Hageja (vastustaja) Aktsiaselts Transcom (registrikood 10550575), lepingulised esindajad vandeadvokaat KarlMorten Jõgi Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli Aab
Kohtuistungi toimumise aeg
12. detsember 2019
hagi
XX
vastu
kahju
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 30. jaanuari 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud XX kanda.
Mõista XX-lt Aktsiaseltsi Transcom kasuks välja menetluskulu 1568 eurot 50 senti. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline 1(9)
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Transcom (hageja) esitas 22. jaanuaril 2015 Harju Maakohtule hagi, milles palub XX-lt (kostja) välja mõista põhinõude 35 100 eurot ja viivise sellelt.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja hageja ainus juhatuse liige perioodil 30. oktoobrist 2007 kuni 16. maini 2013. Kostja tekitas hageja juhatuse liikmena aastate jooksul hagejale kahju põhjendamatute laenude/väljamaksete tegemisega, mida ei ole olnud võimalik enam tagasi nõuda. Hageja tegi 15. veebruarist 2012 kuni 21. septembrini 2012 Smarteks Biodiesel OÜ-le (äriregistrist kustutatud 5. juulil 2013, registrikood 10679487, Smarteks) pangaülekandeid selgitusega „laen“ summas 35 100 eurot. Pangaülekanded tegi kostja isiklikult või raamatupidaja kostja korraldusel. Smarteks tagastas 25. aprillil 2012 hagejale 10 000 eurot.
3.28. oktoobril 2012 loovutas Pere Restoranid AS (registrikood 10298696, Pere Restoranid) hagejale nõude Smarteksi vastu summas 10 000 eurot. Hageja võttis nõude loovutamise tulemusena endale 10 000 euro suuruse kohustuse Pere Restoranide ees. Pärast nõude loovutamist oli hagejal Smarteksi vastu nõue summas 35 100 eurot.
4.Kuigi hageja tegi Smarteksile pangaülekanded selgitusega „laen“, puudub hageja raamatupidamises laenuleping. Hagejale teadolevalt sellist laenulepingut ei eksisteeri. Ei ole teada, kas hageja tegi need ülekanded õigusliku aluseta või oli sõlmitud suuline laenuleping. Isegi kui oli sõlmitud laenuleping, andis hageja kostja juhtimise all laenu ilma tagatiseta, laenutingimusi kehtestamata, kirjaliku dokumentatsioonita, fikseeritud sihtotstarbeta jne. Kostja ei nõudnud eelnimetatud võlgnevust sisse, vaid otsustas
31.detsembril 2012 nõude Smarteksi vastu maha kanda, s.o ca 3 kuud pärast viimase pangaülekande tegemist Smarteksile ning ca 2 kuud pärast nõude omandamist Smarteksi vastu. Kostja tekitas pangaülekannete tegemisega hagejale kahju vähemalt 35 100 eurot.
5.Hageja teatas kostjale kahju hüvitamise nõudest, sh viivisenõudest, esmakordselt
10.septembri 2014. a nõudekirjas. Sellest tulenevalt on hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 2 alusel õigus kostjalt nõuda põhivõlalt 35 100 eurot arvutatavat viivist alates 10. septembrist 2014. 14. mai 2018. a avaldusega vähendas hageja nõuet viivise ulatuses, mis oli arvestatud perioodi 10. septembrist 2014 kuni 22. septembri 2017 eest (8566,59 eurot).
6.Hageja ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt vaidlusalused ülekanded olid tegelikult nõukogule teada ja tegelikkuses juhtis kõiki tehinguid läbi erinevate äriühingute CC. Pangülekanded väljusid igapäevase majandustegevuse raamest ja eeldanuksid vastavat nõukogu otsust, kuid seda ei olnud. Põhjendamatu ja eluliselt mitteusutav on kostja väide, mille kohaselt oli vaidlusaluste pangaülekannete aluseks
26.oktoobril 2009 vastu võetud Osaühing Transcom Grupp (registrikood 10976469, Transcom) ainuosaniku otsus. Ei ole reaalne, et kolmanda äriühingu ainuosaniku otsuse alusel teeb äriühing ca 3 aastat hiljem väljamakseid. Ei ole usutav, et väljamaksete eesmärk oli finantseerida biodiisli tootmist, mis pidi toimuma Smarteksis. Ülekannete tegemise ajal oli Smarteks ilma reaalse majandustegevuseta ja varatu äriühing, mis oli võõrandatud isikule, kes tegeles äriühingute likvideerimisega.
