Osaühingu SEVENTEX hagi Maarja Tanksoni vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu SEVENTEX apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
3. detsember 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Osaühing SEVENTEX (rk: 10319530), esindaja advokaat Marko Paabumets Vastustaja (kostja): Maarja Tankson (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. juuni 2019 otsus osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 1350 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4).
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Osaühingult SEVENTEX Maarja Tanksoni kasuks välja menetluskulude katteks 1080 eurot.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Jätta Osaühing SEVENTEX hagi Osaühing SEVENTEX ja Maarja Tanksoni vahel sõlmitud töölepingu Maarja Tanksoni poolt TLS § 91 lg 2 alusel alates 02.02.2018 erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning töölepingu alates 05.03.2018 korraliselt lõppenuks lugemiseks rahuldamata.
4.2.Jätta menetluskulud Osaühing SEVENTEX kanda.
4.3.Välja mõista Osaühingult SEVENTEX Maarja Tanksoni kasuks menetluskulude katteks 1080 eurot.
4.4.Rahuldada Maarja Tanksoni taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks, lugedes protokolli lk 9 alt viiendas reas õigeks sõna „kostja“ asemel sõna „hageja“, mille tagajärjel lugeda õigeks lause sõnastuses „Küsitleb hageja lepinguline esindaja.“
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Osaühing SEVENTEX kanda ning mõista Osaühingult SEVENTEX Maarja Tanksoni kasuks välja menetluskulude katteks 480 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing SEVENTEX (hageja/tööandja) esitas 12.06.2018 maakohtule Maarja Tanksoni (kostja/töötaja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel alates 02.02.2018 on tühine vastavalt TLS § 104 lg-le 1 ja lugeda tööleping TLS § 85 lg-t 4 kohaldades lõppenuks korraliselt TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaega järgides 05.03.2018. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.07.2017 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus töötaja tööandja juures tööle müüjana. 17.01.2018 saatis töötaja tööandjale hoiatuse, mille järgi on tööandja kohelnud töötajat ebaväärikalt ja ähvardanud ning vältinud töötasu maksmist täies ulatuses ametlikult. 18.01.2018 saatis tööandja töötajale hoiatuse, mille kohaselt rikkus töötaja 17.01.2018 töökorraldusi ja keeldus tööle jäämast. Töötaja esitas hoiatusele vastuväite. 02.02.2018 esitas töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 2 alusel. Ülesütlemist põhjendati tööandja poolt töötaja ebaväärika kohtlemise ja ähvardamisega, töötasu täies ulatuses ametliku maksmise vältimisega ning töötaja survestamisega allkirjastama dokumente, mille sisuga ei ole töötaja tutvunud. Täpsustuseks oli lisatud, et pärast töötaja
17.01.2018 hoiatuse lugemist asus tööandja töötajat veel jõulisemalt ähvardama, kiusama ja alandama, kuni töötaja sai terviserikke. Töö jätkamine oleks ohtlik töötaja tervisele. Tööandja esitas 09.02.2018 töövaidluskomisjonile avalduse töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõppenuks lugemiseks korraliselt. Töötaja esitas töövaidluskomisjonile vastuavalduse. Töövaidluskomisjon jättis 30.04.2018 otsusega tööandja avalduse rahuldamata ja rahuldas töötaja avalduse osaliselt. Töövaidluskomisjon luges tuvastatuks, et tööleping lõppes töötaja erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel 02.02.2018. Töötaja kasuks mõisteti välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis 1200 eurot (bruto). Rahuldamata jäi nõue võrdse kohtlemise seaduse alusel hüvitise 3000 eurot ja puhkusehüvitise 359,60 eurot saamiseks. Tööandja töötaja ülesütlemisavalduses esitatud asjaoludega ei nõustu, leides, et TLS § 91 lg-s 2 sätestatud alused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puuduvad. Samuti ei saatnud tööandja töötajale 18.01.2018 hoiatust alusetult, kuivõrd töötaja lahkus 17.01.2018 kaks korda omavoliliselt töölt ja teist korda lahkudes ei tulnud enam tagasi, ning tekitas tööl konflikte.