Muud › Muud hagiasjad

Tsiviilasi nr: 2-17-6850

2(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 toimus selles piirkonnas suurema maa-ala arendamise detailplaneeringu järgi kõikide sõiduteede, sh vajalike kommunikatsioonivõrgustike, ehitamise raames. Piirkond arendati tervikuna välja Elamusspordikeskus Ühing MTÜ (MTÜ) poolt. Parima pakkuja leidmiseks korraldati riigihange. Sõidutee projekteerija T-Model OÜ saatis kostjale 2 nii 04.08.2014 kui ka 22.09.2014 e-kirja teel kooskõlastamiseks Krati tee teede ja tehnovõrkude ning Seiklusspordikeskuse tehnovõrkude projekti. 22.09.2014 e-kirjale vastas kostja 2 oma 23.09.2014 kirjaga, avaldades omapoolse nägemuse projekti kohta. Hageja palus kostjal 2 võlgnevus hageja ees likvideerida, kuid kostja 2 keeldus sellest põhjusel, et hageja ei ole kostjaga 2 eelnevalt tee ehituse kulusid kooskõlastanud. Hageja pöördus hüvitise tasumise nõudega ka kostja 1 poole, kes samuti kohustuse täitmisest keeldus. Hageja tõi hagiavalduses lisaks välja, et hageja ja kostjate vahel on olnud varasemalt kohtuvaidlus seonduvalt lepingus väljatoodud servituudialale servituudi seadmise eest lepingust tuleneva tasu maksmisega (tsiviilasi nr 2-11-40106). Nimetatud vaidlus lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2012 otsusega. Viidatud tsiviilasjas keeldusid kostjad hagejale servituuditasu maksmast enne, kui hageja on täitnud oma kohustuse ehitada valmis lepingus nimetatud tee ja sellele on väljastatud kasutusluba. Nimetatud ringkonnakohtu lahendiga mõisteti kostjatelt hageja kasuks välja 19.09.2007 lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks kummaltki 33 145 eurot 22 senti tingimusel, et hageja täidab samast lepingust tuleneva kohustuse rajada sõidutee ja sellele on kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud kasutusluba. Kuivõrd hageja eest oli kohustuse sõidutee rajamiseks täitnud kolmanda isikuna MTÜ ning sõiduteele on kasutusluba väljastatud 17.11.2015, kohustuvad kostjad tasuma vastavalt lepingus kokkulepitule hagejale kumbki 25% tee rajamise maksumusest. Hageja leiab, et ei olnud kohustatud ei lepingu ega seaduse järgi ega ka kohustuse olemusest tulenevalt täitma eelnimetatud tee rajamise kohustust isiklikult, mistõttu võis hageja tee rajamise kohustuse hageja eest täita kolmas isik ja MTÜ kui piirkonna tervikarendaja seda kokkuleppel hagejaga antud juhul ka tegi. Tee rajamise lepingu ja kulude kooskõlastamata jätmine ei saa kaasa tuua olukorda, kus kostjad vabaneksid täielikult oma kohustuse täitmisest.

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 alusetu rikastumise sätete järgi. Saadu harilikuks väärtuseks tuleb hageja hinnangul pidada 50% sõidutee rajamise maksumusest (sh kõik tee rajamisega otseselt kaasnenud kulud). Viivisenõude osas selgitas hageja, et kuivõrd hageja alusetu rikastumise nõue kostjate vastu tekkis kohustuse täitmise hetkest, s.o kasutusloa väljastamisest 17.11.2015, siis arvestab hageja viivist seadusjärgses määras alates hetkest, mil kostjad hageja vastavasisulisest nõudest teada said – kostja 1 puhul 21.05.2016 ja kostja 2 puhul 05.05.2016. Eeltoodust tulenevalt palus hageja alternatiivse nõudena kummaltki kostjalt välja mõista põhivõla 23 955 eurot 39 senti, kostjalt 1 sissenõutavaks muutunud viivise 1820 eurot 4 senti, kostjalt 2 sissenõutavaks muutunud viivise 1904 eurot 34 senti ning mõlemalt kostjalt viivise seadusjärgses määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Lisaks palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja kahjuhüvitise 330 eurot Kostjate vastuväited

