Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

Jätta D R ́i menetluskulud võrdsetes osades A E, A E ja T E kanda. Jätta L R ́i menetluskulud võrdsetes osades A E, A E ja T E kanda. IV Jätta A E, A E ja T E menetluskulud nende endi kanda. V Jätta rahuldamata A E, A E ja T E taotlus kaasata menetlusse kolmanda isikuna IM X Grupp. VI Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. VII Välja mõista A Elt riigituludesse lõivu 900 eurot, mis tuleb tasuda riigile 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest ning selle tasumisega viivitamisel tuleb tasuda riigile võlgnetavalt lõivult viivist VÕS § 113 lg 1 II lause järgi alates otsuse jõustumisest kuni lõivu tasumiseni. VII Jõustunud otsus saata p VII osas Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord, tähtaeg Kohtuotsusele peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tuleb te menetlustoiming, mille tarvis menetlusabi soovitakse saada. Toimingu tegemata jätmine ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagejate nõue, põhjendused Nõue A E, A E ja T E esitasid 11.08.2016 (täpsustatud 29.08.18, I kd lk 38jj, 23.01.18, II lk 115) kohtule hagi, milles nad palusid:

3 (12)

2.2.Xtoa kinnistu (registriosa nr x, va OÜ IM X Gruppile kuuluv osa) jagada pärina järgmiselt: T E ́le 1000/6000, A E ́le 1000/6000, A E ́le 1000/6000, H-V E ́le 1000/6000 ja R E ́le 1000/6000 mõttelist osa kaasomandist; 2.3.X kinnistu (registriosa nr x) T E ́le 22333/134000, A E ́le 22333/134000, A E ́le 22333/134000, H-V E ́le 22333/134000, R E ́le 22333/134000, D R ́le 11166/134000 ja L E ́le 11166/134000 mõttelist osa kaasomandist; 3.Kohustada R E andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonda kantud Xsalu kinnistu (registriosa nr x) kinnistusraamatu II jaost olemasoleva omanikukande kustutamiseks ja kanda kinnistusraamatusse uute omanikena: T E 9033/54200, A E 9033/54200, A E 9033/54200, H-V E 9033/54200 ja R E 9033/54200, D R 4516/54200, L E 4516/54200 mõttelise osa kaasomanikuna. 4.Kohustada H-V E ja R E andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonda kantud Xtoa kinnistu (registriosa nr x) kinnistusraamatu II jaost nende kohta tehtud omanikukannete kustutamiseks ja kanda nende asemel kanda kinnistusraamatusse uute omanikena: T E 1000/6000, A E 1000/6000, A E 1000/6000, H-V E 1000/6000 ja R E 1000/6000 mõttelise osa kaasomanikuna.

4 (12)