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt halvenesid poolte suhted 2017. a detsembris, kui töötaja soovis kogu suuliselt kokkulepitud töötasu kandmist pangakontole. Pärast seda hakkas tööandja töötajat igapäevaselt solvama ja kiusama. Alates 2018. a jaanuarist asus tööandja töötajat survestama, et viimane lahkuks töölt kas omal soovil või poolte kokkuleppel. 17.01.2018 viis tööandja mõnitamine ja süüdistamine töötaja olukorrani, kus ta pidi rahunemiseks töökohalt lahkuma, ning kui tööandjapoolne psühhoterror jätkus, tekkis töötajal tervisehäire, mille tõttu ta pidi kiirabi kutsuma. Töötaja oli haiguslehel ligi kuu aega. Tööandja käitumine töötajaga ei olnud kooskõlas väärika kohtlemisega ning seda tuleb käsitleda töösuhtest tuleneva kohustuse olulise rikkumisena.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 28. juuni 2019 otsusega Osaühingu Seventex hagi Osaühingu Seventex ja M. Tanksoni vahel sõlmitud töölepingu M. Tanksoni poolt TLS § 91 lg 2 alusel alates
2.veebruarist 2018 erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning töölepingu alates
5.märtsist 2018 korraliselt lõppenuks lugemiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 1350 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusaluseks asjaoluks, kas tööandja on rikkunud lepingut, andes töötajale aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Töötaja ütlused, et ta ilmus 17.01.2018 graafikujärgselt tööle sooviga töösuhet jätkata ja sattus sellega tööandja esindaja Marian Rivikuga konflikti, on eluliselt usutavad. Ütlused haakuvad dokumentaalsete tõenditega – tööandjale 17.01.2018 saadetud hoiatusega, milles töötaja on märkinud, et tööandja käitumine tema suhtes sama päeva hommikul on vastuvõetamatu, ning 18.01.2018 saadetud hoiatuskirja jätkuga, milles töötaja osundab võimalikule töölepingu erakorralisele ülesütlemisele TLS § 91 lg 2 alusel. Kuigi M. Rivik eitab töötaja peale karjumist ja tema töölt minemasaatmist, siis 17.01.2018 töötajale saadud hoiatuses on ta märkinud, et töötaja tülitses 17.01.2018 hommikul tööandjaga. Tüli tähendab vähemalt kahepoolset suhtlust. Seega on M. Riviku seletus vastuolus teiste tõenditega ja jääb arvestamata. Kohus oli seisukohal, et töötajal 17.01.2018 tervisehäire tekkimine on seotud tööandja esindaja käitumisega, mida töötaja on kirjeldanud nii hoiatuses kui kohtule antud ütlustes. M.M. ütlused kinnitavad, et kostja oli väga ebastabiilses seisundis (nuttis ja värises) veel ka kiirabiautos. Selleks hetkeks oli ta oma auto juba leidnud. Ei ole usutav, et auto otsimine võib tekitada sellise paanikahoo, et isik on selle järel pikka aega töövõimetu. Tunnistaja K.K. ütlustest on samuti
võimalik järeldada, et kostja tavapäratu käitumine 17.01.2018, kus ta oli töökohalt lahkunud ja istus Lõunakeskuse fuajees, oli tingitud lahkhelidest tööandja esindajaga. Tööandja poolt 17.01.2018 töötajale saadetud hoiatus on vastuoluline. Tööandja on hoiatuses seisukohal, et töötajaga oli saavutatud kokkulepe töölepingu lõpetamiseks ning lõpetamise viis jäi töötaja valida, formaalsuste täitmiseks oli kokku lepitud aeg 18.01.2018 (töövaidluskomisjonile esitatud dokumendis on parandus, et õige on 17.01.2018). Samas tehakse etteheiteid, et töötaja tülitses tööandjaga, keeldus tööle jäämast, lahkus omavoliliselt graafikujärgsest vahetusest 17.01.2018, mis algas kell 9, saabus tagasi umbes tunni möödudes ja lahkus seejärel uuesti. Kostjale on ette heidetud kaastöötajate töövälisel ajal tülitamist ning sedastatud, et selline töökorralduste jäme eiramine, omavoli, intriigide õhutamine ja tülitsemine takistab ettevõtte igapäevast tegevust. Tööandja hoiatab töötajat töölepingu erakorralise ülesütlemisega. Töötajale saadetud sõnumites (nt tl 51) on tööandja väljendanud