Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

laenuleping, andis hageja kostja juhtimise all laenu ilma tagatiseta, laenutingimusi kehtestamata, kirjaliku dokumentatsioonita, fikseeritud sihtotstarbeta jne. Kostja ei nõudnud eelnimetatud võlgnevust sisse, vaid otsustas 31.12.2012 nõude S OÜ (kustutatud) vastu summas 35 100 eurot maha kanda. Hageja selgitab, et kostja „kandis maha“ nõude S OÜ (kustutatud) vastu ca 3 kuud pärast viimase pangaülekande tegemist S OÜ-le (kustutatud) ning ca 2 kuud pärast nõude omandamist S OÜ (kustutatud) vastu. S OÜ on 05.07.2013 äriregistrist kustutatud. Hageja on seisukohal, et kostja on kirjeldatud tingimustel pangaülekannete tegemisega tekitanud hagejale kahju vähemalt summas 35 100 eurot. Hageja selgitab hagiavalduses, et teatas kostjale enda kahju hüvitamise nõudest, sh viivisenõudest, esmakordselt 10.09.2014 nõudekirjas. Sellest tulenevalt on hagejal VÕS § 113 lg 2 alusel õigus kostjalt nõuda põhivõlalt 35 100 eurot arvutatavat viivist alates 10.09.2014. 14.05.2018 avaldusega vähendas hageja nõuet viiviste ulatuses, mis oli arvestatud perioodi 10.09.2014-22.09.2017 eest (8566,59 eurot). Hageja on seisukohal, et kõik eeldused juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks on täidetud. Hageja ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt vaidlusalused ülekanded olid tegelikult nõukogule teada ja tegelikkuses juhtis kõiki tehinguid läbi erinevate äriühingute R K. Hageja on seisukohal, et pangülekanded väljusid igapäevase majandustegevuse raamest ja eeldanuksid vastavat nõukogu otsust, kuid seda ei olnud. Hageja märgib selgitavalt, et põhjendamatu ja eluliselt mitteusutav on kostja väide, mille kohaselt oli vaidlusaluste pangaülekannete aluseks 26.10.2009 vastu võetud Osaüning T (registrikood xxxx) ainuosaniku otsus. Hageja hinnangul pole reaalne, et kolmanda äriühingu ainuosaniku otsuse alusel teeb äriühing ca 3 aastat hiljem väljamakseid. Sealjuures pole usutav see, et väljamaksete eesmärk oli finantseerida biodiisli tootmist, mis pidi toimuma S OÜ-s (kustutatud). Hageja juhib tähelepanu sellele, et S OÜ (kustutatud) oli pangaülekannete tegemise ajal ilma reaalse majandustegevuseta ja varatu äriühing, mis oli võõrandatud isikule, kes tegeles äriühingute likvideerimisega. Ühtlasi on hageja seisukohal, et kostja on esitanud kohtule võltsitud dokumente. Hageja hinnangul ei ole tegelikult olemas kostja poolt esitatud versiooni 26.10.2009 vastu võetud Osaüning T (registrikood xxxx) ainuosaniku otsusest. Äriregistrile on tegelikult esitatud vastava kuupäevaga otsus, mis puudutab ainult juhatuse liikme vahetamist, mitte muid otsustusi. Samuti leiab hageja, et tegelikkuses pole olemas olnud kostja poolt esitatud 20.03.2013 nõudekirja S OÜ (kustutatud) vastu võlgnevuse sissenõudmiseks. Hageja toob esile, et nõudekirjas esitatakse võlgnevus seisuga 31.12.2012, kuid 31.12.2012 on kostja juhatuse liikmena sama võlgnevuse ka maha kandnud. Seega on tegemist otsese vastuoluga ning nõudekiri on tagantjärele koostatud ja kohtule esitatud asjaolude moonutamiseks. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja esitab vastuväitena järgmised argumendid. Kostja selgitab, et antud juhul on Aktsiaseltsi Transcom äritegevusest kasusaajaks isikuks R K, kes omab ainuosaluste kaudu Aktsiaseltsi Transcom. Kostja suhted olid R K head kuni 2013. a kevadeni, mil R K kontrolli ja valitseva mõju all olevad teised äriühingud hakkasid pankrotistuma. Kostja lahkus hageja juhatusest 2013. a kevadel põhjusel, et kostja polnud nõus vastu tulema R K soovile vormistada ning allkirjastada tagantjärele (ehk sisuliselt võltsida) erinevaid dokumente. R K on asunud ilmselt n-ö „kättemaksuks“ otsima mistahes formaalseid võimalusi esitamaks kohtutele kostja vastu erinevaid rahalisi nõudeid eelkõige juhatuse liikme vastutuse instituuti kuritarvitades.

