MM hagi VV ja EE vastu kinnisasja omandi kaitse, kahju hüvitamise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 14.12.2018.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VV ja EE apellatsioonkaebused
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Hind 1: VV vastu 3721 eurot Hind 2: EE vastu 3721 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): MM (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld Kolmas isik hageja poolel: SS XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja MM
(isikukood
Kostja I (apellatsioonimenetluses apellant): VV (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Urmas Arumäe Kostja II (apellatsioonimenetluses apellant): EE (isikukood
Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.
3.VV ja EE apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
4.Jätta läbi vaatamata hageja poolt 30.04.2019.a Tallinna Ringkonnakohtule esitatud esialgse õiguskaitse abinõude tühistamise taotlus.
1(8)
Tsiviilasi nr 2-18-2036
Edasikaebamise kord Otsuse peale (välja arvatud resolutsiooni p-i 4 peale) võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas Pärnu Maakohtusse hagi, milles nõudis kostjatelt Saare maakonnas, Saaremaa vallas, Kudjape alevikus, XXX kinnisasja (edaspidi kinnisasi) valduse üleandmist ja kahju hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt oli hageja surnud isiku QQ testamendijärgne pärija. Hageja oli QQ poeg tema teisest abielust SS-ga. Kostja I oli QQ poeg tema esimesest abielust ning kostja II kostja I abikaasa. Kinnisasi oli QQ ja SSi ühisomandis. QQ eluajal asusid kostjad QQ nõusolekul kinnisasjal asuvasse majja elama. QQ pärandas 11.05.2016.a testamendiga oma vara hagejale. Sellest ajast alates kuulus kinnisasi hagejale ning SS-le. 17.11.2017.a esitasid SS ja hageja kostjatele kinnisasja ja sellel asuva eluruumi tähtajatu tasuta kasutamise suulise lepingu ülesütlemisavalduse ja palusid kinnisasja hiljemalt 17.01.2018.a vabastada. Kostjad kinnisasja ei vabastanud. 29.01.2018.a kanti SS ja hageja kinnistusraamatusse kinnisasja omanikena. Hageja väitis, et kostjad peavad kinnisasja vabastama. Kinnisasja eelmise omaniku, QQ, luba kinnisasjal elamiseks tuli hageja hinnangul käsitleda suulise tasuta varakasutamise lepinguna. Sellest tulenevalt võis hageja nõuda tasuta kasutusse antud eseme valduse üleandmist ja kostjate väljakolimist. VÕS § 389 kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 393 lg 3 kohaselt kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Vastavalt VÕS § 195 lõikele 3 võib kestvuslepingu, mis on sõlmitud tähtajatult, kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). VÕS § 393 lg 1 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Hageja ja SS esitasid 17.11.2017.a. kostjatele eluruumi tähtajatu tasuta kasutamise suulise lepingu ülesütlemisavalduse ja palusid kinnisasja hiljemalt 17.01.2018.a. vabastada. Kostjad, rikkudes VÕS § 393 lg-s 1 sätestatud eseme tagastamise kohustust, kinnisasja ei tagastanud. Lisaks eeltoodule leidis hageja, et temal on kostjate vastu nõue AÕS § 80 alusel. Hageja väitis hagiavalduses veel, et temal on kostjate vastu kahju hüvitamise nõue. Kostjad, elades kinnisasjal, tarbisid kommunaalteenuseid: elektrit ja vee- ning kanalisatsiooniteenust ühisveevärgi kaudu. Hageja, pärides QQ õigused ja kohustused, tasus kinnisasjal tarbitud kommunaalteenuste eest kokku 204,61 eurot. Seega leidis hageja, et temale tekkis kahju, mis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. Nimetatud kahjult nõudis hageja viivist 8% aastas VÕS § 113 lg 1 alusel alates hagi kohtusse esitamisest kuni nõude täitmiseni. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2(8)
Tsiviilasi nr 2-18-2036
