Avaldaja (võlgnik): XX (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andrei Petrov Usaldusisik: NN Võlausaldajad: Kohtutäitur Marek Laanemets Kohtutäitur Katrin Vellet AS Eesti Energia Kohtutäitur Hille Kudu Kohtutäitur Risto Sepp MM OÜ Omega Invest
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XX taotlus määruskaebemenetluses kohtuistungi korraldamiseks.
2.Tühistada Harju Maakohtu 05.06.2019 määrus ja saata tsiviilasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks.
3.XX määruskaebus rahuldada.
4.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 21.09.2012 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot. 02.06.2013 määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus, algatati kohustustest vabastamise menetlus ning nimetati võlgniku usaldusisikuks NN. Määruse kohaselt on võlgniku võlausaldajatel tunnustatud nõuete eest jäänud saamata raha järgmiselt: kohtutäitur Marek Laanemets 123,68 eurot, 0,86%; kohtutäitur Katrin Vellet 90,50 eurot, 0,63%; AS Eesti Energia 277,04 eurot, 1,92%; kohtutäitur Hille Kudu 620,11 eurot 4,31%; kohtutäitur Risto Sepp 86,84 eurot 0,60%; MM 9838,09 eurot, 68,32%; OÜ Omega Invest 3364,71 eurot, 23,36%.
2.Harju Maakohus määras 16.07.2018 kirjaga võlgnikule tähtaja teatamaks, kas võlgnik taotleb enda kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ning pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist.
3.Usaldusisik esitas 17.09.2018 maakohtule aruande perioodi 01.01.2018 kuni 02.07.2018 kohta. Aruandest nähtuvalt töötab võlgnik D OÜ-s autojuhina ja tema töötasu suurus 2017. aastal oli 462,48 eurot kuus ja 2018. aastal 492 eurot kuus. Aruandest nähtub, et nimetatud perioodil võlausaldajatele väljamakseid tehtud ei ole.
4.Võlgnik esitas 18.09.2018 maakohtule taotluse kohustustest vabastamiseks või alternatiivselt kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks. Võlgnik tegi ka ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, mille kohaselt tasub võlgnik võlausaldajate nõuete katteks 3600 eurot maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 100 eurot kuus. Kompromissi täitmisel on võlausaldajate nõuded rahuldatud 25% ulatuses.
5.Võlausaldaja OÜ Omega Invest ei nõustu võlgniku võlgadest vabastamisega, sest võla katteks ei ole laekumisi toimunud ja võlgnik ei ole üles näidanud huvi võlgnevuse likvideerimiseks.
6.Maakohtu 08.11.2018 toimunud kohtuistungil teatas võlausaldaja AS Eesti Energia, et on nõus kompromissi sõlmimisega.
7.Teised võlausaldajad kohtule vastust võlgniku kohustustest vabastamise taotluse kohta ei esitanud. Maakohtu määrus
8.Maakohus lõpetas 05.06.2019 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ja kohustustest vabastamise menetluse käigus täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Maakohus viitas PankrS §-le 175 lg 1, lg 2 p 2, lg 5, 7, 8, §-le 173 lg 1, VÕS §-le 104 lg 4 ja 5. Võimalus vabaneda oma kohustustest ei ole pankrotiseaduses ettenähtud korras eelduslikult iga võlgniku õigus. Võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik asus tööle 2015. a ja võlgniku selgituste kohaselt oli tema töötasu alati minimaalne. Võlgniku selgituste kohaselt tasus ta elatist oma lastele ning teistele võlausaldajatele raha ei jätkunud. Maakohus asus seisukohale, et võlgnikul oli võimalik tasuda igale võlausaldajale jõukohaseid summasid selle asemel, et maksmist üldse vältida. Võlgniku maksejõudlust kinnitab asjaolu, et ajahetkel, kui on möödunud 5 aastat ning otsustamisel on võlgadest vabastamine, leiab võlgnik igakuised vahendid oma võlgade maksmiseks graafiku järgi igale võlausaldajale, kuid jääb ebaselgeks, miks seda polnud võimalik teha nt juba alates aastast 2016, kui võlgnikul lõppes ülalpidamiskohustus ühe lapse suhtes. Võlgniku selgitustest ei ole aru saada, millest lähtuvalt oleks tal nüüd raha võlausaldajate nõuete osaliseks rahuldamiseks, kui eelneva viieaastase perioodi ajal see võimalus puudus. Maakohus märkis, et ei pea võimalikuks kohustustest vabastamise menetluse pikendamist, sest võlgniku käitumine kohustustest vabastamise menetluse kestel ei anna alust arvata, et võlgnik asuks oma kohustuste täitmisele täiendava aja sees. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-19-16 avaldanud seisukohta, et PankrS § 175 lg 5 rakendamiseks peab kohus tuvastama, et võlgniku käitumises esineb raske süülise käitumise tunnuseid ja asjas nr 3-2-1-31-16 tõi Riigikohus välja, et raskelt süüline käitumine tähendab tahtlust või rasket hooletust. Võlgnik on PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt rikkunud ega ole põhistanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust. Võlgnik ei ole menetluse jooksul andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata. Elatise tasumine on oluline, kuid ei võta võlgnikult kohustust tasuda teistele võlausaldajatele. Ei saa tõesti eeldada, et kohustustest vabastamise menetluse jooksul tasutaks võlg täielikult või suures osas, kuid tasumine kasvõi minimaalses määras oleks näidanud võlgniku soovi heastada oma varasemad ebaõnnestumised krediidisuhetes. Samuti ei ole võlgnik esitanud tõendeid, et ta oleks otsinud tasuvamat tööd, kui selgus, et ta ei saa võlausaldajatele üldse mitte mingit summat tasuda. Antud juhul on võlgniku käitumine käsitletav võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lõikes 1 sätestatud kohustust, esineb alus võlgniku pankrotimenetluse täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. Maakohus viitas Riigikohtu seisukohale asjas 3-2-1-60-13 (p 10), et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Eelnimetatud uue võimaluse saamiseks tuleb võlgnikul kohustustest vabastamise menetluse kestel anda ennast parim võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel
andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks rikkudes süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustust. Kohustustest vabastamise aluspõhimõtted sätestavad, et võlgnikule tuleb anda võimalus oma varasemad ebaõnnestumised krediidisuhetes heastada, kuid sealjuures tuleks siiski silmas pidada, et kohustustest vabastamise menetlus peab olema võlgniku suhtes ka distsiplineeriv. Eelnevast tulenevalt ja PankrS § 175 lg 1 alusel koosmõjus sama paragrahvi lõike 2 punktiga 2 ja PankrS § 173 lõikega 1 otsustas maakohus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest ja tulenevalt PankrS § 175 lõikest 8 lõpetas maakohus kohustustest vabastamise menetluse. Võlgniku määruskaebus
9.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada võlgniku avaldus. Alternatiivselt palub võlgnik pikendada kohustustest vabastamise menetlust kuni 02.07.2020. Võlgnik taotleb määruskaebuse läbi vaatamist kohtuistungil. Maakohtu määrus on üllatuslik, sest kohtuistungil selgitas kohus, et rikkumisi võlgnikul ei ole. Võlgnik selgitab, et teda ei ole mõistetud süüdi pankrotikuriteos ning ta ei ole süüliselt rikkunud kohustusi kohustusest vabastamise menetluse jooksul ega kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnikul oli kohustustest vabastamise perioodil olemas töökoht ning ta tasus võlausaldaja MM-le jooksvalt elatisraha kuni lapse täisealiseks saamiseni (02.07.2013 - 20.01.2016) ja andis ülalpidamist teisele lapsele. Menetluse kestel ei ole võlausaldajad esitanud pretensioone võlgniku kohustuse täitmise osas. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu võlgniku käitumisele menetluse jooksul. Võlgnik on kohtule selgitanud, et ta täitis ülalpidamiskohustust oma kahe lapse suhtes – esialgu tasus võlgnik jooksvalt elatist võlausaldajale MM-le ning seejärel andis ülalpidamist teisele lapsele. Pärast elatise tasumist teistele võlausaldajatele raha ei jätkunud. Pärast esimese lapse täisealiseks saamist on võlgniku vaba raha läinud teise lapse ülalpidamiseks, mistõttu ei olnud võlgnikul võimalik teha väljamakseid võlausaldajatele ülalpidamiskohustuse lõppemisel esimese lapse suhtes. Alaealiste laste huvid on kaalukamad kui võlausaldajate huvid oma raha tagasisaamisel ning seega jõukohase väljamakse tasumata jätmine ei saa olla võlgniku kohustuste rikkumine. Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele tuginedes võlgniku kompromissi ettepanekule, et võlgnikul oleks võimalus menetluse kestel tasuda igale võlausaldajale jõukohaseid summasid selle asemel, et maksmist üldse vältida. Kompromissi asjaolud ei saa olla aluseks kohustustest vabastamata jätmiseks. Võimalust leida tulutoov tegevus tuleb hinnata läbi isiku elulise olukorra. Võlgniku sissetulekuks on minimaalne töötasu ja võlgnik pidas ülal kahte last. Võlgnikul ei olnud võimalust leida hästi tasustatud tööd (st minimaalsest töötasust suurema töötasuga töökohta), sest võlgnik ei oska eesti keelt ja tal ei ole erialast haridust. Võlgnik on 52-aastane, mistõttu on meeste lõikes kõige nõutavamaks ja võimalikuks tööks töötamine autojuhina. Võlgniku tervislik seisund, vanus ning igapäevaselt laste eest hoolitsemine piirasid oluliselt võlgniku võimalusi leida tulutoovamat tegevust kui autojuhina saadav töötasu. Seetõttu ei ole võlgnik
süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi. Maakohus ei ole kindlaks määranud süü vormi – kas tegemist on hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega. Olukorras, kus võlgnik on menetluse ajal tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, teinud väljamakseid võlausaldajale (MM-le) jooksva elatisraha katteks ja andnud ülalpidamist teisele lapsele, ei saa tema tegevust käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Elatisraha rahuldatakse eelisjärjekorras (TMS § 119 lg 1). Kohustusest vabastamise perioodi jooksul on võlgnik olnud kohtule ja võlausaldajatele kättesaadav ega ole varjanud oma tulusid ja vara. Võlgnik andis teavet oma tegevuse ja sissetulekute ning vara kohta. Usaldusisik on esitanud kohtule aruandeid tähtaegselt.
10.Võlausaldajad OÜ Omega Invest ja kohtutäitur Katrin Vellet paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata. Teised võlausaldajad määruskaebusele seisukohta ei esitanud.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
12.Ringkonnakohus küsis 22.11.2019 kirjaga usaldusisikult NN-lt ja võlausaldajatelt MMlt ja AS-ilt Eesti Energia seisukoha määruskaebusele.
13.Usaldusisik NN toetab määruskaebust. Võlausaldajad MM ja AS Eesti Energia määruskaebusele seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada. Asi tuleb saata maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
15.Võlgnik taotleb asja läbivaatamist istungil. Ringkonnakohus istungi korraldamiseks vajadust ei näe. TsMS § 667 lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega põhjendusi, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. Maakohus on võlgniku, usaldusisiku ja võlausaldajana AS-i Eesti Energia isiklikult 08.11.2018 istungil ära kuulanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole istungi korraldamine asja lahendamiseks vajalik ega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik.
16.Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud PankrS §-s 175 lg 2 p 2 ja §-s 173 lg 1 sätestatud eeldusi. Seetõttu on maakohus lõpetanud ebaõigesti võlgniku kohustustest vabastamise menetluse.
17.Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.
