Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) hagi XX vastu nõude tunnustamiseks Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Mõlema apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu, registrikood 70004459), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja advokaat Stig Hendrikson
Menetluse liik
lepinguline
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.06.2019 otsus osas, milles maakohus ei rahuldanud hageja nõuet kokku 750 650,09 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis tunnustamata hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses 35 450 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena.
3.Rahuldada kostja apellatsioonkaebus osaliselt (menetluskulude jaotuse osas).
4.Rahuldada hageja apellatsioonkaebus.
5.Poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses jätta kostja kanda.
1(13)
Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
6.Rahuldada hagi osaliselt.
7.Tunnustada Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) nõuet Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 750 650,09 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena ja jätta tunnustamata 35 450 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena.
8.Jätta poolte maakohtu menetluskulud 95,49% ulatuses kostja kanda ja 4,51% ulatuses hageja kanda ning poolte apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda.
9.Menetluskulud määrab kindlaks ja mõistab välja maakohus mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist käesolevas asjas. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) (hageja) esitas Harju Maakohtule 22.12.2017 hagi XX (kostja) vastu, milles palub tunnustada hageja nõuet Baram Pangkalan OÜ (endise ärinimega OÜ Tarmoprojekt, edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses 786 100,09 euro ulatuses teises rahuldamisjärgus PankrS § 153 lg 1 p 2 mõttes. Harju Maakohus kuulutas 21.06.2017 kell 15.00 välja võlgniku pankroti. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses tähtaegselt 04.08.2017 nõudeavalduse, millele kostja vaidles vastu. Hageja nõue tuleneb neljast töövõtulepingust, mille sõlmisid hageja tellijana ja võlgnik töövõtjana 18.03.2016, 19.04.2016, 20.04.2016 ja 04.05.2016 erinevate teede ehitamiseks. Lepingutes lepiti kokku, et tööde teostamisega või lõpliku üleandmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist 0,15% lepingu kohaselt võlgnikule makstavast tasust iga viivitatud kalendripäeva eest. Võlgnik teatas hagejale 04.08.2016, et peatab Saki tee, Parakisirge tee ja Kõltsi teede ehitustööd (19.04.2016, 20.04.2016 ja 04.05.2016 sõlmitud töövõtulepingud, edaspidi kolm töövõtulepingut) alates 05.08.2016, kuna hageja on jätnud eelmiste etappide tööde eest tasumata. Võlgnik kinnitas Kotkapesa tee rekonstrueerimistööde jätkamist. Maksetähtajad eelmiste etappide tööde eest tasumiseks ei olnud 04.08.2016 seisuga veel saabunud. Peatamine tõi kaasa võlgniku kohustuse tasuda hagejale leppetrahvi 0,15% lepingu kohaselt võlgnikule makstavast tasust iga viivitatud kalendripäeva eest. Hageja tasus 23.08.2016 võlgnikule kõik arved varasemate etappide eest. Hoolimata sellest saatis võlgnik hagejale 16.09.2016 ülesütlemisavalduse, milles teavitas hagejat, et ütleb kolm töövõtulepingut erakorraliselt üles. Kuna hageja ei olnud tasu maksmisega viivituses, ei ole ülesütlemisel toimet.
2(13)
Hageja andis võlgnikule kolme lepingu täitmiseks täiendava tähtaja kuni 15.11.2016. Võlgnik täiendava tähtaja jooksul lepinguid ei täitnud. 18.03.2016 töövõtulepingu (edaspidi neljas leping) järgsete tööde valmimise ja tellijale üleandmise tähtpäev oli 01.09.2016. Kuna tööd selleks ajaks ei valminud, siis andis hageja võlgnikule neljanda lepingu täitmiseks täiendava tähtaja kuni 30.09.2016. Võlgnik oma kohustust ei täitnud. Hageja teavitas võlgnikku 29.09.2016, et hageja nõuab arvates 05.08.2016 (k.a) võlgnikult 19.04.2016 töövõtulepingute järgsete tööde teostamisega viivitamise eest leppetrahvi. Hageja tegi võlgnikule 21.11.2016 töövõtulepingute erakorralise ülesütlemisavalduse, (edaspidi 21.11.2016 avaldus), milles luges lepingud lõppenuks kolme kalendripäeva möödumisel avalduse postitamise päevast, tasaarvestas hageja poolt võlgnikule tagastamisele kuuluvad garantiisummad 125 374,41 eurot võlgniku poolt tellijale tasumisele kuuluvast leppetrahvist 198 790,20 eurost. Tasaarvestuse tulemusena jäi hagejale võlgniku vastu leppetrahvi nõue 73 415,79 eurot. Avaldus toimetati võlgnikule kätte 23.11.2016. Hageja viis tegemata tööde teostamiseks läbi uued hankemenetlused, sõlmis töövõtulepingud uute töövõtjatega ja kallimate hindadega. Hinnavahe on hagejale tekkinud kahju, mille suuruseks on 786 100,09 eurot. Kuna hagejal on võlgniku vastu ka leppetrahvi nõue 73 415,79 eurot, siis saab hageja nõuda võlgnikult kahjuna 786 100,09 – 73 415,79 = 712 684,30 eurot. Puuduvad alused kahju hüvitise vähendamiseks. Võlgnik allkirjastas Saki tee tööde akti 18.08.2016, Parakisirge tee tööde akti 18.08.2016 ja Kõltsi teede tööde akti 18.08.2016. Võlgnik peatas alusetult objektidel tööd 05.08.2016. Hagejal oli õigus mõõta tööde mahud üle ning õigus esitada pretensioone 10 tööpäeva jooksul. Võlgnik ei saanud eeldada, et tööd võetakse vastu enne 10-päevase tähtaja möödumist. Võlgnikul ei olnud lubatud kasutada alltöövõtjaid (lepingute p 4.2.6). Võlgniku 16.09.2016 ülesütlemisavaldus on toimetu. Võlgnikul on võimalik hagejale ette heita tasu maksmisega viivitamist olenevalt lepingust 1-5 tööpäeva. 