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad väitsid, et nad elavad kinnisasjal suulise üürilepingu alusel. Kostjal I ja QQ-l oli 2011.a kokkulepe, et kostja I remondib teise ja kolmanda korruse ruumid ning tasub igakuiselt suvekuudel 50 eurot ja talvekuudel 100 eurot kommunaalkulusid. Selle eest lubas QQ kostja I perel üürida kinnisasja tähtajatult. Kostja I pidas sellest kokkuleppest kinni ning remontis kapitaalselt teise ja kolmanda korruse ruumid ja maksis vastavalt kokkuleppele kommunaalkulud. VÕS § 312 lg 1 kohaselt võib kinnisasja, elu- või äriruumi, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul kumbki lepingupool tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Hageja ei saanud tasuta kasutamise lepingut üles öelda, kuna hageja ei olnud lepingu teine pool. Hageja ütles selle väidetavalt üles 17.11.2017.a. Hageja kanti kinnistusregistrisse aga alles 29.01.2018.a. Kokkulepe, mille kohaselt lubas kostja I kinnisasjalt välja kolida 2017.a maikuus, oli hagejalt välja nõutud valega. Kahjuhüvitise nõude osas väitsid kostjad, et ühtegi arvet neile esitatud ei ole. 15.02.2018.a esitasid kostjad menetlusdokumendi, mille pealkiri oli „Vastuhagiavaldus“, mida nad täiendasid 21.02.2018.a. Nimetatud dokumendis esitasid kostjad hagi tagamise taotluse, paludes kohtult luba elada kostjal I ja kostjal II kinnisasjal ning kohustada hagejat viivitamatult taastama elektrivool ja võimaldada veeühendus. Samas vaidlustasid kostjad kinnisasja üürileandjapoolse ülesütlemise, elektri ja vee hoiatamata väljalülitamise ning taotlesid eluruumi üürilepingu pikendamist kuni 05.02.2021.a. VÕS § 291 lg 1 kohaselt kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist, või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusesse andmist, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. VÕS § 326 lg 1 kohaselt võib eluruumi üürnik üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise vaidlustada üürikomisjonis või kohtus, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjate hinnangul oli ülesütlemine hea usu põhimõtte vastane. Tulenevalt VÕS § 326 lg-st 2 soovisid kostjad üürilepingu pikendamist kolme aasta võrra. 19.09.2018.a esitas kostja I menetlusdokumendi pealkirjaga „Kostja vastus hagiavaldusele ja taotlus“. Nimetatud dokumendis palus kostja I tuvastada QQ 11.05.2016.a testamendi tühisuse, viies läbi isiku postuumne kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Kostja I väitis, et viimased kaks aastat oli QQ dementne ning ei olnud testamenti tehes teo- ja/või otsusevõimeline. Samuti palus kostja I tuvastada ehitustehnilise ekspertiisi abil kinnisasjale tehtud remonttööde ja vastavate investeeringute maht ja suurus. Lisaks palus kostja I kohtul välja mõista hagejalt alusetu rikastumise sätete alusel ehitustehnilise ekspertiisiga tuvastatud investeeringuteks kulunud rahasumma, juhul kui kohus leiab, et testament on kehtiv, kompromissi ei sünni, ja kostja I koos oma perega peab kinnisasjalt lahkuma. Kostja I väitis veel, et käesoleval juhul ei saa kindlalt väita, kas tegemist oli vara tasuta kasutamise lepinguga või muu lepinguliigiga. Seetõttu polnud asjakohased hageja viited VÕS §-le 389 ning §-le 393. Samuti ei saanud hageja olla kindel ja kohtule väita, et tegemist oli tähtajatu lepinguga ning teha ilmkindlat viidet VÕS § 195 lg-le 3. Ühtlasi leidis kostja I, et ennatlik on tugineda VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1 ning TsMS § 445 lg-le 1. Seejärel leidis kostja I, et pole üheselt selge, et hagejad on täieõiguslikud kinnisasja omanikud, mistõttu on enneaegne väita, et kostjad on tarbinud kommunaalteenuseid, mille eest nad hagejale ei tasunud. Pole selge, millisel alusel hageja kahju- ja viivisenõude esitada saab. Kostja I viitas ka VÕS § 291 lg-le 1, mille kohaselt kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Kostja I,
3(8)
Tsiviilasi nr 2-18-2036 panustades QQ kinnisasja selle remontimisega, ajas oma asja VÕS § 1026 mõttes. Kostja I väitis, et temal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1042 alusel. Maakohus tegi 31.10.2018.a määruse, millega eraldas kostja I vastuhagi testamendi tühisuse tuvastamise nõudes ja remonttööde mahu ja maksumuse kindlakstegemises eraldi menetlusse. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi 14.12.2018.a otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjate valdusest välja kinnisasja ja kohustas selle üle andma hagejale ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Samuti mõistis kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 204,61 eurot. Kohus leidis, et kostjad ei elanud kinnisasjal mitte üürilepingu vaid vara tasuta kasutamise lepingu alusel. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kostjate väitel maksid nad üüri enda kasutuses olnud eluruumide remondiga ja QQ-le igakuiselt raha tasumisega. Ühtegi sellekohast tõendit aga ei esitatud. Kohus tuvastas, et QQ konto väljavõtted ajavahemikust 01.01.2016.a kuni 03.01.2018.a üüritasu laekumisi kajastanud. Sellest järeldas maakohus, et poolte vahel ei olnud sõlmitud üürileping vaid tähtajatu eluruumide tasuta kasutamise leping. VÕS § 393 lg 3 kohaselt kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. 17.11.2017.a esitas hageja eluruumi tähtajatu kasutamise lepingu ülesütlemisavalduse, milles palus kinnisasi vabastada hiljemalt 17.01.2018.a. Kohus leidis, et hagejal oli õigus leping üles öelda. Isegi kui eelnimetatud ülesütlemisavaldus ei jõudnud kostjateni, teavitas hageja 08.02.2018.a esitatud hagiavaldusega kostjaid oma tahtest mitte jätkata tasuta kasutamise lepinguga ja soovist saada talle kuuluvad eluruumid enda valdusesse. Tulenevalt AÕS § 68 lg-st 1 ja §-st 80 oli hagejal õigus nõuda temale kuuluva kinnisasja vabastamist. Maakohus rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude. Maakohus selgitas, et kommunaalteenuste lepingud sõlmiti kinnisasja omaniku poolt, kes oli kohustatud tasuma teenusega seotud arveid. Kuna neid teenuseid kasutasid ainult kostjad, tekitasid nad hagejale arvete mittemaksmisega kahju VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 3, § 136 lg 1 ja § 137 lg 1 alusel. Asjaolu, et kostjate tütar, HH, ka mingeid kommunaalteenustega seotud arveid tasus, ei välista hageja kahju hüvitamise nõuet kostjate vastu. Maakohus leidis, et kahjusummalt 204,61 eurot tuleb kostjatel tasuda viivist 8% aastas VÕS § 113 lg 1 alusel alates hagi esitamisest (08.02.2018.a) kuni nõude kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse täielikult. Kostjad väidavad, et vaidlus toimus menetluses, millest kostjad osa võtta ei saanud. Maakohus rikkus lisaks kostja II ärakuulamisõigust, poolte võrdõiguslikkuse põhimõtet, õigust esitada tõendeid (TsMS § 236) ning osaleda tõendite uurimises (TsMS § 243 lg 3). Samuti rikkus maakohus sätteid, mis annavad õiguse esitada seisukohti ja vastuväiteid. 22.11.2018.a istungil arutati tsiviilasja. Nimetatud istungi protokolli kohaselt ei osalenud istungil kostja II. Teda ei esindanud keegi. Kostjat II kohus istungile ei kutsunud. Eeltoodust tulenevalt rikkus kohus kostja II ärakuulamisõigust, mistõttu tuleb otsus täielikult tühistada. Kohtuistungil esindas hageja kolmandat isikut. Hageja ja kolmanda isiku esindusseos on kostjate hinnangul kummaline, kuna kolmanda isiku ja hageja huvid võivad olla vastuolus. Kostjad leiavad, et
4(8)
Tsiviilasi nr 2-18-2036 nemad on ebavõrdsesse seisu jäetud muu hulgas seetõttu, et kostja I vastuargumendid, mille kostja I esitas vastuhagis, eraldas maakohus eraldi menetlusse. Vastuhagi teise menetlusse eraldamise tõttu jäid kostja I seisukohad tähelepanuta ning kostjad üllatuslikult ilma hagi tagamisest. Kostjad väidavad, et kohus ei analüüsinud ega selgitanud välja, mis liiki leping oli kostjate ja QQ vahel. Kohus võttis oma otsustuse aluseks hageja paljasõnalised väited ja pidas neid tõenäolisteks. Kohus ei nõudnud hagejalt tasuta kasutamise lepingu tõendamist. Samal ajal võttis kohus kostjatelt võimaluse tõendada üürilepingu olemasolu, eraldades sellega seotud vastuhagi teise menetlusse. Kostjate hinnangul oli poolte vahel sõlmitud suuline üürileping. Maakohtu otsuses jäi veel selgusetuks, mis lõpetas lepingu, kas hageja ülesütlemisavaldus või hagi esitamine. Kostjad ei nõustu maakohtuga ka selles, et kostjatel on olnud piisavalt aega endale uue eluruumi leidmiseks. Hageja seisukoht apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitab vastuväite apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise osas. Hageja leiab, et maakohus vabastas ebaõigesti kostjad apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest. Hageja