Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
28. veebruar 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-17281
Tsiviilasi
OÜ ThorGate Management hagi Let`s Publish OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks Let`s Publish OÜ vastuhagi OÜ ThorGate Management vastu võla väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 6. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ ThorGate Management apellatsioonkaebus Let`s Publish OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
OÜ ThorGate Management apellatsioonkaebus 3669,08 eurot Let`s Publish OÜ apellatsioonkaebus 156 484,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ ThorGate Management (registrikood 12073493), seaduslik esindaja TU Kostja Let`s Publish OÜ (registrikood 11517462), lepinguline esindaja Marge Rebane
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 6. detsembri 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis OÜ ThorGate Management hagi Let`s Publish OÜ vastu põhivõlgnevuse 3052,80 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 372,06 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p-d 1 ja 4).
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ ThorGate Management hagi ja mõista Let`s Publish OÜ-lt OÜ ThorGate Management kasuks välja põhivõlgnevus 3052,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 372,06 eurot ja alates
16.novembrist 2016 viivis põhinõudest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni ning jätta maakohtu menetluskulud Let`s Publish OÜ kanda. Ülejäänud osas, millega jäeti rahuldamata Let`s Publish OÜ vastuhagi ThorGate Management vastu võla väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks, jätta maakohtu
otsuse resolutsioon muutmata (resolutsiooni p 2), kuid muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega võeti vastu Let`s Publish OÜ nõudest, kohustada OÜ ThorGate Management täitma 24. novembril 2014 sõlmitud lepingut ja andma üle lepingukohane töö, loobumine ning lõpetati menetlus (resolutsiooni p 3).
3.Rahuldada OÜ ThorGate Management apellatsioonkaebus.
4.Jätta Let`s Publish OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Otsuse tervikresolutsioon on järgmises sõnastuses:
5.1.Rahuldada OÜ ThorGate Management hagi ja mõista Let`s Publish OÜ-lt OÜ ThorGate Management kasuks välja põhivõlgnevus 3052,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 372,06 eurot ja alates 16. novembrist 2016 viivis põhinõudest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse.
5.2.Jätta rahuldamata Let`s Publish OÜ vastuhagi OÜ ThorGate Management vastu võla väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks.
5.3.Võtta vastu Let`s Publish OÜ nõudest, kohustada OÜ ThorGate Management täitma 24. novembril 2014 sõlmitud lepingut ja andma üle lepingukohane töö, loobumine ning lõpetada nimetatud nõude osas menetlus.
6.Jätta esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud Let`s Publish OÜ kanda.
7.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.OÜ ThorGate Management (hageja) esitas 15. novembril 2016 Harju Maakohtule Let`s Publish OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3052,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 372,06 eurot ja hagi esitamisele järgnevast päevast edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 24. novembril 2014 töövõtulepingu (2014. a leping), mille esemeks oli disaini- ja tarkvaraarendus. Hageja täitis oma lepingujärgsed kohustused. Kostja kohustus tehtud töö eest tasuma vastavalt tunnimäära alusel. Hageja esitas kostjale tasumiseks 27. juuli 2015. a arve 14 043 eurot tähtajaga 3. august 2015 ja 26. augusti 2015. a arve 6987 eurot tähtajaga 2. september 2015. Kostja kohustus tasuma arvete alusel kokku 21 030 eurot, millele lisandus käibemaks 4206 eurot.
2 (12)
30.septembril 2015 sõlmisid pooled töövõtulepingu lisa (2015. a lepingu lisa) täiendavate tööde teostamiseks. Lisaks lepiti kokku kostja poolt võlgnetava tasu maksmise uutes tähtaegades, tasu suurust ega teisi maksekohustusi pooled ei muutnud. Tööde teostamise tähtaega pikendati järgmiselt: 11. oktoobriks 2015 panema protsessi veebis tööle (makelaars.media kasutajad saavad valida malli – ajakiri, fleaier või brošüür, seejärel importida objektid ning luua PDF faili printimiseks) kasutades PrintUI teenust ja paigaldama töötava lahenduse testserverisse testimiseks; 22. oktoobriks 2015 paigaldama töötava lahenduse LIVE serverisse testimiseks ja arendama subscription billing teenuse Buckaroo abil. 2015. a lepingu lisa p 1 järgi pidi kostja tasuma hagejale koheselt võlgnevusest 10 000 eurot, lisandub käibemaks. Kostja tasus 5. oktoobril 2015 10 000 eurot, jättes maksmata käibemaksu 2000 eurot. 2015. a lepingu lisa p 3 kohaselt pidi kostja tasuma võlgnevusest 10 000 eurot, lisandub käibemaks, hiljemalt 15. oktoobriks 2015. Kostja tasus 14. novembril 2015 10 000 eurot, jättes maksmata käibemaksu 2000 eurot. 2015. a lepingu p 5 kohaselt pidi kostja ülejäänud võlgnevuse 1030 eurot, lisandub käibemaks, hiljemalt 26. oktoobriks 2015. Kostja tasus
