Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) (registrikood 70004459), esindaja Urve Jõgi
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Guldar Kivro määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada maakohtu määrus osaliselt, s.o osas, milles maakohus kehtestas avaldajale lisatingimused juurdepääsu teostamisel, reguleerides kulude kandmist koeraaediku ehitamiseks ja tee ehitamiseks, samuti uute väravate paigaldamiseks; ning väravapuldi kasutamisega seotud küsimustes.
3.Muuta tee hooldamisega seotud kulude kohta sätestatut ja määrata, et X kinnistu ja X kinnistu igakordsed omanikud jaotavad tee hooldamise ning lumetõrje vajalikud kulutused omavahel võrdsetes osades. Lisaks määrata, et avaldajal on kohustus omal kulul kõrvaldada X kinnistule seoses juurdepääsu teostamisega tekitatud võimalikud häirivad füüsilised mõjutused ja jäätmed.
4.Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5.1.Rahuldada Guldar Kivro avaldus juurdepääsu saamiseks osaliselt.
5.2.Määrata Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu (XX kinnistu) igakordse omaniku kasuks tähtajaline – viieaastane – juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu (XX kinnistu) vastavalt järgmistele tingimustele:
5.3.XX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordne omanik on kohustatud tasuma juurdepääsutee talumise kohustuse eest XX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordsele omanikule 100.- eurot aastas.
5.4.XX kinnistu ja XX kinnistu igakordsed omanikud jaotavad tee hooldamise ning lumetõrje vajalikud kulutused omavahel võrdsetes osades.
5.5.XX kinnistu igakordsel omanikul on kohustus omal kulul kõrvaldada XX kinnistule seoses juurdepääsu teostamisega tekitatud võimalikud häirivad füüsilised mõjutused ja jäätmed.
5.6.Soovides läbida XX kinnistut, tuleb XX kinnistu igakordsel omanikul XX kinnistu omanikku sellest teavitada, teatades ette kas helistades või sõnumiga.
5.7.XX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordne omanik peab tagama, et XX kinnistut kasutatakse XX kinnistule pääsemiseks vaid omaniku enda või tema lähikondsete poolt, sh nendele kuuluvate sõidukite või tehnika poolt. XX kinnistut läbipääsu eesmärgil läbivate sõidukite mass ei tohi ületada kuut tonni, v.a lumetõrje traktor. Äritegevuse jaoks ei ole XX kinnistu igakordsel omanikul või tema lähikondsetel X kinnistu juurdepääsutee kasutamine lubatud.
5.8.Kohustada Urmas Vainost ja Ester Vainost andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu (XX kinnistu) III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta kinnistule registriosa nr-ga XXXXXXX (XX ) selle igakordse omaniku kasuks. Käesolev määrus asendab Urmas Vainose ja Ester Vainose tahteavaldust.
6.Jätta menetluskulud maakohtus avaldaja kanda.
7.Mõista avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud summas 300.- eurot.
8.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Guldar Kivro (avaldaja) esitas Urmas Vainose (puudutatud isiku) vastu avalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks. Avaldaja palus määrata Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud XX kinnistu igakordse omaniku kasuks tähtajatu juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud XX kinnistu vastavalt lisas 3 toodud plaanile (juurdepääsutee märgistatud punasega) ning järgmistele tingimustele: 1) valitseva kinnisasja (XX kinnistu) igakordsel omanikul, tema perekonnaliikmetel ning samuti teistel isikutel, kellel on selleks valitseva kinnisasja omaniku luba, on õigus kasutada teenivat kinnisasja (XX kinnistu) piiramatult ööpäevaringselt sihtotstarbeliselt teena nii jalgsi kui igat liiki transpordivahendiga massiga, mis vastab tee kandevõimele; 2) teeservituudiga koormatud alaks loetakse teeniva kinnisasja osa, mille pikkuseks on ligikaudu 66 m (teeservituudi ala) vastavalt lisas 3 toodud plaanile; 3) teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud hoiduma tegevusest ja tegevusetusest, mis takistab valitseva kinnisasja igakordsel omanikul või tema perekonnaliikmel teeservituudi sihtotstarbelist ja teeservituudi sisule vastavat kasutamist. Avaldaja palus kohustada U. Vainost andma tagasivõtmatu nõusolek kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXX III jakku esimesele vabale järjekohale servituut Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu igakordse omaniku kasuks vastavalt avalduse lisaks 3 olevale plaanile ning eespool märgitud sisuga. Avaldaja omandis on XX kinnistu Lääne-Virumaal Rakvere vallas Ussimäe külas. Kinnistul asub garaažihoone, mida avaldaja kasutab sõidukite ning erineva tehnika hoiustamiseks. Avaldajale kuuluvalt XX kinnistult on võimalik tagada juurdepääs avalikult kasutatavale nn Ussimäe külateele üle puudutatud isikule kuuluva XX kinnistu. Avaldaja elab alaliselt naabruses asuval XX kinnistul, mis kuulub avaldaja elukaaslasele ja lapse emale Kaja Keremile. XX kinnistu on XX kinnistu naaberkinnistu. Enam kui 30 aastat on XX kinnistule jõudmiseks kasutatud üle XX kinnistu kulgevat juurdepääsuteed. Olemasoleva juurdepääsutee väljaehitamise korraldas ja finantseeris Rakvere Metsamajand. Faktiliselt on tegu ainukese juurdepääsuteega XX kinnistule. Lisaks avaldajale on olemasolevat juurdepääsuteed kasutanud ka kolmandad isikud. XX kinnistu piiril asus veel aasta tagasi Ussimäe küla ühine prügikast ning külaelanikud kasutasid prügikastini jõudmiseks XX kinnistut läbivat teed. Samuti on mööda olemasolevat juurdepääsuteed võimalik jõuda jalgsi või jalgrattaga Sõmerule ja Näpile ning seda võimalust on kasutanud asulate elanikud. Lisaks kasutasid olemasolevat juurdepääsuteed igapäevaselt Ussimäe küla lapsed jalgsi või jalgrattaga Aluvere kooli jõudmiseks.
Alates juulist 2017 on puudutatud isik takistanud kolmandate isikute sh avaldaja juurdepääsu XX kinnistule. XX kinnistule on paigaldatud aed ja värav, mis on kõigile suletud. Avaldaja hinnangul on tegemist pahatahtliku suhtumisega. Avaldaja on nii suuliselt kui kirjalikult pöördunud puudutatud isiku poole ettepanekuga, et avaldajale taastataks juurdepääs XX kinnistule. Avaldajal puudub alternatiivne juurdepääs oma kinnistule ning uue tee rajamine oleks ülemäära kulukas. Avaldaja on nõus maksma juurdepääsutee kasutamise eest tasu või hüvitama kasutamine muul viisil. Puudutatud isik on selgelt väljendanud, et juurdepääs üle XX kinnistu jääb avaldaja jaoks suletuks. Metsateed on avaldaja olnud sunnitud paaril korral kasutama, kui puudutatud isik piiras juurdepääsu. Metsasihi kaudu oli XX kinnistule võimalik sõita vaid kuival ajal – tegemist ei ole faktiliselt teega vaid lihtsalt sõidukijälgedega maastikul. XX kinnistul asub garaažihoone, mida avaldaja kasutab sõidukite (hobiautod, treiler jne) ja erineva tehnika hoiustamiseks XX kinnistule juurdepääs on vajalik sõidukiga, kuna muul moel ei ole avaldajal võimalik transportida garaažis asuvat tehnikat, treilerit jne. Ilma teed välja ehitamata ei ole võimalik ei üle XX kinnistu ega teist alternatiivset teed kasutada. Aastaringselt ei võimalda see pinnas teed ehitamata XX kinnistule jõuda. Üle Keremi kinnistu oleks tee lühem, kuid maksumus jääks 13 000 euro kanti. Lisandub veel kommunikatsioonide teisaldamine. Avaldaja ei kasuta seda teed igapäevaselt, vaid 8-10 korda kuus. Avaldaja peab mõistlikuks tingimusi, et värav tuleb sulgeda, teed kasutab avaldaja ja tema lähikondlased, mass 5000 kg, etteteavitamine nt 24 h ette. Avaldaja on valmis panustama tee hooldusesse, kuid ei pea õiglaseks jätta neid kulusid 100 % avaldaja kanda, mõistlik oleks kanda kulud pooleks. Puldiga värava paigaldus võiks jääda avaldaja kanda 50 % ulatuses. Koeraaedik on juba hetkel olemas.