19.04.2016 töövõtulepingu (Saki tee) alusel teostatud tööde eest tasu maksmisega viivitamist ei olnud. Tegemist on ebaoluliste viivitustega. Võlgnik ütles lepingud üles kuu aega pärast seda, kui viivitused olid lõppenud. Võlgnik esitas teadlikult riigihangetele pakkumused manipuleeritud hindadega. Ehkki võlgniku pakkumused olid kogumaksumustelt kõige odavamad, näitas võlgnik esimestes etappides tehtavaid töid kallitena ja viimases etapis teostavaid teekatendite ehitus- ja rekonstrueerimistöid ülimalt odavatena. Sellega saavutas võlgnik olukorra, kus ta sai enamuse rahast kätte, kuid kõige kulukamad tööd jättis tegemata, lahkus objektidelt ja jättis tööd lõpetamata. Võlgnik rikkus töövõtulepinguid tahtlikult. Võlgniku juhatuse liikme tsiviilasjas nr 2-17-5877 vande all antud ütlusest nähtub, et võlgnik teadis, et rikub lepinguid tahtlikult ning et rikkumine toob kaasa tellijapoolsed leppetrahvide ja kahjude nõuded. VÕS § 162 lg-st 1 tulenevalt võib kohus leppetrahvi vähendada üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel, milleks kostja ei ole. Kostja ei ole ka esitanud ja tõendanud asjaolusid, mis annaksid leppetrahvi vähendamiseks aluse. Võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud hageja leppetrahvi nõude suuruseks on 73 415,79 eurot, ülejäänud 712 684,30 eurot on kahju nõue, kusjuures hageja on algset kahju nõuet leppetrahvi nõude ulatuses vähendanud.
3(13)
Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja kahju hüvitamise nõue on tõendamata. Tasaarvestus ei ole kehtiv, mistõttu ei ole ka leppetrahvi nõuet esitatud mõistliku aja jooksul. 18.03.2016 töövõtulepingu kohaselt pidi hageja tasuma 106 641,80 eurot + km ja tasus 93 278 eurot (käibemaksuta). Teostatud tööde osakaal oli 87,5%. Kotkapesa tee ja Rahingu lepingu uue hanke tegelik maksumus 30 186,25 eurot, mitte hageja poolt välja toodud 65 636,25 eurot. Hageja ei teinud asendustehingut mõistlikel tingimustel ning võlgnik ei pea selle eest vastutama. Kostja ei näinud ka ette, et hageja sõlmib asendustehingu ligi 5 korda kallimalt. Võlgnik ütles kolm töövõtulepingut kehtivalt üles 16.09.2019. Tööde esimesed etapid lõpetati ja aktid esitati hagejale vastavalt 01.08.2016, 27.07.2016 ja 27.07.2016. Hageja oli kohustatud tööd viivitamatult üle vaatama ja edastama pretensioonid seoses töö mittevastavusega 10 tööpäeva jooksul. Kõltsi tee objekti töö ülevaatamine lepiti kokku 29.07.2016. Tööde ülevaatamisel hageja akte ei allkirjastanud, kuid ei viidanud ka ühelegi puudusele. Hageja teavitas 29.07.2016 võlgnikku, et ta ei allkirjasta akte. See andis võlgnikule signaali, et hageja ei kavatse lepinguga võetud kohustusi täitma hakata. Tasu tuli maksta vastavalt tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidele 7 tööpäeva jooksul. Võlgnik võis VÕS § 111 lg-st 1 tulenevalt täitmisest keelduda. 04.08.2016 saatis võlgnik hagejale teate, et peatab kolme lepingu järgsete etappide ehitustööd alates 05.08.2016, kuna hageja ei olnud nõus akte kinnitama ning tööde eest tasuma. Tööde vastuvõtmisega 2-nädalane viivitamine koostoimes tellija väljendusega, et ta ei kavatse maksta, oli töövõtulepingute oluline rikkumine. 17.08.2016 kirjaga palus võlgnik tehtud tööd vastu võtta hiljemalt ning selle eest tasuda ning soovis tagatisraha tagastamist 19.08.2016. Hageja saatis võlgnikule 05.08.2016 allkirjastatud aktid 17.08.2016. Kuna tellija allkirjastas aktid 05.08.2016, siis tuleb eeldada, et hageja on tööd eelnevalt, s.o enne 05.08.2016, üle vaadanud. Seega pidi hageja akteeritud tööde tasud välja maksma järgneva seitsme tööpäeva jooksul. Hageja lükkas kunstlikult edasi tasumise tähtaega. Peale aktide saamist saatis võlgnik hagejale arved. Kuna hageja akteeris tööd 05.08.2016, saabus tasu maksmise viimane tähtpäev 11.08.2016. 16.09.2016 ütles võlgnik töövõtulepingud erakorraliselt üles ja palus lepingute alusel tasutud tagatis 114 710,23 eurot tagastada hiljemalt 19.09.2016. Pooled leppisid leppetrahvi osas kokku süülises vastutuses, kuid võlgnik ei rikkunud lepinguid. Alternatiivselt palub kostja leppetrahvi vähendamist. Võlgnik tegi töödest ca 89%, mistõttu oleks lepingute kogusummalt leppetrahvi arvestamine ebamõistlik ja ebaproportsionaalne. Hagejal oleks olnud võimalik kahju tekkimist vältida, kui ta ise oleks endale töövõtulepingutega võetud kohustusi korrektselt täitnud. Kahju pole tekkinud võlgniku rikkumise tõttu. Kõikide objektide uuteks valmimistähtaegadeks märgiti uute töövõtjatega sõlmitud lepingutel 01.09.2017 ning ühel korral 01.08.2017. 01.09.2017 kuupäeva pakkus ka võlgnik hagejale objektide lõpetamiseks, millest hageja keeldus. Hageja oleks saavutanud sama tulemuse võlgnikuga. Lepingujärgsed tööd olid rahalises mahus ca 89% ulatuses teostatud, mistõttu ei pidanud hageja korraldama uusi riigihankeid.
