Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo hagi KOMPANIJA AVOTINI SIA vastu rahalise kohustuse täitmise ja tagatiste andmise tagasivõitmiseks ning alternatiivselt tehingu tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.01.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
595 497,65 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KOMPANIJA AVOTINI SIA apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja: Metexcom pankrotihaldur Indrek Lepsoo, vandeadvokaat Magnus Braun
OÜ (pankrotis) lepinguline esindaja
Kostja/apellant:
KOMPANIJA
AVOTINI
SIA (registrikood: 40003077493), lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov, vandeadvokaadi abi Sille Lehtsaar Istungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud
11.10.2017 Hageja esindaja vandeadvokaat Magnus Braun ja kostja esindajad vandeadvokaat Denis Piskunov ja advokaat Sille Lehtsaar
Harju Maakohtu 26.01.2017 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas nõuded 09.09.2014 ja 01.10.2014 Metexcom OÜ (pankrotis) ja KOMPANIJA
1(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 AVOTINI SIA vahel sõlmitud kommertspandilepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja tuvastas KOMPANIJA AVOTINI SIA kohustuse nõusoleku andmiseks kommertspandiregistris vastavate kannete kustutamiseks (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1, 7-10) ning menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 11-12).
2.Tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis.
3.Jätta muutmata Harju Maakohtu 27.01.2017 otsus osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks Metexcom OÜ (pankrotis) poolt KOMPANIJA AVOTINI SIA-le 02.09.2014 kohustuse täitmise summas 102 777,77 eurot ning mõistis 102 777,77 eurot ja viivised välja Metexcom OÜ (pankrotis) kasuks (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2-6).
4.KOMPANIJA AVOTINI SIA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Metexcom OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotihaldur esitas 28.04.2015 hagi KOMPANIJA AVOTINI SIA vastu rahalise kohustuse täitmise ja tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega kommertspandiregistrisse kantud kommertspandi kustutamiseks. Alternatiivselt esitas hageja hagi 12.08.2013 võlgniku ja kostja vahelise tehingu tühisuse tuvastamiseks ja tühise tehingu alusel tasutu väljamõistmiseks ja viivise saamiseks.
2.Maakohtu 19.11.2014 määrusega nimetati Metexcom OÜ (pankrotis) ajutiseks halduriks MM. Hageja pankrot kuulutati välja 09.01.2015. Pankroti väljakuulutamisel oli vastavalt pankrotimäärusele võlgnikul kohustusi summas 1 159 949,63 eurot.
3.12.08.2013 sõlmisid võlgnik ja kostja lepingu (raamleping), mille kohaselt kostja müüs võlgnikule metalli. 01.09.2014 seisuga oli võlgniku põhivõlgnevus 483 959,74 eurot. Võlgnik tasus 02.09.2014 kostjale 102 777,77 eurot viivise nõude katteks. 09.09.2014 sõlmisid võlgnik ja kostja kommertspandi seadmise lepingu (edaspidi: pandileping I), mille alusel seati võlgniku varale kostja kasuks kommertspant 500 000 eurot. Pandilepingu I punkti 2.2. kohaselt on pandiga pandisumma ulatuses tagatud kostja kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenesid raamlepingust ja selle võimalikest lisadest. 01.10.2014 sõlmisid võlgnik ja kostja kommertspandi seadmise lepingu (edaspidi: pandileping II), mille kohaselt seati kostja kasuks võlgniku varale 2(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 kommertspant 350 000 eurot. Pandilepingu II punkti 2.2. kohaselt on pandiga pandisumma ulatuses tagatud kostja kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenesid raamlepingust ja selle võimalikest lisadest. Pandilepingu I alusel kanti kommertspant registrisse 11.09.2014 ning pandilepingu II alusel 07.10.2014.
4.Kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 mõistes, kuna alates 25.07.2013 kuulub kostjale 50% võlgniku osakapitalist. PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse võlgniku lähikondse teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohustus täideti 02.09.2014, s.o vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist. 02.09.2014 tehtud sooritusega eelistas hageja üht (lähikondsest) võlausaldajat teistele, sest tasus olemasoleva rahaga üksnes ühe võlausaldaja nõudeid, muutes sellega võimatuks teiste võlausaldajate nõuete proportsionaalse rahuldamise pankrotimenetluses. Kuna kõik võlgniku käibevahendid kanti kostjale (ja Avotini Estonia OÜ-le) lõpetas SEB Pank AS hagejaga arvelduskrediidilepingu, mille tagajärjel saabus võlgniku alaline maksejõuetus.
5.Haldur esitas kostjale nõude 102 777,77 euro tagastamiseks 07.04.2015. Kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2 arvestas haldur 102 777,77 eurolt VÕS § 113 lg 1 järgset viivist alates 07.04.2015 kuni 27.04.2015. Hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 453,35 eurot. Haldur taotleb TsMS § 367 alusel ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (hagi esitamise ajal 8,05% aastas).
6.Kommertspandilepingute puhul on tegemist pandiesemega (KomPS § 2 lg 1), millest pandilepingute kehtima jäämisel saaks kostja nõue rahuldatud võlgniku pankrotimenetluses vähemalt 85% (PankrS § 153 lg 2). Pandilepingute kehtetuks tunnistamisel kaotab kostja eesõigusnõude ning laekunud ja tulevikus laekuv raha on võimalik jaotada võlausaldajate vahel võrdeliselt nende kaitstud nõuete suurusega. Pandilepingute kehtimisel teised võlgniku võlausaldajad debitoorsete laekumiste arvelt rahuldust ei saa, mistõttu kahjustavad pandilepingud võlausaldajate huve.
7.Pandilepingu I alusel kanti kommertspant registrisse 11.09.2014 ehk vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist (19.11.2014). Pandilepingu II alusel kanti kommertspant registrisse 07.10.2014 ehk vähem kui kaks kuud enne ajutise halduri nimetamist (19.11.2014). Pandilepingute p-dest 2.2 nähtuvalt tagati pandiga raamlepingust tulenevaid kohustusi. 01.09.2014 seisuga on võlgniku raamatupidaja kinnitanud, et võlgnik võlgneb kostjale 483 993 eurot. Nii pandilepingu I kui ka pandilepingu II sõlmimisel tagati seega eelnevalt tekkinud kohustusi. Raamlepingust tagatise andmise kohustust ei tulene.
8.Hageja arvates on raamleping võltsitud, s.t sõlmitud mitte 12.08.2013, vaid oluliselt hiljem (oktoobris-novembris 2014) ning selle eesmärgiks oli tagantjärele leppida kokku 0,5% viivisemääras, mis võimaldaks tekitada võlgniku vastu ülisuuri viivisenõudeid, mille katteks võõrandati lähikondsetele kogu võlgniku vara ning kanti üle kõik vabad rahalised vahendid. Kuivõrd võlgniku raamatupidaja kinnitusel kostjal 01.09.2014 seisuga viivisenõue puudus ning kostja oli 01.09.2014 saldokinnituses kinnitanud sama, ei ole viivisekokkuleppe olemasolu enne 01.09.2014 eluliselt usutav. Kostja poolt võlgnikule esitatud arvel ei nähtu 0,5% (ega ka muud) viivisemäära.
