Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov
Määruse tegemise aeg ja koht 11. august 2026. a, Tallinn Kohtuasja number
2-26-12088
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.06.2026 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), esindaja Psühhiaatriakliiniku juhataja Merit Martens Puudutatud isik: X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Harju Maakohtu 04.06.2026 määruse resolutsiooni punkti 3 esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 11.07.2026 kell 23.21. Muus osas jätta Harju Maakohtu 04.06.2026 määruse resolutsioon muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
2-26-12088 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 03.06.2026 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
1.1.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 22.04.2026, kus alates 01.06.2026 kell 23.21 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.
1.2.Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse järgi esines puudutatud isikul sünnijärgselt hüperbilirubineemia (bilirubiini tõus veres) ja teostati peaaju kompuutertomograafia, kus ema sõnul olevat olnud viiteid kesknärvisüsteemi kahjustusele. Varane areng kulges häireteta. Psühhiaatrite vaatevälja sattus puudutatud isik 2009. a septembris 9.aasta vanuselt, mil koolis ilmnesid esimesed probleemid käitumises: koolitundides püsimatus, impulsiivne ja ettearvamatu käitumine (vahelduv meeleolu, vihahood) ning üleolev ja sobimatu käitumine õpetajatega (ropendamine, süüdistamine). Puudutatud isik hospitaliseeriti uuringuteks 05.10.– 22.10.2009, kus tal diagnoositi muu täpsustatud pervasiivne arenguhäire (F84.8, aspergerlikud jooned) ning alustati antidepressantravi tundeelu stabiliseerimiseks. Puudutatud isik käis ambulatoorsetel psühhiaatri vastuvõttudel, millest viimane toimus 2010. a mais.
1.3.Puudutatud isik on täisealisena viibinud haiglaravil kolmel korral tahtest olenematu ravi korras. Esimesel korral, s.o 18.01.–27.02.2025 avaldas puudutatud isik paranoilisi luulumõtteid enda jälgimisest (ajju paigaldatud pealtkuulamisseadeldisena kasutatav kiip) ja kahjustamisest (ema üritab puudutatud isikut uimastada ja kahjustada), esines mõjutuselamusi (kiibi abil kontrollitakse mõtteid). Puudutatud isikul diagnoositi muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire, ägeda stressita (F23.30). Isikule määrati toetusravi, kuid isik keeldus psühhoteraapiast ja rehabilitatsioonist. Puudutatud isik lõpetas omaalgatuslikult toetusravi tarvitamise augustis.
1.4.Puudutatud isik vajas teistkordselt haiglaravi psühhoosi ägenemise tõttu 17.10.– 26.11.2025. Puudutatud isik oli eelnevalt psühhoosielamustest juhituna lahkunud kodust ilma üleriieteta. Puudutatud isiku leidis öösel politsei eramaja hoovist, kus isik ootas elukaaslast, kellega oli suhelnud telepaatia teel (psühhootiline elamus). Puudutatud isiku suhtes taasalustati antipsühhootilist ravi, mille foonil isiku hõivatus psühhootilistest elamustest taandus ja käitumine korrastus, kuid jäi kahtlus seisundi dissimuleerimisest. Puudutatud isikul diagnoositi paranoidne skisofreenia (F20.09) ja määrati toetusravi.
1.5.Puudutatud isik hospitaliseeriti uuesti 09.12.2025–16.02.2026 psühhoosi ägenemise tõttu tahtest olenematu ravi korras. Puudutatud isik väljendas paranoilisi luulumõtteid kahjustamisest ja mõjutamisest ("MK-kiibi" paigaldamine pähe, millega kontrollitakse tema käitumist), esines kahtlus kuulmismeelepetete esinemisest (suhtles telepaatiliselt). Isikul ei
2-26-12088 tekkinud haiglaravi foonil haiguskriitikat. Isik andis formaalse nõusoleku ambulatoorselt raviga jätkamiseks ning ta lubati kodusele ravile.
1.6.Puudutatud isik käis 10.03.2026 ehk haiglaravi järgselt ambulatoorsel vastuvõtul, kus kirjeldati isiku stabiilset seisundit ja soovi raviga jätkata.