2(9)
7.Kostja on esitanud kohtule võltsitud dokumente. Tegelikult ei ole olemas kostja esitatud versiooni 26. oktoobril 2009 vastu võetud Transcomi ainuosaniku otsusest. Äriregistrile on esitatud vastava kuupäevaga otsus, mis puudutab ainult juhatuse liikme vahetamist, mitte muid otsustusi. Ei ole olemas kostja esitatud 20. märtsi 2013. a nõudekirja Smarteksi vastu võlgnevuse sissenõudmiseks. Nõudekirjas esitatakse võlgnevus seisuga 31. detsember 2012, kuid sel kuupäeval on kostja juhatuse liikmena sama võlgnevuse ka maha kandnud. Seega on tegemist otsese vastuoluga ning nõudekiri on tagantjärele koostatud ja kohtule esitatud asjaolude moonutamiseks. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
9.Transcomi äritegevusest kasusaaja on CC. Kostja suhted olid CC-ga head kuni 2013. a kevadeni, mil CC kontrolli ja valitseva mõju all olevad teised äriühingud hakkasid pankrotistuma. Kostja lahkus hageja juhatusest 2013. a kevadel põhjusel, et kostja ei olnud nõus vastu tulema CC soovile vormistada ning allkirjastada tagantjärele erinevaid dokumente.
10.Kostja ei rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kuna hageja andis Smarteksile laenu viimase äritegevuse finantseerimiseks. Laenu andmise kiitis heaks hageja ainuaktsionäri Transcomi ainuosanik CC, kes on ka hageja nõukogu esimees. Laenu andmise põhjus tulenes asjaolust, et Smarteks oli ajavahemikul 3. veebruarist 2006 kuni 1. oktoobrini 2011 osaühingu Elikante (kustutatud, registrikood 10504799), Loo Invest OÜ (kustutatud, registrikood 11371389) ning Transcomi kaudu CC kontrollitav äriühing. CC-l tekkis 2008-2009. aastal idee toota biodiislit ja teha seda Smarteksis. Seetõttu vajas Smarteks investeeringuid ja seda tehti läbi teiste CC kontrolli ja valitseva mõju all olevate äriühingute. Kostja tugineb ka 26. oktoobri 2009. a hageja ainuaktsionäri Transcomi ainuosaniku CC vastu võetud otsusele, millega otsustati eelmainitud finantseeringute tegemine. Hageja poolt laenu andmine oli osa suuremast plaanist seoses biokütuse tootmisega ning tegemist ei olnud raha „välja kantimisega“ juhatuse liikme poolt ja enda kasuks.
11.Laenulepingute kirjalik vormistamata jätmine ei muuda laenu õigusvastaseks. Samuti ei tingi tagatise küsimata jätmine automaatselt seda, et tegemist oli õigusvastase väljamaksega, sest raha liikus seotud ettevõtete vahel. Laenu andmine ei väljunud hageja igapäevasest majandustegevusest. Sellises suuruses laenutehingute tegemine ei olnud hageja jaoks midagi erandlikku. Hageja nõukogu otsus ei olnud vajalik.
12.Asjaolu, et Smarteks ei olnud äriregistrile esitanud majandusaasta aruandeid, ei oma mistahes õiguslikku tähendust, kuna nimetatud asjaolu ei tõenda laenu andmist maksejõuetule äriühingule, seda enam, et Smarteks tagastas 25. aprillil 2012 hagejale 10 000 euro ulatuses laenu.
13.Hageja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuste rikkumist ega hagejale kahju tekitamist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid asjaolu kohta, et laenulepingu sõlmimisel oli laenu tagastamise nõue perspektiivitu ega selle kohta, et Smarteks oli maksejõuetu ning olematu majandustegevusega ettevõte. Ka 28. oktoobril 2012 hagejale nõude loovutamine Smarteksi vastu ei ole vaadeldav kahju tekitamisena hagejale.
