Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo hagi SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ vastu rahalise kohustuse täitmise ja tagatiste andmise tagasivõitmiseks ning alternatiivselt tehingu tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. mai 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
177 339,24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Metexcom OÜ (pankrotis, registrikood 11535856) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, esindajad vandeadvokaat Magnus Braun ja advokaat Kadi Saluste Kostja: SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ (Läti registrikood 40003077493), esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov
Kohtuistungi toimumise aeg
10. veebruar 2020, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 15.05.2019 otsus osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks Metexcom OÜ (pankrotis) ja SIA „KOMPĀNIJA
AVOTIŅI“
09.09.2014 ja 01.10.2014 avaldused kommertspantide registreerimiseks. Jätta selles osas hagi rahuldamata.
2.Samuti tühistada Harju Maakohtu 15.05.2019 otsus osas, milles maakohus märkis, et SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ nõusolekud kommertspantide kustutamiseks peavad olema notariaalselt kinnitatud.
3.Muus osas jätta Harju Maakohtu 15.05.2019 otsus muutmata.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 4.1 Hagi rahuldada osaliselt. 4.2 Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Metexcom OÜ (pankrotis) ja SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ vahel 09.09.2014. a sõlmitud kommertspandi seadmise leping, mille alusel 11.09.2014. a kanti kommertspandiregistrisse kolmandale järjekohale SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ kasuks kommertspant summas 500 000 (viissada tuhat) eurot. 4.3 Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Metexcom OÜ (pankrotis) ja SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ vahel 01.10.2014. a sõlmitud kommertspandi seadmise leping, mille alusel kanti 07.10.2014. kommertspandiregistrisse neljandale järjekohale SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ kasuks kommertspant summas 350 000 (kolmsada viiskümmend tuhat) eurot. 4.4 Tuvastada, et SIA-l „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ (Läti Vabariigi registrikood 40003077493) on kohustus anda nõusolek tema kasuks kommertspandiregistris Metexcom OÜ (pankrotis) varal kolmandal järjekohal asuva kommertspandi nr 3 (summa 500 000 eurot) kustutamiseks ja kohustada SIA-d „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ andma eelmärgitud nõusolek. 4.5 Tuvastada, et SIA-l „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ (Läti Vabariigi registrikood 40003077493) on kohustus anda nõusolek tema kasuks kommertspandiregistris Metexcom OÜ (pankrotis) varal neljandal järjekohal asuva kommertspandi nr 4 (summa 350 000 eurot) kustutamiseks ja kohustada SIA-d „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ andma eelmärgitud nõusolek. 4.6 Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ kanda.
menetluskulud
täies
ulatuses
SIA
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.Metexcom OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Mari Männiko esitas 28.04.2015 Harju Maakohtule hagi SIA „KOMPĀNIJA AVOTIŅI“ (kostja) vastu, milles palus tunnistada võlgniku rahalise kohustuse täitmise kostjale 102 777,77 euro ulatuses tagasivõitmise korras kehtetuks, mõista nimetatud summa koos viivistega võlgniku kasuks välja ning kohustada kostjat andma nõusolek kommertspantide kustutamiseks. Alternatiivselt rahalise kohistuse tagasivõitmisele palus hageja tuvastada võlgniku ja kostja vahel 12.08.2013 sõlmitud lepingu tühisuse ning mõista kostjalt võlgniku kasuks välja 102 777,77 eurot ja viivis. 11.01.2016 kohtumäärusega määrati Mari Männiko asemel pankrotihalduriks Indrek Lepsoo.
2.Harju Maakohus rahuldas 26.01.2017 otsusega hagi rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks ja tagatiste andmise tagasivõitmiseks. Maakohus tunnistas kehtetuks 02.09.2014 võlgniku arvelduskontolt teostatud rahalise kohustuse täitmise kostjale summas 102 777,77 eurot ja mõistis selle summa koos viivistega välja. Samuti tunnistas maakohus kehtetuks poolte vahel 09.09.2014 ja 01.10.2014 sõlmitud kommertspandi seadmise lepingud ja avaldused kommertspandi registreerimiseks ning tuvastas kostja kohustuse anda notariaalselt kinnitatud nõusolek kommertspantide kustutamiseks.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2017 otsusega tühistati Harju Maakohtu 26.01.2017 otsus osas, milles maakohus rahuldas hageja nõuded kommertspandilepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja tuvastas kostja kohustuse nõusoleku andmiseks vastavate kannete kustutamiseks kommertspandiregistris, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks võlgniku poolt kostjale kohustuse täitmise ning mõistis 102 777,77 eurot ja viivised välja võlgniku kasuks.
