Muud › CMR

1(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 "5. Välja mõista Beweship Eesti Aktsiaseltsilt OÜ Ehtekivid kasuks sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 14. november 2017 39 eurot 14 senti ja alates 15. novembrist 2017 viivis 5% aastas summalt 2232 eurot kuni nõude täitmiseni."

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

2(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 muutuva viivise summalt 23 500 eurot määras 5% aastas kuni nõude täitmiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks 2232 eurolt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise 39 eurot 14 senti ja alates 14. novembrist 2017 viivise 5% aastas summalt 2232 eurot kuni nõude täitmiseni ning alates 14. novembrist 2017 viivise VÕS §113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 1196 eurolt 67 sendilt kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja iga-aastaselt alates 2014. a-st ostnud Kreeka tootjalt EP’lt (tootja) hulgi oliiviõli ja tarninud seda Eesti tarbijatele. Oliiviõli transpordi Eestisse on hageja alati tellinud kostjalt. 2017. a kevadel ostis kostja Kreekast 5000 liitrit kõrgekvaliteedilist extra virgin oliiviõli, mille kvaliteet oli kontrollitud Kreeka ametlikus laboris. Oliiviõli ostuhind oli 23 500 eurot. 6. märtsil 2017 pöördus hageja kostja poole, et tellida oliiviõli transport Kreekast Kreetalt Heraklionist Eestisse. Pooled leppisid kokku transporditeenuse tingimustes. Veoteenuse hinnaks oli 1860 eurot, koos käibemaksuga 2232 eurot, vedaja pidi oliiviõli võtma peale tootja juurest. Kostja korraldatud vedaja võttis kauba tootja juurest peale 25. aprillil 2017. Vahepeatuskohas Thessalonikis 28. aprillil 2017 vormistatud CMR-il (kauba saatelehel) tähistati kaup kui oliiviõli. Kostja andis hagejale kokkulepitud sihtkohas üle viis euroalust õlikanistritega. Kostja esitas 12. mail 2017 hagejale transpordiarve, mille viimane ka tasus. Hagejale hakkasid peatselt pärast esimeste õlikanistrite müüki Eestis laekuma klientidelt küsimused ja pretensioonid, kuna õli oli tavapärasest erinev ega meenutanud oliiviõli. Hageja pöördus Terviseameti kesklabori poole, et lasta analüüsida õli keemilist koostist. Terviseameti analüüsi tulemused välistavad, et tegemist võiks olla oliiviõliga. Õli keemilise koostise põhjal võib olla tegemist sojaõliga. Hageja pöördus seejärel viivitamatult tootja poole ja edastas talle ka fotod õlikanistritest. Tootja tuvastas, et plekist õlikanistritel olid korgi läheduses väikesed täkked, mis viitasid sellele, et keegi oli transpordi käigus eemaldanud kanistritelt korgid, plastkorke ennast vigastamata, ja hiljem kanistrid uuesti sulgenud. Oliiviõli tootja esitas seoses juhtunuga 4. augustil 2017 Heraklioni kriminaalkohtu prokurörile kuriteoteate. Hageja on olnud sunnitud võtma rahulolematutelt klientidelt tagasi neile oliiviõli nime all müüdud teadmata päritolu taimeõli ja on kandnud seetõttu märkimisväärset kahju. Oliiviõli ostuhind kokku oli 23 500 eurot. Lisaks on hageja kandnud kulusid õli keemilise koostise analüüsimisele Terviseameti kesklaboris kokku 91 eurot 67 senti. Samuti on hagejal tekkinud kulud kohtueelsele õigusabile 1105 eurot (õigusabi on osutatud 8,5 tunni ulatuses). Hageja nõuab ka põhjendamatult makstud veotasu 2232 eurot. Kostja on keeldunud kahju hüvitamisest.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja (vedaja) võttis Kreetalt peale kokkulepitud koguse kanistritesse villitud toiduõli ja andis samad kanistrid sama koguse õliga saajale (hageja) sihtpunktis Harjumaal üle. Kanistrid, sh nende korgid olid üleandmise hetkel vigastamata. Veos ei olnud seega kaotsi läinud (varastatud) ega ka mitte kahjustatud. Sellega oli kostja toiduõli veo kokkulepitud viisil teostanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et toiduõli väidetav ümbervahetamine toimus vedamise kestel. Kui hageja sai tellitust teistsuguste omadustega toiduõli, siis kõige tõenäolisem põhjus võib kostja arvates olla selles, et õli pakendaja villis algselt kohe kanistritesse vale õli. See võis juhtuda villija ekslikust või pahatahtlikust käitumisest tingituna. Veo kestel oleks viie tonni toiduõli

