QULAMO OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Kalev Mägi hagi XX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. septembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
QULAMO OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Kalev Mägi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
11 004 eurot 39 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) QULAMO OÜ (registrikood 12516306, pankrotis) pankrotihaldur Kalev Mägi, lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaak Siim
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 27. septembri 2018. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud QULAMO OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Kalev Mägi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi
andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.QULAMO OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Kalev Mägi (hageja) esitas 22. jaanuaril 2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu QULAMO OÜ (pankrotis) kasuks võlgnevuse 11 004 euro 39 sendi väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 12. mai 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-2233 välja QULAMO OÜ (endise ärinimega Aviplus OÜ, võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati hageja. Võlgniku juhatuse liige oli 1. septembrist 2016 kuni
13.aprillini 2017 HH, edasi on võlgniku juhatuse liige olnud Filipiini Vabariigi kodanik EM.
3.8. mail 2015 sõlmisid võlgnik ja kostja laenulepingu (leping), mille kohaselt andis võlgnik kostjale laenu 12 000 eurot. Lepingu kohaselt oli laenu tagasimaksmise tähtaeg 7. mai 2016 ning intress 8% aastas. Kostja on võlgnikule tagastanud laenust 3000 eurot järgnevalt: 1) 5. juunil 2015 – 1000 eurot; 2) 1. juulil 2015 - 1000 eurot; 3) 2. oktoobril 2015 - 1000 eurot. Seega on tagastamata laenu jääk 9000 eurot, millele lisanduvad intressid ja viivis.
4.9. juunil 2017 esitas hageja võlgniku nimel kostjale nõudekirja eelnimetatud laenusumma tagastamiseks koos intresside ja viivisega. Vastuseks saatis kostja
13.oktoobril 2017 hagejale e-kirja, milles märkis, et laen on võlgnikule sularahas täielikult tagastatud raha üleandmisega võlgniku endisele juhatusele liikmele HH-le. Emailile lisati ka võlgniku kassa kviitung, mille kohaselt on kostja võlgniku juhatuse liikmele HH-le 10. novembril 2016 sularahas tasunud 10 400 eurot. Hageja leiab, et kõnealuse kviitungi puhul on tegu võltsinguga ning tegelikult ei ole kostja võlgnikule ülejäänud laenu jääki tagastanud. HH on andnud kostjale fiktiivse kviitungi, millega on soovitud tekitada õigusnäivust kostja võla väidetava tasumise kohta. Hageja palub kviitungiga tõendina mitte arvestada.
5.Kuivõrd võlgnik väljastas kostjale laenu 12 000 eurot intressiga 8% aastas tagastamistähtajaga 7. mai 2016 ning kostja on tagastanud sellest laenust 3000 eurot, on hagejal võlgniku pankrotihaldurina kostja vastu laenusuhtest tulenevalt põhinõue 9000 eurot, millele lisanduvad intressid 772 eurot 13 senti (8. maist 2015 – 7. maini 2016) ja viivis 1232 eurot 26 senti (8. maist 2016 – 22. jaanuarini 2018), s.o kokku 11 004 eurot 39 senti. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.
7.Kostja ei nõustu hageja väitega, et kostja ei ole võlgnikule laenu tagastanud ning et võlgniku seadusliku esindaja HH poolt kostjale antud kassa kviitung 10 400 euro vastuvõtmise kohta on võltsitud. Kassa kviitungi näol on tegemist kohustuse täitmise kviitungiga võlaõigusseaduse (VÕS) § 95 lg 1 mõttes, seega on laenujäägi tagasimaksmine koos intressiga võlgnikule tõendatud. Kostjal puudus igasugune võimalus tagada, et HH sularahas tagastatud laenusumma koos kõrvalkohustuse summaga võlgniku kassasse paneb või hiljem selle arvelt mõne võlausaldaja nõude rahuldab. Ka ei olnud kostja laenu tagastades teadlik sellest, kuidas oli korraldatud võlgniku raamatupidamine ja kas tal esines võlausaldajate ees täitmata kohustusi. Kostja on oma kohustused võlgniku ees täitnud ja hageja nõudel puudub alus. Maakohtu otsus
2(5)
8.Harju Maakohus jättis 27. septembri 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas kostja on võlgnikule laenujäägi 9000 eurot koos intressiga, kokku 10 400 eurot, tasunud ja kas võlgniku seadusliku esindaja HH antud kassa kviitung 10 400 euro kättesaamise kohta on kohustuse täitmise kviitungina kehtiv (VÕS § 95 lg 1), st kas nimetatud kviitung tõendab võlgnikule laenujäägi ja intressi maksmist.