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 kulude kirjalik kooskõlastamine kostjatega. Hageja ei ole lepingut ega kulutusi kostjatega kooskõlastanud ning seega ei ole lepingujärgne tingimus saabunud ja hagejal ei saa olla tekkinud ka sellest tehingust tulenevaid õigusi ega kohustusi. Kostja 2 ei nõustunud ka hageja käsitlusega tee rajamise kulude suurusest ja ulatusest. Kostja 2 hinnangul ei kuulunud sõidutee rajamise kulude hulka T-Model OÜ kulu seoses projekteerimisega, samuti ka omanikujärelevalve kulud. Lepingu p 2.4.1 kohustusid kostjad hüvitama sõidutee ehitamise kulud, mistõttu ei saa tee projekteerimise kulu olla vastava kokkuleppe sisu. Kostja 2 tõi välja, et hageja poolt esitatud hinnakalkulatsioonist ei nähtu, kes ja millal on millist kulu kandnud ning seega ei nähtu, kas hageja on tee ehitamise kulud kandnud. Hageja kahju hüvitamise nõude osas leidis kostja 2, et kuna hageja lepingu täitmise nõue on põhjendamatu, siis ei saa olla põhjendatud ka selle nõudega seonduv kohtueelne õigusabi. Lisaks tõi kostja 2 välja, et hageja ei ole nimetatud kulu piisavalt põhjendanud, samuti jääb selgusetuks solidaarvastutuse alus. Hageja alternatiivsete nõuete osas leidis kostja 1, et hageja ei ole vaidlusalust teed rajanud ega ole kandnud selle rajamisega seotud kulusid. Tee rajamise kuludest 85% on kandnud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ning 15% MTÜ. Kostja 1 hinnangul ei ole täidetud alusetu rikastumise nõude eeldused. Samuti on eeltoodust tulenevalt põhjendamatu ka viivisenõue. Kostja 2 nõustus kostja 1 vastuväidetega ning lisas, et tee on rajatud MTÜ poolt elamusspordikeskuse (spordikeskus) projekti raames. Maakohtu otsus

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 kohustus kostjatega tingimusi ja kulusid kooskõlastada. Samuti ei nõustunud kohus hageja seisukohaga, mille kohaselt tuleneb lepingu p-st 2.4.2 kõrvalkohustus. Tõlgendades koostoimes lepingu punkte 2.4.1–2.4.3, oli maakohtu hinnangul lepingus kokkulepitu alusel hagejale hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise eeldusteks, et konkreetselt hageja on rajanud lepingus kokkulepitud tee, et hageja on täitnud p-s 2.4.2 sätestatud kooskõlastamiskohustuse, on seatud p-s 2.2. nimetatud servituut ning teele on väljastatud kasutusluba. Asjas tuvastati, et teele on 17.11.2015 väljastatud kasutusluba, samuti on seatud kõnealune teeservituut kostjate kasuks. Lepingu p-s 2.4.2 sätestatud kohustus on seega hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise eelduseks ning praegusel juhul ei ole hageja kooskõlastamiskohustust täitnud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 rakendamiseks oli oluline selgeks teha, et kolmanda isiku poolne kohustuse täitmine toimus ikkagi võlgniku kohutuse täitmiseks, mitte kolmanda isiku enda kohustuse täitmiseks. Kolmandal isikul peab olema tahe täita kohustust just selle võlgniku kohustusena. Isegi kui asuda seisukohale, et lepingust tulenevalt ei pidanud hageja tee rajamise kohustust isiklikult täitma, siis praegusel juhul ei saanud maakohtu hinnangul lugeda hageja lepingulist kohustust VÕS § 78 alusel täidetuks kolmanda isiku ehk MTÜ poolt. Maakohus asus eeltööd põhjal seisukohale, et hageja ei ole täitnud lepingust tulenevate kohustustena p-s 2.4.1 sätestatud tee rajamise kohustust ning p-s 2.4.2 ettenähtud kooskõlastamiskohustust, mis on p-s 2.4.1 kokkulepitud tee ehitamise kulude hüvitise tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise eeldusteks. Maakohus märkis, et üldjuhul ei ole õiguslike tagajärgede saabumise seostamine mingite tingimuste täitmisega käsitletavad tingimuslike tehingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 mõttes. Samas leidis maakohus, et praegusel juhul tuleb lepingu tingimusi pidada siiski tingimuslikeks edasilükkava tingimuse mõistes. Kostjate kohustus hüvitada hagejale kumbki 25% tee ehitamise kuludest sai tekkida eeldusel, et hageja täidab eelnevalt lepingus kokkulepitud tingimused. Praegusel juhul ei saanud kohtu hinnangul kohalduda õiguskaitsevahendina vastastikuse kohutuse täitmisest keeldumine kostjate poolt VÕS § 111 lg 1 alusel. Seda seetõttu, et selles osas on Riigikohus rõhutanud, et vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Vastuväite põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. Käesoleval juhul rajas kolmas isik vaidlusaluse tee muul eesmärgil ning hagejalt ei ole võimalik tema lepinguliste kohustuste täitmist enam nõuda. Maakohtu hinnangul oli tegemist sellise edasilükkava lepingutingimusega, mis käesoleval juhul enam ei saabugi ning sellest tulenevalt ei saa ka sellest lepingust tekkida kostjatele enam kohustusi. Seega ei ole kostjad oma lepingulist kohustust rikkunud ning hageja lepingulisel alusel esitatud nõue tuli jätta rahuldamata.