4.Hageja esitas maakohtule 08.01.2018 hagi täpsustuse, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 09.09.2014 ning 01.10.2014 sõlmitud kommertspandilepingud ja avaldused kommertspandi registreerimiseks, mille alusel tehti kanded kommertspandiregistrisse ning kohustada kostjat andma nõusolekud kommertspantide kustutamiseks.
5.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid võlgnik ja kostja 09.09.2014 ja 01.10.2014 kommertspandi seadmise lepingud, millest esimese alusel seati kostja kasuks kommertspant summas 500 000 eurot ning teise alusel kostja kasuks kommertspant summas 350 000 eurot. Mõlema pandilepingu p 2.2 kohaselt on pandiga pandisumma ulatuses tagatud kostja kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad 12.08.2013 lepingust ja selle võimalikest lisadest. Pandilepingute alusel on kantud kommertspandid registrisse 11.09.2014 ning 07.10.2014. Võlgniku arveldusarvel oli hagi esitamise seisuga 79 283,96 eurot, mis on laekunud võlgade sissenõudmisest. Pankroti väljakuulutamisel oli võlgniku bilansis nõudeid summas 571 494,05 eurot. Pandilepingute kehtimisel teised võlgniku võlausaldajad oma nõuetele rahuldust ei saa, mistõttu kahjustavad pandilepingud võlausaldajate huve. Kostja on võlgniku lähikondne, kuna talle kuulub 50 % võlgniku osakapitalist. Seetõttu eeldatakse kostja teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest. Võlgnikule nimetati ajutine haldur 19.11.2014 ja pankroti kuultati välja 09.01.2015. 09.09.2014 lepingu alusel kanti kommertspant registrisse 11.09.2014 ehk vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist. 01.10.2014 lepingu alusel kanti kommertspant
registrisse 07.10.2014 ehk vähem kui kaks kuud enne ajutise halduri nimetamist. Lisaks on hageja hinnangul raamleping võltsitud, st sõlmitud mitte 12.08.2013, vaid oluliselt hiljem. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks ei kuulu rahuldamisele, kuna pandilepingutega ei kahjustatud võlausaldajate huve, tagatis seati mh tulevikus tekkivate kohustuste tagamiseks ning seega ei ole täidetud pankrotiseaduse (PankrS) § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus, et tagatis peab olema seatud juba tekkinud kohustuse tagamiseks. Võlgnik ei olnud tagatise andmise ajal maksejõuetu ja kostja ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku väidetavast maksejõuetusest. Kommertspant seati omandireservatsiooni asendamiseks. Võlgniku vallasvarale kostja kasuks seatud kommertspandid on 3. ja 4. järgu pandid. Nendest eespool paiknevad veel kaks AS SEB Pank kasuks seatud kommertspanti kogusummas 970 000 eurot. Seega saab kogu pankrotivarasse laekuva raha AS SEB Pank, mitte kostja. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 15.05.2019 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus tunnistas tagasivõtmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 09.09.2014 ja 01.10.2014 sõlmitud kommertspandilepingud ja avaldused kommertspandi registreerimiseks. Maakohus tuvastas, et kostjal on kohustus anda notariaalselt kinnitatud nõusolekud tema kasuks kommertspandiregistris võlgniku varal kolmandal ja neljandal järjekohal asuvate kommertspantide nr 3 (summas 500 000 eurot) ja 4 (summas 350 000 eurot) kustutamiseks ning kohustas kostja nimetatud nõusolekud andma.