1.7.Puudutatud isik toodi 22.04.2026 psühhiaatriakliiniku valvetuppa politsei poolt Paldiski maantee äärest Hüüru maanteelt, kus ta kõndis ringi nuga varrukas. Politseid teavitasid juhuslikud möödujad. Politsei ei saanud puudutatud isikuga sisulist kontakti – isik keeldus koostööst ja kõneles seosetult. Politsei võttis ühendust puudutatud isiku emaga, kelle sõnul puudutatud isik kodus ei tarvitanud määratud toetusravi, oli sihipäratu käitumisega juba umbes 1 kuu ning lahkus kodust ilma teatamata. Ka valvearst ei saanud puudutatud isikuga sisulist kontakti. Puudutatud isik avaldas fragmentaarselt luulumõtteid Mona Lisa seotusest asjaoludega ja politsei jälitamisest. Puudutatud isik ei selgitanud enda tegevust maanteel. Puudutatud isik hospitaliseeriti ägedast psühhootilisest seisundist tingitud ebaadekvaatse ja eelkõige enesele ohtliku käitumise ning muu ravi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 22.04.2026 kell 23.21. Puudutatud isiku ema avaldas, et puudutatud isik võttis ca 1 kuu jooksul pärast haiglaravi rohtu, millal oli isiku olukord veidi parem, mh tegi ise süüa ja suhtles natuke aktiivsemalt. Siiski on puudutatud isik 1,5 aastat olnud väga kehvas seisundis ja ema sõnul selgelt süveneva haiguspildiga. Isik oli viimasele hospitaliseerimisele eelnevalt 1,5 kuud pidevalt üksinda kodus (elab eraldi korteris), lamas voodis ja ema viis talle ülepäeviti süüa-juua. Puudutatud isiku jutt oli segane ja laialivalguv. Isik keeldus kodust välja tulemast. Puudutud isik oli vahetult enne hospitaliseerimist saatnud emale öösel segaseid sõnumeid (sisu väga laialivalguv, rääkis tapmisest, jälitamisest, vahepeal ütles, et peab vist arsti juurde minema). Enne kui ema jõudis tema juurde minna, oli puudutatud isik kodust lahkunud ja politsei leidis ta maanteelt. Puudutatud isik oli esialgu väga kinnine, tõrges, keeldus vestlustest. Puudutatud isik muutus 04.05.2026 ootamatult agressiivseks, ähvardas valveõde noaga, mille oli söögilauast märkamatult kaasa võtnud. Puudutatud isikule anti lisarahustit ja raviga tema seisund tasapisi paranes. Isik muutus kontaktsemaks, hakkas taas avaldama luulumõtteid, mis varasemaltki on tal esinenud – tal on kiip peas, mis kontrollib ja juhib tema käitumist, osakonnas võib duši all nakatuda suguhaigusesse. Puudutatud isik jõi ainult poest toodud pudelivett, sest osakonnas oli kahtlane vesi. Samuti sõi ta ema toodud pakendatud toitu, sest osakonna toidust tekib iiveldus, see võib olla mürgitatud. Puudutatud isik läks maanteele, sest putukad käskisid. Isiku peas elavad putukad, kes annavad talle käsklusi. Putukad elavad seal ammu ja isik ei soovigi neist lahti saada, sest siis „kaob tunnetus ära“. Puudutatud isik muutus raviga aktiivsemaks, viibis haigete ühisalal ja käis jalutusaias. Tema seisund paranes. Isik oli jutukam, ta oli vähem pinges ja tunduvalt sõbralikum. Ta hakkas rohkem ka haiglatoitu sööma, kuigi vett jõi ainult poest ostetud pudelist. Ravimite võtmise osas oli ta endiselt tõrges, kuid kontrollimisel võttis siiski oma ravimid ära. Seetõttu oli plaanis puudutatud isik haiglast välja kirjutada tahtest olenematu ravi lõppedes ja ambulatoorselt määrata talle pikatoimelised psühhoosivastased süstid.
1.8.Puudutatud isiku seisundis tekkis 25.05.2026 ootamatu halvenemine. Isik oli kuri ja negativistlik. Ta keeldus arstiga rääkimast, teatades kurjal häälel, et arstil on vale kiip peas ja sellistega ei räägita. Tema ravi korrigeeriti, kuid sellele vaatamata oli isik jätkuvalt pinges,
2-26-12088 kurja olekuga ja mingit vestlust temaga ei tekkinud. Ta teatas, et kuna ta on kinnises asutuses, siis ei käi ta jalutusaias ega suhtle teistega. Ta hakkas taaskord rohkem kodutoitu sööma ning rääkis jutte haiglatoiduga mürgitamisest.
1.9.Puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõppes kohtumääruse kohaselt 01.06.2026, kuid isiku psüühiline seisund oli halb, mistõttu alustati uuesti tahtest olenematut ravi 01.06.2026 kell 23.21.