17.12.1991 väljastas Tallinna notar Tiit Sepp hagejate vendadele M E ́le ja T E ́le pärimistunnistuse, tunnistades nende võrdset õigust mõttelistele osale U E vallasvarast koosnevast pärist, mille hulka kuulus praegusel X kinnistul asunud majavaldus, mis koosnes 1 korruselisest elamust, laudast, kuurist, küün-keldrist, aidast ja kaevust. 1992.a. suri M E, tema päri päris abikaasa D R ja tütar L R ( E; kostjad 3 ja 4). Hagejate ema HV E (kostja 1) volitas R E ́t (kostja 2) esitama Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõratud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni (ÕVVTK) avaldust U E isalt õigusvastaselt võõratud maade tagastamiseks Avalduses märkis R E sihilikult ebaõigesti, et peale kostja 1 ei ole teisi isikuid, kes omaksid õigust õigusvastaselt tagastamisele kuulunud maadele, ORAS § 8 lg 2 p 3 kohaselt tuli õigustatud subjektideks lugeda lisaks U E abikaasale ka võrdsetes osades tema lapsed, sh hagejad. 14.12.1994 Harju Maavalitsuse otsusega nr 6019 tunnistati hagejate ema (kostja 1) omandireformi seaduse § 7 alusel õigustatud subjektiks kogu U E isa E Rile kuulunud ja õigusvastaselt võõratud maa pärijana (otsus lisatud). 04.10.2001.a. loovutas kostja 1 notariaaldokumendiga nr 8132/2001 kogu 14.12.1994 Harju Maavalitsuse otsusega nr 6019 omandatud nõudeõiguse endise kinnistu nr x, x maaüksuse, asukohaga x (x), missuguse terviklik suurus oli 32,64 ha, poeg T Ele, kelle abikaasa oli kostja 2 R E. Hagi esitamise ajaks olid hagejate vennad M E ja T E mõlemad surnud. Hagejatele teadaolevalt on surnud T E tütar loobunud pärist, päri võttis vastu tema abikaasa R E. Surnud M E järelt päris tema abikaasa D R ja tütar L R (E). Peale U E surma tundsid hagejad huvi, mis saab nende isa pärist. Kui nad üritasid sellel teemal suhelda ema ja teiste vendadega, ei saanud nad nende käest selgeid vastuseid. Öeldi, et isa oli teinud testamendi ja teil pole pärist saada midagi. Hagejad leppisid ekslikult olukorraga, sest nad ei tulnud selle pealegi, et ema, teised vennad ja nende abikaasad on omavahel kokku leppinud, et ülejäänud lapsed jäetakse pärist üldse kõrvale. Ka pärimisasja menetlenud notar Tiit Sepp ei informeerinud hagejaid M E ja T E poolt algatatud pärimismenetlust, mistõttu need kaks venda pärisid kinnistamata majavalduse. Kõik olulised hagis märgitud asjaolud on hagejad tuvastanud alles hagi ettevalmistamise käigus, saades arhiividest päringute peale dokumente jne. Hagejad kinnitavad, et neil on alates U E surmast olnud kindel tahe saada osa tema pärist, kuivõrd neil on isakoduga, kus möödus nende lapsepõlv, endiselt tugev hingeline side. A E kasutas peale isa surma majavaldust edasi, hoides ja kasutades seal koos isaga ostetud traktorit TD-20, mille R E hiljem temalt ära võttis. Pärast surma andis kostjast ema temale isast allesjäänud riideid, kuna ta oli isaga ühte kasvu. Hageja võttis isa riided vastu ja kandis neid. Peale isa surma käis emal abiks heina tegemas jne. A E elas alates sünnist saati kuni 2017 aastani U Ele kuulunud majavalduses, kasutas kõiki majapidamisriistu ja võttis endale isale kuulunud vaiba, diivanilaua ja osa sektsioonkapist. T E jätkas pärast isa surma isakodus emal (kostja 1) abiks käimist, võttis osa heinategudest kuni 2000 aastani, mil loomapidamine lõppes. Kasutas peale isa surma aiamaad enda perele juurviljade kasvatamiseks. Aiamaa kasutamise lõpetas hiljuti, kui talle sai selgeks, et vennad ja vennanaine R E olid teda ja teisi lapsi päriga petnud ja neid kõigest ilma jätnud. Pärast isa surma võttis endale ühe osa isale kuulunud kolmeosalisest sektsioonkapist 5 (12)

