Osaühing Polaris Invest hagi XX ja ESTONIA CAPITAL OÜ vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.12.2018.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühing Polaris Invest apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
462 464,69 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Osaühing Polaris Invest (registrikood 10640769), tehingulised esindajad Carmen Tars ja Mirjam-Mari Marastu Kostja 1 (apellatsioonimenetluses vastustaja 1): XX (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja 2 (apellatsioonimenetluses vastustaja 2): ESTONIA CAPITAL OÜ (registrikood 10571198) Kostja 1 ja kostja 2 tehinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 17.12.2018.a otsus jätta muutmata.
Osaühing Polaris Invest apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Hageja poolt esitatud menetluse peatamise taotlus jätta rahuldamata.
4.Hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmise taotlus jätta rahuldamata ja eemaldada tõendid toimikust.
5.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud Osaühing Polaris Invest kanda.
1(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas kostja 1 ja kostja 2 vastu hagi, milles palus välja mõista kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt põhivõlgnevuse 428 208,05 eurot ja viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud määras.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 2 ja ESCHELON Osaühing (likvideerimisel) 21.03.2006.a kavatsuste protokolli, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et omandavad ühiselt uue osaühingu, mille majandustegevuseks on kinnisvara arendus ja üürile andmine ning fikseeriti Paldiskis asuvad kinnistud Peetri 7, 7a, Peetri 7b, Peetri 9 (edaspidi kinnistud), mille ümber ja millega seotult omandatava äriühingu majandustegevus pidi hakkama toimuma. 21.03.2006.a asutati Osaühing Saarest Arenduse (likvideerimisel) (edaspidi ka äriühing), mille omandasid 19.04.2006.a kostja 2 (60% osalus), ESCHELON Osaühing (likvideerimisel, 10% osalus), Inter Baltic Invest osaühing (10% osalus), OÜ Eha Investeeringud (10% osalus) ja hageja (10% osalus). MM ja kostja 1 määrati äriühingu juhatuse liikmeteks. ESCHELON Osaühing (likvideerimisel) võõrandas kinnistud 15.05.2006.a äriühingule müügihinnaga 6 700 000 krooni ehk 428 208,05 eurot.
3.2015.a avastas hageja, et äriühingu juhatuse liige, kostja 1, võõrandas 22.05.2012.a (edaspidi ka võõrandamistehing) hageja ja teiste väikeosanike teadmata kinnistud kostjale 2, kelle juhatuse liige oli samuti kostja 1. Hageja saatis kostjale 1 korduvalt teabenõudeid, milles palus esitada: 1) äriühingu 2012.a kuni 2014.a majandusaasta aruanded; 2) ülevaate äriühingu majandustegevusest perioodil 01.01.2015.a kuni 31.10.2015.a; 3) ülevaate ja kogu dokumentatsiooni, mis on seotud Harjumaal, Paldiski linnas, Peetri tänaval asuvate kinnistute võõrandamisega kostjale 2, sh võlaõiguslike ja asjaõiguslike lepingute koopiad; 5) kirjaliku selgituse, millistel põhjustel otsustas äriühing kinnistud võõrandada; 6) ülevaate kõikidest tehingutest äriühingu ja kostja 1 vahel, äriühingu ja kostja 2 vahel, ning äriühingu ja teiste kostjaga 1 seotud isikute vahel, s.h vastav tehingute dokumentatsioon. Hageja ei saanud teabe nõuetele vastust.
4.Kostja 2 võõrandas 26.02.2016.a osaluse äriühingus Mercury Holdings OÜ-le, misjärel lõppesid 08.03.2016.a kostja 1 volitused äriühingu juhatuse liikmena. Äriühingule valiti osanike koosolekul uus juhatuse liige. Nimetatud osanike koosolekul osales ainult Mercury Holdings OÜ esindaja ning sellest koosolekust teisi osanikke ei teavitatud. Seejärel võõrandas kostja 2, mida eelduslikult esindas kostja 1, kinnistud 15.03.2016.a kostja 2 tütaräriühingule Osaühing Riigiressursside Keskus. Kostja 1 tegi kinnistute võõrandamise asjaoludest teadasaamise ja kinnistute tagasisaamise võimatuks.
2(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902
5.Hageja väitis, et temal on hagemisõigus ÄS § 187 lg-st 2 ja § 187 lg-st 4 tulenevalt, sõltumata sellest, et hageja on äriühingu osanik. ÄS § 187 lg 2 kohaselt on juhatuse liikmed, kes oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg 4 kohaselt võib nimetatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Hageja nõuete rahuldamine äriühingu kaudu oli võimatu, kuna vastavalt lõppbilansile puudus äriühingul vara ning vara jaotusplaani ei koostatud vara puudumise tõttu. Hageja väitis, et tema hagemisõigus tuleneb ka ÄS § 1671 lg-tes 1 ja 5. Äriühingu osanikud on viidatud sätete tähenduses äriühingu võlausaldajad. ÄS § 216 lg 1 kohaselt pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või tagamist ja raha hoiustamist jaotatakse allesjäänud vara osanike vahel likvideerijate poolt koostatud vara jaotusplaani kohaselt vastavalt nende osade nimiväärtustele. Kuna hageja oli äriühingu osanikuna äriühingu võlausaldaja, siis oli tal õigus esitada kostjate vastu kahju hüvitamise nõue. Hageja esitas kostjate vastu nõude ka VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna kostja 1 rikkus seadusest tulenevaid juhatuse liikme kohustusi, millega tekitas äriühingule kahju. Samuti nõudis hageja viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 ls-le 2.
6.Hageja väitis, et kostja 1 rikkus juhatuse liikme kohustusi, s.o lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Rikkumisest tulenevalt põhjustas kostja 1 äriühingule kahju. Kostja 1 juhatuse liikme kohustuste rikkumine seisnes äriühingule kahjulike ja äriühingu suhtes ebalojaalsete tehingute tegemises endaga seotud kostjaga 2. Need tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest. Samuti võttis kostja 1 äriühingu osanikke teavitamata vastu sisuliselt äriühingu lõpetamise otsuse, kui otsustas vastuolus äriühingu huvidega võõrandada äriühingu majandustegevuse keskmeks olevad kinnistud kostjale 2. Pärast kinnistute võõrandamist puudus äriühingul igasugune äritegevus. Hageja oli seisukohal, et sellise käitumisega seadis kostja 1 enda ja kostja 2 huvid kõrgemale äriühingu omadest ning tekitas äriühingule tahtlikult kahju. Kui kostja 1 poleks kinnistud võõrandanud, oleksid kinnistud jätkuvalt äriühingu varade hulgas ning korrapärase majandamise korral teeniksid kasumit. Kuna kinnistute võõrandamisest sai otsest kasu kostja 2, oli hageja hinnangul tegemist olukorraga, kus kostja 2 kasutas ära oma mõju äriühingule ning mõjutas kostjat 1 tegutsema äriühingu kahjuks ÄS § 1671 lg 1 tähenduses.