Kostja ei ole rikkunud mistahes juhatuse liikme kohustusi, kuna hageja on S OÜ-le (kustutatud) andnud laenu viimase äritegevuse finantseerimise eesmärgil. Vastava laenu andmise on heaks kiitnud hageja ainuaktsionäri Osaüning T (registrikood xxxx) ainuosanik R K, kes on ka hageja nõukogu esimees ning hageja tegelik kasusaaja. Laenu andmise põhjus tulenes asjaolust, et S OÜ (kustutatud) oli ajavahemikul 03.02.2006-01.10.2011 läbi osaühing E (kustutatud, registrikood xxxx), L OÜ (kustutatud, registrikood xxxx) ning Osaüning T kaudu R K poolt kontrollitav äriühing. R Kl tekkis 2008-2009. aastal idee toota biodiislit ja teha seda S OÜ-s (kustutatud). Seetõttu vajas S OÜ (kustutatud) investeeringuid ja seda tehti läbi teiste R K kontrolli ja valitseva mõju all olevate äriühingute. Hageja oli üks nendest ettevõtetest, kes vastavaid investeeringuid tegi laenu andmise kaudu. Kostja tugineb siinkohal ka 26.10.2009 hageja ainuaktsionäri Osaüning T ainuosaniku R K poolt vastu võetud otsusele, millega otsustati eelmainitud finantseeringute tegemine. Hageja poolt laenu andmine oli osa suuremast plaanist seoses biokütuse tootmisega ning tegemist polnud raha „välja kantimisega“ juhatuse liikme poolt ja enda kasuks. Hageja märgib lisaks, et laenulepingute kirjalik vormistamata jätmine ei muuda antud laenu õigusvastaseks. Samuti ei tingi tagatise küsimata jätmine automaatselt seda, et tegemist oli õigusvastase väljamaksega, sest raha liikus seotud ettevõtete vahel. Kostja märgib, et laenu summas 35 100 eurot andmine ei väljunud hageja igapäevasest majandustegevusest. Sellises suuruses laenutehingute tegemine ei olnud hageja jaoks midagi erandlikku. Kostja hinnangul polnud antud tehingu jaoks vajalik hageja nõukogu otsus. Laenu andmine toimus hageja nõukogu teadmisel ning R K otsesel juhtimisel, kes vahetult koordineeris kogu tegevust. Asjaolu, et S OÜ (kustutatud) polnud äriregistrile esitanud majandusaasta aruandeid, ei oma mistahes õiguslikku tähendust, kuna nimetatud asjaolu ei tõenda ega saagi tõendada laenu andmist maksejõuetule äriühingule, seda enam, et S OÜ (kustutatud) tagastas 25.04.2012 hagejale koguni 10 000 euro ulatuses laenu. Kostja leiab, et hageja pole tõendanud juhatuse liikme kohustuste rikkumist ega hagejale kahju tekitamist. Kohtule pole esitatud tõendeid asjaolu kohta, et laenulepingu sõlmimisel oli laenu tagastamise nõue perspektiivitu ega selle kohta, et S OÜ (kustutatud) oli maksejõuetu ning olematu majandustegevusega ettevõte. Kostja on seisukohal, et ka 28.10.2012 P AS (registrikood xxxx) poolt hagejale nõude loovutamine S OÜ (kustutatud) vastu summas 10 000 eurot, ei ole vaadeldav kahju tekitamisena hagejale. 31.12.2012 nõuete mahakandmine ei tähenda juhatuse liikme kohustuste rikkumist, sest ei muuda hageja nõuet olematuks. Kostja on seisukohal, et ta ei vastuta ega tekitanud kahju laenu sissenõudmata jätmisega, kuna objektiivselt sai laenu sissenõudmisega tegeleda hageja uus juhatuse liige K K, kelle tegevusetuse eest kostja ei vastuta. Asjaoludest nähtub, et hageja on S OÜ-le (kustutatud) andnud laenu tähtajatult, kuna hageja ja S OÜ (kustutatud) pole konkreetses laenu tagastamise tähtajas kokku leppinud. Seega on tegemist tähtajatu laenulepinguga. Kostja on hageja nimel 20.03.2013 edastanud S OÜ-le (kustutatud) nõudekirja, milles palus S OÜ-l (kustutatud) 35 100 eurot tasuda hagejale hiljemalt 01.04.2013. Kuigi hageja nõudis laenu tagastamist hiljemalt 01.04.2013, oli võlgnikul kohustus laen tagastada siiski 2 kuu möödumisel nõudekirja saamisest ehk hiljemalt 20.05.2013. Kostja oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 30.10.2007 kuni 16.05.2013 ehk ametiaeg lõppes enne laenu sissenõutavaks muutumist. Kostja leiab eeltoodule lisaks, et juhatuse liikme vastu on võimalik nõuded esitada eelkõige alles seejärel, kui äriühingu enda lepingupartnerilt pole võimalik nõuda kohustuste täitmist või see ei anna pikema ajavahemiku jooksul mistahes tulemusi. Puuduvad tõendid asjaolu kohta, et hageja oleks üritanud pärast laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutumist laenulepingust tulenevat nõuet maksma. Seega pole tegelikkuses teada, kas hageja laenu

tagastamise nõue oli/on perspektiivitu või mitte. Hagejal on ÄS § 60 lg 5 alusel endiselt võimalik taotleda S OÜ (kustutatud) suhtes likvideerimise läbiviimist ning võimalus saada likvideerimise käigus oma rahalisele nõudele rahuldust. Kostja lisab, et laenu andmise hetkel polnud S OÜ (kustutatud) kostjale äratuntavalt maksejõetu. Kostjale ei ole ette heidetav S OÜ (kustutatud) väidetava maksevõime vähenemine pärast laenulepingu sõlmimist. Äriühingu juhatuse liige ei saa laenulepingu sõlmimisel arvestada ega vastutada sündmuste eest, mis toimuvad ajaliselt aasta hiljem. Kostja on seisukohal, et kostja tegevuse ja väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kostja selgitab, et ta pole dokumente võltsinud ning hageja äritegevuses oli tavapärane otsuste topeltvormistamine, st äriregistrile vormistati otsus, kus polnud lisatud äiritegevuse täpsemat sisu kajastavat infot. