AE, AE ja TE hagi HE, RE, DR ja LR vastu pärandvara vastuvõtmise tuvastamiseks, pärandvara jagamiseks, tahteavalduste andmise kohustamiseks ja tahteavalduste otsusega asendamiseks või alternatiivselt hüvitise saamiseks
Kostja IV: LR (endine R, isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate I, II ja IV lepinguline esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Istungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON:
03. detsember 2019
1.Jätta Harju Maakohtu 11. aprilli 2019 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Kostjate HE, RE, DR ja LR apellatsioonimenetluse kulud jätta võrdsetes osades hagejate AE, AE ja TE kanda. Hagejate AE, AE ja TE menetluskulud jätta nende endi kanda.
4.Välja mõista AE-lt apellatsioonimenetluse riigilõiv 900 eurot riigituludesse. AE on kohustatud riigilõivu tasuma 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Välja mõista AE-lt apellatsioonimenetluse riigilõiv 900 eurot riigituludesse. AE on kohustatud riigilõivu tasuma 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu
1.AE, AE ja TE esitasid 11.08.2016 Harju Maakohtule hagi HE, RE, DR ja LR vastu pärandvara vastuvõtmise tuvastamiseks ja pärandvara jagamiseks. Hagiavalduse ning selle 29.08.2016 ja 23.01.2018 täpsustuste kohaselt palusid hagejad tuvastada, et nad on võtnud tegudega vastu oma isa YY pärandi tsiviilkoodeksi (TSK) § 511 lg 1 ja 2 mõttes, mille tulemusel nad on YY seadusjärgsed pärijad. Hagejad palusid jagada YY pärandi kõigi seadusjärgsete pärijate vahel, v.a isikud, kes on pärandist loobunud, järgmiselt: XXX kinnistust (registriosa nr XXXXXXXX) jääb hagejatele ning kostjatele I ja II igale ühele 9033/54200 suurune mõtteline osa ning kostjatele III ja IV kummalegi 4516/54200 suurune mõtteline osa kaasomandist; YYY kinnistust (registriosa nr YYYYYYYYY) jääb hagejatele ning kostjatele I ja II igaühele 1000/6000 suurune mõtteline osa kaasomandist, v.a Osaühingule Q kuuluv osa; CCC kinnistust (registriosa nr CCCCCCCC) jääb hagejatele ning kostjatele I ja II 22333/134000 suurune mõtteline osa ning kostjatele III ja IV 11166/134000 suurune mõtteline osa kaasomandist. Hagejad palusid kohustada kostjat II andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukannete vastavalt muutmiseks XXX ja CCC kinnistute osas ning kostjat I ja kostjat II andma nõusoleku kinnistusraamatus omanikukannete vastavalt muutmiseks YYY kinnistu osas. Juhul, kui kostja I või kostja II keelduvad kohustuse täitmisest, asendada nõusolek kinnistusraamatu kannete muutmiseks kohtuotsusega. Alternatiivselt palusid hagejad mõista kostjatelt iga hageja kasuks solidaarselt välja YY pärandvara enamsaadud osa eest hüvitise 49 539 eurot. Menetluskulud palusid hagejad jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt suri hagejate isa YY 08.04.1991. Tema üleelanud abikaasa, kostja I, on hagejate ning ME ja TE ema. Testamenti pärandaja ei teinud. Pärandi vastuvõtmiseks esitasid notariaalsed pärimisavaldused hagejate teadmata nende vennad M ja TE, kes olid koos ema ja TE abikaasaga (kostja II) kokku leppinud, et teisi YY lapsi pärimisasja ja maade tagastamisega seotud toimingutesse ei kaasata.
3.Notar väljastas ME-le ja TE-le 17.12.1991 pärimistunnistuse, tunnistades nende võrdset õigust mõttelistele osadele YY vallasvarast koosnevast pärandist, mille hulka kuulus praegusel CCC kinnistul asunud majavaldus.