8.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Harju Maakohtu 19.11.2014 määrusega nimetati võlgnikule ajutine pankrotihaldur ning 09.01.2015 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Mari Männiko. 11.01.2016 vabastas kohus Mari Männiko pankrotihalduri kohustustest ning nimetas võlgniku pankrotihalduriks Indrek Lepsoo. Alates 25.07.2013 kuulub kostjale 50% võlgniku 10 000 euro suurusest osakapitalist, ülejäänud 50% kuulub OÜ-le SteelWEb. 09.09.2014 sõlmisid võlgnik ja kostja kommertspandi seadmise lepingu, mille alusel seati kostja kasuks kommertspant 500 000 eurot, lepingu p 2.2 kohaselt on pandisumma ulatuses tagatud kostja kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad 12.08.2013 lepingust ja selle võimalikest lisadest. 05.09.2014 kohtumise käigus AS-is SEB Pank informeerisid võlgniku juhatuse liikmed ja omanikud panka omavahelisest tülist ja vastastikuse usalduse kaotusest. 10.09.2014 teatise kohaselt peatas AS SEB Pank võlgnikuga sõlmitud arvelduslaenulepingust tuleneva laenulimiidi kasutamise õiguse alates 05.09.2014. 01.10.2014 sõlmisid võlgnik ja kostja kommertspandi seadmise lepingu, mille alusel seati kostja kasuks kommertspant 350 000 eurot, lepingu p 2.2 kohaselt on pandisumma ulatuses tagatud kostja kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad 12.08.2013 lepingust ja selle võimalikest lisadest. 09.09.2014 lepingu alusel kanti kommertspant registrisse 11.09.2014 ja 01.10.2014 lepingu alusel kanti kommertspant registrisse 07.10.2014. 11.10.2014 esitas võlgniku juhatuse liige PR ja 12.11.2014 võlgniku juhatuse liige DS Harju Maakohtule avalduse võlgnikule ajutise halduri nimetamiseks.
9.Maakohus tuvastas, et kuna alates 25.07.2013 kuulub kostjale 50% võlgniku 10 000 euro suurusest osakapitalist, siis on kostja võlgniku lähikondne. Samuti tuvastas kohus, et kommertspandilepingud sõlmiti ja kommertspandid seati vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist. Kohtule esitatud 12.08.2013 lepingust tagatise andmise kohustust ei tulene, raamatupidaja kinnituse kohaselt võlgnes võlgnik kostjale 01.09.2014 seisuga 483 993 eurot. Kostja nõudeavalduse punkti 1 kohaselt on võlausaldaja nõude aluseks
võlgnikuga 12.08.2013 sõlmitud kaupade müügileping nr 13/0712-1. Nõudeavalduse punkti 2.3 kohaselt toimus 12.09.2014 põhivõlgnevuse osaline vähendamine kreeditarvete ning ostuarvete osas. Selle tulemusena moodustas põhivõlg seisuga 10.10.2014 452 726,76 eurot. Perioodil 03.09.2014 kuni 10.10.2014 arvestati lepingujärgseid viiviseid summas 87 425,10 eurot. Nõudeavalduse punkti 2.5 kohaselt: „27.10.2014 toimus põhivõla vähendamine kreeditarvete alusel summas 58 914,20 eurot. Seega oli seisuga 09.01.2015 põhivõlgnevus summas 393 812,56 eurot. Perioodil 11.10.2014 kuni 09.01.2015 lisandusid viivised summas 184 356,61 eurot. Seega oli seisuga 09.01.2015 viiviste võlgnevus kokku summas 393 051,99 eurot.“ Seega nii nõudeavaldusest kui pandilepingutest nähtuvalt tagati juba tekkinud kohustusi. Kostja selgitusi selle kohta nagu oleks pandilepingutega tagatud tulevikus tekkivad kohustused, maakohus veenvaks ei pidanud. Pandilepingute p 2.2. kohaselt on tagatud kõik pandipidaja nõuded pantija vastu, mis tulenevad 12.08.2013. a lepingust nr 13/08/12-1 ning just samal alusel on kostja nõudeavalduse esitanud ning pidanud oma juba tekkinud nõuet PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudeks.
