Eesistuja Liis Arrak, liikmed Geidi Sile ja Kaija Piirmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
13.06.2025, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-5783
Kohtuasi
OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotihalduri hagi Aktsiaseltsi TREF Nord ja Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport vastu solidaarselt 1 797 928,70 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.03.2024 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Aktsiaseltsi TREF Nord apellatsioonkaebus, hind 1 941 763 eurot Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport apellatsioonkaebus, hind 1 941 763 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotihaldur Andrias Palmits, lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel International Baltic Golfmarina OÜ (registrikood 10379578), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostja (apellant) Aktsiaselts TREF Nord (registrikood 10217746), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Märt Mürk Kostja (apellant) Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (registrikood 10312960), lepinguline esindaja Kuldar Kirt
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 03.06.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport esitatud menetluse lõpetamise ja hagi läbi vaatamata jätmise taotlus.
2.Rahuldada Aktsiaseltsi TREF Nord apellatsioonkaebus ja Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Harju Maakohtu 22.03.2024 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Bauschmidt (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 17.04.2020 Harju Maakohtule AS TREF Nord (kostja I) ja Tallinna Linnatranspordi AS (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja 1 797 928,70 eurot ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja II (tellija) ning võlgnik ja kostja I (ühispakkujad, ühised töövõtjad) 07.03.2016 Kopli suunalise trammiliini taristu projekteerimiseks ja rekonstrueerimiseks hankelepingu (töövõtuleping). Töövõtulepingu p 4.2 järgi olid võlgnik ja kostja I oma kohustuste täitmise tagamiseks ühiselt kohustatud omal kulul hankima ja esitama kostjale II garantiikirja. 22.03.2016 sõlmisid võlgnik ja Nordea Bank AB (pank) garantii andmise lepingu (garantiileping), mille alusel kohustus pank väljastama kostjale II garantiikirja summaga 1 797 928,70 eurot. Garantiilepingu p 5.1.1 järgi oli võlgnik kohustatud tagasivõtmatult ja tingimusteta, ilma piiranguteta ja vastuväiteid esitamata tasuma pangale tema esimesel nõudmisel kõik summad, mille pank on garantii saajale välja maksnud. Pank väljastas 23.03.2016 garantiikirja. Võlgnik ja kostja I sõlmisid 05.05.2016 töövõtupingu täitmisel omavaheliste õiguste ja kohustuste reguleerimiseks seltsingulepingu. Seltsingulepingu p 2.1 järgi pidi seltsingut juhtima võlgnik, kes oli seltsingulepingu p-de 2.2.4 ja 2.4 järgi volitatud esindama seltsingut läbirääkimistes ja vaidlustes maksekohustuste täitmise üle suhetes kostjaga II. Võlgnik ja kostja ei täitnud tähtaegselt töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Viivitused tekkis juba 2016 juunis ja kuhjusid, sest kostja I ei suutnud täita omapoolseid kohustusi. Võlgnik ja kostja I sõlmisid 10.01.2017 seltsingulepingu muutmise lepingu, mille alusel võttis kostja I üle juhtiva seltsinglase kohustused. Kohus kuulutas 17.04.2017 välja võlgniku pankroti. 2
2-20-5783 Kostja II esitas 16.06.2017 pangale garantiisumma väljamaksmise taotluse, milles märkis, et tal on võlgniku ja kostja I vastu lepingu rikkumisest tulenev leppetrahvinõue vähemalt 1 797 929 eurot. Kostja II ei olnud enne seda teatanud võlgnikule ja kostjale I leppetrahvinõude esitamise kavatsusest ega nõuet esitanud. Pank keeldus 30.06.2017 garantiisumma väljamaksmisest, kuna väljamakse tingimused ei olnud täidetud (kostja II ei olnud põhjendanud rikkumist) ning kostja II kuritarvitab oma õigusi, sest ta teadis, et garantiiga tagatud leppetrahvikohustust tegelikult ei ole. Kostja I tunnistas leppetrahvi sissenõudmise lihtsustamiseks 07.08.2017 e-kirjas (vastuseks kostja II 04.08.2017 e-kirjale) enda ja nimel vähemalt 1 797 929 euro suurust leppetrahvinõuet. Hagejale ei ole 04.08.2017 e-kirja saadetud. Kostja I ei teatanud OÜ-le Bauschmidt leppetrahvinõude saamisest, ei kooskõlastanud ühist positsiooni ega võimaldanud OÜ-l Bauschmidt oma õigusi kaitsta. 09.08.2017 esitas kostja II pangale teist korda garantiisumma väljamaksmise taotluse ning pank maksis 23.08.2017 garantiisumma arvel kostjale II välja. Enne seda olid kostja I ja kostja II juba 30.06.2017 kokku leppinud, et kostja II nõuab leppetrahvi üksnes hageja antud pangagarantii arvel. Garantii väljamakse saavutati eelneva läbi, sest kostja II kinnitas garantiinõudes, et töövõtja on leppetrahvinõuet tunnistanud. 07.08.2017 e-kiri loodi eesmärgiga panna leppetrahvinõue garantii korras maksma. Selline kokkulepe on vastuolus heade kommetega.
1.2.Kostjad rikkusid oma lepingulisi kohustusi suhtes ning peavad rikkumisega põhjustatud kahju VÕS § 115 lg 1 alusel hagejale hüvitama. Kostja I vastutab nii töövõtulepingu kui ka seltsingulepingu alusel. Kostja I rikkus seltsingulepingu p-st 2.4 tulenevat kohustust esindada seltsingut maksimaalselt kaitsval moel, samuti p-st 4.8 ja VÕS § 580 lg-st 2 tulenevat kohustust võimaldada OÜ-l Bauschmidt end kaitsta. Kostja I ei käitunud heas usus ega tõrjunud põhjendamatuid nõudeid. Teades, et kostjal II puuduvad hilinenult esitatud leppetrahvinõuded, mängis kostja I parema läbirääkimiste positsiooni saavutamiseks kostjaga II kokku. Kostja II rikkus talle töövõtulepingu olemusest, VÕS § 2 lg-st 2, §-st 6 ja § 24 lg 1 p-dest 1 ja 4 tulenevat kohustust mitte kuritarvitada garantiid. Kostja II nõudis garantiisumma väljamaksmist olukorras, kus ta teadis, et tal ei ole garantiiga tagatud nõudeid. Sellest hoolimata leppis ta kostjaga I kokku hilinenud leppetrahvinõude, mida kostja I ei vaidlusta. Kostja II oli VÕS § 159 lg 2 alusel minetanud leppetrahvinõude, sest ta ei teatanud mõistliku aja jooksul leppetrahvi esitamise kavatsusest. Ehituskoosolekute protokollidest nähtub, et kostja II ei avaldanud ühelgi koosolekul kavatsust nõuda leppetrahvi ning mõistis väga hästi, et viivitused oli valdavalt seotud muudatustega ning Tallinna linnavalitsuse aeglase tempoga erinevate lubade menetlemisel. Kostja II oli kõigist väidetavatest rikkumistest teadlik hiljemalt 01.09.2016, kuid esitas leppetrahvinõude alles 2017 augustis, s.o ajal, mil võlgnik oli tööd ammu lõpetatud ja kostjale I üle andnud. Mõistliku aja hindamisel tuleb arvestada järgmisi asjaolusid: 1) esimestest viivituse ilmingutest oli möödunud aasta; 2) pooled suhtlesid pidevalt, sh mahajäämuse küsimuses, kuid kostja II ei maininud, et tal on kavatsus nõuda leppetrahvi; 3) kostja II ei teatanud kavatsusest nõuda leppetrahvi, kui hageja teatas 12.01.2017 koosolekul tööde peatamisest ja 19.01.2017 juhtivpartneri vahetumisest. Rikkumiste tõttu tekkis OÜ-le Bauschmidt VÕS § 128 lg 3 tähenduses kahju väljamakstud garantiisumma ulatuses. Kostjad on VÕS § 65 lg 2 ja § 137 lg 1 tähenduses solidaarvõlgnikud.