4(13)
Hagejal puudub nõue ning tasaarvestus pole kehtiv, tasaarvestust pole ka toimunud. Hageja kinnitas saldokinnitustega, et seisuga 31.10.2016 ja 31.10.2017 on hageja raamatupidamise andmetel võlgniku tagatisraha 125 374,41 eurot, st et võlgnikul on alles selles summas nõue hageja vastu. Hageja hinnapakkumised ei tõenda kahju tekkimist ega selle ulatust. Kotkapesa tee ja Rahingu lepingu lõpetamata tööde eelduslik maksumus 13 363,80 eurot. Hageja sõlmis vastavate tööde teostamiseks uue hankelepingu, mis on ligi 5 korda kallim varasema lepinguesemeks olevastest tööde mahust. Hageja pole tõendanud, et võlgniku tööd olid puudustega ning vajanuks ümbertegemist 65 636, 25 euro ulatuses. Alltöövõtjate kasutamine oli lubatud. Võlgnik ei manipuleerinud hindadega. Võlgnik jätkas Kotkapesa tee rekonstrueerimistöid. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 677 124,30 euro ulatuses II rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis hageja menetluskulud 86% ulatuses kostja XX kanda ning 14% ulatuses hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus tuvastas hagis toodud lepingute sõlmimise ja nende maksumuse, võlgniku poolt ehitustööde peatamise kolme lepingu osas 05.08.2016, võlgniku poolt 16.09.2016 töövõtulepingute ülesütlemise ning hageja võlgnikule täiendava tähtaja andmise kuni 15.11.2016. Hageja teavitas 21.11.2016 võlgnikku leppetrahvi nõude esitamisest, ütles lepingud üles ja tasaarvestas vastastikkused nõuded, nõudes võlgnikult selle tulemusel 198 790,20 euro tasumist. Maakohus tuvastas hageja poolt asendustehingute sõlmimise võlgniku poolt tegemata jäänud tööde tegemiseks ja sellega tekkinud kahju suuruse. Võlgniku 16.09.2016 avaldust järeldus, et võlgnik on soovinud lepingust taganeda. Lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Maakohus kontrollis taganemise materiaalsete eelduste tuvastamisel, kas hageja rikkus kolme lepingut oluliselt (VÕS § 116 lg 2 p 1 ja 2). Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite põhjal võlgniku poolt hagejale erinevate lepingute alusel tehtud tööde aktide edastamise, hageja õiguse ja kohustuse tööd üle vaadata ning vastu võtta 10 tööpäeva jooksul alates aktide saamisest. Hageja pidi tööd aktidega vastu võtma vastavalt 10.08.2016, 15.08.2016 ja 11.08.2016. Maakohus tuvastas, et hageja ei keeldunud võlgnikule tööde eest tasumast; hageja allkirjas aktid 05.08.2016 ja tagastas need võlgnikule 17.08.2016. Maakohus järeldas, et võlgnikul puudus õigus peatada tööd 05.08.2016, sest hageja viivitas aktide tagastamisega mitteoluliselt, samuti puudus võlgnikul õigus taganeda lepingust. Lepingu p-st 6.2 tulenevalt oli hageja kohustatud tasuma tööde eest 7 päeva pärast tööde akteerimist. Kuna hageja akteeris tööd 05.08.2016, siis oli hagejal kohustus tasuda võlgnikule hiljemalt 16.08.2016. Võlgnik edastas hagejale 17.08.2016 teostatud tööde arved 15, 16, 17, märkides maksetähtajaks 24.08.2016. Hageja tasus võlgnikule teostatud tööde eest arvetes toodud tähtajal 23.08.2016. 29.09.2016 vastusega ülesütlemisavaldusele ja nõudeavaldusega andis hageja võlgnikule täiendava tähtaja kolme lepingu täitmiseks kuni 15.11.2016, kuid võlgnik lepinguid ei täitnud.