Hagejad esitasid alternatiivse nõude. Eksperdi arvamuse kohaselt oli endise x taluvalduse kinnistu nr x maaüksuste tagasinõude väärtus 08.04.1991 - 04.10.2001, 2017.a. seisuga võrreldavas vääringus kokku 297235 eurot. Arvestades, et U El oli koos endise abikaasaga kokku 5 (viis) last ja ta testamenti ei teinud, kuulus tema nõudeõigus õigusvastaselt võõratud x talundi tagasisaamiseks jaotamisele ORAS § 8 lg 2 p 3 alusel võrdsetes osades üleelanud abikaasa ja 5 lapse, seega kuue isiku vahel. Arvestades, et kogu U E pärvarasse kuulunud nõudeõiguse väärtus täna kehtivas vääringus oli kokku 297 235 eurot, pidi õiglase pärvara jagamise korral iga pärija saama vara vähemalt 49 539 euro väärtuses. Arvestades seda, et hagejad ei ole U E pärisse kuulunud nõudeõigusest pärvara ebaõiglase jagamise tulemusel midagi saanud ja nimetatud pärvara jagasid hagejaid kaasamata omavahel ära kostjad, on igal hagejatel tekkinud õigus nõuda teistelt PäRS § 159 lg 4 järgi kaaspärijatelt saamata jäänud päri eest hüvitist 49 539 euro ulatuses juhul, kui kohus leiab, et pärvaraks olnud nõudeõiguse realiseerimise tulemusel tekkinud kinnistute jagamine kõigi pärijate kaasomandisse ei ole võimalik. Kostjate arvamused Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja nõue pärvara jagamiseks on lõppenud, sest hagi on aegenud (I kd lk 54-62 eriti lk 58,58, esitatud 05.10.2016, 31.08.17, II kd lk 73, 105, 217-218). Teiseks ei ole tõendatud, et hagejad oleksid tähtaegselt pärvara vastu võtnud. Kostjad H.-V. E, R. E, L. E leidsid, et nõutavat vara pole ka päranvarasse kuulunud ( II kd lk 73 31.08.17). Lisaks väitsid H.V. E, R. E, L. E, et pärimist ei ole hagejate eest varjatud, mingist testamendist pole keegi rääkinud. Pintsakud, mida väidab X E olevat isa pärvarana saanud, ei ole U. E pintsakud. Ülikond ja pintsak, mis isal oli - sellega ta ka maeti. Selliseid pintsakuid, mille kohta esitas hageja A E fotod, ei olnud ka kaubandusvõrgus müügil isa elu-ja surmaajal. A E ei käinud heinateol abiks, ei võtnud ka ema juures süüa. A E ei elanud majavalduses, mis kuulus U. Ele. 1984-1991a. lõpuni või 1992a. alguseni elas ta kortermajas asulas. Fotodel esitatud diivanilaud ei pärine U. E ja H.-V. E majapidamisest, vaip ja sektsioonkapp on ostetud H.-V. E rahadest ja olid tema majapidamises kuni tema hooldekodusse minekuni 2016.a. Need on sealt ära viidud tema nõusolekuta ja ta tahab neid tagasi. T E on kasutanud aiamaad paari peenra tegemiseks, mille keelamiseks tema ema mingit põhjust ei näinud. Ka T. E on viinud osa sektsioonkapist ära ilma selle omaniku H-V E nõusolekuta ja ka temal tuleb sektsioonkapi osa tagastada selle omanikule. Samuti pole kumbki tütar majapidamises kunagi abi pakkunud. Fotol esitatud karpi pole H-V E oma kodus kunagi näinud. Hagejad ei ole maja ega maade suhtes kunagi huvi tundnud, kuna pole soovinud võtta mingeid kohustusi, mis omandiga kaasnevad. R E ei ole kedagi isakodust välja ajanud ega kellegi traktorit ära võtnud. Nimetatud traktori osas alustati A E avalduse põhjal menetlust, mis lõpetati. Mõistetamatu on hagejate etteheide R Ele, et pole nende eest omandireformi menetluses avaldusi esitanud. Nõudeõigus ei kuulunud pärvara hulka. Hagejate poolt osundatud nõudeõigus tekkis Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõratud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusest 6 (12)

