Doneright OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi Margus Padari ja Arnold Abramovi vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Margus Padari apellatsioonkaebus 216 480 eurot Arnold Abramovi apellatsioonkaebus 216 480 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Margus Padari apellatsioonkaebus Arnold Abramovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. oktoober 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid: Kostja I: Margus Padar (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Marge Juur Kostja II: Arnold Abramov (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Toomas Metsma Vastustaja (hageja): Doneright OÜ (pankrotis) (rk: 12690547) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, esindaja vandeadvokaat Marit Toom
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2018 otsus muutmata.
2.Jätta Doneright OÜ (pankrotis) menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt Margus Padari ja Arnold Abramovi kanda.
3.Välja mõista Margus Padarilt ja Arnold Abramovilt solidaarselt Doneright OÜ (pankrotis) pankrotivarasse menetluskulude katteks 312 eurot.
4.Menetluskuludelt 312 eurot tuleb Margus Padaril ja Arnold Abramovil solidaarselt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Margus Padari ja Arnold Abramovi menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda.
6.Välja mõista Margus Padarilt 1225 eurot riigi tuludesse apellatsioonkaebustelt tasumata riigilõivu katteks. Tasumata riigilõiv tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole AS-s SEB Pank EE351010052031000004, Swedbank AS-s EE522200221013264447 või Luminor Bank AS-s nr EE401700017002872300 viitenumbriga 99918700055542 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Välja mõista Arnold Abramovilt 2100 eurot riigi tuludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu katteks. Tasumata riigilõiv tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole AS-s SEB Pank EE351010052031000004, Swedbank AS-s EE522200221013264447 või Luminor Bank AS-s nr EE401700017002872300 viitenumbriga 99919700057387 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb Margus Padaril ja Arnold Abramovil tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Makseinfo riigilõivu tasumise kohta edastatakse Margus Padarile ja Arnold Abramovile eraldi dokumendiga pärast käesoleva otsuse jõustumist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Doneright OÜ (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 10.11.2017 maakohtule hagi Margus Padari (kostja I) ja Arnold Abramovi (kostja II) vastu, paludes mõista kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja 216 480 eurot.
Hagiavalduse kohaselt on Harju Maakohtu 27.04.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-401 välja kuulutatud võlgniku pankrot. Pankrotihalduriks on nimetatud Indrek Lepsoo. Kostja I oli võlgniku juhatuse liige 15.07.2014–08.12.2016 ja kostja II 29.07.2014–03.11.2016. Võlgniku AS SEB Pank arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX on perioodil 19.08.2014-17.10.2016 kostjale I väljastatud pangakaardiga sularahas välja võetud 163 180 eurot. Lisaks võttis kostja I 22.01.2015 võlgniku kassast 17 000 eurot. Kostjale II on võlgniku arvelduskontolt tehtud ülekandeid 2014. ja 2015. a jooksul 36 300 eurot. Nimetatud ülekannete ja sularaha väljamaksete kokku 216 480 eurot kohta puuduvad kuludokumendid. 07.12.2016 valiti võlgniku juhatuse liikmeks Mika Raudvassar. Kostjate väitel anti võlgniku raamatupidamisdokumendid 07.12.2016 üle uuele juhatuse liikmele. Eeldus, et kostjad on dokumendid M. Raudvassarile üle andnud, on ümber lükatud M. Raudvassari 21.08.2017 hagejale esitatud aruandega, kus ta kinnitab, et talle ei ole raamatupidamisdokumente üle antud. Kostjad on rikkunud võlgniku vara hoidmise kohustust ja sellega ka juhatuse liikme kohustusi. Kuna juhatusel on kohustus raamatupidamist korraldada ja kõiki dokumente säilitada ning äriühingu pankroti väljakuulutamisel dokumendid pankrotihaldurile üle anda, siis asjaolust, et kuludokumendid puuduvad, saab järeldada, et ülekandeid ei ole tehtud võlgniku huvides. Selliselt juhatuse liikmetele maksete tegemisega ei ole kostjad käitunud võlgnikule lojaalselt ega võlgniku jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kuivõrd võlgnikul on alates 2016. a maist võlausaldajate ees täitmata kohustusi, on kostjad rikkunud ka juhtimiskohustust, kuna nad ei suutnud luua tingimusi selleks, et võlgniku oleks võimeline täitma oma kohustusi. Kostjad on juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitanud võlgnikule kahju 216 480 eurot. Kostjad vastustavad kahju tekitamise eest solidaarselt äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 järgi, kuna mõlemad kostjad olid võlgniku AS SEB Pank internetipanga kasutajad ning olid teise juhatuse liikme tegevusest, s.o võlgniku arvelduskontolt sularaha väljavõtmisest ja ülekannete teostamisest teadlikud ega teinud midagi selleks, et seda ära hoida.