3
2-20-5783
1.3.Asjaolul, et kostja II nõue on hageja pankrotimenetluses tunnustatud, puudub nõude tegeliku olemasolu suhtes igasugune toime. Sellel on tähtsust vaid pankrotimenetluses.
1.4.Hageja nõuet ei saa kostja I nõuetega tasaarvestada. Kostja I ei ole sisustanud oma kahjunõuet. Kohus ei saa pankrotiseaduse (PankrS) § 99 alusel tasaarvestada tsiviilasjas nr 2-17-16253 tehtud otsusest tulenevat kostja I nõuet hageja nõudega, sest siinses asjas vaidluse all olev nõue ei olnud enne hageja pankrotimenetlust sissenõutavaks muutunud.
2.Hageja palus 28.07.2023 kaasata hageja poolel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna International Baltic Golfmarina OÜ (kolmas isik), kellele hageja nõue on 15.03.2023 võõrandatud. Harju Maakohus rahuldas 21.09.2023 taotluse ja kaasas kolmanda isiku. Kolmas isik toetas hagi ja palus selle rahuldada. Kolmas isik viitas mh sellele, et leppetrahvinõude esitamiseks mõistliku aja määramisel saab juhinduda ehituse valdkonna üldise hea tavana Ehituse töövõtulepingute üldtingimustest (ETÜ), mille p 12.2.2 järgi peab tellija teatama leppetrahvinõudest hiljemalt 5 tööpäeva jooksul alates rikkumisest teada saamisest. Kostjate vastuväited
3.Kostja I vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole hageja avanud ja tõendanud kahju hüvitamise nõude eeldusi, sh kostja I rikkumist ega hagejal kahju tekkimist ja kahju ulatust.
3.2.Kostja I ei saa vastutada hagejale kahju hüvitamise eest. Kostja I võiks olla seltsingulepingust tulenevaid kohustusi (esindusõigust) rikkunud vaid juhul, kui kostja I tegevus viis garantiisumma põhjendamatu väljamaksmiseni, st garantii täitmine ei olnud töövõtulepingu alusel põhjendatud. Hageja ei ole seda tõendanud. Hagejal saaks tekkida kostja I väidetavast rikkumisest kahju vaid siis, kui pank maksis alusetult kostjale II garantiisumma välja ning hageja ei saa oma alusetu rikastumise nõuet kostja II vastu rahuldada. See selgub alles täitemenetluses. Kostjad ei vastuta sama kahju eest ega saa seetõttu vastutada solidaarselt.
3.3.Hagejal ei ole kostja I vastu seltsingulepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid. Hageja vastutab kostja II leppetrahvinõude eest ainuisikuliselt. Seltsingulepingu p 4.1.1 ja 4.1.2 järgi vastutas hageja kõigi nende tööde tegemise eest, millele tuginedes nõudis kostja II 09.08.2017 leppetrahvi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja vastutas rikkumiste eest. Jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-17-16253 on tuvastatud, et hageja väited kostja I väidetava lepingurikkumise kohta ei ole tõendatud, ning tunnustanud kostja I nõuet hageja pankrotimenetluses. Hageja ei esitanud kostjale I ühtegi pretensiooni seltsingulepingu kehtimise ajal. Pooled leppisid 10.01.2017 seltsingulepingu muutmise lepingu p-s 14 kokku, et nõuete eest, mis tekkisid või tekivad seoses hageja suutmatusega täita juhtivpartneri ülesandeid, vastutab täielikult ja ainuisikuliselt hageja. Kostja I ei ole oma kohustusi rikkunud. Kuna seltsinguleping lõppes VÕS § 596 lg 1 p 7 järgi hageja pankroti väljakuulutamisega 17.04.2017, ei olnud kostjal I enam kohustusi, millele hageja tugineb. Kostjal I ei olnud pärast hageja pankroti väljakuulutamist enam kohustust hagejat teavitada töövõtulepinguga seotud asjaoludest ning kostja I 07.08.2017 avaldus kostjale II ei olnud tehtud enam seltsingu või hageja nimel.
4
2-20-5783 Kostja I avaldus ei olnud garantiisumma väljamaksmise aluseks. Hageja annab kostja I 07.08.2017 avaldusele tähenduse, mida sellel ei ole. Kostja I 07.08.2017 avaldust kostjale II tuleb mõista selliselt, kostja I kinnitas üksnes leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumist, kuid ei avaldanud seisukohta selle kohta, kas nõue on esitatud mõistliku aja jooksul. Hagejal oli sõltumata kostja I avaldusest õigus esitada kostja II leppetrahvinõudele vastuväiteid. Kostja I ei vastuta garantiisumma väljamaksmise eest. Garantiileping kui olemuselt käsundusleping lõppes VÕS § 623 lg 2 alusel võlgniku pankroti väljakuulutamisega ning garantiiandjal ei olnud õigust garantiisummat välja maksta. Selline väljamakse ei saanud olla õiguslikult seotud kostjaga I. Lisaks oleks võlgniku juhatus saanud enne pankroti väljakuulutamist garantiilepingu üles öelda ning pankrotihaldur oleks saanud selle pankrotiseaduse (PankrS) § 46 alusel viivitamata lõpetada. Garantiisumma väljamaksmine ei sõltunud kostja I 07.08.2017 avaldusest kostjale II, sest garantiist tulenevad nõuded on sõltumatud tagatud võlasuhtest. Juhul, kui hagejal on kostja I vastu kahjunõue, tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Garantiilepingu täitmine ja lõpetamine, samuti väljamakse tegemise takistamine olid hageja kontrolli all. Hageja sai kostja II leppetrahvinõudest teada hiljemalt siis, kui garant esitas hagejale tagasimaksenõude. Hageja ei vaidlustanud garantii väljamaksmist. Juhul, kui hagejal on nõue kostja I vastu, on hageja oma nõudest kostja I vastu 10.01.2017 seltsingulepingu muutmise lepingu p-s 14 loobunud. Hageja loobus kõigist töövõtulepingu täitmisega seonduvatest nõuetest kostja I vastu, sh tulevikus tekkivatest nõuetest, seoses sellega, et hageja ei suutnud jätkata töövõtulepingu täitmist ning kostja I oli sunnitud täitmise üle võtma. Hageja vastutas algselt töövõtulepingu täitmise eest 90% ulatuses ja kostja I 10% ulatuses. Hageja ei suutnud oma kohustusi täita ning läks pankrotti. Juhul, kui kohus rahuldab hagi, tasaarvestab kostja I hageja nõude enda nõudega hageja vastu. Poolte eesmärk oli 10.01.2017 lepingus vabastada kostja I hageja esitatavatest nõuetest ning hageja lepingurikkumise tõttu tekib kostjal I kahju.
3.4.Kostja I ei ole töövõtulepingut rikkunud, sh ei ole hageja ka seda rikkumist sisustanud.