4.Kostja I volitas kostjat II esitama avalduse YY isale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamiseks. Kostja II märkis sihilikult, et peale kostja I ei ole teisi isikuid, kes omaks õigust tagastamisele kuulunud maadele, kuigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 lg 2 p 3 kohaselt tuli õigustatud subjektideks lugeda ka lapsed, sh hagejad. Harju Maavalitsuse 14.12.1994 otsusega nr 6019 tunnistati kostja I õigustatud subjektiks kogu YY isale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Kostja I loovutas 04.10.2001 omandatud nõudeõiguse endise kinnistu nr 11162, CCC 9-2 maaüksuse tagastamiseks oma pojale TE-le, s.t kostja II abikaasale.
5.ME suri 1992.a. Tema pärandi päris abikaasa (kostja III) ja tütar (kostja IV). Samuti on hagi esitamise ajaks surnud TE, kelle pärija on tema abikaasa (kostja II).
6.Hagejad tundsid pärast YY surma huvi, mis nende isa pärandist saab. Kui nad üritasid sellel teemal ema ja vendadega vestelda, ei saanud nad selgeid vastuseid. Öeldi vaid seda, et isa oli teinud testamendi ja hagejatel ei ole pärandist midagi saada. Hagejad leppisid olukorraga ekslikult, sest nad ei tulnud selle peale, et ema, vennad ja nende abikaasad on kokku leppinud, et ülejäänud lapsed jäetakse pärandist kõrvale. Pärimisasja menetlenud notar ei informeerinud hagejaid pärimismenetlusest. Asjas tähtsust omavad asjaolud tuvastasid hagejad alles hagi ettevalmistamise käigus arhiivmaterjalide põhjal.
7.Hagejad on pärandvara kooskõlas YY surma hetkel kehtinud TsK § 551 lg-tega 1 ja 2 vastu võtnud, asudes seda faktiliselt valitsema ja valdama. Hagejatel on alates isa surmast olnud kindel tahe saada osa tema pärandist, kuna neil on isakoduga, s.o nende lapsepõlvekoduga, tugev hingeline side.
8.Hageja I kasutas isa majavaldust pärast tema surma edasi, hoidis ja kasutas seal koos isaga ostetud traktorit, mille kostja II hiljem ära võttis. Kostja I andis talle isa riideid, mille hageja I võttis vastu ja kandis neid. Hageja I käis emal abis heina tegemas.
9.Hageja II on sünnist kuni tänaseni elanud isale kuulunud majavalduses ja kasutanud kõiki majapidamisriistu. Ta võttis endale isale kuulunud vaiba, diivanilaua ja osa sektsioonkapist.
10.Hageja III jätkas pärast isa surma emal isakodus abis käimist, võttis osa heinategudest kuni loomapidamise lõpetamiseni 2000.a. Samuti kasutas ta pärast isa surma aiamaad oma perele juurviljade kasvatamiseks. Hageja III võttis pärast isa surma endale ühe osa isale kuulunud kolmeosalisest sektsioonkapist.
11.Isale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara (CCC talund) tagastamise nõudeõiguse väärtus oli aastatel 1991-2001 2017.a seisuga võrreldavas vääringus kokku 297 235 eurot. Arvestades YY seadusjärgsete pärijate arvu, s.o abikaasa ja viis last, pidi iga pärija saama vara vähemalt 49 539 euro väärtuses. Kuna kostjad jagasid pärandvara omavahel ära, tuleb neil alternatiivselt hüvitada teistele kaaspärijatele saamata jäänud vara väärtus. Kostja vastuväited
12.Kostjad palusid jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Hagejad ei ole avaldanud tahet YY järel pärida ega jagada pärandvara. Hagejaid ei ole pärandist alusetult ilma jäetud. Pärimismenetlust ei alustatud nende teadmata. Hagejad ei esitanud seaduses sätestatud tähtajal notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks ega avaldanud ka muul viisil tahet isa järel pärida, kuna nad ei olnud pärandist (majavaldusest) huvitatud. Asjaolu, et neil tekkis pärimise soov ja tahe hagi esitamise ajal, ei oma tähtsust. Ainsana pärijatest avaldasid pärandvara vastuvõtmiseks seaduses ette nähtud tähtaja jooksul tahet kostja I, TE ja ME.