5(13)
Isegi kui hageja tasus arved viivitusega, siis tegemist ei olnud olulise viivitusega, mis andnuks alust kolmest lepingust taganemiseks. Tegemist ei olnud olulise lepingurikkumisega ning võlgnik ei andnud hagejale tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks. Lisaks oli hageja lepingust taganemise hetkeks oma lepingust tulenevad kohustused täitnud, aktid allkirjastanud ja tasud tasunud. Tööde peatamise ajaks ei olnud saabunud tasu maksmise tähtaeg. Kohus järeldas lepingute p-st 4.2.6, et võlgnik ei tohtinud ilma hageja nõusolekuta kasutada alltöövõtjaid. Võlgniku 16.09.2016 kolmest lepingust taganemine ei ole kehtiv ja kolm lepingut ei lõppenud 16.09.2016. Maakohus tuvastas, et hageja ütles 21.11.2016 avalduses lepingud üles kolme kalendripäeva möödumisel avalduse postitamise päevast põhjusel, et võlgnik on rikkunud oluliselt lepinguid. Lepingud nägid ette lepinguga seotud teadete edastamise teise poole lepingus märgitud aadressil ja kohustuse informeerida teist poolt koheselt aadressi muutusest (p 9.1); kirjalikud teated tuli saata teisele poolele posti teel tähitud kirjaga või anda üle allkirja vastu ja see loeti teisele poolele üle antuks, kui postitamisest on möödunud 3 kalendripäeva; hageja 21.11.2016 avaldus edastati võlgnikule lepingutes märgitud aadressile ja kiri väljastati saajale 23.11.2016. Võlgnik ei teatanud lepingutes kokkulepitu kohaselt aadressi muutusest. Sellega olid ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Kuna võlgniku taganemine lepingutest ei olnud kehtiv, peatas võlgnik alusetult kolme lepingu järgsed ehitustööd ning Kotkapesa tee rekonstrueerimise tööd. 18.03.2016 lepinguga ettenähtud tööd tähtajaks ei valminud, hageja andis võlgnikule täiendava tähtaja kuni 30.09.2016 ja peale 05.08.2016 võlgnik oma lepingutest tulenevaid kohustusi ei täitnud. Maakohus tuvastas, et võlgnik rikkus oluliselt töövõtulepingute tingimusi ja hageja lepingutest taganemise materiaalsed eeldused on täidetud ning taganemine on kehtiv. Seoses hageja leppetrahvi nõudega viitas maakohus VÕS § 104 lg-tele 2-5, § 158 lg-le 1, § 162 lg-le 1, lepingute punktidele 7.1, 7.2 ja tuvastas järgmised asjaolud: - pooled leppisid kokku süülise vastutuse töövõtja viivituse puhuks ehitustööde teostamisega või valmis töö lõpliku üleandmisega üle lepingu ja/või graafikuga kokkulepitud tähtaja; - hagejal on õigus nõuda leppetrahvi 0,15% lepingu kohaselt töövõtjale makstavast tasust graafikus ettenähtud töö teostamisele asumisega või valmis töö lõpliku üleandmisega viivitatud kalendripäeva eest, kuid mitte rohkem kui 30 (kolmkümmend) % töövõtjale makstavast tasust; Kohus asus seisukohale, et võlgnik rikkus lepingut vähemalt hooletuse tõttu. Leppetrahv 198 790, 20 eurot ei olnud ebamõistlikult suur võrreldes lepingute esemete koguhinnaga, mistõttu kohus seda ei vähendanud. Seoses tasaarvestuse tegemisega viitas maakohus VÕS § 197 lg-le 1 ja § 198 lg-le 1. Tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud ja hageja on õigustatud tasaarvestama enda leppetrahvi nõude võlgniku poolt tasutud garantiisummadega. Tasaarvestuse tulemusena jäi hagejale võlgniku vastu leppetrahvi nõue 73 415,79 eurot. Kostja väited hageja vanemraamatupidaja poolt saadetud saldokinnituste kohta ei ole asjakohased. Seadus ei näe ette, et tasaarvestuse toimumise (täiendavaks) eelduseks oleks tasaarvestuse kajastamine raamatupidamises.
6(13)
Seoses kahju hüvitamise nõudega viitas maakohus VÕS § 115 lg-s 1, § 127 lg-tes 1-4, §-s 128, § 135 lg-s 1 ja § 161 lg-s 2 sätestatule ja tuvastas erinevate lepingute lõikes kahju hüvitamise nõude suuruse seoses hageja poolt uute hangete korraldamisega. Võlgnik pakkus, et lõpetab tööd hiljemalt 01.09.2017, kuid hageja keeldus. Samas lõpetas võlgnik ekskavaatorite liisingulepingud 2016, võõrandas enamuse endale kuuluvast 11 sõidukist 2016 oktoobris, võõrandas 2 kinnistut 22.09.2016 ning võlgnik ei soovinud majandustegevust jätkata ega tervendada. Hageja ei keeldunud põhjendamatult võlgnikule täiendava tähtaja andmisest kuni 01.09.2017, sest võlgnikuga sõlmiti töövõtulepingud hankemenetluses. Maakohud viitas riigihangete seaduse § 69 lg-le 3 ja leidis, et võlgniku poolt põhjendamatult tööde peatamine ei saanud olla objektiivseks aluseks lepingutähtaja muutmisel. Lisaks taotles võlgnik lepingute tähtaja pikendamist põhjendamatult aasta võrra ega näidanud üles tahet lepinguid täita, kuigi hageja andis võlgnikule 26.09.2016 avalduses selleks täiendava tähtaja 15.11.2016. Hageja on tellinud uute hangetega üksnes nende tööde teostamise, mis jäid võlgnikul üldse teostamata või nõuetekohaselt teostamata. Kui võlgnik oleks täitnud oma kohustusi korrektselt, ei oleks hageja pidanud korraldama uusi hankemenetlusi ja sõlmima tööde lõpetamiseks uusi töövõtulepinguid kolmandate isikutega. Võlgnikule pidi olema ettenähtav kahju tekkimine. Maakohus tuvastas, et hageja kahju peale leppetrahvinõude mahaarvamist on 677 124,30 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus tunnustas hageja nõuet 677 124,30 eurot ja menetluskulude jaotuse osas. Apellant jääb maakohtus esitatud seisukohtade juurde, et võlgnik taganes lepingutest 16.09.2016 kehtivalt, taganemise materiaalsed eeldused olid täidetud. Võlgnik võis lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks rakendada alltöövõttu. Hageja taganemise formaalsed eeldused ei ole täidetud. Hageja edastas tahteavaldused ka uuele äriühingu aadressile, mistõttu puudub vajadus tõendada, et võlgnik teatas aadressi muutusest. Omniva.ee kodulehe väljatrükist nähtuvad postisaadetise teekonna andmed, mille kohaselt väljastati saadetis 23.11.2016 Pärnu postivahetuspunktis. Sellest tõendist ei ole võimalik järeldada, kas 21.11.2016 ülesütlemisavaldus on toimetatud kätte töövõtjale. Võlgniku uus juhatuse liige on kinnitanud, et hageja ei ole võlgniku endise juhatuse liikme poole pöördunud ettepanekuga mingeid nõudeid arveldada ja/või tasaarveldada. Endise juhatuse liikme kinnitusest nähtub, et hageja hagiavalduse lisaks 10 olevad tahteavaldused pole võlgnikule kätte toimetatud. Hagejal puudub võlgniku vastu leppetrahvi nõue, mida tasaarvestada. Tasaarvestust pole toimunud, kuna tasaarvestamise avaldust ei ole võlgnikule kätte toimetatud. Õigusliku fiktsiooni alusel ei ole võimalik tasaarvestuse avaldust lugeda kehtivalt võlgnikule kättetoimetatuks. Lepinguga seotud teateid puudutav osa reguleerib lepingu täitmisega seonduvat mitte kujundusõiguse teostamist. Hageja saldoteatis kinnitab võlgniku nõuet hageja vastu, mida ei ole leppetrahviga tasaarvestatud.
