Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
7. mai 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-9849
Tsiviilasi
MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi avaldus Õppepolügooni kinnistule avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 30. jaanuari 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (avaldaja): MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts (registrikood 80050897), lepinguline esindaja vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere Puudutatud isikud:
1.Margus Piirson (isikukood XXX), lepinguline esindaja Anna Gljantseva
2.Annemari Säkk (isikukood XXX)
3.Marianne Kama (isikukood XXX)
4.Toila Vallavalitsus (registrikood 75001477)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 30. jaanuari 2019 määrus juurdepääsutasu suuruse, juurdepääsutee korrashoiukohustuse avaldaja kanda jätmise ja menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p-d 3, 4 ja 7) ning saata asi tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata. Viru Maakohtu 30. jaanuari 2019 määrus on jõstunud ja kuulub täitmisele järgnevas:
2.1.Määrata Ida- Viru maakonnas Toila vallas Konju külas asuva kinnisasja Õppepolügooni (registriosa nr 1089508) igakordse omaniku ning tema klientide kasuks tähtajatu, tasuline, ööpäevaringne, jalgsi ja/või igat liiki sõidukiga juurdepääs avalikult kasutatavale teele (Konju-Voka tee, riigitee nr 13199) üle Ida- Viru maakonnas Toila vallas Konju külas asuva Nupsu kinnisasja (registriosa nr 4157508).
2.2.Kanda registriosa number 4157508 III jakku esimesele vabale järjekohale märkus kinnistu number 1089508 igakordsele omanikule määratud juurdepääsu kohta vastavalt käesoleva kohtumääruse resolutsiooni punktile 2.1, samuti märkus, et juurdepääs on määratud seadusest tuleneva nõudeõiguse alusel.
2.3.Tuvastada Margus Piirsoni (ik XXX) kohustus anda nõusolek kanda kinnistusraamatu registriosa nr 4157508 III jakku märkus käesoleva kohtumäärusega määratud juurdepääsu kohta.
3.Rahuldada MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi määruskaebus osaliselt.
4.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel lahendamisel. Edasikaebamise kord Määrus ei ole edasikaevatav (TsMS § 6186 lg 2, TsMS § 696 lg 3 esimene lause).
ASJAOLUD
1.MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts (avaldaja) esitas 27. juunil 2017 Viru Maakohtule avalduse, milles palus määrata temale kuuluvale Ida-Viru maakonnas Toila vallas Konju külas asuvale Õppepolügooni kinnistule (registriosa number 1089508; edaspidi Õppepolügooni kinnistu) selle igakordse omaniku kasuks tähtajatu, tasuta, ööpäevaringne jalgsi ja/või igat liiki sõidukiga juurdepääsuõigus avalikult kasutatavalt Konju-Voka teelt üle Ida-Viru maakonnas Toila vallas Konju külas asuva Nupsu kinnistu (registriosa nr 4157508; edaspidi Nupsu kinnistu) ning kohustada Nupsu kinnistu omanikku andma nõusolek selle kohta kinnistusraamatusse märke tegemiseks. Avalduse kohaselt on avaldaja omandis Õppepolügooni kinnistu ning M. Piirsoni omandis Nupsu kinnistu. Õppepolügooni kinnistule on ajalooliselt ja faktiliselt olnud juurdepääs avalikult kasutatavalt Konju-Voka teelt Nupsu kinnistu põhjapiiril kulgeva tee kaudu. Muid juurdepääsuteid Õppepolügooni kinnistule ei ole. Õppepolügooni kinnistul tegutseb alates 1980. aastast Konju lasketiir, mille eesmärgiks on arendada laskesporti. Tiiru peamised kasutajad on avaldaja liikmed, Politsei- ja Piirivalveamet ning Justiitsministeeriumi vanglate osakond. Konju lasketiirus korraldatakse laskevõistlusi ning jahimehed täidavad seal ka suuruluki laskekatseid. M. Piirson hakkas 2013. aastal takistama juurdepääsutee kasutamist ning vaidlust ei ole õnnestunud kohtuväliselt lahendada.