10.Maakohus asus seisukohale, et kuigi võlgniku endise juhatuse liikme HH puhul on tegemist ilmselt üldiselt ebausaldusväärse ja valeväiteid esitava ning pettusele kalduva isikuga, puudub alus lugeda tema allkirjastatud ja 10. novembri 2016 kuupäevaga dateeritud võlgniku kassa kviitungit nr 20161011 summa 10 400 euro vastuvõtmise kohta kostjalt võlgniku kassasse ebausaldusväärseks tõendiks, millega ei saa kohus asja lahendamisel arvestada (TsMS § 238 lg 5). Kohus leidis, et kuigi kostja poolt 10 400 euro üleandmine võlgnikule ühe maksena sularahas ei ole eluliselt usutav ja see ilmselt ei riimu ülejäänud HH tegevust ja väiteid/seletusi iseloomustavate asjaoludega, millele hageja on osundanud, vastab tema poolt kostjale antud kassa kviitung VÕS § 95 lg 1 sätestatud võlgniku kohustuse täitmise kviitungi formaalsetele tunnustele, mille väljaandmise puhul võlausaldaja poolt tuleb eeldada võlgniku poolt oma kohustuse täitmist. Kohtul puudusid tõendid, et kostjal sellist summat sularahas ei olnud või ei saanud olla ning et võlgniku seadusliku esindaja ja kostja kohtumist sularaha üleandmiseks/vastuvõtmiseks ei toimunud või ei saanud toimuda. Seega leidis kohus, et kostja on piisavalt tõendanud, et ta on laenujäägi (9000 eurot) koos juurdearvestatud intressiga võlgnikule 10. novembril 2016 ära maksnud. Kohus nõustus kostjaga selles, et viimasel puudus pärast raha üleandmist võlgniku seaduslikule esindajale võimalus omapoolselt tagada, et võlgniku juhatuse liige HH nimetatud rahasumma tegelikult võlgniku raamatupidamises kassa sissetulekuna arvele võtab või selle arvel mingeid võlgniku kohustusi täidab. Apellatsioonkaebus
11.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.
12.Hageja hinnangul ei ole kostja enda seisukohta mitte ühegi tõendiga tõendanud. Maakohus jõudis vastuolulisele järeldusele, et kassa kviitung ei ole ebausaldusväärne tõend TsMS § 238 lg 5 mõttes, kuigi eelnevalt leidis, et HH puhul on tegemist ilmselt üldiselt ebausaldusväärse ja valeväiteid esitava ning pettusele kalduva isikuga ning et kostja poolt 10 400 euro üleandmine võlgnikule ühe maksena sularahas ei ole eluliselt usutav.
13.Esmalt märgib hageja, et kohus jättis lahendamata hagiavalduse p 2.2 märgitud taotluse TsMS § 277 lg 1 alusel kassa kviitungit selle võltsituse tõttu mitte arvestada. Kuivõrd asja lahendamine sõltub tervikuna kassa kviitungist, siis tegemist on olulise menetlusliku minetusega. Juhul, kui ringkonnakohus kassa kviitungi tõendina arvestamata jätab, on sellega kogu asi lahendatud – hagi tuleb rahuldada.
14.Teiseks on maakohtu järeldused ka sisu poolest vastuolulised. Kui kohtu hinnangul HH on ebausaldusväärne isik ja kostjal ei saanud 10 400 eurot olla, siis oli vastuoluline kassa kviitung usaldusväärseks tõendiks pidada ja selle alusel kostja poolt võlgnikule kohustuse täitmine tõendatuks lugeda.
15.Põhjendamatu on ka maakohtu seisukoht, et kuivõrd kassa kviitung vastab formaalsetele tunnustele, siis on tegemist täitmiskviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes. TsMS § 277 lg 1 alusel võib kohus arvestamata jätta mistahes tõendi. Ühtlasi maakohtu seisukohaga
3(5)
nõustumise korral tekiks olukord, kus võlgniku kohustused tuleks kohtumenetluses alati täidetuks lugeda isegi siis, kui seda tõendatakse ilmselgete võltsimistunnustega täitmiskviitungiga.
