Let`s Publish OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Mari Männiko hagi Lets Print Management OÜ vastu tagasivõitmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.12.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Lets Print Management OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
14 412 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Let`s Publish OÜ (pankrotis, registrikood 11517462) pankrotihaldur Mari Männiko, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal Kostja Lets Print Management OÜ (registrikood 11284532), lepinguline esindaja Carmen Tars
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 29.01.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 01.12.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.
2.Jätta Lets Print Management OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Lets Print Management OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-21-14730 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Let`s Publish OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko (hageja) esitas 20.09.2021 Harju Maakohtule Lets Print Management OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks Let`s Publish OÜ (pankrotis) (võlgnik) poolt 27.06.2020 arvelduskontolt EE032200221061204378 tehtud ülekandega 14 412 eurot rahalise kohustuse täitmine ja välja mõista kostjalt hageja kasuks 14 412 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt nimetati Harju Maakohtu 13.05.2021 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-217371 võlgniku ajutiseks halduriks Mari Männiko. 08.07.2021 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot, pankrotihalduriks nimetati Mari Männiko. Kostja on võlgniku ainuosanik 2600 euro suuruse osaga. Võlgniku pangakontolt Swedbank AS-is on 27.06.2020 tehtud ülekanne kostjale summas 14 412 eurot, selgitusega laenu tagasimakse. Võlgniku raamatupidamises laenu tagasimakset kajastatud ei ole. Võlgnikul puudus arvestatav müügitulu viimastel aastatel ning ta ei olnud maksejõuline, kuna puudus müügitulu ja majandustegevus. Võlgnik tegeles vaid kohtuvaidluse pidamisega, mida finantseeriti emaettevõte poolt saadud laenudega. Võlgnik oli pooleks pikaaegses kohtuvaidluses (tsiviilasi 2-16-17281), milles ringkonnakohus tegi otsuse 28.02.2020, mis jõustus 01.06.2020, kui Riigikohus ei võtnud menetlusse ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebust. Rahalise kohustuse täitmine kostjale 27.06.2020 ei saanud olla majanduslikult otstarbekas ega vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks, kuna sisuline majandustegevus oli äriühingul lõppenud. Osanikuna oli kostja teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast ning maksevõimest. Laenu tagastamisega kahjustati võlausaldajate huve. Halduril olnuks võimalik võlgniku pangakontol olevatest vahenditest vastavalt jaotusettepanekule rahuldada proportsionaalselt kõigi võlausaldajate nõudeid. Raha kandmisega kostjale see võimalus kadus ja tehinguga on kahjustatud teiste võlgniku võlausaldajate huve. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 27.06.2020 tehtud ülekanne ei olnud mitte kohustuse täitmine kostjale, vaid kohustuse täitmine Hollandis registreeritud äriühingule ELF + b.v., registrikood 23005254 (kolmas isik) 01.07.2019 sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe alusel võlgniku, kolmanda isiku ning kostja vahel. 01.07.2019 kokkuleppega fikseerisid võlgnik ja kolmas isik võlgniku võlgnevuse kolmanda isiku ees laenuna põhisummas 16 875 eurot ning leppisid kokku, et võlgnik tasub selle kostja arveldusarvele hiljemalt 30.06.2020. Kostja andis kokkuleppes vaid nõusoleku enda arveldusarve kasutamiseks selleks, et võlgnik saaks tasuda oma laenuvõlgnevuse kolmanda isiku ees.
2-21-14730 Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 01.12.2022 otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks hageja poolt 27.06.2020 arvelduskontolt EE032200221061204378 tehtud ülekandega, summas 14 412 eurot, rahalise kohustuse täitmise ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks 14 412 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
4.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle: - 09.07.2021 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti; - pankrotihalduriks nimetati Mari Männiko; - ajutine haldur määrati 13.05.2021; - võlgniku arvelduskontolt on 27.06.2020 tehtud kostja arvelduskontole ülekanne selgitusega “laenu tagasimakse“14 412 eurot; - kostja on võlgniku emaettevõtja.
