Määruse tegemise aeg ja koht 27. november 2019, Tallinn Kohtukoosseis
Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande Tänav
Kohtuasi
XX pankrotimenetlus. Võlgniku vabastamise menetluse lõpetamine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.11.2018 määrus
kohustustest
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlgnik XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Võlausaldaja AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Piret Kangur Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Külli Reinfeld Võlausaldaja Aktsiaselts Intrum Estonia (registrikood 10036074), lepinguline esindaja Anatoli Jort
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Asendada võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826) võlausaldajaga Aktsiaselts Intrum Estonia (registrikood 10036074).
2.Tühistada Harju Maakohtu 05.11.2018 määrus osas, millega maakohus keeldus XX pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ning teha tühistatud osas uus määrus, millega vabastada XX pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 1(10)
Avaldada XX pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise teade väljaandes Ametlikud Teadaanded.
4.Rahuldada määruskaebus.
5.Lugeda Harju Maakohtu 05.11.2018 määruse kehtiva resolutsiooni terviklikuks sõnastuseks: „1. Lõpetada võlgniku XX (isikukood XXXXXXXXXXX) kohustustest vabastamise menetlus.
2.Vabastada võlgnik XX pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
3.Avaldada XX pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise teade väljaandes Ametlikud Teadaanded.
4.Menetluskulud jätta võlgniku kanda.“
6.Määruskaebemenetluse kulud jätta võlgniku kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 187 lg 6).
MENETLUSE KÄIK JA VÕLADEST VABASTAMISE TAOTLUS
1.Harju Maakohtu 18.10.2012 määrusega kuulutati välja XX (võlgniku) pankrot. 25.04.2013 määrusega lõpetas kohus tema pankrotimenetluse ja algatas tema suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma võlgnik. Võlgniku pankrotimenetluses jäi rahuldamata võlausaldaja AS SEB Pank nõue 81 645 eurot 14 senti, Swedbank AS nõue 220 eurot 41 senti ja Danske Bank A/S Eesti filiaal nõue 18 671 eurot 28 senti.
2.08.05.2018 esitas võlgnik taotluse enda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Võlgnik on esitanud aruande 2014. a kohta, mille kohaselt töötas ta XXX õpetajana (aastapalk 11 579 eurot 27 senti) ja muid tuluallikaid ei omanud. Aruandele oli lisatud võlgniku pangakonto väljavõte. 2015. a aruandes on võlgnik selgitanud, et ta töötas endiselt XXX õpetajana ja lisasissetulekuid ei omanud. Tema ülalpidamisel oli alaealine tütar ja invaliidist vanemad. Alaealise tütre ja
2(10)
Tsiviilasi nr 2-12-34810 vanemate osas oli igas kuus väljaminekuid. Alaealine tütar käis kooristuudios ja järeleaitamise tundides, millest üks tund maksis minimaalselt 10 eurot. Hariduse lisateenused läksid maksma sõltuvalt kuust 200-320 eurot. Lisaks toimuvad 3-4 korda aastas õppesõidud. Lisaks olid väljaminekute all ka igapäevased kulutused toidule, riietele jms. Võlgniku haige ema ravimikulud ulatusid 200 euroni kuus. Peale insulti vajas haige ema taastusravi. 