10.Kohus leidis, et asjakohatud on ka kostja viited omandireservatsioonile. Omandireservatsioon ei ole tagatis kohustuse täimiseks, vaid omandreservatsioon on vallasasja müügilepingu juures sõlmitav lisakokkulepe, millega ühe müüja põhikohustuse – müüdud asjale omandi üleandmise kohustuse – täitmine lükatakse edasi kuni ostja poolt ostuhinna tasumiseni. Samas tagatise eesmärk on anda võlausaldajale lisatagatis võlgniku kohustuse täitmiseks – kui võlgnik ei suuda enda kohustusi täita, saab võlausaldaja enda nõude rahuldatud muul viisil (nt käendus, pant). Omandireservatsiooni kokkulepe ei taga võlgniku kohustuse täitmist – kui võlgnik ei tasu kokkulepitud hinda, ei saa võlausaldaja tulenevalt omandireservatsiooni kokkuleppest muul viisil enda nõuet täidetud, vaid üksnes omandiõigus asjale ei ole üle läinud, mistõttu saab võlausaldaja nõuda asja tagastamist. Kohtu hinnangul olid seega täidetud PankrS § 114 lg 1 p 2 kohaldamise eeldus, st tagati juba tekkinud kohustusi ning võlgnikul puudus kohustus anda kostjale tagatis.
11.Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et võlgnik ei olnud tagatiste andmise ajal maksejõuetu ega sellega, et kostja võlgniku maksejõuetusest ei teadnud. AS Ruukki Products ja Roba Metals B.V. nõudeavaldustest nähtub, et tegelikkuses ei suutnud võlgnik 2014. a augustis enam oma kohustusi nõuetekohaselt täita. SEB Pank AS-i 10.09.2014 teatest nähtub, et 05.09.2014 kohtumisel võlgniku juhatuse liikmed teavitasid panka omavahelisest tülist ning vastastikusest usalduse kaotusest. See andis pangale alust arvata, et ettevõtte majanduslik olukord võib halveneda sedavõrd, et arvelduslaenu lepingu nõuetekohane täitmine pole tulevikus võimalik ning pank peatas alates 05.09.2014 arvelduslaenu lepingust tuleneva laenulimiidi kasutamise õiguse. Seega nähtub eeltoodust, et võlgnik ei saanud arvestada enam olulises ulatuses käibevahenditega. Ajutise halduri aruande kohaselt oli võlgniku pangakonto jääk SEB Pangas 11 701,85 eurot ja AS-s LHV Pank 5 407,19 eurot, varusid summas 756 371 eurot ning nõudeõigusi summas 571 494,05 eurot. Kostja ise on käesolevas menetluses võlgniku nõudeõigusi väärtusetuteks pidanud, kuivõrd need on tekkinud juhatuse liikme DS poolt tehtud tehingutest äriühingutega Ferus OOO, Sarapa OY, Eurodirect OÜ ja Salisburg SIA. Haldur on tuvastanud, et 2014. a oktoobri alguses võõrandati kogu võlgniku laos olnud metall võlgniku lähikondsetele. Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul, et juhatuse liikmete vahelise konflikti tekkimisel ning makseraskuste ilmnemisel 2014. a augustis-septembris ei olnud juhatuse liikmete prioriteediks tegutseda võlgniku majanduslikes huvides ning rahuldada võlausaldajate nõudeid, vaid tegutseda võlgniku vara väljaviimisel üksnes endaga seotud äriühingute huvides.
