X kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 osaliseks tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Vabariigi Valitsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-2167 resolutsiooni punkti 1 peale.
Jätta taotlus haldusasjade nr 3-21-2167 ja 3-21-1970 liitmiseks läbi vaatamata.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-2167 resolutsiooni punkt 1 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ p 10 alap 3 kohaselt on COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil lubatud isikutel viibida ja liikuda avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades, basseinides, veekeskustes ja ujulates üksnes juhul, kui täidetud on korralduse nr 305 III osas ja sisetingimustes täiendavalt korralduse nr 305 p-des 7 ja 9 sätestatud nõuded. Korralduse nr 305 p-dest 13–16 tulenevalt võib n-ö kõrvalisel täisealisel isikul lubada tegevuses osaleda tingimusel, et isik esitab tõendi selle kohta, et tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik, ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, ta on vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik või tema p 15 nõuete kohaselt tehtud SARS-CoV-2 testi tulemus on negatiivne.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule 22.09.2021 kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 tühistamiseks osas, mis puudutab nõuet esitada tõend COVID-19 haiguse läbipõdemise, SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse või COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimise kohta, samuti 1 000 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Korraldus ei vasta üksikakti tunnustele. Korraldus eirab nõuet, et testimine ja vaktsineerimine peavad olema vabatahtlikud ning nende tegemata jätmise tõttu ei tohi kedagi diskrimineerida. Seadusega ei ole kehtestatud nn koroonapassi või muu tõendi vormi ja tõendi esitamise nõue kohustab isikuid avaldama oma eriliiki isikuandmeid, mis on vastuolus isikuandmete kaitse üldmäärusega. Korraldus nr 305 on vastuolus põhiseaduse §-dega 11, 12, 18, 19, 20, 26, 28 ja
41.Vaktsineerima survestamine ei ole eetiline ega õiguspärane. Vaktsiinide ohutus ja nende tegelik mõju inimese tervisele ei ole teada. Kedagi ei tohi tema nõusolekuta allutada meditsiinivõi teaduskatsetele. Vaktsineeritud inimesed võivad samuti haigestuda ning on nakkusohtlikud ja viirusekandjad. Vaktsineerimata inimestele ei ole põhjust seada vaktsineeritutega võrreldes täiendavaid piiranguid või kohustusi. Korralduse nr 305 tõttu ei pääse kaebaja enam spaasse ujuma ega saunadesse, mis on tema tervise seisukohalt väga olulised protseduurid. Kaebajal on tuvastatud nii puue kui ka osaline töövõime, mistõttu on sauna- ja veeprotseduurid tema jaoks käsitatavad ravina (lõdvestavad, lõõgastavad, immuunsust tugevdavad). Kaebaja ei kavatse esitada mitte ühtegi nõutud tõendit. Kaebaja on terve ja ei pea seda kellelegi tõendama, eriti testiga, mis ei anna adekvaatset tulemust ja mille kasutamine on ohtlik. Kaebaja ei kavatse end kindlasti vaktsineerida ajutise müügiloa saanud eksperimentaalse vaktsiiniga. Viirushaigustest aitavad hoiduda puhas ja tasakaalustatud toit, immuunsust toetavad vitamiinid ja mineraalid, piisav puhkus ja liikumine, stressi vältimine. Kaebajal ei ole üle viie aasta haigestunud ühessegi viirushaigusesse. Kaebaja palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada COVID-19 tõendite nõudmise ja esitamise kohustus. Kaebaja esitas ka menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, kuna kaebaja sissetulekuks on peamiselt riiklikud toetused ning ta kasvatab kahte õppivat last (sünd. 2001 ja 2003), kellel on samuti tuvastatud puue ja osaline töövõime. Kaebaja on heategevusliku sihtasutuse juhatuse liige, kuid ei saa selle eest tasu.