14.detsembril 1994.aastal. Vastav tõend on juba menetluses esitatud. Omandireformi käigus hagejad oma oletatavat nõuet maksma pannud ei ole. Seda ei ole võimalik te käesolevas menetluses. Hagejate poolt esitatud kirjalik dokument, mis on pealkirjastatud kui „Eksperthinnang x talund“ . Eksperthinnang pole tõsiselt võetav, sest ekspert ei tea dokumendis läbivalt sõna „kinnistu“ õigekirja. Hinnang põhineb ühe hageja esitatud ebaõigetele väidetele (aeti isakodust välja). Kinnistute väärtuse hindamise aluseks on võetud ühe kinnisvaraportaali kuulutuste pakkumised ja suvaliselt valitud artiklid meediast. Hinnangust ei ole võimalik üldse aru saada, millistest objektiivsetest lähteandmetest, millise asjakohase metoodikaga järelduses esitatud tulemuseni jõutakse. Nii pärvara jagamise kui päri vastuvõtmise fakti tuvastamise nõue on esitatud aegunult ja kostjad taotlevad asjas aegumise kohaldamist. Olukord, kus 27 aastat pärast päraja surma ja poolteist aastat pärast hagi kohtusse esitamist, nõuet alles formuleeritakse ja otsitakse tõendeid, on ilmselgelt oma menetlusõiguste pahatahtlik kasutamine. Menetluskulud tuleb jätta hagejate kanda. Kohtu põhjendused Kohtu hinnangul on oluline see, kas päri jagamise nõue ja alternatiivselt esitatud hüvitusnõue on aegunud, sest sellest sõltub kas hageja tuvastusnõudel on perspektiivi. Seega vaatleb kohus esimesena, kas pärvara jagamise nõue on aegunud (I), seejärel võtab kohus seisukoha selle kohta, kas hageja saab nõuda hüvitist, tahteavalduste andmise kohustamist (II) ja lõpuks võtab kohus õigusrahu huvides seisukoha, kas hagejate tuvastusnõue on tõendatud (III). I Päri jagamise hagi on esitatud 11.08.2016.a. 01.01.2009 kehtiva Pärimisseaduse § 180 lg 1 järgi kohaldatakse pärimisel päri avanemise ajal kehtinud õigust kui seadusest ei tulene teisti ning § 184 sätestab, et kui pär on avanenud enne 2009. aasta 1. jaanuari ja kaaspärijate õigusi teostatakse, kohustusi täidetakse või pärvara jagatakse pärast 2009. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse käesoleva seaduse §-de 147–157 ja 159–161 sätteid. Seega käesolevale päravara jagamisele kohaldub käesoleval ajal kehtiv pärimisseadus, kuid pärimisele endale kohaldub päri avanemise ajal kehtinud õigus. U E suri 08.04.1991 (I kd 22, surma tõend) ja testamenti ei teinud (vaidlus puudus). Pärimistunnistus on antud välja 17.12.1991 (I kd lk 21) notar T. Sepa poolt M Ele, T Ele. Sellele ajal, kui U. E suri, kehtis ENSV Tsiviilkoodeks (TsK), mille § 532 järgi avanes pär päraja surmaga. Nii avanes U. E pär TsK § 532 järgi 08.04.1991. Seega tuleb alates 01.01.2009 kehtiva PärS § 180 lg 1 järgi pärimisele kohaldada viidatud ENSV TsK sätteid. Vaidlus puudus selles, et hagejad on U E lapsed, kes on TsK § 536 lg 1 p 1 järgi tema seadusjärgsed pärijad. TsK § 551 lg 1 järgi pidi pärija päri omandamiseks päri vastu võtma, milleks oli sama seaduse lg 2, 3 järgi 6-kuuline tähtaeg arvates päri avanemisest ja mille vastuvõtu sisuks oli pärvara valitsema või valdama asumine või notarile pärvara vastuvõtmise avalduse esitamine. Seega oli TsK § 551 lg 1, 2, 3 järgi hagejatel aega pär vastu võtta kuni 08.10.1991 (kaasa arvatud). Selleks, et hinnata kas ja millal pidi hagejad saama aru, et neil on õigus pärvara jagada, on oluline, 7 (12)

