Erki Jõelaiu hagi Villy Peepsoni vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 193/2018/753
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. veebruari 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Villy Peepsoni apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Villy Peepson (isikukood XXX), lepinguline esindaja Maia Ploom Vastustaja (hageja): Erki Jõelaid (isikukood XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja vandeadvokaadi abi Karin Ploom
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. veebruari 2019 otsus muutmata.
Kohustada Villy Peepsonit tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Erki Jõelaiule viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Erki Jõelaid (hageja) esitas 1. novembril 2018 Tartu Maakohtule hagi Villy Peepsoni (kostja) vastu, milles palus tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 193/2018/763 lubamatuks ning jätta nimetatud täiteasja täitekulud kostja kanda. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Lisaks esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. Tartu Maakohus rahuldas 2. novembri 2018 määrusega hagi tagamise taotluse ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 193/2018/753 kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. augustil 2016 kompromissi tsiviilasjas nr 2-16-2844, mille kohus ka kinnitas. Kompromissi p 2.1 järgi kohustus hageja esitama Tartu Vallavalitsusele kostjale kuuluva XXX Vahi külas Tartu vallas asuva eramu osas vajalikud dokumendid kasutusloa saamiseks hiljemalt 20. detsembriks 2016. Kompromissi p 2.3 järgi juhul, kui hageja seda kohustust ei täida, tasub ta kostjale 5000 eurot. Kuigi hageja täitis tähtaegselt kompromissi p-s 2.1 ettenähtud kohustuse, esitas kostja 24. septembril 2018 täitmisavalduse, milles nõudis 5000 euro tasumist. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et saunakatla hankis kostja ise. Seetõttu ei olnud hagejal kompromissi täites võimalik saunakatla dokumentatsiooni esitada. Korstna kõrguse teema ei ole praeguse vaidluse küsimus.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väitel on ta esitanud vallale kõik kasutusloa saamiseks vajalikud dokumendid, samas ei ole vald kostja elamule kasutusluba väljastanud. Ehitusregistri väljatrükile märgitud ehitusspetsialist E. Nõmme allkirjastatud selgitusest nähtub, et korsten tuleb laduda kõrgemaks. Ehitamine on hageja kohustuseks. Kasutusloa saamiseks on korsten kõrgemaks ehitamata ja katla dokumendid vallale esitamata. Seega on hagejalt leppetrahvi nõudmine põhjendatud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 21. veebruari 2019 otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 193/2018/753 lubamatuks. Maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude jätta nimetatud täiteasja täitekulud kostja kanda. Maakohus tühistas hagi tagamise. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2540 eurot ning kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlus selles, mis oli hageja kompromissist tuleneva kohustuse sisuks, kas hageja on kohustuse nõuetekohaselt täitnud ja kas kostjal on õigus leppetrahvile. Maakohus märkis, et kostja on menetluse kestel muutnud oma seisukohta, milles seisneb tema nõude aluseks olev kokkuleppe rikkumine. Vastuses hagile leidis kostja, et kasutusloa saamiseks on korsten kõrgemaks ehitamata ja katla dokumendid vallale esitamata. Kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et katla dokumentide esitamine ei ole nõude aluseks, ta loobub sellest nõudest. Lõplikes seisukohtades asus kostja seisukohale, et ka Päästeameti luba on kasutusloa saamiseks vajalik dokument, mida hageja pidi vallale esitama ja järelikult oli hageja kohustus probleem lahendada, s.o Päästeameti ettekirjutus täita. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg 2 ja § 5 lg 1 alusel kaalus maakohus hagi põhjendatust kostja esitatud korstnaga seotud vastuväite pinnalt. Maakohus nõustus pooltega selles, et kompromissi p-st 2.1 ei tulene, milliseid konkreetseid dokumente pidi hageja vallavalitsusele esitama. Hageja kohustuste täitmise hindamisel tuleb lähtuda kasutusloa taotlust menetleva Tartu Vallavalitsuse 28. detsembri 2016 kirjast, mis loetleb vallavalitsusele esitatud dokumendid ja milles on märgitud, et esitamata on saunas paikneva katla võimsust ja nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid. Kuna kostja loobus katla kohta dokumentide esitamise nõudest ning hageja kinnitusel ei olekski ta saanud neid dokumente esitada (katla lasi kostja ise valmistada), kinnitab vallavalitsuse kiri, et hageja on vähemalt dokumentide formaalse üleandmise kohustuse sellega täitnud. Maakohus viitas VÕS § 641 lg-le 1. Lepingutingimustele mittevastavus võib ilmneda ka selles, et töövõtulepingu alusel valminud ehitisele ei anta sellele esinevate puuduste tõttu kasutusluba (nt ei vasta ehitis projektile), kui pooled on sellises tingimuses kokku leppinud. Poolte vaidlus hageja teostatud tööde vastavusest kokkuleppele on lahendatud juba tsiviilasja nr 2-16-2844 menetluses. Kuigi viidatud tsiviilasjas arutasid pooled kohtuistungil ehitisel esinevate võimalike puuduste tuvastamist ja kõrvaldamist, ei osutanud nad kompromissis ei konkreetselt ega üldsõnaliselt kõrvaldamist vajavatele puudustele. Kompromissi p 2.1 sõnastusest ei saa järeldada, et sellega oleks hagejale pandud ühtlasi kohustus enne dokumentide esitamist või hiljem, kasutusloa taotluse menetluse käigus kasutusloa andmist takistavate puuduste ilmnemisel teha ehitise juures täiendavaid töid. Kompromissis kasutatud väljend „vajalikud dokumendid kasutusloa saamiseks“ ei tähenda, et hageja kohustus dokumente esitades tagama kasutusloa saamise tema poolt teostatud tööde ja esitatud dokumentide osas. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole hagejalt nõudnud teiste Päästeameti poolt märkustena esitatud tööde teostamist, vaid on ise need kõrvaldanud. Maakohus nõustus hagejaga selles, et jääb ebaselgeks, milliseid dokumente hageja oleks pidanud korstna nõuetekohasuse kohta täiendavalt esitama. Päästeasutus on kooskõlastavaks asutuseks ehitusseaduse (EhS) § 54 lg 6 p 1 tähenduses. Päästeamet ei vii kasutusloa menetlustes ise läbi haldusmenetlust, vaid annab oma heakskiidu või keeldub selle andmisest omavalitsuse läbiviidavas menetluses. Kuna päästeasutus saab osaleda kasutusloa menetluses ainult siis, kui
omavalitsuses on selle algatanud, ei saanud hageja enne kasutusloa menetluse algatamist, s.o enne või samaaegselt dokumentide vallavalitsusele esitamisega taotleda päästeameti kooskõlastust. Eelneva tõttu asus maakohus seisukohale, et hageja on täitnud 10. augusti 2016 kohtumäärusega kinnitatud kompromissi p-st 2.1 tuleneva kohustuse. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on seega põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohus märkis täiendavalt, et nõude esitamine peaaegu kaks aastat pärast nõudeõiguse võimaliku tekkimise aega, leppetrahvi kasutamisest hageja teavitamata jätmine ning võrreldes väidetava rikkumise väikest tähtsust arvestades ebaproportsionaalselt suure leppetrahvi nõude esitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa üldjuhul täitekulude küsimust lahendada. Maakohus jättis hageja vastava nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt leidis maakohus, et hageja pidi esitama dokumendid, kuid tema kohustuseks ei olnud tulemus – see, kas kasutusluba elamule saadakse või mitte. Maakohtu arvates ei ole väljendil „vajalikud dokumendid kasutusloa saamiseks“ tähendust. Tegevus ja tagajärg ei peakski olema seotud. See seisukoht on vastuolus hageja enda poolt väljendatuga enne kompromissi sõlmimist. Kompromissi kinnitavas määruses on märgitud dokumendid, mida oli vallale esitanud kostja. Hageja pidi vallale esitama vajalikud dokumendid kasutusloa saamiseks. Sellest sõnastusest saab järeldada, et hageja pidi vallale esitama kõik muud vajalikud dokumendid kasutusloa saamiseks.