soovi töösuhe lõpetada, kuid ei ole töölepingut siiski lõpetanud. Mõistetamatu on tööandja mõtteviis, kus ta hoiatuses möönab, et oli nõus töölepingu lõpetamisega selliselt, et töötaja valib lõpetamise viisi, kuid kui töötaja on lepingu erakorraliselt üles öelnud, siis on tööandja selle vaidlustanud. TLS § 91 lg 2 p 2 rikkumisele – töötasu maksmisega viivitamisele – ei ole töötaja kohtumenetluses toetunud, samuti ei leidnud töövaidluskomisjonis tõendamist etteheide, et tööandja survestas töötajat allkirjastama dokumente, mille sisuga ei võimaldatud tutvuda. Kuna töötaja ei ole töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud, siis kohus nimetatud rikkumisi ei käsitlenud. Kohus oli seisukohal, et esines TLS § 91 lg 2 p-s 1 sätestatud alus töötaja poolt töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuivõrd kohus on lugenud töötaja ütlustega tõendatuks, et tööandja esindaja kasutas tema suhtes 17.01.2018 hommikul väljendeid ja käitumisviisi, mis on ebaväärikas ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega on vastuolus teise lepingupoole suhtes alandavate väljendite kasutamine, ähvardamine ja vastuoluliste korralduste andmine, mis väljendus selles, et tööandja andis oma tegudega töötajale mõista, et temaga ei soovita töösuhet jätkata, kuid kirjalikus hoiatuses heidetakse ette omavolilist töölt lahkumist. Välistada ei saa ka TLS § 91 lg 2 p-s 3 sätestatud aluse esinemist, st et töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja tervisele. Üldteadaolevalt võib tööstress, mille põhjuseks on tööandja ebasoodne või vaenulik suhtumine, kahjustada tervist. Nii kirjalikest tõenditest kui tööandja seletusest nähtub, et konfliktne vahekord tööandja ja töötaja vahel oli kestnud juba mõne kuu ning seejuures ei ole tuvastatud töötaja poolt töökohustuste rikkumisi. Eeltoodu alusel oli töötajal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Osaühing SEVENTEX esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. juuni 2019 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ning tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt TLS § 91 lg 2 alusel 2. veebruarist 2018 on tühine vastavalt TLS § 104 lg-le 1 ja lugeda tööleping TLS § 85 lg-t 4 kohaldades lõppenuks korraliselt TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaega järgides 5. märtsist 2018. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on väär kohtu väide, et asjas on vaidlusaluseks asjaoluks, kas hageja on rikkunud lepingut, andes kostjale aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Hageja nõudest tulenevalt on vaidlusaluseks asjaoluks see, kas töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine või mitte. Kohus on rikkunud TsMS §-i 439, kuna on muutnud iseseisvalt hagi eset ja sisustanud selle mittevastavalt hagis esitatule;
2) on kohus hinnanud tõendeid valesti ja kohtuotsus on põhjendamata. Töötaja väited hoiatustes ja ülesütlemisavalduses on vastuolulised ning ebaõiged. Ülesütlemisavalduses on märgitud, et töötaja saatis tööandjale 17.01.2018 tööpäeva alguses kirjaliku hoiatuse ning pärast selle lugemist asus tööandja veel jõulisemalt töötajat ähvardama, kiusama ja alandama kuni töötaja sai terviserikke. Töötaja ei ole saatnud tööandjale 17.01.2018 tööpäeva alguses kirjalikku hoiatust. Kohus on põhjendamatult jätnud M. Riviku seletuse arvestamata. Tüli töötaja ja tööandja vahel on suhtlus, kuid see ei tähenda, et tööandja oleks töötajat ebaväärikalt kohelnud. Kohus ei ole põhjendanud, milliste tõenditega on M. Riviku ütlused vastuolus; 3) jääb arusaamatuks töötaja tervisliku seisundi käsitlus ja põhjuslik seos. Tunnistaja M.M. ütlused ei tõenda, et kostja ebastabiilne seisund tekkis suhtlemisest tööandjaga. Vastupidi, M.M. ütlustest nähtuvalt ei ole kostja rääkinud, et M. Rivik oleks teda ebaväärikalt kohelnud. Ei ole eluliselt usutav, et elukaaslased ei räägiks põhjustest, mis tingisid 17.01.2018 paanikahoo, või