Muud › CMR

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 07.05.2018 nõude hagivormis ja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 4 000 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1 431,96 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid suulise lepingu, millega hageja kohustus kostjale osutama veoteenust erinevate tellimuste alusel. Pooled mõistsid, et kui hageja esitab teenuse eest arve, siis kostja tasub selle. Hageja osutas kostjale perioodil 26.09.2017-13.10.2017 kostjale veoteenust suundadel Paldiski sadam-Intrac (case kopp), Loo-Jõhvi-Kohtla-Järve-Loo, Loo-Jõhvi, Paldiski-Võru-Tartu, Jõhvi-Helsingör-Tollose-Kiili, Paldiski-Kiili, RW-Lehmja-RW. Hageja esitas kostjale selle kohta 17.10.2017 arve 5075, mille kohaselt tuli kostjal hagejale tasuda 4 652,7 eurot hiljemalt 17.11.2017. Kostja arve kohta vastuväiteid või pretensioone ei esitanud. 05.01.2018 tasus kostja arvest 652,7 eurot, kuid ülejäänu (4 000 eurot) jättis tasumata. Rahalise kohustuse tasumisega viivitamisel oli hagejal õigus nõuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause alusel viivist. Hagi esitamise seisuga oli viivist kogunenud 1 431,96 eurot. Kostja tasaarvestuse vastuväide oli alusetu. Kostja hagejale tasaarvestuse avaldust ei esitanud. Kostjal ei olnud hageja vastu rahalist nõuet. Liiklusõnnetuse põhjustas veose ebaõige laadimine, kusjuures hageja veost ei laadinud, seda tegi kostja. Hageja ütles juba enne sõidu algust, et tema hinnangul on kostja veose ebaõigesti peale laadinud. Hageja ei ole algusest peale nõustunud tasaarvestusega ja on sellele kogu aeg vastu vaielnud. Kostja kahju oli tõendamata ja kostja lisas ebaõigesti kahju hüvitisele käibemaksu. Kostja vastuväited

Kuivõrd põhinõue oli alusetu, ei saanud rahuldada ka viivisenõuet. Viivisenõue oli vastuoluline. Hageja viitas hagis kord seadusjärgsele viivisele 0,02% päevas ja kord lepingujärgsele viivisele 0,2% päevas. Pooled ei leppinud kokku suurema viivise tasumises kui 0,02% päevas. Vastuseks hageja vastuväitele veose laadimise kohta märkis kostja, et seda ei teostanud kostja, vaid OÜ TMB Element. Hageja ei tõendanud, et õnnetuse põhjustas ebakorrektne laadimine. Pealegi oli autojuhil kohustus veenduda, et veos on õigesti peale laetud ning laadimisviisile autojuht vastuväiteid ei esitanud. Liiklusõnnetuse põhjustas liiga suur kiirus kurvis ja/või ebapiisav kinnitus, mille eest vastutas hageja. Maakohtu otsus

kohale paigaldama (pealelaadimine). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vedaja looma võimaluse ja tingimused veose ohutuks peale- ja mahalaadimiseks. Seega vastutab saatja veose vedamiskindlalt pealelaadimise eest. Veose laadimise eest ei vastutanud hageja. Hageja seaduslik esindaja andis kohtule vande all ütlusi selle kohta, et seekord öeldi, et täiendavaid pakke detailide alla ei ole vaja ja kõik veavad niimoodi. Kuna öeldi, et on piisav, siis hageja ei hakanud vaidlema. Kostja ei tõendanud, et avarii, mille tagajärjel sai kostja haagis kahjustatud, oli põhjustatud hageja tegevusest. Hageja vande all antud ütlustega oli tõendatud, et hageja seaduslik esindaja valis sobiva kiiruse ning veendus manöövrit tehes, et autosid ei tule. Samuti oli tõendamata kahjus suurus. Kohtule esitatud arved ei tõendanud kahju tekkimist. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest nähtuvalt osales liiklusõnnetuses haagis registreerimisnumbriga 300YHA. Kostja ei tõendanud selle haagisega seoses arvete tasumist. Seega ei olnud kostjal õigust hageja nõude täitmisest keelduda. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 26% ulatuses hageja kanda ja 74% ulatuses kostja kanda. Protokolli parandamise taotlus oli põhjendatud ja tuli rahuldada. Apellatsioonkaebus

Hagejal oli kõrgendatud hoolsuskohustus. Hageja oli professionaalne igapäevaselt majandus- ja kutsetegevuses veoteenust osutav isik. Riigikohus on selgitanud, et vedaja vastutus on lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest ainult juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Kui saadetis oli laaditud ebapiisavalt, oleks hageja pidanud vedamisest loobuma. Hageja oleks pidanud tõendama, et tema ei tekitanud kahju. Asjas ei õnnestunud ekspertiisi määrata, sest puudusid olulised digiandmed liikumise kohta, digimeeriku kiirusandmed, jälgimissüsteemi salvestised. Hagejal oli olemas videosalvestis, millelt ei saanud väidetavalt videot kätte. Digimeeriku andmeid hageja ei säilitanud. Olukorras kus hageja välistas kostja võimaluse tõendada liiklusõnnetuse põhjustanud ebaõiget sõidukiirust või valesid sõiduvõtteid, ei olnud ka hageja veenvalt tõendanud, et õnnetus ei saanud tema süül toimuda. Avariiga põhjustatud kahju suurus oli tõendatud. Kostja võis arvetele kahju suuruse tõendamisel tugineda. Pealegi tõendas kostja kahju suurust arvete kõrval ka teiste tõenditega. Vastus kaebusele