11.detsembri 2018 kohtuistungil kinnitas hageja, et tema tegevuse eesmärk pidi kokkuleppe kohaselt olema kasutusloa saamine kostja elamule. Kostja leiab, et hageja kohustus oli anda üle dokumendid, mille esitamisega oleks tagatud kasutusloa saamine, s.o vajadusel likvideerida ehitusel ilmnenud puudused. Päästeameti luba on kasutusloa saamiseks vajalik dokument, mida hageja pidi vallale esitama. Tartu Vallavalitsuse 28. detsembri 2016 kirjast nähtub, et vallavalitsusele on esitatud laotud korstna nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid. Need dokumendid esitas hageja. Järelikult kinnitas hageja korstna vastavust projektile, mis Päästeameti kontrolli käigus osutus valeks. Seega esitas hagejale vallale valed andmed. Kostjale jääb arusaamatuks, miks maakohus lähtus üksnes nimetatud kirjast, mis on väljastatud pärast kompromissi sõlmimist ja ka pärast dokumentide esitamise tähtaega. Kostja esitas kohtule mitmeid teisi valla kirju. Kostja märgib, et kasutusloa menetlus oli ammu algatatud. See nähtub kostja esitatud Tartu valla ehitusspetsialisti E. Nõmme allkirjastatud ehitusregistri väljatrükist, samuti Tartu Vallavalitsuse
28.detsembri 2016 kirjast. Maakohus süüdistab kostjat selles, et viimane soovib jõustunud lahendi täitmist. Vaidlustatud otsusest tuleb välja, et kui kostja juba tegi tsiviilasjas nr 2-16-2844 hagejale suuri järeleandmisi, peaks ta ka praeguses asjas oma nõudmisest loobuma, vaatamata sellele, et tema elamul ei ole juba üle kahe aasta kokkulepitud tähtaja saabumisest kasutusluba. Arvustades leppetrahvi nõude suurust, rikkus kohus oma diskretsioonipiire. Kostja arvates karistas maakohus kostjat selle eest, et kostja ei nõustunud kohtu pakutud kompromissiga. Kompromissi sõlmimine ei ole aga kostja kohustus.
Vaidlustatud otsus on ka vastuoluline. Maakohus märkis, et hageja justkui ei olekski pidanud vormistama kõiki kasutusloa saamiseks vajalikke dokumente, kasutusloa saamine justkui ei olekski kokkulepitud hageja tegevuse eesmärk. Samas süüdistas kohus kostjat selles, et viimane ei olnud väiksema leppetrahviga nõus.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
21.veebruari 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Tartu Maakohtu 10. augusti 2016 määrusega kinnitatud kompromissi kohaselt kohustus hageja esitama Tartu Vallavalitsusele kostjale kuuluva eramu, XXX Vahi küla Tartu vald, vajalikud dokumendid kasutusloa saamiseks hiljemalt 20. detsembriks 2016 (kompromissi p 2.1.). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kohustuse esitada vajalikud dokumendid kasutusloa saamiseks sisustamisel tuleb lähtuda kasutusloa taotlust menetleva Tartu Vallavalitsuse 28.12.2016 kirjast nr 7-2/184-1 (tl 14), mis loetleb vallavalitsusele esitatud dokumendid ja milles on märgitud, et esitamata on saunas paikneva katla võimsust ja nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja loobunud hagejalt katla kohta dokumentide esitamise nõudest ning hageja kinnitusel ei olekski ta saanud nimetatud dokumente esitada, kuivõrd katla lasi kostja ise valmistada. Kuna saunas paikneva katla võimsust ja nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid pidi esitama vallavalitsusele kostja ise, siis lähtudes Tartu Vallavalitsuse 28.12.2016 kirjast nr 7-2/184-1 saab asuda seisukohale, et hageja oli täitnud kompromissis kokkulepitud kohustuse esitada eramule kasutusloa saamiseks vajalikud dokumendid Tartu Vallavalitsusele hiljemalt 20. detsembriks 2016.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kasutusloa menetluses Päästeameti poolt kooskõlastamisel esitatud märkus korstna kõrguse kohta (kõrgus ei vasta tuleohutusnõuetele ja projektile), on käsitletav töövõtulepingu alusel tehtud töö lepingutingimustele mittevastavusena. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et kompromissi p-i 2.1. sõnastusest ei saa järeldada, et hageja võttis kohustuse kas enne dokumentide esitamist vallavalitsusele või hiljem kasutusloa taotluse menetluse käigus kasutusloa andmist takistavate puuduste ilmnemisel teha eramu juures täiendavaid töid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p 15) ning ei korda neid.