26.aprillil 2016 1030 eurot, jättes tasumata käibemaksu 206 eurot. Kokku jättis kostja tasumata käibemaksu 4206 eurot. Peale meeldetuletusi tasus kostja 20. juunil 2016 1153,20 eurot, mille hageja arvestas käibemaksu katteks. Tasumata on käibemaks 3052,80 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis summas 372,06 eurot. Kostjale anti jooksvalt infot tööde käigu kohta nii elektronposti teel kui ka teadetega veebikeskkonnas. Pooled ei pidanud tööde üleandmiseks vormistama üleandmise-vastuvõtmise akti. Töö on valmis ja kostjale üle antud (12. oktoobri 2015. a, 20. oktoobri 2015. a ja 8. jaanuari 2016. a e-kirjad). Kostja väited on otsitud ja vastuolus kostja varasema käitumisega (13. oktoobri 2015. ja 16. märtsi 2016. a e-kirjad). Kostja kinnitas 1. oktoobril 2016 käibemaksu tasumise kohustust. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt pidi hageja 2014. a lepingu raames valmistama Adobe InDesign mallide põhise veebitööriista lendlehtede ja ajakirjade kujundamiseks. Hageja pidi tööd teostama vastavalt lepingutingimustele. Töö tegemine algas 24. novembril 2014 ja pidi lõppema 28. veebruaril 2015. Hageja lõi kostjale veebilehel https://basecamp.com konto. Kontol sai kostja jälgida töö kulgu, täpsustada asjaolusid ja kaasa rääkida. Hagejal oli õigus esitada arve kostjale vastava etapi kohta tehtud tööde aruannete alusel. Lepingu eeldatavaks maksumuseks oli 17 235 eurot, lisandub käibemaks, kokku 20 682 eurot. Hageja töid tähtaegselt ei teostanud. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akte ei koostatud. Septembris 2015. a peatas hageja tööde teostamise, kuni kostja tasub 27. juuli ja 26. augusti 2015. a arved. 29. septembril 2015 pakkus kostja välja tegevuskava arvete tasumise ja tööde teostamise osas. 30. septembril 2015 esitas hageja kostjale lepingu lisa, mille kostja allkirjastas samal päeval. Kostja tasus viidatud lepingu lisa alusel hagejale 5. oktoobril 2015 10 000 eurot.
12.oktoobril 2015 teavitas hageja, et 2015. a lepingu lisas sätestatud I etapi tööd on valmis. Kostja tuvastas, et tehtu ei töötanud. 22. oktoobril 2015 teavitas kostja, et töö ei vasta ikka tellitule. 14. novembril 2015 tasus kostja hagejale 10 000 eurot, et mitte seada ohtu tööde valmimist. 27. novembril 2015 teavitas kostja hagejat, et on tasunud tööde eest, mis ei ole valmis. 27. juuli ja 26. augusti 2015. a arvete krediteerimise osas koostas hageja 15. detsembril 2016 kostjale kokkulepe. Hageja märkis kokkuleppes tööd, mis on lõpetamata ja lubas tööd lõpetada
31.detsembriks 2015, kuid ei teinud seda. 5. aprillil 2016 teavitas kostja hagejat töös esinevatest puudutest. 12. aprillil 2016 teavitas kostja, et on tasunud 2015. a lepingu lisas kokku lepitud summa, aga tööd on üle andmata. 12. mail 2016 teavitas hageja, et ei teosta töid, kui 3 (12)
kostja kõiki edastatud arveid ei tasu, sh kokku lepitud käibemaksu 4026 eurot. Alates 2016. a juunist kostja enam töödele ligi ei pääsenud. Kostja oli täitnud nimetatud ajaks enda kohustuse, tasunud hagejale 27 424,80 eurot. Hageja enda kohustusi täitnud ei olnud. 2015. a lepingu lisaga fikseeriti täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks. Pooled ei ole kokku leppinud, et kokku lepitud tasule lisandub käibemaks, samuti ei leppinud pooled kokku töö üle andmises ositi ega pikendanud töö valmimise tähtaega. Arvete tasumisest ja e-kirjavahetusest ei saa vastupidist järeldada. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja esitas 12. detsembril 2016 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat täitma lepingut ja andma kostjale üle lepingukohane töö, ning hüvitada kahju 129 060 eurot. Kahjuhüvitiselt palus kostja hagejalt välja mõista seadusjärgse viivise kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Vastuhagi põhjenduste kohaselt ei teostanud hageja 2014. a lepingus ette nähtud töid tähtaegselt (28. veebruariks 2015) ega täiendava tähtaja jooksul (10. oktoobriks 2016). Kuna hageja jättis lepingujärgsed kohustused täitmata, ei saanud kostja täita enda teenuste osutamise lepingust tulenevaid kohustusi kliendi Ex Balmedia b.v ees. Klient esitas kostjale leppetrahvi nõude 129 060 eurot. Kostjal on seeläbi tekkinud kahju. Hageja oli kostja võetud kohustustest teadlik.