31.detsembril 2012 nõuete mahakandmine ei tähenda juhatuse liikme kohustuste rikkumist, sest ei muuda hageja nõuet olematuks.
14.Kostja ei vastuta ega tekitanud kahju laenu sissenõudmata jätmisega, kuna objektiivselt sai laenu sissenõudmisega tegeleda hageja uus juhatuse liige OO, kelle tegevusetuse eest kostja ei vastuta. Asjaoludest nähtub, et hageja andis Smarteksile laenu tähtajatult. Kostja edastas hageja nimel 20. märtsil 2013 Smarteksile nõudekirja, milles palus Smarteksil 35 100 eurot tasuda hagejale hiljemalt 1. aprilliks 2013. Kuigi hageja nõudis
3(9)
laenu tagastamist hiljemalt 1. aprilliks 2013, oli võlgnikul kohustus laen tagastada siiski 2 kuu möödumisel nõudekirja saamisest ehk hiljemalt 20 mail 2013. Kostja oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 30. oktoobrist 2007 kuni 16. maini 2013 ehk ametiaeg lõppes enne laenu sissenõutavaks muutumist.
15.Juhatuse liikme vastu on võimalik nõuded esitada eelkõige alles seejärel, kui äriühingu enda lepingupartnerilt ei ole võimalik nõuda kohustuste täitmist või see ei anna pikema ajavahemiku jooksul mistahes tulemusi. Puuduvad tõendid asjaolu kohta, et hageja oleks pärast laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutumist üritanud laenulepingust tulenevat nõuet maksma panna. Seega ei ole teada, kas hageja laenu tagastamise nõue oli/on perspektiivitu või mitte. Laenu andmise hetkel ei olnud Smarteks kostjale äratuntavalt maksejõetu. Äriühingu juhatuse liige ei saa laenulepingu sõlmimisel arvestada ega vastutada sündmuste eest, mis toimuvad ajaliselt aasta hiljem. Kostja tegevuse ja väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Maakohtu otsus
16.Harju Maakohus rahuldas 30. jaanuari 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 35 100 eurot ja viivise sellelt alates 23. septembrist 2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Maakohus rahuldas hageja ja kostja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldused osaliselt ja määras kostja menetluskulude suuruseks 432 eurot ja hageja menetluskulude suuruseks 5446 eurot ning tasaarvestas menetluskulude nõuded ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulud 5014 eurot ja viivise sellelt.
17.Maakohtu hinnangul ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle: • kostja oli hageja ainus juhatuse liige perioodil 30. oktoobrist 2007 kuni 16. maini 2013; • perioodil 15. veebruarist 2012 kuni 21. septembrini 2012 tegi hageja Smarteksile pangaülekandeid selgitusega „laen“ summas 35 100 eurot; • Smarteks tagastas 25. aprillil 2012 hagejale 10 000 eurot; • 28. oktoobril 2012 loovutas Pere Restoranid nõude Smarteksi vastu summas 10 000 eurot hagejale. Hageja võttis nõude loovutamise tulemusena endale 10 000 euro suuruse kohustuse Pere Restoranide ees.
18.Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja on hageja juhatuse liikmena tegutsedes rikkunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning tekitanud sellega hagejale kahju.
19.Maakohus leidis, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, sh lojaalsuskohustust, tehes vaidlusaluseid ülekandeid ja omandades nõudeid ettevõtte suhtes, kellelt puudus perspektiiv võlga reaalselt sisse nõuda ning tekitas sellega hagejale varalist kahju.
20.CC juhtiv tegevus vaidluse all olevate tehingute osas ei ole tõendatud. Kohus leidis, et ka kostja vande all antud ütlused ega tunnistaja RR ütlused ei tõenda seda, kuivõrd need on oma olemuselt üldsõnalised ning sealjuures peab arvestama, et vastavatel isikutel võib olla subjektiivne huvi antud asja kindlal viisil lahendamise vastu, sest suhted CCga on konfliktsed tulenevalt nendevahelistest mitmetest kohtuasjadest ning kostja ja RR on omavahel ärisuhete kaudu olnud tihedalt seotud.