2014. a novembris jäi ema lõplikult voodihaigeks. Perioodil 20.11.2014-06.07.2015 viibis ema mitmetes haiglates. Võlgnikul tuli maksta ema ravimite, haiglakoha, liikumisravi ja muude lisateenuste eest. Kohati pidi võlgnik võtma ka laenu (nt kolleegidelt), kuna tema sissetulekutest ei piisanud. 06.07.2015 tõi võlgnik ema koju, kuid kulutused oluliselt ei vähenenud. Võlgnik pidi emale rentima voodi, ratastooli ja muud abivahendid. Linnal ei olnud raha, et hüvitada abivahendite rendihinda. 2015. a tegeles võlgnik ka ravivõimlemise asjatundja ja massööri otsingutega emale. Võlgniku isa oli haige ja vajas samuti pidevalt abi. Võlgnik proovis end ema hooldajaks vormistada, kuid oleks pidanud siis töölt ära tulema. See ei oleks võlgniku puhul olnud võimalik. Võlgnik oli valmis leidma lisatööd, kuid igapäevast hoolt vajavate vanemate kõrvalt ei ole see füüsiliselt võimalik. Aruandele on lisatud pangakonto väljavõte ja kulude tõendid. Võlgnik on esitanud aruande ka 2016. a kohta, mille kohaselt töötas ta endiselt täiskoormusega õpetajana XXX. Muid sissetulekuallikaid tal ei olnud. Lisaks tasus võlgnik oma 18-aastase tütre elamise ja õpingute eest Vene Föderatsioonis ning pidas ülal oma vanemaid. Tütre rahastamine ja invaliidist vanemate kulude kandmine olid kaks peamist kuluartiklit. Väljaminekud vanemate ravimitele, mähkmetele ja abivahendite rentimisele olid ca 200-300 eurot kuus. Terviseprobleemid tekkisid ka tütrel. Võlgnikul tuli tütrele Venemaale järele sõita ning maksta tütre ravi eest. Peale tütre haiglast väljasaamist osales tütar sisseastumiskatsetel, mis nõudis väljaminekuid. Tütar võeti vastu muusikakõrgkooli. Võlgnik tasus tütre elamiskulusid, algselt 200 eurot ja hiljem 240-250 eurot kuus. Vanemate hooldamise peale kulus samuti võlgnikul raha. Kord nädalas käis võlgniku vanemate juures abiline, kellele võlgnik tasus 50 eurot kuus (detsembris 70 eurot kuus). Võlgnik haigestus ka ise, mistõttu viibis ajavahemikul 30.10.201510.01.2016 üle kahe kuu haiguslehel, osaliselt ilma hüvitiseta. Tööle sai võlgnik naasta 11.01.2017. 2015. a detsembris sai ta suurema sissetuleku, millest tasus võla Swedbank AS-i ees. Hiljem selgus, et suurem sissetulek oli ekslikult võlgnikule üle kantud, mistõttu võlgnik oli kohustatud raha tagastama. Võlgnik võttis tuttavatelt laenu. Kuivõrd igakuisest sissetulekust ei piisa kõige vajaliku eest tasumiseks, on võlgnik pidanud võlgu võtma ja raha tagastama laenuandjale. Võlgnik on esitanud andmed kõigi tulude ja kulude kohta perioodist september 2015 kuni detsember 2016.
3.30.08.2018 toimus maakohtus võlgniku ärakuulamine. Võlausaldajad ärakuulamisel osaleda ei soovinud. Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et tema igakuine sissetulek on umbes 700 eurot, tal ei ole ametlikke ülalpeetavaid, kuid ta hoolitseb oma ema eest, kellel on sügav puue ning kogu tema raha kulub selle peale. Kuna võlgnik peab oma ema eest hoolitsema, ei tööta ta täiskohaga. Võlgnik on teinud väljamakseid vaid võlausaldajale Swedbank AS, teistele 3(10)
Tsiviilasi nr 2-12-34810 võlausaldajatele ei ole olnud võlgnikul võimalik väljamakseid teha. 30.08.2018 andis võlgnik kohtule pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 4 alusel võlgniku vande.
VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD
4.Võlausaldajal Swedbank AS puudusid vastuväited võlgniku kohustustest vabastamisele, kuivõrd võlausaldajal puudus võlgniku vastu nõue.
