osas tuleb kostjate menetluskulud jätta kummagi kostja enda kanda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hagi rahuldamise proportsiooni arvutamisel arvestada ka väljamõistetava viivisega, kuivõrd see sõltub just rahuldatud põhinõude ulatusest.
Apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu juhindub ringkonnakohus samast menetluskulude jaotusest, nagu ülal kirjeldatud, s.t jätab 30% apellatsioonmenetluse kuludest hageja kanda ja 70% hageja menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud jäävad kummagi kostja enda kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.