3.5.Kostja II leppetrahvinõue oli põhjendatud. Hageja ja kostja I olid töövõtulepingu täitmisega viivituses. Kostja II ei olnud leppetrahvinõude esitamise ajaks minetanud VÕS § 159 lg 2 alusel leppetrahvinõude esitamise õigust, sest hageja ja kostja I viivitus oli kestev ning leppetrahvinõude esitamise ajaks 2017 augustis ei olnud jätkuvalt veel leppetrahvinõude suurus lõplikult selgunud, st leppetrahvinõudest teatamise aeg ei olnud veel kulgema hakanud. Hageja on minetanud võimaluse seda vaidlustada. Võlgniku 29.09.2017 võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul (s.o enne siinse hagi esitamist) tunnustati kostja II nõuet 1 797 929 euro ulatuses vastuväiteid esitamata, st hageja on nõude õigeks võtnud. Seega on hageja minetanud õiguse esitada nõuete kohta vastuväiteid ning hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist.
3.6.Kostja I vastu hagi rahuldamise puhuks palub kostja I tasaarvestada kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-17-16253 kohtu tunnustatud kostja I nõudega hageja vastu.
5
2-20-5783
3.7.Kuna kostja I ei ole garantii väljamakset saanud, on õiglane määrata kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et esmajärjekorras peab raha tagastama kostja II ning kui 9 kuu jooksul ei õnnestu kostja II vara arvel kohtuotsust täita, lasub kostjal I otsuse täitmise kohustus.
4.Kostja II vaidles hagile vastu, palus lõpetada menetluse, jätta hagi läbi vaatamata või jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Kostja II vastuväidete kohaselt on hagiavaldus õiguslikult perspektiivitu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Samuti on see vastuolus õiguskindluse ja hea usu põhimõttega. Hageja nõuab sisuliselt VÕS § 162 lg 3 alusel leppetrahvi vähendamist nullini, kuid selleks ei ole hagis esile toodud asjaolude kohaselt alust.
4.2.Hagi on alusetu. Hageja ei ole toonud esile, millist kohustust kostja II rikkus. Kostjal II oli leppetrahvinõue, mille tegelik suurus oli 6 714 783,1 eurot. Kostja II leppetrahvinõue on võlgniku pankrotimenetluses 1 797 929 euro ulatuses tunnustatud ja leppetrahv on selles osas ka tasutud. Võlgnik ja kostja I vastutasid töövõtulepingu täitmise eest seltsingulepingu p 8.1.1 järgi solidaarselt. Võlgnik ja kostja I rikkusid lepingut (ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt), mistõttu tekkis kostjal nende vastu leppetrahvinõue. Kostja I võttis 10.01.2017 üle juhtiva seltsinglase kohustused ning võis seetõttu sõlmida kostjaga II leppetrahvi tasumise osas kokkuleppeid. Kostja tunnistas leppetrahvinõuet juba 30.06.2017. Hageja peab tõendama hagi aluseks olevad asjaolud, st kostja II ei pea tõendama leppetrahvi aluseks olevaid asjaolusid. Leppetrahvinõue ei ole esitatud hilinenult, sest kostja I nõustus sellega ning leppetrahv on tasutud. Samuti tuleb arvestada, et viimane kasutusluba saadi alles 12.10.2018. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Mh on arvestamata asjaolu, et garantiilepingu p 7.1.1 järgi oli tagatiseks SA Kredex käendus, ning see, et kostja I esitas garantii hageja pangale. Lisaks tuli seltsingulepingu p 9.1 järgi sõlmida tellija kasuks kindlustusleping. Hagi aluseks olevad asjaolud on tõendamata.
4.3.Juhul, kui kohus leiab, et garantiileping oli väljamakse ajal lõppenud, palub kostja II tasaarvestada hageja kahju hüvitamise nõude hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja II 1 797 929 euro suuruse nõudega.
4.4.Kostja II vaides kostja I taotletud täitmise korra määramisele vastu. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 22.03.2024 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 797 928,7 eurot ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 teises aluses sätestatud määras viivise. Maakohus määras täitmise korra, mille kohaselt tuleb otsust kostja I vastu täita kolme kuu möödudes alates kostja II suhtes kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse alustamisest ulatuses, milles kostja II vastu alustatud täitemenetluses ei ole nõuet õnnestunud täita. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja menetluskulude hüvitise 5754,2 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. 6
2-20-5783
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
-
-
võlgnik, kostja I ja kostja II sõlmisid 07.03.2016 töövõtulepingu Tallinnas Kopli suunalise trammitaristu projekteerimis- ja rekonstrueerimistööde tegemiseks; töövõtulepingu p 8.7 kohaselt oli tellijal töö või etapi täitmisajaga hilinemisel õigus nõuda leppetrahvi 0,1% lepingukokkuleppes esitatud töö või etapi maksumusest iga täitmisega ületatud päeva eest vastavalt pakkumuslisas toodud töö või etapi täitmisaegadele; lisaks pakkumuslisas sätestatud täitmisaja rikkumise leppetrahvidele oli tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi kuni 3000 eurot iga tööprogrammis sätestatud tähtaja rikkumise eest; töövõtjale määratud leppetrahvinõude/nõuete kohta pidi tellija esitama leppetrahviarve(d) ning tellijal oli õigus tasaarvestada oma leppetrahvinõuded töövõtja tasunõuetega; võlgnik ja Nordea Bank AB Eesti filiaal (pank) sõlmisid 22.03.2016 garantii andmise lepingu, leppides kokku garantii väljaandmises esimesel nõudmisel; pank väljastas garantiikirja nr 09T2029912412 garantiisummaga 1 797 928,70 eurot; garantiikirja kohaselt tagas töövõtja, et lepingule vastav täitmistagatis kehtib ja on jõus seni, kuni töövõtja on nõuetekohaselt lõpetanud töö ning kogu töö on tellija poolt vastu võetud ja kogu tööle on antud kasutusluba; garantiikirja alusel väljamakse saamiseks pidi garantii saaja esitama garandile kirjaliku või digitaalselt allkirjastatud nõude, milles on toodud: (a) garantii tellija (või temaga ühispakkumises osaleja) poolse lepingu rikkumise kirjeldus ja viide garantiikirja numbrile; (b) garandilt taotletava väljamakse summa kasutusload väljastati objektile 30.01.2017–11.10.2018; võlgnik ja kostja I sõlmisid 05.05.2016 seltsingulepingu töövõtulepingus märgitud töö ühiseks tegemiseks ning 10.01.2017 seltsingulepingu muutmise kokkuleppe; muutmise kokkuleppe p 15 kohaselt loobus võlgnik tingimusteta ja tagasivõtmatult oma kõigist võimalikest nõuetest ja vastuväidetest kostja I vastu seoses enne käesoleva lepingumuudatuse sõlmimist tekkinud asjaolude ja sündmustega, sõltumata sellest, millal ta vastavatest nõuetest või vastuväidetest teadlikuks saab, millal teed tekivad, ilmnevad või sissenõutavaks muutuvad (sh kui see leiab aset pärast käesoleva lepingumuudatuse sõlmimist); insener (Sweco EST OÜ) tegi 08.12.2016 võlgnikule töövõtulepingu p-s 3 nimetatud trahvihoiatuse nr 1 (tööde kvaliteedinõuded, tehnolooginõuded, keskkonnanõuded) ja trahvihoiatuse nr 2 (tööde liikluskorraldusalased nõuded, liiklusohutusalased