2.Kostja I hagi ei tunnistanud. Kostja I vastuväidete kohaselt on sularahas tasutud töövõtjatele ehitusmaterjali eest. Peatöövõtja Äksi Puhkemaja OÜ sai ehitustööde eest suure osa sularahas. Lisaks kasutati ka teiste ettevõtete teenuseid, nt pinnase planeerimine, kõrvalhoone vundamenditööd, elektritööd jne. Kassast maksti töötasusid töötajatele ja majanduskulusid, samuti laenude tagasimakseid umbes 30 000 eurot. Kõik kassa sissetuleku ja väljamineku orderid ning algdokumendid, samuti sularaha jääk anti 07.12.2016 üle uuele juhatuse liikmele M. Raudvassarile. Eeltoodut kinnitavad nii üleandmise akt kui ka notariaalselt tõestatud 08.12.2016 võlgniku osa müügileping ja osaluse üleandmise leping. Akt on oma sisult sarnane osa võõrandamislepingu sätetega. Ostja ei ole vaidlustanud võõrandamislepingu sätteid, pole sellest taganenud.
3.Kostja II hagi ei tunnistanud. Kostja II vastuväidete kohaselt on võlgniku arvelduskontolt tehtud talle ülekandeid 35 500 eurot, mitte 36 300 eurot. Nõue on igal juhul alusetu 800 euro ulatuses, milline summa on kantud üle kolmandale isikule. Kogu raha läks erinevatele töövõtjatele (sh Äksi Puhkemaja OÜ) materjali hüvitamiseks nende esitatud kuludokumentide alusel, mille ta esitas võlgniku raamatupidamisse. Juhatusest lahkudes andis ta dokumendid üle kostjale I. Kuivõrd vastutuse ulatus on kummagi kostja osas täpselt määratletud, tuleks asja lahendamisel lähtuda sellest, milline oli iga juhatuse liikme rikkumise ulatus ja suurus.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2018 otsusega hagi ning mõistis Margus Padarilt ja Arnold Abramovilt solidaarselt Doneright OÜ (pankrotis) pankrotivarasse välja 216 480 eurot. Maakohus jättis Doneright OÜ (pankrotis) menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt Doneright OÜ (pankrotis) kasuks menetluskulude katteks välja
3098 eurot. Kostjatel tuleb menetluskuludelt solidaarselt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti mõistis maakohus kostjalt I välja riigi tuludesse riigi õigusabi tasu ja kulud 480 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostjate väited, et alltöövõtjatega arveldati sularahas, ning kostja I väited, et sularahas tasuti ka laenu tagasimakseid, majanduskulusid ja töötasusid töötajatele, tõendamata ja paljasõnalised. M. Raudvassar on tunnistajana kinnitanud, et temale ei ole võlgniku raamatupidamisdokumente üle antud ja notariaalses müügilepingus on antud vale kinnitus dokumentide üleandmise kohta. Tunnistaja selgitas, et kaks päeva enne lepingu sõlmimist öeldi talle, et raamatupidamisdokumente ei ole, ning kui ta Raivo Pulsti (väidetavalt võlgniku tegevjuht) käest küsis, kus dokumendid on, vastati talle, et siis tuleb neid hakata otsima. Kostja I pankrotimenetluses vande all antud ütlused (raamatupidamisdokumendid on üle antud Mikale notaris, R. Pulst on andnud raamatupidamisdokumendid Mikale, notaris reaalselt kaustu üle ei antud) on vastuolulised ega kinnita üheselt, et raamatupidamisdokumentatsioon 07.12.2016 reaalselt M. Raudvassarile kostja I poolt üle anti. M. Raudvassar on võlgniku pankrotimenetluses vande all kohtule kinnitanud, et tema käes raamatupidamisdokumente ei ole, ning ka e-kirjavahetusest (22.12.2016 e-kiri saajale Raivo) nähtuvalt on M. Raudvassar küsinud pärast notariaalse lepingu sõlmimist juurdepääsu võlgniku majandustegevust puudutavatele dokumentidele ja ka hiljem kogu raamatupidamise dokumentatsiooni. M. Raudvassari ütlustest ja e-kirjavahetusest ilmneb, et tema sooviks oli aidata oma tuttavat R. Pulsti, ta pidi olema firmaga seotud paar kuud, kuni leitakse uus omanik ja juhatuse liige. Kohus, arvestades M. Raudvassari tegelikku eesmärki ja seisundit äriühingus ning eelnimetatud tõendeid, oli seisukohal, et kohtus ei leidnud tõendamist asjaolu, et M. Raudvassar sai enda valdusesse võlgniku raamatupidamisdokumentatsiooni. 