Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXX, viibimiskoht Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik), riigi õigusabi korras vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 14.07.2026 ja 16.07.2026 määrused jätta muutmata. X-i määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
2-26-15069 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 14.07.2026 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles X-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja tema psühhiaatriakliinikusse paigutamist tahtest olenematu ravi jätkamiseks enam kui 48 tunniks kohtumääruse alusel.
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) psühhiaatriakliinikus alates 14.07.2026. Puudutatud isiku suhtes rakendati tahtest olenematut ravi 14.07.2026 kell 06.28 vastavalt PsAS § 11 lg-le 3 SA PERH psühhiaatri otsuse alusel 48 tunniks. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Puudutatud isiku tervislikku seisundit arvestades ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja rakendada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest Maakohtu 14.07.2026 määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rakendas 14.07.2026 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema suhtes psühhiaatriahaiglas ravi alustamisest, s.o alates 14.07.2026 kell 06.28 kuni 18.07.2026 kell
06.28.Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.
4.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-tele 1 ja 4, § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1, 3 ja 5.
5.Isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (PsAS § 11 lg 1). Kohtu loata võib psühhiaatri otsusel tahtest olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul tahtest olenematu haiglaravi algusest (PsAS § 11 lg 4). Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 lause 1). Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks, samuti esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise taotluse esitab isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või
2-26-15069 ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst (PsAS § 13 lg 1). Kohus menetleb esialgse õiguskaitse taotlust SA PERH valvearsti esitatud avalduse alusel. Kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1).
6.Seega saab kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui kohtul on olemas piisavad dokumendid puudutatud isiku terviseseisundi kohta ning kohtule teadaolevatel asjaoludel on puudutatud isikul ilmselt psüühikahäire, mille tõttu ta ei ole suuteline saama aru ja kontrollima oma käitumist, ta võib olla seetõttu ohtlik endale või teistele ning muu psühhiaatriline abi ei ole piisav. Sellise isiku ärakuulamine, kelle kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, või muude isikute ärakuulamine ei ole esialgse õiguskaitse rakendamiseks vajalik, kui kohus saab selle rakendamise vajalikkust piisavalt hinnata ka dokumentide põhjal, samuti kui ärakuulamine võib kahjustada selle isiku tervist, kelle kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, või kui see isik ei suuda tahet avaldada (TsMS § 534 lg 3 lause 1).
7.Kohtule on esitatud arsti arvamus puudutatud isiku tervise kohta. Kohtu hinnangul on ravidokumendid piisavad, et otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkuse üle. Sel juhul võib kohus lahendada esialgse õiguskaitse taotluse ka puudutatud isikut ära kuulamata. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt esineb X-il raske psüühikahäire- muud mitteorgaanilised psühhoosid (F28, RHK-10 järgi), mis avaldub temal mõttekäigu vormilistes ja sisulistes häiretes (resoneerne ja targutlev), paranoilistes luulumõtetes (süüdistav) ja neist mõjutatud tahteaktiivsuses (muutus agressiivseks turvatöötajate suhtes, ei allunud korraldustele). Ta on käitunud sihitult, inadekvaatselt, ettearvamatult ja ohtlikult eelkõige enesele: jätnud end hooletusse, lahkunud kodust, liikunud sihitult linnas. Inadekvaatse käitumise tõttu (tülitab kaaslinlasi) võib provotseerida endavastast vägivalda. Psüühikahäirest tulenevalt ei suuda X enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust adekvaatselt hinnata. Jätkuva psühhootilise seisundi ja haiglaravist keeldumise tõttu võib ta olla ohtlik eelkõige iseendale. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi seisundit hinnates ja varasemast ravikogemusest lähtudes pole tõenäoline tema seisundi paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4 päevase haiglaravi järgselt, mistõttu taotletakse kohtult luba Xle tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks nii esmase õiguskaitse korras 4-päevaks kui raviloa pikendamiseks ja temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava, und soodustava ja kehalisi funktsioone toetava ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest. X oli esmakordselt ravil Psühhiaatriakliinikus 29.10.