3(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473
9.Raamlepingu ja selles sisalduva viivise tasumise kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks oli viivisenõude fabritseerimine, et põhinõuet vähendamata kanda võlgniku rahalised vahendid lähikondseile ning võõrandada neile võlgnikule kuuluv vara, kahjustades seeläbi võlgniku võlausaldajate huve. Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tarnis võlgnikule ajavahemikul 13.01.2014 kuni 18.07.2014 metallitooteid, mille eest võlgnik ei tasunud. 2014. aasta vältel tasus võlgnik samas teistele tarnijatele. Seega eelistas võlgnik pikemat aega teisi võlausaldajaid kostjale. Kõnealust asjaolu tõendas kostja eelkõige Metexcom OÜ (pankrotis) juhatuse liikmelt DS-lt 10.09.2014 saadud väljavõttega võlgniku raamatupidamisest, millest järeldus, et võlgnikul ei olnud 02.09.2014 praktiliselt täitmata kohustusi muude tarnijate suhtes, samas on ligikaudu aasta vältel täitmata kohustusi kostja ees.
11.2014. aasta augustist oktoobrini (k.a) toimus veel endiselt võlgniku majandustegevus. Nimelt tegi võlgniku juhatuse liige DS sel perioodil LHV pangakontolt makseid kolmandatele isikutele ca 150 000 euro ulatuses (sh ka pärast 02.09.2014), samuti tegi DS endiselt tehinguid ning võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu.
12.Võlgnik jäi SEB Pank AS poolt 20.11.2013 sõlmitud arvelduslaenulepinguga võimaldatud arvelduskrediidist ilma oma juhatuse liikme DS tehtud tehingute tõttu. SEB Pank AS 10.09.2014 ja 06.10.2014 teated tõendavad, et pank peatas ja seejärel lõpetas arvelduslaenulepingu tulenevalt juhatuse liikme DS poolt võlgniku arvelt laenu andmisega endaga seotud 1 Trest OÜ-le ning laenu võtmisega endaga seotud äriühingult SteelWeb OÜ.
13.Võlgniku maksejõuetuse tekkimise võis põhjustada võlgniku juhatuse liige DS, kes sõlmis teadlikult mitmed võlgnikku kahjustavad müügilepingud, mille puhul pidi talle olema selge, et võlgniku ees kohustusi ei täideta. Sellised tehingud on sõlmitud äriühingutega Ferus OOO, Sarapa OY ja Salisburg SIA. OÜ Metexcom (pankrotis) pankrotihaldur esitas nende tehingutega tekitatud kahju välja nõudmiseks DS vastu hagi 426 262,14 euro saamiseks (tsiviilasi 2-15-8274).
14.13.04.2015 pankrotihalduri koostatud nimekirja kohaselt on võlgniku pankrotimenetluses nõudeid tunnustatud 237 366,43 euro ulatuses, samas on pooleli mitu nõuete tunnustamise kohtuvaidlust. Kostja vaidleb hagejaga kostja viiviste nõude tunnustamise üle tsiviilasjas nr 2-15-7170.
15.Teised võlgniku kohustused olid 02.09.2014 seisuga võlgniku majandustegevuse seisukohalt kostja nõudega võrreldes vähem olulised. Kuna kostja ootas võlgniku poolt võlgnevuse tasumist pikka aega, siis oli kostja valmis pöörduma võlgniku vastu kohtusse ning taotlema võlgniku vara arestimist. Võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohast oli tähtsaim teha suurimale võlausaldajale võlgnevuse katteks osaline makse ning anda ülejäänud võlgnevuse täitmiseks tagatis. Tagatise andmisega (kommertspandi seadmisega) sai võlgnik suure nõudega võlausaldaja võla sissenõudmist edasi lükata, et leida võimalusi ning saada täiendavat aega võlgnevuse likvideerimiseks ja ettevõtte tegevuse jätkamiseks. Pooled saavutasid kokkuleppe, mille kohaselt nõustus kostja lükkama kogu võla sissenõudmise mõnevõrra edasi 4(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 tingimusel, et võlgnik teeb esimese sammu võlgnevuse osaliseks likvideerimiseks ning annab ülejäänud võlgnevuse tasumise tagamiseks kostjale tagatise.
16.Hageja nõue rahalise kohustuse tagasivõitmiseks ning sellega seotud nõuded ei kuulu täies ulatuses rahuldamisele tulenevalt ka sellest, et rahalise kohustuse täitmisega ei kahjustatud võlausaldajate huve, kostjat ei eelistatud teistele võlausaldajatele ning kohustuse täitmine ei tinginud võlgniku maksejõetust. Kostja esiletoodud asjaoludest järeldub üheselt, et kostjale viiviste tasumine oli võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt elulise tähtsusega samm. Lisaks ei olnud õige hageja väide, et huvide kahjustamisega on tegemist, kui võlgnik ei saanud vara eest reaalset vastusooritust. Kostja esiletoodud asjaoludele tuginedes oli 02.09.2014 seisuga võlgnikul piisavalt vara – metall laos ca 1 000 000 euro väärtuses, raha LHV kontol, nõuded ostjate vastu summas 577 931,23 eurot ja arvelduskrediit. Eelnevast tulenevalt oli selge, et viivise maksmise kohustuse osalise täitmisega ei muutunud teiste võlausaldajate nõuete rahuldamine võimatuks.
17.Asjakohatu oli hageja seisukoht, mille kohaselt võrdsustatakse viivise nõude tasumine tehinguga, millel puudub reaalne vastusooritus. Viivisenõude aluseks on tehing, millest tulenevaid kohustusi võlgnik ei täitnud. Viivise sätestamise eesmärgiks lepingus on hüvitada lepingu poolele lepingu rikkumisest tulenev kahju ja sundida lepingu pooli kokkuleppest kinni pidama. Paljasõnaline ning tõendamata oli hageja seisukoht, et tegemist on fiktiivse viivisenõudega. Viiviste nõude põhjendatus leiab kinnituse tsiviilasjas nr 2-15-7170 tehtava otsusega. Hageja ei ole esitanud ei antud asjas ega asjas nr 2-15-7170 ühtegi tõendit, mis viivistenõude fiktiivsust tõendaks.
18.Lisaks väitis hageja, et kuna kostja on võlgniku lähikondne, siis eeldatakse kostja teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei anna alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Kostja sai võlgniku maksejõuetusest teada novembrikuus.
19.Paljasõnaline ning tõendamata oli hageja väide, justkui on võlgnik viivise makse tegemisega kostjale tinginud SEB Pank AS poolt võlgnikuga arvelduskrediidilepingu lõpetamise, mille tagajärjel saabus võlgnikul alalise iseloomuga maksejõuetus. Kostja poolt eelnimetatud asjaolud kinnitavad selgelt, et võlgniku pankroti põhjustasid võlgniku juhatuse liikme DS tahtlikult võlgnikku kahjustavad tehingud.
20.Hageja nõue tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks ei kuulu rahuldamisele, kuna pandilepingutega ei kahjustatud võlausaldajate huve, tagatis seati mh tulevikus tekkivate kohustuste tagamiseks. Võlgnik ei olnud tagatise andmise ajal maksejõetu ja kostja ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku väidetavast maksejõuetusest. Kommertspant seati omandireservatsiooni asendamiseks.