15.septembri 2017. a menetlusdokumendis esitas kostja lepingust taganemise avalduse ning nõude lepingu alusel saadu 27 424,80 euro tagastamiseks. Taganemisavaldus on esitatud mõistliku aja jooksul ning taganemise materiaalne eeldus, s.o oluline lepingu rikkumine, on olemas. 1. oktoobril 2016 esitas kostja hagejale lepingu täitmise ja kahju hüvitamise nõude, andes täiendavaks tähtajaks kuni 10. oktoober 2016. Kuna kostja taganeb lepingust, on tal õigus nõuda lepingu alusel tasutud summa tagastamist. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal ei ole alust lepingust taganemiseks ning leppetrahvi nõudmise eeldused on täitmata. Kostja võttis töö vastu, tasus selle eest ning tööd ülevaadates vajas kostja veel täiendavaid töid, mille teostamisest hageja keeldus. Lepingu rikkumine on tõendamata ning lepingu rikkumise esinemisel ei ole lepingust taganetud mõistliku aja jooksul. Hagejale ei olnud teada, et kostjal oli sõlmitud kolmanda isikuga teenuste osutamise leping, milles oli kokku lepitud leppetrahvi tasumises. Hageja ei saa vastutada kostja sõlmitud lepingute eest. Kostja ei ole hagejat teavitanud, et nõuab hagejalt leppetrahvi. Samuti on kostja minetanud leppetrahvi nõude esitamise hageja vastu. Samuti ei ole leppetrahvi kokkulepe usutav. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus jättis 6. detsembri 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja vastuhagi rahuldamata, võttis vastu kostja poolt esitatud 2014. a lepingu täitmise nõudest loobumise avalduse ning lõpetas selles osas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: 24. novembril 2014 sõlmisid pooled koostöölepingu, mille kohaselt hageja pidi valmistama disaini- ja tarkvaraarenduse lepingus sätestatud tingimustel (2014. a leping); 30. septembril 2015 sõlmisid pooled lepingu lisa (2015. a lepingu lisa); Kostja on tasunud hagejale 2014. a lepingu ja 2015. a lepingu lisa alusel 15. jaanuaril 2015 2188,80 eurot (arve nr MA1400227), 23. juulil 2015 2016 eurot (arve nr MA1500232), 11. augustil 2015 1036,80 eurot (arve nr MA1500282), 5. oktoobril 2015 10 000 eurot, 14. novembril 2015 10 000 eurot, 25. aprillil 2016 1030 eurot ja 20. juunil 4 (12)
2016 1153,20 eurot. Maakohus leidis, et poolte vahel on töövõtulepinguline suhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 mõttes. Pooled vaidlevad, kas 2015. a lepingu lisas lepiti kokku käibemaksu tasumise kohustuses. Maakohus lähtus lepingu tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. 2015. a lepingu lisa p-te 1, 3 ja 5 tõlgendades ning 2014. a lepingut ja 2015. a lepingu lisa koosmõjus hinnates pidas maakohus mõistlikuks järeldada, et tasutavale summale lisandus käibemaks. Nimetatu on nähtav ka asjaolust, et 10 000 eurot on 47,55 % 21 030 eurost ning 1030 eurot 4,9 % 21 030 eurost – seega ei saanud nimetatud summa sisaldada endas juba käibemaksu. Pooled vaidlevad, kas tasunõue muutus sissenõutavaks. Maakohus viitas VÕS § 637 lg-tele 3– 5 ja §-le 638. Maakohus ei nõustud kostjaga, et 2015. a lepingu lisa on käsitatav täiendava tähtaja andmisena VÕS § 114 lg 1 tähenduses. 2014. a lepingu p 1.1 järgi pidi hageja teostama disaini- ja tarkvaraarendust ja selle lisa 1 järgi teostama on-line tööriista flaierite ja ajakirjade tegemiseks Adobe InDesign mallide alusel. Poolte kirjavahetusest (ajavahemikul 11. detsember 2014 kuni 24. juuni 2015) ja 2014. a lepingu p 1.1 ja 2015. a lepingu lisa p-de 2, 4, 6.1 võrdlemisest nähtub, et pooled muutsid 2015. a lepingu lisaga varasemaid kokkuleppeid töö valmimise tähtaegade ja tasu maksmise osas. Samuti lepiti kokku Adobe InDesign asemel PrintUI kasutamine. Muude tingimuste osas kehtib poolte vahel 2014. a leping, mistõttu tuleb üleandmise-vastuvõtmise osas lähtuda selle p-st 4. Kokkulepitud tööde vastuvõtmise kord vastab VÕS § 637 lg-le 3, s.t tasunõue muutub sissenõutavaks alates töö valmimisest. Hinnates 2014. a lepingu p 4.1.4 ja 2015. a lepingu lisa kogumis, saab järeldada, et pooled leppisid kokku, et tööde üleandmine ja tööde eest tasumine toimub ositi. 2014. a lepingu p-s 4.1.4 on selgelt märgitud, et iga projekt on lõpetatud, kui tellija on hakanud seda kasutama või kui täitja ja tellija on koostanud üleandmise-vastuvõtmise akti. Asjaolu, et tööde üleandmises lepiti kokku ositi, nähtub ka 2015. a lepingu lisast, milles pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale pärast iga tööosa teostamist. See aga ei muuda asjaolu, et kogu töö loeti tehtuks, kui hageja on lepingu täitnud täies ulatuses ja pooled on kinnitanud töö vastavust lepingule. Asjaolu, et kostja on heas usus tasunud hagejale tasu, ei tähenda, et hageja on töö teostanud ja kostja selle vastu võtnud. Maakohus leidis, et hageja ei ole vaatamata selgitustele tõendanud, et töö on täies mahus teostatud ning kostjale üle antud, mistõttu ei ole hageja tasunõue (sh käibemaks) sissenõutavaks muutunud ja kostjal on õigus selle tasumisest keelduda. On tõendamata, et kostja asus disainija tarkvaraarendust kasutama. Pooled ei ole allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akte. Reeglina tuleb lähtuda eeldusest, et kui tellija ei ole töö vastuvõtmise akti allkirjastanud, ei ole ta ka tööd vastu võtnud. Poolte kirjavahetusest nähtub, et kostja ei ole hageja teostatud töid vastu võtnud ega neid kasutama hakanud. Maakohus viitas poolte 12. oktoobri, 13. oktoobri,