7.Hageja hinnangul oli kahju suurus võrdne kinnistute soetusmaksumusega 6,7 miljonit krooni ehk 428 208,05 eurot. Kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks võõrandamistehingu tegemisega, s.t 22.05.2012.a. Kostja vastuväited
8.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad leidsid, et hageja ei saa ülaltoodud nõuet esitada. TsÜS § 37 lg 2, ÄS § 187 lg 4 ja ÄS § 1671 kohaselt võib hagi esitada äriühingu võlausaldaja. Hageja on äriühingu 10% osanik ning mitte selle võlausaldaja. Veel enam võib võlausaldaja nõuda juhatuse liikmelt rikkumisest tulenevat kahjuhüvitist siis, kui võlausaldaja ei saa oma nõuet äriühingu vastu äriühingu arvelt rahuldada (ÄS § 187 lg 4). Hagejal oli äriühingu vastu 50 euro suurune nõue. See nõue rahuldati ja seega oli võlakohustus VÕS § 186 p 1 alusel lõppenud. Hageja ei tõendanud, et tal on äriühingu vastu rahuldamata võlanõue, mida ei ole võimalik äriühingu arvelt rahuldada. Samuti väitsid kostjad, et hagi on välistatud TsÜS § 37 lg 2 alusel, kuna hageja ei teostanud sissenõuet äriühingu vastu. Hageja oleks kooskõlas Riigikohtu praktikaga pidanud esitama dokumentaalsed tõendid, et tal on äriühingu vastu rahalise nõudega täitedokument ja kohtutäituri kinnituse, et täitedokumendist tulenevat nõuet ei ole õnnestunud rahuldada äriühingu vara arvel. Isegi kui
3(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 leida, et hageja oli võlausaldaja, siis tulenevalt hageja osalusest (10%), oleks tal õigus 10% likvideerimisjäägist alles pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist. Hagejal ei oleks aga kindlasti õigust esitada hagi summas 428 208,05 eurot.
9.Järgnevalt ei olnud kostjate hinnangul tõendatud kahju tekkimine. Hageja väitis, et kahju tekkis 22.05.2012.a kinnistute võõrandamistehingust tulenevalt. Kostjate hinnangul ei tekkinud kinnistute võõrandamisega äriühingule kahju. Võõrandamistehingu teel vabanes äriühing hoopis oma võlakohustustest. Kostjal 2 oli äriühingu vastu rahaline nõue ning äriühingu eest kantud kulude hüvitamise nõue. 15.05.2006.a nõudeõiguse loovutamise lepingust (edaspidi ka nõude loovutamise leping) tulenevalt võlgnes äriühing kostjale 2 neli miljonit krooni. Lisaks sellele võlgnes äriühing kostjale 2 viimase poolt kantud kulud kinnistute omandamise ja ülalpidamisega seoses, sh maamaksud, kinnisvara korrashoid, notaritasud, mis moodustasid 212 438 krooni. Äriühingu ja kostja 2 vahel sõlmiti 28.06.2010.a laenuleping (edaspidi ka laenuleping). VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenulepingu alusel sai äriühing laenu 4 087 826 krooni (261 259,70 eurot), millele lisandusid täiendavad laenumaksed. Laenulepingu kohaselt võimaldati äriühingule laenu aga kuni 4,3 miljonit krooni, kuna nähti ette, et äriühingul võib täiendavat finantsi vaja minna. Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 9% aastas. Äriühing kohustus laenuvõla tasuma kostjale 2 hiljemalt 31.12.2010.a. Äriühing ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, millest tulenevalt tekkis kostjale 2 nii intressi- kui ka viivisenõue. Kostja 2 nõuet tagas kinnistutele seatud hüpoteek. Kostja 2 oleks võinud kinnistud sundrealiseerida. Selle asemel võõrandas äriühing kinnistud 22.05.2012.a tehinguga kostjale 2. Intress perioodi eest 28.06.2010.a - 22.05.2012.a (s.o 695 päeva eest) oli 49 127,52 eurot. Nimetatud summale lisandus põhivõlgnevus 269 223,83 eurot. Intress ja põhivõlgnevus moodustasid kokku seega 318 351,35 eurot (vt ka võõrandamistehingu p 1.10). Kostja 2 tasaarvestas enda nõude äriühingu vastu kinnistute müügihinnaga (316 000 eurot). Tasaarvestuse järgselt vabanes äriühing võlakohustustest. Seega ei tekkinud äriühingule kahju VÕS §-st 127 tulenevalt. Kostjad leidsid, et selleks, et saaks öelda, et äriühingule tekkis võõrandamistehingust kahju, oleks hageja pidanud tõendama, et kinnistud võõrandati alla turuhinna. Hageja ei tõendanud seda, et kinnistud võõrandati alla turuhinna. Kostjad seevastu tõendasid, et kinnistud võõrandati turuväärtuses. Vastavalt tehingueelsele riiklikult tunnustatud eksperdi kinnisvarahinnangule oli kinnistute tehingueelne väärtus hüpoteeki arvestamata 316 000 eurot. Lisaks oleks kinnistute turuväärtuse hindamisel pidanud arvestama ka nendele seatud hüpoteegiga 4 500 000 krooni (287 602,42 eurot) ulatuses. Nimetatud hüpoteek tagas reaalset nõuet. Seega oli kinnistute väärtus maksimaalselt 316 000 eurot ˗ 287 602 eurot (hüpoteegisumma) = 28 398 eurot. Isegi kui lähtuda üksnes kostja 2 hüpoteegiga tagatud nõudest (intresside ja muude lisadeta), mis põhines kostja 2 poolt kinnistute ostuks notari deposiiti kantud summal 4 000 000 krooni (255 646,59 eurot), oleks kinnistute väärtus mitte suurem kui 316 000 eurot ˗ 255 646,59 eurot = 60 353,41 eurot.
10.Kostja 1 ei rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Kinnistute võõrandamistehing oli äriühingule vajalik tehing. Kinnistud võõrandati eesmärgiga katta äriühingu kasvavaid võlgnevusi. Hageja ei tõendanud, et äriühingul oli vahendeid hüpoteegiga tagatud võlgade tasumiseks kostjale 2. Seega oli juhatuse liige kohustatud võõrandama kinnistud võlgade katteks ja kulude vältimiseks, millega äriühing vabanes kohustustest. Võõrandamistehingu kiitis äriühingu osanike koosolek tagantjärele heaks. TsÜS §-dest 111 ja 113 on sellel tagajärjed tagasiulatuvad. Samuti puudus juhatuse liikme kohustustest tuleneva rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos. Kui kostja 1 ei oleks kinnistuid võõrandanud, oleks kostja 2 need
4(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 sundrealiseerinud, äriühing oleks kinnistute omandist ilma jäänud ja kostja 2 oleks ikka kogu võõrandamistehingust tuleneva müügihinna saanud.
11.Viimaseks leidsid kostjad, et nõue kostja 2 vastu on ilmselgelt sisutu, kuna kostja 1 poolt esindatav kostja 2 (juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon) ei saanud mõjutada äriühingu juhatuse liiget kostjat 1 ÄS § 1671 mõttes või temas tahtlust tekitada. Kostja 1 ei saanud iseennast mõjutada. Esimese astme kohtu otsus
12.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu hinnangul vaidlesid pooled selle üle, kas kostjad tekitasid kinnistute võõrandamisega hagejale kahju. Maakohus leidis, et hagejale ei tekkinud kahju.