21.Vastavalt kommertspandi seaduse § 2 lg 3 p-le 1 ei ulatu kommertspant kassas või krediidiasutuses olevale rahale (st pangakontodel asuvale rahale). Ehkki võlgniku pankrotipesas oli raha ning võimalikke nõudeid ostjate vastu, siis ei ulatu nendele kostja kasuks seatud kommertspandid raamlepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks. Arvestades, et võlgniku pankrotihalduril ei ole kavatsust võlgniku poolt tehtud metalli müügitehinguid ka tagasi võita, siis jääb võlgniku kogu varaks kontol olev ja võib-olla tulevikus laekuv raha. Kuna sellele varale kostja kommertspant ei ulatu, siis on vaidlus kommertspantide tagasivõitmise üle tarbetu. Võlgniku 5(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 vallasvarale kostja kasuks seatud kommertspandid on 3. ja 4. järgu pandid. Nendest eespool paiknevad veel kaks SEB Pank AS kasuks seatud kommertspanti kogusummas 970 000 eurot (I jrk 130 000 eurot, II jrk 840 000 eurot). Seega isegi juhul, kui tõlgendada kommertspandi ulatust nii, et see laieneb ka võlgniku nõuetele, siis võidab kogu pankrotivarasse laekuva raha SEB Pank AS, mitte kostja. Arvestades, et mõlemad kommertspandi seadmise lepingud tagasid mh tulevikus tekkivaid viivisenõudeid, ei ole täidetud PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus, mille kohaselt peab tagatis olema seatud juba tekkinud kohustuse tagamiseks.
22.Kommertspandi seadmise ajal ei olnud võlgnik maksejõetu. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku väidetavast maksejõuetusest tagatise saamisel. Ferus OOO, Sarapa OY ja Salisburg SIA olematu maksevõime selgus 2014. aasta novembris. Võlgniku laovarude väärtuseks kostjale teadaolevalt oli toona ca 1 000 000 eurot. DS kinnitas kostjale 10.09.2014 toimunud koosolekul, et 15 päeva jooksul pidi ostjatelt laekuma 577 931,23 eurost vähemalt 290 000 eurot. Lisaks avaldas DS, et kauba müük OÜ-le Eurodirect summas 83 866,53 eurot maksetähtajaga 11.11.2014 on kindlustatud. Kommertspandi seadmisel ei olnud kostjale teadaolevalt SEB Pank AS arvelduskrediit lõpetatud.
23.Ebaõige oli hageja väide, mille kohaselt on raamleping võltsitud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis seda seisukohta kinnitaks.
24.Põhjendamatud olid hageja väited, mille kohaselt isegi juhul, kui raamleping oleks sõlmitud 12.08.2013, oleks see vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kostja rõhutas, et tavapärase äritegevuse raames on praktikas levinud kokkulepe makse hilinemise eest viivise tasumise kohta, sh seadusjärgsest määrast suuremas määras. Esimese astme kohtu otsus
25.26.01.2017 otsusega rahuldas maakohus Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo hagi KOMPANIJA AVOTINI SIA vastu rahalise kohustuse täitmise ja tagatiste andmise tagasivõitmiseks.
26.Maakohus tunnistas kehtetuks 02.09.2014 Metexcom OÜ (pankrotis) teostatud rahalise kohustuse täitmise KOMPANIJA AVOTINI SIA-le summas 102 777,77 eurot ning mõistis KOMPANIJA AVOTINI SIA-lt Metexcom OÜ (pankrotis) kasuks välja 102 777,77 eurot ja seisuga 27.04.2015 sissenõutavaks muutunud viivise 453 eurot ning 25.04.2015–26.01.2017 eest viivise 14 454,99 eurot. Alates 27.01.2017 kuni kohustuse täitmiseni peab KOMPANIJA AVOTINI SIA maksma viivist põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
27.Maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks Metexcom OÜ (pankrotis) ja KOMPANIJA AVOTINI SIA vahel 09.09.2014 ja 01.10.2014 sõlmitud kommertspandi seadmise lepingud ning avaldused kommertspandi registreerimiseks, mille alusel kanti kommertspandiregistrisse kolmandale ja neljandale järjekohale KOMPANIJA AVOTINI SIA kasuks kommertspandid summas 500 000 eurot ja 350 000 eurot. Maakohus kohustas KOMPANIJA AVOTINI SIA-t andma notariaalselt kinnitatud nõusolekud kommertspantide kustutamiseks.
6(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473
28.Maakohus mõistis KOMPANIJA AVOTINI SIA-lt välja Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo kasuks menetluskulud 5 698 eurot ning viivise menetluskulude hüvitamiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
29.Harju Maakohtu 19.11.2014 määrusega nimetati võlgniku ajutine pankrotihaldur (I kd tl 18) ja 09.01.2015 määrusega kuulutati välja pankrot ning pankrotihalduriks nimetati MM (I kd tl 21). 11.01.2016 vabastas kohus MM pankrotihalduri kohustustest ning nimetas pankrotihalduriks Indrek Lepsoo.
30.Alates 25.07.2013 kuulus kostjale 50% võlgniku 10 000 euro suurusest osakapitalist. Ülejäänud 50 % osakapitalist kuulub SteelWeb OÜ-le (I kd tl 27). Kostja esitas 19.01.2015 pankrotihaldurile nõudeavalduse, mille kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue summas 786 864,55 eurot (sh põhinõue summas 393 812,56 eurot ja viivistenõue summas 393 051,99 eurot), mis tuleneb võlausaldaja ja võlgniku vahel 12.08.2013 sõlmitud kaupade müügilepingust nr 13/08/12-1 (I kd tl 30–35, 36).
31.PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 113 lg 1 p 2 järgi kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
32.Võlgniku juhatuse liikme PR poolt 02.09.2014 võlgniku arvelduskontolt teostatud rahalise kohustuse täitmine kostjale summas 102 777,77 eurot kuulub PankrS § 113 lg 1 p-s 2 sätestatust tulenevalt tagasivõitmisele, kuna rahalise kohustuse täitmine oli tehtud kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, sellega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve ja kostjat kui lähikondset eelistati teistele võlausaldajatele. Rahalise kohustuse täitmine tingis võlgniku maksejõuetuse ning kostja teadis seda.
33.Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi, isegi kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Üldjuhul saab võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui võlgnik oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise (Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08). Oluline ei ole, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks, võlausaldajate huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele pidi olema võlgnikule tehingu sõlmimise ajal äratuntav (Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12). Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12).
7(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473
34.Vaatamata kostja poolt käesolevas menetluses väidetule, et kostjale viiviste tasumine oli võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt elulise tähtsusega samm (I kd tl 176), oli tegemist kostja eelistamisega, kuna täitmata jäeti kohustused, mis olid võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohast vähemalt sama olulised. Pankroti väljakuulutamisel oli võlgnikul kohustusi 1 159 949,63 eurot (I kd tl 22).
35.Võlgnikule tarnis majandustegevuse seisukohalt olulist galvaniseeritud terast Roba Metals B.V., kellele olid võlgnikul tasumata perioodil 25.07.2014 kuni 15.09.2014 väljastatud arved summas 178 636,85 eurot (II kd tl 89, 142). Eeltoodust nähtub, et võlgnikul oli mitmeid majandustegevuse seisukohast olulisi kohustusi. Kostja eelistamine sellises olukorras oli põhjendamatu ning kostjale rahalise kohustuse täitmist tuleb lugeda teisi võlausaldajaid kahjustavaks. Viiviste tasumine ei saanud olla majandustegevuse jätkamiseks eluliselt tähtis juba seetõttu, et just lähikondsetele maksete tegemise (sh 02.09.2014. a maksete) tõttu lõpetas AS SEB Pank arvelduslaenulepingu (I kd tl 42–43). Ajutine haldur MM ning vandeaudiitor PP on tuvastanud, et arvelduslaenulepingu peatamine oli püsiva maksejõuetuse tekkimise peamiseks põhjuseks (II kd tl 23).