Juurdepääsu tasu määramisel tuleb arvestada järgnevate asjaoludega: 1) juurdepääsutee on ajalooline tee, mis on rajatud aastaid enne Nupsu kinnistu kinnistamist (2007) ning Nupsu kinnistule elamu ehitamist (2013); 2) Õppepolügooni kinnistu omaniku kasuks teeservituudi määramine ei too kaasa teeniva kinnisasja ainukasutusõiguse kaotust, kuna juurdepääsuteele on
21.juunil 2017 juba seatud teeservituudid Mere ja Eestsopi kinnistu kasuks; 3) juurdepääsuteed kasutavad Nupsu kinnistu omanik, avaldaja ning Mere ja Eestsopi kinnistu valdajad, mistõttu tuleb tee korrashoidmisega seotud kulud jagada nende vahel võrdsetes osades; 4) M. Piirsonil ei kaasneks juurdepääsutee määramisega märkimisväärseid kulutusi. Juurdepääsutee talihooldust teostab Toila vald ning muude kulude olemasolu ei ole avaldajale teatatud. Avaldaja on nõus Nupsu kinnistu omanikule tasuma juurdepääsu tasu 100 eurot aastas. Suurema tasu määramine ei ole asjaolusid arvestades põhjendatud.
2.M. Piirson vaidles avaldusele vastu. Konju lasketiiru tegevus oli mõned aastad peatatud ning suurem tegevus hakkas peale pärast 2012. aastat, mil väljastati kasutusload. Kuna enne seda ei olnud juurdepääsuteel suurt liikluskoormust, puudus M. Piirsonil võimalus sellega arvestada. Nupsu kinnistut läbiv tee ei ole mõeldud tiheda liikluskoormuse jaoks. Avaldaja tekitas oma tegevusega ise olukorra, kus tal ei ole kinnistule juurdepääsu. On olemas alternatiivseid juurdepääsuteesid. Suur liikluskoormus tekitab kahjulikke mõjusid nagu tolm, müra, saaste ja reostus, mis häirivad avaldaja ja tema pereliikmete elutegevust. Avaldaja pakutud juurdepääsu tasu on ebamõistlikult väike. Toila vald teostab juurdepääsutee hooldust üksnes tihedate lumevaalude korral. Tasu määramisel tuleb arvestada nii maamaksu, juurdepääsutee korrashoiukulusid, omandiõiguse riivet kui ka tee hooldamisega tegelevate ettevõtete pakkumisi. Juurdepääsu tasu ei või olla väiksem kui 300 eurot aastas.
3.Toila Vallavalitsuse seisukoha kohaselt on ainus võimalik lahendus juurdepääsutee määramine kohtu poolt, kuna ainuke juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt Õppepolügooni kinnistule on Nupsu kinnistu põhjapiiril kulgeva tee kaudu ning tee kasutamise osas ei ole kokkulepet saavutatud.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Viru Maakohus otsustas 30. jaanuari 2019 määrusega järgmist: 1) rahuldada avaldus; 2) määrata Õppepolügooni kinnistu igakordse omaniku ning tema klientide kasuks tähtajatu, tasuline, ööpäevaringne, jalgsi ja/või igat liiki sõidukiga juurdepääs avalikult kasutatavale Konju-Voka teele üle Nupsu kinnistu; 3) Õppepolügooni kinnistu igakordne omanik tasub Nupsu kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu kasutamise eest tasu 300 eurot aastas ja tasu makstakse iga kalendriaasta eest hiljemalt vastava aasta 1. juulil; 4) juurdepääsu alla jääva maatüki korrashoiu peab tagama Õppepolügooni kinnistu igakordne omanik, kusjuures korrashoiukulud tuleb jagada kolme igakordsete kinnistute omanike vahel järgnevalt: 4.1) Õppepolügooni kinnistu omaniku korrashoiukulud on 1/3 kogu kuludest; 4.2) Nupsu kinnistu omaniku korrashoiukulud on 1/3 kogu kuludest; 4.3) Mere kinnistu omaniku korrashoiukulud on 1/3 kogu kuludest; 5) kanda kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkus; 6) tuvastada M. Piirsoni kohustus anda kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks nõusolek; 7) jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus tegi kaardimaterjali, esitatud tõendite, menetlusosaliste seletuste ja vaatluse käigus kindlaks, et Õppepolügooni kinnistule puudub ligipääs avalikult kasutatavalt teelt. Maakohus ei nõustunud M. Piirsoniga, et avaldaja nõue on välistatud AÕS § 156 lg-st 3 tulenevalt, kuna senine ühendus avalikult kasutatava teega katkes avaldaja tegevuse tõttu. Juurdepääsu nõude eeldused on täidetud.