2.Puudutatud isik palus jätta avaldus rahuldamata. XX kinnistu puudutatud isiku ja tema abikaasa ühisvaras. Kinnistul asuvas majapidamises elab käeoleval ajal omanike poeg Taimar Vainos koos oma perega. Avaldaja ostis 2015. aasta augustis oksjonilt soodsa hinnaga XX kinnistu, mille omandamisel ta teadis, et seal puudub elamisvõimalus ja juurdepääsutee. Kinnistul asub garaažihoone, mida avaldaja soovib kasutada seoses oma majandustegevusega. On igati loomulik, et ostes odavalt vara, mida soovitakse edaspidi kasutada majandustegevuse käigus, tuleb arvestada lisakuludega, milleks oleks antud juhul ligipääsu rajamine juurdepääsutee ehitamisega RMK-le kuuluvalt maa-alalt, mitte läbi Vainose koduõue, milliseid võimalusi on avaldajale korduvalt pakutud. Avaldaja elab XX kinnistu kõrval XX kinnistul, kuhu tal on igapäevaselt juurdepääs olemas. Muuhulgas asub nimetatud kinnistul ka garaaž, seega on avaldajal juba olemas hoone, kus hoida sõiduvahendit ja kuhu on tal ka ligipääs igal ajal olemas. Väär on väide, et enam kui 30 aastat on üle XX kinnistu mindud XX kinnistule olemasoleva juurdepääsutee kaudu. Teadaolevalt tehti seda rohkem kui 50 aastat tagasi (1960-ndatel aastatel). 30 aastat tagasi kuulus nimetatud kinnistul asuva maja valdusõigus Sõmeru Metskonna metsavahile, kelleks oli puudutatud isik, kes ise 1999. aastal erastas selle maaüksuse. XX kinnistul asunud Ussimäe külaelanike poolt osaliselt kasutatud prügikast asus seal vastutulekuna külaelanikele XX kinnistu omanike ja elanike poolt, aga kuna probleemid ka jalgsi läbi Vainoste koduterritooriumi liikumisega seoses süvenesid, paluti see eemaldada ja käesoleval ajal on igal elanikul oma prügikast. Lisaks koera vigastamisele varastati koduhoovist ca 4 aasta eest ka auto numbrimärk, millega käidi bensiini varastamas ja see sündmus on politsei poolt fikseeritud. XX kinnistu omanikud soovivad oma kodu kaitseks piirata hoovist läbikäimist, selleks tuli aed ehitada. Avaldajale on pakutud võimalust läbida ühepäevase etteteatamisega XX kinnistut,
kui loodusolude tõttu mujalt ei saa sõita ja seda seni, kuni ta ehitab vajaliku juurdepääsutee oma XX kinnistule, kuid kahjuks see ei sobinud avaldajale. Avaldaja väited, et tal puudub juurdepääs oma kinnistule, on valed, sest ta käib seal. RMK on talle taganud võimaluse oma maa-alalt ja valmis ka andma nõusoleku juurdepääsutee rajamiseks. Puudutatud isik oleks läbipääsuga nõus järgmistel tingimustel. Kulu, mis kaasneb, on koerale ehitatav aedik (kulu ca 1000 eurot). Ei ole aktsepteeritav, et koer oleks ööpäevaringselt ketis ja kui keegi tahab sealt läbi sõita, siis ei saa koer lahtiselt joosta. Olemasolev asfaltkate on vana, kehvas seisus ja lõppeb enne hoovi piiri. Läbipääsuks tuleks ehitada korralik teejupp ning seda hooldama hakata. Tee läbimise soovist tuleks ette teatada kas helistades või sõnumiga. XX kinnistut läbivate isikute hulk peaks olema piiratud, s.o XX kinnistu omanikud või tema lähikondsed. Puldiga avatava värava paigaldamine ja töökorras hoidmine oleks avaldaja huvides, puudutatud isikutel puudub selleks huvi ja raha. Sõidukite mass peaks olema piiratud 6 tonniga, v.a lumetõrje traktor. Vältida tuleks kolmandate isikute masinate läbisõitu. Äritegevuse jaoks peaks ta tegema siiski eraldi juurdepääsu. Selline lahendus oleks aktsepteeritav maksimaalselt 5 aasta jooksul, selle aja jooksul tuleks rajada uus tee.
3.Rakvere vald (endine Sõmeru vald) leidis, et on otstarbekas määrata XX kinnistule juurdepääsu õigus üle XX kinnistu. Avaldajale kuuluvat XX kinnistut ümbritseb RMK valduses olev Põlula metskond 17 kinnistu. Põlula metskond 17 kinnistul on ca 30 m pikkune teelõik, mis ühendab XX kinnistut XX kinnistul asuva erateega, mille kaudu on XX kinnistult võimalik kõige lühemat teed pidi pääseda avalikult kasutatavale teele. Samas on Põlula metskond 17 kinnistul ca 1200 m pikkune metsatee, mille kaudu on XX kinnistult võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele. Eelnimetatud metsatee ei ole aga RMK andmetel igapäevaseks liiklemiseks kasutatav. 2017. a juulis sulges XX kinnistu omanik temale kuuluva kinnistu ulatuses XX kinnistule suunduva juurdepääsutee. Seega kadus XX kinnistult seni kasutatud avalik ligipääs PärnuRakvere-Sõmeru riigimaanteele. Maa ostuõigusega erastamisel oli puudutatud isik teadlik, et kinnistut läbib tee, mida kasutavad teised isikud. Sõmeru Vallavalitsuse 30.03.1999 korraldusega nr 80 nõustuti XX maaüksuse maa ostueesõigusega erastamisega puudutatud isikule. Korralduse punktiga 4.2 seati maa kasutamisele kasutuspiirang: maaüksust läbiv tee jätta avalikku kasutusse. Sõmeru Vallavalitsuse ja XX kinnistu omaniku vahel ei ole eratee avaliku kasutamise lepingut sõlmitud, mistõttu ei ole ka XX kinnistul asuv eratee kantud riiklikku teeregistrisse. 22.06.2015 Sõmeru Vallavalitsuse poolt E. Vainosele saadetud kiri, milles vallavalitsus ei nõustu kinnistut läbiva tee aiaga sulgemisega, on soovituslik. Kirja koostamise ajal kehtinud teeseaduse kohaselt võis erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Eratee omanik võis tee sissepääsu sulgeda või ka tee lammutada. Kuna XX kinnistu ei asu detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, siis ei olnud kinnistule piirdeaia püstitamiseks vaja taotleda omavalitsuselt kirjalikku nõusolekut. Alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku lisa 1 kohaselt on ehitusteatise ja ehitusprojekti kohustuslik piirdeaia või värava ehitamine, mille ehitamisega kaasnevad kaevetööd. 15.01.2018 on ehitisregistrile esitatud XX kinnistu piirdeaia ehitusteatis ja kasutusteatis. Kõige lühem tee oleks läbi XX kinnistu, kuid see eeldab omanikevahelist kokkulepet. 20 aastat tagasi toimus erastamine ja avaliku huvi puudumise tõttu ei määratud teed avalikku kasutusse. Seda saanuks teha enne 01.07.2015 tee omaniku nõusolekul. Tegemist on erateega.
4.Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu, RMK) leidis, et kuna avaldajal puudub oma kinnisasjalt juurdepääs avalikult kasutatavale teele, siis on tal õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Seega on küsimus selles, millise võõra kinnisasja kaudu juurdepääsu võimaldamine on kõige otstarbekam.