36.Kostja hinnangul ei olnud võlgnik vaidlusaluse makse tegemisel maksejõuetu ja 2014. aasta augustist oktoobrini (k.a) toimus veel endiselt majandustegevus. Maakohus kostjaga ei nõustunud. AS Ruukki Products ja Roba Metals B.V. nõudeavaldustest nähtub, et tegelikkuses ei suutnud võlgnik 2014 augustis enam oma kohustusi nõuetekohaselt täita (II kd tl 150–151). SEB Pank AS 10.09.2014 teatest nähtub, et 05.09.2014 kohtumisel võlgniku juhatuse liikmed teavitasid panka omavahelisest tülist ning vastastikusest usalduse kaotusest. See andis pangale alust arvata, et ettevõtte majanduslik olukord võib halveneda sedavõrd, et arvelduslaenu lepingu nõuetekohane täitmine pole tulevikus võimalik. Pank peatas alates 05.09.2014 arvelduslaenu lepingust tuleneva laenulimiidi kasutamise õiguse (I kd tl 43). Eeltoodust nähtus, et võlgnik ei saanud arvestada enam olulises ulatuses käibevahenditega. Ajutise halduri aruande kohaselt oli võlgniku pangakonto jääk SEB Pank AS-s 11 701,85 eurot ja ASs LHV Pank 5 407,19 eurot, varasid summas 756 371 eurot ning nõudeõigusi summas 571 494,05. Kostja ise on käesolevas menetluses võlgniku nõudeõigusi väärtusetuteks pidanud, kuivõrd need on tekkinud juhatuse liikme DS poolt tehtud tehingutest Venemaa äriühinguga Ferus OOO, Sarapa OY-ga, Eurodirect OÜ-ga ja Läti äriühingu Salisburg SIA-ga. Halduri poolt tellitud vandeaudiitor PP aruande kohaselt on nende äriühingute puhul selge, et nad oma kohustusi ei täida (I kd tl 119–120, II kd tl 24, 197). Halduri aruande kohaselt on halduril õnnestunud võlgniku võlglastelt sisse nõuda üksnes 96 108,76 eurot (II kd 24). Võlgnikul puudus ka kostja poolt nimetatud ulatuses laojääk, kuivõrd lisaks 02.09.2014 maksetele võõrandas võlgnik 02.09.2014 oma lähikondsele Avotini Estonia OÜ-le 248 751,06 euro ulatuses metalli. Avotini Estonia OÜ tasus metalli eest kostjalt omandatud viivisenõudega (I kd tl 13, 37, II kd tl 84). Juhatuse liikme DS kinnitusel jäi alates 16.09.2014 Avotini Estonia OÜ valdusesse kogu võlgniku vara, mis asus aadressil Vana-Narva mnt 21 Maardu linnas (I kd tl 47–48). Haldur on tuvastanud, et 2014. aasta oktoobri alguses võõrandati kogu võlgniku laos olnud metall võlgniku lähikondsetele (II kd tl 18). Eeltoodust nähtus maakohtu hinnangul, et juhatuse liikmete vahelise konflikti tekkimisel ning 8(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 makseraskuste ilmnemisel 2014. aasta augustis-septembris ei olnud juhatuse liikmete prioriteediks tegutseda võlgniku majanduslikes huvides ning rahuldada võlausaldajate nõudeid, vaid tegutseda võlgnikust vara väljaviimisel üksnes endaga seotud äriühingute huvides.
37.PankrS § 113 lg 2 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. Kostja väitis, et sai maksejõuetusest teadlikuks 2014. aasta novembris, mil selgus, et juhatuse liikme DS teostatud tehingutest raha ei laeku (I kd tl 175, II kd tl 197). Maakohus kostja väiteid veenvaks ei pidanud. Võlgnikule kuulub sajaprotsendiliselt Avotini Estonia OÜ ja võlgniku juhatuse liige PR on Avotini Estonia OÜ juhatuse liige ning kostja kommertsdirektor (II kd tl 27). 18.07.2014 omandas võlgnik Avotini Estonia OÜ ettevõtte (II kd tl 95–101). Eeltoodust nähtus, et 02.09.2014 rahalise kohustuse täitmisel oli kostja võlgniku lähikondsena teadlik võlgniku halvast majanduslikust olukorrast ning asjaolust, et pärast 02.09.2014 makse teostamist, ei olnud võlgnikul piisavalt vara tema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning maksega kahjustati võlausaldajate huve.
38.PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga pankrotivarasse ning lg 11 järgi §-s 119 tehingu tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut kohaldatakse ka vastavalt kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärgede suhtes. Eeltoodust tulenevalt oli kostja kohustatud tagastama Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotivarasse 102 777,77 eurot.
39.PankrS § 114 lg 1 p 2 tunnistab kohus tagatise andmise kehtetuks, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Tagasivõitmise üldiseks eelduseks on PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. Kostja on võlgniku lähikondne. PankrS § 110 lg-st 3 tulenevalt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Käesoleval juhul on kommertspandi seadmise lepingud sõlmitud 09.09.2014 ja 01.10.2014, mis on vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist. Vastavalt pandilepingute ple 2.2 tagati kommertspandiga 12.08.2013 lepingust tulenevaid kohustusi kostja ees. Kohtule esitati võlgniku raamatupidaja kinnitus, mille kohaselt võlgnes võlgnik 01.09.2014 seisuga kostjale 483 993 eurot (I kd tl 39–40). Kostja nõudeavalduse p 2.3 kohaselt: „12.09.2014 toimus põhivõlgnevuse osaline vähendamine kreeditarvete ning ostuarvete osas. Selle tulemusena moodustas põhivõlg seisuga 10.10.2014 452 726,76 eurot. Perioodil 03.09.2014 kuni 10.10.2014 arvestati lepingujärgseid viiviseid summas 87 425,10 eurot.“ Nõudeavalduse p 2.5 kohaselt: „27.10.2014 toimus põhivõla vähendamine kreeditarvete 14 alusel summas 58 914,20 eurot. Seega oli seisuga 09.01.2015 põhivõlgnevus summas 393 812,56 eurot. Perioodil 11.10.2014 kuni 09.01.2015 lisandusid viivised summas 184 356,61 eurot. Seega oli seisuga 09.01.2015 viiviste võlgnevus kokku summas 393 05199 eurot.“(I kd tl 37). Maakohtu hinnangul nähtus nõudeavaldusest ja pandilepingutest, et tagati juba tekkinud kohustusi. 12.08.2013 lepingust tagatise andmise kohustust ei tulene (I kd tl 30–35). 9(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 Kostja selgitusi selle kohta, nagu oleks pandilepingutega tagatud tulevikus tekkivad kohustused, maakohus veenvaks ei pidanud. Pandilepingute p 2.2. kohaselt on tagatud kõik pandipidaja nõuded pantija vastu, mis tulenevad 12.08.2013 sõlmitud lepingust nr 13/08/12-1 ning just samal alusel esitas kostja nõudeavalduse ning pidas oma juba tekkinud nõuet PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudeks (I kd 36–37). Maakohtu hinnangul oli seega täidetud PankrS § 114 lg 1 p 2 kohaldamise eeldus, s.t. tagati juba tekkinud kohustusi ning võlgnikul puudus kohustus anda kostjale tagatis.
