Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 252 lg 7, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mittetulundusühing Liikluskindlustuse Fond (LKF) edastas X-le 27.09.2022 makseteatise nr 1214226, mille kohaselt rakendus sõidukile Nissan X-Trail (registreerimismärk XXXXXX) automaatne liikluskindlustus, mille kindlustusandja on LKF. Kindlustusmakse 66,10 eurot ajavahemiku 28.08.–26.09.2022 kohta tuli tasuda 30 päeva jooksul makseteatise kättetoimetamisest arvates. Makseteatis sisaldas hoiatust, et selle tähtaegsel tasumata jätmisel esitatakse nõue kohtutäiturile.
2.X esitas makseteatise peale vaide, milles selgitas, et tal ei ole võimalik sundkindlustuse makset maksejõuetuse tõttu tasuda. 2022. a augustis saadetud kirjad jäid märkamata, sest kaebaja ei kasuta regulaarselt e-posti. Muid kanaleid teavitamiseks ei kasutatud. Sõidukit ei kasutata, sest see vajab remonti, kuid raha selleks puudub.
3-22-2372
3.LKF jättis 04.10.2022 vaideotsusega kaebaja vaide rahuldamata.
4.X esitas halduskohtule 04.11.2022 kaebuse LKF-i 27.09.2022 makseteatise ja 04.10.2022 vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsuses ei vastatud kaebaja vastuväidetele. Vaideotsus on tühine, sest selle on allkirjastanud jurist, mitte juhatuse liige. Kaebusele oli lisatud riigi õigusabi taotlus ja menetlusabi taotlus kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks.
5.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 22.12.2022 määrusega käiguta ning andis kaebajale 15päevase tähtaja allkirjastatud kaebuse ja kontaktandmete esitamiseks, vaideotsuse kättesaamise aja täpsustamiseks ning vormikohase menetlusabi taotluse esitamiseks koos majandusliku seisundi teatise ja maksejõuetust tõendavate dokumentidega, sh kõigi pangakontode väljavõtted ajavahemiku 04.07.–04.11.2022 kohta.
6.Kaebaja esitas 05.01.2023 avalduse kaebuse puuduste kõrvaldamiseks.
7.Kaebaja esitas 17.01.2023 avalduse, milles palus viivitamatult peatada alustatud täitemenetlus, sest LKF-i vaideotsus on kohtus vaidlustatud.
8.Tallinna Halduskohus jättis 17.01.2023 määrusega kaebuse ning menetlusabi, riigi õigusabi ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta. Kaebajal tuli 10 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest kaebust täiendavalt põhjendada, esitada vormikohane menetlusabi taotlus ja majandusliku seisundi teatis; esitada vormikohane ja allkirjastatud esialgse õiguskaitse taotlus, täpsustada taotluse nõudeid, põhjendada taotlust ning tasuda taotluselt riigilõiv 20 eurot või esitada riigilõivust vabastamise taotlus. Halduskohus selgitas, et vaideotsuse on andnud pädev haldusorgan ning seadusest ei tulene, et selle peaks allkirjastama juhatuse liige. Vaideotsuses on kaebaja vastuväiteid käsitletud. Täitemenetlusega seotud vaidluste lahendamine on maakohtu pädevuses. Kui kaebaja ei soovi makseteatist kohtumenetluse ajal täita, tuleb tal taotleda esialgse õiguskaitse korras makseteatise kehtivuse või täitmise peatamist ja LKF-i kohustamist esitada täiturile avaldus täitemenetluse peatamiseks (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 lg 1 p 1). Kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse taotlust põhjendanud.
9.X märkis 29.01.2023 avalduses, et vaideotsus on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 järgi tühine, sest sellise otsuse peab tegema juhatuse liige, mitte jurist. Kohtutäitur ei saanud tühise haldusakti alusel nõuet esitada.