7(13)
Kuna võlgnik ütles kehtivalt lepingud üles, ei saa hageja leppetrahvi nõuda. Hageja andis mõista, et ta ei kavatse enda lepingulisi kohutusi täita. Seega põhjustas lepingute ülesütlemise hageja enda süüline tegevus. See välistab leppetrahvi nõudmise õiguse. Hagejal puudub võlgniku vastu kahju hüvitamise nõue, kuna kahju hüvitamise nõude eeldused, s.h ka asendustehingu tegemise eeldused, ei ole täidetud. Kohus ei ole analüüsinud kahju hüvitamise nõude eeldusi, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine. Kuna hageja ei ole kehtivalt lepingutest taganenud, puudub alus VÕS § 135 lg 1 kohaldamiseks asendustehingute osas. Võlgnik ei vastuta hagejale väidetavalt tekitatud kahju eest, kuna tehingud ei ole tähtajaliselt võrreldavad ja hageja ei saavutanud nendega sama eesmärki. Hageja sõlmis uute töövõtjatega lepingud samade objektide lõpetamiseks samaks tähtajaks, mida pakkus võlgnik. See kinnitab, et võlgniku poolt täiendava tähtaja küsimine oli põhjendatud. Hageja pidi ette nägema, et aasta hiljem hankeid korraldades on teenused kallimad. Kõikidel hangetel osalevatel isikutel ei ole ka võimalik pakkuda sarnaseid või identseid teenuste hindu. Hagejal ei oleks tekkinud sellist kahju, kui ta oleks ise täitnud enda lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Võlgnik näitas üles valmidust enda lepingulised tööd hilisema tähtajaga (01.09.2017) lõpetada, kuid hageja loobus sellest põhjendamatult, sõlmides töövõtulepingud uute töövõtjatega samaks kuupäevaks. Nimetatud põhjusel ei vastuta võlgnik hagejale tekitatud kahju eest. Alternatiivselt palub kostja VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada kahjuhüvitist 0-ni. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega, et võlgniku lepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Tähtsust ei oma, millal võlgnik hagejale akteeritud tööde eest arved esitas, sest tasu ei muutunud sissenõutavaks arvete esitamisega. Hageja pidi tööde eest hiljemalt 16.08.2016, mitte 24.08.2016. Võlgnik andis hagejale täiendava tähtaja tasu maksmiseks 19.08.2016, kuid hageja ei täitnud omapoolset kohustust ka täiendava tähtaja jooksul. Seetõttu on tegemist olulise lepingurikkumisega. Vastustaja on rikkumise omaks võtnud, kinnitades, et on olnud tasu maksmisega viivituses kuni 20 kalendripäeva. Hageja leidis, et maksetähtaeg vastavalt lepingule on 7 tööpäeva peale tööde akteerimist tellija esindaja poolt. Hageja apellatsioonkaebus
5.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti tunnustamata hageja nõue 73 525,79 euro tunnustamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas, rahuldada hagi osaliselt ja tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 750 650,09 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena, jätta hageja menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ning 5% ulatuses hageja enda kanda, kostja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Maakohus on teinud arvutusvea ja otsuse resolutsioon ei vasta maakohtu otsuse põhjendavale osale. Maakohus on tuvastanud, et hagejale jäi võlgniku vastu leppetrahvi nõue 73 415,79 eurot ja võlgnik ei ole nimetatud summat tasunud. Maakohus on tuvastanud, et hagejal on võlgniku vastu kahju nõue 750 540,09 eurot, millest kuulub VÕS § 197 lg 1 ja § 161 lg 2 alusel mahaarvamisele leppetrahvinõue 73 415,79 eurot ehk hageja kahjunõue on 677 124,30 eurot. See arvutus on õige, kuid summale peaks lisanduma 110 eurot, mille osas tegi maakohus arvutusvea. Maakohus on otsuse p-s 83 asunud kokkuvõtvale seisukohale: „Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja tunnustab hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 677 124,30 euro
8(13)
ulatuses II rahuldamisjärgu nõudena.“ Maakohus on seejuures arvestanud üksnes kahju nõudega 677 124,30 eurot, kuid jätnud arvestamata leppetrahvi nõude 73 415,79 eurot. See viga on kandunud üle ka kohtuotsuse resolutsiooni. Maakohus on otsuse p 80 viimases lauses asunud seisukohale, et 189 005,62 euro (213 995,65 – 24 880,03) näol on tegemist kahjuga. Kuna 213 995,65 – 24 880,03 = 189 115,62 eurot, siis on tegemist arvutusveaga. 20.04.2016 töövõtulepingust tuleneva kahju suurus on 189 115,62 eurot, st 110 eurot rohkem kui tuvastas maakohus. Sel põhjusel tuleks lisada ka maakohtu otsuse p-s 82 tuvastatud kahju kogusummale 110 eurot. Maakohtu otsuse p-s 82 toodud summa õige arvutus on järgnev: kahju nõue 750 650,09 eurot (6158,27 + 255 944,10 + 189 115,62 + 299 432,10), millest kuulub VÕS § 197 lg 1 ja § 161 lg 2 mahaarvamisele leppetrahvinõue 73 415,79 eurot ehk hageja kahjunõue 677 234,30 eurot (750 650,09-73 415,79). Eeltoodud põhjustel oleks maakohus pidanud otsuse resolutsioonis tunnustama hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 750 650,09 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Hageja ei vaidlusta menetluskulude jagamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses oleks tulnud tunnustada summas 750 650,09 eurot, siis oleks hagi rahuldatud ligikaudu 95% ulatuses (hageja nõudis nõude tunnustamist summas 786 100,09 eurot). Juhindudes TsMS § 163 lg 1 oleks tulnud jätta maakohtumenetluses kantud hageja menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja enda kanda. Kostja menetluskulud on jäetud õigesti kostja kanda. Vastused apellatsioonkaebustele
6.Pooled vaidlevad vastastikku apellatsioonkaebustele vastu, paluvad jätta kaebused rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus ei rahuldanud hageja nõuet 73 525,79 ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena, sellest tulenevalt tuleb ümber jagada menetluskulud. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis tunnustamata hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses 35 450 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
8.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas tellija või töövõtja taganemine töövõtulepingutest on kehtiv ja sellega seonduvalt, kas hagejal on maakohtu lahendiga rahuldatud ulatuses nõue kostja vastu, samuti kas esinevad asjaolud kahju hüvitise vähendamiseks ja kas maakohus on teinud arvutusvea hageja nõude lahendamisel. I
9.Maakohus leidis põhjendatult, et võlgniku 16.09.2016 kolmest lepingust taganemisel ei olnud toimet, kuna lepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud, s.o tegemist oli mitteolulise viivitusega akteerimisel ja tasu maksmisel ning võlgnik ei andnud hagejale täiendavat tähtaega.