07.12.2016 üleandmise aktist nähtub, et dokumendid on M. Raudvassarile üle antud akti koostamise päeval. Seega on kostja I väide, et dokumendid anti üle notaris või Pulsti poolt, vastuolus aktis antud kinnitusega, sest notariaalne tehing toimus päev hiljem, 08.12.2016. Kuigi M. Raudvassar ja kostja I on müügilepingu p-des 2.1.9, 2.2.1–2.2.3 kinnitanud dokumentide tutvustamist ja dokumentide saamist, leidis kohus, et arvestada tuleb M. Raudvassari vande all antud ütlustega, mis ühtivad nii tema kui ka kostja I vande alla antud ütlustega pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt olid võlgniku raamatupidamise korraldamisel puudujäägid ning formaalse kinnitusega (07.12.2016 akti ja 08.12.2016 müügilepinguga) püüti jätta mulje, justkui oleksid raamatupidamisdokumendid uuele juhatusele üle antud. Kostja II väited, et tema poolt välja võetud rahalisi vahendeid on kasutatud alltöövõtjatele (nt arveldati Äksi Puhkemaja OÜ-ga sularahas) nende soetatud materjali hüvitamiseks, on ümber lükatud Äksi Puhkemaja OÜ kinnitusega, et nad ei ole kunagi sularahas arveldanud. Vastuses hagile on kostja II väitnud, et andis raamatupidamisdokumendid novembris 2016 üle kostjale I. Samas nähtub kostja II pankrotimenetluses vande all antud ütlustest, et andis raamatupidamisdokumendid novembris 2016 R. Pulsti kätte ja enne olid dokumendid raamatupidaja käes. Kuigi väidetavalt esitas kostja II haldurile dokumentide üleandmise kohta R. Pulstile lihtkirjaliku nimekirja, ei ole kohtule sellekohaseid tõendeid esitatud. Samas nähtub nii esitatud tõenditest ja ka tunnistaja, M. Raudvassari, ütlustest, et R. Pulst ütles M. Raudvassarile, et tema käes raamatupidamisdokumente ei ole. Seega on kostja II väited dokumentide üleandmise asjaolude kohta erinevates menetlustes vastuolus ja tõendamata. Kuivõrd kõnealuste summade väljavõtmise ja ülekannete, sh kolmandale isikule toimunud ülekannete, kohta puuduvad algdokumendid ning kostjad ei ole tõendanud ka muul viisil (nt tunnistajate ütlustega), et raha kasutati võlgniku majandustegevuses, luges kohus tõendatuks, et kostjad on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust, jättes täitmata seadusest
tuleneva kohustuse korraldada osaühingu raamatupidamist ja rikkudes osaühingu vara hoidmise kohustust. Rikkumistega on kostjad põhjustanud võlgnikule kahju. Tõendeid, millest saaks järeldada, et kostjate käitumine oli kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega, esitatud ei ole. Kohus märkis, et isegi kui raamatupidamise ja rahadega tegeles kostja I, lasus kostjal II kohustus korraldada ja tagada võlgniku nõuetekohane raamatupidamine. Esitatud ei ole ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja II oleks teinud teisele juhatuse liikmele või raamatupidaja(te)le päringuid sularaha kasutamise kohta või teostanud kontrolli tehingute ja nende dokumenteerimise kohta. Tõendamata on ka Aleksander Abramovile 800 euro ulatuses tehtud ülekannete seotus võlgniku majandustegevusega. Kostjad vastutavad tekkinud kahju eest solidaarselt tulenevalt ÄS § 187 lg 2 esimesest lausest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et juhatus oleks ülesanded liikmete vahel ära jaotanud. Isegi kui kostjatel oli kokkulepe konkreetsete ülesannete täitmiseks, vastutavad mõlemad juhatuse liikmed, kui nad olid teadlikud või pidid teadma võimalikust rikkumisest ning ei teinud midagi selle ärahoidmiseks. Mõlemal