10.Tallinna Halduskohus jättis 30.01.2023 määrusega rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 1) ja menetlusabi taotluse kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks (resolutsiooni p 2) ning kaebuse käiguta, andes kaebajale 20 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ja selle kohta tõendite esitamiseks aega 10 päeva alates määruse jõustumisest (resolutsiooni p 3). Halduskohus jättis sama määrusega rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse (resolutsiooni p 4). Esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata. Halduskohtu pädevuses ei ole täitemenetlusega seotud vaidluste lahendamine. Kaebajale selgitati 17.01.2023 määruses, et tal on võimalik taotleda haldusakti kehtivuse või täitmise peatamist ja LKF-i kohustamist esitada täiturile avaldus täitemenetluse peatamiseks, kuid kaebaja ei ole neid nõudeid esitanud, jäädes 29.01.2023 avalduses varem esitatud taotluste juurde. Üksiti ei oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud kaebuse väheste edulootuste tõttu. Haldusakti vaidlustamine ei peata selle kehtivust. Kaebaja on palunud tuvastada küll vaideotsuse tühisuse, kuid tuvastamisotsus ei mõjuta makseteatise kehtivust ega õiguspärasust. Makseteatise osas ei ole kaebaja kaebust põhjendanud. Menetlusabi taotlus kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks jääb rahuldamata. Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ajavahemikul 04.07.–03.11.2022 on 1053,41 eurot. Kui sellest arvestada maha vältimatud püsikulud, on tal HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades vaba raha 33,41 eurot, mis on 20 euro suuruse riigilõivu tasumiseks piisav. 2(5)
3-22-2372 Menetlusabi andmist ei õigusta ka kaebuse vähene perspektiiv. Kaebaja väited vaideotsuse tühisuse kohta on ekslikud. Vaideotsuse on andnud pädev haldusorgan. Uurimist vajab see, kas juristil oli pädevus vaideotsus allkirjastada, kuid sisepädevuse puudumine võib muuta haldusakti üksnes õigusvastaseks, mitte tühiseks. Üksiti ei mõjuta vaideotsuse kehtivus või õiguspärasus makseteatise kehtivust ja õiguspärasust. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta peab makseteatist õigusvastaseks. Kaebaja maksejõuetus või teadmatus kehtivatest normidest ei muuda makseteatist õigusvastaseks. Esinevad RÕS § 7 lg 1 p-des 1, 5 ja 12 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata. LKF-i makseteatisega kohustati kaebajat tasuma sundkindlustuse makse 66,10 eurot. Arvestades riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu suurust, ületaks eeldatav tasu kaebajale asjast tulenevat võimalikku kasu. Üksiti saab kaebaja ka ilma õigusabita hakkama. Ta on esitanud kaebuse ja seda teataval määral põhjendanud. Kohus on kaebajale selgitanud, mis asjaolusid on vaja täiendavalt selgitada ja põhjendada ning millised nõuded oleksid kaebaja õiguste kaitset arvestades tõhusad. Kaebajal on õigus otsustada, kas ta järgib kohtu juhiseid. Põhjendatud ei ole ka kulutada piiratud avalikke ressursse sellise kaebuse menetlemiseks, mille perspektiiv on vähene.
11.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule 23.02.2023 määruskaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määrus tühistada. Halduskohus ei arvestanud kaebaja majandusliku seisundi hindamisel, et puudega inimese toetust makstakse puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks, mitte riigilõivu tasumiseks. Muus osas jäi kaebaja kaebuse ja esitatud täienduste juurde. Kaebaja taotles ka riigi õigusabi määruskaebuse esitamiseks ja riigilõivust vabastamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus käsitleb X 23.02.2023 avaldust määruskaebusena Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määruse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 4 peale, mitte riigi õigusabi taotlusena sama määruse peale määruskaebuse esitamiseks. X taotles halduskohtult riigi õigusabi, et esitada kaebus LKF-i makseteatise ja vaideotsuse tühistamiseks. Eelduslikult soovib kaebaja endiselt riigi õigusabi kaebuse esitamiseks. Ringkonnakohus saaks taotluse aga läbi vaadata üksnes osas, mis puudutab esindaja määramist määruskaebemenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 5, § 10 lg 1). Hinnang halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 4 õiguspärasusele sisaldab sisuliselt hinnangut sellele, kas kaebajal peaks olema õigus riigi õigusabile määruskaebemenetluses. Määruskaebus sisaldab vajalikke taotlusi ning põhjendusi selle kohta, miks X ei nõustu halduskohtu määrusega (HKMS § 205 lg 1 p-d 3 ja 4). Määruskaebus on esitatud HKMS § 204 lg-s 1 sätestatud määruskaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 järgi riigilõivuvaba, jätab ringkonnakohus läbi vaatamata kaebaja taotluse määruskaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes menetlusse. HKMS § 210 lg 1 järgi lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