40.Pandilepingute sõlmimise tõttu vähenes võlgniku võlausaldajate võimalus saada pankrotivara arvelt enda nõuetele rahuldust. Kostja võlgniku lähikondsena oli teadlik, et juba 2014. aasta augustikuust alates ei suutnud võlgnik oma võlausaldajate nõudeid rahuldada ning pandilepingute sõlmimise ajaks oli PR teostanud 02.09.2014 ülekanded lähikondsetele ning AS SEB Pank peatanud alates 05.09.2014 ka arvelduslaenu laenulimiidi kasutamise (I kd tl 43), seega oli PR-le ning seeläbi ka kostjale üheselt selge võlgniku maksejõuetuse saabumine ning võlausaldajate huvide kahjustamine. Eeltoodust tulenevalt tunnistas maakohus tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 09.09.2014 ja 01.10.2014 sõlmitud kommertspandi seadmise lepingud ja nende registreerimise avaldused ning tuvastas kostja kohustuse anda nõusolek kommertspantide kustutamiseks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
41.27.02.2016 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 26.01.2017 otsuse täies ulatuses. Apellant palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
42.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et rahalise kohustuse täitmisega kahjustati võlausaldajate huve, jättes arvestamata, et võlausaldajate huvide kahjustumist tuleb hinnata vaid objektiivselt rahalise kohustuse täitmise aja seisuga valitsenud asjaolusid (eelkõige võlgniku varalist seisu) arvestades.
43.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et rahalise kohustuse täitmisega eelistati apellanti teistele võlausaldajatele. Maakohus tuvastas tõendite puudumise olukorras alusetult võlgniku maksejõuetuse rahalise kohustuse täitmise hetkel või makse tagajärjel võlgniku maksejõuetuks muutumise ja et tagatiste saaja (st apellant) teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma ning et tagatised seati juba tekkinud kohustuste tagamiseks ning võlgnik ei olnud tagatiste andmiseks kohustatud.
44.Maakohus hindas ebaõigesti SEB Pank AS laenulepingu lõpetamise asjaolusid. Maakohus ei pööranud tähelepanu faktile, et panga teadetest ei tulene, et arvelduslaenuleping lõpetati apellandile tehtud makse pärast. Ülekanded apellandile on välja toodud vaid asjaoluna, mis on pangale teatavaks saanud, kuid mitte arvelduskrediidi peatamise põhjusena. Maakohus jättis 22.09.2016 määrusega apellandi tõendite kogumise taotluse arvelduskrediidilepingu väljanõudmiseks rahuldamata ning seega ei tuvastanud kohus kohaselt arvelduskrediidilepingu tingimusi, millest oleks võimalik olnud rikkumise juhud välja lugeda.
45.Maakohus oleks pidanud sedastama, et vastustajal on täielikult tõendamata väide, nagu oleks vaidlusalune ülekanne põhjustanud võlgniku maksejõuetuse. Tõendamata on ka väide, et arvelduslaenulepingu peatamine põhjustas võlgniku maksejõuetuse. 10(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 Vastustaja ei ole oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit esitanud. Maakohus on selles osas rajanud otsuse oletustele, mitte tõenditele.
46.Lisaks laenulimiidi kasutamise võimalusele oli võlgnikul raha pangakontodel, sh AS-s LHV Pank. Kõnealust väidet soovis apellant tõendada võlgniku AS-s LHV Pank avatud arvelduskonto väljavõttega. Maakohus jättis 22.09.2016 määrusega rahuldamata apellandi taotluse nõuda AS-lt LHV Pank välja võlgniku arvelduskonto väljavõte perioodil 01.01.2014–09.01.2015.
47.Maakohus ei arvestanud võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel asjaolu, et võlgnikul oli makse tegemise seisuga märkimisväärne laovaru, mille arvelt oleks teiste võlausaldajate nõudeid saanud samuti rahuldada. Juhul, kui kohus oleks vastavat asjaolu arvestanud, siis oleks kohus pidanud sedastama, et võlausaldajate huve 02.09.2014 maksega ei kahjustatud. Maakohus pidanuks võlgniku varalise seisukorra kohta olemasolevaid tõendeid hindama 02.09.2014 seisuga. Hageja pidanuks tõendama, et makse tegemise hetkel oli võlgnik varatu või muutus selleks konkreetse makse tegemise tagajärjel.
48.Maakohus lähtus eelistamise hindamisel vääralt võrdlusaluseks olevate teiste võlausaldajate määratlemisel võlausaldajate nimekirjast pankroti väljakuulutamise seisuga. Kohus oleks pidanud arvestama 02.09.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud teiste võlausaldajate nõudeid, mida on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. 02.09.2014 seisuga puudusid võlgnikul teiste isikute ees sissenõutavaks muutunud kohustused.
49.Maakohus on teinud vea faktide tuvastamisel, mis on viinud kohtu väärale lõppjäreldusele makse tagasivõitmise teise eelduse (PankrS § 113 lg 1 p 2) esinemise tuvastamisel. Nimelt ülekande tegemise ajal 02.09.2014 ei olnud Ruukki ega Roba nõuded veel sissenõutavaks muutunud. Ruukki arvetest nähtub, et tasumise tähtajad olid 07.09.2014, 11.09.2014, 12.09.2014, 13.09.2014 ja 17.09.2014 – seega kõik maksetähtajad saabusid alles pärast makse tegemise kuupäeva (02.09.2014). Kostjat ei ole makse tegemisega kuidagi eelistatult koheldud, kuna teiste võlausaldajate nõuded ei olnud 02.09.2014 seisuga veel sissenõutavaks muutunud. Lisaks eelnevale on maakohus jätnud tähelepanuta fakti, et kostja nõue võlgniku vastu põhineb tarnetel, mis on tehtud tunduvalt varem kui Ruukki või Roba tarned võlgnikule (vt hagi lisa 5 – kostja nõudeavaldus). Kostja tarnis võlgnikule ajavahemikul 13.01.2014 – 18.07.2014 metalltooted, mille eest võlgnik ostuhinda ei tasunud, kuid Ruukki ja Roba tarned toimusid alles juulis ja augustis 2014. Maakohus on jätnud arvestamata ka asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2016 otsusega rahuldati kohtuasjas nr 2-15-7033 Roba Metals B.V. nõude tunnustamise hagi vaid 10% ulatuses. Otsusest nähtuvalt on maakohus vastavad andmed võtnud võlgniku nõuete kaitsmise protokollist. Vastustaja esitas menetluses tõendeid võlgniku teiste võlausaldajate eelistamise osas seejuures vaid Roba ning Ruukki kohta. Maakohus on tuginenud väidetele, andmetele ning tõenditele, mida käesoleva tsiviilasja raames pooled esitanud ei ole ning rikkunud TsMS § 5 lg-s 2 sätestatud võistleva menetluse põhimõtet.
50.Maakohus pidanuks kostja eelistamise hindamisel lähtuma 02.09.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud teiste võlausaldajate nõuetest ning võtma sh arvesse, et EMTA nõue tekkis alles 2015. aastal. Apellandile teise tsiviilasja materjalidest 11(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 teadaolevalt tarnis U.S. Steel Kosice võlgnikule 23.09–13.10.2014 kokku 151 850 kg kuumtsingitud metallplaate rullis. Kõik nimetatud arvetest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks ajavahemikus 23.10.2014–12.11.2014. Seega on U.S. Steel Kosice nõue PankrS § 113 lg 1 p-s 2 sätestatud eelduse hindamise seisukohalt asjasse puutumatu. Fehn Schiffahrts GmbH nõude olemasolu osas oli apellandile teadaolevalt vaidlus kuni see 20.07.2015 Hamburgis MV FEHN CALAIS vahekohtu lahendiga lahendati. Seega ei olnud 02.09.2014 seisuga võimalik vastavat nõuet võlgniku kohustusena arvestada ning tagasivõitmise eelduse seisukohast on viide nimetatud nõudele asjasse puutumatu. Samuti mõisteti vahekohtu lahendiga võlgnikult välja 25 000 eurot, mitte summa 55 109,80 eurot nagu maakohus ebaõigesti on viidanud.