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tunnistajate ütlused ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas K L on Aktsiaselts Transcom juhatuse liikmena tegutsedes rikkunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsus kohustust ning tekitanud sellega Aktsiaseltsile Transcom kahju. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  kostja oli hageja ainus juhatuse liige perioodil 30.10.2007-16.05.2013;  perioodil 15.02.2012-21.09.2012 tegi Aktsiaselts Transcom S OÜ-le (kustutatud, registrikood xxxx) pangaülekandeid selgitusega „laen“ summas 35 100 eurot;  S OÜ (kustutatud) tagastas 25.04.2012 hagejale 10 000 eurot;  28.10.2012 loovutas P AS (registrikood xxxx) nõude S OÜ (kustutatud) vastu summas 10 000 eurot hagejale. Hageja võttis nõude loovutamise tulemusena endale 10 000 euro suuruse kohustuse P AS ees (kd I, tl 20-21). ÄS § 315 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-38-15 (p 13) selgitanud, millised eeldused peavad olema täidatud ÄS § 315 lg 2 kohase nõude esitamisel:

1) juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35); 2) aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); 3) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 4) juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-197-13, p 14; nr 3-2-138-15, p 13; nr 3-2-1-20-14, p 11; 3-2-1-129-15, p 13). Kohus kontrollib põhinõude rahuldamise eeldusi eeltoodud järjekorras. Juhatuse liikme kohustuste rikkumine Juhatuse liikme kohustuse rikkumisena heidab hageja kostjale ette nii laenu andmist S OÜ-le (kustutatud), nõude summas 10 000 eurot omandamist S OÜ (kustutatud) vastu kui ka 31.12.2012 juhatuse otsusega S OÜ (kustutatud) vastu eksisteeriva nõude mahakandmist summas 35 100 eurot (kd I, tl 22). Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (3-2-138-15, p 14). Hageja leiab, et antud juhul pidanuks olema nõukogu otsus vaidlusaluste ülekannete tegemiseks. Kostja on seisukohal, et nõukogu otsust polnud vaja ning vaidlusaluste tehingute tegemisest oli teadlik ja neid suunas R K, kes omab hageja kaudu mitmeid ettevõtteid, sh omas S OÜ-d (kustutatud). R K oli ka hageja nõukogu liige. Kohus märgib esmalt, et kostja on rajanud oma seisukohad R K koordineeriva tegevuse kohta paljasõnalistele ütlustele, mille kohta tõendid puuduvad. Kohus on seisukohal, et R K juhtiv tegevus käesolevas kohtumenetluses vaidluse all olevate tehingute osas pole tõendatud. Kohus leiab, et ka kostja vande all antud ütlused ega tunnistaja M V ütlused ei tõenda seda, kuivõrd need on oma olemuselt üldsõnalised ning sealjuures peab arvestama, et vastavatel isikutel võib olla subjektiivne huvi antud asja kindlal viisil lahendamise vastu, sest suhted R K on konfliktsed tulenevalt nendevahelistest mitmetest kohtuasjadest ning kostja ja M V on omavahel ärisuhete kaudu olnud tihedalt seotud (kd III, tl 17-23; kd II, tl 71). Kostja on muu hulgas väitnud, et vaidlusaluste laenude andmise aluseks oli 26.10.2009 vastu võetud Osaüning T (registrikood xxxx) ainuosaniku otsus. Kohtule on esitatud kaks versiooni vastavast otsusest (kd I, tl 77 ja kd I, tl 167). Kohus selgitab, et kostja poolt esitatud otsuse versioonil on otsus uue juhatuse liikme määramise kohta ja lisaks otsused biodiisli äriprojekti

rahastamise ja teostamise kohta (kd I, tl 77) ning hageja versioonil üksnes uue juhatuse liikme määramise otsus (kd I, tl 167). Hageja poolt esitatud versioon on esitatud äriregistrile. Kostja poolt esitatud versiooni originaali pole pooltel olnud võimalik kohtule esitada. Kohus leiab, et kostja versioon ei tõenda seda, et käesolevas kohtumenetluses vaidluse all olevate tehingute õiguslik alus tuleneb 26.10.2009 otsusest. Esmalt märgib kohus, et otsuse on vastu võtnud Osaüning T (registrikood xxxx), mitte hageja ning otsus on tehtud 2009. a ja raha ülekanded 2012. a. Kohus asub seisukohale, et eluliselt pole usutav asjaolu, et kolmanda isiku poolt vastu võetud otsust asub reaalselt täide viima hageja ca 3 aastat hiljem ja olukorras, kus raha saanud ettevõttel on puudunud nii äritegevus kui ka perspektiiv selle alustamiseks (seda põhjendab kohus täpsemalt allpool). Kohus asub seisukohale, et sõltumata sellest, kas kostja esitatud 26.10.2009 kuupäevaga ainuosaniku otsus on ehtne või mitte, ei saa selle alusel lugeda tõendatuks, et vaidlusalused tehingud toimusid vastava otsuse alusel. Viimati öeldut ei tõenda kohtu hinnangul ka 2010. a valminud äriplaan biodiisli tootmise alustamiseks (kd I, tl 78-103), sest 2012. a oli tootmise alustamise perspektiiv juba olematu (seda põhjendab kohus täpsemalt allpool) ning äriplaan ei puuduta vaidlusaluseid tehinguid selliselt, et neid oleks võimalik üheselt seostada. Kohus on seisukohal, et ka Ettevõtluse Arendamise SA-lt (EAS) rahastuse taotlemise fakt ei saa tõendada vaidlusaluste tehingute sisu, sest üksnes asjaolu, et biodiisli tootmise alustamiseks on taotletud toetust EAS-lt (sealjuures ebaõnnestunult) ei saa olemuslikult tõendada eraõiguslike isikute vahel ajaliselt oluliselt hiljem toimunud raha ülekannete sisu (kd I, tl 44). Kohus asub seisukohale, et ülekandeid tuleb käsitleda laenuna, kuivõrd laenulepingule ei tulene seadusest kohustuslikku vormi ning tuvastatud on, et raha on reaalselt liikunud ning ülekande selgitusse on lisatud märksõna „laen“ (kd