hinnangul ei olnud menetlusabi andmise eeldused täidetud. Hageja leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ebaõige ja eksitav on kostjate väide, et menetlus toimus kirjalikus menetluses, millest kostjatel ei olnud võimalus osa võtta. Maakohus ei rikkunud kostja II õigust olla ära kuulatud. Kostja I ja kostja II elavad koos ning kostja I oli teadlik kohtuistungist. Tema vahendusel pidi ka kostja II olema teadlik kohtuistungi ajast. Lisaks väljastas maakohus kostjale II hagimaterjalid ja 13.02.2018.a esitati ka vastus hagile. Pooltele oli tagatud võimalus esitada kirjalikult asjaolusid ja tõendeid. Sellest tulenevalt ei ole alust maakohtu otsust tühistada. Kolmanda isiku, hageja ema, ning hageja esindussuhe ei ole kummaline. Kostjale I ei saanud tulla üllatusena see, et kohus 22.11.2018.a istungil tema vastuhagi ei arutanud. Juba 09.10.2018.a eelistungil arutati vastuhagi eraldi menetlusse eraldamise võimalust. 25.10.2018.a esitas hageja taotluse hageja nõuded ja kostja I vastunõuded iseseisvasse menetlusse viimiseks ning kostjatele ei saanud tulla üllatusena, et kohus selle taotluse kirjalikus eelmenetluses läbi vaatas. Hageja on kinnisasja omanik. Kostja I testamendi kehtivuse kahtluse alla seadmine ebaselgetel alustel ja väiteid kinnitavate tõendite nimetamiseta, ei mõjuta kehtivat faktilist olukorda. Hagejal on kinnisasja omanikuna õigus nõuda, et kinnisasja õigusliku aluseta kasutavad isikud selle vabastavad ja valduse omanikule üle annavad. Kostja I poolt praeguses asjas vastuhagi vormis nõuete esitamine kannab silmanähtavalt eesmärki võõrast kinnisasja mitte vabastada või siis vähemalt lükata väljatõstmist nii kaugele kui võimalik. Sama eesmärki kannab järjekindel puudustega menetlusdokumentide esitamine. Kostja I kasutab oma menetlusõigusi pahauskselt, mida kohus ei või lubada (TsMS § 200 lg 2). Kostjad ei ole välja toonud, milles seisnes maakohtupoolne materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Maakohus tuvastas, et kostja I ja QQ vahel oli tähtajatu eluruumide tasuta kasutamise leping. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid üürisuhte olemasolu, sh ei esitanud kostjad ühtegi tõendit üüri tasumisest. Hageja hinnangul kuritarvitasid kostjad oma õigusi. Kostjad kasutavad võõrast kinnisasja, kuid ei täida nõuetekohaselt kohustust tasuda tarbitud kommunaalteenuste eest. Kostjad ei esita õigeaegselt veenäite ega tasu esitatud arveid tähtaegselt. Ringkonnakohtu seisukoht
5(8)
Tsiviilasi nr 2-18-2036
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest olenemata tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
7.Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuses esitatud etteheitega maakohtule, et maakohus rikkus kostja, EE osas õigusliku ärakuulamise põhimõtet ning maakohus ei taganud EE osas õigust olla enda kohtuasja arutamise juures. Kostja EE ei viibinud ega olnud kutsutud 22.11.2018.a toimunud kohtuistungile. 09.10.2018.a kohtuistungist osavõtnutelt võeti allkiri järgmise istungi ajast teavitamise kohta (t II kd lk 62) ning kohtukutseid menetlusosalistele ei saadetud. 09.10.2018.a kohtuistungil aga EE ei osalenud ning talle peale kohtuistungi toimumist kohtukutset ka ei saadetud. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtuistungile tuleb kutsuda kõik menetlusosalised, sh kõik kostjad. Nendele menetlusosalistele, kes kohtuistungil ei viibi ja kellelt ei võeta allkirja järgmise istungi ajast teavitamise suhtes, tuleb saata kohtukutse ning kohtukutse tuleb menetlusosalisele kätte toimetada. Kohtuistungi alguses tuleb kohtul kontrollida, kas kõik menetlusosalised osalevad kohtuistungil ning juhul kui see nii ei ole, kas kõikidele menetlusosalistele on kohtukutse seaduses sätestatud nõuetele vastavalt kätte toimetatud. Käesolevas tsiviilasjas ei ole maakohus neid nõudeid järginud. Tegemist on oluliste menetlusnormide rikkumisega, mis toob TsMS § 656 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kaasa vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamise apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata.