21.Seoses kostja väitega, et vaidlusaluste laenude andmise aluseks oli 26. oktoobri 2009. a vastu võetud Transcomi ainuosaniku otsus, märkis maakohus, et kohtule on esitatud kaks versiooni vastavast otsusest, kusjuures kostja esitatud otsuse versioonil on otsus uue juhatuse liikme määramise kohta ja lisaks otsused biodiisli äriprojekti rahastamise ja teostamise kohta ning hageja versioonil üksnes uue juhatuse liikme määramise otsus, mis on esitatud ka äriregistrile. Kohus leidis, et kostja versioon ei tõenda seda, et vaidluse all olevate tehingute õiguslik alus tuleneb 26. oktoobri 2009. a otsusest. Esmalt on otsuse vastu võtnud Transcom, mitte hageja ning otsus on tehtud 2009. a ja raha ülekanded 2012. a. Kohus asus seisukohale, et eluliselt ei ole usutav asjaolu, et
4(9)
kolmanda isiku vastuvõetud otsust asub reaalselt täide viima hageja ca 3 aastat hiljem ja olukorras, kus raha saanud ettevõttel puudusid nii äritegevus kui ka perspektiiv selle alustamiseks.
22.Kohus asus seisukohale, et ülekandeid tuleb käsitleda laenuna, kuivõrd laenulepingule ei tulene seadusest kohustuslikku vormi ning tuvastatud on, et raha on reaalselt liikunud ning ülekande selgitusse on lisatud märksõna „laen“ ning puudub alus asuda seisukohale, et vaidlusaluste ülekannete tegemiseks oli tingimata vajalik asjakohane nõukogu otsus. Maakohtu arvates on tõendatud kostja väide, et laenude andmine kuulus hageja igapäevasesse majandustegevusse. Kohus asus seisukohale, et nõude omandamine võib ka liigituda investeerimistegevuse alla, mistõttu ei ole alust käsitleda seda erinevalt laenu andmisest.
23.Maakohus tuvastas, et vaidlusalune laen anti suulise lepingu alusel, intressita, tähtajatult ja tagatiseta. Sel viisil laenu andmine ei ole majanduslikult otstarbekas. Tõendamist ei leidnud kostja väited laenulepingu seotuse kohta hageja muude majandushuvidega. Kohus asus seisukohale, et koosmõjus eeltoodu ning asjaoluga, et laenusaajal puudusid majandustegevus ja adekvaatsed andmed vara kohta, kahjustati hageja majandushuve. Kostja pani vaidlusaluste tehingute sõlmimisega hageja olukorda, kus lepingu tingimusi on keerukam tõendada ja laenu tagastamise nõudmine oluliselt raskendatud. Tagatiseta laenu andes ja nõude omandamisega võttis kostja hageja nimel põhjendamatuid riske. Sealjuures oli kohustatud isikuks ettevõte, kellel reaalne majandustegevus ja vara kohta adekvaatsed andmed puudusid. Seega ei tegutsenud kostja laenu andes hageja jaoks majanduslikult otstarbekalt ja rikkus äriseadustiku (ÄS) § 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust.
24.Maakohtu hinnangul ei saa lugeda tavapäraseks ka nõude omandamist Smarteksi vastu, kuivõrd selle realiseerimise võimalikkuse kohta ei olnud juhatuse liige üles näidanud piisavat hoolsust. Juhatuse liikmel puudus kontrollitud ja usaldusväärne info. Kohtule ei esitatud tõendeid, millele tuginedes järeldas kostja, et laenusaaja majandusnäitajad on sellised, millest saab järeldada omandatud nõude sissenõutavuse perspektiivikust. Samuti ei ole loogiliselt mõistetav sellise nõude omandamise majanduslik vajadus. Eeltoodut arvesse võttes ei saa tavapäraseks ja loogiliselt mõistetavaks pidada juhatuse
31.detsembri 2012. a otsust Smarteksi vastu eksisteerivate nõuete mahakandmiseks. Sealjuures puuduvad tõendid, et enne vastava otsuse vastuvõtmist oleks üldse püütud nõudeid sisse nõuda. Kostja oleks pidanud oma kohustusi juhatuse liikmena silmas pidades vältima vaidlusaluste ülekannete tegemist ja nõude omandamist ettevõtte suhtes, kellelt puudus perspektiiv võlgnevusi reaalselt sisse nõuda. Kostja rikkus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 35 ette nähtud hoolsuskohustust.