sellest, kuidas toimus M. Riviku poolt kostja ebaväärikas kohtlemine. K.K. ütlused ei tõenda lahkhelide esinemist tööandja esindajaga, vaid seda, et kostja ei viibinud töökohal, vaid istus fuajees ja tegeles helistamisega; 4) ei ole tööandja 17.01.2018 hoiatus vastuoluline. Hoiatus puudutab töötaja töökohustuste rikkumist 17.01.2018 ja sellisest käitumisest edasist hoidumist. Kuivõrd töötaja loobus töölepingu lõpetamise kokkuleppest, oli ta kohustatud täitma töölepingust tulenevaid kohustusi; 5) kuivõrd kohtuotsusest ei tulene, mis on kohtu tuvastatud tööandja käitumine, ei saanud kohus hinnata ka tööandja käitumise vastavust TLS § 91 lg-s 2 sätestatule; 6) jääb arusaamatuks oletuste pinnal TLS § 91 lg 2 p 3 kohaldamine. Kohus ei ole välja toonud, mis olid need kohustused, mida tööandja oluliselt rikkus, millest tekkis oht töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele, ja kuidas on need asjaolud tõendatud; 7) on kostja esindaja ajakulu väljaspool kohtuistungit ülepaisutatud.
5.M. Tankson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus hinnanud töötaja vande all antud ütlusi ja hoiatuses kirjapandut ning on leidnud, et tööandja esindaja käitumist saab pidada tööandjapoolse kohustuse oluliseks rikkumiseks. Tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt ja töö jätkamine oli seotud reaalse ohuga töötaja tervisele. 17.01.2018 käitus tööandja töötajaga sellisel moel, et töötajal tekkisid paanikahäire ja enesetapumõtted ning ta oli pikka aega töövõimetu. Sellised mõtted ei teki tavalisest tülist. Töövaidluskomisjoni toimikus on töötaja 17.01.2018 kell 9.54 saadetud hoiatus tööandjale. Kohtueelses menetluses tööandja ei väitnud, et töötaja ei saatnud talle 17.01.2018 hommikul hoiatust. Hoiatuse saatmist tõendab ka tööandja poolt töövaidluskomisjonile esitatud hoiatus kuupäevaga 18.01.2018. Mingit vastuolu töötaja hoiatustes kirjapandu ja kohtus antud ütluste ning kirjalike tõendite vahel ei ole. Tõele ei vasta väide, et töötajat aitas jurist. Kohus on veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et M. Riviku ütlused ei ole tõesed. M. Kilo ei olnud kogu aeg tööandja ja kostja vestluste juures, samas kinnitas ta, et kostja teatas talle lahkhelidest M. Rivikuga. Ei ole usutav, et töötajal tekkis paanikahäire millestki muust kui M. Riviku käitumisest. Töötaja ei ole vajanud pidevat psühhiaatrilist abi. Töötaja selgitas, miks ta on varem pöördunud psühholoogi poole. Töötaja väiteid kinnitavad tunnistaja M.M. ütlused; 2) on kohus selgitanud, miks tööandja 17.01.2018 hoiatus on vastuoluline.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 1350 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 1080 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
7.TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohus on lähtunud sellest, et hageja ei ole kostja menetluskulude (õigusabikulude) suurusele vastuväiteid esitanud ning seetõttu jätnud kulude suuruse vajalikkuse ja põhjendatuse hindamata. TsMS § 174 lg 8 järgi kohaldatakse menetluskulude suuruse kindlaksmääramisele hagita menetluse sätteid ning sellest järelduvalt peab kohus kulude vajalikkust ja põhjendatust hindama ka siis, kui teine menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle. Maakohus on jätnud eelmärgitu tähelepanuta ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. Riigikohus on mitmetes lahendites (näiteks lahend nr 3-2-1-177-15) rõhutanud, et lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus ning lähtuda tuleb eelkõige õigusabile kulunud ajast ja asja keerukusest. Asja materjalidest nähtuvalt koostas kostja esindaja vastuse hagile, osales kahel kohtuistungil (kestusega vastavalt 15 minutit ja 2 tundi 30 minutit) ning koostas ühe taotluse kirjalike tõendite asja juurde võtmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist ei olnud keeruka õigusvaidlusega ning faktiliste asjaolude maht ei olnud suur, siis on põhjendatud esindaja ajakulu materjalidega tutvumiseks ja hagile vastuse koostamiseks kokku 6 tundi ja 15 minutit. Nimetatud ajakulu hõlmab ka kohtuistungiteks ettevalmistamist. Koos kohtuistungitel osalemisega (2 tundi ja 45 minutit) on kostja esindaja põhjendatud ja vajalik kulu kokku 9 tundi (6 tundi 15 minutit + 2 tundi 45 minutit). Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistlik ning seega moodustab kostja esindaja kulu 1080 eurot (9x120), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