5.Võlausaldajad AS SEB Pank ja Danske Bank A/S Eesti filiaal palusid menetluse lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata, kuna võlgnik ei ole võlausaldajatele kohustustest vabastamise menetluse kestel ühtegi väljamakset teinud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.05.11.2018 määrusega lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja keelduti võlgnikku vabastamast pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Menetluskulud jäid võlgniku kanda. Kohus leidis, et võlgnik rikkus PankrS § 173 lg-s 1 nimetatud kohustust, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik on töötanud kohustustest vabastamise perioodil ühel töökohal – XXX õpetajana. Võlgniku esitatud aruannetest nähtuvalt oli tema töötasu igakuiselt muutlik: näiteks kohustustest vabastamise menetluse alguses oli see 513 eurot, hiljem keskmiselt 900 kuni 1000 eurot kuus. Käesolevalt on võlgniku sõnul tema töötasu umbes 700 eurot kuus ning ta ei tööta täiskoormusega. Võlgnik väitis, et tal ei ole olnud võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks vahendeid. PankrS § 173 mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei põhjendanud ega esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, mida ta on teinud püsiva ja tasuva töökoha otsimiseks. Võlgnik tõi esile, et tema ema tervislik seisund ei võimalda tal täiskoormusega tööl käia, kuna ta peab tema eest hoolitsema. Kui võlgnik oleks aktiivselt tasuvama töö või lisatöö võimalust otsinud, mida ta saaks teha osalise koormuse või paindliku graafikuga, samuti võimalusel kodus, oleks see tal ka õnnestunud. Sellega, et võlgnik ei ole aktiivselt otsinud tema koormusega sobivat ja tasuvamat tööd, mis võimaldanuks lisaks enda ja oma hoolealuste igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid, on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve ja takistanud nende nõuete arvestatavas ulatuses rahuldamist. Võlgniku pahatahtlikkust võlausaldaja nõuete rahuldamisel näitas ka asjaolu, et võlgnik tegi ühele võlausaldajale, Swedbank AS-ile, tema nõude suuruses väljamakse ning teistele võlausaldajatele ei ole võlgnik hea tahte märgiks kogu kohustustest vabastamise menetluse, s.o 5 aasta jooksul teinud ühtegi makset võlgnevuse katteks. Sellega on võlgnik eelistanud ühte võlausaldajat teistele, seega kahjustanud teiste võlausaldajate huve. Võlgnik on oma eelpool viidatud kohustuste rikkumisel käitunud süüliselt. Võlgnik ei ole usutavalt põhistanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust ning asjas tõendamist leidnud
4(10)
Tsiviilasi nr 2-12-34810 asjaoludest nähtuvalt on võlgnik oma pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutsenud vähemalt raske hooletusega. Võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldaja nõude rahuldamiseks ning on jätnud oma kohustused süüliselt täitmata, kahjustades sellega võlausaldaja huve. Võlgniku käitumine on käsitletav võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Võlgnik on tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustusi, mistõttu esines alus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel.
MÄÄRUSKAEBUS
7.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub võlgnik tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega võlgniku taotlus rahuldada ja vabastada ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Maakohus on määrust tehes kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, hinnanud ebaõigesti asjaolusid ja tõendeid ning teinud seetõttu ebaõige määruse. Kohustus ülal pidada enda lapsi ja vanemaid (tervislikus seisundis nagu võlgniku ema-isa olid/on) tuleneb otseselt perekonnaseadusest (PKS) § 97. Kohtumääruse põhjendused on seetõttu äärmiselt küünilised. Kohtumääruse põhjendustest nähtuvalt ei ole kohus seadnud kahtluse alla võlgniku ülalpidamiskohustust. Võlgnik töötab õpetajana. Õpetajatele maksab töötasu lõppastmes riik või kohalik omavalitsus. Õpetajate töötasu suurus sõltub eeskätt riigi enda hariduspoliitikast ja haridusele eraldatavatest summadest. Võlgniku võimalused leida tasuvamat tööd erialaselt on seega piiratud riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvepoliitikaga, st võlgniku töötasu suurus ei sõltu paljuski temast endast. Võlgniku töötasu suurus on kogu võlgadest vabastamise perioodi kestel vastanud antud valdkonna statistilisele keskmisele ja olnud ka üle selle ajal, mil oli võimalus töötada täiskoormusega. Seega on võlgnik tegelenud kogu menetluse kestel mõistlikult tulutoova tegevusega (PankrS § 173 lg 1). Võlgnik ei ole enda sissetulekuid varjanud ega määranud endale (või palunud endale määrata) töötasuks nt miinimumtöötasu. Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg 1 tulenevat kohustust ega ole otsinud endale mõistlikult tulutoovat tegevust. Oluline on seejuures märkida, et eelviidatud sätte kohaselt peab võlgnik otsima endale mõistlikult tulutoovat tegevust üksnes juhul, kui tal sellist tegevust ei ole ehk sisuliselt on kohus asunud kohtumäärusest nähtuvalt seisukohale, mille kohaselt ei ole Eesti Vabariigi statistilise keskmise töötasu eest töölkäimine mõistlikult tulutoov tegevus. Eeltoodud põhjusel ei ole võlgniku suhtes kohaldatav PankrS § 175 lg 2 p 2, mille kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Üksnes põhjusel, et
5(10)
Tsiviilasi nr 2-12-34810 kohus on tõlgendanud ebaõigesti PankrS § 173 lg-t 1, puudub võlgniku hinnangul vajadus käsitleda ka kohtu edasist mõttekäiku PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamisest. Olukorras, milles võlgnik (sunnitult) on, puudub tal faktiliselt ajaline ressurss otsida, leida ja tegeleda veel mõne muu tulutoova tegevusega. Võlgnik saab üksnes kinnitada, et olukorras, milles ta ei oleks pidanud tegema kulutusi ja jõupingutusi enda vanema ning lapse heaolu tagamiseks, saanuks ta tagastada rahalisi vahendeid ka võlausaldajatele.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
8.AS SEB Pank palub mitte rahuldada võlgniku määruskaebust tema kohustustest vabastamise menetluses ning mitte tühistada maakohtu määrust.