12.PankrS § 114 lg 2 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. Võlgniku juhatuse liige PR on kostja tegevdirektor. Seega pidi kostja olema maakohtu hinnangul teadlik võlgniku maksevõimest ja nõuetest võlgniku vastu ning pidi aru saama tagajärgedest võlgniku majandusetegevusele. Kuna 2014. a septembris toimusid võlgniku maksejõuetuse põhjustanud tehingud, siis ei pidanud maakohus usutavaks kostja väidet, et kostja sai võlgniku maksejõuetusest teada alles 2014. a novembri alguses. Eelnevast tulenevalt oli maakohus seisukohal, et kostja võlgniku lähikondsena teadis juba 2014. a augustikuust võlgniku maksejõuetuse saabumisest ning võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kostja on pandilepingute sõlmimisega saanud endale PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud eesõigusnõude. Pandilepingute sõlmimise tõttu on vähenenud võlgniku võlausaldajate võimalus saada pankrotivara arvelt enda nõuetele rahuldust. Kohus leidis, et asjaolu, et kostja pandilepingutest eespool paiknesid toona kaks AS SEB Panga kasuks seatud kommertspanti summas 970 000 eurot (I jrk 130 000 eurot, II jrk 840 000 eurot) ei oma käesoleval juhul enam tähtsust, sest äriregistrist nähtuvalt käesoleval ajal on AS SEB Pank kasuks seatud kommertspandid kustutatud. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.14.06.2019 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täielikult, kohaldada hagiavalduses esitatud nõuete suhtes aegumist ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
14.Apellatsioonkaebuse kohaselt esitas 08.01.2018 hagi täpsustuse kohtule Mari Männiko, seega on maakohus põhjendamatult võtnud 16.04.2019 määrusega menetlusse võlgniku pankrotihalduri Indrek Lepsoo täpsustatud haginõuded kostja vastu. Kohus oleks pidanud andma hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kuivõrd 08.01.2019 menetlusdokumendi esitajat ei saa pidada õigustatud isikuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 mõttes, ei ole 08.01.2018 dokumendi esitamisega tagasivõitmise nõuete aegumine peatunud ning nõuete esitamise tähtaeg on PankrS § 118 lg 2 järgi möödunud 09.01.2018. Hageja esindaja saatis alles 28.08.2018 kohtule e-kirja, milles avaldas, et esitas 08.01.2018 menetlusdokumendi pooleks mitteoleva isiku esindajana ekslikult. Kostja tugines aegumise vastuväitele maakohtus, kuid maakohus on põhjendamatult jätnud kostja vastuväited tähelepanuta. Kostja taotleb aegumise kohaldamist.
15.Maakohus on otsusega tuvastanud ebaõigesti PankrS § 114 lg-st 1 p 2 tuleneva tagatiste tagasivõitmise eelduse täidetuse, leides, et võlgnik ei olnud kohustatud lepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks apellandile 09.09.2014 ja 01.10.2014 tagatisi andma. Enne kõnealuste tagatiste seadmist tagas tulenevalt lepingu punktist 4.8 kostja metalli võõrandamisest tulenevaid nõudeid võlgniku vastu omandireservatsioon. Maakohus leidis ebaõigesti, et omandireservatsioon ei ole käsitletav tagatisena, millega tagatakse kohustuse täitmist PankrS § 114 mõttes. Kuna 2014. a sai selgeks, et võlgniku laos ei ole võimalik eristada lepingu alusel võlgnikule omandireservatsiooniga üle antud metalli muust laos olevast metallist, siis oli võlgnikul kohustus anda kostjale uus tagatis. Ka on maakohus põhjendamatult jõudnud järeldusele, et lepingutega ei ole tagatud tulevikus tekkivad kohustused. Kuna kommertspantidega on tagatud ka tulevikus tekkinud viivisenõue, siis ei ole tagatise seadmine tagasivõidetav PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel.
16.Maakohus tuvastas ebaõigesti teise alternatiivse tagatise tagasivõitmise eelduse (PankrS § 114 lg 1 p 2) täidetuse, leides, et võlgnik oli 09.09.2014 ning 01.10.2014 kommertspantide seadmise ajal maksejõuetu ja apellant teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
Kohus on jätnud arvestamata, et hagejal on tõendamata võlgniku maksejõuetuse saabumise hetk ning asjaolu, kas võlgnik oli pandilepingute sõlmimise hetkel võimetu teiste võlausaldajate nõudeid täitma. Maakohus on põhjendamatult järeldanud, et võlgnik ei suutnud oma kohustusi nõuetekohaselt täita. Maakohus on tagasivõitmise eelduste esinemise tuvastanud pankroti väljakuulutamise, mitte tagatiste andmise aja seisuga. Kostja sai võlgniku maksejõuetusest teada alles 2014. a novembris, mil võlgniku juhatuse liikmel PR-l tekkis arusaam, et teise juhatuse liikme DS tehingutest rahad ei laeku.