13.TsÜS § 37 lg 1 ja lg 2, ÄS § 187 lg 2 ja lg 4 ning ÄS § 167 1 lg 1 ja lg 5 eesmärgist tulenevalt peab nõude esitaja olema võlausaldaja, kes ei ole saanud oma nõuet rahuldada äriühingule esitatud nõude alusel. Üksnes osa omamine ei tekita võlasuhet osaniku ja osaühingu vahel, mistõttu ei ole osanik automaatselt osaühingu võlausaldaja. Hageja pöördus kohtusse, et maksma panna äriühingu nõuet kostjate vastu. ÄS § 216 lg 1 järgi saab äriühingu likvideerimise korral osanikul tekkida õigus jaotisele alles pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või tagamist ja raha hoiustamist allesjäänud vara arvel likvideerijate poolt koostatud vara jaotusplaani kohaselt vastavalt nende osade nimiväärtustele, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Õigus likvideerimisjäägile pole TsÜS § 37 lg 2, ÄS § 187 lg 4 ja ÄS § 1671 mõttes võlanõue, vaid osaniku õigus äriühingu allesjäänud vara jagamisele osanike vahel. Maakohtu hinnangul ei andnud seadus osanikule õigust äriühingu huvides kohtusse pöördumiseks, kui osaniku arvates võib tal tekkida hüpoteetiline õigus likvideerimisjäägile. Maakohus leidis, et hageja nõue, mis tal äriühingu vastu oli, oli rahuldatud. Maakohus tuvastas, et äriühingul oli vara 993 eurot. Likvideerija e-kirjade ja aruandega likvideerimise käigu kohta oli tõendatud, et äriühingu likvideerimismenetluses oli hagejal äriühingu vastu nõue 50 eurot. Selleks oli äriühingul kattevara, mis deponeeriti kohtu deposiiti. Danske Bank maksekorraldusega oli tõendatud, et kostja 2 tasus hagejale 50 eurot. Seega kuulus hageja nõue rahuldamisele äriühingu vara arvelt ja äriühingu võlakohustus hageja ees lõppes VÕS § 186 p 1 alusel. Hageja ei esitanud ka täitedokumenti, milles oleks tema nõuet äriühingu vastu tunnustatud, ega täituri kinnitust, et seda nõuet ei õnnestunud äriühingu vara arvel rahuldada. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja ei saa nõuda raha sissenõudmist äriühingu kasuks likvideerimisjäägile tuginedes.
14.Seejärel hindas maakohus juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõude eeldusi. ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 128 lg-te 2-4 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad
5(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus leidis, et hagejale ei tekkinud kahju võõrandamistehingust tulenevalt. Hageja ei arvestanud kahju hindamisel VÕS § 127 alusel äriühingu kohustustega. Nimelt oli kinnistutele seatud hüpoteek kostja 2 kasuks. Esitatud tõenditest tulenevalt leidis kohus, et kostja 2 kasuks seatud hüpoteek tagas reaalseid nõudeid. 22.05.2012.a kinnistute võõrandamistehinguga oli tõendatud, et kinnistute müügihind 316 000 eurot tasaarvestati samas ulatuses kostja 2 nõudega. Võõrandamistehingu p-st 1.10. nähtus, et äriühingu võlgnevus on 318 351,35 eurot. Kostjad tõendasid, et nimetatud võlgnevus tulenes 28.06.2010.a laenulepingust ning teistest täiendavatest kuludest, sh ülalpidamiskuludest jne. Kohus leidis, et kuigi mõned kuludokumendid (notari arved, maksekorraldused) ei haaku võõrandatud kinnistutega, ei muutnud need võlgnevuste suurusjärku. Tasaarvestuse tulemusel vabanes äriühing oma võlast ning lõppesid vastastikused rahalised kohustused VÕS § 197 tähenduses. Samuti leidis maakohus, et hageja ei tõendanud seda, et kinnistud võõrandati alla turuhinna. Kohtu hinnangul pidas hageja äriühingule tekkinud kahjuks majandustegevuse keskmeks olevate kinnistute võõrandamist 22.05.2012.a ja võõrandamist alla kinnistute omandamisaegse väärtuse. TsÜS §-st 65 tulenevalt on asja väärtuseks selle turuhind. Maakohus oli seisukohal, et asja võõrandamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude puhul omab tähtsust asja väärtuse võrdlemine turuhinnaga selle võõrandamise, mitte omandamise ajal. Hageja ei tõendanud oma väidet kinnistute võõrandamise kohta tasuta või alla väärtuse, s.o turuhinna. Kinnistute võõrandamistehingu kohaselt võõrandati kinnistud hinnaga 316 000 eurot. Kostjad esitasid kohtule riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangu, mille järgi oli kinnistute turuhind võõrandamise hetkel 316 000 eurot. Sellega tõendasid kostjad, et kinnistud võõrandati turuhinnaga. Eksperdi selgitusest nähtuvalt ei võtnud hindaja arvesse objektil lasuvaid hüpoteeke ega sellega tagatud nõudeid. Hageja esile toodud Ametlikes Teadaannetes avaldatud kinnisasja enampakkumise teates väljendatud kinnistute hoonestusõiguse enampakkumise alghind 1 000 000 eurot ei tähenda, et eksperthinnangus toodud kinnistute turuväärtus on ebaõige. Kuna äriühingu üldkoosolek kiitis 12.09.2018.a otsusega kinnistute võõrandamise heaks, siis ei tegutsenud kostja 1 äriühingu huvidega vastuolus. TsÜS § 111 ja 113 järgi saab üldkoosolek tehingud ka hiljem heaks kiita, samuti saab TsÜS § 129 lg 1 järgi hiljem heaks kiita esindusõiguseta isiku tehingu.
15.Lisaks eeltoodule ei nähtunud kohtule, et kostja 1 tegi tehinguid enda majanduslikest huvidest lähtuvalt või et ta oli tehingutest kasusaaja. Puudusid tõendid selle kohta, et kostja 2 oli kostja 1 kontrolli all või et kostja 2 tegelikud kasusaajad olid kostja 1 lähikondsed. Kinnistute võõrandamistehingu kiitis hiljem äriühingu osanike koosolek heaks, millest tulenevalt ei olnud tehtud tehing otsuste puudumise tõttu tühine. TsÜS § 113 kohaselt kui tehing on heaks kiidetud, kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Asjaolu, et hageja vaidlustas koosoleku otsused, ei mõjuta nende kehtivust.
16.Kohus oli kokkuvõtvalt seisukohal, et hageja ei tõendanud äriühingule kahju tekkimist. Kuna kahju puudus, ei hinnanud kohus teisi kahju hüvitamise eeldusi, sh deliktiõigusest tulenevaid eeldusi. Samuti jättis kohus rahuldamata viivisenõude.
6(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902
Apellatsioonkaebus
17.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada täielikult Harju Maakohtu otsuse, peatada käesoleva tsiviilasja menetlus kuni tsiviilasjas nr 218-16515 tehtava kohtulahendi jõustumiseni ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Hageja leiab, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ning asus ebaõigesti seisukohale, et äriühingule ei tekkinud kahju. Maakohus ei mõistnud tehingute tegelikku konteksti, sisu ja tagajärgi.