9.Danske Bank A/S ei nõustu võlgniku määruskaebuses väljatoodud seisukohtadega ning leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.
10.Swedbank AS-l puuduvad vastuväited võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise osas.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
12.06.09.2019 esitas käesolevas tsiviilasjas Aktsiaselts Intrum Estonia taotluse menetlusse astumiseks esialgse võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaali asemel, alternatiivselt enda kolmanda isikuna kaasamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja teha uus määrus, millega vabastatakse võlgnik pankrotimenetlus täitmata jäänud kohustustest (TsMS § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2). Määruskaebus rahuldatakse.
14.Tallinna Ringkonnakohus leiab, et Aktsiaseltsi Intrum Estonia taotlus menetlusse astumiseks senise võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaali asemel tuleb rahuldada. Aktsiaselts Intrum Estonia on selgitanud, et Danske Bank A/S Eesti filiaali nõue on temale loovutatud. Seega on Aktsiaseltsil Intrum Estonia õiguslik huvi menetluses osalemiseks olemas. Kohus menetleb võlgadest vabastamise taotlust hagita menetluses. Hagita menetluses on puudutatud isikute menetlusse kaasamine kohtu ülesanne, lähtudes menetluses õigusliku huvi olemasolust. Eeltoodust tulenevalt tuleb käesolevasse menetlusse senise võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaali asemel kaasata Aktsiaselts Intrum Estonia.
15.Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (Riigikohtu 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). PankrS § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema
6(10)
Tsiviilasi nr 2-12-34810 mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.
16.PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et:
võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud;
võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning
võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
Seega kõik eeldused peavad esinema kumulatiivselt. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis võlgnik paneb toime võlgniku rollis, mitte iseenda usaldusisiku rollis.
17.Maakohus on vaidlustatud määrusega keeldunud PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt füüsilisest isikust võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kuna võlgnik oli kohtu hinnangul rikkunud süüliselt oma PankrS § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohtu peamine etteheide on see, et võlgnik ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega.
18.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et võlgnik ei ole praegusel juhul tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega, mistõttu on maakohus ebaõigesti keeldunud võlgniku kohustustest vabastamisest. Asjaolu, kas tegemist on mõistliku tulutoova tegevusega, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi, arvestades konkreetseid asjaolusid. Võlgnik on praegusel juhul kohtule esitatud aruannetes (III kd, tl 57–59; 71–79) ning 30.08.2018 ärakuulamisel (III kd, tl 115) selgitanud asjaolusid, miks tal ei ole võimalik olnud täistööajaga tööle asuda. Ringkonnakohtu hinnangul on usutavad võlgniku põhjendused, miks tal ei olnud võimalik lapse (sünd 17.07.1998; I kd, tl 39) kasvatamise ja haigete igapäevast hoolt vajavate vanemate kõrvalt täistöökohaga püsivalt
7(10)
Tsiviilasi nr 2-12-34810 töötada. Erialaselt oleks võlgnikul eelduslikult raskem leida osalise tööajaga tööd kõrgema palgaga. Võlgniku töötamine mõnel töökohal, mis ei eelda erialast ettevalmistust (n-ö lihttööde tegemine) ei võimaldanuks üldiselt teadaolevaid palgatasemeid arvestades eelduslikult teenida kokkuvõttes olulisemalt suuremat sissetulekut. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et kuigi võlgniku sissetulek on olnud kõikuv, on see vahepeal ka suurenenud (seejärel taas langenud). Ringkonnakohtu hinnangul seega PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustusi võlgnik menetluses seni tuvastatu põhjal rikkunud ei ole.
19.Samas tulnuks maakohtul praegusel juhul hinnata ka PankrS § 173 lg-tes 4 ja 5 sätestatud usaldusisiku kohustuste täitmist. Ringkonnakohtule nähtuvalt ei ole maakohus seda teinud.