I, tl 10-18). ÄS § 306 lg 2 teine lause sätestab, et juhatus võib aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid teha ainult nõukogu nõusolekul. ÄS § 317 lg 1 p 7 teise lause järgi on nõukogu nõusolek vajalik muu hulgas tehingute tegemiseks, millega kaasneb laenude andmine, kui see väljub igapäevase majandustegevuse raamest. Kohus on seisukohal, et antud juhul puudub alus asuda seisukohale, et vaidlusaluste ülekannete tegemiseks oli tingimata vajalik asjakohane nõukogu otsus. Kostja on esile toonud, et hageja 2012. a majandusaasta aruande kohaselt oli hageja varade väärtus ca 38 miljonit eurot ning vastava aasta kasum ca 2,5 miljonit eurot (kd I, tl 43). Sellised andmed nähtuvad ka kohtule esitatud 2012. a majandusaasta aruandest (kd I, tl 108). TsMS § 230 lõike 1 kohaselt tuli hagejal oma väidet, et konkreetse laenu andmine väljus hageja igapäevase majandustegevuse raamest, tõendada. Hageja ei esitanud tõendeid enda igapäevase majandustegevuse kohta. Kostja väitis, et laenu andmine oli hageja jaoks tavapärane igapäevane majandustegevus ja kuna hageja 2012. majandusaasta aruande kohaselt oli hageja varade koguväärtuseks ca 38 miljonit eurot ja kasumiks 2,5 miljonit eurot, siis ka tehingu maht ei väljunud hageja igapäevasest majandustegevusest. Viidatud aruandes kajastub hageja tegevustena investeerimine ja investeeringute juhtimine läbi 11 äriühingu aktsiate või osade omamise (tegevusaruandes, kd I, tl 106-107). Samuti nähtub antud laenude summana enam kui 4,1 miljonit eurot ja tagasimaksetena saadud veidi üle 2 miljoni euro (rahavoogude aruandes, kd I, tl 110). Kostja poolt esile toodud arvandmed on samuti nimetatud aruandega tõendatud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates tõendatud kostja väide, et laenude andmine kuulus hageja igapäevasesse majandustegevusse. Hageja kostja tõendeid ümber ei lükanud. Kohus on seisukohal, et nõude omandamine võib ka liigituda investeerimistegevuse alla, mistõttu pole alust käsitleda seda erinevalt laenu andmisest. Seega on kohus seisukohal, et vaidlusaluste tehingute puhul polnud vajalik nõukogu eelnev otsus ning nõukogu otsuseta

tehingute tegemine ei ole antud juhul automaatselt kvalifitseeritav juhatuse liikme kohustuse rikkumisena. ÄS § 306 lg 2 kolmas lause näeb ette, et aktsiaseltsi juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kohus tuvastas, et vaidlusalune laen anti suulise lepingu alusel, intressita, tähtajatult ja tagatiseta. Sel viisil laenu andmine ei ole majanduslikult otstarbekas. Tõendamist ei leidnud kostja väited laenulepingu seotuse kohta hageja muude majandushuvidega. Kohus on seisukohal, et koosmõjus eeltoodu ning asjaoluga, et laenusaajal puudusid majandustegevus ja adekvaatsed andmed vara kohta, kahjustati hageja majandushuve. Kostja pani vaidlusaluste tehingute sõlmimisega hageja olukorda, kus lepingu tingimusi on keerukam tõendada ja laenu tagastamise nõudmine oluliselt raskendatud. Tagatiseta laenu andes ja nõude omandamisega võttis kostja hageja nimel põhjendamatuid riske. Sealjuures oli kohustatud isikuks ettevõte, kellel reaalne majandustegevus ja vara kohta adekvaatsed andmed puudusid (kohus käsitleb seda allpool). Seega ei tegutsenud kostja laenu andes hageja jaoks majanduslikult otstarbekalt ja rikkus ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust. Pooled vaidlevad lisaks selle üle, kas juba laenu andmise ajal pidi olema selge, et laenusaaja ei suuda laenusummat tagastada. Kohtu hinnangul on selles osas kostjale eelkõige ette heidetav laenu andmine isikule, kelle majandusliku seisundi kohta puudus kontrollitud ja objektiivne info, kuivõrd S OÜ (kustutatud) kohta puudusid viimase kahe aasta majandusaasta aruanded (kd I, tl 158). Kostja on muu hulgas ise omistanud majandusaasta aruande puudumisele sellise olulise tähenduse, mis kostja hinnangul ei võimalda hinnata ega kontrollida adekvaatselt ettevõtte majanduslikku seisundit (kd II, tl 88). Antud juhul pole kostja tõendanud, millisele allikale tuginedes asus ta seisukohale, et laenusaaja on reaalselt tegutsev ja majanduslikult jätkusuutlik ettevõte. Üksnes ühekordne tagasimakse summas 10 000 eurot (kd I, tl 19) ei tõenda mingil viisil eeltoodut ning selle makse toimumisega ei saa tõendada seda, et juhatuse liige kontrollis laenusaaja majandusnäitajaid ning nendest kajastus reaalne ettevõtlustegevus ja piisava vara olemasolu. Reaalset äritegevust ei tõenda ka pangakontode väljavõtted (kd II, tl 181-183), sest üksnes üksikute summade ülekandmine ei tõenda sisulist majandustegevust. Kohtule pole esitatud tõendeid, et S OÜ (kustutatud) oleks omanud likviidset vara või reaalset äritegevust laenude andmise ajal või pärast seda, nõude omandamisel ja registrist kustutamisel. Eeltoodut kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et S OÜ (kustutatud) võõrandati 01.10.2011 E OÜ-le (registrikood xxxx, ainuosanik vastaval ajahetkel A T), mille tegevust on varasemalt iseloomustanud ettevõtete likvideerimine (kd I, tl 157158). Sealjuures on kostja ise kohtule avaldanud, et A T on nö „tankist“, kes kaasatakse siis, kui ettevõte on vaja likvideerida (kd II, tl 10-12). Kostja avaldas vande all, et S OÜ (kustutatud) äritegevus