Avaldaja on kasutanud XX kinnisasjal asuvat erateed ning RMK valduses oleval Põlula metskond 16, Põlula metskond 90 ja Põlula metskond 17 kinnisasjadel asuvat Sõmeru metskonna teed ning Põlula metskond 17 ja Kirde keskus kinnisasjadel asuvat Sõmeru vahtkonna teed juurdepääsuks avalikult kasutatavale riigimaanteele nr 5 Pärnu-Rakvere-Sõmeru tee. Avaldajal on tulnud oma kinnistule juurdepääsuks kasutada ka Põlula metskond 17 kinnisasjal asuvat Sõmeru vahtkonna teed, mis kulgeb üle põllumaa. Nimetatud põllumaal ei ole teed, vaid on kaks sõidujälge maastikul. RMK on põllumaale sõlminud 16.11.2017 põllumajandusliku maarendilepingu tähtajaga kuni 31.10.2027. RMK ei nõustu rendile antud põllumaa kasutamisega avaldaja kinnisasjale juurdepääsuks. RMK on asunud ette valmistama toiminguid Sõmeru vahtkonna tee ruumikuju muutmiseks selliselt, et tee ei kulgeks üle Põlula metskond 17 kinnisasjal asuva põllumaa. Sõmeru metskonna tee ja Sõmeru vahtkonna tee on metsateed, mis on riigi omandisse jäetud maal paiknevad valdavalt riigimetsa majandamiseks kasutatavad teed. Metsateed võib kasutada igaüks, kui riigimetsa majandamist korraldav isik või riigiasutus ei ole metsateed või selle osa sulgenud või metsateel liiklust piiranud. Seni ei ole RMK Sõmeru metskonna tee ja Sõmeru vahtkonna tee kasutamist piiranud ja ei tee takistusi nende kasutamiseks, välja arvatud põllumaal oleva sõidujälje kasutamisel. RMK näeb ühe võimaliku juurdepääsuna XX kinnistult avalikult kasutatavale teele määrata juurdepääs selliselt, et see kulgeks mööda olemasolevat Sõmeru metskonna teed kuni Sõmeru vahtkonna teeni ning kulgeks mööda Sõmeru vahtkonna teed kuni pöörab vasakule Kirde keskuse kinnisasjal asuvate ehitiste vahelt XX kinnisasjani ja jätkub XX kinnisasjast mööda Põlula metskond 17 kinnisasja kuni Sõmeru vahtkonna teeni. Juurdepääsu asukoht XX kinnisasjalt näidatud kohas on määratud teadlikult - puude istutamisel on jäetud puude vahele ala, mida saaks kasutada teena. Kuna RMK poolt väljapakutud uus juurdepääsutee hakkaks kulgema üle XX kinnisasja, tuleks kaasata asja lahendamisse ka XX kinnisasja omanik. Juhul, kui avaldaja kinnisasjale määratakse juurdepääsuõigus mööda RMK valduses olevat Kirde keskuse ja Põlula metskond 17 või mõnda muud kinnisasja, on RMK põhimõtteliselt nõus kinnistut koormama reaalservituudiga XX kinnistu igakordse omaniku kasuks. Reaalservituut oleks tasuline, tasu peaks vastama kasutusõiguse harilikule väärtusele - 0,03 eurot ühe ruutmeetri kohta aastas, lisanduks käibemaks. Lisaks tuleb juurdepääsutee kasutajal kanda kõik juurdepääsutee kasutamisega seotud maksud ja koormised ning kulud, mis on vajalikud juurdepääsutee projekteerimiseks, ehitamiseks ja hooldamiseks. RMK on nõus oma maad lubama kasutada juurdepääsutee rajamiseks, kasutamiseks, uuendamiseks.
5.Puudutatud isik Kaja Kerem leidis, et avaldus tuleb rahuldada. Käesoleval hetkel on avaldajale kuuluvalt XX kinnistult võimalik tagada juurdepääs avalikult kasutatavale nn Ussimäe külateele, vaid üle puudutatud isiku kinnisasja. Ühtegi teist alternatiivset juurdepääsuteed avaldajal ei ole. XX kinnistult, mida kasutab oma alalise elukohana ka avaldaja, juurdepääs XX kinnistule puudub. Sellise tee rajamine üle XX kinnistu on olnud ebavajalik, kuna kasutati üle XX kinnistu minevat teed ning XX kinnistu omanik ei ole senini kunagi teinud takistusi selle tee kasutamisel. Sõmeru Vallavalitsuse 30.03.1999 korraldus nr 80 puudutatud isikule maa ostueesõigusega erastamise kohta kinnitab, et XX kinnistu omanik teadis, et tema teed tohivad kasutada ka kolmandad isikud. Lisaks on vald vallaelanike huvides teostanud igal talvel olemasoleval juurdepääsuteel lumetõrjet.
Kaja Kerem vaidleb vastu XX kinnistu omaniku ettepanekule, et juurdepääsutee võiks minna üle XX kinnistu. Üle Keremi kinnistu ei vii XX kinnistule ühtegi teed ning uue tee rajamine on seotud ülemääraste kuludega ning oleks seega ebamõistlik. Lisaks ei ole avaldaja XX kinnistu omanik, vaid üksnes elab seal. Avaldaja huvi juurdepääsu vastu on ülekaalukam võrreldes puudutatud isiku õigustega ning lähtuvalt väljakujunenud tavast, alternatiivsete lahenduste puudumisest ning ebamõistlikkusest ehitada uus juurdepääsutee on otstarbekas tagada juurdepääs XX kinnistult avalikult kasutatavale teele üle XX kinnistu.
MAAKOHTU SEISUKOHT
6.Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ning määras XX kinnistu igakordse omaniku kasuks tähtajalise – viieaastase – juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle XX kinnistu vastavalt järgmistele tingimustele: -
-
-
Avaldaja kannab kulud, mis kaasnevad XX kinnistu elanikel seoses juurdepääsuga tekkinud vajadusega ehitada aedik enda koduloomale; samuti kulud, mis kaasnevad XX kinnistule tee ehitamisega, kui see on vajalik juurdepääsu tagamiseks XX kinnistule. Lisaks tuleb avaldajal kanda läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamisega seonduvad kulud, sh kui paigaldatakse puldiga avatav värav, võib pult olla vaid XX või XX igakordse omaniku või nende lähikondsete kasutuses. XX kinnistu igakordne omanik on kohustatud tasuma juurdepääsutee talumise kohustuse eest XX kinnistu igakordsele omanikule 100 eurot aastas. XX kinnistu igakordne omanik on kohustatud hooldama XX kinnistul asuvat teed, kui see on vajalik tagamaks juurdepääsu XX kinnistule (nt lumetõrje) või kui hooldamise vajadus tuleneb XX kinnistul asuva juurdepääsutee kasutamisest XX kinnistu omaniku poolt (nt hobusesõnniku koristamine). Soovides läbida XX kinnistut, tuleb XX kinnistu igakordsel omanikul XX kinnistu omanikku sellest teavitada, teatades ette kas helistades või sõnumiga. XX kinnistu igakordne omanik peab tagama, et XX kinnistut kasutatakse XX kinnistule pääsemiseks vaid omaniku enda või tema lähikondsete poolt, sh nendele kuuluvate sõidukite või tehnika poolt. XX kinnistut läbipääsu eesmärgil läbivate sõidukite mass ei tohi ületada kuut tonni, v.a lumetõrje traktor. Äritegevuse jaoks ei ole XX kinnistu igakordsel omanikul või tema lähikondsetel XX kinnistu juurdepääsutee kasutamine lubatud.
Maakohus kohustas U. Vainost ja E. Vainost andma nõusolek XX kinnistu III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta XX kinnistule selle igakordse omaniku kasuks. Kohus märkis, et kohtumäärus asendab U. Vainose tahteavaldust. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud summas 300 eurot. Maakohus tuvastas, et avaldaja kinnistult lühim juurdepääs avalikult kasutatavale teele kulgeb läbi puudutatud isiku kinnistu. Samuti, et iseenesest ei ole välistatud uue tee rajamine. Nimelt on RMK korduvalt avaldanud, et on valmis lubama kasutada RMK maad tee rajamiseks. Kohus leidis, et ainuüksi asjaolu, et aastate jooksul oli välja kujunenud praktika, et XX kinnistut kasutati juurdepääsuks, ei tähenda, et selline praktika jätkuma peaks. Arvestada tuleb ka XX kinnistu elanike huvidega. Puudutatud isik on välja toonud, et üldine läbipääs tema kinnistult on kaasa toonud rea sündmusi, mille tõttu on ohtu sattunud kinnistu elanike turvalisus, sh kodulooma ründamine teadmata isikute poolt. Puudutatud isikul on õigus piirata enda kinnistule juurdepääsu vaatamata võimalikele kokkulepetele naabritega või väljakujunenud praktikale ning juhul kui ta peab vajalikuks, ehitada aed ning sulgeda läbikäiguteed. Vaidluse all ei ole asjaolu, et juurdepääsu