kostjal oli ligipääs võlgniku arvelduskontole, seega pidid mõlemad teadma sealsetest rahade liikumistest. Kostjad juhatuse liikmetena on oma kohustust rikkunud ja põhjustanud võlgnikule VÕS § 128 lg 3 alusel kahju võlgniku arvelduskontolt sularahana välja võetud 180 180 euro ja üle kantud 36 300 euro näol, kokku 216 480 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja menetluskulud 3098 eurot koos käibemaksuga (riigilõiv 2150 eurot + õigusabikulu 948 eurot). Hagejat esindas vandeadvokaat Marit Toom, kes on osutanud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta) 6 tundi 35 minutit. Asjaolu, et halduril on õigusalane haridus ja ta esitab hagi pankrotivõlgniku nimel, ei võta temalt õigust kasutada lepingulist esindajat. Arvestades vaidluse sisu ja keerukust ning hinnates hageja menetluskulude spetsifikatsioonis märgitud toimingute kirjeldusi ning esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, luges kohus hageja esindaja ajakulu põhjendatuks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Margus Padar esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Juhul kui puuduliku menetluse tõttu maakohtus ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise lahendada, saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kostjatele tõendamiskohustuse panemine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna raamatupidamisdokumente ei olnud enam kostja I valduses. Kostja I sai näidata, et üle antud raamatupidamisdokumentide või muude hageja valduses olevate või tema poolt väljavõetavate dokumentide (kogu pangakonto väljavõte, maksudeklaratsioonid, notariaalsed lepingud) alusel on võimalik tuvastada raha kasutamist võlgniku majandustegevuses. Tõendamiskoormis võib ümber pöörduda, kui tegemist on asjaoludega, mille tõendamine on võimalik ainult hagejal. Hagejal on võimalik tõendid hankida, see on tema tõendamiskohustus. Kostja I on nõrgem pool ega saa end kaitsta nt olukorras, kus pankrotihaldur heas usus käitumise põhimõtte vastaselt soovib kostjatele kahju tekitada; 2) jättis kohus analüüsimata kostja I käsitluse 07.12.2016 dokumentide üleandmise aktist kui võõrandamislepingu osast. Ostja M. Raudvassar ei vaidlustanud võõrandamislepingu sätteid ega taganenud lepingust. Seega leping on M. Raudvassari kinnitus dokumentide saamise kohta; 3) jättis kohus põhjendamatult rahuldamata kostja I taotlused hankida raamatupidamisdokumente muul viisil (deklaratsioonid jne), sh endise tegevjuhi R. Pulsti kaudu, kas teda üle kuulates või temalt dokumente nõudes. Asja ei saa lahendada
M. Raudvassari vasturääkivate kinnituste alusel, kuna M. Raudvassar võis anda kohtuistungil valeütlusi. Kohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt; 4) on kostja I selgitanud, milliseid kulusid tehti sularahas (maksed ehitajale, teistele teenuseosutajatele, töötasud, majanduskulud). Ka kostja II on välja toonud, mille eest sularahas maksti. Äksi Puhkemaja OÜ tõend saab kinnitada ainult sellele äriühingule sularahas mittemaksmist – see ei hõlma kogu nõuet; 5) ei põhine kohtu järeldus, et võlgniku raamatupidamise korraldamisel olid puudujäägid, ühelgi tõendil. Isegi kui M. Raudvassar ei saanud raamatupidamisdokumente, ei saa sellest tuletada, et raamatupidamise korraldamisel olid puudujäägid; 6) ei olnud eeltoodust tulenevalt ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 115 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud. Juhatuse liikmete kohustuste rikkumised ja asjaolu, et juhatuse liikmed ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit, on tuvastamata; 7) mõistis kohus põhjendamatult välja õigusabikulu 948 eurot.