3(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 ümbervahetamine väga keeruline, riskantne, aja- ja ressursimahukas ettevõtmine, mis ei oleks võimalikele kurjategijatele kasumlik ega otstarbekas. Tootja poolt esitatud kuriteoteates tootja möönab, et peab hagejale tekkinud kahju ise kompenseerima. See näitab, et tootja ei pea õli ümbervahetamist veo ajal usutavaks. Vastasel korral puuduks tootjal igasugune vajadus tugineda enda vastutusele. Välistatud ei ole ka võimalus, et hageja sai tootjalt kokkulepitud kvaliteediga oliiviõli, kuid lõpptarbijatele müüs edasi mingit teist õli. Kaup anti hagejale üle 9. mail 2017, esimene teade kauba puuduse kohta esitati kostjale aga alles 9. juulil 2017 ehk täpselt kaks kuud pärast üleandmist, mis on selgelt ebamõistlik tähtaeg. Hoolas ettevõtja, kes tegeleb pealegi toiduainete müügiga, oleks koheselt pidanud saabunud kaubapartii kvaliteeti kontrollima ja niiviisi oleks jõutud kostjat ka ettenähtud tähtaja jooksul teavitada. Pikk n-ö avastusaeg annab tunnistust ka sellest, et väidetav asendustoode oli küllaltki kvaliteetne toiduõli, mida võis segi ajada ka esmapressitud oliiviõliga. Oliiviõli asemel saadud toiduõli oli eelduslikult otstarbekohaselt kasutatav ja seega hageja poolt turustatav. Hageja ei ole nõude esitamisel väidetava asenduskauba väärtust üldse arvestanud. Põhinõude esitamisel oleks tulnud igal juhul summast maha arvestada nn asendusõli müügist saadav arvestuslik tulu. Kui isegi eeldada, et oliiviõli tõepoolest vahetati veo kestel kellegi poolt odavama toiduõli vastu, siis vabaneks kostja vastutusest 19. mail 1956 Genfis koostatud kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu konventsiooni (CMR) art 17 p 2 alusel, sest taoline ettearvamatu ja osav vargus oleks käsitatav asjaoluna, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Kostjale ei saanud olla ettenähtav, et professionaalsed transpordiettevõtted teevad koostööd kurjategijatega, kes asendavad veo ajal õlikanistrite sisu.