25.Maakohus tuvastas kahju tekkimise. Juhatuse liikme ja aktsiaseltsi vahelise võlasuhte eesmärgiks on sellise kahju ärahoidmine, mis võib tekkida aktsiaseltsi raha kergekäelisest ja tagatiseta laenamisest ja kasutamisest ning selline kahju peab juhatuse liikmele olema ettenähtav, st täidetud on VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 tingimused. Kahju on antud juhul tagastamata jäänud laenusumma 25 100 eurot ja sisse nõudmata loovutuse kaudu saadud nõue 10 000 eurot, kokku 35 100 eurot.
26.Kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Maakohus nägi seoses laenulepingu sõlmimisega põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel eelkõige selles, et suulise, intressita, tähtajatult ja tagatiseta laenulepingu alusel hageja raha laenusaaja kasutusse andmine on kostja tegu ilma milleta ei oleks hagejal kahju tekkinud. Samuti poleks tekkinud 10 000 euro ulatuses kahju, kui ilma arusaadava vajaduseta ja arvestades eespool kirjeldatud asjaolusid omandati 10 000 euro suurune nõue ettevõtte vastu, kelle kohta puudus adekvaatne info majandusliku seisundi osas.
5(9)
27.Seoses kostja vastutusega märkis maakohus, et kohus ei tuvastanud, et kostja oleks laenulepingu sõlmimisel tegutsenud heas usus ja hageja huvides. Tuvastatud rikkumised on kõik sellised, mis viitavad tegutsemisele hageja majandushuvide vastaselt. Apellatsioonkaebus
28.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada osas, milles hagi rahuldati, määrati kindlaks hageja menetluskulud ja mõisteti need kostjalt välja koos viivisega ning jäeti osaliselt kindlaksmääramata kostja menetluskulud ning need hagejalt välja mõistmata. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda, määrata kindlaks kostja maakohtu menetluskulud täiendavalt 10 206,4 eurot ja mõista kulud hagejalt välja. Kostja palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
29.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Menetlusõigusnormide rikkumine seisneb eelkõige selles, et kohus hindas ebaõigesti tõendeid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 rikkumine) ja jättis oma järeldused osaliselt põhjendamata, sh põhjendamata ka selle, miks ta ei nõustu kostja poolt esitatud faktiliste asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 rikkumine). Maakohus vaatas mööda kostja esitatud seisukohtadest ja tõenditest ning on muid tõendeid hinnanud valikuliselt ning neisse kriitiliselt suhtumata.
30.Kohus jõudis menetlusõigusnorme rikkudes ebaõigele järeldusele, et CC koordineeriv tegevus ei ole asjas tõendatud. Kostja on asjas läbivalt olnud seisukohal, et kogu hageja tegevus (sh kogu CC ettevõtete tegevus) toimus CC valvsa kontrolli ja järelevalve all. Maakohtu järeldus, et eeltoodud kostja seisukoht on paljasõnaline, on väär ja meelevaldne ning kohus on sellisele järeldusele jõudmisel eiranud kõiki kostja esitatud väiteid, mida kinnitavad ka asjas esitatud tõendid. Asjas esitatud kirjalike tõenditega haakuvad ka kostja ja tunnistaja RR antud ütlused. Olukorras, kus nii kostja kui ka RR on andnud kokkulangevaid ütlusi ja üksikasjaliku kirjelduse CC käekirjast äriühingute juhtimisel, ei ole piisav ega põhjendatud kohtu seisukoht, et kostja jäi paljasõnaliseks. Kui kohus võtab tõendite osas üksnes üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtsust omav asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega (TsMS § 232 lg 1, 442 lg 8). Seetõttu vajavad kostja ja RR ütlused apellatsiooniastmes ümber hindamist.
31.Kohus hindas ebaõigesti vaidlusalust Transcomi 26. oktoobri 2009. a otsust ja tegi selle pinnalt ekslikud järeldused. Nimetatud otsust hinnates jättis maakohus kõrvale kõik kostja selgitused ja väited, sh ka neid kinnitavad tõendid, ning ei põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu.