6.Arnold Abramov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
23.oktoobri 2018 otsuse tühistamist Arnold Abramovi osas ja uue otsusega hagi Arnold Abramovi vastu rahuldamata jätmist või asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Juhul kui maakohtu otsus jääb muutmata, taotleb kostja II võlgnevuse tasumist ajatatult. Menetluskulud palub apellant jätta Doneright OÜ (pankrotis) kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus piisava põhjalikkusega välja selgitanud, kelle käes on võlgniku raamatupidamisdokumendid. Kohus tõdeb, et asjaosaliste ütlused on vastuolulised, kuid ei ole püüdnud vastuolusid kõrvaldada. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja I taotluse R. Pulsti tunnistajana ülekuulamiseks. R. Pulst oli võlgniku tegevjuht, kes tegeles sisuliselt võlgniku juhtimise ja seega ka raamatupidamise korraldamisega. Nimetatud isik saab kinnitada, et raamatupidamisdokumendid on tema käes või ta teab, kelle käes need võivad olla; 2) andis kostja II juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisel 2016. a novembris võlgniku dokumentatsiooni üle kostjale I ja R. Pulstile. Ajal, mil kostja II oli juhatuse liige, oli raamatupidamine korraldatud nõuetekohaselt. Rahaliste väljamaksete kohta koostati raamatupidamisdokumendid ja kostja II edastas dokumendid raamatupidajale kannete tegemiseks. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ning ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta loeb tõendatuks, et kostja II on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei ole korraldanud võlgniku raamatupidamist ja on rikkunud võlgniku vara hoidmise kohustust, ning miks tuleb kostja II seisukohad jätta arvestamata. Kohus ei ole tuvastanud kostja II süüd võlgnikule kahju tekitamisel ning ei selgu põhjuslik seos kostja II tegevuse ja kahju tekkimise vahel.
7.Doneright OÜ (pankrotis) pankrotihaldur I. Lepsoo vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa Riigikohtu seisukoha järgi olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu arvelduskontolt välja võtnud sularaha, hagejalt nõuda, et ta esitaks tõendid selle kohta, kuidas juhatuse liige sularaha kasutas. Raha kasutamist äriühingu huvides peab tõendama kostja (3-2-1-113-16, p 18). Maakohus tuvastas õigesti, et kostjad on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kuivõrd kostjate poolt summade väljavõtmise ja ülekannete, sh kolmandale isikule tehtud ülekannete kohta puuduvad algdokumendid ning kostjad ei ole ka muul viisil tõendanud, et raha kasutati võlgniku majandustegevuses. Rikkumiste tulemusena põhjustasid kostjad võlgnikule kahju; 2) leidis kohus põhjendatult, et raamatupidamist ei ole uuele juhatusele üle antud. Hageja lükkas eelduse, mille kohaselt kostjad on raamatupidamisdokumendid M. Raudvassarile üle andnud,
ümber M. Raudvassar esitatud aruande ja selles sisalduva e-kirjavahetusega. Sama kinnitas M. Raudvassar tunnistajana maakohtus. Maakohtu istungil ja apellatsioonkaebustes on kostjad asunud väitma, et dokumente tuleb nõuda võlgniku endiselt tegevjuhilt R. Pulstilt. Hagimenetlus on võistlev menetlus. Kostjad ei ole menetluse käigus teinud midagi selleks, et hagejale ja kohtule selgitada, kelle valduses nende hinnangul raamatupidamine asub. Tegemist on paljasõnaliste väidetega, millega kohus otsuse tegemisel arvestada ei saanud; 3) esitas kostja I taotluse R. Pulsti tunnistajana ülekuulamiseks alles maakohtu istungil. Maakohus jättis taotluse põhjendatult rahuldamata, kuna kostjad ei olnud varem väitnud, et raamatupidamisdokumendid oleksid R. Pulsti valduses. Lisaks ei suutnud kostja I ära näidata, et kostjatel endal ei oleks olnud võimalik R. Pulsti käest dokumente saada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
23.oktoobri 2018 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
9.1.Hageja nõue kostjate vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2, mille järgi oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liige vastutab tekitatud kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud sama lõike teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Maakohus on tuvastanud õigesti ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused, samuti jaganud õigesti tõendamiskoormise. Muu hulgas on maakohus põhjendatult märkinud, et kui osaühing on tõendanud, et juhatuse liige on oma kohustuste rikkumisega tekitanud osaühingule kahju, siis on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Hagiavalduse kohaselt rikkusid kostjad juhatuse liikme kohustusi sellega, et tegid võlgniku arvelduskontolt endile sularaha väljamakseid (180 180 eurot) ja ülekandeid (36 300) kokku summas 216 480 eurot, mille kohta puuduvad kuludokumendid. Maakohus tuvastas, et sellega rikkusid kostjad võlgniku vara hoidmise ja raamatupidamise korraldamise kohustust. Samuti tuvastas maakohus, et kostjad pole oma väiteid 216 480 euro kulutamise kohta hageja huvides tõendanud. Riigikohus on 19.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16 asunud seisukohale, et olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust. Kuna kostjad ei ole tõendanud 216 480 euro kulutamist võlgniku huvides, on nad jätnud kasutamata võimaluse tõendada endi tegutsemist 216 480 euro kulutamisel korraliku ettevõtja huvides. Kostja I väide apellatsioonkaebuses, et tõendamiskoormise tema kanda panemine on vastuolu hea usu põhimõttega, on põhjendamatu.