14.Tõele ei vasta väide, nagu oleks hageja I elanud pärast isa surma edasi isa majavalduses. Ükski hagejatest ei elanud majas ega kasutanud isale kuulunud asju ajal, mil isa suri ega asunud sinna elama või isale kuulunud asju kasutama kuue kuu jooksul pärast isa surma. Ebaõige on ka väide, nagu oleks hageja I kandnud pärandajale kuulunud riideid. YY-l ei olnud selliseid riideid, mida pärandada. Tal oli üks ülikond, millega ta ka maeti.
15.Pärandaja eluajal ja pärast seda elasid pärandajale kuulunud majas TE koos abikaasaga (kostja II). Kostja II ja tema abikaasa on alates pärandaja surmast kinnistut korras hoidnud ja seda hooldanud.
16.Pärandvara koosseis on tõendamata. Hagejad paluvad pärandvarana jagada kolm kinnisasja, kuid arusaamatuks jääb, mille alusel hagejad leiavad, et need on YY pärandvara.
17.Isegi kui hagejad võtsid pärandi tegudega vastu, on nende õigus nõuda pärandvara jagamist lõppenud. Pärimisseaduse (PärS) § 155 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei saa pärandvara jagamist nõuda, kui pärandi avanemisest on möödunud enam kui 10 aastat.
18.Hagi YY pärandvara jagamiseks on esitatud ebaõigesti kostjate II-IV vastu, kuna nad ei ole YY (seadusjärgsed) pärijad. Pärandvara saab jagada vaid pärijate vahel.
19.Menetlusse ei ole kaasatud kõikide kinnistute, mille jagamist hagis taotletakse, omanikke. CCC ja XXX kinnistute omanik on kostja II. YYY kinnistu omanikud on kostja II ja Osaühing Q. Kostjate I, III ja IV suhtes tuleb pärandvara jagamise nõue jätta läbi vaatamata.
20.Kostjad palusid kohaldada hagejate nõuetele aegumist. Esimese astme kohtu otsus
21.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Kohus mõistis kostjalt II välja riigilõivu 900 eurot riigituludesse.
22.Vaidlus puudub selles, et YY suri XX.XX.XXXX ja testamenti ei teinud. Pärimistunnistus anti 17.12.1991 välja ME-le ja TE-le. PärS2009 § 180 lg 1 kohaselt kohaldatakse YY pärmisele TsK sätteid. Vaidlus puudus ka selles, et hagejad on YY lastena tema seadusjärgsed pärijad.
23.Hagejate pärandvara jagamise nõue ja alternatiivselt esitatud hüvitusnõue on aegunud. TsK § 551 lg 1 järgi pidid hagejad pärandi omandamiseks selle hiljemalt 08.10.1991 vastu võtma, s.o asuma 6 kuu jooksul alates pärandi avanemisest pärandvara valitsema või valdama või esitama notarile pärandvara vastuvõtmise avalduse. TsK § 81 järgi oli hagi aegumise tähtaeg 3 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest ja TsK § 86 järgi tekkis hagemisõigus päevast, mil isik sai või oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest.
24.Hagejate ning kostjate I ja II vande all antud seletustest järeldub, et kõik hagejad teadsid isa surmast ja sellest, et isal oli maja, mida pärida. Sealjuures teadis hageja I, et maja said teised vennad. Samuti teadsid hagejad II ja III, et pärast heinategu räägitakse pärandist, kuid mida
nende seletuste kohaselt ei tehtud. Kostjate I ja II seletustest järeldub, et hagejate eest ei varjatud midagi, kuid hagejad ei olnud pärandist üldse huvitatud.
25.Kuna hagejad väitsid hagis, et nad võtsid isa pärandi tegudega vastu, siis olid nad teadlikud pärandi vastuvõtmise tähtajast ja oma pärimisõigusest. Kuna hagejate II ja III seletuste kohaselt pidi pärandiasjade korraldamine toimuma pärast isa surma-aasta heinategu (mis on Eestis suvel), siis seega, kui pärast heinategu ei toimunud pärandi jagamist, nagu ema (kostja I) oli lubanud, pidi neile olema hiljemalt 09.10.1991 (s.o pärast seda, kui lõppes pärandi vastuvõtmise tähtaeg) selge, et neil on õigus jagada pärandvara, kui nad olid sellest tõsiselt huvitatud.