18.Hageja ei nõustu sellega, et seadus ei anna osanikule õigust äriühingu huvides kohtusse pöördumiseks, kui tal võib tekkida õigus likvideerimisjäägile. Hageja on seisukohal, et ta on vastavalt ÄS § 216 lg-le 1 ja VÕS §§-dele 2 ja 3 äriühingu jääkvõlausaldaja, kellel on õigus äriühingu kasuks kohtusse pöörduda. Seadusandja tahe ei saa olla see, et osanikust võlausaldaja on kehvemas olukorras kui mistahes muu võlausaldaja ning võtta ära tingimusliku nõudega osanikult õiguskaitsevahend olukorras, kus tulenevalt juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumisest tekib äriühingule kahju, mis jätab osaniku ilma tema likvideerimisjäägi nõudest. Lisaks hindas maakohus valesti tõendeid, kui leidis, et äriühingu likvideerimismenetluses oli ainus hageja nõue nõude loovutamise teel saadud menetluskulu 50 eurot. Hagejal on äriühingu vastu mitmeid nõudeid. Kohtu etteheited, et hageja ei esitanud kohtulahendit ega muud täitedokumenti, milles oleks tema nõuet äriühingu vastu tunnustatud ega ka täituri kinnitust, et seda nõuet ei ole õnnestunud äriühingu vara arvel rahuldada, ei ole kohased. Hageja nõuet keeldus tunnustamast likvideerija Arno Mägi. Nimetatud isik kutsuti kohtu algatusel äriühingu likvideerija ametikohalt tagasi. Tema tagasi kutsumise põhjus oli muu hulgas see, et ta esitas kohtule väiteid, mis ei vastanud tõele, ning oma vastuoluliste ja ebajärjekindlate selgituste esitamisega minetas usaldusväärsuse kohtu silmis.
19.Maakohus asus ekslikult seisukohale, et äriühingule ei tekkinud kahju. Maakohus omistas põhjendamatult suure tähenduse kahju tekkimisel kostjate poolt esitatud hindamisaktile ning kinnistute võimalikule turuväärtusele. Maakohus leidis valesti, et äriühing sai kinnistute võõrandamisest võlakohustustest vabanemise tõttu kasu. Äriühingule tekkis kahju tehingute rägastiku tulemina. Hageja hinnangul ei oma tähtsust, mis oli kostjate poolt tellitud kinnisvarahindamise kohane väidetav kinnistute turuväärtus. Hageja hinnangul tekkis kahju tulenevalt kinnistute võõrandamise faktist endast, mitte vaid sellest, et need võõrandati alla turuhinna. Kinnistute võõrandamisest tekkis äriühingule oluline kahju, mh saamata jäänud tulu näol. Kinnistute võõrandamise tulemusena ei laekunud äriühingule kinnistute müügihinda, vaid kostja 1 tasaarvestas kinnistute müügihinna tasumise kohustuse äriühingu väidetava ja vaieldava kohustusega kostja 2 ees. Tasaarvestatavaks nõudeks oli kostja 2 väidetav 318 351,35 euro suurune nõue, kuid kinnistute soetusmaksumus oli 428 208,05 eurot. Kinnistute müügi näol oli sisuliselt tegemist rahatu tehinguga, mis teenis ainult kostjate huve, mitte aga äriühingu ja selle teiste osanike huve. Veel enam leiab hageja, et kinnistud müüdi alla turuhinna, millega põhjustati äriühingule kahju. Hageja hinnangul olid kinnistud selle müügi hetkel oluliselt suurema väärtusega kui summa, milles kinnistud tegelikult müüdi. Kahju tekkis ka seeläbi, et müügihinnaga tasaarvestatavat laenulepingust tulenevat nõuet ei olnud vastava laenulepingu tühisuse tõttu olemas. Maakohus jättis aga hageja väited laenulepingu tühisuse osas tähelepanuta. Lisaks tekkis äriühingule kahju, kuna kinnistuid koormas hüpoteek, mis tagas reaalset nõuet. Reaalne nõue oli maakohtu hinnangul kostja 2 nõude loovutamise tasu 255 646,59 eurot. Nimetatud summa on 60 353,41 eurot vähem kui kostjate poolt väidetav kinnistute turuväärtus, s.o 316 000 eurot. Lisaks ei oma aga tähtsust see, et nõuded, mida tagas kinnistutele kostja 2 kasuks seatud hüpoteek, olid
7(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 reaalsed. Sellest ei tulenenud kostjale 1 õigust võtta kinnistute müügiga kostjale 2 ainuisikuliselt ja ebalojaalselt äriühingu suhtes vastu otsust äriühingu tegevuse lõpetamiseks. Hüpoteegi olemasolu ei saa omada asjas tähtsust ka seetõttu, et kinnistuid ei võõrandatud täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise kaudu, vaid kinnistud võõrandati müügina äriühingult kostjale 2. Kostjad ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja 2 üldse esitas äriühingu vastu nõuet. Isegi kui kostjal 2 oli 255 646,59 euro suurune nõue äriühingu vastu, siis samal alusel oli äriühingu vastu ka ESCHELON Osaühingul (likvideerimisel) 172 561,45 euro suurune nõue. Kostja 1 võttis ainuisikuliselt vastu otsuse rahuldada kostja poolt määratud ajal ja tingimustel ühe äriühingu osaniku nõue viisil, mis ei andnud teisele osanikule isegi hüpoteetilist lootust saada rahuldada oma nõuet äriühingu vastu. Samuti rikkus maakohus selgitamiskohustust, tuues alles lõppistungil välja, et hageja oleks pidanud esitama rohkem tõendeid kinnistute turuväärtuse kohta kinnistute võõrandamise hetkel. Maakohus leidis arusaamatult, et hageja ei võtnud kahjunõude esitamisel arvesse, et äriühingul olid lisaks varale ka varade haldamisega seotud kulud ja kohustused. Laenulepingu sõlmimise seisuga oli kostja 2 poolt äriühingu ees tehtud põhjendatud kulutuste summa vaid 2 118,12 eurot ning kulude juurdekasv puudus, v.a maamaks. Seejuures oleks äriühing ka ise oma vara haldamisega seotud kulude ja kohustuste kandmisega hakkama saanud. Äriühingul tekkisid majanduslikud raskused pärast kostjaga 2 ebamõistlikel tingimustel laenulepingu sõlmimist väga lühikese tagasimakse tähtajaga. Lisaks ei lepitud nõude loovutamise lepingus kõrvalkohustustes kokku. Seejuures ei tuvastanud maakohus, kas vastavast lepingust tulenev tasunõue muutus sissenõutavaks. Nõude loovutamise lepingu p 2.1 kohaselt muutus nõude loovutamise tasu sissenõutavaks 30 päeva jooksul vastava nõude esitamisest. Kostjad ei tõendanud ega väitnud, et vastav nõue äriühingule esitati. Samuti puudus äriühingu juhatuse liikmetel äriühingu osanike nõusolek sellistel tingimustel lepingu sõlmimiseks, s.o lepingu, millega äriühing võtab omale 4 000 000 krooni suuruse kohustuse. Veel enam ei oleks kostjad saanud nõude loovutamise lepingust tulenevat nõuet võõrandamistehingu müügihinnaga tasaarvestada, kuna nõude loovutamise lepingust tulenev nõue äriühingu vastu oli aegunud (VÕS § 200 lg 2). Järgnevalt oli ka 28.06.2010.a sõlmitud laenuleping vastuolus äriühingu huvidega. Laenuks vormistatud väidetavad