vajav XX kinnistu ei ole avaldaja elukohaks, vaid seal asuvas hoones hoiab ta sõidukeid ja tehnikat. Avaldaja on toonud välja, et käib kinnistul kuni kümnel korral kuus. Kohus leidis, et avaldaja huvid ei kaalu üles puudutatud isiku huve, kuivõrd XX kinnistut kasutatakse elukohana ning arvestada tuleb seal elavate inimeste turvalisuse ja privaatsusega. Samas arvestades avaldaja praeguseid juurdepääsuvõimalusi enda kinnistule, on põhjendatud anda avaldajale juurdepääs läbi XX kinnistu puudutatud isiku välja toodud tingimustel ning piiratud ajaks, s.o viieks aastaks. Kohtu hinnangul on see mõistlik aeg, mille jooksul on avaldajal võimalik planeerida ja ehitada uus juurdepääsutee enda kinnistule. Avaldaja kohustused seoses juurdepääsuga on järgmised. Avaldaja kannab kulu, mis kaasneb puudutatud isiku koduloomale aediku ehitamisega. Avaldajal tuleb kanda kulud, mis kaasnevad XX kinnistul enne XX kinnistu piiri tee ehitamisega. Samuti tuleb avaldajal või XX kinnistu igakordsel omanikul hooldada XX kinnistul asuvat teed, kui see on vajalik tagamaks juurdepääsu enda kinnistule. See hõlmab talvist lumetõrjet ning vajadusel hobusesõnniku koristamist. Soovides läbida XX kinnistut, tuleb XX kinnistu omanikku sellest teavitada, teatades ette kas helistades või sõnumiga. Lisaks avaldajale on läbipääs XX kinnistult XX kinnistule vaid tema pereliikmetel ja lähikondsetel. Samuti tuleb avaldajal kanda uute väravate ehitamisega seonduvad kulud. Kui avaldaja paigaldab puldiga avatava värava, võib pult olla avaldajal ja puudutatud isikul. XX kinnistut läbivate sõidukite mass ei tohi ületada kuut tonni, v.a lumetõrje traktor. Tehnika, mis teed läbib, peab kuuluma XX kinnistu omanikule või tema lähikondsetele. Äritegevuse jaoks ei ole XX kinnistu juurdepääsutee kasutamine lubatud. Senine kohtupraktika on näinud ette, et juurdepääsu võimaldamise korra tuleb määrata juurdepääsutasu, mis ühe komponendina sisaldab hüvitist omandiõiguse riive eest. Lisaks tuleb arvestada, et juurdepääs üle XX kinnistu vähendab kinnistu turuväärtust. Kohus leidis, et mõistlik juurdepääsutasu on 100 eurot aastas.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
7.Avaldaja (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega rahuldada avaldaja avaldus 20.11.2017 avalduses toodud tingimustel, arvestades määruskaebuse punktis 2.7 nimetatud juurdepääsu tingimusi. XX kinnistu ei piirne üheski kohas avalikult kasutatava teega. Seega on täidetud esimene eeldus juurdepääsunõude rahuldamiseks. Avaldaja ei nõustu tähtajalise juurdepääsu määramisega. Juurdepääs avaldaja taotletud viisil on maakorralduslikult võimalik ja lisaks ka kõige mõistlikum lahendus ning seega on täidetud ka teine eeldus juurdepääsunõude rahuldamiseks. Maakohus ei kaalunud, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema uue tee rajamiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega tähtajatu koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isikut kui kinnisasja omanikku vähem koormavam (Riigikohtu 12.04.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 14). Kohus ei ole arvestanud tõendiga uue tee rajamise kulude osas. Avaldaja hinnangul on menetluses tõendamist leidnud, et olemasoleva juurdepääsutee, s.o XX kinnistut läbiv tee, on ajalooliselt väljakujunenud tee. Avaldaja ei nõustu maakohtuga, et arvestada ei tule väljakujunenud tavaga. Ka varasem Riigikohtu praktika viitab sellele, et kohus on juurdepääsutee tingimuste määramisel üsna palju seotud väljakujunenud tavaga (Riigikohtu 27.09.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 24). Avaldaja kasutaks teed vaid kuni kümnel korral
kuus. XX kinnistu jääks ka edaspidi piiratuks aiaga, mis takistab mistahes võõrastel kolmandatel isikutele kinnistul liikumise. Kohtu määratud juurdepääsu tingimused on avaldajat ülemäära koormavad, osaliselt ebavajalikud, põhjendamatud ning osaliselt ebaselged. Avaldaja hinnangul ei ole põhjendatud jätta koeraaediku ehitamise kulud avaldaja kanda, kuna XX kinnistul on juba koeraaedik. Määrusest ei nähtu, mida on kohus mõelnud, et avaldaja peab kandma kulud XX kinnistule tee ehitamisega seoses. XX kinnistul asub juba asfalttee. Uue tee rajamine ei ole vajalik. Selline sõnastus annab üksnes võimaluse uuteks vaidlusteks avaldaja ja puudutatud isiku vahel. Määruse järgi kohustub avaldaja kandma läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamise seonduvad kulud, sh kui paigaldatakse puldiga avatav värav. Tegelikkuses on XX kinnistul kaks väravat. Seega on avaldajal võimalik kasutada ka olemasolevaid väravaid ning uute ehitamine ei ole vajalik. Ettepaneku, paigaldada puldiga avatav värav, tegi avaldaja põhjusel, et see oleks kasutajasõbralikum. Kui osutub vajalikuks puldiga väravate paigaldamine, siis on põhjendatud, et avaldaja kannaks väravate paigaldamisega seotud kulud maksimaalselt 50 % ulatuses, kuna väravaid kasutaks igapäevaselt eelkõige XX kinnistu elanikud. Kui kohtu hinnangul on põhjendatud, et juurdepääs jääb avaldajale üle XX kinnistu tähtajaliselt (viieks aastaks), siis ei ole väravate ja/või väravate puldiga avamise süsteemi paigaldamine avaldaja kulul aga üleüldse põhjendatud ning õiglane. Maakohtu määrusest ei tulene, millistel kaalutlustel on kohus jõudnud järeldusele, et põhjendatud juurdepääsutasu suuruseks on just 100 eurot aastas. Ebaselgeks jääb mil määral on kohus tasu määramisel arvestanud asjaoluga, et juurdepääs on määratud tähtajaliselt. Maakohtu määruse sõnastus jätab ruumi tõlgenduseks, et olemasoleva juurdepääsutee hooldamise kohustus on ainuüksi avaldajal. Hoolduskohustuse panek ainuisikuliselt XX kinnistu omanikule on ebaproportsionaalne. Avaldaja hinnangul on põhjendatud, et avaldaja ning XX kinnistu omanik panustavad tee hooldamisse (ja sellega seotud kulude kandmisse) võrdselt. Lisaks jääb ebaselgeks, mida mõeldakse tee hooldamise all. Kui hooldamise all mõeldakse eelkõige lumetõrje teostamist, siis on avaldaja ka kohtumenetluse kestel selgitanud, et on valmis selle korraldama ning et lumetõrjet on nõus teostama Sõmeru vald. XX kinnistul asuvasse garaaži sõidetakse tühja hobutreileriga, XX kinnistul ei asu iseenesest hobused. Eelnevast tulenevalt ei ole ka põhjendatud nimetada eraldi kohustusena „hobusesõnniku koristamist“. Juhul, kui avaldaja määruskaebus rahuldatakse ning maakohtu määrus osaliselt tühistatakse, siis on avaldaja hinnangul põhjendatud rahuldada avaldaja juurdepääsunõue ning määrata XX kinnistu igakordse omaniku kasuks tähtajatu juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle XX kinnistu vastavalt järgmistele tingimustele: 1) XX kinnistu igakordsel omanikul on õigus juurdepääsuteed kasutada nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahenditega, mille mass ei tohi ületada kuut tonni v.a lumetõrje traktor; 2) XX kinnistu igakordne omanik on kohustatud tasuma juurdepääsutee talumise kohustuse eest X kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu 100 eurot aastas kandes juurdepääsutasu X kinnistu omaniku poolt määratud arveldusarvele hiljemalt jooksva aasta
1.septembriks (esimesel aastal kohustub XX kinnistu omanik tasuma juurdepääsutasu võrdeliselt kuude arvuga, mida tal oli võimalik juurdepääsuteed kasutada); 3) XX ning X kinnistu igakordsed omanikud on kohustatud hooldama X kinnistul asuvat teed ning kandma hooldamisega seotud kulud võrdses ulatuses (sh lumetõrje teostamisega seotud kulud), kui see on vajalik tagamaks juurdepääsu XX kinnistule. Lumetõrje teostamiseks on X kinnistu omanik kohustatud võimaldama lumetõrjet teostavatele masinatele juurdepääsu X kinnistule;
4) Soovides läbida X kinnistut, tuleb XX kinnistu igakordsel omanikul X kinnistu omanikku ette teavitada, kas helistades või saates sõnumi X kinnistu omaniku poolt nimetatud kontaktile. X kinnistu omanik kohustub tagama XX kinnistu omanikule turvalise läbipääsu sh kui X kinnistu omanikul või elanikel on koer, siis kohustub X kinnistu omanik tagama, et päeval, mil XX kinnistu omanik on avaldanud soovi juurdepääsuteed kasutada, on koer suletud koeraaedikusse; 5) XX kinnistu igakordne omanik peab tagama, et X kinnistut kasutatakse XX kinnistule pääsemiseks vaid omaniku enda või tema lähikondsete poolt, sh nende kasutuses olevate sõidukite või tehnika poolt, kusjuures X kinnistut läbipääsu eesmärgil läbivate sõidukite mass ei tohi ületada kuut tonni, v.a lumetõrje traktor; 6) Äritegevuse jaoks ei ole XX kinnistu igakordsel omanikul või tema lähikondsetel X kinnistu juurdepääsutee kasutamine lubatud. Maakohus oleks pidanud menetluskulud jätma puudutatud isiku kanda, kuivõrd puudutatud isiku käitumine tingis avalduse esitamise.
PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD
8.Puudutatud isik U. Vainos palub jätta määruskaebus rahuldamata. Nii avaldaja kui ka kohus on juba ülemäära kulutanud materiaalseid ressursse, eriti võrrelduna selle kuluga, mis kaasneks tee rajamisega RMK poolt pakutud maa-alale. Puudutatud isik ei vaidlustanud maakohtu määrust, kuivõrd juurdepääs seati tähtajaliselt koos lisakulude kandmise ning menetluskulude hüvitamise kohustusega. Puudutatud isik on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et kohus ei peaks üldse andma juurdepääsuõigust läbi tema koduhoovi. Lisaks on ülioluline, et juurdepääsutee puudumise tõttu oli XX kinnistu ostuhind (3005 eurot) oksjonil kümme korda alla turuhinna. Avaldaja esitatud hinnapakkumine tee rajamise kulu kohta on kohut eksitav, sest selle pikkus on maakaardi järgi 250, mitte 400 meetrit. Väravate süsteemi rajamise pakkus avaldaja ise välja, teades seejuures, et nende paigaldamise kulu ei ole viimasele jõukohane kanda ka pooles ulatuses. Arusaamatu on avaldaja taotlus kasutada juurdepääsu lisaks tehnikavahendi kasutamisele ka jalgsi, kuivõrd ühelgi aastaajal ei ole jalakäijale läbipääsmatu looduslik tee mõnesaja meetrise ringiga. Kohtunik veendus ise paikvaatluse käigus, et avaldaja kasutab looduslikku teed oma kinnistule sõitmiseks ja see on kaasajal ka igaühele nähtav, kes sealt mööda sõidab – selged jäljed on olemas. Seega on väär väide, et avaldajal puudub alates 2017. aasta juulist ligipääs oma kinnistule, kuivõrd viimase kahe aasta loodusolud on seda võimaldanud praktiliselt aastaringselt. Avaldaja on esitanud kohtule ekspertarvamuse, mis on tegelikult koostatud aerofotode põhjal. Reaalselt ei ole kohal üldse käidud ja oletatakse, et reeglina selline tee kannatab koormust, mida avaldaja soovib sellele rakendada. Tähelepanuta aga jäetakse, et teeks on vaid maa peale pandud õhuke üle 30 aasta vana asfaldi kiht, millele ei ole rajatud aluspinda ja mis lõpeb enne kinnistu lõppu ehk siis ei ole kinnistut isegi läbiv eratee. Avaldaja tellitud ekspert jõudis järeldusele, et sellise koormise hüvituseks, mida X kinnistu omanik (ka otsene valdaja) peab taluma, ei olegi mõistlikku hüvitust, st kodu muutmist mitteprivaatseks ei saa eraisikule materiaalselt hüvitada. Olemasolev koeraaedik ei vasta kohaliku omavalitsuse kehtestatud nõuetele ega sobi koera kinnihoidmiseks 12 tundi järjest. Samas koera sulgemine väiksemasse aedikusse terveks päevaks tähendab seda, et sellel ajal ei ole koduhoov valvatud ja samas see on omaette põhjus, miks peaks olema sellisel juhul vaid puldiga selleks õigust omavate isikute poolt avatavad/suletavad väravad.
9.Rakvere vald nõustub avaldaja seisukohaga selles, et kohtu poolt XX kinnistu igakordse omaniku kasuks määratud viieaastase tähtajalise juurdepääsu korral on mitmed täiendavad juurdepääsu tingimused ebaproportsionaalsed ning avaldajale ülemäära koormavad. Koeraaediku rajamine ei ole mõistlik, kuna X kinnistul on juba olemas koeraaedik.
10.RMK leidis, et määruskaebusega esitatud taotlus ei puuduta Eesti Vabariigi huve, mistõttu jätab juurdepääsu tingimused ja menetluskulude jaotuse kohtu otsustada. Samuti puudub vajadus X kinnistule uue tee ehitamise vajadus, kuna kinnistul asub suures osas kõvakattega kaetud tee. Avaldajal on XX kinnistule jõudmiseks võimalik kasutada olemasolevaid väravaid, mistõttu uute väravate ehitamine ei ole vajalik. Juhul, kui X kinnistu omanik ja avaldaja otsustavad olemasolevad väravad välja vahetada puldiga avatavate vastu oleks õiglane sellega seotud kulusid kanda võrdsetes osades.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada osas, milles maakohus kehtestas avaldajale lisatingimused juurdepääsu teostamisel: avaldaja Guldar Kivro kannab kulud, mis kaasnevad X kinnistu elanikel seoses juurdepääsuga tekkinud vajadusega ehitada aedik enda koduloomale, samuti kulud, mis kaasnevad X kinnistule tee ehintamisega, kui see on vajalik juurdepääsu tagamiseks XX kinnistule. Lisaks tuleb Guldar Kivrol kanda läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamisega seonduvad kulud, sh kui paigaldatakse puldiga avatav värav, võib pult olla vaid X või XX igakordse omaniku või nende lähikondsete kasutuses. Ringkonnakohus muudab ka kohtumääruse punkti X kinnistul asuva tee hooldamise kulude kandmise osas, sätestades, et XX kinnistu ja X kinnistu igakordsed omanikud jaotavad tee hooldamise ning lumetõrje vajalikud kulutused omavahel võrdsetes osades. Samuti tuleb sätestada, et avaldajal on kohustus omal kulul kõrvaldada X kinnistule seoses juurdepääsu teostamisega tekitatud võimalikud häirivad füüsilised mõjutused ja jäätmed. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
12.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendamatult puudutatud isikuna menetlusse kaasamata X kinnisasja ühisomaniku Ester Vainose. TsMS § 6182 lg 1 kohaselt peab kohus juurdepääsutee asjas kaasama kõigi kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab. Kuivõrd tegemist on hagita menetlusega, tuleb kohtul kaasata puudutatud isikud omal algatusel (TsMS § 198 lg 3). Puudutatud isik U. Vainos teatas juba oma esimeses vastuses avaldusele, et X kinnistu on tema ja Ester Vainose ühisomandis ning taotles E. Vainose kaasamist. 12.06.2018 kohtuistungi protokolli järgi on menetlusosalised arutanud E. Vainose seisundit menetluses (salvestise ajamärk 13:03:10), kuid kohus ei ole sellele vaatamata seisukohta võtnud. E. Vainos on menetluses osalenud üksnes tunnistajana. Seejuures on maakohtu määruse resolutsiooniga kohustatud Ester Vainost andma mh nõusolek kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud eksimus ei too siiski kaasa maakohtu määruse tühistamist. Ringkonnakohus võimaldas ise E. Vainosel esitada oma seisukohad ning veendus, et X kinnistu abikaasadest ühisomanikud on sisuliselt kattuvatel positsioonidel. Seega ei ole menetlusse kaasamata jätmine toonud kaasa olukorda, kus Ester Vainose õigused oleksid jäänud sisulise kaitseta või et tema vastuväiteid ei oleks menetluses saanud arvestada.
Ringkonnakohus käsitleb Ester Vainost edaspidi menetluses puudutatud isikuna.
13.Määrates AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb ennekõike arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (Riigikohtu 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 11). Praegusel juhul on ringkonnakohtu hinnangul üldjoontes täidetud eeldus, et avaldajale kuuluval XX kinnistult puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele. XX kinnistu (katastritunnusega 77004:001:0086) paikneb „saarekesena“ keset RMK-le kuuluvat kinnistut nimega Põlula metskond
17.Ringkonnakohus selgitab vastuseks puudutatud isiku poolt varasemas menetluses esitatud väidetele, et juurdepääsu määramist üle X kinnistu ei välista ainuüksi asjaolu, et sellel kinnistul paiknev tee ei ole määratud avalikuks kasutamiseks või et tegemist ei ole kapitaalselt välja ehitatud või kinnistut kogu ulatuses läbiva teega. Tähtsust omab eelkõige see, kuidas on võimalik asjaomasele kinnistule lähimalt avalikult kasutatavalt teelt kõige mõistlikumal viisil pääseda; sellega võib sõltuvalt asjaoludest kaasneda ka täiesti uue juurdepääsutee rajamine üle võõra kinnisasja. Lähimaks avalikult kasutatavaks teeks on asja materjalide kohaselt Pärnu-Rakvere-Sõmeru riigimaantee. Sellelt maha sõites pääseb puudutatud isiku kinnistule mööda Sõmeru metskonna teed (tee nr 7700533) ja Sõmeru vahtkonna teed (tee nr 7700534), mis läbibki puudutatud isikule kuuluvat X kinnistut. RMK on selgitanud, et nii Sõmeru metskonna tee kui ka Sõmeru vahtkonna tee on ehitusseadustiku § 93 lõike 1 tähenduses metsateed, mis on riigi omandisse jäetud maal paiknevad valdavalt riigimetsa majandamiseks kasutatavad teed. Metsateed võib kasutada igaüks, kui riigimetsa majandamist korraldav isik või riigiasutus ei ole metsateed või selle osa sulgenud või metsateel liiklust piiranud. Puudub alus arvata, et avaldaja poolt taotletud juurdepääs oleks vastuolus maakorralduslike nõuetega. Samuti ei ole esitatud maakorralduslikke vastuväiteid RMK poolt välja pakutud alternatiivse juurdepääsutee osas. Peamiseks vaidlusküsimuseks on seega, kas avaldaja huvi sõita talle kuuluvale XX kinnistule üle puudutatud isiku kinnistu (X) kaalub üles puudutatud isikute huvi piirata kõrvaliste isikute liikumist oma kinnistul (privaatsus, turvalisus) ning lasta koeral kinnistu piires lahtiselt ringi joosta.