17.Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et pandilepingute sõlmimise tõttu on vähenenud võlgniku võlausaldajate võimalus pankrotivara arvelt nõudeid rahuldada. Kommertspantide seadmisega asendati varasem lepingus sätestatud omandireservatsioon kui võlaõiguslik tagatis ja seega kommertspantide seadmine võlgniku vallasvarale ei halvendanud võlgniku teiste võlausaldajate võimalusi nõuete rahuldamiseks võlgniku vallasvara arvelt. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks avaldused kommertspantide registreerimiseks. Samuti osas, milles maakohus märkis, et kostja nõusolekud kommertspantide kustutamiseks peavad olema notariaalselt kinnitatud. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
20.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hagi on aegunud. 08.01.2018 hagi täpsustuses on hagejaks märgitud Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko. PankrS § 118 lg 1 kohaselt esitab tagasivõitmise nõude haldur. Seega on tagasivõtmise hagi näol tegemist pankrotihalduri poolt esitatava hagiga. Hagi täpsustuse esitamise ajal oli halduriks Indrek Lepsoo, mitte Mari Männiko. Asjaolu, et hagi täpsustuses on eksitud halduri nimes, ei tähenda, et hagi täpsustus oleks esitatud ebaõige isiku poolt. Hagi täpsustusest on selgelt aru saada, et tegemist on Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri poolt esitatud hagi täpsustusega. PankrS § 118 lg 2 järgi on tagasivõitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat pankroti väljakuulutamisest arvates. Kuna pankrot kuulutati välja 09.01.2015, kuid hagi täpsustus esitati 08.01.2018, siis ei ole nõue aegunud.
21.PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110– 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
22.Kostja leiab, et kuna tagatud on ka tulevikus tekkinud viivisenõuet, siis ei ole tagatise seadmine tagasivõidetav. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga. 09.09.2014 lepinguga seati kostja kasuks kommertspant summas 500 000 eurot ning 01.10.2014 lepinguga seati kostja kasuks kommertspant summas 350 000 eurot. Pandilepingute p 2.2 kohaselt on pandiga tagatud kõik pandipidaja nõuded pantija vastu, mis tulenevad 12.08.2013
müügilepingust. Saldokinnituse kohaselt oli pankrotivõlgniku võlg kostja ees 01.09.2014 seisuga 483 992,92 eurot (I kd tl 39-40). Kostja nõudeavalduse kohaselt oli 03.09.2014 seisuga pankrotivõlgniku põhivõlgnevus 483 993,74 eurot ja viivise võlgnevus 370 021,34 eurot. 12.09.2014 toimus põhivõlgnevuse osaline vähendamine, mille tagajärjel moodustus põhivõlg 452 726,76 eurot (I kd tl 36-37). Lähtudes kostja enda nõudeavalduses märgitud summadest, ületas esimese kommertspandilepingu sõlmimise ajal põhivõlgnevus ja viivisevõlgnevus kokku kommertspandilepingus märgitud summa. Kuigi kostja nõudeavaldusest ei nähtu viivisearvestust 01.10.2014 seisuga, siis arvestades nõudeavalduses märgitud põhivõla suurusi, viivise suurust 03.09.2014 seisuga ning 12.08.2013 lepingus märgitud viivise määra 0,5 % päevas, oli viivisevõlg 01.10.2014 seisuga 434 653,77 eurot. Seega ületasid ka teise kommertspandilepingu sõlmimise ajal põhivõlg ja viivis pandilepingutes märgitud kommertspandi summasid kokku (850 000 eurot). Kolleegium leiab, et ka juhul, kui kommertspandilepingute sõlmimise ajal ei oleks viivisevõlg olnud nii suur, et koos põhivõlaga olla vähemalt võrdne kommertspandi summaga, ei saaks asuda seisukohale, et tagatist ei seatud juba tekkinud kohustuse tagamiseks PankrS § 114 lg 1 p 2 tähenduses.
