1.TDG Engineering OÜ (hageja) esitas 16. märtsil 2018 Viru Maakohtule AMEX Export-Import GmbH (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et tal ei ole kostjaga müügi- või muust sarnasest lepingust tulenevat võlasuhet ning et ta ei võlgne kostjale 27 174 eurot. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmis kostja 2016. aasta septembris Venemaa äriühinguga OOO Medtehnika SPb (Medtehnika) müügilepingu, et osta Medtehnikalt meditsiinilisi sterilisaatoreid. Medtehnika hagejale antud käsundi kohaselt pidi hageja vormistama arved enda nimel ja võtma kostjalt vastu raha.
2-18-4182 Kostja tasus hagejale 22. septembri 2016. a arve alusel 27 174 eurot ning hageja andis omakorda raha üle Medtehnikale. Kuna Medtehnika ei suutnud enda kohustusi täita, taganes kostja enda ja Medtehnika vahel sõlmitud müügilepingust ning soovis hagejalt raha tagasi saada, sealjuures esitas ta hagejale pankrotihoiatuse. Hageja leidis, et ta tegutses nii kostja kui ka Medtehnika poolel käsundisaajana, kuid võlasuhet, millest tulenevalt võlgneks ta kostjale 27 174 eurot, tal kostjaga ei olnud. Hageja leidis, et kuna tegemist on piiriülese vaidlusega, reguleerib kohtualluvuse kontrollimist Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse) art 7. Viru Maakohtul on kohtualluvus, sest hageja täitis kostjale käsundi oma tegevuskohas ehk Narva linnas. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 p a kohaselt võib liikmesriigis alalist elukohta omava isiku vastu lepingut puudutavas asjas esitada hagi asjaomase kohustuse täitmise koha järgi, milleks teenuse osutamise lepingu puhul on art 7 lg 1 p b kohaselt teistsuguse kokkuleppe puudumisel koht, kus lepingu kohaselt teenust osutati või kus oleks tulnud seda osutada.
2.Kostja leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lg 3 kohaselt esitatud seisukohas, et vaidlus ei allu Eesti kohtutele, sest poolte vahel sõlmitud müügilepingu täitmise koht oli Austrias, seal asub kostja ning pooled ei olnud sõlminud kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtu kasuks. Hageja võttis omaks, et ta esitas kostjale arve, mille kostja tasus. Hageja väited ei anna alust asuda seisukohale, et pooltevaheline leping ei olnud müügileping või et see tulnuks täita Eestis.
3.Viru Maakohus keeldus 30. juuni 2018. a määrusega TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast, leides, et asi ei allu Viru Maakohtule. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt reguleerib kohtualluvust Nõukogu 22. detsembri 2000. a määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I määrus). Brüsseli I määruse art 5 lg 1 p-de a ja b kohaselt võib liikmesriigis alalist elukohta omava isiku vastu esitada lepingut puudutavas asjas hagi asjaomase kohustuse täitmise või teenuse osutamise koha järgi. Hagiavaldusest ei nähtunud, kus teenust osutati või oleks tulnud osutada. Kostja vastuse kohaselt seostusid kohustused müügilepinguga, mida tuli täita Austrias. Kuna teenust tuli osutada Austrias, ei allu asi Viru Maakohtule.
3.1.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 19. septembri 2018. a määrusega hageja määruskaebuse osaliselt, tühistas maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule tagasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks, leides, et maakohus peab küsima lisaselgitusi pooltevahelise lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud asjaolude ning tuvastushagi esitamiseks õigustatud huvi kohta.
3.2.Viru Maakohus keeldus 10. detsembri 2018. a määrusega hagi menetlusse võtmast, leides, et asi ei allu Eesti kohtule, sest pooltevahelise lepingu täitmise koht oli Austrias, lähtudes Brüsseli I määruse art 5 lg 1 p-dest a ja b. Menetluskulud jäid TsMS § 168 lg 1 kohaselt hageja kanda. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja kandis hagejale ettemaksena sterilisaatorite maksumuse, kuid Medtehnikalt ta kaupa ei saanud ning hageja kostjale raha ei tagastanud. Hageja positsioon on vastuoluline. Ühest küljest on hageja soovinud tuvastada, et tal ei ole kostjaga võlasuhet, mis tuleneks müügilepingust või muust sarnasest lepingust. Teisalt on hageja väitnud, et tal oli kostjaga käsundussuhe ning müügilepingu pooled olid vaid kostja ja Medtehnika.
2(6)
2-18-4182 Kohtualluvuse kontrollimisel ei saa lähtuda üksnes kostja ja Medtehnika vahel sõlmitud müügilepingust. Asjaolu, et kostja ja Medtehnika vahelise lepinguga alusel väljastatud ettemaksearves oli tarneklausliks märgitud EXW Narva, ei ole käsitatav poolte kokkuleppena lepingu täitmise koha kohta. Lepingu täitmise koht oli Austria, sest kaup tuli toimetada Austriasse ning hageja ei esitanud muid tõendeid, millest oleks nähtunud, et lepingu täitmise koht oli Narvas.