14.Määruskaebuses vaidlustatakse maakohtu määrust osas, milles maakohus kehtestas avaldaja poolt juurdepääsu kasutamisel mitmesuguseid piiranguid: sh nii ajaline piirang (5 aastat) kui ka erinevad rahalised kulutused: koerale uue aediku ehitamine, uute (puldiga avatavate) väravate paigaldamine, juurdepääsutasu suurus, hoolduskulud. Avaldaja (määruskaebuse esitaja) nõustub siiski tasuma kohtu määratud juurdepääsutasu 100 eurot aastas. Lumetõrje kulusid nõustub avaldaja kandma X kinnistu omanikuga võrdses ulatuses ja niivõrd, kuivõrd see on vajalik tagamaks juurdepääsu XX kinnistule. Avaldaja on nõus kohustusega teavitada igakordselt kinnistu läbimise soovist X kinnistu omanikku ette. Määruskaebuse esitaja ei nõustu ajalise piiranguga juurdepääsu kasutamisel, millega teda kohustataks hiljemalt 5 aasta möödudes rajama uus juurdepääs. Samuti ei nõustu määruskaebuse esitaja koeraaediku rajamiseks ning uute (puldiga) väravate paigaldamiseks vajalike kulude kandmisega. Ringkonnakohus leiab, et iseenesest on juurdepääsu määramine ajutisena või tähtajalisena õiguslikult võimalik ja kooskõlas AÕS § 156 mõttega. Muu hulgas võib see olla põhjendatud juhul, kui leiab kinnitust, et alternatiivne juurdepääs on mõistlik rajada uude asukohta, kuid selleks on vaja täiendavat aega. Niisugune lahendus eeldab, et uue juurdepääsu rajamine on avaldajale vähem
koormav kui puudutatud isikute kinnistule juurdepääsu seadmisega kaasnevad häiringud. Teisisõnu, avaldaja huvi kasutada tema jaoks kõige mugavamat ligipääsu ei kaalu sellisel juhul täielikult üles puudutatud isikute huvi privaatsuse ja turvalisuse suhtes.
15.Praegusel juhul seadis maakohus avaldaja kasuks juurdepääsu üle puudutatud isiku kinnistu viieks aastaks. Maakohtu hinnangul on selle aja jooksul avaldajal võimalik avaldajal rajada juurdepääs oma kinnisasjalt avalikule teele teisest kohast. Asja materjalide kohaselt tuleb ainsa arvestatava alternatiivina kõne alla uue juurdepääsu rajamine RMK poolt välja pakutud asukohas (plaan I kd lk 84). See eeldab RMK kinnistu (Põlula metskond 17) ületamist ca 70 m ulatuses, kulgedes kuuseheki vahelt ja mööda selle serva kuni Sõmeru vahtkonna teeni. RMK on avaldanud nõusolekut juurdepääsu rajamiseks väljapakutud asukohas. Sellele lisaks aga eeldab nimetatud juurdepääsulahendus ka XX kinnisasja ületamist. XX kinnistu on avaldaja elukohaks. Kinnistu omanik Kaja Kerem on menetluses puudutatud isikuna avaldanud vastuseisu ettepanekule määrata juurdepääs üle XX kinnistu, märkides esmajoones, et XX kinnistul puudub seni igasugune tee, mida kinnistult läbisõiduks Põlula metskond 17 kinnistuni jõudmiseks kasutada. Ka Maa-ameti ortofotodelt nähtub, et XX kinnistule ei ole rajatud teid, lisaks hoonetele on tegemist põhiosas niidetud rohumaaga, osaliselt haritud maaga. Ortofotodelt on näha läbi kinnistu kulgevad sõidukijäljed rohukamaral. Asja materjalide kohaselt ei ole avaldaja küll XX kinnistu omanik, kuid kinnistul elades saab teda pidada valdajaks AÕS § 32 jj mõttes. Puudutatud isik Kaja Kerem ei ole esitanud menetluses sisulisi põhjendusi, miks eelistaks ta mitte lubada avaldajal kui oma pereliikmel läbi sõita endale kuuluvalt kinnistult. Tuginetud on peamiselt üksnes sellele, et X kinnistul on läbisõitu võimaldav tee juba olemas, seevastu XX kinnistule tuleks asuda seda alles rajama. Puudutatud isik ei soovi kinnistule rajada teed, vaid säilitada seal muruplats. Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi tee olemasolu naaberkinnistul ei tähenda automaatselt, et seda tuleks eelistada alternatiivsetele lahendustele. Ka muruplatsi eelistamine või haljasala rajamise soov ei taga naaberkinnistu kasutamise õigust. Kõne all ei ole XX kinnistule üldkasutatava ja sealsete elanike privaatsust häiriva tee rajamine, vaid ühe perekonnaliikme huvidele vastava läbipääsu võimaldamine.
16.Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikute E. ja U. Vainose seisukohaga, mille järgi ei tule praegusel juhul pidada esmatähtsaks ka n-ö ajaloolise juurdepääsutee kulgemist üle X kinnistu. XX kinnistu on iseseisva kinnisasjana moodustatud alles 2013. a ning kuni 2015. aastani oli selle omanikuks Eesti Vabariik. Seega ei olnud kuni 2015. aastani tegemist eraõigusliku omandi teostamisega. Samuti ei tulene asja materjalidest, et Sõmeru vahtkonna tee vaidlusaluse lõigu regulaarse kasutamise vastu oleks äratuntavat huvi kellelgi peale avaldaja (lisaks X kinnistu elanikele). Metsamajanduslikel eesmärkidel tee kasutamine ei ole pidev. Kuna puudub konkreetne huvi või eesmärk, miks peaksid kolmandad isikud läbima X kinnistul asuvat teelõiku (tee ei vii välja kuhugi, kuhu oleks huvi pääseda), siis ei ole piisav argument selle tee kui ajaloolise juurdepääsu osas. Asjaolu, et varasemalt on külaelanikud kasutanud vaidlusalust teed jalgsi või jalgrattaga liikumiseks, ei tähenda, et sama teed peaks saama kasutada mootorsõidukitega liiklemiseks.
17.Põhjendatud on arvestada kinnisasja kasutusotstarbega, mis võimaldab hinnata avaldaja huvi ülekaalukust võrreldes puudutatud isiku jaoks juurdepääsu määramisega kaasnevate ebamugavuste ja kitsendustega. Asja materjalide kohaselt ei kasutata XX kinnistut elamiseks, vaid sellel paikneb hobitegevuslikel eesmärkidel kasutatav varjualune-garaaž. Ringkonnakohus nõustub, et niisugusel juhul ei pea olema tagatud kinnistule tingimata ööpäevaringne 24/7 juurdepääs igat liiki transpordiga ainuüksi avaldaja huvidest lähtuvalt. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka põhistatud, et selleks eesmärgiks oleks vältimatu rajada uus tee, mis vastaks ehitusseadustikus jm õigusaktides kehtestatud nõuetele. Avaldaja on ka ise möönnud, et alternatiivset ligipääsu (üle XX ja X metskonna nr 17 kinnistute) on võimalik kasutada hooajaliselt, s.o eeskätt n-ö kuival ajal.