5.Maakohus leidis, et 01.07.2019 kolmepoolse kokkuleppe kohaselt, mille järgi fikseerisid võlgnik ja kolmas isik võlgniku võlgnevuse kolmanda isiku ees laenuna põhisummas selliselt, et võlgnik tasub võlgnevuse kostja arveldusarvele hiljemalt 30.06.2020, ei olnud kolmandal isikul, kes on Hollandi kaubanduskoja registri andmetel asutatud alles 01.07.2011 võimalik osaleda paar aastat varasema kokkuleppe sõlmimisel. Kostja väidet, et nõue oli omandatud kolmanda isiku õiguseellase käest, kes kustutati pankroti tõttu registrist, ei saa lugeda tõendatuks kolmanda isiku kinnituskirjaga. Kolmanda isiku asukoha number (registrikood) on äriregistri andmete alusel 000023005254, mis on märgitud kostja kolmepoolses lepingus kaubanduskoja koodina 23005254, kuid kinnituskirjas on viidatud ettevõttele ELF b.v. kaubanduskoja registrikoodiga 27153972, mis aga kustutati registrist 12.08.2011. Seega isegi kui MMl oli õigus sõlmida 01.07.2019 leping ELF b.v. registrikoodiga 27153972 nimel, siis kolmepoolne kokkulepe kajastab, et see sõlmiti hoopiski kolmanda isiku, kaubanduskoja koodiga 2300525, nimel. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt 01.07.2019 sõlmitud kolmepoolne kokkulepe võlgniku, kolmanda isiku ning kostja (makse saaja) vahel, mille kohaselt fikseerisid võlgnik ja kolmas isik võlgniku võlgnevuse kolmanda isiku ees laenuna põhisummas 16 875 eurot ning leppisid kokku, et võlgnik tasub võlgnevuse viisil, et kannab summa kostja arveldusarvele hiljemalt 30.06.2020, ei ole usaldusväärne tõend, et lugeda tõendatuks kostja väiteid, et ülekandega täideti kohustus kolmandale isikule. Nõude ülevõtmisdokumendid ja raamatupidamises väljendatud kirjed puuduvad. Asjaolust, et võlgniku 2010 aastaaruande bilansi real (võlad ja ettemaksed) on võlgnevus Eesti kroonides 263 036, ei saa järeldada selle võimaliku kohustuse ümbervormistamist laenuks.
6.Maakohus tuvastas, et ülekanne kostja arvelduskontole tehti 27.06.2020, s.o aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgnikule Harju Maakohtu 13.05.2021 määrusega.
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli võlgnik raskustes oma kohustuste täitmise ja võlausaldajate nõuete rahuldamisega juba aastast 2018. Võlgnikul puudus arvestatav müügitulu ja ettevõte tegeles vaid kohtuvaidluse pidamisega. Kuna Harju Maakohtu 08.11.2021 määrusest tsiviilasjas 2-21-7371 nähtub, et võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud teise järgu rahuldamisjärgu nõudeid järgmiselt: Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinman 850 eurot, OÜ Thorgate Management 9453,65 eurot, Legal Services OÜ 10 632,66 eurot, Financial Services OÜ 1278,09 eurot ja kostja 82 696,15 eurot, siis on hageja tõendanud, et ülekande tegemisega on eelistatud põhjendamatult üht võlausaldajat teistele selle ülekantud summa võrra. 27.06.2020 sooritusega eelistas võlgnik lähikondset võlausaldajat teistele, sest tasus olemasoleva rahaga üksnes lähikondsest võlausaldaja nõudeid, muutes sellega võimatuks teiste võlausaldajate nõuete proportsionaalse rahuldamise pankrotimenetluses.