Maakohus nõustus avaldajaga, et kõige otstarbekam juurdepääs avalikult kasutatavalt KonjuVoka teelt Õppepolügooni kinnistule on üle Nupsu kinnistu. Kohtupraktika kohaselt ei pea juurdepääsu tasu suurus tulenema ainult tee korrashoiu kulude suurusest, vaid kohtul on õigus määrata õiglane ja mõistlik tasu lähtuvalt asjaoludest. Tee hoolduse kulude suurusest lähtudes ei ole antud juhul põhjendatud määrata tasuks rohkem kui 100 eurot aastas, vastavad tõendid ja analüüsi on avaldaja esitanud 14. jaanuari 2019 seisukohas. Nupsu kinnistu piiridesse jääva juurdepääsutee lõiku kasutavad võrdselt kolme kinnistu valdajad, mistõttu jääb avaldaja kanda 1/3 hoolduskuludest. Maakohus pani juurdepääsutee korrashoiu kandmise kohustuse avaldajale ja ei pidanud seega vajalikuks hakata eraldi analüüsima korrashoiukulude suurust puudutavaid tõendeid. Arvestades kohtupraktikat reaalservituudi tasu suuruse kohta Ida-Viru maakonnas, asjaolu, et Õppepolügooni kinnistu kasutamisega ei takistata Nupsu kinnistu kasutamist omaniku poolt ning seda, et avaldaja soovib piiramatut ööpäevaringset igat liiki sõidukitega juurdepääsu nii endale kui ka oma liikmetele ja lepingupartneritele, kelle pealt ta teenib tulu, määras maakohus Nupsu kinnistu omanikule omandiõiguse riive eest makstava tasu suuruseks 200 eurot aastas. Kokku on tasu 300 eurot aastas. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda. Hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 30. jaanuari 2019 määrus resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas ning teha tühistatud osas uus määrus, millega määrata, et Õppepolügooni kinnistu igakordne omanik tasub Nupsu kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu kasutamise eest tasu 100 eurot aastas ning tasu makstakse iga kalendriaasta eest hiljemalt vastava aasta 1. juulil. Samuti vaidlustab avaldaja määrust menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 7) ning palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus M. Piirsoni kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohtu määrus tasu puudutavas osas vastuoluline ja ebaselge. Ei ole selge, kelle kohustus on juurdepääsuteed hooldada ning kes, kellele ja mis ulatuses peab selle eest maksma. Maakohus on pannud avaldajale üheaegselt nii kohustuse maksta M. Piirsonile tee hoolduse eest tasu kui ka kohustuse ise juurdepääsuteed hooldada. Samal ajal peaks avaldaja kanda jääma 1/3 hoolduse kuludest. Mis summa see on ning millistel alustel ja tähtaegadel peaksid M. Piirson ja Mere kinnistu omanikud ülejäänud osa kompenseerima, jääb arusaamatuks. Maakohus on tee hoolduse kulude suurust puudutavate tõendite hindamata jätmisel rikkunud menetlusõiguse normi ning see on viinud ebaõige kohtulahendini. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata sellega, et talihooldust teostab Toila vald. Määrates, et juurdepääsutee korrashoiukohustus on avaldajal, on kohus väljunud avalduse piiridest. Menetlusosalised ei ole seda taotlenud ning teoreetilist võimalust jätta korrashoiukohustus avaldajale arutati üksnes kompromissi sõlmimise kontekstis. Lisaks puudus kohtul vastava kohustuse avaldajale määramiseks õiguslik alus, kuna tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tingimuste tagamise kohustus on seadusega pandud tee omanikule (EhS § 19).