millal nad pidid oma õigustest teada saama. TsK § 81 järgi oli hagi aegumise tähtaeg 3 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest ja TsK § 86 järgi tekkis hagemisõigus päevast, mil isik sai või oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Hagejad väitsid tõsikindlalt hagis, et nemad võtsid isa päri vastu faktiliste tegudega pärast isa surma tähtaegselt, seega pidid nad olema teadlikud oma õigusest pärida ja pärvara jagada. Kohtus andis hageja A E seletusi, et pärast isa surma hakkas ta kandma isa pintsakut, tegi isatalus traktoriga töid, kuid maja jagati vendadele. Ta seletas, et mingeid kokkuleppeid pärijatega ei olnud ja maja jäi emale. Seega oli ta teadlik sellest, et temal, kes väidetavalt võttis tegudega päri vastu, on õigus pärvara jagada. Kostja R E seletuste kohaselt ei olnud mitte keegi hagejatest huvitunud U E pärist ja seetõttu pole neid ka pärimistunnistusel kirjas. Nii ei ole usutav A E seletus, et ta ei teadnud kuidas pärimine käib. Hageja A E seletas, et isa surma järgsel suvel veel midagi kokku ei lepitud ja ema (kostja 1) oli öelnud, et pärast heinategu kavatsetakse rääkida päri jagamisest. A E seletas, et ta teadis, et pär jagati pärast heinategu ära, sest ta tundis huvi selle vastu kas tema ka midagi saab (II kd lk 248). Hageja T E seletas, et lootis, et ema teeb päri ausalt ära, et ta käis pärast isa surma isakodus peenraid, heina tegemas, ja kui ta oli ema käest küsinud, mis päris saab, oli ema vastanud, et ei tea. T E seletas, et ta ei tea, et pärast heinategu oleks arutatud nn päri asja. Kostja H-V E seletas vande alla, et ta pole kordagi laste eest varjanud pärimist, ja kui U E suri, siis elasid majas kaks poega M ja T ning teised lapsed ei küsinud midagi päri kohta. Kostja R E seletas vande all, et kuigi A ja T käisid küll pärast isa surma isa talus, ei pidanud nad end peremeesteks. Hinnates hagejate seletusi vande koos H X E ja R E seletustega kogumis, leiab kohus, et kõik hagejad olid teadlikud isa surmast ja sellest, et isal oli maja, mida pärida, sj oli A E teadlik, et maja said teised vennad, samuti teadsid A E ja T E, et pärast heinategu räägitakse pärist, kuid mida nende seletuste kohaselt ei tehtud. H- V E ja R E seletustest järeldub, et hagejate eest ei varjatud midagi, kuid hagejad ei olnud üldse huvitatud U. E pärist. Kuivõrd hagejad on hagis tõsikindlalt väitnud seda, et nad võtsid tegudega isa päri vastu, siis olid nad teadlikud oma päri vastuvõtmise (6-kuuline tähtaeg saabus 08.04.91) tähtajast ja oma pärimisõigusest. Kuna A E ja T E seletuste kohaselt pidi päri asjade korraldamine toimuma pärast isa surmaaasta heinategu (mis on Eestis suvel), siis seega, kui pärast heinategu ei toimunud päri jagamist nagu ema (kostja 1) oli lubanud, pidi neile olema hiljemalt 09.10.1991 (so pärast seda kui 08.10.1991 lõppes päri vastuvõtmise tähtaeg), selge et neil on õigus jagada oma pärvara, kui nad olid sellest tõsiselt huvitatud. Kuna R E seletuse kohaselt ei olnud hagejad huvitatud isa pärist ja ema H-V E seletuste kohaselt ei varajanud tema laste eest midagi, siis leiab kohus, et A E arvamus, et ta ei teadnud kuidas pärimine käib (mida kohus ei pidanud usutavaks), ei tähenda seda, et ta poleks pidanud hiljemalt 09.10.1991 olema teadlik oma pärara jagamise õigusest. Eeltoodu alusel leiab kohus, et õigus pärvara jagada ehk hagejate pärvara jagamise nõue muutus sissenõutavaks ja TsK § 86 ja 3-aastane nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 09.10.1991 kooskõlas TsK §75 ja lõppes vastavalt TsK § 76 lg 1 09.10.1994. Selleks ajaks kehtis juba tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS), mis hakkas kehtima 01.09.1994 ja mille järgi oli hagi aegumise tähtaeg § 113 lg 1 järgi 10 aastat. Selle TsÜS RakS § 178 lg 2 sätestas, et kui enne 01.09.94 kehtinud aegumistähtaega ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem tähtaeg, siis kohaldatakse pikemat tähtaega. Antud juhul ei olnud varem kehtinud TsK –i järgne aegumistähtaeg lõppenud selleks ajaks kui hakkas kehtima 01.09.94 TsÜS. Kuna tolle TsÜS § 113 lg 1 järgi oli aegumistähtaeg 10 aastat, siis kohalduski päri jagamisele 10-aastane aegumistähtaeg. Arvestades TsÜS § 113 lg 1 ja TsÜS RakS § 178 lg 2, pidi vaidlusaluses asjas hagejate pärvara jagamise nõue aeguma 10 aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest, st 09.10.1991 alates lõppes 10 -aastane tähtaeg vastavalt 09.10.2001. Hagi on esitatud kohtule alles 2016.a. Nii on hagejate nõudeõigus pärvara jagamiseks aegunud ja tuleb 8 (12)