nõuded ja/või tööohutusalased nõuded); töökoosolekute protokollidest nähtub, et 06.10.2016 on töövõtja teavitanud, et seoses depoo asendiplaani muutumisega võib lepinguline tähtaeg olla mitte saavutatav; 13.10.2016 teavitas töövõtja, et tema hinnangul tuleb II ehitusetapi ajagraafikut hakata muutma; 20.10.2016 avaldas töövõtja nördimust, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt on väljastamata ehitusluba I etapile, taotlus esitati juunis, ehitusloa menetluse pikenemine seab ohtu lepingulise vahetähtaja 01.09.2017 saavutamise; 27.10.2016 on töövõtja teavitanud, et depoos olevad trammid jäävad tööle ette ning kostja II lubas, et trammid viiakse töömaalt ära 2016 detsembrikuu jooksul; 03.11.2016 koosoleku protokollist nähtub, et projekteerimist segavad Tallinna Linnavalitsuse vastakad märkused, erinevad linnaametid ei tee koostööd, tellija on avaldanud soovi lisada täiendav peatus orienteeruva asukohaga Salme ristmik, samuti teha muudatus Balti jaama peatuse paiknemises ning töövõtja teavitas, et muudatused võivad kaasa tuua lepingu mahu ajalise ja rahalise muutuse, samuti seda, et kuni puudub Inseneri juhis on alates 24.10.2016 projekteerimises seisak; 12.01.2017 soovis tellija, et töövõtja
7
2-20-5783
-
esitaks korrigeeritud ajagraafiku tingimusega, et tramm peab sõitma Kopli ringil hiljemalt 31.08.2017; võlgnik lõpetas 19.01.2017 töö objektil ja andis objekti üle kostjale I ning teavitas kostjat II juhtiva seltsinglase vahetumisest; Harju Maakohus kuulutas 17.04.2017 tsiviilasjas nr 2-16-18963 välja võlgniku pankroti; kostja II esitas 16.06.2017 pangale nõude garantiisumma 1 797 928,70 euro väljamaksmiseks; pank keeldus 30.06.2017 garantiinõude rahuldamisest leides, et garantiinõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu; kostja I ja kostja II sõlmisid 30.06.2017 kokkuleppe, et kostjal II on õigus nõuda leppetrahvi summas 1 797 928 eurot ja selleks esitab ta pangagarantii väljamaksmise nõude, samuti tähtaegade pikendamise kokkuleppe; kostja I esitas 07.08.2017 vastuse kostja II 04.08.2017 nõudekirjale, kus tunnistas erinevate tähtaegade rikkumisest tulenevat kostja II leppetrahvinõuet vähemalt 1 797 929 euro ulatuses; kostja II esitas 09.08.2017 pangale nõude garantiisumma 1 797 928,70 euro väljamaksmiseks, joonides nõudekirjas alla lause, mille kohaselt kinnitas kostja I leppetrahvinõude olemasolu; pank maksis 23.08.2017 garantiisumma 1 797 929 eurot kostjale II välja; kostja II 1 797 929 euro suurune nõue on 29.09.2017 võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud järgus tunnustatud; Tallinna Ringkonnakohus tunnustas 18.05.2020 otsusega tsiviilasjas 2-17-16252 kostja I 414 258,99 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses; hageja 1 797 928,50 euro suurune nõue kostjate vastu on 15.03.2023 enampakkumisel võõrandatud Baltic Golfmarina OÜ-le.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab kostja II alusetult saadu (1 797 928,7 eurot) VÕS § 1028 alusel tagastama. Kuigi kostja I leiab, et garantiileping on VÕS § 623 lg 2 järgi lõppenud ja kostja II hinnangu on hageja kaotanud oma nõudeõiguse FIDIC üldtingimuste p 20.1 järgi, ei ole hageja oma nõueõigust kaotanud. Kostja I arusaam, et hageja jättis täitmata temal lasunud kohustuse vaidlustada garantiisumma väljamaksmine, ei ole õige ega kooskõlas nõudegarantii õigusliku olemusega. VÕS § 155 lg 1 ning garantiikirja p 3 kohaselt pidi garant kontrollima formaalseid eeldusi väljamakse tegemiseks, st veenduma, et talle esitatud dokumendid on ehtsad ja vastavad kokkulepitud vorminõuetele. Nõudegarantii õiguslikust olemusest ei tulene garandi kohustust kontrollida seda, kas leppetrahvinõue on esitatud kooskõlas pooltevahelise töövõtulepinguga või on tegelikkuses toimunud lepingus kokkulepitud tähtaegade ületamine. Riigikohus on leidnud, et garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav (RKTKo 30.05.2013, 3-2-1-34-13; RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 13). Eeltoodust tuleneb, et garantii saaja
8
2-20-5783 kuritarvitab enda õigusi, esitades garantiinõude olukorras, kus tagatavat nõuet selgelt olemas ei ole. Hageja tugineb sellele, et kostjate käitumine garantiisumma väljamaksmise saavutamisel oli vastuolus heade kommetega. Riigikohus on leidnud, et garantiilepingust tulenevate õiguste teostamine ei tohi olla vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega, sellist vastuväidet ei tohi kohus jätta tähelepanuta (RKTKo 16.05.2012, 3-2-1-49-12, p 11). Asjas kogutud tõenditest nähtub, et garantiisumma väljamakse sai võimalikuks just kostja I tahteavalduse tõttu. Kostja II on seda asjaolu 09.08.2017 garantiisumma väljamaksmise nõudes eriliselt rõhutanud, joonides vastava lause enda nõudekirjas alla. Kostja I väljastas 07.08.2017 kirja kostjale II üksnes eesmärgiga jätta pangale mulje nagu oleks võlgnik rikkunud töövõtulepingut, mis annab aluse leppetrahvinõude õigeksvõtmiseks ning garantiisumma kostjale II väljamaksmiseks. Näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning sellel ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kostjal II tuleb alusetult saadud 1 797 928,70 eurot VÕS § 1028 alusel tagastada. Tõenditest nähtub, et kostjal II ei olnud leppetrahvinõuet, mida kostja I sai tunnistada ja mis viis garantiisumma väljamaksmiseni. Kostja 09.08.2017 kiri pangale, mille kohaselt oli kostjal II leppetrahvinõudeid kokku 6 714 783,1 euro ulatuses, ei tõenda leppetrahvinõude olemasolu. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja II oleks töövõtjale esitanud leppetrahviarveid kooskõlas töövõtulepingu p-s 8.7 sätestatuga või leppetrahvinõudeid. 04.08.2017 leppetrahvinõuet ei ole tõendite hulgas, seega on tõendamata, et 04.08.2017 üldse mingi nõue esitati. Töökoosolekute protokollidest nähtub, et tähtaegade pikenemine ei olnud tingitud üksnes võlgniku tegevusest, tähtaegu pikendasid pooled kokkuleppel. Tähtaegade pikenemine küll toimus, kuid mitte sellepärast, et võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud. Võlausaldajal ei ole õigust nõuda leppetrahvi tasumist, kui võlgnik ei kanna vastutust kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kostja I on 07.08.2017 kirjas näiliselt kostjale II teinud ettepaneku tähtaegade muutmiseks nii, nagu kostja II 04.08.2017. a nõudekirjas soovis, kuid tegelikult olid kostja I ja kostja II samad tähtajad juba 30.06.2017 kokkuleppe p-s 4 märkinud. 