32.Kohus jõudis ekslikule järeldusele selles, et kostja on hageja juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Maakohus käsitles vaidlusaluseid ülekandeid laenuna ning nõustus kostjaga, et puudub alus asuda seisukohale, et vaidlusaluste ülekannete tegemiseks oli tingimata vajalik asjakohane nõukogu otsus. Kostja ei vaidlusta kohtu järeldust osas, et puudus vajadus nõukogu otsuse järgi. Küll ei nõustu kostja maakohtu järeldusega selles osas, et kostja ei tegutsenud laenu andes hageja jaoks majanduslikult otstarbekalt ja rikkus ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust. Kohus on selle järelduse tegemisel jätnud kõrvale kõik kostja selgitused ja vastuväited. Lisaks sellele, et kostja on menetluses selgitanud ja tõendanud, et kõik rahalised ülekanded olid tehtud lõpliku kasusaaja CC juhiste järgi, on kohus jätnud täies ulatuses tähelepanuta ka selle, et tegelikkuses on hageja ülekantud rahasid kasutatud just CC ja tema erinevate ettevõtete huvides. Seda kinnitab Smarteksi arveldusarve analüüs.
6(9)
33.Kohus jõudis ekslikule järeldusele, et kostja tegevuse tulemusena on hagejale kahju tekkinud. Kohus on kahju suuruse tuvastamise sidunud hageja positsiooniga ning leidnud, et hagejale tekkinud kahju suurus seisneb/on võrdsustatud tagastamata jäänud laenusumma ja nõudega kokku summas 35 100 eurot. Esiteks on arusaamatu ja vastuoluline kohtu arutluskäik kahju olemusest. Jääb arusaamatuks, kas kahjuks on tagastamata laenusumma või nõude muutumine väärtusetuks. Teiseks, kui kohus peab aga hageja kahjuna silmas seda, et laen jäi tagastamata, siis seeläbi on kohus asetanud tehingu täitmisega kaasneva riski juhatuse liikmele, mitte äriühingule. Viimasel juhul on kohus kahju olemasolu ja suuruse hindamisel jätnud järjekordselt täies ulatuses tähelepanuta kõik kostja väited (ja neid kinnitavad tõendid) selle kohta, et tegelikkuses ei olnud tegemist nö võõra isikuga, kellele laenu anti, vaid tegemist oli äriühinguga, kes samaaegselt oli hageja lõpliku kasusaaja kontrolli all ja kellele tegid erinevaid makseid lisaks hagejale ka teised CC-ga seotud ettevõtted.
34.Kohus tuvastas vääralt ka põhjusliku seose olemasolu kostja tegevuse ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kohus jõudis asjaolusid vääralt tuvastades ekslikule järeldusele, et kostja vastutab oma kohustuse rikkumise eest. Kohus jättis tähelepanuta kõik kostja poolt esitatud selgitused ja neid kinnitavad tõendid selle kohta, et kostja on järginud igati kohase ärilise kaalutluse reegleid.
35.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Vastustaja seisukoht
36.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
37.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
38.Hageja nõuab kostjalt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust ning tuvastanud õigesti kostja vastutuse eeldused.
39.Maakohus on õigesti leidnud, et ÄS § 315 lg 2 kohaselt on juhatuse liikme vastu nõude esitamise eeldused, et juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35), aktsiaseltsile on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128), rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) ning juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause) (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13).
40.Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab mh seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14). Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja rikkus seda kohustust, andes Smarteksile laenu ning omandades tasuliselt nõude Smarteksi vastu. Seejuures ei ole maakohus tuginenud mitte lihtsalt laenu andmise faktile, vaid sellele, et laen anti ühingule, mille majandustegevus puudus ning kostja ei kontrollinud Smarteksi võimet laen või omandatud nõue tagasi maksta. Samuti ei nõudnud kostja Smarteksi kohustuste täitmise tagamiseks tagatist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et äriühingule, mille majandustegevus on seiskunud ja mis ei ole kaks aastat esitanud majandusaasta aruandeid, ilma igasuguse tagatiseta laenu andmine on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Seejuures pole oluline, kas see toimus
7(9)
Smarteksi tausta kontrollimata jätmise tõttu või sõlmis kostja teadlikult kahjuliku tehingu, teades, et raha tagasisaamine on vähetõenäoline.