Ebaselgeks jääb see, kuidas tuleb juurdepääsutee korrashoiukulusid jagada. Määruse resolutsiooni p-st 4 ja põhjenduste p-st 60 nähtub, et avaldaja kanda jääb 1/3 korrashoiukuludest. Tekib küsimus, kas kohtumäärust peaks tõlgendama selliselt, et avaldajal tekib igakordselt õigus nõuda 2/3 ulatuses kulud sisse M. Piirsonilt ja Mere kinnistu omanikelt. Kui jah, siis oleks kohus pidanud määrama, millise summa ulatuses vastav nõudeõigus tekib. Ebaselge on ka see, milliseid töid ja millise sagedusega avaldaja teostama peab ning mis tähtajaks tuleb avaldajale selle eest tasu maksta. Maakohus on jätnud vaidluse lahendamata. Kuna juurdepääsuteed kasutab oma kinnistule juurdepääsuks ka Eestsopi kinnistu, tuleb avaldajale langeva tee korrashoiu kulu suuruse määratlemisel arvestada Eestsopi kinnistule proportsionaalselt langeva osaga. Mere kinnistu omanikel on oma kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. Mõistlik tasu juurdepääsutee kasutamise eest on 100 eurot aastas ning tee korrashoiukohustus peab jääma tee omanikule. Maakohus on määranud vastuolus Riigikohtu praktikaga (vt Riigikohtu 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p-d 34-35) Nupsu kinnistu omanikule omandiõiguse riive eest makstava tasu suurusega 200 eurot aastas. Maakohus on viidanud kolmele Riigikohtu lahendile, mis on tehtud enne Riigikohtu poolt tasu arvestamise praktika muutmist. Ei ole selge, mis kaalutlustest lähtuvalt on maakohus hinnanud tasu suuruseks omandiõiguse riive eest 200 eurot aastas. Kohtu viidatud lahendites on tasu suurused oluliselt väiksemad ning ükski viidatud lahenditest ei ole seotud Ida-Viru maakonnaga. Avaldaja on avalduse p-s 4.6 ja 18. jaanuari 2019 teeside p-s 3 põhjendanud, miks tuleb menetluskulud jätta M. Piirsoni kanda. Maakohus ei ole neid käsitlenud. Avaldaja jääb seisukohtade juurde ja rõhutab, et käesolevat vaidlust ei oleks tekkinud, kui M. Piirson oleks nõustunud juurdepääsu kohtuvälise seadmisega. Maakohtu seisukoht, et hagita asjades ei ole põhjendatud kasutada professionaalset õigusabi ja ootus selle kulude hüvitamiseks on vastuolus tsiviilkohtumenetluse ülesandega lahendada tsiviilasi õigesti ja mõistliku aja jooksul, on põhjendamatu.
PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
6.Puudutatud isikud määruskaebusele seisukohta ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada juurdepääsutasu suuruse, juurdepääsutee korrashoiukohustuse avaldaja kanda jätmise ning menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p-d 3, 4 ja 7) ja asi tuleb saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2, § 659 ja § 656 lg 1 p 5 alusel tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohus ei ole välja selgitanud juurdepääsutasu kindlaksmääramiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg 5) ning on rikkunud tõendite igakülgse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1). Samuti on maakohus jätnud määruse tasu puudutavas ja avaldajale juurdepääsutee korrashoiukohustuse panemise osas olulisel määral põhjendamata. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu rikkumisi kõrvaldada, kuna see eeldaks tühistatud osas uue menetluse läbi viimist.
8.Avaldaja on maakohtu määruse vaidlustanud juurdepääsutasu suuruse, juurdepääsutee korrashoiukohustuse avaldaja kanda jätmise ning menetluskulude jaotuse osas. Eelnevast
lähtuvalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.