3.Tallinna Halduskohus jättis 24.09.2021 määrusega rahuldamata X menetlusabi taotluse esialgse õiguskaitse taotluselt ettenähtud riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse käiguta, andes kaebajale 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ning nõuetekohase ja põhistatud esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks aega 15 päeva määruse kättesaamisest arvates (resolutsiooni p 2). Halduskohus lahendab esmalt kiireloomulise esialgse õiguskaitse taotluse nõuetele vastavuse küsimuse. HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 6 järgi tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Menetlusabi antakse HKMS § 111 lg 1 kohaselt siis, kui kui taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda. Kaebaja pangakonto 23.05.2021–22.09.2021 väljavõtte põhjal on küll küsitav kaebaja võimekus tasuda kahju hüvitamise taotluselt nõutav riigilõiv, kuid samas ei nähtu, et kaebaja ei oleks saanud tasuda esialgse õiguskaitse taotluselt nõutavat 15 euro suurust riigilõivu. Pangakonto väljavõtte järgi on 03.09.2021 toimunud laekumine 1117,99 eurot ja taotluse esitamise seisuga oli kontol vabu vahendeid 414,36 eurot. Riigilõivu tasumisest vabastamine on üldjuhul erandlik ja praegu ei nähtu, et esineks sisuline alus vabastada kaebaja 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Kui kaebaja soovib jätkuvalt taotleda esialgset õiguskaitset, tuleb tal tasuda riigilõiv 15 eurot ning kohus annab selleks aega 15 päeva. Esialgse õiguskaitse taotlus on ka napisõnaline ja selles puuduvad konkreetsed põhjendused. Kaebaja peab esialgse õiguskaitse vajadust sisuliselt põhistama ehk tooma konkreetselt välja, millised takistused ja piirangud või milliste erandite mittekohaldatavus (korralduses nr 305 ei 2(5)
3-21-2167 ole kõik piirangud absoluutsed) on kaebaja jaoks ilmnenud. Kaebajal tuleb täpsemalt selgitada, milles väljenduksid nn pöördumatud või suhteliselt pöördumatud tagajärjed, mida ei saaks hilisema kohtulahendiga enam ühelgi viisil korvata (HKMS § 249 lg 1).
4.X palub 12.10.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 24.09.2021 määrus ja rahuldada tema menetlusabi taotlus. Kaebajal ei ole raha riigilõivu tasumiseks. Kaebaja sissetulekuteks on töövõime- ja puudetoetus ning peretoetus, mis jäävad kokku alla 400 euro kuus. Lisaks on kaebaja ülalpidamisel kaks koolis käivat last, kelle sissetulekuks on samuti töövõime- ja puudeteotus, kuid tegemist on nende rahaga, mille arvelt ei saa kaebaja katta enda kulusid. Halduskohus jättis menetlusabi taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebajale laekus septembris 1117,99 eurot ja tema pangakonto jääk oli menetlusabi taotlemise seisuga 414,36 eurot. Halduskohus ei ole arvestanud, et kaebaja on aastaid elanud n-ö peost suhu ning ta ei ole nõus sellega, et peaks saadud lisaraha riigile maksma, kuna ta ei ole nõus korralduse nr 305 alusel enda diskrimineerimisega ja ühiskonnast väljatõrjumisega. Tegemist oli kaebaja teise pensionisambasse kogutud rahaga, mille eest on ta ostnud endale ja oma lastele kvaliteetset toitu ja vitamiine ning tasunud laste hambaravi ja tütre spordimassaaži eest. Kaebaja kasutab saadud raha selleks, et elada inimväärselt. Kaebuse esitamisele järgnenud nädalal läks kaebajal katki dušisegisti ning kui kaebajal ei oleks olnud vaba raha, siis poleks tal olnud võimalust seda ära vahetada. Lisaks suri augustis kaebaja isa (seejuures vaktsiini tagajärjel) ning matustega seoses tuli kaebajal tasuda ligi 650 eurot. Kaebaja peab tagama laste ülalpidamise, kuni nad omandavad haridust, ja seda ta vastavalt oma võimalustele ka teeb. Kaebaja on esialgse õiguskaitse taotlust piisavalt põhjendanud. Kaebaja on varasemalt esitanud halduskohtule kaebuse haldusasjas nr 3-21-1970 põhjusel, et ta ei pääse tõendi esitamise nõude tõttu sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele, kuigi see oleks üheks võimaluseks, kuidas tal oleks võimalik taastada enda tervis ja töövõime. Lisaks riiklikule teenusele kasutab kaebaja mitmeid tõenduspõhise meditsiini alla mitte liigituvaid teraapiaid, mille eest peab ta ise tasuma. Spaas käimine on kaebajale oluline, sest mitmed veeprotseduurid ja saunad omavad temale ravivat mõju. Kaebaja saab elada teatri ja kinota ning ei pea ka väljas söömas käima, kuid kaebajal ja tema lastel ei ole enam võimalik käia ka spordiklubides, mis võiks olla mh taastusravi eest. Kaebaja palub ühtlasi liita haldusasi nr 3-21-2167 haldusasjaga nr 3-21-1970.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus võtab menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise määruse (s.o Tallinna Halduskohtu 24.09.2021 määruse resolutsiooni p 1) peale esitatud määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1 ls 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
6.Määruskaebuse p-s 2 sisalduvad esialgse õiguskaitse taotluse täiendavad põhjendused on ringkonnakohtu hinnangul käsitatavad Tallinna Halduskohtu 24.09.2021 määruse resolutsiooni p 2 osalise täitmisena (st taotluse täiendava põhistamise nõude osas) ning põhjenduste piisavust kontrollib halduskohus koos esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisega, kui kaebaja tasub nõutava riigilõivu või vabastatakse ta menetlusabi korras riigilõivu tasumise kohustusest.
