Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 08.07.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-11234
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 23.05.2026 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
X-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 23.05.2026 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 21.05.2026 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles X-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
1.1.Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik PERHi psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil esmakordselt ajavahemikul 01.01.–11.03.2025 diagnoosiga maania psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F30.2). Enne hospitaliseerimist esines puudutatud isikul pikema aja vältel ebaadekvaatset käitumist: ta oli ülevoolavalt jutukas, mõttekäik oli laialivalguv ja seosetu ning väljendas luululis-paranoilisi mõtteid poja suhtes, väites, et poeg piinab teda ja soovib teda tappa. Haiglaravi tulemusel taandusid psühhoosinähud ning meeleolu stabiliseerus. Varasemast anamneesist on teada, et puudutatud isik viibis 2015. aastal psühhiaatriakliinikus ambulatoorsel ravil diagnoosiga raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F32.3). Hiljem on puudutatud isik olnud perearsti jälgimisel ja ravil. Digiloo andmetel pöördus puudutatud isik 2024. aasta jaanuaris pereõe vastuvõtule, kus ta kaebas teistele kuuldamatut müra ning väljendas vajadust kodust lahkuda, olles motoorselt rahutu ja desorganiseeritud käitumisega. Puudutatud isikul soovitati pöörduda psühhiaatriakliiniku valvearsti poole, mida ta ei teinud.
1.2.Enne käesolevat hospitaliseerimist muutus puudutatud isiku käitumine taas väljendunult ebaadekvaatseks. Ta oli periooditi ülemäära jutukas, vaheldumisi karjus, laulis ja kiljus. Kiirabi saabudes reageeris puudutatud isik ettearvamatult: naeris, ropendas, sõimas kiirabitöötajaid, sülitas brigaadijuhi suunas ning loopis esemetega. Ka politseitöötajate suhtes oli ta verbaalselt agressiivne. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik situatsioonis desorienteeritud ning käitumiselt ettearvamatu. Ta viskus pikali, hüppas seejärel püsti, vehkis käte ja rusikatega ning rääkis lakkamatult. Mõttekäik oli hüplik ja laialivalguv, meeleolu kõrgenenud. Vestlusel ilmnes ärrituvus, puudutatud isik allus sõnalisele suunamisele raskustega ning haiguskriitika puudus. Valvepsühhiaater hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi korras 20.05.2026 kell 14.14.
1.3.Puudutatud isiku seisund ei ole haiglas oluliselt muutunud. Ta on jätkuvalt situatsioonis desorienteeritud ning tema käitumine on juhitud psühhootilistest elamustest. Sisuline kontakt puudutatud isikuga on märkimisväärselt raskendatud hüpliku ja seosetu mõttekäigu, laialivalguva ning suuresti arusaamatu kõne tõttu; puudutatud isik allub küsimustele halvasti. Enesetunde kohta märgib ta, et on olnud kuu aega haiguslehel. Küsimusele agressiivse käitumise kohta vastab ta: "Inimesed hoidku eest", katkestab seejärel spontaanselt vestluse ning lahkub. Puudutatud isik ei orienteeru olukorras adekvaatselt, ei mõista oma käitumise võimalikke tagajärgi ega haiglaravi vajadust. Puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret – maaniat psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F30.2), mis avaldub impulsiivse ja kontrollimatu käitumise, mõttekäigu seosetuse, agressiivsusele kaldumise, haiguskriitika puudumise ning võimetusena olukordi adekvaatselt hinnata. Psühhootilisest seisundist juhitud käitumine on ettearvamatu, mistõttu puudutatud isik ohustab nii enda kui ka teiste turvalisust. Psüühikahäire tõttu puudub puudutatud isikul võime oma tervislikku seisundit, ravivajadust ja tegude võimalikke tagajärgi adekvaatselt hinnata.
2.Raviarst selgitas ärakuulamisel, et isik kadus lühikese aja jooksul, muutus ebaadekvaatseks, hakkas kontrollimatult käituma, naeris, karjus, jutt oli arusaamatu ja esinesid agressiivsuse ilmingud. Pereliige kutsus talle kiirabi ja politsei. Isik oli sõimanud, sülitanud ja loopinud veepudeleid. Seejärel ta hospitaliseeriti. Praegu on isiku seisund muutusteta. Ta ei orienteeru
2-26-11234 olukorras ega ajas. Kohas isik mingil määral orienteerub. Ta ei mõista enda haiguse olemust ega käitumise tagajärgi. Sisulist kontakti isikuga ei saa. Kui ta räägib, siis ta räägib omaette. Samuti kaldub isik teemast kõrvale. Hetkel käitub ta veidralt ja tülitab kaaspatsiente.
3.Ärakuulamisel 22.05.2026 selgitas puudutatud isik, et ta on Tallinna Psühhoneurokliinikus. Haiglasse sattumise osas selgitas puudutatud isik, et ta palus ennast siia tuua. Põhjus oli selles, et ta ei suutnud enam oma mõtteid kontrollida. Mõtteid oli väga palju. Puudutatud isik ei mäleta enda mõtteid. See ei ole skisofreenia. Tema peas on tema isiklikud hääled. Puudutatud isik ei soovi haiglasse jääda. Ta on lihtsalt üleväsinud. Puudutatud isik elab poisi ja tütrega koos. Poiss on 20 ja tütar on 22. Ta tahab elada üksi. Puudutatud isik näeb, et nad ei kavatse välja kolida. Tütar läheb Tartu Ülikooli ja soovib minna arstiks õppima nagu tema vanemad. Edasi rääkis isik enda pojast ja Svenist. Tema suhted lastega on ideaalsed. Seejärel rääkis isik, et nad trampisid terve päev linna peal. Peale seda, kui nad koju jõudsid, ronisid nad tütrega kohe üles magama. Neil on väike elamine. Tütar tuli reisilt. Poeg on selline, et igal öösel kell 03.00 ta ärkab üles ja hakkab mängima. Seetõttu ei saa puudutatud isik magada. Haiglas ta magas hästi. Isikul tekkis unevõlg lõpus. Nüüd tuli talle selline energia. Isik lõpetas diili perearstiga ära ühe rohu suhtes. See on tema aju segamini keeranud.