võlakohustused olid segaste alustega ning 4,3 miljoni suuruse laenu tagasimakse tähtaeg oli ainult 6 kuud ja intressimäär 9%. Kuna äriühingu majandustegevus toimis edukalt ja kasumlikult, on tervikuna arusaamatu, miks kostja 2 väidetavalt äriühingu eest erinevaid kulutusi kandis, mis hiljem 28.06.2010.a laenulepinguga tuli kostja 1 arvates laenuks vormistada. Kostjad esitasid erinevaid kuludokumente, mis suures osas olid aga väljastatud pärast laenulepingu sõlmimist, olid asjasse puutumatud, kajastasid aegunud nõudeid või olid väljastatud kostjaga 1 seotud äriühingute poolt küsitavate teenuste osutamise eest. Maakohus leidis ekslikult, et äriühing sai kinnistute võõrandamisest võlakohustustest vabanemise tõttu kasu, mis tuleks kahju hüvitisest maha arvata. Hageja selgitab, et ta mõistab, et kinnistute müügi faktist põhjustatud kahju (saamata jäänud tulu) ulatuse hindamine on komplitseeritud, kuid kahju hüvitamise nõuet ei välista asjaolu, et kahju suurust pole võimalik kindlaks teha või on selle kindlaks tegemine seotud raskustega. TsMS § 233 lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
20.Hageja hinnangul rikkus kostja 1 juhatuse liikme kohustusi. Maakohus jättis põhjendamatult arvestama hageja väited seoses kostja 1 lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumisega. Kostja 1 sõlmis kahjulikke lepinguid äriühingule. Kinnistud teenisid äriühingule
8(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 head üüritulu kuni 2010.a ning kostja 1 ei põhjendanud eluliselt usutavalt, miks oli kinnistute müük vajalik ja teiste osanike parimates huvides. Äriühing võib tavapärasest majandustegevusest väljuvaid ning seotud isikutega tehinguid teha ainult äriühingu osanike nõusolekul (ÄS § 180 lg 4 ja § 168 lg 1 p 10). Kui äriühingul oli tõesti puudus rahalistest vahenditest, oleks kostja 1 pidanud kokku kutsuma äriühingu osanike koosoleku. Osanike koosolek ei oleks kindlasti otsustanud kinnistute võõrandamise kasuks. Samuti ei oleks hoolas juhatuse liige kinnistuid kinnisvarakriisi ajal maha müünud. Ilmselt oligi kostja 1 plaan tekitada esmalt kostjale 2 nõue äriühingu vastu ja seejärel võõrandada kinnistud kostjale 2 väidetava nõude katteks. Kostjad selgitasid maakohtus, et kinnistute müük oli vajalik selleks, et täita äriühingu kohustus kostja 2 ees, mis tulenes 28.06.2010.a laenulepingust, ja ära hoida äriühingu kohustuste edaspidine kasvamine. Kostjate väited on paljasõnalised. Kui kostja 1 poleks äriühingu eest ja nimel sõlminud äriühingule kahjulikku laenulepingut kostjaga 2, poleks kostjal 1 tekkinud väidetavat võlgnevust kostja 2 ees, mille tasumise vajadusega põhjendasid kostjad kinnistute müüki. Veel enam oleks äriühing saanud jätkata majandustegevust ja teenida kinnistute väljaüürimisest üüritulu, samuti oleks äriühing saanud kasu kinnistute väärtuse kasvust. Äriühingul ja selle osanikel olid kinnistutega seonduvalt väga pikaajalised plaanid, mis oli ka kostjale 1 teada. Maakohus omistas põhjendamatult suure tähenduse äriühingu 12.09.2018.a toimunud osanike koosolekule ning sellel vastu võetud otsustele lepingute tagantjärele heakskiitmisel. Käesolevas vaidluses on pigem tähenduslikum see, et lepingute sõlmimise ajal puudusid lepingute heakskiitmise otsused. Samuti hindas kohus valesti 12.09.2018.a osanike koosoleku otsust, kui leidis, et äriühingu üldkoosolek kiitis 12.09.2018.a otsusega kinnistute võõrandamise heaks, mistõttu ei tegutsenud kostja 1 vastuolus osanike huvidega. Hageja esitas 02.11.2018.a kohtule hagi äriühingu osanike 12.09.2018.a koosolekul vastu võetud otsuste tühisuse tuvastamiseks ning alternatiivselt kehtetuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-18-16515).
21.Lisaks eeltoodule ei analüüsinud maakohus hageja väiteid selle kohta, et kostja 2 äriühingu suurosanikuna kasutas ära oma mõju äriühingule ning mõjutas kostjat 1 tegutsema äriühingu kahjuks ÄS § 1671 lg 1 tähenduses. Maakohus asus üllatuslikult seisukohale, et puuduvad tõendid, et kostja 2 on kostja 1 kontrolli all või et kostja 2 tegelikud kasusaajad on kostja 1 lähikondsed. Kui maakohus oleks varem juhtinud tähelepanu, et kostjate kontroll ja majanduslikud huvid vaidlusaluste tehingute teostamisel vajavad tõendamist, oleks hageja vastavad tõendid maakohtule esitanud. Hageja leiab, et tema poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja 2 on kostja 1 kontrolli all. Kostjate seisukoht hageja apellatsioonkaebusele
22.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Samuti paluvad kostjad mitte peatada käesoleva tsiviilasja menetlus.
23.Kostjad väidavad, et hagejal puudub hagemisõigus. Hageja ei ole äriühingu võlausaldaja. Seadus eristab osanikku (ÄS § 148 lg 5) ja osaühingu võlausaldajat. Maakohus leidis õigesti, et vastavalt ÄS § 37 lg-le 2, § 187 lg-le 4 ja ÄS §-le 1671 pole õigus likvideerimisjäägile võlanõue, vaid osaniku õigus järele jäänud varale. Hageja on 10% osanik, mitte võlausaldaja. Vastavalt TsMS § 3 lg 1 üldpõhimõttele saab kohtusse pöörduda vaid oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Hageja pöördus kohtusse, et maksma panna mitte enese, vaid äriühingu väidetavat nõuet kostjate vastu. Seadus aga ei võimalda antud juhul hagejal sellist nõuet esitada.
9(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902
Lisaks on TsÜS § 37 lg 2, ÄS § 187 lg 4 ja ÄS § 1671 lg 5 kohaselt hagemisõiguse imperatiivne eeldus võimatus nõuet äriühingu vastu maksma panna. Hageja ei tõendanud, et tal on rahuldamata võlanõue äriühingu vastu ja et seda nõuet ei ole võimalik rahuldada äriühingu vara arvelt (TsMS § 37 lg 2 , ÄS § 187 lg 4 ja ÄS § 1671). Lõppbilanss, mille hageja esitas, kinnitab vara ja hageja nõude puudumist. Hageja, kes lisas lõppbilansi 21.05.2017.a. hagile, ei ole lõppbilanssi kahekuise tähtaja jooksul vaidlustanud ja see kehtib (ÄS § 215 lg 4). Hagejal oli äriühingu vastu võlanõue 50 eurot, see on rahuldatud ja võlakohustus on VÕS § 186 p 1 alusel lõppenud. Lisaks eeltoodule tuleb Riigikohtu seisukohtade kohaselt (RKTKo nr 3-2-1-49-14, p-d 11 ja 12) sellise hagi menetlemiseks esitada täitedokument ja täituri kinnitus, et äriühingu varast ei piisa täitedokumendi täitmiseks.