4.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse või saata asi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja vaidles hageja määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2019. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ja hageja määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis määruse põhjendusi ning täiendas maakohtu määruse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas, jättes menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus määruse põhjendustes hagejaga, et kohtualluvust ei reguleeri mitte Brüsseli I määrus, vaid Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus, märkides, et mõlemad määrused näevad siiski samasisulisena ette, et liikmesriigis alalist elukohta omava isiku vastu võib esitada lepingut puudutavas asjas hagi asjaomase kohustuse täitmise koha järgi. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel on asjaomase kohustuse täitmise koht müügilepingu puhul koht, kus asjad üle anti või tulnuks anda ning teenuse osutamise puhul koht, kus teenuseid osutati või tulnuks neid osutada (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 p-d a ja b). Hageja on esitanud negatiivse tuvastushagi selleks, et tuvastada, et tal ei ole müügilepingust või muust sarnasest lepingust tulenevat võlasuhet kostjaga. Hagejal on tuvastushuvi. Hageja on aga vastuoluliselt eelnevale leidnud sisuliselt, et tal oli kostjaga käsundusleping, samas kui müügilepingu pooled olid kostja ja Medtehnika. Kohtualluvuse kontrollimisel ei saa lähtuda müügilepingu täitmise kohast, sest hageja on väitnud ja soovinud tuvastada, et tema ja kostja vahel ei olnud müügilepingut. Lähtuda ei saa ka hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud käsunduslepingust, sest hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et poolte vahel oli käsundusleping. Käsunduslepingu olemasolu ei saa järeldada ainuüksi sellest, et kostja nõustus, et tehing Medtehnikaga tehakse hageja vahendusel ning kandis seetõttu raha hagejale. Kohtualluvuse kontrollimisel saab lähtuda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 üldreeglist, mille kohaselt tuleb hagi esitada selle liikmesriigi kohtusse, kus on kostja alaline asukoht. Maakohus keeldus põhjendatult hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, sest kostja on Austrias asuv äriühing, kelle vastu tuleb esitada hagi Austria kohtusse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.
3(6)
2-18-4182 Kohtualluvuse kontrollimisel jätsid kohtud põhjendamatult andmata hinnangu sellele, millist liiki õigussuhe hageja ja kostja vahel on, ning vastamata küsimusele, millest lähtudes tuleb kohtualluvust kontrollida. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, kui leidis, et kohtualluvuse kontrollimist reguleerib Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 üldreegel ning art 7 lg 1 ei kohaldu, sest kostja ei tõendanud müügilepingu olemasolu ning hageja ei tõendanud enda ja kostja vahel käsunduslepingu olemasolu. Vajalik on küsida Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kas Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 reguleerib lepingulise võlasuhte puudumiseks esitatud negatiivse tuvastushagi kohtualluvust. Kohtud on leidnud ekslikult, et hageja positsioon on vastuoluline. Hageja on esitanud nõude, et tuvastada, et ta ei võlgne kostjale 27 174 eurot, mis on võimalik ka juhul kui leida, et hageja ja kostja vahel oli käsundussuhe, sest käsundist ei tulene hagejale kohustust tagastada kostjale raha, mis anti müügilepingu täitmiseks lõpptulemusena üle Medtehnikale.
8.Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ning hageja määruskaebus rahuldamata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta määruse õiguslikku põhjendust.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas Eesti kohtule allub hageja negatiivne tuvastushagi, milles hageja soovib tuvastada, et tal ei ole kostjaga müügi- või muust sarnasest lepingust tulenevat võlasuhet ning et ta ei võlgne kostjale 27 174 eurot.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kohtualluvuse kontrollimist reguleerib Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus, samuti lõppjäreldusega, et hagi tuleb jätta TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata, sest asi ei allu Eesti kohtule. TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb aga muuta määruse õiguslikku põhjendust müügilepingut puudutavate nõuete kohtualluvuse osas.
12.Hageja leidis, et meditsiiniliste sterilisaatorite müügileping oli sõlmitud kostja ja Medtehnika vahel. Kostja leidis, et ta sõlmis müügilepingu hagejaga. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas hageja oli müügilepingu pool. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et osas, milles hageja soovis tuvastada, et tal ei ole müügilepingust tulenevaid kohustusi kostja vastu, sest ta ei ole müügilepingu pool, saab aluseks võtta vaid Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 üldreegli, kuid ei saa lähtuda art-s 7 sätestatud valikulise kohtualluvuse reeglitest lepinguid puudutavate asjade jaoks.