41.Sisuliselt ainus majanduslik põhjendus, mida kostja on menetluses tehtud ülekannete selgituseks välja toonud, on see, et laen anti Smarteksile seoses kavaga alustada Smarteksis biodiisli tootmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see ei saa vastata tõele. Nimelt on asjas esitatud küll tõendeid selle kohta, et aastatel 2009-2010 olid plaanid hakata Smarteksis biodiislit tootma ning Smarteks kuulus hagejaga ühte kontserni, kuid ükski tõend ei kinnita, et aastal 2012, kui kostja vaidlusalused tehingud tegi, olnuks see äriplaan jätkuvalt aktuaalne. Vastupidi, Smarteksi osalus oli 1. oktoobril 2011 võõrandatud EEVANOREX INVEST OÜ-le (Eevanorex), kes ei kuulunud enam hagejaga samasse kontserni. Ka kostja ise on välja toonud, et Eevanorex tegeles äriühingute likvideerimisega. Samuti ei nähtu Smarteksi pangakonto väljavõttest, et talle ülekannete tegemise ajal oleks Smarteksil olnud mingi reaalne majandustegevus.
42.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele CC juhtiva ja kontrolliva tegutsemise kohta märgib ringkonnakohus, et ainuüksi asjaolu, et CC endaga seotud äriühingute juhtimises aktiivselt osales, ei välista kostja kohustuste rikkumist. Kostja ei ole tõendanud, et konkreetsed tehingud oleks tehtud CC korraldusel. Ainus tõend, mis sellele viitab, on kostja enda vande all antud seletus. Samas on selle tõendamisväärtus madal, arvestades asjaolu, et see on muudes küsimustes vastuolus teiste tõenditega (nt kostja seletuse kohaselt oli Smarteks aastal 2012 tegutsev ettevõte, mis on vastuolus nii asjas esitatud kirjalike tõendite kui ka RR tunnistajana antud ütlustega) ning kostja on isiklikult huvitatud asja lahendusest. Samuti nähtub RR tunnistajana antud ütlustest, et ülekandeid tehti nii CC kui ka kostja korraldusel, mis lükkab otseselt ümber kostja vande all väidetu, et kõik ülekanded tehti ainult CC korraldusel.
43.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja tehtud tehinguid õigustada ka kontsernihuvi järgimine. Riigikohus on küll leidnud, et juhatuse liikme hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kontsernisuhteid, kuid sellest lähtudes juhatuse liikme vastutuse välistamine eeldab, et tegu on selgelt tuvastatava kontsernisuhtega ja tegevus, mille hoolsusstandardile vastavust hinnatakse, on äratuntavalt kontserni kui terviku huvides (st ei piisa, kui see on ühe ühingu, nt ainult emaühingu huvides). Lisaks peab niisuguses olukorras tehtud tehing olema tehtud vastusooritusega (vt Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17). Praeguses asjas ei ole ükski neist eeldustest täidetud. Esiteks ei kuulunud Smarteks tehingute tegemise ajal enam hagejaga ühte kontserni. Ainuüksi see, et Smarteksi uue emafirma Eevanorexi osanik oli seotud mitmete CC-ga seotud äriühingute likvideerimisega, ei tähenda veel seda, et Eevanorex oleks olnud CC kontrolli all või kuulunud hagejaga samasse kontserni. Teiseks ei ole kostja toonud ühtegi adekvaatset põhjendust, miks tehingud olid kontserni huvides (nagu eelnevalt toodud, siis on ilmselgelt vale kostja väide, et tegu oli investeeringutega biodiisli tootmiseks). Täpne ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, et Smarteksi kontole kantud raha kasutati teiste kontserni kuulunud äriühingute kasuks. CC kontrolli all olnud äriühingutele tehti küll üksikuid ülekandeid, kuid suurema osa võttis sularahas välja BB, kelle seotust CC-ga ei ole kostja välja toonud ega tõendanud. Kolmandaks ei saanud hageja Smarteksilt vastusooritust.