20.oktoobri, 22. oktoobri, 5. novembri, 10. detsembri, 18. detsembri, 21. detsembri, 28. detsembri 2015. a ning 9. jaanuari, 11. jaanuari, 17. veebruari, 18. märtsi, 12. aprilli – 12. mai. 7. juuni – 3. juuli 2016. a e-kirjadele. Kostja on juhtinud korduvalt hageja tähelepanu sellele, et teostatud disaini- ja tarkvaraarendus ei tööta ja andnud täiendavaid tähtaegu töö lõpetamiseks. Sama on kinnitanud kostja seaduslik esindaja vande all. Hageja ka ise kinnitas, et toode ei ole valmis. Puudub vaidlus, et 2014. a lepingu alusel pidid tööd valmis olema 28. veebruaril 2015. 2015. a lepingu lisa järgi pidid tööd valmima hiljemalt 22. oktoobriks 2015. Pooled vaidlevad, kas kostjal oli õigus hageja lepingurikkumise tõttu lepingust taganeda, kas ta tegi seda mõistliku aja jooksul ja kas tal on seetõttu õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist. Maakohus viitas VÕS §-le 114, § 116 lg-le 1 ja § 118 lg 1 p-le 1 ning selgitas vajadusele tuvastada, kas taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Vaidlust ei ole, et kostja on 2014. a lepingust ja 2015. a lepingu lisast taganemiseks esitanud taganemisavalduse 15. septembril 2017, mille hageja sai kätte 18. septembril 2017. Seega on taganemisavaldus hagejale kättetoimetatud. Eelnevalt on tuvastatud, et hageja rikkus kohustusi, 5 (12)
mis annab VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel kostjale õiguse 2014. a lepingust ja 2015. a lepingu lisast taganeda. Maakohtu hinnangul on kostja aga lepingust taganemise õiguse minetanud. Kostjale pidi olema hiljemalt 30. juunil 2016 teada, et hageja ei täida oma kohustusi tööde üleandmise osas enne, kui kostja on tasunud 3052,80 eurot. Kostja pidi mõistliku inimesena aru saama, et hageja ei anna kostjale lepingujärgset tööd ega dokumentatsiooni üle, ning seda veel olukorras, kus kostja ei pääsenud enam kontole ligi 2016. a juunist. Isegi, kui kostja ei saanud nimetatud ajal aru, et hageja lepingut ei täida, siis kostja on kinnitanud, et hiljemalt 10. oktoobriks 2016 oli talle selge, et kostja jääb ilma sellest, mida õigustatult lepingust lootis. Kostja tegi taganemisavalduse ca aasta hiljem, mida ei saa lugeda mõistlikuks ajaks. Seega ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt tasutud 27 424,80 euro tagastamist. Maakohus jättis kostja kahju 129 060 euro hüvitamise nõude rahuldamata. Maakohus kontrollis kahjuhüvitamise nõude eelduste esinemist. Maakohtu hinnangul ei ole kostjale kahju tekkinud, hageja ei vastuta kostjale väidetavalt tekkinud kahju eest ning selle tekkimine ei saanud olla hagejale ettenähtav. Kostja on tekitanud kahju iseendale tahtlikult. Maakohus tuvastas, et hageja on lepingut rikkunud. Kostjale tekkis väidetavalt kahju sellest, et ta sõlmis 25. novembril 2014 teenuste osutamise lepingu kolmanda isikuga, s.o Ex Balmedia b.v. Teenuste osutamise lepingu kohaselt pidi kostja kliendile müüma hageja poolt väljatöötamisel oleva tarkvaraplatvormi makelaars.media hiljemalt 28. veebruariks 2015. Tarkvaraplatvormi tarnimata jätmisel oli kliendil õigus arvestada trahvina kolme töötaja personalikulud kuus (2390 eurot bruto töötaja kohta) kuni tarkvara tarnimiseni. Klient esitas kostjale trahvinõude kokku 129 060 eurot, millest kostja tasus 8. detsembril 2016 78 870 eurot (arved nr 201530274 ja 201610388). Ühtegi teist tõendit, et kliendile tekkis seoses kostja toote tarnimata jätmisega väidetav kahju, esitatud ei ole. Üksnes arve esitamine kahju tekkimist ei tõenda. 2014. a lepingust ja 2015. a lepingu lisast ega kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks hagejale teatanud, et valmistatav disaini- ja tarkvaararendus müüakse edasi kolmandale isikule ning kui toode ei valmi tähtaegselt, siis tekib kostjale kahju. Seda on kinnitanud ka hageja seaduslik esindaja vande all ning seda ei lükka ümber tunnistaja EV ütlused. Kostja, teades, et tööd ei ole teostatud tähtaegselt, ja pikendades valmimise tähtaega, oleks pidanud vastavaid tähtaegu pikendama ka kolmanda isikuga. Apellatsioonkaebused
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt järeldas maakohus põhjendamatult, vastuoluliselt ja valesti, et hageja käibemaksu nõuet ei saa rahuldada põhjusel, et hageja ei ole tõendanud tööde täies mahus teostamist. Maakohus ei põhjendanud, miks ei pidanud kostja tasuma tasult arvestatud käibemaksu olukorras, kus tasu oli kostja poolt makstud ning hagejal tasu tagastamise kohustust ei olnud. Kui hageja oli saanud tasu õiguslikul alusel ning kokku oli lepitud käibemaksu tasumises, siis oli kostjal kohustus see ka hagejale maksta. Maakohus leidis, et töö tuleb üle anda ositi, kuid leidis vastuoluliselt, et leping on täitmata. Maakohus hindas tõendeid valesti. Vastupidiselt maakohtu hinnangule nähtub poolte kirjavahetusest, et hageja on töö teostanud ja kostjale kasutamiseks üle andnud (6. novembri 2015. a e-kiri ja 8. jaanuari 2016. a e-kiri). Maakohus arvestas dokumentaalsete tõendite asemel põhjendamatult kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusega ja tunnistaja ütlustega.