-05.12.2025 kohtumääruse alusel diagnoosiga täpsustamata äge psühhootiline episood. Patsiendi enda sõnul on ta varasemalt viibinud Poolas psühhiaatriahaiglas psühhootilise episoodi tõttu, kuid objektiivseid andmeid selle kohta ei ole. Patsiendi sõnul oli seal tehtud süsti ja ordineeriti tabletid, mida ta kodus ei võtnud. 28.10.2025 kutsuti patsiendile politsei ja kaasati kiirabi, kuna ta äratas tähelepanu oma kummalise käitumisega. Seisis üle tunni samas kohas IKEA parklas pöörduste ees, kaasas kohvrid ning pika rihma otsas koer. Patsient keeldus lahkumast või poodi sisse minemisest, suhtles politsei ja kiirabiga, keeldus hospitaliseerimisest. 29.10.2025 kutsuti patsiendile korduvalt kiirabi Peetri Circle K juurde, kus istus maas, ümberringi laotatud asjad, kohati pritsis joogiveega nagu näeks kedagi. Kiirabibrigaadil temaga sõnalist kontakti saada ei õnnestunud. Korraldusi siiski täitis, läks kiirabiautosse ja toimetati Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO). Seal püsis
2-26-15069 jätkuvalt pidurdatud ning kõnetu, seisis seina ääres suletud silmadega, ei reageerinud pöördumisele. Väliselt oli kõhn, paistis alatoitunud. Selgus, et patsient perioodiliselt ümbritsevatega ei suhtle, istub ühes asendis, vaatab ühte punkti, kaob päevadeks ära. Seni oli ta keeldunud psühhiaatri poole pöördumisest. EMOs kehaline haigestumine välistati ja patsient suunati psühhiaatriakliinikusse. Osakonnas oli algul protestiv, rahutu, vaidlustav, haigustaju puudus ja ravikoostöö oli halb. Ravi ajal põgenes patsient haiglast 18.11.2025, kuid toodi järgmise päeva hommikul politseiga tagasi. Antipsühhootilise ja meeleolustabiliseeriva ravi foonil käitumine korrastus, kuid haigustaju ei kujunenud, formaalselt nõustus toetusraviga ambulatoorselt alates 05.12.2025. Seejärel patsient ravimeid ei ostnud ega tarvitanud. Käesolevalt kutsuti 13.07.2026 kiirabi Tuulemaa 6 sotsiaalmaja juurde, kus turvameeste andmetel oli patsient liikunud mitu päeva ümber maja ja tülitanud inimesi segase jutuga. Kui tal paluti lahkuda, oli ta muutunud agressiivseks. Kiirabitöötajatega patsient ei suhelnud vaid soovis, et inimesed laulaksid talle. EMOs kehalise seisund hinnati stabiilseks ja patsient suunati Psühhiaatriakliinikusse, kus oli rahutu, istus – seisis - liikus rahutult ringi. Kõneles skandeerivalt, vastused olid formaalsed. Avaldas, et plaanis turvamehega teha sotsiaalmaja ette leti, kus pakkuda inimestele teed ja kohvi. Esinesid mõttekäigu vormilisi häireid, süüdistas politseid, sotstöötajaid ja arste, avaldused olid inadekvaatsed, patsient muutus äärmiselt düsfooriliseks ja kergesti ärrituvaks, keeldus kategooriliselt ravist, kuna polevat haige. Valvearst alustas patsiendi psüühilisest seisundist lähtuvalt ravi tahtest olenematu otsuse alusel 14.07.2026 kell 06.28.
8.Käesolevaks ei ole patsiendi seisund muutunud, ta on veendunud, et on terve ja teda peetakse ilmaasjata kinni. Kõneleb kiire monoloogina, nõudlikult, protsessivalt, vastab küsimustele küsimusega või napilt ning üldsõnaliselt. Täpsustavatele küsimustele reageerib pahurusega, protsessib, vaidleb, mõttekäigus avalduvad vormilised häired, on paranoiline ja kahtlustav, eitab terviseprobleeme, süüdistab kinnipidamises, liigub rahutult osakonnas, muutub lisaküsimustele agiteerituks, pahuraks. Haigustaju puudub, ravimeid on võtnud veenmisel ja kontrollitult.
9.Kohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne. Raske psüühikahäire ägenemine piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik eelkõige enesele, aga ka ümbritsevatele. Ebaadekvaatse käitumisega (paranoiline ja kahtlustav, seosetu jutt, tülitab tänaval inimesi) seab ta ohtu eelkõige enese elu, tervise ja turvalisuse. Ebaadekvaatse ja sekeldava käitumise tõttu võib sattuda ka enese vastu suunatud rünnakute ohvriks või jätta end abitusse olukorda. Ärritunud olekus võib muutuda agressiivseks ka ümbritsevate vastu. Puudutatud isik endal probleemi tervisega ei adu. Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline hindama oma tervislikku seisundit, mõistma ravivajadust ega asjaolusid hinnates andma teadvat nõusolekut enese raviks. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb kohtu hinnangul kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.
10.Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset neli päeva alates puudutatud isiku suhtes psühhiaatri otsuse alusel tahtevastase ravi kohaldamisest. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi. Kohus andis esialgse õiguskaitse korras loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sh psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.
2-26-15069 Menetluse edasine käik
11.Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku ära Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) psühhiaatriakliinikus 15.07.2026. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas esialgse õiguskaitse kohaldamist.