07.08.2017 kirjas samade kuupäevade märkimise eesmärgiks sai olla 07.08.2017 sõlmitud leppetrahvi kokkuleppest pangale üksnes ettekujutuse loomine. Tõenditest nähtub, et kostja I ja kostja II asusid leppetrahvinõude realiseerimiseks tegusema alles 30.06.2017, s.o ajal, mil kostja II oli leppetrahvinõude esitamise õiguse VÕS § 158 lg 2 alusel minetanud. Esmakordselt märkis kostja II oma leppetrahvinõuet 16.06.2017 kirjas pangale. Kostja I teavitamine nähtub 30.06.2017 kokkuleppest ning võlgnikku ei ole sellest teavitatud. Töökoosolekute protokollide kohaselt oli kostja II võlgnikule etteheidetud tähtaegade pikenemisest teadlik alates 06.10.2016 kuni juhtiva seltsinglase vahetumiseni 19.01.2017 ning kostjal II oli võimalik rikkumine jooksvalt avastada. Kostja II ei ole enne 30.06.2017 esitanud töövõtjale ühtki pretensiooni tähtaegade järgimata jätmise tõttu. Kuigi töökoosolekute protokollid kinnitavad, et oli graafikust maha jäämine, ei nähtu neist, et see oli tingitud töövõtjast. Kostja II viivitas leppetrahvinõude esitamisega ebamõistlikult kaua (vähemalt 5,5 kuud) ja on seetõttu minetanud leppetrahvi nõudeõiguse. Kostja II on käitunud oma garantiist tulenevate õiguste maksma panemisel vastuolus hea usu põhimõttega VÕS § 6 tähenduses. Vaatamata sellele, et pank oli kostjale II selgitanud, et garantiinõude esitamine oli vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu, asus kostja II siiski aktiivselt tegutsema, et garantiisumma väljamaksmine saavutada. 9
2-20-5783
5.3.Kostja I peab hüvitama VÕS § 115 lg 1 alusel hagejale tekitatud kahju. Selleks peab kohus kontrollima, kas hagejale on tekkinud kahju, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hagejale tekkinud kahju ja kostja I tegevuse vahel otsene põhjuslik seos – ilma kostja I 07.08.2017 kirjata ei oleks kostjale II garantiisummat välja makstud. Ilma garantiisumma väljamakseta ei oleks pangal tekkinud regressinõuet võlgniku vastu. Regressinõue tekitab võlgnikule kahju, kuna tema vara väheneb sama summa võrra. VÕS § 596 lg 1 p 7 kohaselt lõpeb seltsing seltsinglase pankroti väljakuulutamisega. Kostja I 07.08.2017 kiri kostjale II tõendab, et kostja I ei ilmutanud tegutsemisel lojaalsust ega vajalikku hoolsust VÕS § 620 lg 1 ja § 623 lg 1 tähenduses koosmõjus VÕS § 583 lg-ga
4.Kostjale I oli kirja väljastades hästi teada, et igasugune tähtaegade pikendamise nõudega leppimine ei olnud vajalik, kuna juba 30.06.2017 kokkuleppes olid kostjad need kuupäevad fikseerinud. Kostja I tunnistas nõudeid, mis peaksid olema 04.08.2017 kirjas, kuid kirja ei pruugi olla olemas või selle sisu võib olla selline, mida kostjad ei soovinud siinses menetluses avaldada. Seltsingulepingu muutmise kokkuleppe p 15 ei välista hageja nõuet, sest kõik kostja I tegevused, mis viisid garantiisumma väljamaksmiseni, toimusid ajavahemikul 30.06.2017– 07.08.2017, s.o pärast 10.01.2017 lepingumuudatust.
5.4.Hageja ei ole minetanud õigust esitada kostja II nõudele vastuväiteid seoses PankrS §-ga
106.PankrS § 106 sätestatust tuleneb selgelt, et seadusandja on pidanud võimalikuks olukorda, kus pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid, mis ei peaks tunnustatud olema, ning sellised nõuded vaadatakse uuesti läbi. Seega saab pankrotimenetluses tunnustatud nõudele väljaspool pankrotimenetlust esitada vastuväiteid. Leppetrahvinõude tunnustamine pankrotimenetluses ei saa kinnitada seda, et leppetrahvinõudest teatati õigeaegselt. Kostja II pidi vastavad asjaolud menetluses esile tooma ja neid tõendama, kuid ei ole seda teinud.
5.5.Kostja I väited selle kohta, et hageja oleks saanud garantiilepingu lõpetada PankrS § 46 alusel ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Garantiikirja p 5 kohaselt kehtis garantii kuni 02.10.2017 ja selle ajani oli võimalik nõuda pangalt garantiist tuleneva kohustuse täitmist. Tähtaja saabumine oli üheks oluliseks põhjuseks, miks kostjad asusid aktiivselt tegutsema selleks, et pank garantiisumma välja maksaks enne kui garantii tähtaeg saabub.
5.6.Kuivõrd kostjad tegutsesid selle rahasumma saamiseks, mis hagejale kahju tekitas, üheskoos, vastutavad nad solidaarselt ka selle raha tagastamise eest. Kostjad vastutavad VÕS § 137 lg 1 ja § 65 lg-te 1 ja 2 kohaselt solidaarselt, kuigi erinevatel alustel.
5.7.Kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest, võib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 19 lg 1 kohaselt alustada täitetoimingutega pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuse saabumist. Kostja I osas saab täitedokumenti täita, kui kostja II ei peaks raha hagejale tagastama.
5.8.Kostja I menetluslik tasaarvestus ei ole põhjendatud, sest tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei ole PankrS § 99 lg 1 järgi täidetud. Hagejal on siinses menetluses nõue kostja vastu. Kostja I nõue on tunnustatud 18.05.2020 kohtuotsusega, st nõue ei olnud tekkinud enne
10
2-20-5783 pankroti väljakuulutamist. PankrS § 99 lg 1 kohaselt esitatakse avaldus nõude tasaarvestamiseks pankrotihaldurile.
5.9.Kuna kostjad on viivitanud kohustuse täitmisega, tuleb kostjatelt VÕS § 113 lg 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 367 välja mõista viivis põhinõudelt kuni kohtuotsuse täitmiseni.
5.10.Menetluskulud tuleb hagi rahuldamise tõttu jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on riigilõiv 3400 eurot ja õigusabikulud 1780 eurot. Apellatsioonkaebused
6.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
6.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus eelmenetluse läbi viimata hoolimata sellest, et kostja I palus vaidluse keerukust arvestades korduvalt eelistungi läbiviimist ja selgitamiskohustuse täitmist.
6.2.Maakohus jättis otsuse olulises osas põhjendamata ja vastamata kostja I vastuväidetele ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Maakohus jättis kostja I rikkumist tuvastades arvestamata kostja I väited seltsingulepingu lõppemise kohta ning selle kohta, et hageja loobus seltsingulepingu muutmise kokkuleppega nõuetest. Kostjal ei olnud 07.08.2017 seisuga seltsingulepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus jättis arvestamata kostja I väite, et hageja pidi olema teadlik leppetrahvinõudest võlgniku juristi kaudu. Maakohus jättis arvestamata kostja I väited selle kohta, et hagejal ei ole nõudeõigust, kuna ta on nõude loovutanud ega ole hagi muutnud. Sellises olukorras pidi kohus jätma hagi rahuldamata. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 159 lg-t 2 ning jättis põhjendamatult arvestamata, et hageja tegevusest tulenev tööde teostamise viivitus ei olnud 2017 kõrvaldatud ning viivituse põhjustas hageja. Maakohus jättis kostja I vastuväited normi kohaldamise kohta ja viivituse asjaolud käsitlemata. Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 105 ja 106, sh tõlgendas PankrS § 105 sisutühjaks. Maakohus ei põhjendanud, millisel õiguslikul alusel on võimalik pankrotimenetluses tunnustatud nõuet vaidlustada, võttes arvesse PankrS § 106 lg-s 2 toodud asjaolusid.