jätta rahuldamata. Mis puudutab kostjate viidatud alates 01.01.2009 kehtiva PärS § 155 ja selle lg 2, 3, siis need sätestavad pärvara jagamise tähtajad kui on pärijatel on pärvara jagamise tähtaja piirangu kokkulepe (lg 2) või see tähtaeg on määratud testamendi või pärimislepinguga lg 3), Need sätted ei reguleeri pärvara jagamise nõude esitamise tähtaega. Sellist tähtaega ei tulenenud ka enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseadusest. Mis puudutab hageja väidet, et asjas kohaldub alates 01.07.2002 kehtiv TsÜS § 155 lg 1, mis sätestab päri nõude esitamise aegumistähtajaks 30 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest, siis märgitud säte ei kohaldu, sest nõue aegus 09.10.1991 ja märgitud 3-aastane aegumistähtaeg kehtib alates 01.07.02 kui kehtima hakkas eelviidatud TsÜS ja Võlaõigusseadus. VÕS RakS § 9 ei tulene, et märgitud aegumistähtaeg kohalduks seisuga 01.07.02 aegunud nõuetele. Eeltoodu tõttu jääb rahuldamata hagejate nõue päravara jagamiseks. II Kuna ülaltoodud nõude jättis kohus rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka hagejate nõue kohustada R E ning H- V E andma tahteavaldused kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja uute omanike kannete tegemiseks KRS § 34.1 järgi ja tahteavalduste asendamiseks kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 järgi. Hagejad palusid juhuks kui kohus leiab, et kinnistuid, mille jagamist nad soovivad, ei ole võimalik jagada, et siis tuleb mõista igale hagejale välja hüvitist 49539 € solidaarselt kostjatelt U E pärvarasse kuulunud nõudeõiguse väärtuse eest PärS § 159 lg 4 järgi (kui pärvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema päriosast, on pärija kohustatud maksma teistele pärijatele rahalise hüvitise). Kuna kohus leidis, et hagejate pärvara jagamise nõue oli aegunud, siis on samuti aegunud hüvitisnõue pärvara eest TsKS § 84, 86 ja 01.09.1994 kehtinud TsÜS § 113 lg 1, TsÜS Raks § 178 lg 2 järgi. Ka märgitud nõue jääb selle tõttu rahuldamata. Kuna kohus leidis, et hagejate nõuded jagamiseks, hüvitise saamiseks on aegunud ja hagejad ei saa seetõttu nõuda ka kinnistusraamatu kannete tegemiseks kostjatelt tahteavaldust ja selle asendamist kohtulahendiga, siis ei saa rääkida hagejate õigusest tuvastada, et nad on päri tegudega vastu võtnud tähtaegselt, kuivõrd sellisel nõudel ei ole õiguslikku perspektiivi. Eeltoodu tõttu tuleb juba ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata päri vastuvõtmise tuvastamise nõue. III Õigusrahu huvides kontrollib kohus, kas hagejad võtsid U. E päri vastu tähtaegselt TsKS § 551 lg 1-3 järgi tegudega. Hageja A E andis kohtus seletusi selle kohta, et ta ei mäletanud, mis aastal isa suri. Seletuste kohaselt võttis ta 90.-ndal aastal kampsunid ja pintsakud pool aastat pärast isa surma. Seletas, et fotodel olevad pintsakud (II kd 120-122) on tema omad, kuid kuulusid varem isale. Veel seletas ta, et käis iga kord isal abiks töid tegemas traktoriga, mis paberite järgi kuulus A Ele. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate järgi nr 15231701248 pidas ta samuti traktorit enda omaks (IK lk 66-68) ). Tema seletustest nähtuvalt ei räägitud pärimisest midagi, isast järgi jäänud maja jagati vendade vahe. Kostja H. V. E seletas vande all, et pärimist ei varjatud laste eest. Seletuste kohaselt oli abikaasal Ul üks ülikond ja sellega ta maeti, fotodel olevad pintsakud ei 9 (12)