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
6 (12)
Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus valesti ja põhjendamatult, et taganemine 2014. a lepingust ja selle mistahes lisadest (sh 2015. a lepingu lisast), ei ole kehtiv. Kostja ei minetanud 2014. a lepingu ja 2015. a lepingu lisast taganemise õigust ning taganes mõistliku aja jooksul. Kostja oli hagejaga järjepidevalt suhtluses, esitades 2014. a lepingu täitmise nõudeid ning andes täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks. Hagejale pidi taganemisavaldus olema ootuspärane, sest ta ei täitnud 2014. a lepingut pikema perioodi vältel. Maakohtu väljendatud seisukoht, et kostja oleks pidanud lepingust taganema ja/või olema taganemisõiguse tekkimisest teadlik 30. juunil 2016 või hiljemalt 10. oktoobril 2016, ei ole jälgitav, seaduslik ega kooskõlas kohtupraktika ega õiguskirjandusega. Maakohus ei arvestanud, et kostja nõudis hagejalt 2014. a lepingu ja 2015. a lepingu lisa täitmist veel ka kohtus (vastuhagi nõudena), mis on käsitatav kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisena. Kostja lootis kuni kohtuistungini, et hageja võtab omaks asjaolu, et töö ei ole kohane ega kasutatav ning seda ei ole kostjale üle antud. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja nõuab 27 424,80 eurot ka alternatiivsel alusel. Alternatiivselt nõuab kostja kahjuna 27 424,80 euro hüvitamist. Isegi, kui lepingust taganemise õigus oli kostja jaoks lõppenud, ei välista see kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja maksis hagejale 2014. a lepingu ja 2015. a lepingu lisa alusel tasu heas usus, kuid tööd kostjale üle ei antud. Maakohus leidis kostja esitatud asjaolude ja tõendite hindamata jätmise tõttu ekslikult, et hageja ei vastuta kostjale tekitatud kahju eest, kuna see ei olnud ettenähtav. Kostja esitatud tõendid kinnitavad, et kostja teavitas hagejat nii suuliselt kui ka kirjalikult, et lepingu alusel tellitav töö antakse edasi kolmanda isiku kasutusse (litsentsi alusel) ärilisel eesmärgil. Kostja esitas maakohtule põhjalikud selgitused ja tõendid, kuid maakohus pole neid otsuses käsitlenud. Vastused kaebustele
8.Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium saab teha uue otsuse, millega hagi rahuldab. Muus osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi mõista hagejalt välja lepingu alusel saadu 27 424,80 eurot, kahjuhüvitise 129 060 eurot ja kahjuhüvitiselt seadusjärgne viivise kuni kohustuse täitmiseni, tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada ja kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse osa, milles maakohus lõpetas menetluse kostja vastuhagi nõudes kohustada hagejat kohustuse täitmiseks, on jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
10.Maakohus on õigesti poolte õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1 mõttes. Hageja põhinõue on nõue tasu maksmise kohustuse täitmiseks, mis võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja poolt esitatud viivisenõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel, mille järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Edasiulatuva viivise nõude õiguslikuks aluseks on TsMS § 367. Kostja vastuhagi nõue lepingu alusel saadu 27 424,80 euro tagastamiseks võiks kuuluda, eeldades lepingust taganemise kehtivust, rahuldamisele VÕS § 189 lg 1 alusel, ning nõude 7 (12)
kahjuhüvitise 129 060 euro saamiseks saaks rahuldada VÕS § 115 lg 1 alusel. Viivist nõuab kostja kahjuhüvitiselt, mille õiguslikuks aluseks on VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367.
11.Maakohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud: 24. novembril 2014 sõlmisid pooled koostöölepingu, mille kohaselt pidi hageja kostjale teostama disaini- ja tarkvaraarendusena on-line-tööriista (I kd tl-d 8-15, tõlge II kd tl-d 113-117) (edaspidi 2014. a leping); 30. septembril 2015 sõlmisid pooled lepingu lisa (I kd tl 109, tõlge I kd tl 18) (edaspidi 2015. a lepingu lisa); Kostja on tasunud hagejale lepingu ja lepingu lisa alusel 15. jaanuaril 2015 2188,80 eurot (arve MA1400227), 23. juulil 2015 2016 eurot (arve MA1500232), 11. augustil 2015 1036,80 eurot (arve MA1500282), 5. oktoobril 2015 10 000 eurot, 14. novembril 2015 10 000 eurot; 25. aprillil 2016 1030 eurot ja 20. juunil 2016 1153,20 eurot. Eeltoodud asjaolud võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5).