6.3.Maakohus tuvastas vääralt, et kostja I ja kostja II sõlmisid 30.06.2017 kokkuleppe. Seda tehes jättis maakohus arvestamata kostja I väited lepingu allkirjastamise kohta. Leping ei saanud olla siduv.
6.4.Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja I menetluslik tasaarvestus ei ole põhjendatud. Maakohus jättis arvestamata kostja I väited selle kohta, et kostja I nõue tekkis enne võlgniku pankroti väljakuulutamist.
7.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus lõpetada tsiviilasja menetluse või jätta hagi läbi vaatamata või tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi 11
2-20-5783 rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.
7.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus arvestamata kostja II taotluse lõpetada asja menetlus. Kuna kostja II nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, siis on hageja minetanud nõude vaidlustamise võimalused ning menetlus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada.
7.2.Maakohus jättis hindamata kostja II väited hagi läbi vaatamata jätmise kohta. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest sisuliselt soovib hageja vähendada leppetrahvi. Lisaks tuleb hagi jätta läbi vaatamata, sest hageja on oma nõude loovutanud kolmandale isikule. Hagejal ei ole nõuet, mille rahuldamist ta saaks nõuda. See annab alust jätta hagi ka rahuldamata.
7.3.Maakohtu otsus tuleb tühistada, sest maakohus ei ole viinud läbi kohast eelmenetlust, mistõttu on maakohtu põhjendused üllatuslikud. Maakohus ei ole korraldanud eelistungit, kuigi asi oli keskmisest keerukam. Maakohus ei arutanud pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses faktilisest ega õiguslikust küljest ning ei selgitanud tõendamiskoormist ega täiendavat tõendamise vajadust. Maakohus ei arutanud pooltega kohaldatavaid õigusnorme.
7.4.Maakohus rahuldas vääralt hagi. Maakohus leidis vääralt, et kostjal II ei olnud leppetrahvinõuet ning jättis tõendamiskoormise kostja II kanda. Olukorras, kus hageja ja kostja I tunnistasid rikkumisi, pidi hageja tõendama leppetrahvinõude aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks jättis maakohus arvestamata kostja II väited leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohta. Kostja II oleks saanud esitada leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul pärast 12.10.2018, s.o pärast viimase kasutusloa saamist. Maakohus jättis arvestamata kostja II väited selle kohta, et hageja ei ole kahju saanud, sest tagatiseks oli KredEx käendus ning seltsingulepingu järgi oli kohustus kindlustada tööga seotud riskid. Kahju võinuks saada ainult pank. Pank ei ole nõudeid esitanud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et talle võiks tekkida kahju olukorras, kus ta on pankrotis. Varatule äriühingule ei saa kahju tekkida. Maakohus asus vääralt tõenditele viitamata seisukohale, et garantiisumma väljamakse sai võimalikuks kostja I tahteavalduse tõttu. Panga keeldumise põhjendused ja kostja II teine väljamakse taotlus seda ei kinnita. Kostja II ei ole esitanud kostja I kinnitust. Kostja II jaoks ei olnud oluline, kumb solidaarvõlgnikest leppetrahvikohustust kinnitab. Maakohus tugines otsuses vääralt Riigikohtu praktikale, mis puudutavad garantii andja nõudeid garantii saaja vastu, ning asus vääralt ja tõenditele viitamata seisukohale, et kostjad tegid koostööd eesmärgiga kasutada ära võlgniku garantiid. Seejuures ei ole hageja tuginenud hagis näilikkusele, kelmusele, võltsitusele ega vastuolule heade kommetega. Maakohtul ei olnud alust hinnata kostjate käitumise heade kommete vastasust ning vastuolu tsiviilõiguse üldpõhimõtetega, sest hageja tugines hagis lepingu rikkumisele. Hageja ei ole esitanud nõuet alusetule rikastumisele tuginedes. Maakohus jättis arvestamata kostja II väited seoses FIDIC üldtingimuste p-ga 20.1, mille kohaselt on hageja oma nõude kaotanud.
12
2-20-5783 Maakohus asus otsuses üllatuslikult seisukohale, et kostjad ei ole esitanud 04.08.2017 leppetrahvinõuet. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millest asjaolude ja tõendite alusel tegi maakohus järeldused. Maakohus rikkus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Õiged ei ole maakohu järeldused PankrS § 106 ja § 46 kohta, samuti solidaarvõla kohta.
7.5.Maakohus tuvastas vääralt, et võlgnik lõpetas 19.01.2017 töö objektil ja andis objekti üle kostjale I ning et kostjad sõlmisid 30.06.2017 kokkuleppe. Maakohus jättis tuvastamata, et kasutusload väljastati objektile ajavahemikul 30.01.2017-11.10.2018 ning viimane 12.10.2018.
7.6.Juhul, kui hageja nõue on põhjendatud, tuleb viivised välja mõista maksimaalselt põhinõude ulatuses.
7.7.Kostja II jääb menetlusliku tasaarvestusavalduse juurde.
7.8.Hageja menetluskulud on ülemäärased nii ajakulu kui ka esindaja tunnitasu osas. Vastustajate seisukohad
8.Hageja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebustele vastu, palusid jätta need rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Lisaks palus nad jätta kostja II apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest see on esitatud hilinenult. Maakohus tegi otsuse avalikult teatavaks 22.03.2024. Kuigi kostja II kinnitas e-toimiku andmetel otsuse kättesaamist 13.04.2024, kinnitab kostja II ja hageja telefonivestlus ajavahemikul 22.0330.03.2024, et kostja II oli sellel ajal otsusega juba tutvunud.
9.Kostja I vaidles kostja II apellatsioonkaebusele osaliselt vastu. Samuti palus kostja I jätta kostja II apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest see on esitatud hilinenult.