12.Puudutatud isiku raviarst andis Harju Maakohtule 16.07.2026 teada, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 16.07.2026 määrus ja põhjendused
13.Harju Maakohus pikendas 16.07.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, so alates 14.07.2026 kell 06.28 kuni 23.08.2026 kell 06.28. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 23.08.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.
14.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-tele 1 ja 4, § 13 lgtele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1, 3 ja 5 ning avalduses ja sellele lisatud psühhiaatrite arvamuses avaldatule.
15.Kohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne. Raske psüühikahäire ägenemine piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik eelkõige enesele, aga ka ümbritsevatele. Ebaadekvaatse käitumisega (paranoiline ja kahtlustav, seosetu jutt, tülitab tänaval inimesi) seab ta ohtu eelkõige enese elu, tervise ja turvalisuse. Ebaadekvaatse ja sekeldava käitumise tõttu võib sattuda ka enese vastu suunatud rünnakute ohvriks või jätta end abitusse olukorda. Ärritunud olekus võib muutuda agressiivseks ka ümbritsevate vastu. Puudutatud isik endal probleemi tervisega ei adu. Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline hindama oma tervislikku seisundit, mõistma ravivajadust ega asjaolusid hinnates andma teadvat nõusolekut enese raviks. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.
16.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 15.07.2026. Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et ei vaja ravi. „Sotsiaalmaja kõrval on üks naine (nimetab teda „minu töötaja“), kavatseme temaga koos avada tee ja kohvi leti. Olen kullerina töötanud. Aitan seda naist. Kuna ma segan isa, siis vahel võtan oma asjad ja lähen korterist ära. Olin seal oma asjadega maja vastas üle tee ja sotsiaalmaja turvamees küsis, kas on abi vaja ja tahtis mu asju vaadata. Tal ei olnud selleks õigust. Turvamees kutsus abi. Ma ei ööbinud seal. Mu isa asjad olid seal. Turvamees tahtis mind asjade juurest eemale lükata. Ma ei olnud agressiivne. Lükkasin ta eemale. Isa segan sellega, et räägin, see häirib isa. Varasem ravi määratud, ei võtnud ravimeid, sest tundsin end hästi. Arvan, et ravimid määrati valesti.“
2-26-15069
17.Kohus kuulas ära raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Raviarst märkis, et patsiendil on mõttekäiguhäire. Märgib patsiendi ärakuulamise osas, et patsient kord väidab, et olid need tema asjad, siis väidab, et isa asjad. Puudub veendumus, et naine, kellest patsient räägib, on olemas. Turvamehed ei maininud naist. Määratud esindaja toetas SA PERH avaldust ja leidis, et puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamine ning tahtest olenematu ravi jätkamine esialgse õiguskaitse korras enam kui 48 tunniks kohtumääruse alusel vastab puudutatud isiku huvidele. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
18.Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jäädes on puudutatud isik ebaadekvaatse käitumise tõttu jätkuvalt ohtlik enesele ja ümbritsevatele. Ebaadekvaatse käitumisega (paranoiline ja kahtlustav, seosetu jutt, tülitab tänaval inimesi, otsib kontakti) seab ta ohtu eeskätt enese, aga ka ümbritsevate elu, tervise, heaolu ja turvalisuse. Ebaadekvaatse ja sekeldava käitumise tõttu võib sattuda enese vastaste rünnakute või ärakasutamise ohvriks. Puudutatud isik ei ole jätkuvalt võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isiku ohtlikkus enese ja ümbritsevate elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub teadev koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu ennast ja ümbritsevaid. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.
19.Kohus pikendas puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku haiglasse sattumisest. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi. Kohus andis esialgse õiguskaitse korras loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sh psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
20.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrused osas, millega maakohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi kuni 4 päeva ja 40 päeva ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks rahuldamata.
21.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on puudutatud isik seisukohal, et kaevatavad kohtumäärused ei ole seaduslikud ning tahtevastase ravi kohaldamine tema suhtes ei ole sellest tulenevalt põhjendatud. Määruskaebuse esitajal ei ole enda hinnangul ühtegi vaimse tervisega seotud haigust ja seepärast ei võta ta väljaspool haiglat ka väljakirjutatud ravimeid. Ta on pühendunud teiste aitamisele ega ole üldse vägivaldne. Ta tunneb poe ümbruses abi vajavaid inimesi ja tahab lihtsalt neid aidata ja kaasata äritegevusse. Vägivaldsed olid vaid turvamehed, kes teda kinni pidasid ja politsei lihtsalt uskus ainult neid. Eelmisel korral oli tema haiguse puudumise ja ohtlikkuse osas samal seisukohal ka ringkonnakohus. Kes oskaks hinnata tema tervist veel paremini. Ta kavatseb esitada selles osas raha nõude, ei ole veel
2-26-15069 selge kelle vastu, kas kohtu või haigla. Ei tea ka kui suur kahjunõue võiks olla. Kindlasti ei ohusta puudutatud isik enda ega teiste inimeste elu ega tervist. Menetlusosaliste seisukohad
22.Avaldaja oli seisukohal, et kõik PsAS §-s 11 sätestatud eeldused olid puudutatud isiku puhul esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja pikendamisel täidetud. Menetluse edasine käik
23.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
25.Määruskaebusest nähtuvalt on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas puudutatud isiku suhtes olid esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja pikendamisel täidetud kõik PsAS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud eeldused.