9.1.Maakohus tuvastas sellega seoses ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses, et: - võlgnik edastas hagejale Parakisirge tee tööde akti 27.07.2016, Saki tee tööde akti 01.08.2016 ning Kõltsi teede tööde akti 28.07.2016;
9(13)
- hagejal oli õigus ning kohustus võtta tööd vastu 10 tööpäeva jooksul alates aktide saamisest ning töö ülevaatamine ei võtnud hagejalt õigust esitada pretensioone 10 tööpäeva jooksul; - arvestades lepingute p-s 5.6 ettenähtud 10-päevast tähtaega tööde ülevaatamiseks pidi hageja Parakisirge tee tööd aktiga vastu võtma 10.08.2016, Saki tee tööd akt 15.08.2016 ja Kõltsi teede tööd 11.08.2016.
9.2.Nimetatud maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest on võimalik järeldada, et kuigi kostja edastas Kõltsi tööde akti 28.07.2016 ja hageja võis vaadata 29.07.2016 Kõltsi tee tööd üle, oli hagejal õigus 10 tööpäeva jooksul, s.o maakohtu tuvastatu kohaselt kuni 11.08.2016 kontrollida töö vastavust esitatud arvestustele. Seega järeldas maakohus õigesti, et võlgnikul puudus õigus peatada tööd juba 05.08.2016, sest selleks ajaks ei olnud möödunud lepingust tulenev 10päevane aktide vastavuse tehtud töödega kontrollimise õigus. Sellest tulenevalt ei tähenda asjaolu, et hageja aktid allkirjastas, selle järgselt 7 päeva jooksul tasumise kohustuse tekkimist.
9.3.Maakohus leidis ka põhjendatult, et võlgnik ei saanud taganeda kolmest lepingust ilma täiendavat tähtaega hagejale andmata, kuna 29.07.2016 koosoleku protokollist ja 29.07.2016 ekirjast ei tulenenud, et hageja keeldus võlgnikule tööde eest tasumast. Maakohus tuvastas, et hageja keeldus aktide kohesest kooskõlastamisest seoses tööde suure mahuga ja vajadusega neid kontrollida.
9.4.Seega, kuigi hageja allkirjas aktid 05.08.2016, ei pidanud hageja neid koheselt alates saamisest allkirjastama või ka tegelikul allkirjastamise päeval (05.08.2016) kohe võlgnikule edastama, sest hagejal säilis õigus töid kontrollida ja nende osas pretensioone esitada 10 päeva. Õiguslikus mõttes ei oma hageja poolt aktide enne 10-päevase tähtaja möödumist allkirjastamine tähendust nagu maakohus õigesti leidis, kui hageja edastas need kostjale kontrollimiseks ettenähtud tähtaja jooksul või mitteolulise viivitusega.
9.5.Võlgnik selgitas hagejale järgmiste etappidega alustamise võimatust seoses alltöövõtjate objektilt lahkumisega ja andis oma 17.08.2016 e-kirjas hagejale 3-päevase täiendava tähtaja tööde eest tasu maksmiseks (I kd, tl 135). Hageja on sellele vastanud samal kuupäeval (I kd, tl 135), et võib saata allkirjastatud aktid tagasi, kuid see ei vabasta võlgnikku lepingu kohasest täitmisest, palus esitada arved ja mainis, et Kõltsi tööd on osaliselt tegemata. Samal kuupäeval tagastas hageja aktid ja võlgnik esitas arved maksetähtajaga 24.08.2016. Seega isegi, kui võlgnik andis kirjas 3-päevase täiendava tähtaja tööde eest tasumiseks, oli arvetel maksetähtaeg pikem ja hageja tasus arved arvetel märgitud kuupäevaks.