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale 3052,80 eurot. Selle üle vaidlevad pooled ka apellatsioonimenetluses. Hageja arvestuse kohaselt on kostjal tasumata tasult arvestatud käibemaks. Maakohus tõlgendas 2015. a lepingu lisa ning tuvastas, et kokkulepitud tasule lisandub käibemaks ning kostjal on tasumata 3052,80 eurot (maakohtu otsuse p-d 40-43). Kolleegium selgitab, et käibemaksukohustuslasena registreeritud ettevõte peab lisama käibemaksu müüdud kaupade ja teenuste hinnale ning ostja maksab selle ettevõttele kinni. Seega on käibemaks kokkulepitud tasu osa, mille tellija peab töövõtjale tasuma. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendusega ning seda ei korda (TsMS § 654 lg 6).
12.1.Maakohus on õigesti selgitanud, millal tasunõue muutub sissenõutavaks. Kolleegium aga ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel tehtud järeldusega, et praegusel juhul ei muutunud hageja tasunõue sissenõutavaks. Samuti ei nõustu kolleegium hageja käsitlusega, et kui tasu maksmise kohustus on täidetud, ei vabane kostja käibemaksu tasumise kohustusest. Ainuüksi täielik või osaline tasu maksmine ei tõenda, et töö on vastu võetud. Töö vastuvõtmise korral vaid eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning tellija saab vaidluse korral tõendada vastupidist. VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.
12.2.Praeguses asjas on keskseks küsimuseks see, kas töö on vastu võetud või tuleb lugeda vastuvõetuks. Töö vastuvõtmisel on tähendus pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist (Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 18). Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause.
12.3.Maakohus leidis, et lähtuda tuleb 2014. a lepingu p-st 4 ning hinnates selle p 4.1.4 ja 2015. a lepingu lisa kogumis tegi maakohus järelduse, et tööde üleandmine ja tööde eest 8 (12)
tasumine toimub ositi. Maakohus pani tõendamiskoormise hagejale, kes pidi tõendama tööde teostamist ning kostjale üleandmist, kusjuures maakohtu hinnangul sai hageja tõendada tööde üleandmist allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga (vt maakohtu 12. juuni 2018. a määrus; III kd, tl-d 67-68 pöördel). Kolleegium maakohtu sellekohase seisukohaga ei nõustu, et tööde üleandmist reguleeris 2014. a leping ning lepingu täitmist saaks hageja tõendada allkirjastatud aktiga. Tõlgendades 2014. a lepingut ja 2015. a lepingu lisa VÕS §-s 29 sätestatud reeglite kohaselt, ei saa kolleegiumi hinnangul sellisele järeldusele jõuda. 2015. a lepingu lisas leppisid pooled kokku, nagu ka maakohus õigesti märkis, tööde ositi üleandmises. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et 2015. a lepingu lisa näol ei ole tegemist VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja andmisega. Täiendava tähtaja andmine ei eelda poolte kokkulepet. Praegune 2015. a lepingu lisa on aga oma sisult poolte kokkulepe varasema lepingu muutmiseks VÕS § 13 mõttes. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kuigi kostja pidi tasuma hagejale peale iga tööosa teostamist, loeti töö tehtuks, kui pooled on kinnitanud töö vastavust lepingule (vt maakohtu otsuse p 54). 2015. a lepingu lisa p-st 6.1 tulenevalt asendab lisa kõik eelnevad lepingud ja arusaamad, mis on seotud lisas toodud esemega. Hinnates 2015. a lepingu sisu ja poolte käitumist pärast selle sõlmimist, ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et iga tööosa tuli üle anda aktiga. Kostja tasus hagejale arved akti nõudmata ning praegusel juhul ei ole esitatud mitte ühtegi muud asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et ka pärast 2015. a lepingu lisa sõlmimist kohaldus iga tööosa üleandmisel 2014. a lepingu p 4.1.4.