24.Hageja väljub TsMS § 439 ja § 652 lg 1 p 2 alusel 21.05.2017.a hagi (ja ka 22.05.2017.a haginõude suurendamise avalduse) piiridest. Hageja esitas ühel juhtimisveal võõrandamistehingul rajaneva otsese kahju nõude. Hageja ei esitanud hagi saamata jäänud tulu või muude tehingutega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastavalt 21.05.2017.a hagile ja 22.05.2017.a haginõude suurendamise avaldusele, oli hagi alusena väljatoodud võõrandamistehing ja kahjuna rahalise väärtusega kinnistustest ilmajäämine. 21.05.2017.a hagi p 1.10 ja 1.12 kohaselt oli kahju kinnistute müügihinna ja hüpoteegisumma vahe. 22.05.2017.a haginõude suurendamise avalduse p 4 kohaselt oli kahju kinnistute soetushind 2006.a. Apellatsioonkaebuse rajas hageja seevastu saamata jäänud tulule ning muudele väidetavalt kahjustavatele tehingutele, mida hageja hagis ei esitanud. Sealhulgas ei esitanud hageja hagi väidetavate juhtimisvigade ja kahju tekitamisega nõude loovutamise lepingust ja laenulepingust tulenevalt. Ringkonnakohus ei tohi teha lahendit, tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud. Lisaks eeltoodule väidavad kostjad, et nõude loovutamise lepingust ja laenulepingust tulenevad nõuded on aegunud. TsÜS § 37 lg-st 4 tulenev nõue hakkab aeguma teost ning ka sellisel juhul on hageja nõue aegunud. Ka ÄS § 1671 tähtaeg on kostja 2 osas möödunud nimetatud tehingute osas.
25.Isegi kui hagejal on hagemisõigus, ei tõendanud hageja kahjunõude eelduseid. Hageja ei ole rahul maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Samas ei anna hageja väited alust maakohtu poolt tõendite ja faktide ümberhindamiseks. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 ja § 442 lg-le 8 tohib kohus otsuse rajada toimikus olevatele tõenditele. Kohus rajas otsuse olemasolevatele tõenditele. Hagi alus on juhtimisveaga otsese rahalise kahju tekitamine kinnistute võõrandamistehinguga. Tõendamaks kahju, oleks hageja pidanud tõendama 22.05.2012.a seisuga kinnistute võõrandamist alla turuhinna. Erinevalt hagejast tõendasid kostjad kinnistute turuväärtust. Vastavalt tehingueelsele riiklikult tunnustatud eksperdi kinnisvarahinnangule oli kinnistute tehingueelne väärtus hüpoteeki arvestamata 316 000 eurot. Just selle hinnaga võõrandati kinnistud. Nimetatud müügihind tasaarvestati äriühingu võlgadega. Lisaks ei arvestanud hageja äriühingu olemasolevate kohustustega. Kinnistutele seatud hüpoteek 4,5 miljonit krooni (287 602, 42 eurot) tagas reaalset nõuet. 21.03.2006.a sõlmisid kostja 2 ja ESCHELON Osaühing (likvideerimisel) laenulepingu. Nimetatud laenulepingus andis kostja 2 ESCHELON Osaühingule (likvideerimisel) laenu 4 000 000 krooni, et viimane saaks omandada kinnistud. Kostja 2 loovutas enda nõude 4 000 0000 krooni ESCHELON Osaühingu (likvideerimisel) vastu äriühingule 15.05.2006.a nõude loovutamise lepinguga, tänu millele sai viimane kinnistud omandada. Nõude loovutamise lepingu kohaselt tuli äriühingul tasuda nõude loovutajale (kostjale 2) loovutamise tasu 4 000 000 krooni. 15.05.2006.a sõlmisid ESCHELON Osaühing (likvideerimisel) ja äriühing ning kostja 2 kinnistute müügilepingu ning hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu. Vastavalt nimetatud 10(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 lepingu p-le 5 tagas hüpoteek kõiki kostja 2 nõudeid äriühingu vastu. 28.06.2010.a sõlmisid kostja 2 ja äriühing laenulepingu. Laenulepingu vormistamine oli senise võlasuhte ümbervormistamine. Laenulepingus andis kostja 2 äriühingule laenu 4 087 826 krooni (261 259,70 eurot), intressiga 9% aastas, mis on majandustegevuses tavapärane intressimäär. Intress perioodi eest 28.06.2010.a - 22.05.2012.a (s.o 695 päeva eest) oli 49 127,52 eurot. Sellele lisandus põhivõlgnevus 269 223,83 eurot. Intress ja põhivõlgnevus moodustasid kokku seega 318 351,35 eurot (vt ka võõrandamistehingu p 1.10). Kostja 2 tasaarvestas enda nõude äriühingu vastu kinnistute müügihinnaga (316 000 eurot). Tasaarvestuse järgselt vabanes äriühing võlakohustustest. Seega ei tekkinud äriühingule kahju VÕS §-st 127 tulenevalt. Isegi kui laenuleping ei kehti, ei muuda see oluliselt senist poolte kohustuste seisu. Järgnevalt ei arvestanud hageja kahju kinnistute turuväärtuse hindamisel kinnistutele seatud hüpoteegi väärtusega. Väited selle kohta, et hüpoteeki arvestada ei tule, on õiguslikku ja majanduslikku reaalsust eirav. Hüpoteegi tõttu sai kinnistute väärtus olla maksimaalselt 316 000 eurot ˗ 287 602 eurot (hüpoteegisumma) = 28 398 eurot. Isegi kui lähtuda üksnes kostja 2 hüpoteegiga tagatud nõudest (intresside ja muude lisadeta), mis põhines kostja 2 poolt kinnistute ostuks notari deposiiti kantud summal 4 000 000 krooni (255 646,59 eurot), oleks kinnistute väärtus mitte suurem kui 316 000 eurot ˗ 255 646,59 eurot = 60 353,41 eurot. Sisutud on viited selgitamiskohustuse rikkumisele selles, et maakohus ei selgitanud hagejale, et hageja peab tõendama kinnistute võõrandamise turuväärtust võõrandamisel hetkel. Hagejat esindasid kaks magistrikraadiga juristi. Kohus selgitas neile korduvalt menetluskorda. Kostjad tõendasid kinnistute väärtust veel esimeses menetlusdokumendis: 20.09.2017.a vastuses hagile. Hagejal oli kuni istungini enam kui aasta õigus esitada omapoolne hinnang. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Kohus selgitas hagejale 24.08.2017.a menetlusse võtmise määruses, et tsiviilkohtumenetlus on dispositiivne ning et pooled peavad vastavalt TsMS § 230 tõendama oma väiteid. Tõendamiskohustust selgitas kohus ka 20.06.2017.a määruses. Oma väidete, sh kahju olemasolu ja suuruse kohta tõendamise kohustus on teada igale mõistlikule isikule, rääkimata õigusmagistritest. Samuti on sisutud hageja viited kohtu õigusele tuvastada kahju TsMS § 233 alusel. TsMS § 233 normi rakendamise eeldus on kahju tõendatus. Antud juhul ei tõendanud hageja kahju.
26.Hageja jättis tõendamata kostja 1 kui juhatuse liikme kohustuste rikkumise. Apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, milliseid seadusega või põhikirjaga sätestatuid keelde kostja 1 eiras. Hageja väited selle kohta, et kinnistuid ei oleks üldse tohtinud realiseerida, ei põhine seadusel. Kinnistute võõrandamine oli vajalik reaalsete ja suurenevate võlgnevuste kustutamiseks tasaarvestuse teel. Lisaks tuleneb seadusest hüpoteegipidajale kinnistute realiseerimise õigus ning vastavalt AÕS §-le 68 on omanikul õigus kinnistu võõrandada. Äriühingu osanike koosolek kiitis ka tagantjärele kinnistute võõrandamistehingu heaks.
