1.Keelduda menetlusse võtmast Vahur Kuhlbergi apellatsioonkaebust Tartu Maakohtu 4. detsembri 2018 otsuse peale ja lugeda apellatsioonkaebus Vahur Kuhlbergile tagastatuks.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Vahur Kuhlbergi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Kurmo Serglov ja Agne Serglov (hagejad) esitasid Tartu Maakohtule hagi Vahur Kuhlbergi (kostja I) ja Ilme Šultsi (kostja II) vastu kinnistute piiri kindlaksmääramiseks ja valduse kaitseks. Hagejad esitasid järgmise nõuded: 1) tuvastada Sooveere kinnistu ja Tatra telliskivitehase kinnistu vahelise piiri ebaõigsus; 2) määrata kindlaks vaidlusalune piir lähtuvalt 27.11.2017 ja 01.02.2018 koostatud kontrollmõõdistamise aktidest ning 13.04.2018 koostatud Sooveere kinnistu katastriüksuse plaanist; 3) kohustada kostjat I andma nõusolek vaidlusaluse piiri kindlaksmääramise toiminguks, sh katastrikande tegemiseks selliselt, et Sooveere kinnistu katastriplaaniks saab 13.04.2018 koostatud Sooveere kinnistu katastriüksuse plaan; 4) asendada p-s 3 nimetatud kostja I nõusolek kohtuotsusega. Hagiavalduse kohaselt kuuluvad hagejatele ühisomandina Sooveere kinnistu ja Tamba kinnistu. Soovere kinnistu kõrval asub kostjatele kaasomandina kuuluv Tatra Telliskivitehase kinnistu. Hagejatel tekkis kostjaga I vaidlus Sooveere kinnistu ja Tatra Telliskivitehase kinnistute vahelise piiri täpse asukoha osas. Pooled vaidlevad põhiliselt Sooveere kinnistu piiripunktide nr 1 ja 5 asukoha üle. Maa-amet teostas kõigi ümberkaudsete kinnistute piiride geodeetilisest võrgustikust lähtuva kontrollmõõdistamise, millega korrigeeriti Sooveere katastriüksuse piiripunkte nr 1 ja 5. Kontrollmõõdistamise aktide alusel koostati 13.04.2018 uus katastriplaan, mis on vaja kanda katastrisse. Selle kande tegemiseks on vajalikud kõigi piirinaabrite allkirjad. Kostja II on kande tegemisega nõus, aga kostja I kande tegemiseks oma nõusolekut ei anna.
2.Kostja I palus jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hagejate kanda. Kostja I nõustus, et tema on Tatra Telliskivitehase kinnistu kaasomanik ning teostatud on kaks kontrollmõõdistamise akti (27.11.2017 ja 01.02.2018 aktid). Kostja vastuväidete kohaselt on rikutud kostja teavitamiskohustust. Maakorraldusseaduse (edaspidi MaaKS) § 15 lõike 2 kohaselt on maakorralduse läbiviija kohustatud kaasama piiri kindlakstegemisele ja kättenäitamisele nende kinnisasjade omanikud, kelle kinnisasjade vaheline piir on vaja kindlaks teha. 27.11.2017 akti kohaselt viibis välitööde teostamisel üksnes Sooveere
katastriüksuse omanik ja Tatra telliskivitehase kaasomaniku (kostja II) esindaja Kurmo Serglov. Kostja I välitööde teostamisest ei teadnud, teda kohale ei kutsutud. Kostja I kutsuti enne välitöid selgitusi andma tööde teostaja kontorisse, kuid ka sel hetkel ei teavitatud kostjat I planeeritavatest välitöödest. Täiendav mõõtmine leidis aset 29.01.2018 ning seekord ei viibinud välitööde juures mitte ükski kinnisasja omanik. Kostjat I ei teavitatud ka teistkordsest mõõtmisest. Seega ei ole võimalik hageja poolt esitatud mõõdistusaktide alusel piiri kindlaks määrata ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Hagejate käitumine on kostja jaoks üllatuslik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejad pole pöördunud kostja I poole nõuetekohase mõõtmise teostamiseks ning piiripunktide kokku leppimiseks. Kostja I selgitas, et tal puuduvad kontrollmõõdistamise aktide osas sisulised vastuväited. Kostjal I ei ole sisulisi vastuväiteid piiriprotokolli allkirjastamisele ning piiride kindlaksmääramisele. Kostjaga I seotud äriühingu erastamisprotsess Teeveere kinnistu osas on lõpetamata, piirid määratakse kindlaks erastatava kinnistu mõõtmisel. Kui nimetatud piirid kattuvad erastatava kinnistu kontrollmõõdistamise osas, ei ole kostjal I ühtegi vastuväidet piiriprotokolli allkirjastamiseks.