7.HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 60 lg 6 kohaselt tuleb halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel võib kohus isiku taotlusel menetlusabina määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt 3(5)
3-21-2167 riigilõivu tasumisest. Taotlejale antakse menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1). Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2).
8.HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulutused eluasemele ja transpordile ning muud vältimatud kulutused igakuiselt kuni 75% ulatuses kuutasu alammäärast. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi on kuutasu alammääraks praegu 584 eurot. HKMS § 116 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 186 lg 1 kohaselt arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit hinnates tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid.
9.Menetlusabi andmise asjaolusid kontrollitakse kahes osas. Esmalt analüüsitakse üksnes isiku enda sissetulekuid ja kui kohus on tuvastanud, et ei esine HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud alust keelduda menetlusabi andmisest, siis on võimalik HKMS § 116 lg 2 ja TsMS § 186 lg 1 alusel arvestada menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid (nt Riigikohtu 08.05.2019 määrus nr 2-17-16878, p 10; 16.11.2015 määrus nr 3-3-1-35-15, p 11.4; 12.03.2014 määrus nr 3-3-1-82-13, p-d 10–11). Samas ei tulene TsMS § 186 lg-st 1, et menetlusabi taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga vastutama ka taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest (nt Riigikohtu 08.05.2019 määrus nr 2-17-16878, p 111; 17.12.2012 määrus nr 3-2-1-146-12, p 10).
10.Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud järeldust, et kaebaja puhul esineb HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise piirang, vaid on lähtunud üksnes asjaolust, et taotleja pangakontol oli taotluse esitamise seisuga 414,36 eurot. Taotleja sissetuleku hindamisel HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel tuleb võtta arvesse eelmisel neljal kuul saadud nii püsivaid kui ka ühekordseid sissetulekuid. Taotleja sissetulekuna arvestatakse seejuures ka sellist sissetulekut, millele ei saaks täitemenetluse seadustiku § 131 lg 1 järgi sissenõuet pöörata, sest TsMS § 186 lg 2 esimene lause sissetulekule ei kohaldu (nt Riigikohtu 13.02.2013 määrus nr 3-2-1-152-12, p-d 13–14). Lapsetoetuse olemusest tulenevalt ei saa seda taotleja majandusliku seisundi hindamisel siiski arvestada (nt Riigikohtu 08.05.2019 määrus nr 2-17-16878, p 13). Seega jääb peretoetus arvesse võtmata.
11.Eelnevast tulenevalt oli X taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu arvesse võetav sissetulek kokku 3335,72 eurot (sh töövõimetoetus 1060,77 eurot; sotsiaaltoetus 221,96 eurot; kohaliku omavalitsuse üksuste poolt makstud ühekordsed toetused 405 eurot; kogumispensioni väljamakse 1117,99 eurot; sularaha sissemaksed 530 eurot). HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel saab eeltoodud sissetulekust arvata maha samal ajavahemikul tasutud eluasemekulud 664,10 eurot ja majandusliku seisundi teatises märgitud transpordikulud 200 eurot (4 × 50 eurot), samuti muud vältimatud kulutused 1752 eurot (4 × 438 eurot). Kokkuvõttes on taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmine kahekordne kuusissetulek kaebaja puhul 359,81 eurot [(3335,72 – 664,10 – 200 – 1752) ÷ 4 × 2 = 359,81] ning kaebajale 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmine ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt põhjendatud. Seega puudub vajadus täiendavalt analüüsida, kas taotlejal oleks sellist vara, mille müügist oleks tal võimalik kanda
4(5)
3-21-2167 menetluskulud (HKMS § 112 lg 1 p 2), samuti ei ole tarvis analüüsida taotlejaga koos elavate pereliikmete sissetulekut, vara ja muid asjaolusid (TsMS § 186 lg-d 1 ja 2).