9.2.Kostjate väidete kohaselt arveldati alltöövõtjatega sularahas, samuti tasuti sularahas laenu tagasimakseid, majanduskulusid ja töötasusid töötajatele. Konkreetselt on kostjad nimetanud Äksi Puhkemaja OÜ-t kui alltöövõtjat, kellega arveldati sularahas. Nimetatud kostjate väide on
ümber lükatud Äksi Puhkemaja OÜ kinnitusega (III kd, tl 11). Lisaks nähtub võlgniku pangakonto väljavõttest, et kostja II poolt on tehtud võlgniku arvelt kaks ülekannet Aleksander Abramovile summas 800 eurot (I kd, tl 65). Kumbki kostjatest ei ole seejuures tõendanud nimetatud ülekannete seotust hageja majandustegevusega. Teisi juriidilisi või füüsilisi isikuid, kelledega väidetavalt sularahas arveldati, kostjad ei ole avaldanud. Seega on kostjate väited kontrollimatud ning põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostjad ei ole sularaha kasutamist hageja huvides tõendanud. Kostjate väited apellatsioonkaebustes, et maakohus on rikkunud tõendite hindamisel TsMS § 232 lg-t 1 ega ole välja selgitanud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid, on seetõttu põhjendamatud.
9.3.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostjad ei ole tõendanud võlgniku raamatupidamisdokumentide üleandmist võlgniku uuele (alates 07.12.2016) juhatuse liikmele M. Raudvassarile. Apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja M. Raudvassari ütlused, mille kohaselt ei ole talle võlgniku raamatupidamisdokumente üle antud, on tõesed. Seejuures on maakohus M. Raudvassari ütluste hindamisel võrrelnud neid tema seletusega võlgniku pankrotimenetluses (II kd, tl 200), samuti tema aruandega pankrotimenetluses (I kd, tl 78-80) ja selgitustega e-kirjavahetuses (I kd, tl 80-116) ning jõudnud usutavale järeldusele, et M. Raudvassari kinnitus raamatupidamisdokumentide saamise kohta dokumentide üleandmise aktis on vale ning et tegelikult M. Raudvassarit ei huvitanud osaühingu käekäik ja ta pidi olema osaühinguga seotud seni, kuni sellele leitakse uus omanik ja juhatuse liige. Maakohus on õigesti tuvastanud ka selle, et kostjate selgitused M. Raudvassarile võlgniku raamatupidamisdokumentide üleandmise kohta ei ole järjekindlad ja on seetõttu ebausaldusväärsed. Dokumentide üleandmise aktis (I kd, tl 70) on märgitud, et kõik võlgniku raamatupidamisdokumendid on kostja I poolt üle antud M. Raudvassarile. Samas on kostja I võlgniku pankrotimenetluses kinnitanud, et tema dokumente M. Raudvassarile üle ei andnud. Kuigi dokumentide üleandmise aktis on märgitud, et M. Raudvassarile anti üle võlgniku kogu raamatupidamisdokumentatsioon, ei ole aktis ega kostjate poolt kohtuliku menetluse käigus nimetatud ühtegi (peale Äksi Puhkemaja OÜ) juriidilist ega füüsilist isikut, kes oli võlgniku väidetavate tehingute teiseks pooleks. Kostjate väide, et peale Äksi Puhkemaja OÜ nad ühtegi lepingupartnerit ei mäleta, ei ole usutav. Pankrotihaldur kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tema sai lähtuda üksnes võlgniku pangakonto väljavõtetest, muu dokumentatsioon puudus täielikult. Arvestades ülaltoodut on põhjendamatu kostja I väide apellatsioonkaebuses, et tunnistaja M. Raudvassar on andnud maakohtus valeütlusi. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et apellatsioonkaebustes ei ole viidatud ühelegi motiivile, miks peab M. Raudvassar andma valeütlusi raamatupidamisdokumentide mittesaamise kohta. Oluline on rõhutada sedagi, et kui kostjate seisukoha järgi on raamatupidamisdokumendid antud üle M. Raudvassarile, siis on kostjate poolt alusetu heita maakohtule ette raamatupidamisdokumentide tegeliku asukoha kindlaks tegemata jätmist. Kostjad on jätnud tähelepanuta, et nende kui juhatuse liikmete kohustuseks on muu hulgas raamatupidamise korraldamise tagamine ning seda tuleb teostada korraliku ettevõtja hoolsusega.