3.Kostja II võttis hagi õigeks ning teatas, et on katastriandmete muutmisega nõus. Menetluskulud palus kostja II jätta kostja I kanda.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas hagi. Kohus tuvastas, et Kambja vallas Tatra külas asuva Sooveere kinnistu (registriosa number 3077704) ja Kambja vallas Tatra külas asuva Tatra telliskivitehase kinnistu (registriosa number 164304) vaheline piir on ebaõige. Kohus määras kindlaks, et Sooveere kinnistu ja Tatra telliskivitehase kinnistu vaheline piir kulgeb kohtuotsuse lisaks oleva 13.04.2018 koostatud Sooveere kinnistu katastriüksuse plaani kohaselt. Kohust tuvastas, et kostjal I on kohustus anda nõusolek vaidlusaluse piiri kindlaksmääramise toiminguteks selliselt, et Sooveere kinnistu katastriplaanist saab 13.04.2018 koostatud Sooveere kinnistu katastriüksuse plaan. Kohus asendas kostja I nõusoleku kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus kostja I kanda ning mõistis kostjalt I solidaarselt hagejate kasuks välja 1220 eurot.
5.Maakohus märkis, et piirivaidluses eeldatakse katastrikannete (st ka olemasoleva katastrikaardi) õigsust, kuid vaidluse korral hindab kohus kõiki piiriandmeid (sh ka kontrollmõõdistamise akti ning katastriüksuse uut plaani) kogumis, lähtudes muuhulgas AÕS §-dest 128 ja 129. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Sooveere kinnistu praegune katastrisse kantud plaan on ebaõige. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et Sooveere kinnistu kohta 13.04.2018 koostatud katastriüksuse plaan oleks õige. Vastupidi, kostja I teatas menetluse kestel, et tal ei ole sisulisi vastuväiteid piiriprotokolli allkirjastamisele ning piiride kindlaksmääramisele. Kostja II võttis hagi õigeks. Kohus ei ole TsMS § 440 lg 4 kohaselt õigeksvõtuga seotud, kuna hagi ei ole õigeks võtnud kõik kostjad ning piiri asukoha saab tuvastada vaid kaasomanike suhtes ühiselt. Kohus käsitas kostja II õigeksvõttu vastuväidete puudumisena hagejate esitatud katastriüksuse plaanile.
Kostja I esitas ainukese vastuväitena etteheite, et kostja I ei teadnud välitööde teostamisest, teda kohale ei kutsutud. Iseenesest on õige kostja I viide, et MaaKS § 15 lg 2 kohaselt on maakorralduse läbiviija kohustatud kaasama ning piiri kindlakstegemisele ja kättenäitamisele kutsuma nende kinnisasjade omanikud, kelle kinnisasjade vaheline piir on vaja kindlaks teha. Seadus sätestab ainsa tagajärjena, et piiri kindlakstegemist ei takista see, kui kinnisasja omanik, kes on kutsutud piiri kindlakstegemisele, ei ilmu kohale. Samas ei sätesta seadus, et kui maakorralduse läbiviija on seda kohustust rikkunud, muudab see piiri kindlakstegemise toimingud (st ka koostatud katastriüksuse plaani) ebaõigeks. Sellist tagajärge ei sätesta ka maakatastriseadus (MaaKatS). Eeltoodu tähendab, et pooled ei ole koostanud piiriprotokolli ning hagejal tuleb piiride kindlaks tegemist taotleda kohtu kaudu. Kohus võtab piiri määramisel aluseks kõik poolte esitatud dokumendid, sh ka kontrollmõõdistamise aktid ning nende alusel koostatud Sooveere kinnistu uue plaani. Kostjal I on olnud võimalik soovi korral esitada piiri kulgemise kohta teistsugused andmed, kostja I ei ole seda teinud. Kuna kostjad ei ole vastu vaielnud 13.04.2018 koostatud Sooveere katastriüksuse plaanile, rahuldab kohus hagi ja tuvastab Sooveere kinnistu ja Tatra Telliskivitehase kinnistu vahelise piiri asukoha nimetatud plaani alusel. Plaan on kohtuotsuse lahutamatu lisa. Kui kostjad ei ole vastu sellele, et hagejatele kuuluva Sooveere katastriüksuse plaani tuleb piirimärkide osas muuta, korrigeerimaks kinnistu piiride kulgemine looduses ja kaardil, arvestades kostjatele kuuluva kinnistu piire, on kostjatel tulenevalt hea usu põhimõttest (TsÜS § 138) kohustus anda nõusolek piiriandmete muutmiseks. Kohus asendas TsÜS § 68 lg 5 alusel kostja I nõusoleku kohtuotsusega. Hagejate kinnitusel on kostja II vajaliku nõusoleku juba andnud, seega tuleb asendada vaid kostja I nõusolek.
MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja I (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apelltsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud õigusnormi. MaaKS § 15 lg 2 kohaselt tuli piiri kindlakstegemisele kutsuda kostja I. Kostja I nõustub, et maakorraldusseadus ei näe ette tagajärge juhuks, kui maakorralduse läbviija oma kohustust rikub. Seega tuleb lähtuda analoogiast või seaduse või õiguse üldisest mõttest. MaaKS § 15 lg 2 eesmärk on kohustada maakorralduse läbiviijat alati kaasama kinnisasja omanikke maakorralduslikel toimingutel. Käesolevas asjas on maakorralduse läbiviija rikkunud nimetatud kohustust lausa kahel järjestikusel korral. Kinnisasja omanike kaasamata jätmine võib viia ebaõige tulemuseni. Kostjal I on põhjendatud kahtlus ka 01.02.2018 akti nr 1262/18 tõesuse osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et kostja I apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja kaebus tuleb apellandile tagastada. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta
rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt Riigikohtu 24.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12; samuti Riigikohtu 03.04.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 10.1). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks.
8.TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi tuleb apellatsioonkaebuse perspektiivikuse hindamisel seega lähtuda hüpoteetilisest eeldusest, et kostja I suhtes on rikutud MaaKS § 15 lõikes 2 sätestatud kaasamiskohustust, s.o maakorralduse läbiviija ei kaasanud ega kutsunud teda piiri kindlakstegemisele ja kättenäitamisele. Kostja I hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud õigusnormi leides, et tema kaasamata jätmine toob kaasa tagajärje, et hagi ei ole võimalik tema suhtes rahuldada. Maakohus märkis, et seadus (ei maakorraldusseadus ega maakatastriseadus) ei sätesta kaasamiskohustuse rikkumise tagajärjena seda, et piiri kindlakstegemise toimingud tuleks lugeda ebaõigeks ja ebaseaduslikuks. Selle seisukohaga nõustus ka kostja I. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et MaaKS § 15 lg-s 2 sätestatud kaasamiskohustuse mittetäitmine ei muuda maakorraldustoimingut ebaseaduslikuks. Muuhulgas ei ole kostja I maakohtus väitnudki, et kontrollimõõdistamise tulemused oleksid ebaõiged.
9.Küll aga heidab kostja I maakohtule ette õigusnormide ebaõiget tõlgendamist. Kostja I hinnangul tuleb lähtuda analoogiast või seaduse või õiguse üldisest mõttest. Ringkonnakohus selgitab, et analoogia kohaldamiseks saab olla asjaolu, et seaduses esineb lünk, mis vajab analoogia abil ületamist. See tähendab, et seaduses puudub eksikombel mingi norm, mille olemasolu seadusandja on tegelikult vaikimisi eeldanud. Nii sätestab ka TsÜS § 4, et õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel aga lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Praegusel juhul ei esine ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et maakorraldusseaduses § 15 lg 2 kaasamiskohustuse tagajärjed on seadusandja poolt jäänud tahtmatult eraldi reguleerimata ning et seadusandja tegelik eesmärk oli tagada, et piiri kindlakstegemisele suunatud maakorraldustoiminguid saab arvesse võtta üksnes juhul, kui kõik puudutatud kinnisasjaomanikud on olnud kaasatud. Niisugusele eesmärgile ei viita ka maakorralduse seaduse seletuskiri.