MAAKOHTU OTSUS

4(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 konventsioon, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. Saaja (veose tellija) kahjunõuet vedaja vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR artikli 17 p 1 kohaselt vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mistahes viivitamise eest. Küsimustes, mida CMR ei reguleeri kõiki, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. Kohus leidis, et praegusel juhul oli tegu veose kaotsiminekuga, kuna Heraklionist teele läinud oliiviõli ei jõudnud hagejani, vaid hagejani jõudis teine õli. Hageja pidi kohtu hinnangul tõendama, et veos anti vedajale üle kahjustamata seisundis ning kahju tekkimise põhjustanud asjaolu leidis aset enne veose üleandmist. Nõude esitajat aitab VÕS § 776 lg-s 2 sätestatud eeldus: eeldatakse, et veos ja selle pakend olid vedaja poolt vastuvõtmisel väliselt heas seisukorras ning et veoseühikute arv, nende tähistus ja numbrid vastavad veokirjas märgitud andmetele. Vastupidist peab tõendama vedaja. Kohus leidis, et hageja on tõendanud, et veos (extra virgin oliiviõli) anti kostjale üle kahjustamata seisundis ning kahju tekkimise põhjustanud asjaolu leidis aset enne veose üleandmist. Kohtule esitatud kauba saatelehelt nähtub, et 25. aprillil 2017 võeti vedamiseks tootja tehasest peale kaup ja 28. aprillil 2017 jõudis Thessalonikisse viis euroalust oliiviõli. Oliiviõli kvaliteet oli kontrollitud Kreeka laboris ning kohtule esitatud 5. aprilli 2017 protokolli kohaselt oli tegemist ekstra neitsioliiviõliga. Kohus leidis, et tootja esitatud kuriteoteatega oli tõendatud, et tootja pakendas ise enda toodetud oliiviõli, andis vedamiseks üle kanistrid oliiviõliga ning kontrollis õli enne teel saatmist. Kohtule esitatud Kreeka meedia uudistest nähtus, et sarnaseid õli ümberpumpamise juhtumeid oli olnud veel. Tootja kuriteoteatest nähtuvalt avastas tootja piltide alusel kanistritel terava vahendi kasutamisest tekkivaid märgid, mida seal ei olnud hetkel, kui kaup läks tootja valdusest üle vedajale. Kauba saatelehega oli tõendatud, et vedaja võttis kauba peale 25. aprillil 2017 Heraklionist ja kaup jõudis Thessalonikisse 28. aprillil 2017 ehk kolm päeva hiljem. Hageja poolt kohtule esitatud kaardirakenduse Google Maps teabe kohaselt võtab autosõit Heraklionist Thessalonikisse koos praamisõiduga aega umbes 15 tundi. Hageja leidis, et isegi kui arvestada, et praamile pääsemist tuleb ehk oodata ja juht teeb teel peatusi, ei saaks teekond ilmselt võtta eriti üle 20 tunni. Kohus leidis, et kolmepäevane teekond on liiga pikk aeg. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, kus ja miks viibis kaup ülejäänud kaks päeva. Kohus tuvastas paikvaatlusel, et paljud õlikanistrid on kahjustatud ning nende korke on eemaldatud. Kohus tuvastas ka paikvaatlusel, et vaidlusalune õli ja kahjustamata korgiga teise aastakäigu õli erinesid oluliselt nii lõhnalt kui värvuselt. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et hageja ei pidanud kauba vastuvõtmisel avastama, et õige, extra virgin oliiviõli oli asendatud teadmata päritoluga seemneõliga. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et õlikanistrid olid euroalustel kaetud tumeda kartongiga, mis oli omakorda kaetud kilega ja mingeid väliseid puudusi kaubal ei esinenud. Õlide erinevat rasvhappelist koostist pole võimalik kauba ülevaatamise käigus avastada. Kahjustamata pakendi puhul võib enamasti eeldada, et ka kaup pole kahjustatud. Kohus nõustus hagejaga, et kuna kile ja kartong, millesse kanistrid olid pakendatud, olid terved, ei pidanud hageja veose ülevaatamise kohustuse raames eemaldama tuhande õlikanistri ümbert kilet ja kartongi, vaatlema kanistreid ühekaupa, neid avama, sisu maitsma ega tellima sisu rasvhappelise koostise analüüse.