9.AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine kohtu diskretsiooniotsus, sest otsuse tegemisel tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17012, p 12; 12. oktoobri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 11). Kuna juurdepääsutasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus, saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ületanud diskretsioonipiire, kuna on jätnud välja selgitamata asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsu tasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning teinud vastuolulise lahendi. Kuna juurdepääsu määramise vaidlused lahendatakse TsMS § 457 lg 1 p 131 kohaselt hagita menetluses, on kohtul nendes vaidlustes uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus selgitada välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja koguda vajalikud tõendid (TsMS § 5 lg 3, TsMS § 477 lg 5). Riigikohus on selgitanud, et koormatud kinnisasja omanikul on AÕS § 156 lg-s 1 sätestatust lähtudes õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiukulude ning omandiõiguse riive eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 18). Maakohus on jätnud olulises ulatuses välja selgitamata asjaolud, mis on vajalikud nii maamaksu suuruse kui ka juurdepääsutee korrashoiukulude ja omandiõiguse riive eest hüvitise kindlaksmääramiseks. Samuti ei ole maakohus põhjendanud juurdepääsutasu määramist kui kaalutlusotsust viisil, mis võimaldaks veenduda tasu põhjendatuses. Sellises olukorras ei pea ringkonnakohus võimalikuks ise uut määrust teha.
10.Asja materjalides puuduvad andmed selle kohta, kui suur on Nupsu kinnistu maamaks. Samuti ei ole esitatud üheseid andmeid Nupsu kinnistule jääva teelõigu pikkuse osas (erinevates menetlusdokumentides on tee pikkuseks 135 – 138 m). Maakohus ei ole tee pikkust ega laiust vaidlustatud määruses tuvastanud. Selleks, et arvutada välja juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus, on andmed teelõigu pikkuse ja laiuse kohta möödapääsmatud. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul välja selgitada andmed juurdepääsutee pikkuse ja laiuse kohta ning Nupsu kinnistu maamaksu suurus. Kui asja uuel lahendamisel selgub, et M. Piirson ei pea teealuse maa eest maamaksu tasuma, ei pea juurdepääsutasu juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurust hõlmama.
11.Maakohus on juurdepääsutee hoolduskulude osas märkinud üldsõnaliselt, et avaldaja tõendite ja analüüsi põhjal ei ole hoolduskulude suurusest lähtudes põhjendatud määrata tasuks rohkem kui 100 eurot aastas. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Määrusest ei nähtu, milliste avaldaja esitatud tõendite põhjal on maakohus sellisele järeldusele jõudnud. Samuti on maakohus jätnud täielikult hindamata M. Piirsoni esitatud hoolduskulude suurust puudutavad tõendid (kd I tl-d 119, 173-175), mis on vastuolus avaldaja esitatud hoolduskulu suurust puudutava tõendiga (kd I, tl 14). Tõendite valikuline hindamine on oluline menetlusõigusnormi rikkumine, mida on ka lahendis põhjenduste puudumine selle kohta, miks kohus mõnd vastuolulist tõendit teisele eelistab.