51.Maakohus jättis 22.09.2016 määrusega rahuldamata kostja taotluse PR ülekuulamiseks, millega kostja soovis makse tegemisega seotud asjaolusid tõendada. Olukorras, kus on käimas vaidlus makse aluseks olevate asjaolude ja põhjenduste üle, on vältimatult vajalik kuulata üle isik, kes ülekande tegi ja lepingu võlgniku nimel sõlmis. Üle kuulamata jätmine päädis poolte selgelt ebavõrdse kohtlemisega. Hagejal võimaldati menetluse kestel esitada korduvalt tõendeid olulise hilinemisega, kostjal ei võimaldatud aga enda väiteid tõendada.
52.Ebaõige ning põhjendamata on maakohtu järeldus, mille kohaselt olid Ruukki ja Roba metallitarned võlgnikule vähemalt sama olulised. Kostja on olnud võlgniku tegutsemise ajaloos nii tarnitud metalli mahtude kui summa poolest Avotini Estonia OÜ kõrval teisel kohal võlgniku suurima metalli tarnijana ning vastava metalli ümbertöötlus ning edasimüük moodustas seejuures lõviosa võlgniku majandustegevusest. Lisaks kehtis võlgnevusele apellandi ees oluliselt suurem viivisemäär (0,5% päevas) kui võlgnevusele Ruukki (0,07% päevas) või Roba (seadusjärgne viivis) ees, mistõttu oli suurema viivisemääraga võlgnevuse täitmine kostja ees teistega võrreldes selgelt prioriteetsem.
53.Maakohus tuvastas ebaõigesti teise alternatiivse tagasivõitmise eelduse (PankrS § 113 lg 1 p 2), mille kohaselt oli võlgnik makse tegemise ajal maksejõuetu ja kostja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
54.Esmalt tuvastas maakohus alusetult võlgniku maksejõuetuse oletustel ning tulevikus juhtunud sündmustele tuginedes, mitte 02.09.2014 seisuga valitsenud asjaolude pinnalt. Maakohtu hinnangul nähtub sellest, et 05.09.2014 kohtumisel SEB Pank ASga teavitasid võlgniku juhatuse liikmed omavahelistest lahkhelidest panka ja pank lõpetas võlgnikule antud arvelduslaenu andmise, et võlgnik ei saanud arvestada enam olulises ulatuses käibevahenditega. Maakohus jättis arvestamata, et arvelduslaenu lõpetamisest teatas pank alles 10.09.2014, seega ajaliselt hiljem, kui vaidlusalune makse teostati. Lisaks on kohus alusetult põhjendanud võlgniku maksejõuetuse tuvastamist makse tegemise ajal väära järeldusega, justkui on kostja ise võlgniku nõudeõigusi summas 571 494,05 eurot käesolevas menetluses väärtusetuteks pidanud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et apellant on varasemalt menetluses juhtinud tähelepanu faktile, et DS poolt tehtud tehingutest olid rahad alati laekunud ja kuni 01.09.2014 oli võlgniku lootusetute nõuete mahuks 3 500 eurot.
55.Maakohus on tõenditele tuginemata teinud järelduse, mille kohaselt oli võlgniku juhatuse liige PR-le juba makse tegemise ajal, s.t 02.09.2014 teada, et teise juhatuse 12(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 liikme tehingutest rahad ei laeku ning võlgniku nõudeõigused on realiseerimatud. Kohus viitab otsuses audiitor PP aruandele, mille kohaselt on selge, et Sarapa OY, Salisbur SIA ja Ferus OOO oma kohustusi võlgniku ees ei täida. Audiitori aruanne on koostatud tagantjärele tarkusena, millest võlgniku juhatuse liige PR ega kostja ei saanud 02.09.2014 teadlikud olla.
56.Kohtu poolt viidatud oktoobri 2014 alguses võlgniku tehtud muud tehingud ei oma vaidlusaluse makse tagasivõitmise seisukohast tähtsust. Oluline on, et hageja viitas 08.11.2016 menetlusdokumendis vandeaudiitor PP aruandele, milles hindas vandeaudiitor võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise ajaks 06.10.2014. Seega võlgnik ei olnud 02.09.2014 seisuga maksejõuetu. Maakohus pidanuks seejuures arvestama, et pankrotihaldur on ettekandes välja toonud, et maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on DS juhtimisvead ning haldur on esitanud hagi juhatuse liikme DS vastu. Tähtsust ei ole maakohtu poolt viidatud asjaolul, et Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-15-7166 leidnud, et PR poolt 02.09.2014 teostatud maksed halvendasid oluliselt võlgniku maksevõimet ning viivisenõude (osalisel) rahuldamisel on PR eelistanud Avotini Estonia OÜ huve võlgniku huvidele.
57.Maakohus pidanuks hindama tagatiste tagasivõitmise eelduste täidetust pandilepingute osas eraldiseisvalt. Maakohus on jätnud arvestamata võimaluse, et isegi kui 01.10.2014 pandilepingu II sõlmimise hetkel olid tagasivõitmise eeldused kohtu hinnangul täidetud, siis ei pruukinud need eeldused olla täidetud 09.09.2014 pandilepingu I sõlmimise hetkel. Maakohus on jätnud arvestamata asjaolud, et võlgnikul oli 09.09.2014 seisuga piisavalt vara, mille arvelt teiste võlausaldajate nõudeid täita. Ka 01.10.2014 oli seisuga oli võlgnikul piisavalt vara, mille arvelt teiste võlausaldajate nõudeid täita.
58.12.08.2013 raamlepingu p-st 4.8. nähtub, et võlgnikule müüdud kauba omandiõigus läheb võlgnikule üle kauba maksumuse täielikul tasumisel. Kuna võlgnik kostjale ajavahemikul 13.01.2014 kuni 18.07.2014 tarnitud metallitoodete ostuhinda ei tasunud, siis seni pidi omandireservatsioon kostja ostuhinna tasumise nõuet tagama. Lepingus kostja kasuks sätestatud omandireservatsiooni teostamine oli reaalselt võimatu ja pooled leppisid kokku, et võlgnik annab apellandile uue tagatise kommertspandi seadmisega. Vastavatele asjaoludele juhtis kostja kohtu tähelepanu 14.12.2016 toimunud istungil, kuid maakohus on jätnud vastavad asjaolud otsuses käsitlemata ning arvestamata. Maakohus viitab küll vaidlustatud otsuses, et apellant on pandilepingute sõlmimisega saanud endale PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud eesõigusnõude, mistõttu on vähenenud teiste võlgniku võlausaldajate võimalus saada pankrotivara arvelt enda nõuetele rahuldust, kuid see ei sea apellanti võrreldes omandireservatsiooniga kuidagi paremasse positsiooni. Seega on alusetu kohtu seisukoht, mille kohaselt kommertspandi seadmisega on apellant saanud teiste võlausaldajate huve kahjustava eesõigusnõude.