13.Kolleegium märgib, et Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätete sisustamisel on asjakohane Euroopa Kohtu praktika sellele määrusele eelnenud sarnaste sätete kohta 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsioonis (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) ja Brüsseli I määruses (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, 17.3; vt ka
23.märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 11).
14.Kolleegium leiab, et asja lahendamiseks ei ole vajalik küsida Euroopa Kohtult eelotsust.
4(6)
2-18-4182 Euroopa Kohus on leidnud asjas, kus pooled vaidlesid selle üle, kas hageja oli sõlminud lepingu kostja või kolmanda isikuga, et hageja saab Brüsseli konventsiooni art 5 lg-st 1 tulenevale kohtualluvusele lepinguid puudutavates asjades tugineda isegi siis, kui lepingu, millel nõue põhineb, olemasolu on poolte vahel vaidluse all. Kohtualluvuse üle otsustamiseks on hädavajalik, et kohus, kellele on hagi esitatud, saaks hinnata lepingu sõlmimiseks vajalike elementide olemasolu. Konventsiooni eesmärkidega ei oleks kooskõlas, kui lepinguid puudutavate asjade kohtualluvuse reeglite vältimiseks piisaks vaid poole vastuväitest, et temal vastaspoolega lepingulisi suhteid ei ole (vt nr C-38/81 (Effer), p 7; vt ka viidatud nr C-73/77 (Sanders), p-d 21 ja 22).
15.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kandis hagejale ettemaksuna sterilisaatorite maksumuse. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 17, et hageja huvi on tuvastada, et tal ei ole kohustust tasuda kostjale 27 174 euro (otsuses märgitud 24 174 euro) suurust põhivõlgnevust. Hageja selgitas, et ta tegutses kostja ja Medtehnika vahelises lepingus vahendajana käsundi alusel, kostja leidis, et tal oli müügileping hagejaga. Hageja ei ole väitnud, et tal puuduksid kostjaga lepingulised suhted. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas nendevahelist lepingulist suhet kvalifitseerida. Seega ei ole välistatud lepinguid puudutavate asjade kohtualluvuse reeglite kohaldumine Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 mõttes.
16.Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 p-de a ja b kohaselt võib lepinguid puudutavates asjades esitada hagi selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus, milleks müügilepingu puhul on teistsuguse kokkuleppe puudumisel koht, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda. Kolleegium leiab, et isegi juhul, kui pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel on sõlmitud müügileping, saab kohtualluvuse määramisel lähtuda ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 7.
17.Maakohus tuvastas, et kaup tuli toimetada Austriasse, ja leidis, et lepingu täitmise koht oli Austrias. Ringkonnakohus selles osas maakohtu määrust ei muutnud. Seega ei saa hageja Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 p-de a ja b kohaselt esitada müügilepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks tuvastushagi Eesti kohtusse.
18.Vastusena hageja määruskaebuse väidetele selle kohta, et tema ja kostja vahel oli sõlmitud käsundusleping, märgib kolleegium järgmist. Hageja soovis tuvastada, et tal puuduvad kostjaga müügi- või muust sarnasest lepingust tulenevad võlasuhted ning kohustus tasuda kostjale põhivõlgnevusena 27 174 eurot (tl 3). Hageja ei esitanud nõuet, milles ta oleks soovinud tuvastada, et tema ja kostja vahel on sõlmitud käsundusleping. Väga laialt sõnastatud tuvastusnõude puhul on võimalik, et tuvastushagis sisalduvate nõuete kohtualluvust ei saa kontrollida ühtsest kohtualluvuse reeglist lähtudes. Kohtualluvus ei pruugi olla erinevate hagis esitatud nõuete puhul ka sama riigi kohtul.
19.Kolleegium selgitab, et kuivõrd Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 kohaselt on kohtualluvuse üle otsustamisel määrav koht, kus tuli täita asjaomane kohustus, sõltub riik, kuhu hagi esitada tuleb, sellest, mida pidada asjaomase kohustuse täitmise kohaks. Müügilepingu puhul saab selleks olla teistsuguse kokkuleppe puudumisel koht, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, samas kui käsunduslepingu puhul saab lähtuda teenuse osutamise kohast. Kui kaupade üleandmise koht ja teenuse osutamise koht ei lange kokku, ei pruugi nõuded alluda sama riigi kohtule.
5(6)
2-18-4182
20.Hageja ei esitanud nõuet, et tuvastada, et tema ja kostja vahel oli sõlmitud käsundusleping. Kui hageja oleks esitanud nõude sellisel kujul ning kohus oleks tuvastanud, et käsunduslepingujärgse teenuse osutamise koht oli Eestis, oleks hagejal olnud Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 p-de a ja b kohaselt õigus esitada käsunduslepingut puudutavas osas hagi Eesti kohtule, vaatamata sellele, et müügilepinguga seotud nõuded Eesti kohtule ei allu.
21.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kassatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
22.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.