10.Kostja I ei ole ise viidanud ühelegi võimalikule lähedast õigussuhet reguleerivale sättele, mida oleks võimalik analoogia korras kohaldada. Piiri kindlakstegemine MaaKS § 15 järgi kuulub nn lihtsate maakorraldustoimingute hulka (MaaKS § 10 lg 1). Maakorraldustoimingud ise ei too veel kaasa vahetuid õiguslikke tagajärgi. Nii tuleneb MaaKS § 10 lõikest 63, et sama seaduse §-s 15 sätestatud korras kindlakstehtud piiri andmed registreeritakse maakatastris maakorralduse läbiviija esitatud katastrimõõdistamise ja piiri kindlakstegemise dokumentide alusel. MaaKS § 11 lg 1 järgi loetakse maakorraldustoimingud lõpetatuks, kui kinnisasi on registreeritud riigi maakatastris ning maakorraldusest tulenenud muudatused on kantud kinnistusraamatusse.
Kontrollmõõdistamise tulemusena koostatud uue katastriplaani kandmiseks katastrisse ning ka kinnistusraamatusse vastavate muudatuste sisseviimiseks on vajalikud kõigi piirinaabrite nõusolekud (allkirjad). Seega ilma kostjata I piiri kohtuväliselt kindlaks määrata ei saa. Kostjalt I sellekohase tahteavalduse saamiseks ongi käesoleval juhul hagi esitatud. Järelikult ei ole väidetav asjaolu, et kostjat I ei kaasatud kinnisasja piiri kindlakstegemisse, toonud kaasa kostja õiguste rikkumist ega tema õiguste kaitse võimaluste kaotust. Lisaks tuleneb asja materjalidest, et kostja I oli tegelikult maakorraldustoimingutesse kaasatud (andis selgitusi Maa-ametis 22.11.2017; täiendav mõõtmine 29.01.2018 toimus kostja I taotluse alusel). Samuti on kostja I kohtuistungil kinnitanud, et maamõõtja kutsus teda piiritähiseid üle vaatama. Kostja I heidab aga ette, et teda ei kutsutud välitöödele, s.o mõõtmistoimingutele.
11.Muuhulgas oli kostjal I käesolevas menetluses võimalik esitada vastuväiteid piiri kulgemise, kontrollmõõdistamiste õigsuse jm kohta. Kostja I seda ei teinud. Alles apellatsioonkaebuses on kostja I esitanud esmakordselt väited, et tema hinnangul võib piir olla valesti määratud. Nimetatud väide tulnuks esitada juba maakohtus koos seda kinnitavate tõenditega, kuid maakohtus ei olnud kostjal I vastuväiteid mõõtmistulemuste osas, mistõttu puudus maakohtul alus arvata, et 13.04.2018 koostatud katastriüksuse plaan ei oleks õige. Samuti ei pidanud maakohus sellises olukorras selgitama pooltele vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Kostja I vastuoluline käitumine ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Kuna välistatud on täpsustatud piiriandmete alusel maakatastrisse ja kinnistusraamatusse muudatuste sisseviimine ilma kostja I sellekohase nõusolekuta ning kostjal I oli võimalus väljendada oma vastuväiteid käesoleva asja menetlemisel maakohtus, siis puudub alus kohaldada analoogiat mõne niisuguse õigusnormiga, mis tooks tagajärjena kaasa selle, et kinnisasjade piiride kindlakstegemise eesmärgil läbi viidud kontrollmõõdistamiste tulemusi ei oleks võimalik kinnisasjade vahelise piiri kindlakstegemisel arvestada. Eeltoodule tuginedes ei ole kostja I väidete õigsust eeldades võimalik apellatsioonkaebust rahuldada, mistõttu tuleb jätta see menetlusse võtmata.
12.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel jätnud menetluskulud kostja I kanda. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja I kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõiv 300 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, on apellandil õigus taotleda riigilõivu tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4). Käesolev määrus on edasikaevatav Riigikohtule (TsMS § 638 lg 9).
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.