16.Kassa kviitungi puhul on tegemist intellektuaalse võltsinguga. Dokument on formaalselt autentne, kuid sisult fiktiivne ja ebaõige ning mille eesmärgiks on kolmandatele isikutele mulje jätmine kostja poolt võlgnikule laenujäägi ja intressi tasumisest.
17.Isegi kui kohtu hinnangul ei olnud põhjust jätta kassa kviitungit TsMS § 277 lg 1 alusel arvestamata, siis hageja on hagiavalduses esitanud põhjendused, miks selle kviitungi alusel ei ole täitmist tegelikult toimunud.
18.Lõpuks leidis maakohus asjaolude tõendatust „tagurpidi“ käsitledes, et puuduvad tõendid, et kostjal 10 400 eurot sularahas ei olnud või ei saanud olla ning et võlgniku seadusliku esindaja ja kostja kohtumist sularaha üleandmiseks/vastuvõtmiseks ei toimunud või ei saanud toimuda. Maakohus on läbi asjaolude mittetuvastamise justkui asjaolud tuvastatuks lugenud. Kuivõrd maakohus märkis, et kostjal 10 400 euro olemasolu ja selle üleandmist ei ole tõendatud, siis tuli need asjaolud ka selliselt tuvastada. Tegemist on kostja tõendamiskoormisse lasuvate asjaoludega. Vastustaja seisukoht
19.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja esile toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks. I
21.Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud võlgniku ja kostja vahel 8. mail 2015 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude maksmapandavuse eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja esitatud nõuet kostja vastu rahuldada. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.
22.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud täitmiskviitungit tuleb asja lahendamisel tõendina arvestada ning lugeda selle põhjal kostja kohustus pankrotivõlgniku ees täidetuks. Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise ja lähtus sellest, et VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ning TsMS § 230 lg-st 1 tulenevale tõendamiskoormise jaotusele on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Samuti leidis maakohus õigesti, et VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi ehk täitmiskviitungi. VÕS § 95 lg-s 1 nimetatud dokumendi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on oma kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei ole toimunud, läheb üle võlausaldajale.
23.Käesoleval juhul on kostja nõudnud võlausaldajalt kohustuse täitmise kohta kviitungit, mille ta ka hagejalt on saanud ning mis on hagiavalduse lisana kohtule esitatud. Täitmiskviitungil oleva hageja tollase juhatuse liikme HH allkirja õigsust ei ole hageja
4(5)
kahtluse alla seadnud. Niisiis on kostja tõendamiskohustus täitmiskviitungi näol juba hagi esitamisel täidetud ning hagejal lausus kohustus esitada tõendid selle kohta, et täitmist ei ole vaatamata täitmiskviitungi olemasolule tegelikult toimunud. Kolleegium on maakohtuga ühte meelt selles, et hageja ei ole omalt poolt tõendanud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kostjal ei olnud võimalust kohustust tegelikult täita või lükkaks muul viisil ümber täitmiskviitungi väljaandmisest järelduva kohustuse täitmise. Kohtul puuduvad tõendid, et kostjal 10 400 euro suurust summat sularahas ei olnud või ei saanud olla ning et poolte seaduslike esindajate kohtumist raha üleandmiseks/vastuvõtmiseks ei toimunud või ei saanud toimuda. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et kostja poolt kohustuse täitmise järel ei saanud kostja midagi parata sellesse, kas täitmise vastu võtnud juhatuse liige HH talle üle antud raha raamatupidamises kassa sissetulekuna arvele võttis või mitte või milleks raha edaspidi kasutati. Seepärast ei saa hageja esile toodud asjaoludega kostja poolset kohustuse täitmist kahtluse alla seada.
24.Eeltoodu põhjal tegi maakohus õige järelduse, et nõude esemeks olnud laenukohustus on kohase täitmise tõttu VÕS § 186 p 1 järgi lõppenud ja hagejal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt kohustuse veelkordset täitmist. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
25.Kuna esimese astme kohus on kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ja otsust nõutava põhjalikkusega motiveerinud, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise aluseks. II
26.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.