6(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 Puudus vaidlus, et tee rajamine oli hageja lepinguliseks kohustuseks. Kohus tuvastas, et hageja nimetatud teed ei rajanud, rikkudes sellega lepingust tulenevat kohustust. Eelmärgitut arvestades ei saa hageja nõuda kostjatelt alusetu rikastumise teel saadu hüvitamist, kuivõrd asjas ei ole leidnud tuvastamist, et kostjad oleksid hageja soorituse võrra rikastunud. Isegi kui hageja oleks tee ise rajanud, ei kohalduks kohtu hinnangul VÕS § 1028 lg 1, sest tee rajamine oli hageja lepinguliseks kohustuseks, st soorituseks ei puudunud õiguslik alus. Kuivõrd hageja jättis niikuinii täitmata ka kulutuste kooskõlastamise kohustuse, mis oli edasilükkavaks tingimuseks kostjate tasu maksmise kohustuse tekkimisele, siis ei saanud järeldada, et hageja enda kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või see langes hiljem ära. Hageja kohustus tulenes lepingust, kuid kuna ta seda ei täitnud, siis ei tekkinud sellest kostjatele tasu maksmise kohustust. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus ka hageja alternatiivse nõude rahuldamata. Kuna kohus ei rahuldanud hageja põhi- ega viivisenõudeid lepingulisel ega alusetu rikastumise sätete alusel, siis ei olnud põhjendatud ka hageja kohtueelsete õigusabikulude nõue 330 eurot ning kohus jättis ka selle nõude rahuldamata. Apellatsioonkaebus