26.Hageja I väide, et ta ei teadnud, kuidas pärimine käib (mis ei ole usutav), ei tähenda seda, et ta poleks pidanud hiljemalt 09.10.1991 olema teadlik oma pärandvara jagamise õigusest. Seega muutus hagejate pärandvara jagamise nõue sissenõutavaks ja kulgema hakkas 3-aastane nõude aegumistähtaeg (TsK § 86) 09.10.1991 kooskõlas TsK §-ga 75 ja lõppes vastavalt TsK § 76 lg-le 1 09.10.1994.
27.Arvestades sellel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 ja selle rakendamise seaduse (TsÜS RakS) § 178 lg 2, aegus hagejate pärandvara jagamise nõue 10 aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest, so. 09.10.2001. Hagi esitati alles 2016.a. Hagejate nõudeõigus pärandvara jagamiseks, samuti pärandvara arvel hüvitise saamiseks on seega aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu jääb rahuldamata ka nõue kohustada kostjaid I ja II andma tahteavaldusi kinnistusraamatu kannete muutmiseks.
28.Kostjate viidatud PärS2009 § 155 ei reguleeri pärandvara jagamise nõude esitamise tähtaega. Hagejate viidatud TsÜS01.07.2002 § 155 lg 1, mis sätestab pärandi nõude esitamise aegumistähtajaks 30 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest, ei kohaldu, kuna selle seaduse jõustumise ajaks oli hagejate nõue juba aegunud. Juba aegunud nõuetele see aegumistähtaeg ei kohaldu.
29.Kuna nõuded pärandvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks on aegunud, on tuvastusnõue, et hagejad on pärandi tegudega vastu võtnud tähtaegselt, õiguslikult perspektiivitu.
30.Õigusrahu huvides märkis maakohus, et tõendatud ei ole, et hagejad oleks võtnud pärandvara tegudega tähtaegselt vastu. Hagejate seletustest ei nähtu, et nad oleks käitunud isa surma järel pärandi vastu võtnud isikutena kui peremehed, seda pärandvara kasutades ja valitsedes. Kostja II selgituste kohaselt ei tundnud hagejad pärandi vastu tegelikult huvi.
31.Tõendatud ei ole, et hageja I võttis pärast isa surma tähtaegselt vastu isa pärandvarana pintsakud. Fotodel olevad pintsakud on seisundis, mis ei vasta 1991.a pintsakute seisundile. Ei nähtu et need oleks kulunud, need on pigem uued. Veenev on kostja I seletus, et YY-l oli vaid üks ülikond, millega ta maeti. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et hageja I ei olnud pärandvarast huvitatud.
32.Hageja II seletuste kohaselt ei asunud ta 6 kuu jooksul pärast isa surma isast järelejäänud asju (vaip, kapi osa) kasutama. Need võttis ta kaasa alles 2016.a. Väide, et pärast isa surma tegi ta majapidamises töid ja kasvatas juurvilju, ei kinnita veenvalt, et ta käitus isa surma järgselt pärandi vastu võtnud isikuna. Hageja II käis isatalus puhkamas ega pidanud vajalikuks tööd teha. See, et kostja I andis lastele toiduks piima, liha ja juurvilja, on peresuhetes tavapärane, kuid ei tõenda pärandi vastuvõtmist selle valdama asumisega.
33.Hageja III võttis isa kodust asju kaasa alles 2016.a. Ta ei tundnud pärandvara vastu tegelikult huvi ja käis isa talus puhkamas. Tõendatud ei ole, et hageja III võttis pärandvara vastu sellega, et käis ja aitas töid teha. See, et hageja III kasvatas isatalus juurvilju, ei tõenda pärandi tähtaegselt vastuvõtmist. Peresuhetes on lastele toidu jagamine tavapärane.