Praegusel juhul ei ole maakohus seega tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnanud ega hoolduskulu suurust tegelikult kindlaks määranud. Maakohus on lähtunud avaldaja hinnangust, et see ei saa olla suurem kui 100 eurot aastas. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et M. Piirsoni esitatud tee hooldamise hinnapakkumistest ei ole võimalik aru saada, mida pakkumised täpselt hõlmavad, kuna M. Piirson ei ole esitanud enda pöördumisi pakkumisi teinud ettevõtete poole. Pakkumiste hinnad ning tööde sisu ja nende teostamise sagedus erinevad üksteisest oluliselt. Samas ei ole ka avaldaja esitatud SKveod OÜ arve puhul võimalik aru saada, kus ja kui pikka teelõiku on hooldatud. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul kindlaks teha, milliseid hooldustöid millise sagedusega tuleb juurdepääsuteel teekatet arvestades teostada ning vastavalt sellele teha kindlaks hoolduskulu suurus. Ringkonnakohus märgib, et M. Piirson on 19. juuli 2018 vastuses avaldusele välja toonud, et „juurdepääsutee koosneb kruusast“. Kruusakattega tee hooldamine suvisel ajal peaks hõlmama tee hööveldamist (greiderdamist) paaril korral aastas, aeg-ajalt suuremate teeaukude parandamist, teeäärse heina/võsa niitmist ning tolmutõrjet; talvisel ajal peaks see hõlmama lumetõrjet. M. Piirson on 19. juuli 2018 vastuses avaldusele välja toonud, et teel sõitmine tekitab tolmu, mis tuleb tuule mõjul tema maja suunas. 18. oktoobri 2019 kohtuistungil on M. Piirson märkinud, et tee tolmuvabaks tegemine on hoolduskulude küsimus. Avaldaja on kohtuistungil lubanud täpsustada, mis on tee tolmuvabaks muutmise kulu. Asja materjalides puuduvad aga tõendid selle kohta, kui palju võiks juurdepääsutee tolmutõrje maksma minna. Talvise teehoolduse kulude puhul tuleb arvestada seda, et Toila vald on korraldanud lume- ja libedusetõrje Toila piirkonnas. Toila valla kodulehel on olemas kaardid, kus on kajastatud teed, millel Toila piirkonnas lumeja libedusetõrjet teostatakse (http://toila.kovtp.ee/lumelukkamine). Toila valla ida suuna kaardilt nähtub, et lume- ja libedusetõrjet teostatakse ka vaidlusalusel juurdepääsuteel.
12.Maakohus on pannud juurdepääsutee korrashoiukohustuse avaldajale. Riigikohus on leidnud, et põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda määruse resolutsioonis kajastada. Kui juurdepääsuteed hooldab koormatud kinnisasja omanik, peaks juurdepääsutasu sisaldama koormatud kinnisasja omanikule hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiukulude eest (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 22). Eelnevast nähtub, et hüvitist juurdepääsutee korrashoiukulude eest peab juurdepääsutasu sisaldama juhul, kui juurdepääsuteed hooldab koormatud kinnisasja omanik. Vastasel juhul peaks valitseva kinnisasja omanik hoidma teed korras ja kandma sellega seotud kulud ning samal ajal maksma veel hüvitist tee korrashoiukulude eest koormatud kinnisasja omanikule, kellel sellega seotud kulud puuduvad. Olukorras, kus maakohus on määranud juurdepääsutasu ühe osana kindlaks hoolduskulud, on maakohus jätnud vastuoluliselt tee korrashoiukohustuse avaldajale. Samuti ei ole maakohus tee korrashoiukohustuse avaldaja kanda jätmist vähimalgi määral põhjendanud. Menetlusosalised ei ole seda ka taotlenud, vaid avaldaja on 18. oktoobri 2018 kohtuistungil pakkunud ühe variandina välja, et hoiab juurdepääsutee korras, kuid ei maksa M. Piirsonile sellisel juhul juurdepääsutasu. Maakohtu määruse resolutsioon tekitab mitmeid määruse täitmisega seotud probleeme, millele on tähelepanu juhitud määruskaebuses. Maakohus on kohustanud Õppepolügooni, Nupsu ja Mere kinnistute omanike eraldi kandma 1/3 korrashoiukuludest. Esiteks märgib
ringkonnakohus, et Mere kinnistul on juurdepääs avalikult teelt olemas, mistõttu puudub igasugune alus kohustada teda kandma vaidlusaluse juurdepääsutee korrashoiukulusid. Ilmselt on maakohus pidanud silmas Eestsopi kinnistu omanikku. Teiseks tekitab küsimus määruse täidetavusest avaldaja suhtes Nupsu kinnistu omaniku ja Eestsopi kinnistu omaniku poolt neile korrashoiukuludest langeva osa suhtes. Juurdepääsu kindlaksmääramise asjas saab juurdepääsutasu maksmise kohustuse määrata juurdepääsu taotlejale, mitte juurdepääsutee aluse maa kinnistu omanikule või mõnele teisele juurdepääsu kasutajale.