9.4.Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Praegusel juhul on maakohus kostja I seisukohta (III kd, tl 82) hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse kohta arvestanud ega ületanud seejuures diskretsiooni piire.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning leiab samuti, et hageja lepingulise esindaja taotluses esitatud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Seetõttu on põhjendamatu kostja I väide, et maakohus on rikkunud TsMS § 175 lg-t 1 ja põhjendamatult temalt välja mõistnud hageja õigusabikulud summas 948 eurot.
9.5.Kostja II esitas apellatsioonkaebuses taotluse võlgnevuse ajatamiseks juhul, kui ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda. Asja materjalidest nähtuvalt kostja II sellist taotlust maakohtule ei esitanud. Tegemist on TsMS § 445 lg 1 kohase taotlusega ning sellel alusel saab täitmist ajatada ainult väga erandlikel asjaoludel. Kuna kostja II ei ole selliseid erandlikke asjaolusid ühelauselises taotluses esile toonud (omapoolset tõendamiskoormist täitnud), siis tuleb kostja II nimetatud taotlus jätta rahuldamata.
10.Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema lepingulise esindaja õigusabikulude suuruseks ringkonnakohtus 312 eurot. Kostjate esindajad kulude suurusele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulud ringkonnakohtus 312 euro suuruses on põhjendatud ja vajalikud ning need tuleb solidaarselt kostjatelt välja mõista.
11.Tartu Ringkonnakohtu 07.12.2018 määrusega vabastati A. Abramov riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel summas 2100 eurot. Tartu Ringkonnakohtu 14.05.2019 määrusega vabastati M. Padar riigilõivu 1050 tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ning võimaldati riigilõivu ülejäänud osa, s.o 1050 eurot, tasuda 175 euro suuruste osamaksetena kuu jooksul. Määruste põhjendustes selgitati menetlusabi taotlejatele, et riigilõivu tasumisest vabastamine tagab nendele vaid kohtusse pöördumise õiguse ning apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel mõistetakse nendelt tasumata riigilõiv välja (TsMS § 190 lg 2). Kuna apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata, siis tuleb kostjatelt TsMS § 190 lg 2 alusel riigi tuludesse välja mõista apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv. A. Abramovilt tuleb seetõttu riigi tuludesse välja mõista 2100 eurot. Kuna M. Padar on tasunud Tartu Ringkonnakohtu 14.05.2019 määruse alusel üksnes viis osamaksu summas 875 eurot, siis tuleb temalt TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 2 alusel kokku riigi tuludesse välja mõista 1225 eurot (2100-875). Tartu Maakohtu 21.02.2018 määrusega rahuldati A. Abramovi riigi õigusabi taotlus ning talle määrati riigi õigusabi korras kohtus esindajaks advokaat kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. A. Abramovit esindas ringkonnakohtus advokaat T. Metsma ning advokaat T. Metsma tasu ja kulude suuruse määrab ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.