olnud talle tuttavad. Ta seletas, et kui abikaasa suri, läks maja talle, oli kolhoosi aeg. Veel seletas ta, et A ega A ei käinud heina tegemas ja et keegi polnud töödest huvitatud. Kostja R E seletas vande all, et hagejad ei olnud huvitatud isa U E pärist ja alles siis kui tema abikaasa T suri, tuli A ja tahtis saada höövelpinki, mida talle ei lubatud. Hinnates A E seletusi koos H. V. E ja R. E seletustega kogumis, leiab kohus, et asjas ei ole tõendatud A E seletustega tema väide, et ta võttis pärast isa surma tähtaegselt vastu isa pärvarana fotodel nähtud pintsakud. Kohus leiab, et fotodel nähtavad pintsakud on seisundis, mis ei vasta 1991.aasta pintsakute seisundile, kuivõrd ei nähtu et need oleksid kulunud, need on pigem uued. Peale selle on kohtu arvates veenvad U. E lese H.V. E seletused, et U. El oli vaid üks ülikond, mille hulka kuulub ka pintsak ja millega ta maeti. Kohtul puudub alus kahelda, et ta teadis, millised rõivad tema abikaasal olid. Tumedas ülikonnas isa matmist seletas ka A E ise. A E seletustest ei nähtu, et käitus isa surma järgselt päri vastuvõtnud isikuna kui peremees seda pärvara kasutades, valitsedes. Tema enda seletus sellest, et vendade vahel jagati maja ja et ta ei teadnud isa surma aega ja kus ta ütles, et 90.-ndal (isa aga suri 08.04.1991) sai ta pintsakud, kinnitab seda, et tegelikult ei olnud ta huvitatud isa pärvarast. Märgitu on kooskõlas R. E seletusega, et ei A, A ega T E polnud U E pärist huvitatud. Kohtu hinnangul on seega R. E ja H.-V. E seletustega ümber lükatud A E väited, et ta võttis tegudega vastu ja asus isa U. E pärvara valdama, kasutama tähtaegselt 6 kuu jooksul pärast U. E surma. A E seletas kohtule, et pärast isa surma tegi ta majapidamises töid, kasvatas juurvilju ja kartuleid. Kui isa suri, siis ei elanud ta isakodus. 11.06.1992 kolis ta X tallu. Ta seletas, et kui ta sealt elamast ära läks, ei võtnud ta kaasa isa asju. Kui ta 2016. aastal läks xe elama, siis võttis ta kaasa isa asju: sektsioonkapi osa, vaiba (fotod II kd lk 120, 121, 215). Tema seletuste kohaselt pidi jutt pärist toimuma pärast isa surmale järgneva heinateo lõppu. Seega nähtub tema enda seletustest, et 6 kuu jooksul pärast isa surma ei asunud ta kasutama isast järelejäänud asju nagu vaip, kapi osa, sest need võttis ta kaasa alles 2016.a. Nii võib tema seletustest järeldada, et päri asjadega tuli tegelema hakata pärast heinategu mis on Eestis suvel. H.V. E seletuste kohaselt andis tema kui ema lastele ikka söögipoolist (piima, liha, juurvilja) nii kaua kui anda oli ja kui anda polnud, siis ei tuntud ka huvi. Ta seletas, et A ei käinud heina tegemas. Kostja R. E seletas, et A E käis küll isatalus, kuid sisuliselt puhkamas, sest oli öelnud, et ta võib seda te, samal ajal kui R pidi tööd tegema. R. E seletas, et kuivõrd hagejad ei tundud isa päri vastu mingit huvi, siis ei ole neid ka pärimistunnistusel. Hinnates A E seletusi koos H. V. E ja R. E seletustega, leiab kohus, et asjas ei ole tõendatud A E seletustega tema väide, et ta võttis pärast isa surma tähtaegselt vastu isa pärvarana isale kuulunud vaiba, diivanilaua ja osa sektsioonkapist, sest tema enda seletuste kohaselt toimus see alles 2016.a. kui ta kolis Paldiskisse. Tema seletus, et pärast isa surma tegi ta majapidamises töid, kasvatas juurvilju, ei kinnita siiski veenvalt, et ta käitus isa surma järgselt päri vastuvõtnud isikuna kui peremees seda pärvara kasutades, valitsedes. Kohtu hinnangul tõendavad R. E seletused, et A E käis isatalus puhkamas ega pidanud vajalikuks tööd te ja et teda pole pärimistunnistusel kirjas, asjaolu, et tegelikult polnud A E isa pärist huvitatud. Asjaolu, et A E kasvatas isatalus juurvilja, ja nagu H. V. E seletas, et andis ikka lastele toiduks piima, liha, juurvilja, on tavapärane peresuhetes, kuid ei tõenda A E väiteid, et ta võttis tegudega vastu ja asus isa U. E pärvara valdama, kasutama tähtaegselt 6 kuu jooksul pärast U. E surma. T E seletustest vande all nähtub, et pärast isa surma käis ta abiks heinateol, juurvilju ja kartuleid kasvatas oma tarbeks. Ta seletas, et pärast isa surma, ei andnud ema päri kohta selget vastust, nad lootsid, et ema teeb ausalt päri ära. T. E seletas, et kui A ära kolis, siis sai ta osa sektsioonkapist. Lisaks jäi talle pärast isa surma talle meenetekarp (II kd lk 214 foto), mille ta võttis mälestuseks. 10 (12)