13.Menetlusabi andmine eeldab, et taotleja ei suuda majandusliku seisundi tõttu ise menetluskulusid kanda ning kavandatav menetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg-d 1–3). Majanduslikku seisundit hinnatakse isiku kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku alusel, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelneva nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvestatud maksud, sundkindlustuse maksed, elatis, ülalpidamiskohustuse täitmiseks ette nähtud summa, mõistlikud kulud eluasemele, transpordile ning muud vältimatud kulutused (vt HKMS § 112 lg 1 p 1). Taotleja sissetulekuna arvestatakse ka sellist sissetulekut, millele ei saaks TMS § 131 lg 1 järgi sissenõuet pöörata (HKMS § 116 lg 2, vt Riigikohtu 13.02.2013 määrus nr 3-2-1-152-12, p-d 13–14). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et halduskohus luges põhjendamatult sissetuleku hulka puudega tööealise inimese toetuse. Selle toetuse eesmärk on muu hulgas tagada puudega isiku iseseisvat toimetulekut ja hüvitada osaliselt 3(5)
3-22-2372 puudest tingitud lisakulud. Seega ei välista selle toetuse olemus iseenesest selle lugemist sissetulekuks HKMS § 112 lg 1 p 1 mõistes (vrd Riigikohtu 08.05.2019 määrus nr 2-17-16878, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 08.12.2022 määrus nr 2-20-4618, p 13). Eelnevast tulenevalt oli kaebaja taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulek 2106,82 eurot (sh töövõimetoetus 1992,26 eurot – vt Töötukassa 10.01.2023 vastus, puudega tööealise isiku toetus 114,56 eurot – vt kaebaja 29.01.2023 avaldus) ning kulutused eluasemele, transpordile, tervishoiule ja vältimatud kulutused kokku 510 eurot kuus. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek neljal eelneval kuul enne taotluse esitamist oli 33,41 eurot. See on suurem kui kaebuselt tasutav 20 euro suurune riigilõiv. Seega pidi kaebajal olema piisavalt raha riigilõivu tasumiseks.
14.Isegi kui lugeda kaebaja maksejõuetuks, ei õigustaks menetlusabi andmist kaebuse vähesed eduväljavaated. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga kaebuse perspektiivile ega pea vajalikuks kõiki põhjendusi korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vaideotsuse on teinud pädev haldusorgan ehk LKF (liikluskindlustuse seaduse § 65 lg 1, § 67, HMS § 73 lg 2). Võimalikud minetused sisepädevuse järgimisel ei muuda vaideotsust tühiseks HMS § 63 lg 2 mõistes. LKF juhatuse liige on kinnitanud, et vaideotsuste tegemine kuulub juristi tööülesannete hulka. Lisaks on juhatuse liige hiljem vaideotsuse sisuliselt heaks kiitnud (vt LKF 02.11.2022 ja 03.11.2022 e-kirjad, dtl 17–18).
15.Üksiti tulenevad tagajärjed, mida kaebaja soovib kaebusega vältida, 27.09.2022 makseteatisest, mitte 04.10.2022 vaideotsusest. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks alust pidada makseteatist õigusvastaseks. Kaebaja on sõiduki Nissan X-trail (XXXXXX) omanik, mis oli liiklusregistris arvel 28.08.–26.09.2022. Sõiduk ei ole kindlustuskohustusest vabastatud. Kaebajal oli omanikuna kindlustuskohustus, kuid ta jättis lepingu sõlmimata (liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 3 lg 1 ja § 4 p 1). Kuna kaebaja sõidukil puudus liikluskindlustus, tekkis selle suhtes LKindlS § 60 lg 2 alusel automaatne liikluskindlustus. Automaatse liikluskindlustuse tekkimist ei välista see, et sõiduk vajas remonti või seda ei saanud kasutada. Ei ole välistatud, et selline sõiduk võib siiski liikluses osaleda. Kindlustusjuhtumi korral peab olema tagatud sõidukiga kolmandatele isikutele tekitatud kahju hüvitamine (LKindlS § 8, § 60 lg 1 p-d 2 ja 3).