1.10.Siinses asjas avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund paranenud. Ta lamas voodis ja kuulas midagi kõrvaklappidega. Arstile ütles, et kõik on hästi, aga haiglas olla ta ei soovinud. Pikemat vestlust ei tekkinud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia, jälgimisperiood vähem kui 1 aasta (RHK 10 järgi F20.09). Isiku psüühilises seisundis toimus esialgu paranemine, mistõttu oli kavatsus ta 40 päeva jooksul haiglast välja kirjutada, kuid 25.05.2026 tekkis märgatav seisundi halvenemine. Isik oli uuesti pinges, pahur, negativistlik ja temaga ei tekkinud usalduslikku kontakti. Puudutatud isik on kirjutanud emale ähvardavaid kirju ja luulumõtted on laienenud ka ümbritsejate suhtes. Isik võis väljaspool haiglat olla psühhootiliste elamuste tõttu ohtlik ümbritsejatele ja ka iseendale. Isiku seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates ei olnud tõenäoline tema seisundi paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes neljapäevase haiglaravi järgselt.
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 03.06.2026 psühhiaatriakliinikus.
3.Maakohus rakendas 03.06.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 01.06.2026 kell 23.21 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 05.06.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
3.1.Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5. Kohus lahendas esialgse õiguskaitse taotluse ilma puudutatud isiku lähedaste ärakuulamiseta (TsMS § 536 lg 21 p 3).
3.2.Maakohus järeldas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia. Tema käitumine on psüühikahäirest tulenevalt ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna iseendale ja ümbritsevatele. Tema mõtlemine ning ka käitumine on psühhoosist juhitud. Isik ei ole võimeline oma elu sellises seisundis korraldama. Puudutatud isik võib vabatahtliku ravi korral haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Menetluse edasine käik
4.Avaldaja andis 04.06.2026 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud. Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega esines vajadus tahtest olenematu haiglaravi jätkamiseks.
2-26-12088
Maakohtu 04.06.2026 määrus ja põhjendused
5.Maakohus pikendas 04.06.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 01.06.2026 kell 23.21. Kohus otsustas lugeda esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku paigutamise tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ning tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi lõpetatuks 11.07.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
5.1.Maakohus järeldas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tema käitumine on psüühikahäirest tulenevalt ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Tema mõtlemine ning ka käitumine on psühhoosist juhitud. Isik ei ole võimeline oma elu sellises seisundis korraldama. Puudutatud isik võib vabatahtliku ravi korral haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Määruskaebus
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 04.06.2026 määrus ja vabastada ta viivitamatult kinnisest asutusest. Puudutatud isik väidab, et tema puhul ei ole täidetud PsAS §-is 11 sätestatud eeldused. Puudutatud isikul ei ole rasket psüühikahäiret. Puudutatud isik avaldas määratud esindajale, et kui mu mk ultra mindile antakse käsklus keegi ära tappa ja ma teen seda mk ultra all siis kuidas see on raske psüühika häire?. Samuti on puudutatud isik seisukohal, et inimese tapmise eest ettenähtud 2-kuulise karistuse on ta ära kandnud. Puudutatud isik tõi välja, et kuigi ta iga kord käitub haiglas hästi, siis ikkagi pikendatakse tema haiglas viibimise aega. Tegemist on ebaseaduslike olukordadega. Menetlusosaliste seisukohad
7.Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia ja tema seisund on raskesti ravile alluv. Puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ja arusaam ravi vajalikkusest. Ta on oma psüühikahäirest mõjutatuna käitunud endale ja teistele ohtlikult. Psüühikahäire paranemine on võimalik üksnes pikaajalise haiglaravi tulemusena. Puudutatud isiku psühhoos ei olnud möödunud ning püsis otsene oht ümbritsevatele, mis oli näha ka tema määruskaebusest. Menetluse edasine käik
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-26-12088
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 04.06.2026 määruse resolutsiooni tuleb täpsustada esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga. Muus osas tuleb jätta 04.06.2026 määruse resolutsioon muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata ja määruskaebemenetluse kulud jäävad riigi kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
10.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Kolleegium leiab, et praegusel juhul olid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud, sest maakohus oli puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1), esitatud oli psühhiaatrite arvamus (TsMS § 537 lg 1) ning kohus oli sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (vt RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917, p 21).