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 seadmise ega tee rajamise kulude eest tasuma. On ilmselge, et ei hagejal ega MTÜ-l ei saanud üksnes kostjate kinnistutele ligipääsu võimaldava sõidutee osa rajamisel eksisteerida mitte mingisugust muud huvi kui täita hageja lepingust tulenevat kohustust rajada servituudialale sõidutee. Maakohus ei analüüsinud ega hinnanud hagi lisadeks nr 3 ja 4 olevaid tõendeid. Hageja hinnangul oli vaieldamatult olemas VÕS § 78 kohaldamise eeldus, et kolmandal isikul oli tahe rajada servituudialale sõidutee just kolmanda isiku kohustusena. Maakohus on jätnud VÕS § 78 otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldamata ja hageja eelpool osundatud väited tähelepanuta. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks kohus ei nõustunud hageja väitega, et sõidutee rajamine hagejale kuuluvatele kinnistutele ei saanud ilmselgelt toimuda juhuslikult, hageja tahtest sõltumatult, sh ilma hagejaga kooskõlastamata. Käesoleva vaidluse esemesse ei puutu, millistel asjaoludel täpselt hageja oma kinnistuid kolmandatel isikutel kasutada lubab ja millised kokkulepped on hageja sõlminud kõneluse tee rajamise võimaldamiseks. Sõidutee rajamine servituudialale toimus selgelt hageja teadmisel ja tahtmisel, mh ilmselge eesmärgiga ehitada lepingujärgne ligipääsutee kostjate kinnistule. Käesolevas vaidluses on oluline tähtsus hageja väitel, et vaid ühte osa servituudialale rajatud teest on võimalik kasutada ka MTÜ-l ja viimase külastajatel ja et üks osa servituudialale rajatud teest teenib pelgalt kostjate Viskaripõllu kinnistut. Maakohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks kohus ei võtnud otsuse tegemisel arvesse hageja esitatud käesolevas tsiviilasjas tähtsust omavaid asjakohaseid tõendeid, milleks on hageja ja MTÜ vaheline 06.06.2007 tasaarveldamise kokkulepe ning MTÜ arve nr 170056. Hageja hinnangul tõendavad eelnimetatud tõendid üheselt selgelt, et MTÜ rajas Krati tee L1 ja L2 kinnistutele tee selle servituudialale hageja lepingust tuleneva kohustuse täitmise katteks ning vastavalt hageja saadud instruktsioonidele lepingust tuleneva tee rajamise kohustuse täitmiseks. Hageja arvates on otsus selles osas jäänud maakohtul täiesti põhjendamata. Eelpool väljatoodud kohtu minetused tõendite analüüsimisel ja hindamisel ning tõendite alusel oluliste asjaolude tuvastamata jätmisel on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Põhjendamata on otsuses väljatoodud maakohtu hinnang, et käesoleval juhul ei saa lugeda hageja lepingulist kohustust VÕS § 78 alusel täidetuks kolmanda isiku ehk MTÜ poolt. Hageja nõustub maakohtuga selles, et hageja iseenesest ei pidanud täitma lepingu p-s 2.1 ettenähtud teeservituudi maa-alale tee rajamise kohustust isiklikult. On ilmne, et kostjate jaoks ei ole tegelikult oluline, kas lepingu p-s 2.1 ettenähtud teeservituudi maa-alale rajas tee hageja isiklikult või täitis selle kohustuse hageja eest kolmas isik. Oluline on lepingus ettenähtud eesmärgi täitmine, s.o tee rajamine. VÕS § 78 järgi võis hageja kohustuse täita hageja eest õiguspäraselt ka kolmas isik. MTÜ seda ka tegi. Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole täitnud lepingust tulenevate kohustustena p-s 2.4.1 kokkulepitud tee rajamise kohustust ning p-s 2.4.2 ettenähtud kooskõlastamiskohustust, on hageja hinnangul meelevaldne. Need järeldused on jäänud maakohtu poolt sisuliselt põhjendamata ja ei tugine käesolevas tsiviilasjas kogutud tõenditele. Motiveerimata on ka maakohtu järeldus, et hageja teed ei rajanud, rikkudes sellega lepingust tulenevat kohustust. 8(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 Hageja ei ole lepingut rikkunud, vastupidine ei ole tõendatud mitte ühegi käesolevas tsiviilasjas kogutud tõendiga. Lepingu p-s 2.4.1 ettenähtud hageja kohustus tee rajamiseks on kohaselt täidetud. Kõnealune tee rajati hiljem kui 31.12.2008, mistõttu rakendus hageja ja kostjate vahelisele õigussuhtele tee rajamisel ning selle eest tasumisel lepingu p 2.4.3. Asjaolu, et hageja ei kooskõlastanud isiklikult kostjaga 1 tee ehitamiseks sõlmitavat lepingut ja tee ehitamisega seonduvaid kulusid, ei muuda õiguslikku olukorda, et kostjad kohustuvad hagejale tee rajamise kulud hüvitama. Lepingu ja tee ehitamisega seonduvate kulude kooskõlastamata jätmine ei saa kaasa tuua olukorda, kus kostjad vabaneksid täielikult oma rahalise kohustuse täitmisest. See oleks ilmselgelt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole õigesti hinnanud asjas tähtsust omavaid tõendeid ning on