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avalduse rahuldamist.
5.Harju Maakohus rakendas 22.05.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, paigutades ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni neli päeva alates tema 20.05.2026 kell 14.14 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 24.05.2026 kell
14.14.Vajadusel võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
6.Psühhiaatriakliiniku valvearst teatas kohtule 23.05.2026, et puudutatud isiku seisund ei ole psühhiaatriakliinikus viibimise ajal paranenud, jätkuvalt puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus pikendas 23.05.2026 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates 20.05.2026 kell 14.14 kuni 29.06.2026 kell 14.14 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
7.1.Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2.
7.2.Määruse kohaselt põeb puudutatud isik rasket psüühikahäiret – maaniat psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F30.2), mis avaldub impulsiivse ja kontrollimatu käitumise, mõttekäigu seosetuse, agressiivsusele kaldumise, haiguskriitika puudumise ning võimetusena olukordi adekvaatselt hinnata. Psühhootilisest seisundist juhitud käitumine on ettearvamatu, mistõttu patsient ohustab nii enda kui ka teiste turvalisust. Psüühikahäire tõttu puudub patsiendil võime oma tervislikku seisundit, ravivajadust ja tegude võimalikke tagajärgi adekvaatselt hinnata. Patsiendi seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates pole tõenäoline tema paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek
2-26-11234 haiglavälises keskkonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii isikule endale kui ka ümbritsevatele isikutele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides. Kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid ning ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb ta paigutada kinnisesse asutusse 40 päevaks. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta psühhiaatriahaiglasse paigutamise tähtaja pikendamise avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt leiab puudutatud isik, et nüüdseks on tervis hea ja maania olukorda enam ei ole. Ta on saanud süsti, mida ta ise ei julge teha ja ka tablette. Ta on seisukohal, et võib jätkata määratud tabletiravi nüüd kodus. Ta vajab füüsilist tööd ja seda on tal koduaias ka vaja teha. Puudutatud isik saab aru, et ei tulnud ise oma olukorrast välja ja seepärast sattus haiglasse. Ta on rahul oma arstiga ja teeb temaga koostööd. Puudutatud isik on kindlal seisukohal, et ta ei ole enam kuidagi ohtlik ei endale ega teistele ega vaja nii pikaajalist haiglaravi. Haiglaravi vajadus on ära langenud ja nii pikaajaline ravi pikendamine ei ole põhjendatud, seega ei ole kohtumäärus seaduslik. Kuna puudutatud isiku puhul pole täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu, siis ei ole tema suhtes tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamine põhjendatud ega seaduslik. Menetluse edasine käik
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
10.Lääne-Harju vald (Lääne-Harju Vallavalitsuse kaudu) jättis ravi ennetähtaegse lõpetamise otsuse tegemise kohtu kaalutlusõiguse osaks.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
12.Avaldaja teatas 17.06.2026, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 16.06.2026.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
14.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et 16.06.2026 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.
2-26-11234
15.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
16.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
17.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et isiku suhtes esialgset õiguskaitset pikendada. Ühtlasi oli maakohus enne määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
18.Määruskaebuses leiab puudutatud isik, et tema tervis on kaebuse esitamise ajaks paranenud ja maania olukorda enam ei ole, ta pole enam ohtlik ning samuti on ta nõus jätkama ravi kodus. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka määruskaebuse väited ümber maakohtu järeldusi, et esialgse õiguskaitse pikendamine oli vajalik. Maakohus tuvastas isikul raske psüühikahäire esinemise – maania psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F30.2), mis avaldub impulsiivse ja kontrollimatu käitumise, mõttekäigu seosetuse, agressiivsusele kaldumise, haiguskriitika puudumise ning võimetusena olukordi adekvaatselt hinnata. Psühhootilisest seisundist juhitud käitumine oli ettearvamatu, mistõttu puudutatud isik ohustas nii enda kui ka teiste turvalisust. Avaldaja vastuses määruskaebusele nähtub, et esialgu puudutatud isiku seisund paranes raviga mõneti, kuid vaatamata adekvaatsele antipsühhootilisele ja meeleolu stabiliseerivale ravile muutus ta taas agiteerituks, düsfooriliseks ja konfliktseks – karjus, viskus põrandale, lubas end puua. Seega oli puudutatud isik ravil viibides veel ohtlik eelkõige iseendale, kuid ka teistele. Avaldaja selgitas, et puudutatud isikule vajaliku psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ning rahustava ravi tagamine oli teostatav vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Maaniaga psühhoosist paranemine on pikaajaline ning patsient kirjutatakse haiglast välja siis, kui tema psüühiline seisund on sedavõrd paranenud, et tahtest olenematu ravi kriteeriumid on ära langenud. Kuna varasemalt on puudutatud isik 1 kuu pärast tahtest olenematu ravi lõpetamist katkestanud ambulatoorse ravi (dtl 57), puudub ringkonnakohtul veendumus, et puudutatud isiku suhtes oleks piisanud muust psühhiaatrilisest abist kui talle psühhiaatriahaiglas tema
2-26-11234 tahtest olenemata osutatud ravist. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Vaidlustatud määruse tegemise ajal olid täidetud tingimused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja tema paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks ning seda järeldust ei mõjuta ravivajaduse hilisem äralangemine.
19.Eelnevat arvestades jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
20.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
21.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.