ei edenenud ja see müüdi sellepärast R K ebaõnnestunud äride likvideerijale A Tile. Lisaks avaldas kostja vande all, et aktsiaselts W (pankrotis, registrikood xxxx) läks 2012. a I poolel pankrotti ning aktsiaseltsi W (pankrotis, registrikood xxxx) käest pidi S OÜ (kustutatud) ostma jääkõlisid, millest biodiislit toota (kd III, tl 19). M V on tunnistajana selgitanud, et S OÜ-s (kustutatud) biodiisli tootmiseni ei jõutudki ning S OÜ (kustutatud) ostis jääkõlisid sisse aktsiaseltsist W (pankrotis, registrikood xxxx) (kd III, tl 2223). Eeltoodud asjaolude valguses on kohtu hinnangul vastuolulised kostja väited selle kohta, et S OÜ-s (kustutatud) toimus perspektiivikas ja aktiivne majandustegevus laenude andmise ja nõude omandamise ajal ja pärast seda. M V on avaldanud, et ta ei oska öelda, kas S OÜ (kustutatud) oli tegutsev ettevõte perioodil 2011-2012, sest igapäevast majandustegevust polnud ning biodiisli tootmine pidigi saama põhitegevuseks (kd III, tl 22). Ka M V kinnitas tunnistajana, et A T oli R K ebaõnnestunud äride likvideerija (kd III, tl 22). Seega puuduvad tõendid, et S OÜ (kustutatud) oli jätkusuutlik ning reaalselt majandustegevust omav ettevõte.

Tõendmist on leidnud kohtu hinnangul see, et S OÜ (kustutatud) ei omanud sisulist äritegevust ega vara. Neil kaalutlustel tuvastab kohus, et kostja rikkus ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust andes laenu äriühingule, kelle majandusliku seisundi kohta puudus kontrollitud ja usaldusväärne info. Kohtule pole esitatud tõendeid, millele tuginedes järeldas kostja, et laenusaaja majandusnäitajad on sellised, mis õigustavad ilma kirjaliku lepinguta, intressideta, tagatiseta ja tähtajatult laenu andmist. Sellisel viisil laenu andmist ei saa lugeda tavapäraseks, iseäranis majandustegevuses osalevate äriühingute puhul. Kohus märgib täpsustavalt, et kostja väide, et nö seotud ettevõtete vahel laenu andmisel polegi tagatis oluline, ei tugine ühelegi ratsionaalsele põhjendusele. Antud juhul on muu hulgas väga tinglik käsitleda neid ühinguid seotud ühingutena, sest kumbki ei omanud osalust teises ega kuulunud samale emaettevõttele ning ühingute seotus ei vabasta juhatuse liiget tema kohustustest käituda ettevõtte huve silmas pidades. Eeltoodud põhjustel ei saa lugeda tavapäraseks ka nõude omandamist S OÜ (kustutatud) vastu, kuivõrd selle realiseerimise võimalikkuse kohta polnud juhatuse liige üles näidanud piisavat hoolsust. Juhatuse liikmel puudus kontrollitud ja usaldusväärne info. Kohtule pole esitatud tõendeid, millele tuginedes järeldas kostja, et laenusaaja majandusnäitajad on sellised, millest saab järeldada omandatud nõude sissenõutavuse perspektiivikust. Samuti pole loogiliselt mõistetav sellise nõude omandamise majanduslik vajadus. Eeltoodut arvesse võttes ei saa tavapäraseks ja loogiliselt mõistetavaks pidada juhatuse 31.12.2012 otsust (kd I, tl 22) S OÜ (kustutatud) vastu eksisteerivate nõuete mahakandmiseks. Kohus möönab, et õiguslikult ei muutnud selline otsus nõudeid olematuks, kuid sellisest otsusest väljendub selgelt juhatuse liikme tahe mitte neid nõudeid sisse nõuda. Oluline on siinkohal asjaolu, et 2012.a septembris (kd I, tl 18) kandis hageja kostja juhtimisel S OÜ-le (kustutatud) veel üle laenuraha ja oktoobris omandas S OÜ (kustutatud) vastu nõude summas 10 000 eurot. Seega kõigest mõned kuud pärast eelnimetatud tehingute tegemist kandis juhatuse liige juba võlgnevused maha. 31.12.2012 otsuse (kd I, tl 22) sisulise vajaduse ja põhjendatuse kohta puuduvad tõendid ning kostja pole suutnud seda kohtule ka põhistada. Arvestades sellele otsusele eelnenut, ei saa lugeda seda otsust hageja huvidega kooskõlas olevaks. Sealjuures pole kohtule esitatud tõendeid, et enne vastava otsuse vastuvõtmist oleks üldse püütud nõudeid sisse nõuda. Selline teguviis ei ole kohtu hinnangul loogiliselt seotud hageja majandushuvidega ning kostja pole suutnud seda kohtule ka tõendada ega põhistada. Olukorda ei muuda kohtu hinnangul ka asjaolu, et väidetavalt on kostja 20.03.2013 koostanud nõudekirja ja selle 21.03.2012 kätte toimetanud S OÜ-le (kustutatud) (kd I, tl 150). Viidatud nõudekirjas on toodud võlgnevused seisuga 31.12.2012. Esmalt märgib kohus, et poolte vahel on vaidlus vastava dokumendi ehtsuse osas. Kohtule on esitatud üksnes dokumendi koopia ning originaali pole pooled olnud võimelised esitama. Samas omab olulisemat tähendust kohtu hinnangul see, et üksnes väidetav nõudekirja kättetoimetamine ei ole käsitletav sisulise nõude sissenõudmisena. Kohus toob veel kord esile asjaolu, et kostja on ühelt poolt 31.12.2012 otsustanud nõuded S OÜ (kustutatud) vastu maha kanda ja teiselt poolt 20.03.2013 dokumendis kajastanud, et võlgnevused esinevad seisuga 31.12.2012 (kd I, tl 22, 150). Tegemist on otseses vastuolus olevate andmetega ning kohtu hinnangul ei ole tõendatud kirjeldatud dokumente arvestades kostja sisuline tegevus nõude sissenõudmisel. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kostja oleks pidanud oma kohustusi juhatuse liikmena silmas pidades vältima vaidlusaluste ülekannete tegemist ja nõude omandamist ettevõtte suhtes, kellelt puudus perspektiiv võlgnevusi reaalselt sisse nõuda.