27.Viimaseks väidavad kostjad, et apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud sisuliselt nõuet kostja 2 vastu. Nõue kostja 2 vastu on ilmselgelt sisutu, kuna kostja 1 poolt esindatav kostja 2 (juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon) ei saa mõjutada äriühingu juhatuse liiget kostjat 1 ÄS § 1671 tähenduses või temas tahtlust tekitada. Hageja ei esitanud ka ühtegi tõendit mõjutamise osas. Ka ei olnud kostja 1 kostjaga 2 seotud, sh ei omanud kostja 1 seal osalust ega olnud selle osanikega abielus. Hageja ringkonnakohtu menetluses esitatud tõendid tuleb tagastada ning jätta tähelepanuta.
11(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi hageja tugineb apellatsioonkaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
29.Nõustuda ei saa hageja väitega, et maakohus rikkus selgitamiskohustust. Selgitamiskohustus ei tähenda seda, et kohus peaks menetlusosalisele ütlema, kas menetlusosalise poolt esitatud tõendid on piisavad selleks, et kohus saaks mingi asjaolu tõendatuks lugeda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt hindab kohus tõendeid nõupidamistoas, otsust tehes.
30.Hageja seostas maakohtus kahju, mida ta kostjatelt hages, sellega, et vaidlusalused kinnisasjad võõrandati lubamatult odavalt ja ilma kohase vastusoorituseta (vt näit hagiavalduse p 1.12, s.o t I kd lk 3 pöördel, aga ka hagi põhinõude suurendamise avaldus t I kd lk 39 jj). Kuigi hageja mainis, et kinnisasjade võõrandamise tagajärjel seiskus vaidlusaluse äriühingu majandustegevus, ei seostanud hageja majandustegevuse seiskumist tekkinud kahjuga, st hageja ei toonud maakohtu menetluses esile asjaolusid, mis oleksid viidanud sellele, et vaidlusalusel ühingul või hagejal oleks tekkinud negatiivne varaline diferents sellest, et äriühing ei saanud kinnisasjade puudumise tõttu majandustegevust läbi viia. Hagimenetluses otsustab hageja, kas ja mis nõude ta esitab ning mis asjaoludele ta oma nõude rajab. Kuid kui hageja ei raja oma hagi mingitele konkreetsetele asjaoludele maakohtus, ei saa ta oma hagi laiendada apellatsioonimenetluses. See, kui hageja esitab kostja suhtes mingisuguse kahju hüvitamise nõude, ei tähenda, et hageja saaks oma hagi apellatsioonimenetluses laiendada ka sellisele kahjule, millele hageja maakohtu menetluses ei tuginenud. Sellel põhjusel ei ole ringkonnakohtul võimalik arvestada ega lahendada hageja nõudeid ja väiteid, mis seonduvad majandustegevuse seiskumisest tuleneva tulu saamata jäämisega või muude uute asjaoludega.
31.Ringkonnakohus ei saa nõustuda hagejaga selles, et kostja 1 oleks võtnud vastu vaidlusaluse äriühingu lõpetamisotsuse. Isegi, kui see oleks nii olnud või kui kostja või kostjate suhtes saaks esitada etteheiteid seoses kinnisasjade võõrandamisega, on oluline, et vaidlusalune kinnisasjade võõrandamine kiideti osanike poolt tagantjärele heaks. Tagantjärele heakskiitmine asendab eelnevat otsust.
32.Asjaolu, et hageja ei nõustu nõuetega, millega vaidlusaluste kinnisasjade võõrandamise tasunõuded tasaarvestati, ei muuda vastavaid nõudeid iseenesest olematuks ega välista vastavate nõuete tasaarvestamist kinnisasjade ostuhinna nõuetega. Maakohus on tasaarvestatavate nõuete olemasolu kontrollinud ja ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega. Hageja ei ole ei maakohtus ega ka apellatsioonimenetluses kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nõudeid, mida vaidlusaluste kinnisasjade ostuhinna nõuetega tasaarvestati, ei oleks olnud või nende nõuete tasaarvestamine oleks olnud välistatud. Nõustuda ei saa sellega, et hageja poolt kostjatele etteheidetavad tehingud oleks teeninud üksnes kostjate huve. Esiteks kiideti tehingud osanike poolt heaks. Õigus otsustada, kas ja millisel viisil peab äriühing oma majandustegevust läbi viima, on äriühingu osanikel. Kui osanikud vastavalt otsustavad, siis ei saa väita, et mingil kindlal viisil majandustegevuse
12(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 läbiviimine oleks lubamatu või väär. Teiseks vabanes äriühing kinnisasjade müümisel saadava ostuhinna nõude tasaarvestamisel kohustustest, mis kolmandal isikul äriühingu suhtes olid.
33.Maakohus analüüsis oma otsuses nii kõiki hageja poolt kohtu ette toodud tehinguid eraldi kui ka tehinguid kogumis ning jõudis järeldusele, et hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludel hagi rahuldamisele kuuluda ei saa. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ükski hageja poolt esile toodud tehing eraldi ega ka kõik tehingud kogumina ei saa tingida hagi rahuldamist. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Hageja poolt kohtu ette toodud tehingud kogumina kujutavad olukorda, kus vaidlusalune äriühing võõrandas talle kuuluvat vara (kinnisasjad) ja tasaarvestas kinnisasjade eest saadava ostuhinna nõuetega, mis kolmandal isikul vaidlusaluse äriühingu suhtes eksisteerisid. See tähendab, et kinnisasjade võõrandamise tulemusena vabanes äriühing kohustustest ning tema varaline seis ei halvenenud.
34.Hageja ei ole ei tõendanud ega ka usutavaks muutnud, et kostjate eesmärk oli muuta vaidlusalune äriühing varatuks. Eluliselt võib olla usutav see, et kellegi eesmärk võib olla teise isiku arvelt rikastuda. Sellega võib kaasneda kahju tekkimine. Kuid selleks, et järeldada, et mingi tegevus oli suunatud justnimelt teisele isikule kahju tekitamisele, tuleb tuua kohtu ette asjaolud, mis sellele viitavad. Selliseid asjaolusid hageja kohtu ette toonud ei ole. Olukorras, kus vaidlusalusel äriühingul lasusid varalised kohustused, ei rikastunud kostjad ei isiklikult ega ka mitte väidetavate seotud isikute kaudu alusetult, vaid hageja poolt ette heidetud tehingutega rahuldati kohustused, mida oleks saanud mh kinnisasjadel lasuvate hüpoteekide tõttu nii või teisiti rahuldada. Olukorras, kus kolmandal isikul olid vaidlusaluse äriühingu suhtes varalised nõuded, ei olnud äriühing heal järjel olev ühing. See, kui vastavad nõuded loovutati, ei muutnud nõudeid suuremaks. Olukorras, kus vaidlusalune äriühing täitis tal lasuvad varalised kohustused talle kuulunud vara arvel, ei muutnud äriühingut halvemal majanduslikul järjel olevaks ühinguks. Hageja poolt ette heidetud laenulepingu sõlmimine ei muutnud vaidlusaluse äriühingu majanduslikku olukorda halvemaks, sest kohustused, mis laenuna vormistati olid olemas ning laenulepingu sõlmimine võimaldas kohustusi täita mõnevõrra hiljem. Olukorras, kus olemasolevad ja tegelikud nõuded vormistatakse ümber laenuks, ei saa ümbervormistamise tehing olla tehingu eesmärgi lubamatusest tulenevalt tühine. Hageja ei ole ei tõendanud ega ka mitte usutavaks muutnud, et nõuded, mida laenuna ümber vormistati, oleksid olnud kas täielikult või osaliselt aegunud. Võlausaldaja võttis täitmise vastu, mis viitab sellele, et võlausaldaja soovis täitmist saada.