Sõltuvalt ilmastikuoludest võib aga see tähendada suuremat osa aastast, kuna üldteadaolevalt on ka talvisel ajal vähese lume korral võimalik sõita mööda maastikule sissesõidetud sõidukijälgi. Maakohus kuulas tunnistajana üle RMK juhatuse liikme T. Uuetalu, kelle selgituste kohaselt vajaks aastaringseks kasutamiseks RMK pakutud juurdepääs siiski katmist, selleks piisaks tema hinnangul 15 cm aluskruusakihist ja 10 cm tasanduskihist. Sellise tee rajamine oleks oluliselt vähem kulukas kui avaldaja on esile toonud. Avaldaja väidete kohaselt soovib ta kinnistule sõita ca 8-10 korda kuus, mis keskmiselt tähendaks puudutatud isiku kinnisasja ületamist iga paari-kolme päeva tagant. Ringkonnakohtu hinnangul on hajaasustuses tegemist keskmisest intensiivsema riivega puudutatud isikute privaatsusele, arvestades tee kulgemist läbi õue, kusjuures ühele poole jääb elumaja ja teisele poole saun. Kohtule on esitatud asjatundja A. Kendra arvamus (I kd tl 153-156), mille kohaselt peab asjatundja loogiliseks juurdepääsu määramist üle X kinnistu, kuna juurdepääsu üle muru ei saa lugeda adekvaatseks, eriti kui liikuda tuleb haagisega. Üle muru sõitmine võib seda oluliselt kahjustada, kuid olemasolevatel andmetel ei pidanud asjatundja võimalikuks hinnata, kui pika perioodi vältel kahjustused tõenäoliselt tekiksid. Asjatundja arvamus lähtub samuti eeldusest, et naaberkinnistul (X) on olemas piisava kandevõimega tee. Samas möönab ka asjatundja, et olukord on õiguslikult komplitseeritud ning mõlemat poolt rahuldavat lahendust on keerukas näha. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asjatundja arvamus seega jõuda ühesele järeldusele, et ligipääs XX kinnistule tuleks tagada avaldaja soovitud viisil läbi X kinnistu. Asjatundja on lähtunud talle esitatud algandmetest, s.o et XX kinnistule ei ole kavas uut teed rajada, samas on X kinnistul olemas kasutuskõlblik tee. Asjatundja on aga hoidunud hinnangu andmisest õiguslikele aspektidele.
18.Eeltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et avaldaja huvi XX kinnistu kasutamisel ei kaalu pikemas perspektiivis üles X kinnistu kasutajate huvi säilitada oma koduõuel privaatsus ja vältida regulaarset läbisõitmist hoovist mootorsõidukite ning haagistega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud selles osas diskretsiooni teostamise põhimõtteid ning on asjas kogutud andmeid analüüsides jõudnud põhjendatult järeldusele, et tähtajalise läbipääsuõiguse seadmine võimaldab parimal viisil tasakaalustada avaldaja ja puudutatud isikute huve. Tähtaja möödumise ajaks tuleb avaldajal rajada endale uus juurdepääsutee ning olemasolevatel andmetel on see võimalik ka ilma ülemääraste kulutusteta.
19.Maakohus seadis avaldajale järgmised juurdepääsu tingimused: avaldaja kannab kodulooma (koera) aediku ehitamise kulud X kinnistule; X tee ehitamise kulud, kui see on vajalik juurdepääsu tagamiseks XX kinnistule; läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamisega seonduvad kulud, sh kui paigaldatakse puldiga avatav värav, võib pult olla vaid Vainose või XX igakordse omaniku või nende lähikondsete kasutuses. Samuti kohustas maakohus XX kinnistu igakordset omanikku hooldama X kinnistul asuvat teed, kui see on vajalik juurdepääsu tagamiseks või kui hooldamise vajadus tuleneb X kinnistul asuva juurdepääsutee kasutamisest XX kinnistu omaniku poolt. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et maakohtu määruse resolutsioon on selles osas ebaselge ning ilmselt ei ole ka vahetult täidetav. Maakohus ei ole nimetatud osas oma lahendit ka piisavalt põhjendanud (TsMS § 442 lg 5 koostoimes § 463 lõikega 2). Arvestades, et juurdepääs määrati ajutisena vaid viieks aastaks, oleks kõigi kaasnevate kulutuste avaldaja kanda jätmine ebaproportsionaalne. Maakohtu määruse resolutsioonist ei tulene küll iseenesest kohustust teha kõiki selles nimetatud kulutusi, sh ehitada uus aedik koerale, rajada X kinnistule uus tee ning paigaldada uued väravad. Määrust on võimalik mõista tinglikuna, s.o selliselt, et kulutused tuleb kanda juhul, kui loetletud muudatuste tegemine (uue koeraaediku rajamine, uue tee ehitamine, uute väravate paigaldamine) on XX kinnistule pääsemise eesmärki silmas pidades möödapääsmatu või kui asjaosalised
otsustavad selle käsile võtta. Kui aga kohtu määratud tähtaja (5 aastat) vältel on võimalik toime tulla ilma neid kulutusi tegemata, siis niisugust kohustust ei teki.
20.Sellisel kujul kohtumääruse resolutsiooni sõnastus aga ei täida ringkonnakohtu hinnangul mingit selget eesmärki. Ebaselge on, kas täiendavate kulutuste tegemine on määratud juurdepääsu kestust (5 aastat) üldse vajalik ja millises mahus oleksid kulutused õigustatud, samuti, kuidas hinnatakse kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. Niisugusel kujul kulutuste etteulatuv jaotamine, kusjuures ei ole teada kulutuste ligikaudnegi suurus, toob tõenäoliselt kaasa uue vaidluse ning ringkonnakohtu hinnangul on olukorras, kus kulutuste tegemise vajadus ei ole selge, põhjendatud jätta kõnealune regulatsioon kohtumääruse resolutsioonist välja. Nii on pooled eri meelt selles, kas uue koeraaediku rajamine oleks üldse vajalik. Määruskaebuse esitaja väitel selleks vajadus puudub, kuna X kinnistul on juba koeraaedik. Puudutatud isik U. Vainos kinnitab koeraaediku olemasolu, kuid leiab, et see ei sobi koera/koerte kinnipidamiseks 12 tunni jooksul ega vasta kohaliku omavalitsuse poolt seatud eeskirjadele. Vallavalitsuse seisukohalt ei ole koeraaediku rajamine olemasoleva aediku tõttu vajalik. Ehkki on arusaadav, et aiaväravate avamisel sellest läbisõiduks on vajalikud abinõud takistamaks koera väljapääsemist ning tagamaks turvalisus, ei nähtu asja materjalidest, missugune uus aedik seda eesmärki eelduslikult täidaks.
21.Maakohtu määrusest ei nähtu ka seda, mida on kohus pidanud silmas X kinnistule vajaduse korral tee ehitamise all. Ebaselgeks jääb, kas tee ehitamine on vajalik, kes otsustab tee ehitamise vajalikkuse üle ning mida „tee ehitamise“ all silmas peetakse (asfalt, killustik, tolmuvaba kate vms). Avaldaja arvates ei ole tee ehitamine üle X kinnistu vajalik, kuid puudutatud isik U. Vainos arvab vastupidist. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et olemasolev olukord X kinnistul rahuldab avaldaja vajadusi (s.o olemasolev tee võimaldab kinnistut sõidukitega läbida), ehkki tegemist ei ole põhjalikult välja ehitatud teerajatisega (nt on puudutatud isikute väitel tegemist lihtsalt aastakümneid tagasi maapinnale laotatud tolmuvaba kattega, mis lõppeb veel enne kinnistu piiri). Poolte lahknev arvamus tee ehitamise vajaduse osas võib seega põhjustada resolutsiooni ebaselguse tõttu uue vaidluse. Samuti jääb asjas esiletoodu põhjal ebaselgeks, kas uute, puldiga avatavate väravate paigaldamine on juurdepääsu tagamiseks vajalik või mitte. Maakohus ei ole selles osas selget seisukohta võtnud. Avaldaja pole nõus kandma kogu väravate paigaldamise kulu, samas puudutatud isik oleks nõus uute väravatega üksnes siis, kui kulud kannaks täies mahus avaldaja. Vaidlust ei ole selle üle, et X kinnistul on väravad olemas, olgugi käsitsi avatavad. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et uute väravate paigaldamine ei ole iseenesest vajalik, kuid puldiga avatavad väravad lisaksid mugavust. Sõltumata väravate tüübist tuleks samas koer väravate avamise ajaks nagunii aedikusse panna, mis omakorda eeldab igal juhul X kinnistu omaniku teavitamist kavandatavast läbisõidust. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles kohus määras, et avaldajal tuleb kanda kulud, mis tuleb X kinnistu elanikel kanda seoses vajadusega ehitada koerale aedik, samuti kulud, mis kaasnevad X kinnistule tee ehitamisega XX kinnistule juurdepääsu tagamise eesmärgil ning ka osas, milles kohus määras, et avaldajal tuleb kanda läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamisega seonduvad kulud.