16.Kaebajale saadetud makseteade vastab LKindlS § 65 lg-s 5 sätestatud nõuetele ning kindlustusmakse 66,10 eurot on kooskõlas rahandusministri 04.09.2014 määruses nr 31 „Automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse määra kehtestamine“ kehtestatud päevamääraga, millele lisandub sama määruse § 1 lg 3 alusel 10 eurot. Kaebaja pidi sõidukiomanikuna olema teadlik sõiduki kindlustamise kohustusest ja selle tegemata jätmise tagajärgedest (LKindlS § 3 lg 1, § 7 lg 1). Majanduslikud raskused ei õigusta kohustuse täitmata jätmist. Kui kaebaja sõidukit ei kasutanud, oli tal võimalik see registrist kustutada, et vältida sundkindlustuse kohustuse tekkimist. Sundkindlustuse tekkimine ei ole seotud LKF-i meeldetuletuste kättesaamisega. Meeldetuletusel on informatiivne iseloom ning selle kättesaamisest ei sõltu automaatse liikluskindlustuse rakendumine ega makseteatise õiguspärasus ja kehtivus. Automaatne liikluskindlustus tekib ja lõpeb seaduses sätestatud asjaolude esinemise korral automaatselt (LKindlS § 60 lg-d 2 ja 3). Seega võib kaebuse perspektiivi pidada väheseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2023 otsus nr 3-21-543 p 13).
17.Edulootuste puudumine ei õigusta ka riigi õigusabi andmist (vt RÕS § 7 lg 1 p 5). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaebaja saab oma õiguste kaitsmisega ise hakkama (RÕS § 7 lg 1 p 1). Isiku võimekus oma õigusi ise kaitsta sõltub vaidluse õiguslikust ja faktilisest keerukusest ning tema käitumisest protsessis (vt Riigikohtu 11.03.2018 määrus nr 32-1-7-08, p-d 10‒13; 02.11.2005 määrus nr 3-3-1-58-05, p 7). Praegusel juhul ei saa vaidlust pidada õiguslikult ega faktiliselt keerukaks. Küsimus on selles, kas esinesid automaatse kindlustuse tekkimise asjaolud. Nende asjaolude kohta saab eelkõige anda selgitusi kaebaja ise. 4(5)
3-22-2372 Kaebaja on esitanud vastavalt halduskohtu juhistele selged ja arusaadavad taotlused ning neid teataval määral põhjendanud. Kaebaja ei pea kohtule esitatavates avaldustes viitama normidele ja selgitama, kuidas neid tõlgendada, samuti ei pea ta otsima asjakohast kohtupraktikat (vt HKMS § 157 lg 1).
18.Kaebuse esitamisel peatub haldusakti kehtivus vaid seaduses sätestatud juhtudel. LKF makseteatise vaidlustamine ei kuulu nende juhtude alla. Kui kaebaja ei soovinud makseteatist täita, tuli tal taotleda selle kehtivuse või täitmise peatamist või LKF-i kohustamist esitada täitemenetluse peatamise avaldus. Kaebaja ei esitanud vajalikke taotlusi, kuigi halduskohus oli andnud 17.01.2023 määruses asjakohased selgitused. Halduskohus hindas siiski esialgse õiguskaitse vajadust ja kaebuse perspektiive, lähtudes tõhusamatest taotlustest. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel eksinud. Kaebaja ei ole välja toonud, missugused pöördumatud tagajärjed talle esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnevad. Kaebaja on ette heitnud üksnes seda, et haldusakti täidetakse ajal, mil ta on selle vaidlustanud. Esialgse õiguskaitset kohaldatakse vaid juhul, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kaebajal on olnud raha, et sõlmida hiljem liikluskindlustusleping (vt 29.09.2022 vaie, dtl 22). Seega ei saa eeldada, et automaatse kindlustuse eest tasumine kahjustab tema õigusi pöördumatult. Tal on kohtumenetluse tulemusena võimalik tasutud raha tagasi saada. Halduskohus leidis õigesti, et esialgse õiguskaitse kohaldamist ei õigusta ka kaebuse vähene perspektiiv (HKMS § 249 lg 3, vt määruse p-d 16–17).
19.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määruse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.