17.1.Seega on praegusel juhul kohtul õigus võlgniku kohustustest vabastamisest keelduda, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 lg 1 nimetatud kohustusi, 2) võlgnik on PankrS §-s 173 lg 1 nimetatud kohustuse rikkumisel käitunud süüliselt, ehk tahtluse või raske hooletusega ning 3) võlgnik on kahjustanud oma kohustuse rikkumise tagajärjel võlausaldajate huvisid.
17.2.Maakohus jättis võlgniku PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata põhjusel, et võlgnik on süüliselt rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohus on tuginenud järgmistele asjaoludele: võlgnikul oli võimalik tasuda igale võlausaldajale jõukohaseid summasid selle asemel, et maksmist üldse vältida; võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks; elatise tasumine on oluline, kuid ei võta võlgnikult kohustust tasuda teistele võlausaldajatele; võlgnevuse tasumine minimaalses määras oleks näidanud võlgniku soovi heastada oma varasemad ebaõnnestumised krediidisuhetes; võlgnik ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et ta oleks otsinud tasuvamat tööd, kui selgus, et ta ei saa võlausaldajatele üldse mitte mingit summat tasuda.
17.3.Ringkonnakohus selgitab, et kohustustest vabastamise regulatsioon ei näe ette miinimumtasu, mida saaks lugeda tulutoovaks tegevuseks, seetõttu ei saa automaatselt võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada olukorda, kus võlgniku teenitav summa ei ületa määra, millest alates oleks võimalik sellele sissenõuet pöörata või osa teenitavast summast läheb elatise katteks või kogu teenitav raha jääb võlgnikule ja võlausaldajate nõudeid ei rahuldata. Maakohus ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtub, et võlgnik ei tegele mõistlikult tulutoova tegevusega. Riigikohus on asjas nr 2-11-24696 (p 18, 19) märkinud, et tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega. Kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha. Hindamaks, kas võlgnik tegeleb PankrS § 173 lg 1 tähenduses tulutoova tööga, tuleb kindlaks teha, kas võlgnik oleks saanud tegeleda tasuvama või suuremas mahus tööga. Seejuures saab arvestada näiteks võlgniku praegust sissetuleku suurust, võlgniku haridustaset, väljaõpet, eelnevat töökogemust, vanust, tervislikku seisundit, jne.
17.4.Kuivõrd PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja
kahjustanud sellega võlausaldajate huve, tuleb kohtul analüüsida võlgniku süülisust viidatud kohustuste rikkumisel. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 2 on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS 104 lg 5). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-19-16 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on PankrS § 175 lg 2 p-des 1 või 2 või lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid. Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Maakohus ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtub, et võlgnik on käitunud süüliselt, ehk tahtluse või raske hooletusega kui võlgnik ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ja et võlgniku selline tegevus on kahjustanud võlausaldajate huve. Samuti ei ole maakohus hinnanud usaldusisiku esitatud iga-aastaseid aruandeid ega välja toonud, kas ja millises ulatuses on võlgnik võlausaldajate nõudeid rahuldanud. Võlgnik on selgitanud, et ta on teinud makseid vähemalt ühele võlausaldajale. Arvestada tuleb ka sellega, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused (PankrS § 176 lg 2).
17.5.Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata ja nõuetekohaselt põhjendada: 1) kas võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 lg 1 nimetatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, 2) kas võlgnik on käitunud süüliselt, ehk tahtluse või raske hooletusega PankrS §-s 173 lg 1 nimetatud kohustuse rikkumisel ning 3) kas võlgnik on kahjustanud oma kohustuse rikkumise tagajärjel võlausaldajate huvisid. Ringkonnakohus selgitab, et kui võlgniku käitumises ei esine raskelt süülise käitumise tunnuseid ja ei ole alust keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest, siis on võimalik kohustustest vabastamise menetlust jätkata PankrS §-i 175 lg 51 alusel, mis sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest.
16.Ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, mistõttu tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi jätta maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.