44.Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Vaidlusaluste tehingute tulemusena laenas hageja Smarteksile 25 100 eurot ja omandas Smarteksi vastu 10 000 euro suuruse nõude, tasudes selle eest 10 000 eurot. Seega läks hageja vara hulgast välja 35 100 eurot. Hagejal tekkis iseenesest küll nõudeõigus Smarteksi vastu, kuid arvestades asjaolu, et Smarteks kustutati äriregistrist 5. juulil 2013, on see nõue ilmselgelt väärtusetu. Seega on kostja tegevuse tõttu hageja jäänud ilma 35 100 eurost, mis on käsitatav hageja kahjuna. Nõustuda ei saa ka
8(9)
apellatsioonkaebuse väitega, et maksete tegemise ajal ei olnud nõue väärtusetu, kuna Smarteksi pangakontol tehti 2012. a-l ca 100 000 euro ulatuses tehinguid. Nimelt nähtub pangakonto väljavõttest, et kontole laekunud summad (sh hagejalt laekunud) kanti sisuliselt kohe edasi või võeti sularahas välja.
45.Tekkinud kahju on ka põhjuslikus seoses kostja rikkumisega, sest juhul, kui kostja oleks rakendanud juhatuse liikmelt nõutavat hoolsust, ei oleks ta ilmselgelt Smarteksile kas üldse või vähemalt mitte ilma tagatiseta laenu andnud ega omandanud nominaalväärtuses nõuet Smarteksi vastu. Ringkonnakohus märgib, et sellises olukorras ei olnud laenu tagastamata jätmine pelgalt majandustegevuses tavapärase riski realiseerumine, nagu väidab kostja apellatsioonkaebuses, vaid kostja hoolsuskohustuse rikkumise tagajärg.
46.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks vaidlusaluste tehingute tegemisel tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Ringkonnakohus leidis juba eelnevalt, et tehinguid ei saa õigustada kontsernihuviga. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta oleks enne tehingute tegemist rakendanud korralikule ettevõtjale kohast hoolsust, mh pole ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kuidagi kontrollinud Smarteksi võimet oma kohustusi täita.
47.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kostja on esitanud konkreetsed vastuväited maakohtu põhjendatuks peetud esindaja tunnitasu suurusele. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-182-16, p 14). Maakohus pidas kostja esindajate tunnitasu põhjendatud suuruseks 120 eurot. See on ringkonnakohtu kogemusest lähtudes ligikaudu keskmine advokaadi tunnitasu, mistõttu maakohtule ei saa ette heita diskretsioonipiiride ületamist. Seega jääb apellatsioonkaebus ka selles osas rahuldamata.
48.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
49.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus esindajakulu 1847,5 eurot. Esindaja ajakulu oli 14 tundi 40 minutit ja tunnitasu osaliselt 120 eurot ja osaliselt 155 eurot. Sellele lisandub kulu ringkonnakohtu istungil osalemise eest tunnihinnaga 155 eurot. Ringkonnakohtu istung kestis 42 minutit, seega esindajakulu istungil osalemise eest on 108,5 eurot. Kokku esindajakulu seega 1956 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus välja esindajakulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tal kulunud 2,5 tundi 27. mai 2019. a istungiks ettevalmistamiseks ja 2,5 tundi 12. detsembri 2019. a istungiks ettevalmistamiseks, st kokku 5 tundi. Samas 27. mail istungit tegelikult ei toimunud, vaid see lükati edasi. Seega pidi kattuma mõlemaks istungiks ettevalmistamise sisu. Sellises olukorras ei pea ringkonnakohus põhjendatuks täiendavalt 12. detsembri istungiks ettevalmistamise kulu 387,5 eurot, kuivõrd hageja esindaja oli istungiks juba varem ettevalmistunud ning 12. detsembri istungiks piisanuks vaid lühikesest asjaolude meeldetuletamisest, mitte ei olnud vaja istungiks nullist valmistuda. Ülejäänud menetluskulu, mis sisuliselt seondub apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega, peab ringkonnakohus põhjendatuks, arvestades asja mahtu ning seda, et hageja kulud olid kostja kuludega võrreldavas suuruses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitamiseks 1568,5 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin
(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.