12.4.Maakohus, lähtudes ekslikult tööde vastuvõtmise tuvastamisel 2014. a lepingust, on seetõttu ebaõigesti jaotanud poolte tõendamiskoormise. Praegusel juhul tuli kostjal tõendada, et töö ei ole lepingukohane ega täielik. Maakohus on hinnanud pooltevahelist e-kirjavahetust, kostja seadusliku esindaja vande all antud seletust ning leidnud, et hageja ei ole kostjale toodet üle andnud ning kostja ei ole asunud toodet kasutama, ehk hageja ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud. Sellega välistas maakohus hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise. Kuigi poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja järjepidevalt nõudis kostjalt esitatud arvete tasumist, siis kolleegiumi hinnangul ei oma see tasunõude sissenõutavaks muutumise hindamisel tähtsust (VÕS § 111 lg 1). Hageja küll viitas võlgnevustele, kuid jätkas lepingulise töö teostamist (vt nt 11. jaanuari 2016. a e-kiri; II kd, tld 70 ja pöördel; tõlge tl-d 69 ja pöördel). Poolte vahel on kirjavahetus, kus kostja annab teada, et üles laetud lahendus ei tööta. Hageja on kostjat juhendanud (II kd, tl-d 49-62). 11. jaanuari 2016. a e-kirja kohaselt tunnistab IM (hageja juhatuse liige), et viimast etappi (töötava lahenduse LIVE serverisse testimiseks paigaldamine ja subscription billing teenuse Buckaroo abil arendamine) ei lõpetatud tähtaegselt, kuid see on nüüd tehtud („Nüüd, eile me lõpetasime selle [...]“, vt ka 8. jaanuari 2016 e-kiri; II kd, tl 67; tõlge tl 68). Sama on IM kinnitanud ka vande all antud seletusega (III kd, tl 189a). Eeltoodust tulenevalt tuli kostjal töö üle vaadata. VÕS § 643 järgi, kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 644 lg 1 järgi peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 644 lg 2 järgi oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Poolte kirjavahetusest nähtub, et pooled suhtlesid veel ka 2016. a teises pooles (I kd, tl-d 161164). Nimetatud kirjavahetusest tuleneb, et kuna kostja võlgnes 2015. a lepingu lisa alusel juba teostatud tööde eest, siis hageja teatas, et kostjaga koostööd ta ei jätka. Kui hageja kirjutab „koostöös toote finaliseerimisest“, siis kolleegiumi hinnangul pole tegemist 2015. a lepingu lisas kokkulepitud tööga. Lepingu lisa viimase etapi järgi pidi hageja „paigaldama töötava lahenduse LIVE serverisse testimiseks“ ja „arendama subscription billing teenuse Buckaroo abil“ (vt 2015. a lepingu lisa). Kui see oli tehtud, pidi kostja tasuma 1030 eurot. Eeltoodut 9 (12)
kinnitab ka hageja seadusliku esindaja IM vande all antud seletus, mille kohaselt soovis kostja lisatöid (vt III kd, tl 189a pöördel).
12.5.Kolleegiumi hinnangul on kostja töö vastu võtnud. Kuna töö vastuvõtmine oli vaidlusalune asjaolu, tuli mõlemal poolel esitada tõendid oma väidete tõendamiseks. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Praeguses asjas ei ole pooltel olnud vaidlust õigussuhte kvalifikatsiooni üle ning sellega on nõustunud ka maakohus. Seega pidi kostja tõendama, et vastuvõetud töö ei olnud lepingukohane ega täielik. Kostja sai esitada sellekohaseid väiteid ja tõendeid (TsMS § 5 lg 2). Samuti tegi maakohus 16. augusti 2017. a eelistungil ettepaneku ekspertiisi määramiseks, et teha kindlaks, kas hageja poolt teostatud töö vastab lepingutingimustele (vt eelistungi protokoll; II kd, tl 98 pöördel). Kostja seaduslik esindaja leidis, et eksperdiarvamusega ei ole võimalik tal oma väiteid tõendada. Tulenevalt TsMS § 5 lg 2 teisest lausest määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Nagu kolleegium varem märkis, siis töö vastuvõtmise korral eeldatakse, et vastuvõetud töö on ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kostja ei ole tõendanud, et töö ei olnud lepingukohane. Ühtegi konkreetset puudust ei ole kostja välja toonud. Kostja on üldsõnaliselt väitnud, et tööd pole lõpetatud ega üle antud. Kolleegiumi hinnangul tuleb arvestada ka kokkulepitud töö sisu (töötava lahenduse paigaldamine serverisse testimiseks). Hageja teatas 12. oktoobri 2015. a e-kirjaga, et töö on serverisse üles pandud, millele kostja vastas, et ta ei saa töö haldamisega hakkama (II kd, tl-d 49-52). Hageja saatis detailse juhendi (II kd, tl-d 53-62). Hageja andis 8. jaanuaril 2016. a e-kirjaga kostjale serveri aadressi ja kostja teavitas hagejat 17. veebruaril 2017, et „link Buckarooga töötab“ (II kd, tl-d 67-68, tl 73; tõlge tl 74).
12.6.Hagi tuleb rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista kokkulepitud tasust tasumata 3052,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 372,06 eurot ja alates 16. novembrist 2016 viivis põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse.
13.Järgnevalt hindab kolleegium kostja vastuhagi nõudeid. Maakohus jättis kostja nõude võla 27 424,80 euro väljamõistmiseks rahuldamata, sest kostjapoolne lepingust taganemine ei ole kehtiv. Taganemise formaalne eeldus, s.o taganemisavalduse tegemine teisele poolele, on täidetud (vt kostja 15. septembri 2017. a menetlusdokumendi p 3; II kd, tl-d 126-131).
13.1.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja on minetanud õiguse lepingust taganemiseks (vt maakohtu otsuse p-d 65-66). Lepingust taganema õigustatud lepingupool kaotab VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi õiguse lepingust taganeda, kui ta ei esita taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kohtupraktikas on leitud, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on kohtu diskretsiooniotsustus (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 16). Maakohus ei ole praegusel juhul diskretsiooni piire ületanud. Kolleegium kostja käsitlusega täiendava kohustuse täitmiseks tähtaja andmise kohta ei nõustu. Kui tellija annab töövõtjale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, siis töövõtja peab puuduse kõrvaldama mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist (VÕS § 647 lg 1; vt kostja 1. oktoobri 2016. a teatis; I kd, tl-d 152-153). Kostjale oli juba enne hagi esitamist teada, et hageja oma väidetavalt rikutud kohustust ei täida ning sellest lähtuvalt pidi kostja otsustama õiguskaitsevahendi kasutamise üle. Täiendava tähtaja andmine VÕS § 647 lg 3 järgi ei olnud vajalik. VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg kaitseb võlgniku ning sellele sättele tuginedes ei saa taganemiseks õigustatud lepingupool enda jaoks 10 (12)
pikendada lepingust taganemise mõistliku aega. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukoha muutmiseks.