8.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse sisuliste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud sisulistele põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
8.1.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus muutis hagi eset ja rikkus sellega TsMS §-s 439 sätestatut. Asja materjalide kohaselt ütles kostja 02.02.2018 avaldusega poolte vahelise töölepingu erakorraliselt üles ning tugines seejuures TLS § 91 lg-le 2. Hageja vaidlustas kostja ülesütlemise ning palus tuvastada selle tühisuse TLS § 104 lg 1 alusel. TLS § 104 lg 1 kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine.
Seega pidi maakohus hageja nõude lahendamisel tegema kindlaks, kas hageja rikkus poolte vahelist töölepingut, mis andis kostjale alusel selle ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Hageja seisukoht, et töölepingu ülesütlemise tühisust on võimalik tuvastada ilma, et teha kindlaks ülesütlemise seadusel põhinev alus, on ekslik.
8.2.TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 442 lg 8 sätestab nõuded kohtuotsuse põhjendamisele ning sellest tulenevalt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning põhjendama, kui ta mõnda tõendit ei arvesta. Maakohus on hageja nõude lahendamisel eelnimetatud menetlusõiguse normidest juhindunud ning asunud põhjendatult seisukohale, et M. Tanksoni vande all antud seletus on usaldusväärne, kuna see on vastavuses nii tunnistajate K.K. ja M.M. ütluste kui kirjalike tõenditega (sh kiirabikaardiga). Ühtlasi on maakohus andnud hinnangu M. Riviku vande all antud seletusele ning põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta. Ringkonnakohus rõhutab, et mittenõustumine maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei tähenda seda, et maakohus oleks rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid ja hinnanud tõendeid valesti.
8.3.Maakohtus uuritud tõendite (v.a M. Riviku vande all antud seletus) alusel on maakohus tuvastanud hageja poolse töölepingu olulise rikkumise (mõjuva põhjuse), mis andis kostjale alusel töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tööandja ebaväärikas käitumine oli oluline ning kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades oli kostja õigustatud ütlema lepingu üles etteteatamise tähtaega järgimata. Töölepingu rikkumise olulisusele viitab eelkõige kostjal tuvastatud paanikahoog ning sellele järgnev töövõimetuslehel viibimine 17.01.2018-14.02.2018. Hageja väide, et kostjal võis tekkida paanikahoog mitte tööandja käitumise tõttu, vaid mingil muul põhjusel, on paljasõnaline. TLS § 91 lg 2 p-s 3 sätestatud alust hageja käitumises ei ole maakohus tuvastanud.
9.Kuna ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse sisuliselt rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindaja kulutanud õigusabile seoses apellatsioonkaebusele vastamisega 7 tundi 15 minutit. Samuti osales kostja esindaja ringkonnakohtu istungil kestusega 20 minutit. Kuna kostja esindaja kordas vastuses apellatsioonkaebusele varasemas menetluses esitatud seisukohti ning ringkonnakohtu istung kestis 20 minutit, siis on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud kulu apellatsioonimenetluses kokku 4 tundi. Lähtudes tunnitasust 120 eurot, moodustab kostja esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 480 eurot (4x120), mis kuulub hagejalt väljamõistmisele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.