59.Maakohus on ebaõigesti järeldanud et, pandilepingutega ei ole tagatud tulevikus lepingust tekkivad kohustused (viivised). Nimelt sätestab pandilepingute II p 2.2, et kommertspandiga tagati lepingust tulenevaid kohustusi kostja ees. AÕS § 279 lg 4 kohaselt on pandiga tagatud ka kõrvalnõuded. Seega on kohus jätnud õigustamatult arvestamata, et seaduse järgi on tagatisega „vaikimisi“ kaetud ka viivisenõuded, mis 13(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 oma olemusest tulenevalt tekivadki tulevikus. Kuna vastavad lepingust tulenevad nõuded tekkisid tulevikus, siis ei ole tagatise tagasivõitmise teine eeldus täidetud.
60.Maakohus tuvastas ebaõigesti teise alternatiivse tagatiste tagasivõitmise eelduse (PankrS § 114 lg 1 p 2) täidetuse, leides et võlgnik oli 09.09.2014 ning 01.10.2014 kommertspantide seadmise ajal maksejõuetu ja apellant teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Maakohus jättis pandilepingute tagasivõitmise eelduste hindamisel arvestamata, et käesolevas asjas on vastustajal täielikult tõendamata võlgniku maksejõuetuse saabumise hetk ning asjaolu, et võlgnik oli pandilepingute sõlmimise hetkel 09.09.2014 ning 01.10.2014 võimetu (st varatu) teiste võlausaldajate nõudeid täitma. Maakohus on alusetult põhjendanud võlgniku maksejõuetuse tuvastamist väitega, et võlgnikul puudus kostja poolt nimetatud laojääk, kuna pankrotihaldur on tuvastanud, et 2014. aasta oktoobri alguses võõrandati kogu võlgniku laos olnud metall võlgniku lähikondsetele. Maakohus jättis arvestamata tehingute ajalise järgnevuse. Pandilepingutega antud tagatise tagasivõitmise käesoleva eelduse tuvastamise kontekstis loeb ainult fakt, kas võlgnik oli 09.09.2014 või 01.10.2014 seisuga maksejõuetu. Vastavalt PP läbiviidud revisjonile hindas vandeaudiitor võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise ajaks 06.10.2014. Seega ei olnud võlgnik 09.09.2014 ega 01.10.2014 seisuga maksejõuetu. Kuna vastustaja ei ole tõendanud võlgniku varatust enne tagatiste andmist või samal aja, siis on hagi selgelt tõendamata. Toodud fakt välistab üheselt hagi rahuldamise. Vastus apellatsioonkaebusele
61.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
62.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi seoses menetlusõiguse normide olulise rikkumisega osaliselt tühistada osas, milles maakohus tunnistas kommertspandilepingud kehtetuks ja tuvastas kostja kohustuse anda nõusolek kommertspandiregistris kande kustutamiseks. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks menetlemiseks. Osas, milles maakohus tunnistas rahalise kohustuse 102 777,77 eurot täitmise kehtetuks, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Seoses tsiviilasja saatmisega osaliselt maakohtule uueks arutamiseks tuleb menetluskulud jagada ja nende rahaline suurus kindlaks määrata tehtavas lahendis maakohtul.
63.TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. PankrS § 109 lg 1, § 114 lg 1 p 2 ja § 118 lg 1 järgi tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks tuleb hagejal esitada kohtule hagi nõudega kommertspandilepingute kehtetuks tunnistamiseks. Tagatise andmise kehtetus ei ole tuvastatav asjaoluna, millele tuginedes saab kohustata kostjat andma nõusoleku kommertspandiregistris kannete kustutamiseks, vaid tagatise 14(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 andmise kehtetuks tunnistamiseks tuleb esitada kohtule vastav nõue. TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi peab hagiavalduses olema esile toodud hageja selgelt väljendatud nõue ja p 2 järgi hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Hageja esitas hagiavalduses ja sellele järgnevates menetlusdokumentides nõuded tuvastada kostja kohustus anda nõusolekud 11.09.2014 ja 07.10.2014 kommertspandiregistrisse kantud kommertspantide kustutamiseks, kuid nõuet kommertspandilepingute kehtetuks tunnistamiseks hageja esitanud ei ole, kuigi nõude aluseks olevad asjaolud on hagiavalduses esitatud. Maakohus on aga vaatamata sellele, et nõuet esitatud ei olnud, tunnistanud otsuses tagasivõitmise korras kehtetuks 09.09.2014 ja 01.10.2014 sõlmitud kommertspandilepingud ja avaldused kommertspantide registreerimiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS §-le 439, kuna kohus peab lahendama ainult esitatud nõuded ja kohtul ei ole endal võimalik tekitada otsuses nõuet, mida hageja ei ole esitanud. Eeltoodu on aluseks, et maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 09.09.2014 ja 01.10.2014 sõlmitud kommertspandilepingud ja avaldused kommertspantide registreerimiseks. Eeltoodud osas maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb tühistada otsus ka osas, milles maakohus tuvastanud kostja kohustuse anda nõusolekud kommertspandiregistris vastavate kannete kustutamiseks.
64.Kolleegium saadab tühistatud osas tsiviilasja maakohtule uueks menetlemiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohus ei ole kommertspandilepingute tagasivõitmise nõuete osas läbi viinud kohaselt eelmenetlust. TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja hageja nõuded. Saades menetlusse hagi, mille eesmärgiks asjaoludest ja nõudest nähtuvalt, on tunnistada kommertspandilepingud tagasivõitmise korras kehtetuks, peab maakohus poolele selgitama nõude eseme puudulikkust ja andma tähtaja nõude täpsustamiseks. Maakohus ei ole seda teinud ja on hakanud omaalgatuslikult lahendama nõudeid tehingute kehtetuks tunnistamiseks, s.t hakanud lahendama nõudeid, mida kohtule esitatud ei ole. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda esmalt hagejale tähtaeg oma nõude täpsustamiseks ja alles seejärel on võimalik otsustada, kas nõue kuulub rahuldamisele või mitte. Kolleegium märgib, et kommertspandi registreerimise avalduse tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks puudub vajadus ja ka seaduslik alus. Juhul kui tagatise andmine ehk siis leping kommertspandi seadmiseks tunnistatakse kehtetuks, siis see on aluseks kostja kohustusele anda tahteavaldus kommertspandiregistris vastavate kannete kustutamiseks.
65.Järgnevalt analüüsib kolleegium apellandi väiteid puutuvalt 02.09.2014 toimunud kohustuse täitmisega, milleks oli võlgniku poolt kostjale viivise 102 777,77 eurot tasumine, tagasivõitmisega. Hageja esitas maakohtule nõude võlgniku poolt kostjale 02.09.2014 makstud viivise 102 777,77 eurot tagasivõitmiseks pankrotivarasse ja alternatiivselt palus hageja tuvastada võlgniku ja kostja vahel 12.08.2013 sõlmitud raamalepingu tühisus ja mõista kostjalt võlgniku kasuks välja alusetult tühise tehingu järgi saadud 102 777,77 eurot. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et esimese alternatiivina soovis ta tagasivõitmise nõude rahuldamist ja kui seda ei rahuldata, siis alusetult saadu tagastamist. Sellisel viisil on maakohus ka nõudeid lahendanud ja
15(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 tuvastades, et esimesena esitatud alternatiivne nõue kuulub rahuldamisele, siis teist nõuet maakohus ei lahendanud.