Apellatsioonkaebus
34.Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt paluvad hagejad saata asja tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostjate kanda.
35.Maakohus lahendas asja ebaõigesti, kuna pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamine oli esitatud nõuetest primaarseim.
36.Õige ei ole maakohtu järeldus, et hageja nõue pärandi jagamiseks ja pärandvara eest hüvitise saamiseks on aegunud. Kui hagejad olid pärandi tegudega TsK kehtivuse ajal vastu võtnud, oli neil juba TsK kehtivuse ajal tekkinud omandiõigus pärandvarale sõltumata sellest, kas keegi neid pärandvara omanikena ka tunnustas. Maakohus märkis õigesti, et pärandavara jagamisele kohaldatakse käesoleval ajal kehtivat pärimisseadust, kuid pärimisele endale kohaldub pärandi avanemise ajal kehtinud õigus, kuid ei lähtunud sellest asja lahendamisel. Maakohus jättis seaduste kontekstis ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 155 lg 1, mille kohaselt aegub hagejate nõue alles 30 aasta pärast alates nõude sissenõutavaks muutumist. Ilmselgelt ei saanud see tähtaeg olla hagi esitamise ajaks möödunud.
37.Maakohus leidis ebaõigesti, et pärandi vastuvõtmise fakt ei ole tõendatud. Hagejad tõendasid, et asusid pärandvara valdama kohe pärast isa surma. Maakohus ei põhjendanud, miks ei saa talus toimetamist käsitleda valdamisena TsK § 551 lg 2 mõttes. Põhjendamata on kohtu seisukoht, et peresuhetes on lastele majapidamisest toidu andmine tavapärane. Tegemist oli täiemahulise talumajandusega, mis eeldab iga-aastast tööd ja abi, mida hagejad osutasid. Kohtu järeldus, et kostja III võttis isa meenetekarbi alles 2016.a, on meelevaldne.
38.Kohus leidis ebaõigesti, et tõendatud ei ole asjaolu, et kostja III võttis pärandi vastu sellega, et aitas teha majapidamistöid. Arusaamatu on kohtu hinnang, et kostja III ei käitunud majapidamistöid tehes pärandi vastu võtnud isikuna. TsK § 551 lg-t 2 ei ole õige tõlgendada selliselt, et pärandi vastuvõtmist isiku poolt saab lugeda toimunuks üksnes juhul, kui ta valdab pärandvara teadlikult ja tunneb ennast peremehena. Hagejad selgitasid, et lootsid pärast isa surma pärandiasjades ema peale. Laste peremehetsema hakkamine pärast isa surma oleks olnud kohatu. Kohus tõlgendas menetlusosaliste vande all antud seletusi kostjate keskselt.
39.Kohus ei hinnanud, miks pidi hageja I pintsakute ja kampsuni endale võtmise kohta valetama. Kostja I hageja I väiteid selgelt ümber ei lükanud, vaid kinnitas, et hageja I ja pärandaja olid ühte kasvu. Tõenditena esitatud fotodel, mille kohta kostja I arvamust avaldas, on pintsakute värvid tegelikkusest erinevad pildistamiseks kasutatud mobiiltelefoni iseärasuste tõttu. Kostja I ei pruukinud YY riideid mäletada, kuna tema surmast oli möödunud juba 27 aastat. Arusaamatuks jääb foto järgi pintsakute seisundi määramine. Kohus ei palunud esitada paremaid fotosid või pintsakuid istungile kaasa võtta. Hageja I ei väitnud, et on pintsakuid kandnud või et ta on ameti poolest pintsakukandja. Ta hoidis neid kapis alles mälestusena isast. Ühe pintsaku on hageja I abikaasa tänaseks juba hävitanud, kuna see oli koitanud.
40.Kostjad esitasid oma seletustes palju valeväiteid, kuna nad ilmselt ei soovi hagejatele pärandist midagi loovutada. See, et kostja I rõhutas korduvalt, et kogu vara kuulus pärast YY surma temale, kinnitab, et kostja I varjas pärimisasju hagejate eest ja otsustas nad pärandvarast ilma jätta. On eluliselt usutav, miks ta rääkis pärandist ja maa tagastamisest üksnes oma kahele lemmiklapsele, sh ühe poja naisele. Kui kostja I oleks hagejatele selgelt öelnud, et ta neile pärandist mitte midagi ei anna, oleks hagejatel olnud võimalik oma õigusi kaitsta, esitades notarile pärimisavalduse.