23.Kostja on seisukohal, et kuna 12.08.2013 lepingu kohaselt oli kauba võõrandamisest tulenevad nõuded tagatud omandireservatsiooniga, kuid võlgniku laos ei olnud enam võimalik eristada 12.08.2013 lepingu alusel üleantud kaupa muust kaubast, siis pidi võlgnik andma VÕS § 98 lg 2 alusel uue tagatise. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega. VÕS § 98 lg 1 sätestab, et kui isik peab oma kohustuse täitmiseks andma tagatise, ilma et tagatis oleks täpselt määratletud, või kui tagatise andmine on õiguslike tagajärgede tekkimise tingimus, võib tagatise andja valida tagatise liigi. Tagatis peab piisavalt tagama kohustust ning vajadusel ka intressi ja kulutusi ning võlausaldajal peab olema võimalus tagatis raskusteta rahaks teha. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel antud tagatis on muutunud ebapiisavaks põhjusel, mis ei olene võlausaldajast, peab võlgnik tagatist täiendama või selle asendama. Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 98 lg 1 tuleb kohaldamisele üksnes siis, kui tagatise andmise kohustus on olemas, kuid konkreetne tagatise liik ei tulene seadusest ega ole selles kokku lepitud (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 462). Antud juhul ei ole tegemist VÕS § 98 lõiketes 1 ja 2 sätestatud olukorraga. Lepingus ei olnud sätestatud võlgniku kohustust anda tagatist ilma konkreetses tagatises kokku leppimata. Lepingus oli lepitud kokku omandireservatsioonis. Juhul, kui omandireservatsioon muutus ebapiisavaks tagatiseks, ei andnud VÕS § 98 lg 2 alust kostjale nõuda täiendavat tagatist. Lisaks sätestab PankrS § 114 lg 1 p 2 tagasivõitmise eeldusena, et võlgnikul ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustust. Pankrotivõlgnik ei olnud kohustuse tekkimise ajal sellise tagatise (kommertspantide) andmiseks kohustatud. Isegi juhul, kui lähtuda kostja positsioonist, et pankrotivõlgnikul oli VÕS § 98 lõikest 2 tulenev kohustus anda lisatagatis, ei tulnud sellest normist kommertspandi seadmise kohustust. Ülaltoodust tulenevalt on täidetud VÕS § 114 lg 1 p 2 sätestatud tagasivõitmise eeldus, et võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel kommertspantide seadmiseks kohustatud.
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tsiviilasja materjalide kohaselt oli pankrotivõlgnik kommertspandilepingute sõlmimise ajal maksejõuetu. AS Ruukki Products ja Roba Metals B.V. nõudeavaldustest nähtub, et pankrotivõlgnik ei suutnud enam 2014.a suvel esitatud arveid tasuda (II kd tl 88-90, 150-151). AS SEB pank 10.09.2014 teate kohaselt on pankrotivõlgniku juhatuse liikmed informeerinud panka vastastikusest usalduse kaotusest ning pank on alates 05.09.2014 peatanud laenulimiidi kasutamise õiguse (I kd 4243). Seega ei saanud pankrotivõlgnik enam arvestada käibevahenditega olulises ulatuses.
09.01.2015 pankrotimäärusest nähtuvalt on ajutine haldur tuvastanud, et võlgnikul oli kohustusi 19.11.2014 seisuga vähemalt 1 584 939 eurot (I kd tl 21-24). Kostja enda nõudeavalduse kohaselt oli mõlema kommertspandilepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku võlgnevus üksnes kostja ees rohkem kui 800 000 eurot. 09.01.2015 pankrotimääruse kohaselt oli ajutise halduri hinnangul pankrotivõlgnikul varusid 756 371 eurot ja nõudeõigusi 19.11.2014 seisuga summas 571 494,05 eurot. Samas on pankrotihaldur 04.05.2015 võlausaldajate üldkoosolekul avaldanud, et tehingud äriühingutega Salisburg SIA, Sarapa OY, Eurodirect OÜ ja Ferus OOO on tehtud ilmse kavatsusega, et raha võlgnikule ei laeku (I kd tl 119-120). Võlgniku juhatuse liikme DS poolt esitatud Metexcom OÜ pankrotiavalduse kohaselt jäi alates 16.09.2014 OÜ Avotini Estonia valdusse kogu võlgniku vara ja juhatuse liikmele teadaolevalt alates sellest ajast võlgniku majandustegevust ei toimunud. Eeltoodust nähtub, et hiljemalt 2014.a septembrist ei olnud võlgniku majandustegevus osanikevahelise vastuolude tõttu jätkusuutlik. Ülaltoodust tulenevalt ei lükka apellatsioonkaebuse väited ümber maakohtu seisukohta, et võlgnik oli kommertspandilepingute sõlmimisel maksejõuetu.