13.Juurdepääsutasu kolmas komponent on hüvitis omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et ta ei pea tulenevalt Riigikohtu muutunud praktikast hüvitist omandiõiguse riive eest tasuma, kuna ta kaotas juurdepääsu endast sõltumatute asjaolude tõttu. Riigikohus on möönnud, et tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15 tehtud määruse p 40 sõnastusest võib eksitavalt järeldada, nagu võiks juurdepääsutasu osana jätta hüvitise omandiõiguse riive eest koormatava kinnisasja igakordsele omanikule üldse välja mõistmata, kuid selline järeldus ei oleks kooskõlas samas lahendis välja toodud hüvitise eesmärgiga. Praktikat ühtlustades rõhutas Riigikohus, et tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15 tehtud määruse kohaselt peaks juurdepääsutasu sisaldama kindlasti ühe komponendina ka hüvitist omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel) sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest asjaoludest või temast sõltumatutest asjaoludest. Erisus kahe olukorra vahel on vaid selles, et juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltumatutel asjaoludel, annab see alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks, ning juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltuvatel asjaoludel, ei saa juurdepääsu taotleja hüvitise vähendamisega arvestada (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-14-60492, p 16).
14.Hüvitis omandiõiguse riive eest peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele ning seda tuleb kinnisasja omanikule maksta ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 18). Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga on kasutuseelise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vt Riigikohtu 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18015, p 39). Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 19; 9. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 15.3). Maakohus on pidanud mõistlikuks hüvitiseks omandiõiguse riive eest 200 eurot aastas, arvestades nii kohtupraktikat reaalservituudi tasu suuruse kohta Ida-Viru maakonnas, asjaolu,
et Õppepolügooni kinnistu kasutamisega ei takistata Nupsu kinnistu kasutamist omaniku poolt kui ka seda, et avaldaja soovib piiramatut ööpäevaringset igat liiki sõidukitega juurdepääsu nii endale kui ka oma liikmetele ja lepingupartneritele, kelle pealt ta teenib tulu. Maakohus ei ole juurdepääsutee kasutamisest saadavat kasutuseelist kindlaks teinud. Kasutuseelist ei saa kindlaks teha üksnes lähtuvalt sellest, kuidas on kohtupraktikas määratud reaalservituudi tasu Ida-Viru maakonnas. Määruskaebuse esitaja on ka põhjendatult märkinud, et üheski maakohtu määruses viidatud tsiviilasjas ei ole juurdepääsu asukohaks Ida-Viru maakond, ning juurdepääsutasud on neis asjades kordades väiksemad kui 200 eurot aastas. Maakohtul tuleb seega kindlaks määrata juurdepääsutee kasutamisest saadav kasutuseelis. Lähtuvalt Riigikohtu praktikast on üheks hindamise aluseks kinnistu objektiivne väärtus, st maakohtul on võimalik kindlaks teha, kui suur on olnud Nupsu kinnistuga võimalikult sarnaste kinnistute (sihtotstarbelt elamumaa, hoonestatud, asub Ida-Virumaal Toila vallas, pindala 20 007 m2) kasutusõiguse keskmine väärtus ja leida juurdepääsutee pindalale vastav osa väärtusest. Arvestada tuleb ka seda, et avaldaja ei ole ainus juurdepääsu kasutaja.
15.Maakohus ei ole hinnanud, kas on alust hüvitist omandiõiguse riive eest vähendada. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul seda teha. Ringkonnakohus märgib, et hüvitise vähendamiseks puudub alus juhul, kui avaldaja kaotas juurdepääsu avalikule teele endast tulenevatel asjaoludel või kui avaldaja soetas kinnisasja teadmisega, et sellele puudub ligipääs avalikult kasutatavale teele (vt Riigikohtu 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 40).
16.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse vaidlustatud osas ja saadab asja maakohtule tühistatud osas uueks lahendamiseks, tühistab ringkonnakohus ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse (vt Riigikohtu 17. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-21-140-14, p 18). Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada vastavalt asja uue sisulise lahendamise tulemusele.
17.Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit (vt Riigikohtu 28. mai 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.