10.Kostja II vaidles kostja I apellatsioonkaebusele osaliselt vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab esmalt, et kostja II menetluse lõpetamise taotlus ja hagi läbi vaatamata jätmise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
11.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust siinse kohtuasja menetlust TsMS § 428 alusel lõpetada, sest kostja II ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid menetluse lõpetamiseks alust. Kostja II hinnangul tuleks menetlus lõpetada põhjusel, et kostja II leppetrahvinõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, st olemas on juba jõustunud kohtulahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Sätte mõtte kohaselt tuleb kohtuasja menetlus lõpetada siis, 13
2-20-5783 kui poolte vaheline vaidlus sama nõude üle samadel elulistel asjaoludel on juba pooltele siduvalt lahendatud. Siinses asjas nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist seoses sellega, et kostja II esitas taotluse leppetrahvinõude tagamiseks antud garantii väljamaksmiseks, tuginedes sellele, et kostjal II ei ole hageja vastu leppetrahvinõuet. Seega erineb hageja esitatud nõue nii hagi eseme kui ka aluse poolest kostja II leppetrahvinõudest. Tegemist on hageja tagasinõudega kostja II vastu seoses garantiisumma väljamaksmisega. Lisaks ei saa kostja II nõuet, mis on võlgniku pankrotimenetluses väidetavalt vastuväited esitamata tunnustatud, pidada poolte vahel kohtulahendiga siduvalt lahendatud nõudeks. Enne 01.02.2021 kehtinud PankrS §-de 100 ja 103 järgi toimus pankrotimenetluses nõuete kaitsmine nõuete kaitsmise koosolekul, sh loeti PankrS § 103 lg 2 järgi nõue tunnustatuks, kui sellele ei esitatud nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid, ning tunnustatud nõuete kohta koostati PankrS § 103 lg 7 järgi nimekiri, millele kirjutasid üldjuhul alla pankrotitoimkonna esimees ja kõik kohal olevad võlausaldajad. Üksnes vastuväite esitamise korral otsustas PankrS § 106 lg 1 järgi nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Siinses asjas ei ole kostja II väitnud, et tema nõue on PankrS § 106 alusel kohtulahendiga tunnustatud. Nõue tunnustati vastuväiteid esitamata PankrS § 103 lg 2 alusel. Seega ei ole kostja II nõude kohta tehtud ka pooltele siduvat kohtulahendit. Samas saab ka nõude kohtuotsusega tunnustamisel olla tähtsust vaid pankrotimenetluse raames. Riigikohus on leidnud, et nõuete kaitsmine toimub pankrotimenetluse alguses ning selle eesmärgiks on saada ülevaade võlausaldajatest ja nende nõuetest. Seejuures ei ole ka nõude tunnustamise vaidluses tehtud kohtulahendil muud tähendust peale selle, kas vaidlustatud nõue loetakse pankrotimenetluses tunnustatuks või mitte, kuid see ei takista nt tagasivõitmise hagi esitamist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust (RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-157-16, p 12–13). Siinses asjas on kostja II leppetrahvinõue võlgniku pankrotimenetluse ajal garantii arvel rahuldatud, mistõttu ei saaks kostjal II tekkida ka pankrotimenetluse lõpetamise järel enne 01.02.2022 kehtinud PankrS § 168 tähenduses kohtulahendiga tunnustatud nõuet võlgniku vastu.
11.2.Ringkonnakohtul ei ole alust jätta hagi kostja II vastu ka TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kohus võib jätta hagi TsMS § 423 lg 2 järgi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, või hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Esmalt märgib kolleegium, et kohus võib, kuid ei pea jätma hagi TsMS § 423 lg-s 2 sätestatud alustel läbi vaatamata, st võib ka vastavate aluse olemasolu korral lahendada vaidluse sisuliselt. Teisalt ei ole kostja II toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust jätta hagi TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata. Seejuures on ekslik kostja II arusaam sellest, millise nõude hageja tema vastu esitas. Kostja II soovib pidada hageja esitatud nõuet leppetrahvi vähendamise nõudeks ning ignoreerib seda, et tegelikult on hageja esitanud tema vastu garantii väljamaksmisest tuleneva tagasinõude, tuginedes sellele, et kostjal II ei olnud tema vastu garantiiga tagatud leppetrahvinõuet. Selline nõue on hagis esitatud asjaoludel õiguslikult võimalik kostja II vastu esitada (vt all p 12.1) ning asjaolu, et kostja II leppetrahvinõue on võlgniku 14
2-20-5783 pankrotimenetluses tunnustatud, ei muuda hageja nõuet õiguslikult perspektiivituks, sest nõude tunnustamisel ei ole Riigikohtu praktika kohaselt sellist tähendust (vt ülal p 11.1). Hageja nõude läbivaatamine ei ole ka vastuolus õiguskindluse ega hea usu põhimõttega, sest kostjal II ei saa pelgalt leppetrahvinõude võlgniku pankrotimenetluses väidetavalt vastuväideteta tunnustamisest olla õigustatud ootust, et hageja ei esita tema vastu garantii väljamaksmisest tulenevaid nõudeid. Asjaolu, et hageja nõue kostjate vastu on kohtumenetluse ajal võõrandatud kolmandale isikule, ei anna samuti alust jätta siinses asjas esitatud hagi läbi vaatamata. Hagi esitamine ja menetlemine ei puuduta TsMS § 210 lg 1 järgi poole õigust loovutada vaidlusalust nõuet ning vaidlusaluse nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta TsMS § 210 lg 2 järgi asja menetlust, kuid õigusjärglane võib TsMS § 210 lg 3 järgi vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel ning vastavate nõusolekuteta võib õigusjärglase kaasata menetlusse kolmanda isikuna. Üksnes juhul, kui asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, sest õigusjärglane ei teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest, võib kostja esitada TsMS § 210 lg 4 järgi hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. Siinsel juhul ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kolmas isik ei olnud kohtuvaidlusest TsMS § 60 lg 2 tähenduses teadlik. Muul kui TsMS § 460 lg-s 2 sätestatud juhul on hagejal õigus menetlust jätkata ning TsMS § 460 lg 1 järgi kehtib kohtulahend ka õigusjärglase suhtes. Ka Riigikohus on leidnud, et kui nõue loovutatakse menetluse kestel kolmandale isikule, siis on võimalik vaidlus sellele vaatamata lahendada. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue võib kuuluda loovutamise tõttu kolmandale isikule, mitte hagejale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta (vt nt RKTKm 06.05.2015, 3-2-1-22-15, p 12; RKTKo 23.04.2015, 3-2-1-2-15, p 12–13; RKTKo 29.03.2006, 3-2-1-9-06, p 15). Lisaks tuleb arvestada, et siinsel juhul on hageja eriõigusjärglane kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, mistõttu on asjas tehtav otsus TsMS § 457 lg 1 järgi ka tema suhtes siduv. Seega ei välista nõude loovutamine siinsel juhul hageja õigust jätkata poolena menetlust. Olukorras, kus hageja on materiaalõigusliku nõude loovutanud ning asjas tehtav lahend on hageja õigusjärglase suhtes siduv, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist ka olukorraga, kus hagi oleks õiguslikult perspektiivitu, kui hageja ei vii oma nõuet vastavusse muutunud olukorraga, st taotleb jätkuvalt sooritushagi rahuldamist enda, mitte õigusjärglase kasuks. Kuna kohtuotsus on siduv ka õigusjärglase suhtes, siis saab õigusjärglane nõuda tema suhtes siduva jõustunud kohtulahendi täitmist TMS § 18 lg 1 järgi endale, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Küll aga võib kohtulahendi täitmise ja selguse huvides olla mõistlik hagejal hagi eset vastavalt muuta, mis on TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi lubatav kostjate ja kohtu nõusolekuta.
11.3.Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei olnud maakohtul alust menetlust lõpetada ega jätta hagi kostja II vastu läbi vaatamata, st maakohus sai lahendada vaidluse sisuliselt ja teha asjas otsuse haginõude kohta. Maakohus jättis küll kostja II taotlused lahendamata, kuid lõpptulemusena oli maakohtul õigus lahendada vaidlus sisuliselt.