Kui hinnata tema seletusi koos A E seletustega, mille järgi A E sai isa sektsioonkapi osa, kui ta x kolis 2016.a, siis leiab kohus, et osa sellest varast võttis T E enda valdusse alles 2016.a. mitte 6 kuu jooksul pärast isa surma. Mis puudutab meenetekarbi võtmisesse, siis ei ole kohtu hinnangul usutav, et hageja võttis selle pärast isa surma 6 kuu jooksul, sest asju isakodust käis ta võtmas alles 2016.a. kui tema ja A E võtsid endaga kaasa osa sektsioonikapist. Kostja R. E seletuste kohaselt ei tundnud T E huvi pärvara vastu, käis isatalus puhkamas, sest oli öelnud, et ta võib seda te samal ajal kui R pidi seal tööd tegema. H.V. E seletuste kohaselt andis tema kui ema lastele piima, liha, juurvilja nii kaua kui anda oli, kui anda polnud, siis ei tuntud ka huvi ning seletas, et T käis ja aitas töid te. Kohus leiab T E, R. E, H. –V. E seletusi kogumis hinnates, et tõendatud pole T E väide, et tema võttis pärast isa surma tähtaegselt vastu isa pärvara sellega, et ta aitas te majapidamistöid. Nimelt ei kinnita tema seletus veenvalt, et pärast isa surma majapidamises töid tehes käitus ta isa surma järgselt päri vastuvõtnud isikuna kui peremees pärvara kasutades, valitsedes. Kohtu hinnangul kinnitavad R. E seletused osas, et T E käis isatalus puhkamas ega pidanud vajalikuks seal tööd te ja asjaolu, et teda pole pärimistunnistusel kirjas, tema väidete ja asjaolu, et tegelikult polnud T E isa pärist huvitatud. Ainuüksi asjaolu, et T E kasvatas isatalus juurvilja, ei tõenda T E väiteid, et ta võttis tegudega vastu ja asus isa U. E pärvara valdama, kasutama tähtaegselt 6 kuu jooksul pärast U. E surma. Nimelt on peresuhetes tavapärane, et lastele antakse/jagatakse oma majapidamisest toiduks piima, liha, juurvilja, nagu seletas seda H. V. E, kes ütles, et andis lastele juurvilja, piima, liha. Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas ei ole tõendatud, et hagejad võtsid TsK § 551 lg 1-3 järgi 6 kuu jooksul pärast U E surma (08.04.1991) vastu tema pärvara tegudega märgitud sätete tähenduses. Seega jääb nende nõue, milles nad palusid tuvastada, et nad on tegudega vastu võtnud U E päri, mille tulemusel on nad U E seadusjärgsed pärijad, rahuldamata. Kohus ei anna hinnangut - poolte väidetele X nr 9-A taluvalduse turuväärtuse kohta ja selle kohta esitatud asjatundja arvamusele ja selle lisadele (II kd lk 123-213), Samuti ei anna kohus hinnangut poolt väietele sellest, kes ja mis asjaoludel esitas vara tagastamise avalduse ja kes vara tagasi sai, samuti väidetele sellest, mis pärvarasse võis kuuluda ning esitatud tõenditele (omandireformi käigus kogutud tõendid, I kd 17-20, 24-25, I kd lk 69, 70-79, kinnistusraamatu väljavõtted, I kd 80-82,103-105, II kd lk 75-77 hoolduskulude tõendid, I kd lk 85-87)

Kolmanda isiku kaasamise taotluse lahendamine TsMS § 216 lg 1 sätestab, et pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, võib kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Kohus leiab, et hagejate taotlus (II kd lk 78) kaasata menetlusse kolmanda kinnistu nr x kaasomanik IM X Grupp, ei ole TsMS § 216 lg 1 tulenev kolmanda isiku menetlusse kaasamise alus; peale selle on ka hagejad ise esile toonud, et IM X Grupp pole pärimise teel märgitud kinnistu osa saanud. Seega ei puuduta vaidlus teda. Menetluskulude jaotus, asja hind, riigilõivu tasumisest vabastamine 11 (12)

Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 1 on iga hageja kohta 38341 eurot (I kd 193, II kd lk 51). Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate ja kostjate menetluskulud hagejate kanda selliselt, et iga hageja kannab võrdses ulatuses iga kostja menetluskulud. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2, lg 2).

Kohus andis määrusega 07.06.17 (II kd lk 50) menetlusabi A Ele hagi esitamisel lõivu tasumiseks summas 900 eurot. Kooskõlas TsMS § 179 lg 1, 5, 9 § 190 lg 4 tuleb riigilõiv 900 eurot temalt riigituludesse välja mõista ning see tuleb tasuda riigile 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest ning selle tasumisega viivitamisel tuleb tasuda riigile võlgnetavalt lõivult viivist VÕS § 113 lg 1 II lause järgi alates kohtulahendi jõustumisest kuni lõivu tasumiseni. digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tallinna RK 19.12.2019 lahendiga.

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.