10.Maakohus pole väitnud, et tasu tulnuks lepingust tulenevalt maksta 24.08.2016 ja on tuvastanud, et töövõtulepingute punkt 6.2. kohaselt tuli tellijal tasuda töövõtjale vastavalt tööde-üleandmise vastuvõtmise aktidele 7 tööpäeva jooksul peale tööde akteerimist tellija esindaja poolt. Maakohus tuvastas seoses tööde eest tasumise kohustusega, et võlgnik edastas hagejale 17.08.2016 arved 15, 16, 17 (I kd tl 55, 63, 71) teostatud tööde eest, märkides maksetähtajaks 24.08.2016 ja hageja tasus need 23.08.2016, s.o tähtaegselt. Maakohus on leidnud, et isegi, kui lugeda, et hageja tasus arved viivitusega, siis tegemist ei ole olulise viivitamisega. Maakohtu seisukohast saab ringkonnakohus aru, et võlgnik andis arvetele märgituga pikema tähtaja töö eest tasumiseks ja isegi kui seda mitte niisugusel viisil käsitada, ei olnud tegemist olulise lepingurikkumisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 7-päevast viivitust arvetega mittetasumisel ei saa antud juhul lugeda oluliseks lepingurikkumiseks, mis andnuks võlgnikule õiguse lepingud üles öelda. Hageja ei ole omaks võtnud tasumisega viivitamist 20 päeva jooksul. Kokkuvõttes leidis maakohus põhjendatult, et isegi, kui lugeda kolme lepingu alusel esitatud arved tasutuks viivitusega (lepingutes akteerimise järgselt
10(13)
ettenähtud 16.08.2016 asemel tasus hageja tööde eest 23.08.2016), ei olnud tegemist olulise viivitusega.
11.Eelnevast tulenevalt ei oma tähendust alltöövõtjatega seonduv (kas võlgnik võis kasutada alltöövõtjaid ja kas hageja maksetega hilinemine tingis alltöövõtjate lahkumise objektilt, millest tulenevalt ka tööd seiskusid). Isegi kui tõlgendada lepingut selliselt, et võlgnik võis alltöövõtjaid kasutada, ei ole võlgnik lisaks lepingust taganemisele tuginenud asjaolule ja tõendanud, et seoses tööde eest maksmisega hilinemisega ja alltöövõtjate objektilt lahkumisega tekkis tal kahju või õigus kasutada mingit muud õiguskaitsevahendit hageja vastu.
12.Seega leidis maakohus põhjendatult, et lepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud ja võlgniku lepingust taganemine ei omanud toimet. II
13.Põhjendamatu on apellantsioonkaebuse seisukoht, et hageja 21.11.2016 erakorraline ülesütlemisavaldus, nõudeavaldus ning tasaarvestamisavaldus ei ole kehtiv.
13.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatu aluseks asja lahendamisel: - lepingud nägid ette lepinguga seotud teadete edastamise teise poole lepingus märgitud aadressil ja kohustuse informeerida teist poolt koheselt aadressi muutusest (p 9.1); - lepingute kohaselt võis teated edastada telefoni, e-posti või faksi teel, v.a juhtudel, kui lepingus on ette nähtud teate kirjalik vorm; kirjalikud teated tuli saata teisele poolele posti teel tähitud kirjaga või anda üle allkirja vastu ja see loeti teisele poolele üle antuks, kui postitamisest on möödunud 3 kalendripäeva; - hageja 21.11.2016 ülesütlemisavaldus, nõudeavaldus ja tasaarvestusavaldus edastati võlgnikule lepingutes märgitud aadressile ja kiri väljastati saajale 23.11.2016.
13.2.Põhjendamatu on kostja apellatsioonkaebuse seisukoht, et kuivõrd hageja edastas tahteavaldused ka uuele äriühingu aadressile (Rävala pst 8, Tallinn), puudub vajadus tõendada, et võlgnik teatas aadressi muutusest. Taganemisavaldus tuli võlgnikule saata lepingute p 9.1 kohaselt ja maakohus on vastava tahteavalduse edastamise võlgnikule õigesti tuvastanud. Eemalviibijale tehtud tahteavalduse jõustumiseks ei pea tahteavalduse saaja igal juhul olema tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik, oluline on see, et tal oli mõistlik võimalus avaldusega tutvuda. Kui võlgnik vahetas oma asukohta, tal oli sellest lepingupartneri informeerimise kohustus ja ta seda ei teinud, siis võttis võlgnik sellega teate kättesaamise riski. Hageja poolt lisaks sama tahteavalduse saatmine ka teistele temale teadaolevatele aadressidele ei muuda lepingu kohaselt tehtud ja vastu võetud tahteavaldust mittejõustunuks.
13.3.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et lepinguga seotud teateid puudutav osa reguleerib lepingu täitmisega seonduvat, mitte kujundusõiguse teostamist. Lepingute p-s 9 ei sisaldu erisätteid kujundusõiguse teostamiseks vajalike tahteavalduste saatmise kohta, järelikult on loogiline eeldada, et need sätted kehtivad kõigi teadete kohta. III
14.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega, et võlgniku lepingust taganemine ei omanud toimet ja hageja taganes lepingust kehtivalt, mistõttu saab hageja nõuda võlgnikult leppetrahvi ja asendustehingu tegemisest tulenevat kahju. Ringkonnakohus järgib maakohtu seisukohti ja ei korda neid.
11(13)
14.1.Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnik rikkus lepingut süüliselt ja rikkumine ei olnud vabandatav. Pooled ei vaidle, et 26.08.2016 e-kirjas pakkus võlgnik hagejale tööde lõpetamist hiljemalt 01.09.2017 ja hageja andis võlgnikule 26.09.2016 täiendava tähtaja tööde lõpetamiseks kuni 15.11.2016. Maakohus on asjakohaselt põhjendanud, miks ei saanud hageja tulenevalt riigihangete seaduse § 69 lg-s 3 sätestatust vastu võtta võlgniku pakkumist pikendada tööde lõpuleviimise tähtaega kuni 01.09.2017. Samuti on maakohus põhjendatult võlgniku poolt oma vara suvel-sügisel 2016 võõrandamisele viidates leidnud, et võlgnikul puudus tegelik tahe lepinguid täita.