19.1.Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. PankrS § 173 lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-s 1. TMS § 132 lg 1 järgi ei saa üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Seega olukorras, kus võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita pankrotivõlausaldajate pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid osas, mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata. Selle tuluosa arvelt ei saa täita muude võlausaldajate nõudeid.
19.2.PankrS § 173 lg-s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Võlgnik on saanud Sotsiaalkindlustusametilt peretoetust, millele ei ole võimalik TMS § 131 lg 1 p 1 kohaselt sissenõuet pöörata. Võlgniku sissetuleku kohta seni esitatud tõenditest on näha, et võlgniku sissetulek on olnud kuude lõikes muutlik, 2013. aastal alates võlgniku kohustustest vabastamise menetluse alustamisest oli võlgniku keskmine kuusissetulek töötasuna 800 eurot, 2014. aastal 913 eurot (III kd tl 5-29), 2015. aastal 850 eurot (III kd tl 65-67 ja tl 78) ja 2016. aastal 893 eurot (III kd tl 78), lisaks igakuiselt peretoetus summas 19,8 eurot. 30.08.2018 toimunud ärakuulamisel on võlgnik selgitanud, et töötab endiselt XXX ja
8(10)
Tsiviilasi nr 2-12-34810 igakuine sissetulek on 700 eurot (III kd tl 115). Ringkonnakohtul puudub alus võlgniku väidetes kahelda.
19.3.2013. aastal oli palga alammääraks 320 eurot, 2014. aastal 355 eurot, 2015. aastal 390 eurot, 2016. aastal 430 eurot, 2017. aastal 470 eurot ja 2018. aastal 500 eurot. TMS § 132 lg-st 2 tuleneb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama: 1) alaealine laps; 2) laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21aastaseks saamiseni; 3) muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kuni 17.07.2016 oli võlgniku laps alaealine. Kuni 2017. aastani oli võlgniku ülalpidamisel haige isa (kõrvalabi vajadus on tuvastatud 14.09.2012 (III kd, tl 52–53)) ja toimikust nähtuvate andmete kohaselt on võlgniku ülalpidamisel haige ema (kõrvalabi vajadus tuvastatud 22.06.2007 (III kd, tl 49–51)). Arvestades võlgniku ülalpidamist vajavat kolme isikut, oleks võlgnik saanud seaduse kohaselt 2013. aastal igakuiselt jätta endale 640 eurot, 2014. aastal 710 eurot, 2015. aastal 780 eurot ning 2016. aastal 860 eurot. Samas tuleb arvestada, et võlgniku kulud ühes kuus on võlgniku poolt esitatud aruannete ja pangakonto väljavõtete põhjal olnud sedavõrd suured, et igakuistest sissetulekutest ei ole kuu lõpuks alles jäänud midagi, mille arvelt võlausaldajatele võlgnevusi tasuda. Aruannete põhjal on igakuised kulud olnud enamasti suuremad kui tulud.
19.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas järeldada, et võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud. Võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik ei ole oma sissetulekuid põhjendamatult vähendanud või vara varjanud. Asjaolu, et võlgnikul on igakuiseid kohustusi rohkem kui sissetulekuid, ei tähenda, et võlgnik kahjustaks tahtlikult võlausaldajaid.
19.5.Võlgnik on teinud vaid ühe väljamakse Swedbank AS-le. Seda ei saa pidada võlgniku PankrS § 173 sätestatud kohustuste rikkumiseks, võlgnik ei ole seda makset varjanud ja on selle kohta 2016. a aruandes selgituse andnud. Riigikohus on leidnud, et ühele võlausaldajale makse tegemist ei saa pidada võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 22).
19.6.Riigikohus on 04.05.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 13 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on PankrS § 175 lg 2 p-des 1 või 2 või lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid (vt ka Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14.01.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-
9(10)
Tsiviilasi nr 2-12-34810 121-11, p 12). Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrust tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Toimikust nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil.
20.Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
võimalikuks
vabastada
võlgnik
21.Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku kanda. Maakohus määrab peale määruse jõustumist menetluskulud rahaliselt kindlaks vastavalt TsMS § 174 lgle 4 ja TsMS § 177 lg-le 2.
22.PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus võlgniku kohustustest vabastamise teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.
23.TsMS § 654 lg 22 ja § 659 alusel esitab ringkonnakohus maakohtu määruse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
24.Käesoleva määruse peale on lubatud esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest (PankrS § 175 lg 6).