Eeltoodust järeldab kohus, et kostja rikkus TsÜS §-s 35 ette nähtud hoolsuskohustust. Kohus märgib selgitavalt, et põhinõude rahuldamise esimene eeldus on täidetud, sest kohus tuvastas kostja kui hageja juhatuse liikme kohustuste rikkumise. Kahju tekitamine Kahjuna nimetab hageja tagastamata jäänud laenusummat ja nõuet kokku summas 35 100 eurot. Tagastamata on laenusumma 25 100 eurot ja sisse nõudmata on loovutuse kaudu (kd I, tl 20-21) saadud nõue summas 10 000 eurot. Kostja leiab, et kahju tekkimine pole tõendatud, sest hageja uus juhatus pole proovinud nõudeid realiseerida S OÜ (kustutatud) vastu. VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-110-13; nr 3-2-1-197-13, p 22, nr 3-2-1-20-14, p 13). Üldiselt saab märkida, et laenatud ja tagastamata rahasumma on laenuandja kahju, kui enam ei saa pidada mõistlikult võimalikuks laenusumma tagastamist või nõude sissenõudmist. Nimelt on enne laenu andmist laenuandjal olemas raha, mida pärast laenu andmist enam ei ole. Laenulepingu järgi asub varakogumis tervikuna laenatud raha asemele sama väärtusega raha tagasi saamise nõue. Kui selline nõue muutub väärtusetuks, siis on laenuandja varaline olukord muutunud halvemaks. Analoogselt on loovutuse kaudu saadud rahalise nõudega. Kostja juhtimisel on hageja omandanud nõude summas 10 000 eurot P AS-lt 10 000 euro eest (kd I, tl 20-21) ning kui selle sissenõudmisel puudub perspektiiv, siis on tekkinud hagejale kahju 10 000 euro ulatuses. Juhatuse liikme ja aktsiaseltsi vahelise võlasuhte eesmärgiks on sellise kahju ärahoidmine, mis võib tekkida aktsiaseltsi raha kergekäelisest ja tagatiseta laenamisest ja kasutamisest ning selline kahju peab juhatuse liikmele olema ettenähtav, st täidetud on VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 tingimused. Kostja on menetluses asunud seisukohale, et nõuete sissenõutavuse perspektiivitus pole antud juhul tõendatud, sest võimlik on viia läbi S OÜ (kustutatud) täiendav likvideerimine ning selle käigus nõuded rahuldada. Lisaks leiab kostja, et hageja uus juhatus, kes pärast tema ametiaja lõppu ametisse asus, on olnud tegevusetu nõuete sissenõudmisel. Kohus kostja väidetega ei nõustu. Kostja poolt esitatud väidete kohaselt vabaneks sisuliselt juhatuse liige vastutusest, kes teeb küsitavaid finantstehinguid, mis muutuvad sissenõutavaks ajal, mil vastav isik pole enam juhatuse liige. Kohus selgitab, et tehingu tagajärgede eest vastutab see juhatuse liige, kes oma kohustusi rikkudes kahju tekitava tehingu tegi. Vastutuse seisukohast pole oluline, kas vastav isik on veel jätkuvalt juhatuse liige. Kohtule pole esitatud tõendeid ega põhistusi selle kohta, et S OÜ-l (kustutatud) oleks enne äriregistrist kustutamist või pärast seda olnud vara, mille arvelt katta tekkinud kohustusi. Kohus on eespool juhtinud tähelepanu asjaolule, et kostja pole tõendanud, millele tuginedes asus ta seisukohale, et S OÜ-le (kustutatud) on turvaline ilma kirjaliku lepinguta, intressideta, tagatiseta ja tähtajatult laenu anda. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja tõendada kahju mittetekkimist paljasõnalise väitega, et uus juhatus pole tegelenud vastavate nõuete sissenõudmisega. Antud juhul pole tõendatud, et S

OÜ-l (kustutatud) oleks vara, mistõttu nõuete sissenõudmist tuleb pidada perspektiivituks. Ühtlasi ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et perspektiivituks saab pidada üksnes nõuet, mille sissenõutavuse võimatus on ilmnenud pankrotimenetluses. Kostja peab oma väiteid tõendama (TsMS § 230 lg 1, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11, p 40) ning kostjal on olnud võimalik esitada tõendeid S OÜ-l (kustutatud) esineva vara kohta või tõendada muul viisil, et nõudeid on võimalik reaalselt sisse nõuda. Seda pole kostja suutnud tõendada. Kuigi üldjuhul on juhatuse liikme vastutus selles tähenduses sekundaarne, et temalt saab nõuda üksnes kahju hüvitamist, mida ei saa katta enam muul viisil, siis ei tähenda see juhatuse liikme vastutuse välistamist olukorras, kus muul viisil kahju katmine või vähendamine ei ole mõistlikult võimalik või majanduslikult otstarbekas (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-05, p 55). Kui ka jaatada selliste nõuete esitamist juhatuse liikme vastu, mille muul viisil sissenõudmine on küll teoreetiliselt võimalik, aga praktiliselt perspektiivitu, siis ei tähenda see, et juhatuse liikme vastutus oleks piiramatu. Kirjeldatud käsitluse järgi ei tähenda mitte iga lepingupartneri poolt täitmata kohustus või mistahes äririisiko realiseerumine juhatuse liikme isiklikku vastutust äriühingu ees, vaid üksnes selline täitmata kohustus või realiseerunud riisiko, mille on oma kohustuse rikkumisega põhjustanud juhatuse liige. Kohus märgib, et hageja pakkus muu hulgas kostjale võimalust omandada nõuded S OÜ (kustutatud) vastu, kui kostja leiab, et need on jätkuvalt reaalselt sissenõutavad (kd I, tl 