2-21-14730 Apellatsioonkaebus
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 01.12.2022 otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
9.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kui leidis, et 01.07.2019 kolmepoolne kokkulepe on ebausaldusvääre tõend tõendamaks, et kolmandal isikul oli seisuga 07.01.2009 nõue võlgniku vastu põhisummas 16 875 eurot. Maakohus jättis üllatuslikult kostja esitatud tõendiga, s.o. 01.07.2019 kolmepoolse kokkuleppega arvestamata. Kolmepoolse lepingu usaldusväärsuse küsimusele ei ole menetluses viidatud ning seda ei ole menetluses käsitletud. Maakohtu põhjendused, et võlgniku raamatupidamises ei kajastu tema kohustus kolmanda isiku ees, ei ole järgitavad. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja väited ja tõendid, millest nähtub, et võlgniku kohustus kolmanda isiku ees on kogu aeg olnud võlgniku raamatupidamises kajastatud. Maakohus jagas valesti tõendamiskoormise, leides, et kostja ei ole tõendanud õigussuhet võlgniku ja kolmanda isiku vahel, millised tõendid saavad olla vaid võlgnikul ja kolmandal isikul. Seetõttu on maakohus teinud ebaõiged järeldused, mis on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Vastustaja seisukoht
10.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
12.Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
13.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda võlgniku poolt 27.06.2020, s.o enne võlgniku pankroti väljakuulutamist kostja arvelduskontole kantud 14 412 euro tagasitäitmist hagejale, millega on kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve. Maakohus on õigesti märkinud, et pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 kohaselt tunnistab tagasivõitmisel kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kuna hageja on esitanud nõude rahalise kohustuse täitmise kui rahaülekande tagasivõitmiseks ning rahalise kohustuse tagasitäitmine on reguleeritud eraldi PankrS §-s 113, siis hageja nõudest tulenevalt ei saa nõustuda maakohtuga selles, et rahalise kohustuse
2-21-14730 tagasitäitmisele saaksid kohalduda ka tehingu tagasitäitmise üldsätteid, s.o Pankr § 110 (RKTKo 12.10.2016, 3-2-1-92-16, p 15).
14.Hageja nõude alus on PankS § 113 lg 1 p 3, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldustele peavad olema tagasivõitmise hagi rahuldamiseks täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätesatud üldised tagasivõitmise eeldused.
15.PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et 1) rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; 2) kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja 3) kohustus täideti võlgniku lähikondsele. Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu (RKTKo 30.09.2020, 2-16-18957, p-d 14).