11.Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, jälgimisperiood vähem kui 1 aasta (RHK10 järgi F20.09) ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Arstid on kirjeldanud puudutatud isiku käitumist enne seda, kui ta psühhiaatriakliinikusse toodi ja psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik hospitaliseeriti politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse, kui ta oli ekselnud maantee ääres nuga varrukas. Puudutatud isikuga ei saavutatud vahetult enne viimast hospitaliseerimist sisulist kontakti. Puudutatud isik keeldus koostööst, kõneles seosetult ja avaldas fragmentaarselt luulumõtteid, mh politsei jälitamisest. Puudutatud isik saatis vahetult enne hospitaliseerimist emale segaseid sõnumeid. Sõnumite sisu oli väga laialivalguv, puudutatud isik rääkis tapmisest, jälitamisest ja vahepeal ütles, et peab vist arsti juurde minema. Puudutatud isik oli haiglaravil jätkuvalt pinges, pahur, negativistlik ja temaga ei tekkinud usalduslikku kontakti. Puudutatud isik avaldas jätkuvalt ka varasemalt esinenud luulumõtteid, et tal on kiip peas, mis kontrollib ja juhib tema käitumist (dtl-d 9-10).
12.Maakohus leidis põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võis puudutatud isik haiglaravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku käitumine oli täielikult juhitud erinevatest paranoidsetest luulumõtetest. Puudutatud isikul esinesid luulumõtteid enda jälgimisest (ajju paigaldatud pealtkuulamisseadeldisena kasutatav kiip) ja kahjustamisest (ema üritab puudutatud isikut uimastada ja kahjustada), esines mõjutuselamusi (kiibi abil kontrollitakse mõtteid) (dtl 9)). Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt käis puudutatud isik maantee ääres ehk avalikus kohas ringi nuga varrukas (dlt 9). Lisaks muutus puudutatud isik ka haiglaravil olles 04.05.2026 ootamatult agressiivseks, kui ähvardas valveõde noaga, mille oli söögilauast märkamatult kaasa võtnud (dtl 10). Peale selle on puudutatud isik teinud vägivaldseid avaldusi. Puudutatud isik avaldas oma emale vahetult enne viimast hospitaliseerimist mõtteid tapmisest ja jälitamisest (dtl 10). Puudutatud isik avaldas kohtulikul ärakuulamisel mh luulu, et on juba ära tapnud inimese (dtl-id 68-69). Puudutatud isik kirjutas jätkuvalt oma emale ähvardavaid kirju. Samuti olid tema luulumõtted laienenud ka ümbritsevate isikute suhtes (dtl 10). Olukorras, kus isik on avaldanud vahetult enne haiglasse paigutamisest lähedastele mõtteid tapmisest, on käinud ringi avalikus kohas nuga varrukas, haiglaravil viibides ähvardanud valveõde noaga ning tema käitumine on mõjutatud tal esinevatest psühhootilistest elamustest, on ringkonnakohtu hinnangul PsAS § 11 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused täidetud. Lisaks väljendus puudutatud isiku ohtlikkus kolleegiumi hinnangul ka haiguskriitika puudumises, mis on ohtlik nii tema enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik
2-26-12088 haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 215-3662, p 14.1). ). Asjaolu, et puudutatud isik ei mõista oma haiguse tõsidust ega oma tegude tagajärgi, kinnitab ka tema avaldatu määratud esindajale – kui mu mk ultra mindile antakse käsklus keegi ära tappa ja ma teen seda mk ultra all siis kuidas see on raske psüühika häire?.
13.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine. Arvestades puudutatud isiku senist käitumist – haiglaväliselt ravimite mittetarvitamine (dtl 9) ning haiguskriitika puudumist, ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks enda ravimisega ise toime tulnud.
14.Eelnevast tulenevalt olid maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks.
15.Ringkonnakohus märgib, et maakohus pikendas vaidlustatud määrusega esialgset õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest 01.06.2026 kell 23.21 ning määras lugeda ravi lõpetatuks määruse resolutsiooni p 3 kohaselt hiljemalt 11.07.2026, täpsustamata seejuures ravi lõpetamise kellaaega. TsMS § 534 lg 5 esimesest lausest ja lõikest 6 ning PsAS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks ajahetk, mil haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase ravi kohaldamise kohta, seega praegusel juhul 01.06.2026 kell 23.21. Isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb mõista päevades ja tundides kombineeritult määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja fikseerimisest tunni täpsusega. Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende koostoimes), võis puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi pikendada kuni 11.07.2026 kell 23.21 (vt ka RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 46.5). Eelnevat arvestades täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 11.07.2026 kell 23.21.
16.Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
Ka
17.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.