35.Maakohus ei eksinud, kui märkis, et osanike otsuse kehtivust ei mõjuta asjaolu, et hageja on otsuse teises kohtumenetluses vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks järeldada, et mingi osanike otsuse puhul esines selle tühisus, tulnuks hagejal otsuse tühisuse asjaolud kohtu ette tuua ka käesolevas kohtumenetluses. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole käesolevas kohtumenetluses tuginenud asjaoludele, millest saaks mingi osanike otsuse tühisust järeldada. Selliseid asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud ka apellatsioonimenetluses.
36.Maakohus järeldas õigesti, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada vaidlusaluse äriühingu juhatuse liikme kohustuste, sh hoolsuskohustuse või lojaalsuskohustuse rikkumist. Nõustuda ei saa hageja väidetega, et hoolas juhatuse liige ei võta vastu otsust müüa kinnisvara kinnisvarakriisi tingimustes või olukorras, kus kinnisvara väärtus ei ole veel kriisieelsele tasemele jõudnud. Äriühingul tuleb täita ühingul lasuvad kohustused. Kohustuste täitmist ei saa vältida ega edasi lükata põhjusel, et kinnisvara hind ei ole piisavalt kõrge või et kinnisasjade hind ei ole veel tõusnud sellele tasemele, millega kinnisasjad osteti. Kohustuste täitmisel tuleb arvestada mh ka sellega, millised kohustused olid tagatud
13(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 hüpoteegiga ja millised mitte. Seega ei tarvitse hüpoteegiga tagatud võlausaldajate nõuete rahuldamine kujutada endast lubamatut tegevust. Samuti on hüpoteegiga seoses oluline see, et hüpoteek mõjutab kinnisasjade subjektiivset käibeväärtust, kuid juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi võõrandatakse hüpoteegipidajale, saab seda arvesse võtta, eriti, kui hüpoteegiga tagatud nõuded lõpevad. See, et vaidlusalune äriühing tuli toime oma jooksva tegevuse kulude katmisega, ei tähenda, et äriühing oleks tulnud toime oma kohustuste täitmisega. Kohustuste, mille täitmist hageja kostjatele ette heidab, täitmine jooksvate tulude arvelt võimalik ei olnud. Kohustusi, eriti hüpoteegiga tagatud kohustusi ei saanud äriühing eirata. Nõuete loovutamise teel omandamine ja nõuete koondamine ei ole midagi lubamatut ega taunitavat ega muuda nõudeid suuremaks. Ringkonnakohus kordab, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja või kostjad oleksid olemasolevate kohustuste laenulepinguna ümbervormistamisel olemasolevate kohustuste täitmise tähtaegu või sissenõutavust vaidlusaluse äriühingu kahjuks lühendanud.
37.Maakohus leidis õigesti, et hagi ei saa rahuldada ka suurosanikupoolse mõju ärakasutamise asjaoludel. Nimetatud alusel hagi rahuldamine eeldanuks konkreetsete asjaolude kohtu ette toomist ja tõendamist. Vastavaid asjaolusid hageja kohtu ette toonud ei ole.
38.Menetluse peatamiseks ei ole alust ka apellatsioonimenetluses. See osanike otsus, millega hageja poolt etteheidetud tehingud heaks kiideti, kehtib seni, kuni seda ei ole kehtetuks tunnistatud. Otsuse vaidlustamine iseenesest otsust kehtetuks ei muuda. Otsuse tühisuse aluseks olnud asjaolud oleks pidanud hageja kohtu ette tooma käesolevas menetluses ja seda juba maakohtus.
39.Kuigi hageja soovis järeldada, et kostja 2 on kostja 1 kontrolli all, ei võtnud kostjad vastava järelduse tegemise eelduseks olevaid asjaolusid omaks ning hageja ei toonud vastava järelduse tegemist võimaldavaid asjaolusid kohtu ette ega esitanud asjaolusid tõendavaid tõendeid. See, et üks isik on teise isiku kontrolli all, on järeldus, mille peab tegema kohus. Kohus saab teha järelduse seda sooviva menetlusosalise poolt kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel. Hageja ei ole muutnud usutavaks, et ta sai alles maakohtu otsusest aru, et vastavate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise koormis lasub temal. Juriidilise haridusega hageja esindajatel peab olema teada, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele pool tugineda soovib. Kui menetlusosaline peab mingit järeldust ilmseks ja sellel põhjusel järelduse tegemist võimaldavaid asjaolusid kohtu ette ei too ja tõendeid ei esita, ei saa seda pidada kohtupoolseks menetlusnormide rikkumiseks. Käesolevas menetluses ei nähtu, et hageja oleks esitanud mingeid kõnealust järeldust võimaldavaid asjaolusid, mida kostjad oleksid saanud omaks võtta. Samuti ei nähtu, et kostjad oleksid mingid kõnealust järeldust võimaldavad faktiväited omaks võtnud.
40.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et osanikku ei saa samastada äriühingu võlausaldajaga ja osanikul, kellel ei ole just eraldi nõudeid võlausaldajana, ei ole selliseid nõudeid nagu äriühingu võlausaldajal. See, et osaühingu osanikul on õigus saada osa äriühingu likvideerimisel alles jäävast varast, ei tähenda, et osanik võiks hakata realiseerima nõudeid, mis on seaduses sõnaselgelt antud äriühingu võlausaldajale.
41.Seda, et likvideerija oleks tegutsenud üksnes kostjate huvides, ei saa järeldada sellest, et konkreetse likvideerija pakkus välja advokaat, kes esindab kostjaid.
42.Hageja esitas apellatsioonimenetluses uued tõendid. Ringkonnakohus leiab, et vastavate tõendite juurdevõtmisest tuleb keelduda ning tõendid tuleb toimikust eemaldada. Kuna tõendid
14(15)
Tsiviilasi nr 2-17-7902 esitati kohtule elektrooniliselt, siis kohus tõendeid hagejale ei tagasta. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust menetlusosaliste poolt maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Uusi asjaolusid ja tõendeid saavad menetlusosalised apellatsioonimenetluses esitada üksnes juhul, kui selleks esineb seaduses sätestatud alus. Vastavad alused on tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätetatud ammendavalt. Asjaolusid, mis võimaldaksid uusi tõendeid apellatsioonimenetluses esitada, ei ole hageja kohtu ette toonud. Kõik tõendid oleks saanud hageja esitada maakohtu menetluses. Ka need tõendid, mis muutusid hagejale kättesaadavaks alles peale maakohtu otsuse kuulutamist, oleks saanud hageja hankida varem. Seda, et maakohus selgitamiskohustust ei rikkunud, käsitles ringkonnakohus eespool. Lisaks märgib ringkonnakohus, et praeguse likvideerija kinnituskiri ei ole esitatud sellise asjaolu tõendamiseks, millest käesoleva tsiviilasja lahendamine sõltub. Hageja esitas hagi enda nimel. See, kas äriühingu likvideerija hagi põhjendatuks ja vajalikuks peab, ei ole asjaolu, mille tõttu saaks kohus lahendada asja teisiti.
43.Maakohtupoolne väidetav õigusvastane protokolli parandamise taotluse lahendamata jätmine ei saa olla alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, et protokolli parandamise taotlus sisaldas selliseid asjaolusid, mis oleksid protokolli parandamise korral tinginud teistsuguse kohtuotsuse tegemise. Menetluskulude jaotus
44.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtupoolset menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
45.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.