16.Maakohus jättis 01.07.2019 kolmepoolse lepingu kui ebausaldusväärse tõendi arvestamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saanud kolmas isik kinnitada 01.07.2019 kolmepoolse lepinguga, et võlgnikul on kolmanda isiku ees võlgnevus, mis on tekkinud paar aastat enne kolmanda isiku asutamist 01.07.2011, sest kolmandat isikut ei olnud siis veel asutatudki. Maakohus ei ole eksinud aastaarvude märkimisel. Maakohus on viidanud kolmepoolsele lepingule, mis on sõlmitud 01.07.2019, milles omakorda on viidatud 2009. aastal tekkinud kohustusele, millise kohustuse tekkimises ei saanud kolmas isik osaleda, sest ta loodi 2011. aastal. Maakohus tuvastas, et kolmas isik on asutatud 01.07.2011. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et kolmas isik omandas nõude oma väidetava õiguseellase käest, kes kustutati pankroti tõttu registrist 12.08.2011. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kolmanda isiku ELF + b. v. ja kolmanda isiku väidetava õiguseellase ELF b. v. ärinimede sarnasusest saaks iseenesest eeldada õigusjärglust või õigusjärglust vaidlusaluse summa sissenõudmiseks. Maakohus leidis õigesti, et asjaolu, et nõue oli omandatud kolmanda isiku väidetava õiguseellase käest, kes kustutati pankroti tõttu registrist, ei saa lugeda tõendatuks kolmanda isiku enda kinnituskirjaga. Olukorras, kus kolmepoolses lepingus on kolmanda isiku kaubanduskoja koodiks Madalmaade äriregistri andmete alusel märgitud 23005254, kuid kinnituskirjas viidatakse ettevõttele ELF b.v. kaubanduskoja registrikoodiga 27153972, mis on registrist kustutatud juba 12.08.2011, ei lükka ümber kinnituskirjast ja kolmepoolsest kokkuleppest tehtavat järeldust, et need on antud vaid kolmanda isiku, kaubanduskoja koodiga 2300525, nimel. Maakohus leidis põhjendatult, et ainuüksi kolmanda isiku kinnituskiri, kus puuduvad väidetava kohustuse ülevõtmist kinnitavad muud tõendid, ei tõenda võlgniku kohustuse olemasolu kolmanda isiku ees. Asjaolust, et võlgniku raamatupidamises on olnud kajastatud 01.01.2010 võlgniku kohustus arve 31.12.2008 alusel summas 16 875 eurot ELF b. v ees võlgnevusena tarnijatele, mis ekslikult jäi 01.07.2019 kolmepoolse kokkuleppe alusel ümber vormistamata laenuvõlgnevusena, ei ole sellistest selgitusest raamatupidamise kirjetele võimalik järeldada raamatupidamises kajastatud andmete alusel hageja kohustuse kajastamist kolmanda isiku ELF + b. v. ees seisuga 07.01.2009, kes asutati 01.07.2011 (tl 44, 63–78). Kolleegium nõustub maakohtuga, et esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et võlgniku raamatupidamises oleks kajastatud võlgnevust 16 875 eurot kolmanda isiku ees. Kuigi kostja heidab ette maakohtule raamatupidaja Anne Bürklandi kirjaliku kinnituse vastu võtmata jätmist, sest maakohus ei selgitanud, milles seisnes esitatud tõendi vorminõuetele mittevastavus ja asjakohatus, siis ei ole kostja apellatsioonimenetluses taotlenud nimetatud kinnituse asja
2-21-14730 materjalide juurde lisamist. Igal juhul ei ole asjaolust, et kostja väidetel jäi võlgniku raamatupidamises kohustus kolmanda isiku ees ekslikult laenuna ümber vormistamata, võimalik järeldada, et see oleks jäänud ümber vormistamata, kui ei ole tõendatud sellise kohustuse olemasolu (ja selle kajastamine raamatupidamises). Isegi kui oleks tõendatud kolmandale isikule väidetava nõude üleminek võlgniku vastu, siis ei ole tõendatud, kuidas sama kohustus sai võlgnikul olla kolmanda isiku ees 07.01.2009, kui kolmandat isikut polnud asutatudki, nagu on kinnitatud kolmepoolses lepingus.