8.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kostjale II ei olnud vaja eraldi kohtukutset kätte toimetada, sest kohtukutse saadeti kostja I esindajale ja kostja I ning kostja II on koos elavad abikaasad. Kostja I ega kostja I esindaja kostjat II ei esinda. Kostja II osaleb käesolevas kohtumenetluses iseseisvalt. Seadusest tuleb ühene nõue, et kõik menetlusosalised peavad olema kutsutud kohtuistungile kohtukutse kättetoimetamise teel. See, et kostja II pidi eelduslikult istungi toimumisest teadma seetõttu, et kostja II abikaasa esindaja istungi toimumisest teadis, ei asenda inimese kohtukutse kättetoimetamise teel kohtuistungile kutsumise kohustuse täitmist. Õigus olla oma kohtuasja arutamise juures ja õigus olla kohtu poolt ärakuulatud on konstitutsioonilised põhiõigused, mille tagamise kohustus on kohtu ülesanne.
9.Käesolevas tsiviilasjas tehtud kohtuotsus tuleb tühistada nii kostja I kui ka kostja II osas. Nii hageja kui ka kostjate väidetest nähtub, et menetlusosalised tuginevad sellele, et hageja ja kostjate vahel on üks kasutusleping. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas tegemist on üürilepinguga või tasuta kasutamise lepinguga, aga mitte selle üle, et kostjal I ja kostjal II võiksid olla hagejaga eraldi kasutuslepingud. Sellest tulenevalt ei saa käesolevat tsiviilasja lahendada kostja I ja kostja II osas eraldi.
10.Maakohus rikkus käesolevat tsiviilasja menetledes olulisel määral selgitamiskohustust ja asjaolude osas selguse loomise kohustust. Käesoleval juhul esitas hageja kostjate suhtes kinnisasja vabastamisele ja kahju hüvitamisele suunatud hagi. Hageja tugines sellele, et hageja ja kostjate vahel oli üks eluruumi tasuta kasutamise leping, mille ütles hageja üles. Hageja tugines sellele, et kostjatel tuli viidatud õigussuhtest tulenevalt tasuda nende poolt tarbitud kommunaalteenuste eest. Hageja tugines sellele, et eluruumi tasuta kasutamise leping tekkis selliselt, et hageja üldõiguseellane sõlmis kostjatega lepingu ja vastav leping läks hagejale üldõigusjärgluse korras üle, sest hageja on eluruumi tasuta kasutamise lepingu sõlminud kinnisasja eelmise omaniku ainus pärija. Kostjad nõustusid sellega, et nad kasutavad vaidlusalust eluruumi lepingulisel alusel. Kostjad leidsid aga, et nad sõlmisid üürilepingu ja mitte tasuta kasutamise lepingu. Kostjad leidsid, et eluruumi üürilepingu ülesütlemine on tühine või alternatiivselt tuleb üürilepingut pikendada. Kostjad leidsid veel, et testament, mille alusel
6(8)
Tsiviilasi nr 2-18-2036 hageja ainupärijana vaidlusaluse kinnisasja omandas, ei ole pärandaja testeerimisvõime puudumise tõttu kehtiv, mistõttu ei ole hageja vaidlusaluse kinnisasja ainuomanik. Kostjad esitasid ka vastuhagi, mille nad rajasid asjaoludele, mida kostjad soovisid ka hagi vastuväidetena kasutada.