9.Maakohus on asunud seisukohale, et lisaks sellele, et hageja ei ole kompromissi kinnitamisest tulenevat kohustust rikkunud, on kostja poolt leppetrahvi nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega (maakohtu otsuse p 16). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ning märgib järgmist. Maakohtu poolt tuvastatu annab ringkonnakohtu arvates alust muuhulgas kohaldada VÕS § 159 lg-t 2.
VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Antud juhul oli kompromissi kohaselt hageja kohustuseks esitada Tartu Vallavalitsusele eramu kasutusloa saamiseks vajalikud dokumendid hiljemalt 20. detsembriks 2016 ning juhul, kui ta vajalikke dokumente tähtajaks vallavalitsusele üle ei anna, siis pidi ta tasuma kostjale 5000 eurot. Kostja väitel teatas vald 06.01.2017, et korstna kõrgus ei vasta tuleohutusnõuetele ja ei ole õige kõrgusega (vt 11.12.2018 kohtuistungi protokoll tl 56-57). Seega sai kostja teada hageja väidetavast kohustuse rikkumisest ja õigusest nõuda leppetrahvi jaanuaris 2017, kuid kostja ei ole esitanud hagejale teadet leppetrahvi maksmise nõude esitamise kohta, vaid esitas kohtutäiturile täitmisavalduse ja kohtutäitur alustas 24.09.2018 täitemenetluse. Lähtudes eeltoodust on ringkonnakohtu arvates kostja kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi, sest ta ei ole mõistliku aja jooksul pärast kohustuse väidetava rikkumise avastamist teatanud hagejale, et ta nõuab leppetrahvi. Iseenesest leppetrahvi nõude esitamise ajaks ei olnud nõue aegunud, kuid kostja ei olnud eelnevalt teatanud hagejale mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudest.
10.Kostja väite kohaselt rikkus maakohus diskretsiooni piire, märkides, et leppetrahvi nõue on ebaproportsionaalselt suur. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas muuhulgas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Antud juhul on maakohus vastavalt seaduses märgitule tuvastatud asjaoludest ja esitatud tõenditest järeldanud, et arvestades leppetrahvinõude esitamist peaaegu kaks aastat pärast leppetrahvi nõudeõiguse võimalikku tekkimist, leppetrahvi kasutamisest hageja teavitamata jätmist ning väidetava kohustuse rikkumise vähest tähtsust ja leppetrahvi nõude ebaproportsionaalset suurust võrreldes väidetava kohustuse rikkumisega, ei ole leppetrahvi nõudmine kooskõlas hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole sellisele järeldusele jõudmisel rikkunud diskretsiooni piire ning kostja vastupidine väide on alusetu.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on esitanud taotluse välja mõista kostjalt menetluskulud ringkonnakohtus 455 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi 2 tunni 55 minuti ulatuses tunnihinnaga 130 eurot, kokku summas 455 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud summas 455 eurot on vajalikud ja põhjendatud ning tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada järgmist. Praeguses asjas on apellatsioonkaebuse hinnaks 3500 eurot, millelt riigilõivuseaduse § 59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tuli tasuda riigilõivu 300 eurot. Kostja on tasunud riigilõivuna 400 eurot. Enam tasutud osas riigilõivu tagastamiseks tuleb kostjal esitada vastavasisuline avaldus (TsMS § 150 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.