66.Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti PankrS § 109 lg 1, § 113 lg 1 p 2 ja lg 2 ning § 119 lg 1 järgi tunnistanud võlgniku poolt kohustuse täitmise (viivise tasumise) kehtetuks ja mõistnud tasutu välja pankrotivarasse. Kuna kolleegium kohustuse täitmise tagasivõitmise osas nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ei korda.
67.Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega selle kohta, et PankrS § 109 lg-s 1 toodud tagasivõitmise eeldus oli täitmata. Maakohus on õigesti viidanud sellele, et kui kohustust täites pidi võlgnik aru saama sellest, et kohustuse täitmine võib lähitulevikus põhjustada võlgniku maksejõuetuse ja võlausaldajate kahjustamise, siis on tegemist võlausaldajate huvisid kahjustava tehinguga. Kolleegiumi arvates ei ole määrava tähtsusega see, kas 02.09.2014 seisuga olid teiste võlausaldajate nõuded muutunud sissenõutavaks, vaid see, et kohustuse täitmise järgselt ei olnud võimalik pärast tagasinõutava kohustuse täitmist sissenõutavaks muutunud nõudeid täita. Nii on maakohus õigesti tuginenud võlgniku poolt AS-le Ruukki Products müüdud kauba eest tasumata jätmisele. See, et AS Ruukki Products nõue muutus sissenõutavaks pärast 02.09.2014, ei anna alust järelduseks, et võlausaldajate huve ei kahjustatud. AS Ruukki Products 08.08.2014 arve alusel tuli võlgnikul tasuda 07.09.2014 37 180,80 eurot ja 12.08.2014 arve alusel 11.09.2014 34 790 eurot, 13.08.2014 arve alusel 34 808,06 eurot, 14.08.2014 arve alusel 13.09.2014 33 724,80 eurot ja 18.08.2014 arve alusel 17.09.2014 39 655,99 eurot (II kd 152-156). 02.09.2014 kostjale viivise tasumisel pidi olema võlgnikule teada, et kohe muutuvad sissenõutavaks AS Ruukki Products nõuded ja viivise tasumise järel ei jätkunud võlgnikul selleks enam vahendeid, millele viitab mh ka see, et võlgnik jättis AS-le Ruukki Products tasumata. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et AS Ruukki Products ei olnud kostjaga võrreldes võlgnikule oluline lepingupartner. Arvestades 2014 augustikuu osalist käivet, ei ole selliseks järelduseks alust. AS Ruukki Products nõue on Harju Maakohtu 22.06.2015 kompromissi kinnitamise määruse kohaselt tunnustatud summas 162 475,93 eurot. Samuti jäid võlgnikul vahetult pärast kostjale kohustuse täitmist tasumata nõuded Roba Metals B.V.-le, kelle nõue pankrotimenetluses on samuti tunnustatud, ja teistele võlausaldajatele.
68.Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega ka puutuvalt PankrS § 113 lg 1 p-s 2 toodud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduste esinemisega. Vaidlust ei ole, et võlgnik tasus kostjale viivise kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kostja eelistamist teistele võlausaldajatele saab järeldada eelmises lõigus toodust. Juhul, kui kohe pärast kohustuse täitmist muutuvad sissenõutavaks teiste võlausaldajate nõuded, mis jäävad tagasivõitmise esemeks oleva kohustuse täitmise tõttu täitmata, on järeldatav, et üht võlausaldajat on teistele eelistatud.
69.Maakohus on tuvastanud, et 02.09.2014 makse tegemine oli ka üheks põhjuseks, miks AS SEB Pank peatas 10.09.2014 võlgnikuga sõlmitud arvelduskrediidilepingu alates 05.09.2014 (Id tl 42-43). See, et arvelduskrediidilepingu peatamise põhiliseks põhjuseks olid juhatuse liikme DS poolt sõlmitud laenulepingud, ei tähenda, et kostjale tehtud makse ei mõjutanud panga otsust. Arvelduskrediidilepingu peatamisel 16(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-6473 on pank soovinud võlgnikult selgitust nii DS poolt antud laenude kui ka 02.09.2014 tehtud maksete kohta. 06.10.2014 arvelduskrediidilepingu erakorralise ülesütlemise teate kohaselt (I kd tl 205) on lepingu ülesütlemise põhjuseks pangale teatavaks saanud asjaolud, mis seavad tõsise kahtluse alla võlgniku suutlikkuse krediiti tagasi maksta ehk siis võlgniku maksevõime. Arvelduskrediidilepingu peatamise ja hilisema ülesütlemise tõttu ei olnud võlgnik suuteline majandustegevust jätkama. Seega oli 02.09.2014 kostjale kohustuse täitmisel oluline mõju püsiva maksejõuetuse tekkimisele. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus oleks pidanud AS-lt SEB Pank välja nõudma krediidilepingu. Kuna krediidilepingu ülesütlemise põhjused on esitatud 10.09.2014 AS SEB Pank teates (I kd tl 42), siis lepingu väljanõudmise taotluse on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata. Käesoleva menetluse esemeks ei ole tuvastada, millise arvelduskrediidilepingu tingimuse rikkumise tõttu täpselt leping peatati ja hiljem üles öeldi.
70.Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka puutuvalt võlgniku maksejõuetust. Apellant on rõhutanud, et võlgnik ei olnud 02.09.2014 püsivalt maksejõuetu. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hinnates võlgniku tegevust kostjale ja Avotini Estonia OÜ-le maksete tegemisel ning DS poolt laenude andmisel, mis tingis arvelduskrediidilepingu peatamise, olukorras, kus olid muutumas sissenõutavaks võlausaldajate nõuded, ei olnud võlgniku äritegevus osanikevaheliste vastuolude tõttu jätkusuutlik ja püsiva maksejõuetuse tekkimine lähiajal pidi olema ette nähtav. Maakohus on õigesti hinnanud võlgniku varanduslikku seisu ja leidnud, et kostja väited võlgniku laojäägi ja nõuete kohta ei anna alust järeldada võlgniku maksejõulisust. Laojäägi on võlgnik võõrandanud Avotini Estonia OÜ-le, saamata selle eest vastusooritust ja võlgniku nõuded oma lepingupartnerite vastu on osutunud väheväärtuslikeks.
71.Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 järgi, kuna kostjale kuulub 50% hageja osadest. PankrS § 113 lg 2 järgi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. Kolleegiumi arvates ei saa apellatsioonkaebuse väidete põhjal järeldada, et kostja ei olnud teadlik makse tegemisel võlgniku maksevõimest. Võlgniku juhatuse liige PR on kostja tegevdirektor ja Avotini Estonia OÜ, mis on võlgniku tütarettevõte, juhatuse liige. Seega oli ta teadlik võlgniku maksevõimest ja nõuetest võlgniku vastu ning pidi aru saama tagajärgedest võlgniku majandustegevusele. Kuna septembris 2014 toimusid võlgniku maksejõuetuse põhjustanud tehingud ja PR oli sellel ajal võlgniku juhatuse liige, siis ei ole usutav apellandi väide, et kostja sai võlgniku maksejõuetusest teada alles novembri alguses 2014.
72.Arvestades eeltoodut ei anna apellandi väited alust maakohtu otsust tühistada 02.09.2014 kostjale toimunud kohustuse täitmise tagasivõitmise osas.
73.Seoses kohtuotsuse osalise tühistamisega tuleb menetluskulud jaotada ja nende rahaline suurus kindlaks määrata maakohtul tsiviilasja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar Liili Lauri Mati Maksing
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.