26.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kohtupraktika kohaselt on kinnisesse asutusse paigutamise menetlus suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.).
27.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes olid eelnimetatud eeldused nii esialgse õiguskaitse kohaldamisel kui ka pikendamisel täidetud ning maakohtule ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse olemasolu.
29.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldusele lisatud kahe psühhiaatri arvamus (dtl 10). Psühhiaatrite kui pädevate arstide arvamused on siinses menetluses puudutatud isiku terviseseisundit kajastavaks tõenditeks. Kuigi avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (RKTKm, 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.3), ei ole maakohus PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse tuvastamisel ringkonnakohtu hinnangul eksinud. Nii nähtub viidatud arvamustest, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire –
2-26-15069 muud mitteorgaanilised psühhoosid (F28), mis avaldub temal mõttekäigu vormilistes ja sisulistes häiretes (resoneerne ja targutlev), paranoilistes luulumõtetes (süüdistav) ja neist mõjutatud tahteaktiivsuses (muutus agressiivseks turvatöötajate suhtes, ei allunud korraldustele).
30.Puudutatud isiku raviarsti hinnangul ei olnud puudutatud isiku seisund esialgse õiguskaitse pikendamise ajaks muutunud (dtl 27). Psühhiaatrid on puudutatud isikule määratud diagnoosi juurde jäänud ka määruskaebusele esitatud vastusest nähtuvalt (dtl 67). Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et vastupidiseid tõendeid puudutatud isiku terviseseisundi kohta ei ole asjas esitatud, kuigi see on määruskaebemenetluses TsMS § 662 lg-st 3 tulenevalt lubatav, puudub ringkonnakohtul seaduslik alus erialaspetsialistide poolt määratud diagnoosi õigsuses kahtlemiseks.
31.Ringkonnakohtu eelnevat seisukohta ei muuda ka määruskaebuse väide, et eelmisel korral oli ringkonnakohus puudutatud isikul haiguse puudumise osas temaga samal seisukohal. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohtu poolt 22.04.2026 tsiviilasjas nr 2-25-17984 tehtud määruse p-st 13 nähtuvalt asus kohus vastupidiselt kaebuses väidetule seisukohale, et maakohus on puudutatud isikul raske psüühikahäire (äge psühhootiline episood (F23), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1), olemasolu õigesti tuvastanud.
32.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eelduse olemasolu.
33.Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et ta ei ohusta iseennast ega teisi, ei lükka see väide ümber asjas esitatud raviarsti ja psühhiaatrite arvamusi puudutatud isiku ohtlikkusest eelkõige iseendale, aga ka ümbritsevatele. Ringkonnakohtu varasemat, so 22.04.2026 tsiviilasjas nr 2-25-17984 tehtud määruses väljendatud seisukohta puudutatud isikul ohtlikkuse puudumise kohta ei ole siinses asjas võimalik arvesse võtta, kuna kohtul tuleb isiku ohtlikkus tuvastada igakordselt eraldi, arvesse võttes konkreetse juhtumi asjaolusid. Siinses asjas ei ole maakohus avalduse lahendamisel asjaolude ja tõendite hindamisel selles osas eksinud.
34.Määruskaebusele antud vastusest nähtuvalt on avaldaja jäänud puudutatud isiku ohtlikkuse osas endisele arvamusele, tuues esile, et puudutatud isikul puudub haigustaju, tema käitumine on psühhootilisest seisundist tulenevalt jätkuvalt ettearvamatu ning ohtlik talle endale kui ka ümbritsevatele, kuna ta jätab end hooletusse, liigub sihitult avalikus ruumis, võib olla ümbritsevate vastu agressiivne ning võib oma ebaadekvaatse käitumisega provotseerida enda suhtes vägivalda (dtl 68). Nagu ringkonnakohus eespool märkis, puudub kolleegiumil määruskaebuse esitaja terviseseisundi kohta vastupidiste tõendite puudumisel alus asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda. Määratud esindaja on esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtevastase ravi pikendamist toetanud.
35.Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 215-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka selle pikendamisel õigesti, et puudutatud isik on haiglaravita jäämisel
2-26-15069 eelkõige ohtlik iseendale, aga ka ümbritsevatele ning tema ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
36.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse on asja materjalidest nähtuvalt lahendanud maakohus 18.07.2026 määrusega.
37.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.