22.Maakohus on kohustanud XX kinnistu igakordset omanikku hooldama X kinnistul asuvat teed, kui see on vajalik juurdepääsu tagamiseks XX kinnistule või kui hooldamise vajadus tuleneb X kinnistul asuva juurdepääsutee kasutamisest. Kohus on täpsustanud tee hooldamise kohustust mitteammendavalt lumetõrje ja hobusesõnniku eemaldamisena. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et kohtumääruse resolutsiooni sõnastus on selleski osas ebamäärane. Kohtumäärust on võimalik mõista selliselt, et avaldaja kanda jäävad teehoolduse kulud selles ulatuses, milles need on seotud XX kinnistu kasutamisega. Samas on
ilmne, et teed kasutavad vähemalt osaliselt ka X kinnistu elanikud ning jääb ebaselgeks, kuidas tehakse igakordselt kindlaks, millisel juhul ja ulatuses seondub tee hooldamise vajadus XX kinnistu kasutamisega, millises mahus aga X kinnistu kasutamisega selle elanike poolt. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud määruskaebuses esitatud ettepanek, et avaldaja ja X kinnistu omanik panustaksid tee hooldamisse ja sellega seotud kulude kandmisse (nt vajadusel tee parandamine) võrdselt. Põhjendatud ei ole aga avaldaja etteheide maakohtule selles sisalduva piirangu osas, mille kohaselt tuleb avaldajal tagada, et X kinnistut kasutatakse üksnes XX kinnistu omaniku enda või tema lähikondsete poolt, sh üksnes neile endale kuuluvate sõidukite või tehnikaga. Lumetõrje vm võimaliku teehoolduse teostamine ei ole samastatav kinnistu kasutamisega läbipääsuks. Seetõttu ei ole asjakohased väited selle kohta, kellele kuulub lumetõrje tehnika. Ringkonnakohtu arvates ei ole mõistlik asuda kohtumääruse tasandil reguleerima seda, kellele kuuluva ja missuguse tehnikaga teostatakse kinnistul lumetõrjet. Maakohtu määruse sõnastus ei välista lumetõrje teenuse tellimist kolmandatelt isikutelt või kohalikult omavalitsuselt. Määruskaebuse esitaja kinnitusel ei veeta XX kinnistule hobuseid, vaid ainult tühja hobutreilerit. Kuna ka asjaoludest ei nähtu, et X kinnistu kasutajad oleksid seni kannatanud hobusesõnnikust tuleneva reostuse all, siis nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et selle eraldi nimetamine kohtumääruse resolutsioonis ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus sõnastab resolutsiooni selliselt, et avaldajal on kohustus kõrvaldada X kinnistule seoses juurdepääsu teostamisega tekitatud võimalikud häirivad füüsilised mõjutused ja jäätmed, kuid see kohaldub vaid eeldusel, et niisugused mõjutused tõepoolest tekivad.
23.Avaldaja on vaidlustanud ka juurdepääsutee talumise kohustuse tasu summa (100 eurot) põhjendusel, et maakohus on jätnud kaalutluse teostamata. Samas on avaldaja mõnevõrra vastuoluliselt esitanud omapoolsed ettepanekud juurdepääsuõiguse teostamiseks, milles on ise märkinud juurdepääsutasu suuruseks 100 eurot. Riigikohtu praktika kohaselt on koormatud kinnisasja omanikul AÕS § 156 lg-s 1 sätestatust lähtudes õigus saada maamaksu ning hüvitist juurdepääsutee korrashoiukulude ja omandiõiguse riive eest. Hüvitis omandiõiguse riive eest peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. Hüvitise määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid (Riigikohtu 03.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p-d 18-19). Maakohus ei ole mõistlikuks peetud summa 100 eurot aastas kujunemist üksikasjalikumalt põhjendanud ega ole ka eraldi määranud kindlaks kasutuseelise suurust.
24.Ringkonnakohtu esitatud päringule juurdepääsu tasu suuruse osas vastasid puudutatud isikud järgmist. X kinnistu eest tasumisele kuuluv maamaks on 28 eurot kalendriaasta kohta. Rakvere vallas (mh endises Sõmeru vallas) ei ole teadaolevalt ühtegi üüripakkumist analoogse kinnistu (X) üürimise kohta, mistõttu puuduvad võrdlusandmed kinnisvarahindade osas. Kinnisvaraekspert on esitanud hinnangu, mille kohaselt hoonestatud elamumaa puhul oleks keskmine üürihind 500 eurot kuus. Seega oleks kohtu määratud tasu suurus (100 eurot aastas) vähem kui 2 % üüritulust, mida võiks saada X kinnistu omanik oma vara üürile andes. Lisaks avaldas avaldaja enda poolt tellitud ekspert juba maakohtu menetluses, et puudub õiglane tasumäär, millega saaks hüvitada puudutatud
isikutele kolmanda isiku poolt läbi hoovi autorongiga sõitmist. Juurdepääsutee määramine kahandab X kinnistu turuväärtust, kuid suurendab XX kinnistu väärtust. Lumekoristust ja teehooldust puudutavas osas märkisid puudutatud isikud, et nende huviks on tee kasutatavus ca 35 m ulatuses, s.o sisseõiduväravast kuni hooneteni, ja sealt edasi puudub neil vajadus lume eemaldamiseks vm kulutusteks. Avaldaja vaidlustas andmed tee pikkuse osas, mida on juurdepääsuks vajalik kasutada. Andmed on kontrollitavad Maa-ameti Geoportaalis, kusjuures on võimalik saada erinev tulemus sõltuvalt sellest, kumma teeharu kaudu juurdepääsutee pikkust mõõta. Kui lähtuda Sõmeru Vahtkonna teelõigu pikkusest, siis on selleks ringkonnakohtu poolt kontrollitud andmetel 85 m. Kõrvalharu näol on tegemist sõidukite ümberpööramist võimaldava lõiguga, mis ei ole esitatud materjalide kohaselt ise teena arvel. Teelõigu pikkusest 85 m on lähtunud ka avaldaja tellitud ekspert (I kd tl 153, 155). Samas nähtub paikvaatluse protokollile lisatud fotodelt (I kd tl 146-148), et juurdepääsu lõpuosas olevad väravad on tõepoolest nn kõrvalharule suunduval teelõigul. Selliselt mõõdetuna arvestab ringkonnakohus juurdepääsutee pikkuseks 75 m. Lisaks märkis avaldaja, et seni ei ole tee hooldamiseks nimetamisväärseid kulutusi tehtud. Lumekoristuseks ei ole tulnud teha rahalisi väljaminekuid, kuna kohalik omavalitsus tõrjub lund tasuta. Juurdepääsuteele tekkinud aukude täitmiseks on kasutatud ehitustuhka ja killustikku, mis ei ole samuti toonud kaasa kulutusi, kuna vajalik materjal on külaelanikele saadaval. Puudutatud isikud ei ole esitanud kindlat seisukohta, milline peaks olema omandiõiguse riive eest välja mõistetava hüvitise suurus. Avaldaja viitab Riigikohtu seisukohale (3-2-1-87-14, p 40), mille järgi saab kohus vajadusel tugineda TsMS § 233 lõikele 2 ning määrata väärtuse õiglase hinnangu järgi, kui seda ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik täpselt kindlaks teha. Avaldaja arvestuskäigu kohaselt tuleks X kinnistul asuva juurdepääsu alla jääva 162,5 m2 suuruse kinnistu osa üürihinnaks 76,05 eurot aastas, kuid arvestades, et ka X kinnistu omanikud ise kasutavad teed, siis tuleks saadud tulemus jagada kahega. Avaldaja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu praktikale, mille kohaselt loeti juurdepääsutee õiglaseks üürimääraks 0,039 eurot/m2 ühes kuus, kusjuures juurdepääsutee asus Tallinnas elamumaal ning koormatud kinnisasja omanik ise kasutas samuti juurdepääsuteed. Selliselt arvestades tuleks avaldaja kasutuseelise suuruseks 38,03 eurot aastas.
25.Ringkonnakohus leiab, et teises tsiviilasjas kohaldatud üürimäära ei saa küll otseselt üle võtta käesoleva asja lahendamisel, arvestades, et tegemist oli teises piirkonnas asuva kinnistuga. Teisalt on usutav ja saab pidada üldteadaolevaks, et Tallinnas ja selle lähiümbruses on kinnisvarahinnad üldjuhul kõrgemad kui mujal Eesti piirkondades. Kuna avaldaja on ise tuginenud üürimäärale 0,039 eurot/m2 siis ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et Rakvere vallas oleks mõistlik määr oluliselt kõrgem. Kasutuseelise suuruseks (75 m × 2,5 × 0,039) kujuneb seega 87,75 eurot aastas. X kinnistu omanikul säilib ka kaaskasutusõigus nimetatud teelõigule, kuid hoonetest edasi kulgeva teelõigu osas puudub kasutushuvi. Samas tuleb arvestada ka seda, et viidatud tsiviilasja puhul jäi juurdepääsutee puudutatud isiku eluhoonest ca 100 m kaugusele ega häirinud seega kuigivõrd puudutatud isiku privaatsust. Praegusel juhul seevastu kulgeb juurdepääs otse läbi puudutatud isikute hoovi. Lõpptulemusena on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määruses märgitud tasu 100 eurot aastas on õiglane, arvestades nii kinnistu osa ainukasutusõiguse (ajutist) kaotamist kui ka privaatsuse kitsendusi. See tasu katab nii kasutuseelise kui ka privaatsuse kitsendamisest tulenevad ebamugavused. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus maakohtu määruse juurdepääsutasu suurust puudutavas osas muutmata.
26.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.