selle tulemusena jõudnud ebaõigele järeldusele, et hageja ei ole kostjaga 2 sõidutee rajamist kooskõlastanud. Lepingu p-s 2.4.1 nimetatud sõidutee projekteerija T-Model OÜ saatis kostjale 2, YY-le 04.08.2014 e-kirja teel kooskõlastamiseks Krati tee teede ja tehnovõrkude ning Seiklusspordikeskuse tehnovõrkude projekti. Enne sõiduteele ehitusloa taotluse esitamist saatis projekteerija T-Model OÜ kostjale 2 22.09.2014 e-kirja teel kooskõlastamiseks uuesti Krati tee teede ja tehnovõrkude ning Seiklusspordikeskuse tehnovõrkude projekti. Eelnimetatud T-Model OÜ 22.09.2014 e-kirjale vastas kostja 2 oma 23.09.2014 kirjaga, milles avaldas omapoolse nägemuse projekti kohta. Eelpool osundatud tõenditest nähtub hageja hinnangul selgelt, et kostja 2 oli vaatlusaluse tee ehitamise protsessiga jooksvalt kursis ja sisuliselt kõikidest selle olulistest tingimustest teadlik. Maakohus ei ole otsuses motiveerinud, miks kohtu hinnangul ei ole e-kirjavahetus kostja 2 ja tee projekteerija vahel käsitletav tee rajamise tingimuste kooskõlastamisena. Maakohus ei ole otsuses sisuliselt motiveerinud, miks kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et lepingu p-s 2.4.1 väljatoodud viide lepingu p-s 2.4.2 ettenähtud kooskõlastamise kohustusele ei kohaldu siis, kui tee valmimisaeg on hilisem kui 31.12.2008. Maakohus oleks pidanud tuvastama lepingupoolte ühise tahte VÕS § 29 lg 1 tähenduses. Seejärel oleks maakohus pidanud tuvastama, kas esinevad asjaolud, mis võimaldaksid kohaldada VÕS § 29 lg 3. Hageja mõistis lepingutingimust selliselt, et kooskõlastamiskohustus ei kohaldu olukorras, kus tee rajamine jääb perioodi pärast 31.12.2008. Hageja leiab, et „mõistlik isik“ ei oleks võtnud endale lepinguga kohustust kooskõlastada tee rajamise tingimusi, kui tee rajamine toimub alles mitmete aastate pärast. Lepingu p 2.4.2 järgse kooskõlastamiskohustuse peamiseks eesmärgiks oli tagada kostjate jaoks, et tee ehitamine toimuks mõistliku turutingimustele vastava hinnaga. Praeguses asjas ei saa tekkida kahtlust küsimuses, kas tee ehitamiseks tehtud kulud on olnud mõistlikud, ning kostjate huvid on olnud igati kaitstud. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et lepingus kokkulepitud tasu oli tingimuslik. Lepingu p 2.4.1 ei sisalda tingimuslikku kokkulepet. Kostjate kohustus hüvitada hagejale Lepingu p-s 2.1 ettenähtud teeservituudi maa-alale tee rajamise kuludest 50% muutus sissenõutavaks 10 päeva jooksul pärast eelpool nimetatud tee rajamist ja teele kasutusloa väljastamist. Oluline on, et lepingus kokkulepitud tee on rajatud ja kostjad saavad seda teed kasutada. Hageja on täitnud lepingust tuleneva peamise kohustuse. Hageja jaoks oleks 9(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 ebaproportsionaalne ja äärmiselt koormav, kui kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmine hageja poolt tooks kaasa sellise tagajärje, et kostjad ei peagi hagejale tee rajamise eest mitte midagi tasuma. Hageja alternatiivsete nõuetega seonduvalt on maakohus jõudnud otsuses sisuliselt motiveerimata järeldusele, et kostjad ei ole hageja soorituse võrra rikastunud, jättes täielikult tähelepanuta, et kostjad on saanud tegelikult täies ulatuses kätte lepingust saadava ja samas selle eest mitte mingisugust omapoolset vastusooritust tegemata. Kostjad ei ole maksnud tee rajamise eest. Kostjad on saanud lepingust kõik saadaolevad hüved, samaaegselt kui kostjad üritavad nüüd vabaneda oma kohustusest hageja ees hüvitada hagejale 50% sõidutee rajamise maksumusest. Maakohus on otsuse tegemisel hageja alternatiivnõudeid rahuldamata jättes jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS §-d 1028 ja 1032. Antud juhul oli „saaduks“ sõidutee, mis võimaldab ligipääsu kostjate kinnistutele. Antud juhul on hageja arvates täidetud VÕS § 1028 lõikes 1 sätestatud esimene eeldus. Kui asuda teoreetilisele seisukohale, et kostjatel ei ole tekkinud kohustust tasuda hagejale tee rajamise eest (edasilükkav tingimus ei ole saabunud), siis on kostjad hageja arvel aluseta rikastunud. Hageja on kohustuse olemasolu ekslikult eeldades lasknud rajada tee, mille rajamise kohustust ei olnud lepingu alusel tekkinud. Seega on täidetud VÕS § 1028 lg 1 sätestatud teine eeldus. Kuivõrd saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu ilmselgelt võimalik, siis on kostjad kohustatud hüvitama hagejale servituudialale rajatud sõidutee hariliku väärtuse väljaantu tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal (VÕS § 1032 lg 2 järgi). Kostjate vastused apellatsioonkaebusele