14.2.Kuigi hageja sõlmis hankemenetluses võlgniku poolt tegemata tööde teostamiseks uued töövõtulepingud sisuliselt samade tähtaegadega, mida pakkus ka võlgnik, ei ole sellest võimalik automaatselt järeldada, et võlgniku poolt täiendava tähtaja küsimine oli põhjendatud. Puuduvad asjaolud ja tõendid, millest tulenevalt saaks väita, et objektiivsetel asjaoludel (arvestamata võlgnikupoolset lepingurikkumist) poleks lepinguid võimalik olnud varem täita. Kostja väiteid ei ole seetõttu võimalik kontrollida. Hageja on põhistanud, et tulenevalt võlgniku manipuleerimisest pakkumise hindadega oli võlgnikul algusest peale kavatsus jätta tööd lõpetamata ja lahkuda objektilt, saades aga tööde eest suures ulatuses lepingu hinnana kokkulepitu, kuid mitte jääda vastutama tekkinud kahju eest. Seoses sellega on hageja viidanud kostja pahatahtlikule tegevusele võlgniku endise juhatuse liikmena võlgniku tegevuse lõpetamisel. Kostja ei ole neid väiteid usutavalt ümber lükanud.
14.3.Asjaolu, et hageja pidi ette nägema, et aasta hiljem hankeid korraldades ei pruugi ta saada samu teenuseid sama hinnaga, ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Ka võlgnik pidi lepingute sõlmimisel ette nägema, et lepingut rikkudes tekib hagejal selline kahju.
14.4.Maakohus tuvastas, et võlgniku lepingurikkumine ei olnud vabandatav, et hagejale tekkis sellega seoses kahju ja kahju oli põhjusliku seoses võlgniku lepingurikkumisega. Maakohus leidis põhjendatult, et kahju tekkimine pidi olema võlgnikule ettenähtav lepingu sõlmimisel. Hageja poolt nõutav kahju on hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Hagejal oli kostja olulise lepingurikkumise tõttu õigus lepingust taganeda. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et hagejale tekkinud kahju tekkis temast endast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest hageja vastutab. Seetõttu ei ole alust kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel. IV
15.Põhjendatud on hageja apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus on teinud arvutusvea otsuse põhjendava osa p-s 80, mis kandub üle otsuse punktidesse 82 ja 83.
15.1.Maakohus on otsuse p 80 viimases lauses asunud seisukohale, et 189 005,62 euro (213 995,65– 24 880,03) näol on tegemist kahjuga, kuid 213 995,65 – 24 880,03 = 189 115,62 eurot, mistõttu on hageja kahju suuruseks 189 115,62 eurot. Tulenevalt asjaolust, et 20.04.2016 töövõtulepingust (Parakisirge tee) tuleneva kahju suurus on 189 115,62 eurot, tuleb otsuse p-s 82 tuvastatud kahju kogusummale lisada 110 eurot. Apellant leiab põhjendatult, et maakohtu otsuse p-s 82 toodud summa õige arvutus on järgnev: kahju nõue 750 650,09 eurot (6158,27 + 255 944,10 + 189 115,62 + 299 432,10), millest kuulub VÕS § 197 lg 1 ja § 161 lg 2 mahaarvamisele leppetrahvinõue 73 415,79 eurot ehk hageja kahjunõue 677 234,30 eurot (750 650,09-73 415,79).
15.2.Maakohus tuvastas otsuse p 71 viimases lauses, et hagejale jäi võlgniku vastu leppetrahvi nõue 73 415,79 eurot ja võlgnik ei ole nimetatud summasid tasunud. Maakohus on kokkuvõtvalt otsuse p-s 83 arvestanud üksnes otsuse p-s 82 tuvastatud kahju nõudega
12(13)
677 124,30 eurot, kuid jätnud arvestamata otsuse p-s 71 tuvastatud leppetrahvi nõude 73 415,79 eurot. Seega oleks maakohus pidanud kokkuvõttes otsuse põhjendustes ja otsuse resolutsioonis tunnustama hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 73 415,79 + 677 234,30 = 750 650,09 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis tunnustamata hageja nõudest 750 650,09-677 124,30 = 73 525,79 euro ulatuses ja kokkuvõttes tuleb hageja nõuet tunnustada 750 650,09 euro ulatuses. V
16.Hagi rahuldamise ulatus, arvestades hagis nõutud 786 100,09 eurot ja tunnustamist leidvat 750 650,09 eurot, on 95,49%. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 tuleb jätta hageja maakohtu menetluskulud 95,49% ulatuses kostja kanda ja 4,51% ulatuses hageja kanda. Kuigi hageja ei ole vaidlustanud kostja menetluskulude maakohtu poolt kostja kanda jätmist, on ringkonnakohtul õigus muuta menetluskulude proportsiooni kostja apellatsioonkaebuse alusel, milles kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
17.Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta seoses kostja apellatsioonkaebuse põhilises osas rahuldamata jätmisega ja hageja apellatsioonkaebuse põhilises osas rahuldamisega kostja kanda. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotuse osa vaidluses on niivõrd marginaalne, et ei annaks alust jätta menetluskulusid mingis osas hageja kanda. Kostja seisukoht, et hageja apellatsioonkaebusest tulenevad menetluskulud tuleks jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Apellant viitab Riigikohtu lahendile 3-2-1-19-15, kuid selle asjaolud olid käesolevast vaidlusest erinevad. Lahendis nimetatud juhul tingis kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise maakohtu eksimus resolutsiooni sõnastamisel, mille ka ringkonnakohus jättis kõrvaldamata, kusjuures hageja ei vaielnud vigade parandamisele vastu. Käesoleval juhul ei ole kostja hageja arvutusveale tuginevat apellatsioonkaebust õigeks pidanud (TsMS § 642 lg 1 p 2), vaid on sellele samad vastuväited esitanud, mis on kostja enda apellatsioonkaebuse aluseks. Seetõttu ei ole äärmiselt ebaõiglane olukord, kui menetluskulud jäävad ka selles osas kostja kanda.
18.Kuna maakohus ei ole poolte menetluskulusid kindlaks määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23).
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.