12.Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kuigi praegune vaidlus võib olla kaebaja jaoks iseenesest olulise tähendusega, ei pruugiks menetlusabi andmine esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks olla põhjendatud isegi juhul, kui asjas ei esineks HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud piirangut kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest. Menetluskulude riigi kanda jätmine (sh menetlusabi andmine) peaks alati olema sisuliselt põhjendatud ning HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt eeldab see muu hulgas, et taotleja kavandatav menetluses osalemine võiks olla edukas. Eelkõige on kaebaja selgitused esialgse õiguskaitse vajaduse kohta jäänud üldisteks ja paljasõnalisteks ning kaebuse ja määruskaebuse pinnalt ei ole alust järeldada, et kaebajal jääks esialgse õiguskaitse kohaldamiseta realiseerimata mõni kaalukas õigushüve. Kuigi on usutav, et avalike saunades, spaades, basseinides, veekeskustes ja ujulates pakutavad teenused võivad avaldada positiivset mõju kaebaja (nagu ka iga teise inimese) terviseseisundile, ei ole kaebaja esitanud mingeid andmeid, mille põhjal võiks järeldada, et võimaluseta neid teenuseid kasutada kaasneksid temale juba kohtumenetluse ajal pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad tagajärjed (HKMS § 249 lg 1). Kaebajal on võimalik võtta osa kõikidest korralduses nr 305 märgitud tegevustest, kui ta tõendab temast lähtuva nakkusohu puudumist. Kaebaja enda kinnitus ei ole selleks siiski piisav. Tuleb arvestada, et COVID-19 haiguse puhul on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega ning selle tõrjumisel on kohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest (mh äärmiselt kaaluka avaliku huvi kaitseks tagada teiste ühiskonnaliikmete, eriti riskigruppidesse kuuluvate inimeste elu ja tervis ning riigi tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine). Seejuures ei ole ka määrav, et kohaldatud meetmed või piirangud ei pruugi 100% tagada nakkusohu tõrjumist, vaid oluline on see, et praeguste parimate teadmiste valguses ei ole alust väita, et valitud meetmed oleksid ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ning ei aitaks üldse saavutada taotletavat eesmärki. Korralduse nr 305 õiguslikku olemust ja selle vaidlustatud punktide sisulist põhjendatust (sh piisava teadusliku aluse olemasolu ja piirangute proportsionaalsust ning väiteid diskrimineerimise kohta) hindab halduskohus asja sisulisel läbivaatamisel.
13.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.09.2021 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
14.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et Tallinna Halduskohus andis 24.09.2021 määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebajale 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks 15-päevase tähtaja, mis hakkas kulgema kohtumääruse kättesaamisest arvates. Kaebaja sai määruse avaliku e-toimiku kaudu kätte 27.09.2021, mistõttu oli viimane päev riigilõivu tasumiseks 12.10.2021. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja riigilõivu tasunud. Kuivõrd kaebajalt ei saa eeldada, et ta otsiks aktiivselt võimalusi riigilõivu tasumiseks enne tema menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise peale esitatud määruskaebuse lahendamist, tuleb halduskohtul anda kaebajale esialgse õiguskaitse taotluselt nõutava riigilõivu tasumiseks täiendav tähtaeg.
15.Määruskaebuses sisalduva taotluse haldusasjade nr 3-21-1970 ja nr 3-21-2167 liitmiseks saab HKMS § 48 lg 1 järgi lahendada üksnes Tallinna Halduskohus, kes nimetatud haldusasju menetleb. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja samasisulise taotluse 13.10.2021 juba Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-21-1970 ka esitanud. Kuna ringkonnakohtul puudub HKMS § 48 lg 1 järgi pädevus otsustada halduskohtu menetluses olevate kohtuasjade liitmist, siis jääb kaebaja see taotlus läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.