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-6850

 

  

ja jagamisel tekkiv hagejale ainuomandina kuuluma hakkav kinnistu) hiljemalt 31.12.2008. Kostjad kohustusid hüvitama hagejale kumbki 25% tee ehitamise kuludest ühe aasta jooksul alates lepingu sõlmimisest tingimusel, et hageja on täitnud lepingu punktis 2.4.2. sätestatud kohustuse ning seatud on punktis 2.2. nimetatud teeservituut. Punkti 2.4.2. kohaselt kohustus hageja kirjalikult kooskõlastama kostjatega tee ehitamiseks sõlmitava lepingu ning kõik tee ehitamisega seonduvad kulud. Lepingu punkti 2.4.3. nägi ette, et juhul kui tee ei valmi punktis 2.4.1. sätestatud tähtaja jooksul, saabub kostjate tasu maksmiskohustus peale tee valmimist 10 päeva jooksul tee valmimisest alates. Tee valmimiseks loetakse sellele kasutusloa väljastamist. Sõiduteele, mis on rajatud Lepingus kindlaksmääratud servituudialale (Krati tee L1 ja Krati tee L2), väljastati kasutusluba Rae Vallavalitsuse 17.11.2015 korraldusega. Hageja poolt on seatud kostjate kasuks lepingu p-s 2.2 nimetatud servituut. Vaidlusalust sõiduteed servituudialale ei ole rajanud vahetult hageja, vaid MTÜ.

Nende asjaolude üle ei ole kolleegiumi hinnangul vaidlust ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5). Pooled vaidlevad lõppastmes selle üle, kas kostjatel on tekkinud kohustus tasuda lepingu alusel hagejale lepingus kokkulepitud tee ehitamise kulude hüvitist ehk kas kohustus on muutunud sissenõutavaks.

11(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-6850

12(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 Teiseks muudab kõnealused tõendid ebausaldusväärseks asjaolu, et nii arve nr 170056 esitamine kui ka tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine on toimunud pärast käesolevas asjas menetletava hagi esitamist. Ometigi on hageja juba ligikaudu aasta enne hagi esitamist (s.o 2016. a aprillis-mais) saatnud kostjatele nõudekirju väidetavalt kantud kulude hüvitamiseks (I kd, tl-d 22 pöördel – 23 ja 24 pöördel – 25). Lisaks nähtub nii hageja esitatud asjaoludest kui ka ülalviidatud EAS-i vastusest, et tee rajamise tööd lõpetati juba 2015. a novembrisdetsembris (sõiduteele väljastati kasutusluba Rae Vallavalitsuse 17.11.2015 korraldusega). Samas on MTÜ esitanud arve nr 170056 hagejale alles 2017. a juunis, s.o umbes 1,5 aastat pärast tee rajamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtu ette toodud asjaoludel taoline viivitus mõistlikult põhjendatud.

13(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kolleegiumi arvates on maakohus tõlgendanud lepingut kooskõlas VÕS § 29 nõuetega. Poolte ühist tegelikku tahet (VÕS § 29 lg 1) ei ole võimalik asja materjalide põhjal tuvastada. Hageja ei ole ka tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid tõlgendada lepingutingimusi selliselt, nagu hageja neid mõistis (VÕS § 29 lg 3). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et mõislikult ei saa eeldada, et poolte ühiseks tahteks lepingu sõlmisel oli see, et kui hageja ei saa algselt kokku lepitud tähtajaks teed valmis, siis puudub tal tee hilisema rajamise korral üldse kohustus kostjatega tingimusi ja kulusid kooskõlastada. Kõnealune hageja kohustus kooskõlastada kostjatega kirjalikult sõidutee rajamise kulud ja vastav leping ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul kõrvalkohustus (poolte põhikohustuste kõrval), vaid lepingu p 2.4.1 järgi (koosmõjus p-dega 2.4.2 ja 2.4.3) hageja kulude hüvitamise nõude üks sissenõutavaks muutumise eeldus. Kolleegium märgib, et juhul kui hageja oleks tee rajamisega seotud kulusid kandnud, võiks olla kostjate keeldumine kulude kandmisest üksnes kooskõlastamiskohustuse rikkumisele tuginedes olla siiski vastuolus hea usu põhimõttega (ning seetõttu kas välistatud või piiratud).

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.