Vastused apellatsioonkaebusele
41.Kostjad I, II ja IV vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
42.Kostja III apellatsioonkaebuse osas seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
43.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
44.Maakohtus ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle: hagejate isa YY suri 08.04.1991 ja testamenti ta ei olnud teinud. Pärimistunnistus anti 17.12.1991 välja ME-le ja TE-le. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidlus on selle üle, kas hagejaid saab lugeda pärandi vastuvõtnuks TsK § 551 lg 2 järgi sama paragrahvi lg-s 3 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul ja kas neil on õigus nõuda pärandvara jagamist.
45.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagejad ei ole tõendanud pärandi vastuvõtmist, st faktilist YY pärandvara valitsema või valdama asumist ja tahet pärandvara vastu võtta kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast.
46.Ringkonnakohus märgib, et hagejate poolt hagiavalduses märgitud asjaolud selle kohta, millal ja millise pärandvara hagejad valitsemise või valdama asumisega vastu võtsid, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega, sh nende vande all antud seletustega.
47.Hagiavalduses tugines hageja I asjaoludele, et ta kasutas isa majavaldust pärast tema surma edasi, hoidis ja kasutas seal koos isaga ostetud traktorit, kostja I andis talle isa riideid ja hageja I kandis neid ning hageja I käis emal abiks heina tegemas. Vande all seletust andes ta kinnitas vastupidiselt hagiavalduses märgitule seda, et pärandi vastu tekkis tal huvi siis, kui ta pidi hakkama ema hooldekodu arveid maksma. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hagejate ema (kostja I) on hooldekodus 2016.aastast.
48.Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et hageja I ei elanud isa YY surma ajal isale kuulunud hoonetes. Tõendamata on hageja I väide, et ta kasutas majavaldust pärast isa surma edasi. Samuti on tõendamata väide, et ta hoidis ja kasutas seal enda traktorit. Politsei- ja Piirivalveameti teate kohaselt hagejal I traktorit ei ole (I kd lk 66). Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja I oleks kandnud majavalduse ja kinnistutega seonduvaid kulusid (sh korrashoiu- ja remondikulud) või maksnud makse. Seletuse kohaselt käis hageja I emal abiks heina tegemas, kuid seda ei saa käsitleda majavalduse kui pärandi vastuvõtmisena.
49.Vastuolulised on ka hageja I väited isale kuulunud pintsakute ja kampsunite äraviimise kohta. Kui hagiavalduses väitis hageja I, et ta kandis isast jäänud riideid, siis apellatsioonkaebuses väidab ta seda, et ta pintsakuid ei kandnud ja hoidis neid kapis alles mälestusena isast. Kohtule esitatud fotol (II kd lk 122) on kaks sinist pintsakut, kuid hageja I seletuse kohaselt sai ta kostja I käest isale kuulunud pruuni ja musta pintsaku (II kd lk 247 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja I veenvalt tõendanud ka kampsunite saamist. Teised hagejad ja kostja I seda ei kinnitanud. Iseenesest asjaolu, et kostja I oli isaga ühte kasvu, millele hageja I apellatsioonkaebuses tugineb, seda ei tõenda. Veenev ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, et kostja I ei pruugi oma abikaasa riideid mäletada. Samuti ei ole veenvad apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et fotol olevate pintsakute värvid ei vasta tegelikkusele pildistamiseks kasutatud mobiiltelefoni iseärasuste tõttu. Kuna TsMS
§ 5 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab, ei pidanud maakohus tegema hagejale I ettepanekut paremate fotode esitamiseks või pintsakute istungile kaasavõtmiseks, nagu ta apellatsioonkaebuses leiab.