omav isik tegema tasaarvestuse avalduse ning tasaarvestus jõustub alates tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Kuivõrd hageja oli vaidlustanud nii tasaarvestuse formaalsete kui materiaalsete eelduste esinemise, oli praegusel juhul otstarbekas esmalt tuvastada, kas tasaarvestuse olukord eksisteeris. Tasaarvestuse olukorra eksisteerimiseks peavad tasaarvestatavad nõuded olema samaliigilised ja vastastikused. Lisaks peab aktiivnõue olema sissenõutav ja passiivnõue täidetav. Iseenesest on nõue, mida kostja soovib tasaarvestuse raames maksma panna hageja nõudega, samaliigiline ja vastastikune. Samas on küsimuse all selle reaalne eksisteerimine. Kostja nõude olemasolu tuvastamiseks tuli maakohtul välja selgitada õigussuhe, mille raames kostjal hageja vastu tasaarvestuse aluseks olev nõue tekkis (nt rendileping, tasuta kasutamise leping vm), õigussuhte kvalifikatsioonist tulenevad poolte õigused ja kohustused ning kontrollida, kas hageja on oma kohustusi rikkunud, mille tõttu on kostjale tekkinud kahju. Maakohus jättis eelneva tuvastamata, rikkudes menetlusõiguse norme. Nimelt on seadusandja pannud kohtule kohustuse välja selgitada mh nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1, 3). Kohus peab TsMS § 438 lg 1 kohaselt õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses nõude aluseks olevate asjaoludega ja kvalifikatsiooni pooltega arutama ning hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kuigi tegu on olulise minetusega, ei viinud see vaidluse eripära arvestades ebaõige tulemuseni. Samas on vajalik maakohtu põhjenduste muutmine osas, milles maakohus kontrollis tasaarvestuse eelduste esinemist. Maakohtu poolt ülekuulatud tunnistaja DD ütlustega on tõendatud, nagu maakohus õigesti ka leidis, et kostja haagise kahjustumiseni viis rikkumine veose laadimisel (II kd lk 24-25). VÕS § 781 lg 1 p-i 4 järgi vastutab saatja kahjude ja kulude eest, mis tekkisid veose mittenõuetekohasest laadimisest, s.t praegusel juhul mh haagise parandamise kulude eest. Seega langesid kahju tekitaja ja kahju saaja kokku, kuna haagis, mis kahjustus veose ebaõige laadimise tõttu tekkinud avariis, kuulus kostjale. Kuivõrd juba eos on võimalik nentida, et veose ebaõige laadimisega tekkinud kahju (haagise parandamise kulude) eest vastutab kostja sõltumata pooltevahelisest õigussuhtest ja sellest tulenevatest õigustest/kohustustest, mis puudutasid haagise kasutamist veose vedamisel, puudub vajadus eraldi analüüsida kostja nõude aluseks olevaid elemente, mida ringkonnakohus ülal kirjeldas. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses toodud vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et tunnistaja DD ütluste, millele lahend suures osas tugineb, usaldusväärsust ei kahjustanud kostja esitatud OÜ TMB Element (kostja koostööpartner, kes laadis veose) logistiku kiri (I kd lk 50). Esiteks ei väidetud kirjas, et laadimine toimus korrektselt ja vedamiskindlalt. Teiseks koostas kirja isik, kes ise veost ei laadinud. Kolmandaks ei ole menetlusosalise palvel kohtule esitamiseks menetlusvälise isiku antud kirjalik selgitus sama usaldusväärne, kui on kohtuistungil antud tunnistaja ütlused, kelle ütlusi on võimalik ülekuulamise käigus kontrollida. Kostja väide, et avarii ja haagise kahjustumise põhjustas hageja autojuhi valitud ebaõige kiirus ja/või veose ebapiisav kinnitus, oli tõendamata jäämise tõttu pelgalt spekulatsioon. Kostja väide, et kui saadetis oli laaditud ebapiisavalt, oleks hageja pidanud vedamisest loobuma, on mõistetav, kuid ei muuda laadija ja vedaja seaduses sätestatud vastutuse vahekorda. Vastasel juhul muutuksid sisutühjaks nii VÕS § 779 lg 1 kui ka § 781 lg 1 p 4, kohaldudes üksnes senikaua, kuni veos asub veokil, mis ei ole veel sõitu alustanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks, et seadusandja soovis nimetatud õigusnormide kehtestamisel näha ette saatja vastutuse üksnes juhtumiteks, kus kahju tekib laadimisplatsil.

Kuigi liiklusseadus (LS) ning teede- ja sideministri määrus nr 81 „Vedamise ajal kehtinud autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskiri“ (eeskiri) näeb ka autojuhile ette teatud kohustused laaditud veose osas, tuleb silmas pidada, et kumbki kõnealustest õigusaktidest ei reguleeri veolepingu poolte lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (vt LS § 1, eeskirja § 1 lg-t 3). Nimetatud õigusaktid on esmajoones mõeldud kaitsma isikuid, kes jäävad veolepingu reguleerimisalast välja. Eelneva tõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus hagejale arves nr 5075 märgitud veoteenuse osutamise eest tasuda täies mahus ja kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3 880 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 141,22 eurot. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.