17.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kui võlgniku nõuet kolmanda isiku ees ei saanud lugeda tõendatuks 01.07.2019 kolmepoolse lepinguga ja kostja väiteid ei kinnita ükski muu tõend, siis ei oleks maakohus saanud 01.07.2019 kolmepoolset lepingut kui ebausaldusväärset tõendit jätta arvesse võtmata. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Maakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus 01.07.2019 kolmepoolses lepingus kinnitavad lepingupooled, et võlgniku kohustus kolmanda isiku ees on seisuga 07.01.2009 põhisummas 16 875 eurot, kuid hageja on tõendanud, et kolmas isik on asutatud alles 01.07.2011, siis ei saanud võlgnikul olla 07.01.2009 seisuga kolmanda isiku ees mingeid kohustusi, sest kolmandat isikut ei olnud sel ajal veel asutatud. Seetõttu oli maakohtul põhjendatud arvata, et tõend, kus kolmas isik kinnitab võlgniku kohustust 07.01.2009 seisuga, kui kolmandat isikut polnud asutatudki, on ebausaldusväärne. Praeguses asjas oli hageja 09.02.2022 menetlusdokumendis otsesõnu kostja väiteid vaidlustades, märkinud, et kostja poolt esitatud kolmepoolne leping on ebausaldusväärne ning palunud selle tõendiga mitte arvestada. Seega oli kostjale teada, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla, mistõttu ei saanud kostjale tulla ka üllatusena, et kohus võib jätta kolmepoolse lepingu kui ebausaldusväärse tõendiga arvestamata. TsMS § 238 lg 5 võimaldab kohtul pärast seda, kui ta on tõendit hinnanud, jätta selle tõendi arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kui kostjal pole tõendeid esitada, siis tema justkui ei peakski oma väiteid tõendama. Vaidlust ei ole, et ka hagejal ei ole selliseid tõendeid, mis saaksid kinnitada kostja väiteid. Kuna kostja esitas väite, et 27.06.2020 ülekanne pole tehtud kostjale, vaid kolmandale isikule, siis pidi kostja oma väiteid tõendama. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 4 lg 2, § 5 lgd 1–2, § 230 lg 1). Asja materjalidest ei nähtu, et pooltele poleks olnud selge tõendamiskoormis. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostjale poleks olnud selge, et tema peab esile tooma ja tõendama kõiki oma väidete aluseks olevaid asjaolusid. Kui pool jätab oma väidete aluseks olevad asjaolud tõendamata, siis on tema risk, et hagi lahendatakse tema kahjuks.
18.Maakohus tuvastas, et võlgnik on 27.06.2020 kostja arvelduskontole 14 412 euro ülekandmisega kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve. Kostja eeltoodud tuvastatud asjaolu apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud (TsMS § 634 lg 1). Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja arvelduskontolt 27.06.2020 on kostjale kui võlgniku lähikondsele tehtud ülekanne summas 14 412 eurot kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, s.o enne 13.05.2021. Maakohus on õigesti järeldanud, et hageja on tõendanud, et juhul kui võlgnik ei oleks teinud vaidlusalust ülekannet summas 14 412 eurot, siis oleks kõigi võlausaldajate nõudeid saanud rahuldada proportsionaalselt suuremas ulatuses. Kolleegium nõustub hagejaga, et olukorras,
2-21-14730 kus võlgnikul puudus enne ülekande tegemist juba aastaid igasugune majandustegevus, siis 2009. aastast väidetava kohustuse täitmine kolmanda isiku ees, kasutades selleks kostja arvelduskontot, ei veena võlgniku majandustegevuse jätkumise seisukohalt sellise kohustuse täitmist olulisemaks, kui teised täitmata kohustused. Asjaolust, et kostja sõnul lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võib sõlmida igasuguseid kokkuleppeid, ei luba iseenesest arvata, et sellise ülekande tegemist, millega kantakse kogu võlgniku kontojääk kostja arveldusarvele, sh kostja arveldusarvele kolmanda isikuga seotud kokkuleppe alusel, saaks pidada majanduslikult otstarbekaks.
19.Lähtudes eeltoodust ja asjaolust, et hageja on veenvalt põhistanud, et ülekande tegemisel 27.06.2020 puudus võlgnikul arvestatav majandustegevus aastast 2018 (võlgnik tegeles vaid tsiviilasjas nr 2-16-17281 kohtuvaidluse pidamisega) ja võlgnikul olid täitmata võlakohustused võlausaldajate ees (sh tsiviilasjas 2-16-17281 tehtud kohtuotsuse alusel väljamõistetud põhivõlgnevus ja viivis, mis jõustus 01.06.2020) ning kostja pole tõendanud, et võlgnik polnud ülekande tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks sellise ülekande tegemise tõttu, siis on maakohus õigesti hagi rahuldanud. Menetluskulude jaotus
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
21.TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda.
22.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.
23.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.