160), kuid kostja pole sellele vastanud. Kohus leiab, et arvestades Riigikohtu seisukohti lahendis nr 3-2-1-49-07 (p 16), viitab ka see asjaolu otseselt nõude tegelikule väärtusetusele. Kohus märgib selgitavalt, et põhinõude rahuldamise teine eeldus on täidetud, sest kohus tuvastas kahju tekkimise. Põhjuslik seos Põhjusliku seose tuvastamisel saab kohus juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-69-15, p 22; nr 3-2-1-173-12, p 18). Seoses laenulepingu sõlmimisega näeb kohus põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel eelkõige selles, et suulise, intressita, tähtajatult ja tagatiseta laenulepingu alusel hageja raha laenusaaja kasutusse andmine on kostja tegu ilma milleta ei oleks hagejal kahju tekkinud. Samuti poleks tekkinud 10 000 euro ulatuses kahju, kui ilma arusaadava vajaduseta ja arvestades eespool kirjeldatud asjaolusid omandati 10 000 euro suurune nõue ettevõtte vastu, kelle kohta puudus adekvaatne info majandusliku seisundi osas. Kostja väljendas 31.12.2012 juhatuse otsusega (kd I, tl 22) selget tahtmatust ja suutmatust eelnimetatud nõudeid sisse nõuda. Seega tõi kostja oma tegevusega kaasa laenu ja nõude omandamise, mille sissenõudmisel puudus perspektiiv. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja on ise endale kahju põhjustanud jättes laenusaajalt laenu ja võlgnetava nõude sisse nõudmata perioodil, mil kostja ei olnud enam hageja juhatuse liige. Kohus on seisukohal, et kuivõrd pole tõendatud S OÜ-l (kustutatud) vara olemasolu, siis sellises olukorras ei saa hagejale mõistlikult ette heita, et ta ei ole pöördunud nt kohtusse ja üritanud nõudeid maksma panna. Kohus märgib selgitavalt, et kohtumenetlusega kaasnevad arvestatavad kulud ning olukorras, kus puudub igasugune ratsionaalne alus ja võimalus võlgnevusi sisse nõuda vara puudumise tõttu, ei saa ette heita tegevusetust hagejale.

Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Kostja vastutus Kohus selgitab siinkohal, et antud eelduse mitteesinemise asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-197-13, p 14; nr 3-2-1-38-15, p 13; nr 3-2-1-20-14, p 11; 3-2-1-129-15, p 13). Teisiti öeldes peab kostja tõendama, et käitus antud tehinguid tehes korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 315 lg 1 sätestatud tegutsemine korraliku ettevõtja hoolsusega tähendab seda, et juhatuse liige pole tehingust isiklikult huvitatud, juhatuse liige ei võta liigseid riske, juhatuse liige on piisavalt informeeritud vastava otsuse vastuvõtmiseks, sarnases olukorras heauskne juhatuse liige saab uskuda, et tehing on ettevõtte parimates huvides (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-38-15, p 14; 3-2-1-169-14, p 13). Antud juhul puudusid ajakohased majandusaasta aruanded S OÜ (kustutatud) kohta. Suulise, tähtajatu, intressita ja tagatiseta laenu andmine omamata adekvaatset infot ettevõtte finantsvõimekuse kohta, on põhjendamatu risk. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks muul viisil kontrollinud laenusaaja võimet laen tagastada, st olnud laenulepingu sõlmimiseks piisavalt informeeritud. Samuti ei nähtu, et kostja oleks kogunud infot 28.10.2012 omandatud nõude sissenõutavuse perspektiivikuse kohta, sest võlgnik oli sama isik, kellele laenu anti. Pigem nähtub kostja 31.12.2012 otsusest, et kostjale sai üsna kiiresti selgeks võlgnevuse sissenõutavuse perspektiivitus (kd I, tl 22). Kohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks laenulepingu sõlmimisel tegutsenud heas usus ja hageja huvides. Eespool tuvastatud rikkumised on kõik sellised, mis viitavad tegutsemisele hageja majandushuvide vastaselt: äriühing ei ole huvitatud rahast loobumisest, selle andmisest teise isiku kasutusse ilma vastutasu saamata ega ilma kohase tagatiseta. Samuti ei saa olla äriühingu huviks perspektiivitute nõuete omandamine. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõude rahuldamine tähendaks kostja kui juhatuse liikme vastutuse laiendamist sündmustele, mis toimusid pärast laenulepingu sõlmimist ja nõude omandamist. Kahju põhjustavaks sündmuseks oli laenusaajale laenu andmine ja perspektiivitu nõude omandamine sel viisil ja tingimustel nagu kostja seda tegi, mitte aga uue juhatuse tegevusetus. Kuna põhinõude rahuldamise kõik eeldused on täidetud, siis tuleb see tervikuna rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summa 35 100 eurot. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 ja sellele nõudele ei ole kostja eraldi vastuväiteid esitanud. Põhinõude rahuldamise tõttu kuulub rahuldamisele ka viivise nõue. Kohus märgib täpsustavalt, et hageja on vähendanud 14.05.2018 avaldusega oma viivise nõuet summas 8566,59 eurot, mis oli arvestatud perioodi 10.09.2014-22.09.2017 eest. Hageja on esitanud jooksva viivise nõude (TsMS § 367). Sellest tulenevalt mõistab kohus välja kostjalt hageja kasuks viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 23.09.2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt lisatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks kokku 6228 eurot (ilma käibemaksuta) ning hageja palub need välja mõista kostjalt. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 1000 eurot, lepingulise esindaja kulud 5226 eurot ja asja läbivaatamise kulud 2 eurot (äriregistri väljavõte). Avalduse kohaselt on hageja lepinguline esindaja õigusteenust osutanud tunnitasu määraga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on osutatud õigusteenust kokku 43,55 h (5226/120=43,55). Kostja pole vastuväiteid hageja menetluskuludele esitanud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on osaliselt põhjendatud. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks tuleb lugeda 120 eurot ilma käibemaksuta. Sellist tunnitasu on põhjendatuks lugenud ka Riigikohus lahendites nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13. Kohus on seisukohal, et antud vaidlus oli tavapärasest detailirohkem ja mahukam ning eeldas lepinguliselt esindajalt arvukate väidete ja vastuväidete ning tõendite analüüsi. Sellel põhjusel möönab kohus, et menetlusdokumentide koostamine käesolevas vaidluses võttis mõistetavalt tavapärasest rohkem aega. Oluline on ka see, et kostja esitas tavapärasest mahukamaid ja detailirohkeid menetlusdokumente, milles esitatud väited vajasid sisulist analüüsi. Lisaks toimus tsiviilasjas kolm kohtuistungit 16.04.2018 (kestus 1 h 39 minutit), 19.09.2018 (kestus 10 minutit), 03.12.2018 (3 h 2 minutit). Esmalt märgib kohus, et 19.09.2018 kohtuistungiga seotud kulud jätab kohus hageja kanda. Kohus on vastava istungi protokollis sellele ka hageja tähelepanu juhtinud ning selgitanud, et hageja tegevusest tingituna oli kohus sunnitud istungi edasi lükkama. Sellest tulenevalt arvestab kohus hageja menetluskuludest maha hageja lepingulise esindaja 19.09.2018

kohtuistungil osalemise kulu 120 eurot (ilma käibemaksuta). Ühtlasi jäävad 19.09.2018 kohtuistungiga seotud kostja menetluskulud hageja kanda. Kostja on 21.12.2018 esitanud menetluskulude kindlaksmääramise nimekirja, mille kohaselt on kostjale osutanud õigusteenust kaks lepingulist esindajat seoses 19.09.2018 kohtuistungiks valmistumise ja sellel osalemisega ning toimingutele on kulunud kokku 9 h 21 minutit. Kohus on seisukohal, et kahe lepingulise esindaja kasutamine antud olukorras pole põhjendatud ning eelmärgitud ajakulu on põhjendamatult suur. Kohus leiab, et põhjendatud tunnitasu määraks tuleb ka kostja lepingulise esindaja puhul lugeda 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja menetluskuludele lisandub käibemaks. Kohus on seisukohal, et 19.09.2018 kohtuistungiks ettevalmistumise ja sellel osalemise põhjendatud ajakuluks tuleb lugeda kokku 3 h. Selliselt kujuneb kostja menetluskulude suuruseks seoses 19.09.2018 kohtuistungiga 432 eurot (3 x 144). Kohus tasaarvestab märgitud summa kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvate menetluskuludega. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja 02.08.2017 toiming „toimiku analüüs, menetluse seisu kontrollimine“ ei ole põhjendatud ega vajalik menetluskulu ning see tuleb jätta menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtmata. Antud tegevuse sisu, eesmärk ja põhjus on ebamäärane ning seetõttu ei ole põhjendatud seda arvestada. Protokolli järgi kestis 16.04.2018 kohtuistung 1 h ja 39 minutit (1,65 h), kuid hageja on märkinud istungil osalemise kuluks 280 eurot. Kuivõrd hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 120 eurot, siis loeb kohus vastavaks põhjendatud menetluskulu suuruseks 198 eurot (120 x 1,65). Kohus märgib, et hageja nõude vähendamise avaldus tulenes hageja enda tegevusest, mistõttu pole põhjendatud sellega seotud toimingute kulu jätta kostja kanda. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus arvestamata toimingud 16.04.2018 „nõude vähendamise avaldus“; 14.05.2018 „vastus kohtunõudele (nõude vähendamise avalduse täpsustus)“. Protokolli järgi kestis 03.12.2018 kohtuistung 3 h ja 2 minutit (3,03 h), kuid hageja on märkinud istungil osalemise kuluks 480 eurot. Kuivõrd hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 120 eurot, siis loeb kohus vastavaks põhjendatud menetluskulu suuruseks 364 eurot (120 x 3,03). Arvestades eeltoodut kujuneb hageja lepingulise esindaja põhjendatud kuludeks 4444 eurot (ilma käibemaksuta), millest tuleb maha arvestatud kostja menetluskulud summas 432 eurot. Seega määrab kohus hageja lepingulise esindaja menetluskulude suuruseks 4012 eurot. Ülejäänud osas rahuldab kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ning kokku määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 5014 eurot (ilma käibemaksuta) (4012+1000+2). Vastavas summas menetluskulud tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Hageja on lisaks palunud kostjalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.