5(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 Kohus leidis, et kostja ei vabane vastutusest CMR art 17 p 2 alusel. Kohus märkis, et tegi kostjale 13. juuni 2018 korraldaval eelistungil ettepaneku täiendavalt tõendada, et kostja osutas vedamisel kõrgendatud hoolt. Kostja ei ole lisatõendeid kohtule esitanud. Kohus leidis eeltoodu põhjal, et kostja peab vedajana hüvitama hagejale kahju, mis tuleneb veose kaotsiminekust. Hageja kahjunõudest ei saanud kohtu hinnangul maha arvata extra virgin oliiviõli asemel kanistritesse villitud madalakvaliteedilise teadmata päritolu õli hinda. Hageja ei saa teadmata päritoluga madalakvaliteedilisest seemneõlist kasu, mida oleks võimalik kahjuhüvitisest maha arvata. Seega kuulus hageja nõue 23 500 eurot VÕS § 794 lg 1 alusel täielikult rahuldamisele. Maakohus leidis, et VÕS § 796 lg 1 ja § 794 alusel peab kostja lisaks VÕS kohaselt maksmisele kuuluvale hüvitisele hüvitama ka juba makstud veotasu 2232 eurot. Juhul kui veos on kahjustatud või kadunud, ei ole vedaja oma põhikohustust täitnud. Saatja või saaja ei ole saanud veolepingust oodatavat kasu, mistõttu ei pea ta täitma omapoolset veotasu ja muude kulude maksmise kohustust. Seega tuleb hageja nõue rahuldada ja hüvitada hagejale juba makstud veotasu. CMR art 27 p 1 järgi võib nõude esitaja nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist. Viivis (5% aastas) arvutatakse vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. Kostja viivise summadele ega perioodile sisulisi vastuväiteid esitanud ei olnud. Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldas hageja nõuded veose kaotsiminekust tingitud kahju 23 500 euro ja veotasu 2232 euro osas, kuulus rahuldamisele ka nõuded sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks (412 eurot 5 senti ja 39 eurot 14 senti). Samuti rahuldas maakohus TsMS §-le 367 tuginedes nõude viivise väljamõistmiseks alates 15. novembrist 2017 kuni nõude täitmiseni. Maakohus pidas põhjendatuks ka nõuet kahjuhüvitise saamiseks seoses kantud õigusteenuse kuludega 1105 eurot (käibemaksuta). Kohtupraktika järgi on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Maakohus märkis, et kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja kahjunõude suurusele, seega kostja nõustub nimetatud kohtueelsete toimingutega. Kostja on üksnes öelnud, et kuna hageja põhinõue rahuldamisele ei kuulu, siis ei kuulu hüvitamisele ka kaasnevate kulude hüvitamise nõue. Kuna kohus eelnevalt leidis, et hageja põhinõue on põhjendatud, siis peab kohus põhjendatuks ka hageja õigusabikulude nõuet. Maakohtu hinnangul tuli mõista kostjalt välja ka viivis nimetatud õigusabikuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Õlide analüüsi kulusid (91 eurot 67 senti) ei saanud maakohtu hinnangul hagiga nõuda. Maakohus leidis, et tegu on arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kuluga, mida ei saa TsMS § 138 lg-st 1, § 143 p-st 2 ja § 174 lg-st 11 tulenevalt nõuda hagiga, vaid nõue tuleb esitada menetluskulude kindlaksmääramisel. Maakohus viitas ka Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15 (p-le 47).

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

6(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 Apellatsioonkaebuse põhjendustes tugineb kostja kokkuvõtlikult järgmistele väidetele.

7(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta (sh täiendada) maakohtu otsuse põhjendusi. Otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täpsustades lahendi täidetavuse huvides resolutsiooni punkte 4 ja 5. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Lähtudes analoogia korras TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus selguse huvides kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja veose kaotsiminekust tekitatud kahju 23 500 eurot, veotasu 2232 eurot, muu varalise kahju 1105 eurot ja viivise ning jaotas menetluskulud.

Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes (p-s 14) õigesti märkinud, et tegemist on rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub CMR, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. Siseriikliku õigust (praegusel juhul Eesti õigust) saab veolepingule kohaldada osas, mida CMR ei reguleeri. Samas on kohus vastuolus märgituga tuginenud otsuse p-des 15, 16, 19 ja 20 vedaja vastutuse analüüsimisel ning hageja nõuete lahendamisel eelkõige võlaõigusseaduse sätetele. See ei ole kokkuvõttes viinud maakohut siiski ebaõigete lõppjäreldusteni, sest maakohtu

8(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 viidatud võlaõigusseaduse sätetes on vedaja vastutus reguleeritud sarnaselt CMR-iga. Maakohtu otsuse põhjendustes sisalduvad viited VÕS § 792 lg-le 1, § 776 lg-le 2, § 794 lg-le 1 ja § 796 lg-le 1 tuleb asendada vastavalt viidetega CMR art 17 p-le 1, art 9 p-le 2, art 23 p-le 1 ja art 23 p-le 4. Samuti tuleb maakohtu otsuse p-s 16 esitatud põhjenduskäigule lisada, et CMR art 9 p 1 järgi saatedokument on veolepingu tingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie.

Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et hageja kohtueelsed õigusabikulud olid tõendamata ja seepärast ei oleks maakohus tohtinud neid välja mõista. Kostja leiab, et on hagile vastu vaielnud tervikuna ning ta ei ole menetluses omaks võtnud, et hageja on vastavad kulutused kandnud või kohustatud neid kandma. Kolleegium peab kostja nimetatud väiteid iseenesest põhjendatuks. Asja materjalidest ei nähtu kostja omaksvõttu hagi aluseks olevate nimetatud asjaolude suhtes (TsMS § 231 lg 2).

Kolleegium märgib, et CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 13). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) artikli 3 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku leppinud. Kui pooled ei ole valinud lepingule kohaldatavat õigust, kohaldatakse Rooma I määruse art 5 lg 1 järgi kaubaveolepingu suhtes selle riigi õigust, kus on vedaja harilik viibimiskoht, tingimusel et veose vedamiseks vastuvõtmise või veose saajale üleandmise koht või kaubasaatja harilik viibimiskoht on samuti kõnealuses riigis. Kui need tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse selle riigi õigust, kus asub poolte kokkulepitud veose saajale üleandmise koht. Juriidiliste isiku hariliku viibimiskohana tuleb käsitleda isiku peakontori asukohta (Rooma I määruse art 19 lg 1). Käesolevas asjas ei ole pooled veolepingule kohaldatavas siseriiklikus õiguses kokku leppinud. Kostja kui vedaja harilikuks viibimiskohaks tuleb lugeda Eestit (Rooma I määruse art 19 lg 1)

9(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 ning poolte kokkulepitud veose saajale üleandmine koht oli samuti Eesti. Seetõttu tuleb Rooma I määruse art 5 lg 1 alusel kohaldada asjas Eesti siseriiklikku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei reguleeri veolepingut teisiti.

Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Kolleegium vastab järgnevalt ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele.

Eelmärgitut arvestades pidi kostja välja tooma ja tõendama asjaolud, mis andsid tema hinnangul aluse vedaja vastutuse välistamiseks CMR artikli 17 punkti 2 kohaldamiseks. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kostja pidi ise otsustama, milliste asjaoludele ta oma vastuväidetes tugineb ning milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul täiesti põhjendamatud kostja etteheited, nagu oleks maakohus pidanud kostjale selgitama, kuidas tulnuks kostjal tõendada enda väidetud kõrgendatud hoolsuse järgimist või milliste konkreetsete hoolsusmeetmete kasutamata jätmist kostjale ette heidetakse. Ringkonnakohus rõhutab et kostja on esitanud menetluses kauba (oliiviõli) kaotsimineku kohta üksnes erinevaid oletusi, selgitamata kohtule kauba kaotsimineku tegelikke asjaolusid. Selliste kostja vastuväidete osas oli maakohtul ka sisuliselt keeruline seisukohta võtta ning midagi täiendavalt kostjale selgitada, sh CMR artikli 17 punkti 2 kohaldamise aspektist. Professionaalsete vedajate (tegelike vedajate) kasutamist lepingu täitmisel ei saa iseenesest pidada kõrgendatud hoolsuse järgmiseks. Rahvusvahelise kaubaveo puhul võib pigem pidada tavapäraseks, et veo teostamine tellitakse professionaalsetelt vedajatelt.

10(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044

11(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-17044 lisab, et VÕS § 127 lg-te 1 ja 5 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, millistes kogustes õli on hageja käes tegelikult säilinud.

Nagu eelnevalt märgitud, tuleb lahendi täidetavuse huvides täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni. Otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (TsMS § 442 lg 5). Maakohus on otsuse resolutsiooni p-des 4 ja 5 märkinud alates 15. novembrist 2017 sissenõutavaks muutuva viivise määraks "5%". Maakohtu otsuse p-s 27 esitatud põhjendustest nähtuvalt on maakohus silmas pidanud CMR art 27 p 1 järgset viivisemäära 5% aastas. Vastavalt tuleb see kajastada ka lahendi resolutsioonis.

Menetluskulude jaotus

Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv

(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.