25.Vaidlus puudub, et kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 järgi. PankrS § 114 lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta maksejõuetusest teadis. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järelduseks, et kostja ei teadnud kommertspandilepingute sõlmimise ajal võlgniku maksejõuetusest. Võlgniku juhatuse liikmena kommertspandilepingud sõlminud PR oli maakohtu tuvastatu kohaselt ka kostja tegevdirektor. Seega pidi kostja lepingute sõlmimise ajal olema võlgniku majanduslikust olukorrast teadlik. Eeltoodule tuginedes on põhjendatud maakohtu järeldus, et veenev ei ole kostja seisukoht, et ta sai võlgniku maksejõuetusest teada alles 2014.a novembris.
26.Kolleegium nõustub maakohtuga, et tehingutega kahjustati võlausaldajate huve, ning ei korda selles osas maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Põhjendamatu on kostja väide, et kuna kommertspantide seadmisega asendati varasem omandireservatsioon, siis ei halvenenud teiste võlausaldajate olukord. Kostja on ise märkinud, et kuna võlgniku laos ei olnud võimalik kaupu eristada, siis muutus omandireservatsiooni teostamine reaalselt võimatuks. Seega on kostja ise väitnud, et tal ei olnud võimalik omandireservatsiooni kasutada. Kommertspantide seadmiseks pankrotivõlgnikul kohustust ei olnud. Kolleegium leiab, et kuna pandilepingute sõlmimisega sai kostja endale PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud eesõigusnõude, siis sellega kahjustati teiste võlausaldajate huve.
27.Samas on kolleegiumi hinnangul maakohus tunnistanud ebaõigesti kehtetuks avaldused kommertspantide registreerimiseks. Tulenevalt PankrS § 114 lg 1 p 2 tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, s.o lepingu, millega tagatis anti. Seadus ei näe ette registripidajale esitatava avalduse tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Kommertspandilepingu kehtetuks tunnistamine on aluseks kostja kohustusele anda tahteavaldus kommertspandiregistris vastava kande kustutamiseks. Seda on märkinud Tallinna Ringkonnakohus ka 03.11.2017 otsuses (p 64). Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks avaldused kommertspantide registreerimiseks. Selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
28.Lisaks on maakohus tuvastanud kostja kohustuse anda notariaalselt kinnitatud nõusolekud kommertspantide kustutamiseks ja kohustanud kostjat eelmärgitud nõusolekud andma. Maakohus on põhjendamatult märkinud, et kostja nõusolekud peavad olema notariaalselt kinnitatud. Hageja ei ole nõuet sellisel viisil esitanud. Samuti ei sätesta sellisel viisil tahteavalduse asendamist TsMS § 68 lg 5. Vastavalt TsMS § 68 lg-le 5, kui isik on
kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega asendab kostja tahteavaldusi kohtuotsus, millega kostjat kohustatakse tahteavaldusi andma. Eeltoodust tulenevalt tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus märkis, et kostja nõusolekud kommertspantide kustutamiseks peavad olema notariaalselt kinnitatud. Menetluskulude jaotus
29.Kuigi hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, ei ole see aluseks menetluskulude osaliselt hageja kanda jätmiseks, kuna hageja on hagiga oma eesmärgi saavutanud. Seega puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust, millega menetluskulud jäeti kostja kanda. Samal põhjusel tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).
30.Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.