50.Samas on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus jääb ebaselgeks osas, milles kohus leidis, et fotol olevad pintsakud ei vasta 1991.a pintsakute seisundile ja need on pigem uued. Kohtuotsusest ei selgu, mille alusel kohus selle järelduse tegi. Ringkonnakohus jätab eelnimetatud järelduse maakohtu otsusest välja.
51.Hageja II tugines hagiavalduses asjaolule, et ta on sünnist kuni tänaseni elanud isale kuulunud majavalduses ja kasutanud kõiki majapidamisriistu ning ta võttis endale isale kuulunud vaiba, diivanilaua ja osa sektsioonkapist. Need asjaolud on vastuolus hageja II vande all antud seletusega, mille kohaselt ta isa surma ajal isakodus ei elanud ja ta tuli sinna elama 11.06.1992, s.o 1 aasta 2 kuud pärast isa surma. Samuti kinnitas hageja II, et ta ei võtnud pärast isa surma endale isast jäänud asju. Vaiba ja osa sektsioonkapist võttis ta kaasa 2016.a, kui kolis Paldiskisse (II kd lk 248). Diivanilaua endale võtmist hageja II oma seletuses ei kinnitanud.
52.Hageja III tugines asjaoludele, et ta jätkas pärast isa surma ema abistamist, võttis osa heinategudest, kasutas aiamaad oma perele juurviljade kasvatamiseks ja võttis pärast isa surma endale ühe osa isale kuulunud kolmeosalisest sektsioonkapist. Vande all 14.01.2019 seletust andes kinnitas hageja III, et ta sai sektsioonikapi osa kaks aastat tagasi ja pärast isa surma võttis ta meenekarbi. Ringkonnakohtu istungil ta täpsustas, et võttis meenekarbi 5 aastat pärast isa surma. Samuti seletas hageja III, et peenramaa oli väike ja see oli emaga ühine.
53.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ema abistamine heinateol ja peenramaal on peresuhetes tavapärane ning seda ei saa käsitleda isast jäänud pärandi vastuvõtmisena. Pärandvara valitsemise all, millel on pärandi vastuvõtmise tähendus, tuleb mõista kõiki pärija toiminguid, mis on teostatud selliselt, nagu seda oleks teinud omanik ise, silmas pidades vara korrashoidu ja normaalset pidamist. Valdamine tähendab faktilise võimu teostamist asja üle: pärandvara äraviimist oma korterisse, pärandaja elamusse elama asumine jms (vt TsK kommenteeritud väljaannet, § 551 kommentaar nr 7 – lk 584).
54.Hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis, on lõppjärelduses õige maakohtu seisukoht, et hagejad ei ole tõendanud pärandi valitsemise või valdamisega vastuvõtmist 6 kuu jooksul pärast isa surma. Ringkonnakohus leiab, et hagejatel tekkis tahe pärandvara vastu võtta alles 2016.aastal, mida kinnitas vande all selgelt ka hageja I. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust poolte väited pärandvara jagamise või alternatiivselt hüvitise saamise hagi aegumise või mitteaegumise kohta, mistõttu ringkonnakohus nendele hinnangut ei anna.
55.Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostja I varjas pärimisasju hagejate eest ja otsustas nad pärandvarast ilma jätta. Kui hagejad ei asunud pärandvara valitsema või valdama, oli neil TsK § 551 lg-te 2 ja 3 järgi sellele vaatamata õigus anda notariaalorganile avaldus pärandi vastuvõtmiseks kuue kuu jooksul sõltumatult teistest pärijatest. Kostjal I ei oleks olnud seaduse järgi võimalik teha otsustusi pärandvara jagamise kohta, st määrata, kes ja mida YY pärandvarast endale saab.
56.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda võrdsetes osades.
57.Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Seega kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
58.Hagejad I ja II vabastati Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2019 määrusega käesolevas asjas apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Mõlemal hagejal tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 900 eurot. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb mõlemalt hagejalt TsMS § 190 lg 4 alusel välja mõista riigilõiv 900 eurot riigituludesse. TsMS § 179 lg 5 järgi peab täitma riigilõivu tasumise kohustuse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Peeter Pällin
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.