11.Kostjad esitasid käesoleva tsiviilasja raames vastuhagi. Kostjate avaldustest saab järeldada, et nad soovisid vastuhagi aluseks olevaid asjaolusid kasutada ka hagi vastuväidetena. Olukorras, kus hageja esitab kostjate suhtes tasuta kasutamise lepingu lõppemisest tulenevalt lepingueseme tagastamise nõude ning kulude hüvitamise või teenuse kasutamisest tuleneva hüvitisnõude ja olukorras, kus kostjad esitavad vastuhagi, milles tuginevad lepingueseme omandamise aluseks oleva testamendi tühisusele, asjaolule, et poolte vahel on üürileping, mille ülesütlemine on tühine või mida tuleks pikendada, on äärmiselt kaheldav, kas hagi ja vastuhagi eraldamine on otstarbekas ja teenib ikka asja kiirema ja ökonoomsema lahendamise eesmärki. Kuigi vastuhagi eraldamine on kohtu diskretsiooniotsustus, tohib maakohus vastuhagi hagist eraldada juhul, kui see on kohane ja teenib asja kiirema, ökonoomsema ja õigema lahendamise eesmärki. Juhul, kui hagi ja vastuhagi nõuded on omavahel sedavõrd seotud, et vastuhagi lahendamisest sõltub hagi lahendamine, võib vastuhagi eraldamine osutuda ka lubamatuks. Kuid juhul, kui maakohus otsustab eespool käsitletut eirates vastuhagi hagist siiski eraldada, tuleb maakohtul välja selgitada, milliseid vastuhagi raames kohtu ette toodud asjaolusid soovivad kostjad ka hagivastuväidetena realiseerida. Maakohtul tuleb kostjatele selgitada, et vastuhagi eraldamise tõttu vastuhagi raames kohtu ette toodud asjaolusid (algse)hagi raames enam ei kontrollita ning kostjatel tuleb avaldada, millele nad tugineda soovivad. Hagivastuväidete kohtu ette toomiseks tuleb maakohtul kostjatele võimalus anda.
12.Käesoleval juhul ei ole maakohus kostjatele selgitanud, et vastuhagi raames esitatud asjaolusid ja taotlusi hagimenetluse raames ei menetleta ning vastavate taotluste ja asjaolude menetlemiseks tuleb need eraldi esitada. Selliselt ei taganud maakohus kostjatele võimalust esitada vastuväiteid hagile. Samuti ei loonud maakohus selgust küsimuses, et millised vastuväited võivad asja lahendamist mõjutada. Olukorras, kus kostjad leiavad, et testament, mille alusel hageja vaidlusaluse kinnisasja ainuomandi sai, pärandaja testeerimisvõime puudulikkuse tõttu ei kehti, võib vastav vastuväide mõjutada põhjapanevalt käesoleva tsiviilasja lõpptulemust, sest juhul, kui hageja ei ole vaidlusalust kinnisasja omandanud või kui ta ei ole saanud kinnisasja osas ainuomandit, ei saa hageja teostada ei kinnisasja omaniku õigusi ega ka kasutuslepingust tulenevaid kasutusse andja õigusi, vähemasti ei saa ta nimetatud õigusi teostada ainuisikuliselt.
13.Kostjate poolt avaldatust võib järeldada, et nende hinnangul tuleb kasutuslepingut käsitleda üürilepinguna ühelt poolt seetõttu, et kostjad pidid hageja isale maksma üüri. Selles osas on maakohus vähemalt osaliselt poolte väiteid ja tõendeid hinnanud. Kuid kostjad leidsid, et teiselt poolt tuleb kasutuslepingut käsitleda üürilepinguna põhjusel, et kostjad kohustusid hageja isa (kasutusse andja) ees tegema eluruumi osas remonti. Neid väiteid ei ole maakohus käesoleva tsiviilasja raames käsitlenud. See, kui maakohus eraldab vastuhagi, mille raames tuleb tuvastada, kas kostjad tegid kulutusi ning millised need kulutused olid, eraldi menetlusse, ei tähenda, et maakohus vabaneks käesoleva hagiasja lahendamist mõjutavate kostjate vastuväidete kontrollimise kohustusest. Nii tuleb kohtul kontrollida, kas hageja isal (kasutusse andjal) oli kostjatega kokkulepe selles, et kostjatel tuleb teha lepingu eseme osas kulutusi ja kas kulutuste tegemise kokkulepe annab aluse kvalifitseerida vaidlusalust lepingut üürilepinguna. Maakohus ei ole asja lahendamisel lahendanud ka küsimust sellest, kas kasutusleping sõlmiti hageja isa ja kostja I vahel ning kostjal II oli õigus kasutada kasutusse antud eluruumi kostja I
7(8)
Tsiviilasi nr 2-18-2036 perekonnaliikmena või sõlmiti kasutusleping selliselt, et kasutusse võtjate poolel sõlmisid lepingu mõlemad kostjad.