12.Kolleegium leiab aga, et nii kostja I kui ka kostja II apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 1 p 5 alusel rahuldada ja maakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud suures osas välja selgitamata, vaidlusküsimused 15
2-20-5783 suures ulatuses pooltega arutamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Kuna asja ei olnud ammendavalt arutatud, ei olnud asi lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Sisuliselt möönavad maakohtu menetlusõiguslikke minetusi kõik menetlusosalised. Arvestades rikkumiste ulatust, ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
12.1.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus jättis eelmenetluses hageja nõude kostja II vastu nõuetekohaselt kvalifitseerimata, pooltega arutamata ning tegi ennatliku ja üllatusliku otsuse, kui rahuldas hagi kostja II vastu VÕS § 1028 alusel. Võlgniku (garantii andja) pankrotihaldur (hageja) esitas kostja II (garantii saaja) vastu hagi, milles nõudis kostjalt II võlgniku pankroti väljakuulutamise järel garantii põhjendamatu maksmapaneku tõttu 1 797 928,70 euro suuruse kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Olukorras, kus garant maksab garantii saajale garantiisumma vastavate formaalsete eelduste täitmise korral välja, kuid garantii saajal ei olnud tegelikult garantiiga tagatud nõuet garantii andja vastu, saab garantii andja esitada garantii saaja vastu tagasinõude alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028) või kahju hüvitamise sätete (VÕS § 115) alusel (vt ka VÕS I komm (2016), § 115, p 4.8.2). Siinses asjas oli hageja hagis selgelt esile toonud kahju hüvitamise nõude eelduseks olevad asjaolud ning kostjad esitasid vastuväiteid üksnes kahju hüvitamise nõudele. Seda, et hageja nõude võiks alternatiivselt rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel ning millised on sellisel alusel nõude rahuldamise eeldused, ei ole maakohus pooltega menetluses suuliselt ega kirjalikult arutanud, sh ei ole hageja toonud esile sellise nõude rahuldamise eeldusi ning kostja II ei ole sellisel õiguslikul alusel esitatud nõude kohta saanud vastuväiteid esitada. Hoolimata poolte menetluses esile toodust, rahuldas maakohus hagi kostja II vastu alusetu rikastumise nõudena VÕS § 1028 alusel, mitte kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 alusel. Selliselt on maakohtu otsus selgelt üllatuslik ega juhindu hageja esile toodud asjaoludest ja õiguslikest väidetest ning kostjate vastuväidetest. Ühtlasi ei ole maakohus tuvastanud alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldusi ning on jätnud tähelepanuta, et alusetu rikastumise nõude rahuldamise eelduseks on mh see, et kostja II peab olema hagejalt midagi õigusliku aluseta saanud, mis garantiist tuleneva kolmiksuhte puhul tähendab, et garant on nõudnud hagejalt regressi (vt ka VÕS I komm (2016), § 155, p 4.8.2). Seda, kas ja mil viisil on pank hageja vastu oma nõudeid maksma pannud, ei ole maakohus välja selgitanud. Selliselt on maakohus lahendanud hageja nõude ka VÕS § 1028 alusel puudulikult enne seda, kui nõude lahendamise eelduseks olevad asjaolud olid välja selgitatud. Lisaks ei ole maakohus arvestanud, et garantiisumma väljamaksmisest tuleneva regressinõude esitamise korral pöörab garantii tõendamiskoormise ümber ning regressi nõudev võlgnik (hageja) peab tõendama asjaolusid, mis kinnitavad, et garantiinõude esitamine oli alusetu (vt VÕS I komm (2016), § 155, p 4.8.2). Ringkonnakohus märgib sedagi, et vaidluse lahendamisel VÕS § 1028 alusel ei ole asjakohased maakohtu põhjendused, mis puudutavad tehingu tühisust näilikkuse tõttu ja sellest tulenevat tehingu alusel alusetult saadu tagastamist. Hageja nõue kostja II vastu põhineb sellel, et kostja II nõudis garantiisumma väljamaksmist olukorras, kus tal ei olnud selleks õigust, mitte sellel, et garantiisumma maksmise aluseks olnud õigussuhe oli näilik. Seejuures ei ole ka maakohus leidnud, et garantiileping või töövõtuleping oli garantiikohustuse osas näilik, maakohus pidas ilmselt näilikuks kostja I 07.08.2012 kirjas sisalduvat leppetrahvinõude tunnustamist, millest ei saa aga hagejale hagis esitatud asjaolude kohaselt tuleneda alusetu rikastumise nõuet.
16
2-20-5783 Kuna maakohus ei lahendanud hageja nõuet kostja II vastu VÕS § 115 alusel, kuid hageja soovib jätkuvalt (sh soovis ringkonnakohtu istungil) nõude rahuldamist VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõudena, on maakohtu otsus hageja nõude osas täielikult põhjendamata, sh on sisuliselt kontrollimata kõik kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused. Mh ei ole maakohus selgitanud välja, kas hagejal on garantiisumma väljamaksmise tõttu üldse tekkinud kahju. Pelgalt sellest, et garant maksis garantiisumma kostjale II välja ja tal võis tekkida tagasinõue hageja vastu, ei saa järeldada, et hagejal on tekkinud kahju. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja II väited selle kohta, et kahju suurust võis mõjutada ka SA Kredex käendus, kostja I esitatud garantii hageja pangale ning seltsingulepingu p 9.1 järgi pidanuks võlgnik sõlmima töövõtulepingu alusel tehtavate töödega seotud riskide kindlustamiseks koguriskikindlustuslepingu, millega on kogu seltsingu vastutus kaetud.
12.2.Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ka kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi. Maakohus leidis, et vastuoluliselt, et kostja I rikkus 2017 suvel seltsingulepingust tulenevat lojaalsus- ja hoolsuskohustust, kui tunnistas 07.08.2017 kirjas kostja II leppetrahvinõuet, kuigi seltsinguleping lõppes VÕS § 596 lg 1 p 7 järgi võlgniku pankroti väljakuulutamisega, s.o 17.04.2017. Maakohus jättis seda järeldades sisuliselt tähelepanuta kostja I vastuväited selle kohta, et kostjal I ei saanud olla etteheidetud rikkumiste toimepanemise ajal enam seltsingulepingust tulenevaid kohustusi, kuna leping oli lõppenud. Arvestades kostja I vastuväiteid, pidanuks maakohus välja selgitama, kas kostja I sai seltsingulepingust tulevaid kohustusi rikkuda, sh kas kostjale I tulenes seltsingulepingust ka pärast selle lõppemist kohustusi, mille rikkumist hageja kostjale I ette heidab. Lepinguliste kohustuste puudumise korral tulnuks aga maakohtul hageja esile toodud asjaolusid arvestades kaaluda, kas hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt I õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 alusel, sh kas kostjale I etteheidetud teod võivad kujutada endast heade kommete vastast tahtlikku käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses.
12.3.Lisaks eeltoodule jättis maakohus tähelepanuta ka muid kostjate vastuväiteid, kuid kuna asi tuleb maakohtule uueks läbivaatamiseks saata juba eeltoodud eksimuste tõttu, ei käsitle ringkonnakohus ülejäänud eksimusi.
12.4.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus jättis lõppjäreldusena õigesti hageja ja kostja I nõuded kohtuotsuses tasaarvestamata, kuid tegi seda ekslikel põhjendustel. Kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta oma kaitstud nõude PankrS § 99 lg 1 esimese lause järgi tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. VÕS § 197 lg 1 järgi võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega saab pankrotivõlausaldaja tasaarvestada pankrotimenetluse ajal enda tunnustatud nõude võlgniku vastu üksnes siis, kui võlgnikul oli tekkinud enne pankroti väljakuulutamist nõue tema vastu ja võlausaldajal oli õigus seda täita. Siinses asjas esitatud asjaolude kohaselt tekkis aga võlgniku nõue kostja I vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist ning sellise nõude tasaarvestamise võimalust PankrS § 99 lg 1 ette ei näe.
13.Ülaltoodud ulatuslike menetlusõiguse rikkumiste tõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
17
2-20-5783 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
18
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.