13.2.Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus, tuvastades hagejapoolse lepingu rikkumise, ei hinnanud 27 424,80 eurost nõuet kahju hüvitamise sätete alusel. Põhimõtteliselt on selline etteheide maakohtule põhjendatud, sest kui tellija enam töövõtjalt lepingu täitmist ei nõua (VÕS § 646), siis saab kostja lepingutingimustele mittevastava töö tegemise korral välistada kestvalt hageja tasunõude. Praeguses asjas kostja seda teinud ei ole. Kostja peab hageja poolt tekitatud kahjuks lepingu alusel töö eest makstud tasu. Selline käsitlus ei ole õige, mistõttu ei viinud maakohtu minetus ebaõige asja lahendamiseni. Kolleegium selgitab, et kostjal saab olla hageja vastu kahju hüvitamise nõue (VÕS § 115 lg 1) ning selle saab tasaarvestada hageja tasunõudega. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt teostamata jäänud tööde tegemiseks kostja poolt kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3). Selline kahju ei ole võrdsustatav töövõtulepingu alusel makstud tasuga, vaid tegemist on kantud või tulevikus kantavate töö parandamise kulutustega.
13.3.Ringkonnakohus tuvastas erinevalt maakohtust, et hagejapoolset olulist lepingu rikkumist ei esine, mistõttu on lepingust taganemise materiaalne eeldus täitmata. Kostja ei saa hagejalt nõuda tasutud tasu tagastamist VÕS § 189 lg 1 järgi. Samuti ei saa kostja hagejalt nõuda kahjuna kantud kulutuste hüvitamist, sest VÕS § 115 lg 1 kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1.
14.Maakohus jättis kostja vastuhagi hagejalt kahju 129 060 euro ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid muudab maakohtu otsuse põhjendusi. Esmalt märgib kolleegium, et tegemist ei ole kostja leppetrahvi nõudega hageja vastu, mistõttu ei kuulu kohaldamisele leppetrahvi sätted (VÕS §-d 158 jj). Maakohus on jätnud kostja kahjuhüvitise nõude rahuldamata mitmel erineval põhjusel – kahju tekkimine kostjale on tõendamata, kahju tekkimine ei olnud hagejale ettenähtav, kostja ise on kahju tekitamises süüdi. Kolleegium möönab, et maakohtu põhjendused selles osas on lünklikud ning rikutud on otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). See rikkumine aga ei ole viinud ebaõige lahenduseni. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi.
14.1.Maakohus on õigesti välja toonud kahju hüvitamise eeldused (vt maakohtu otsuse p 68). Esimene eeldus on, et hageja on lepingut rikkunud. Praegusel juhul tuvastas kolleegium, et hageja ei ole oluliselt lepingut rikkunud, mis annaks aluse lepingust taganemiseks. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et pooled leppisid töö teostamise tähtajaks kokku 22. oktoober 2015. Enne nimetatud tähtaega ei saanud kostja hagejalt nõuda kohustuse täitmist.
14.2.Maakohus tuvastas kostja kahjuhüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud (vt maakohtu otsuse p 71). Kolleegium võtab need nõude lahendamisel aluseks, kuid ei nõustu nendest tehtud järeldusega. Esmalt on nõude eelduseks hagejapoolne lepingu rikkumine, mille eest ta vastutab. Kostja seisukoht on, et kuna hageja pole tööd üle andnud, siis on kostjal õigus nõuda hagejalt perioodi 1. veebruar 2015 kuni 1. november 2016 eest Ex Balmedia b.v poolt määratud leppetrahvi hüvitamist (I kd, tl-d 159-160). Kolleegium on tuvastanud nii kirjavahetuse kui ka IM vande all antud seletusega, et töö oli valmis 2016. a jaanuari alguses. Samas ei saanud kostja nõuda hagejalt töö teostamist enne 22. oktoobrit 2015. Hageja on esitanud maakohtule asjaolud ja tõendid (IM vande all antud seletus), mille kohaselt oli kostja arvete tasumisega viivituses ning tasumata jäeti käibemaks: 1) esimese makse tähtaeg 30. september 2015, maksti 5. oktoobril 2015, tasumata käibemaks 2000 eurot; 2) teise makse tähtaeg 15. oktoober 2015, maksti
14.novembril 2015, tasumata käibemaks 2000 eurot; 3) kolmanda makse tähtaeg 26. oktoober 2015, maksti 25. aprillil 2016, tasumata käibemaks 206 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et tähtaja edasilükkamise tingis kostja, mistõttu ei saa hagejale ette heita tähtaja 11 (12)
rikkumist. Seega puudub vajadus teiste kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu tuvastamiseks. Kostja vastuhagi hagejalt kahju 129 060 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka viivise nõue.
15.Kuna ringkonnakohus hagi rahuldab ja jätab vastuhagi rahuldamata, tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamise tõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Menetluskulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.