14.Maakohus leidis tühistatavas otsuses, et kostjatele ei saa tasuta kasutamise leping kinnisasja osa tagastamisest keeldumise alust anda ka seetõttu, et erinevalt üürilepingust tasuta kasutamise leping kinnisasja omanikuvahetuse korral kinnisasja omandajale üle ei lähe. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. See, et tasuta kasutamise leping kinnisasja omanikuvahetuse korral kinnisasja omandajale üle ei lähe, on õige vaid osaliselt. See põhimõte kehtib üksnes eriõigusjärgluse korral. Kuid juhul, kui kinnisasja omanik vahetub üldõigusjärgluse korras, lähevad üldõigusjärglasele üle kõik üldõiguseelnejale kuulunud varaesemed, sh ka kõikidest lepingutest tulenevad õigused ja kohustused.
15.Eespool toodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule. Ringkonnakohus rõhutab, et see, et maakohtu otsus tühistatakse, ei tähenda, et hagi peaks jääma lõppkokkuvõttes rahuldamata, kuid hagi rahuldamise üle saab kohus otsustada üksnes siis, kui enne asja sisulise arutamise lõpetamist on viidud läbi seaduses sätestatud nõuetele vastav kohtumenetlus, mille raames on muuhulgas kõik menetlusosalised seaduses sätestatud nõuetele vastavalt kohtusse kutsutud ja kõikidele kostjatele on tagatud võimalus esitada vastuväited hagile ning hagejale võimalus esitada vastuväidete osas omakorda väiteid ja tõendeid.
16.Hageja esitas 30.04.2019.a taotluse tühistada maakohtu poolt 16.02.2018.a rakendatud ja 04.03.2018.a täiendatud esialgse õiguskaitse abinõud, mille kohaselt lubati kostjaid kasutada vaidlusalust eluruumi ja kohustati hagejat taastama elektrivool ja veeühendus (t I kd lk 48 jj). Ringkonnakohus, tutvunud taotlusega, leiab, et see tuleb jätta läbi vaatamata. Maakohus rakendas esialgset õiguskaitset vastuhagi tagamise eesmärgil. Maakohtu poolt menetlusse võetud vastuhagi puudutas eluruumi üürilepingu vaidlustamist ja pikendamist. Maakohus eraldas aga vastuhagi eraldi menetlusse. Jättes kõrvale selle, kas maakohtupoolne hagi ja vastuhagi eraldamine võimaldab pooltevahelist vaidlust sisuliselt ja tervikuna õigesti lahendada, saab kohus lahendada esialgse õiguskaitse muutmise või tühistamise taotluse selles menetluses, milles on hagi, mille tagamiseks esialgset õiguskaitset rakendati. Käesolevas menetluses on üksnes MM hagi VV ja EE vastu kinnisasja vabastamiseks ja raha maksmiseks. Vastuhagi käesolevas menetluses ei ole. Hagejat ei saa esialgse õiguskaitse korras kohustada. Käesoleva tsiviilasja raames ei menetleta mitte ühtegi sellist MM vastu esitatud nõuet, mille tagamiseks saanuks rakendada selliseid esialgse õiguskaitse meetmeid, mille tühistamist MM taotleb. Nendel põhjustel tuleb asuda seisukohale, et esialgse õiguskaitse rakendamine läks koos vastuhagiga eraldatud menetlusse ning selle tühistamist saab taotleda teises menetluses. Nendel põhjustel tuleb jätta viidatud taotlus käesolevas menetluses läbi vaatamata. Kõnealuse taotluse saab MM esitada eraldatud menetluses.
17.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.