Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. jaanuar 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-6587
Tsiviilasi
XX hagi YY ja CC vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2018/2630 ja nr 022/2018/2631
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 4. oktoobri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Kummagi kostja osas 3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Kostjad (vastustajad) YY (isikukood XXXXXXXXXXX) ja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja OO ning ühised lepingulised esindajad advokaat Helen Hääl ja vandeadvokaat Liis Tedder
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 4. oktoobri 2018 otsus muutmata.
4.Rahuldada YY ja CC apellatsioonimenetluse kulude suuruse kindlaksmääramise ja XX-lt väljamõistmise taotlus osaliselt.
5.Määrata YY ja CC menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 450 eurot ning mõista XX-lt YY kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu katteks 225 eurot ja CC kasuks 225 eurot.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XX-l tasuda YY-le ja CC-le võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 27. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja I) ja CC (kostja II, koos kostjad) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2018/2630 ja nr 022/2018/2631. Hageja palus tunnistada sundtäitmise lubamatuks ulatuses, mis ületab elatise seadusega sätestatud alammäära mõlema lapse kohta alates notariaalse lepingu osalisest ülesütlemisest 1. veebruaril 2018. Hageja ja OO (kostjate ema) sõlmisid 17. juunil 2011 notariaalse lepingu kostjate ülalpidamise osas (edaspidi ülalpidamiskokkulepe). Ülalpidamiskokkuleppe kohaselt tasub hageja elatist igakuiselt lapse kohta 350 eurot, tasub laste koolituskulud ning pool sünnipäevakuludest. Hageja esitas kostjate emale 1. veebruaril 2018 kokkuleppe osalise erakorralise ülesütlemise avalduse. Alates lepingu ülesütlemisest on hagejal kohustus tasuda kostjatele elatist seaduses sätestatud miinimummääras ehk 250 eurot kuus lapse kohta. Seaduses sätestatud ulatuses on hageja elatist maksnud, mistõttu võlgnevus puudub ja sundtäitmine on lubamatu. Lisaks on hageja tasunud ka täitemenetluse alustamise tasu. Lepingu osalise ülesütlemise põhjuseks on asjaolu, et alates juulist 2017 on hageja töötu, tema sissetulekuks on ainult töötutoetus. Seetõttu pole hagejal võimalik enam elatiskokkulepet täita. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. Ülalpidamiskokkulepe lähtus laste vajadustest ning eesmärgist säilitada lastele vanemate kooseluaegne elustandard. Perioodil 2011-2018 on elukalliduse tõus olnud 13,9% ja samal perioodil on alampalga (seega ka miinimumelatise) tõus 30%. Kulud laste ülalpidamiseks kasvavad vastavalt uuringutele alates 10. eluaastast, eriti suure hüppe teeb kulude kasv alates
14.eluaastast. Ülalpidamiskokkulepe on kehtiv ning hageja ei ole seda kehtivalt üles öelnud. Hageja edastas kostjate emale 1.veebruaril 2018 e-kirja teel ülesütlemisavalduse. Ülesütlemine on tühine, sest mõjuv põhjus ülesütlemiseks puudub, ning hagejal tuleb oma lepingulisi kohustusi täita. Töö puudumine pole tõendatud ega usutav. Kostjatele teadaolevalt hageja jätkuvalt töötab, tehes seda peamiselt välisriikides ja võimalik, et hageja töötab mitteametlikult. Kui hageja ka ei tööta, siis puuduvad tal takistused töö saamiseks. Hageja on laevakapten ning see elukutse annab piisavalt võimalusi hästi tasustatava töö leidmiseks nii Eestis kui välismaal. Hageja ei ole toonud esile põhjust, mis takistab tal piisava sissetulekuga töö leidmist. Lapse ülalpidamiskohustus tähendab kohustust hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, kas siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Hageja enda elustandard väidetavast töö puudumisest hoolimata muutunud ei ole. Hageja enda väidete kohaselt viibib hageja alates juulist 2017 pidevalt välisreisidel või välismaal tööl ning seetõttu puudub hagejal võimalus ka kostjatega regulaarselt suhelda. Ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Ülesütlemise avaldusest ja hagist nähtuvalt sai hageja oma väidetavast töötusest teada hiljemalt juulis 2017. Ülesütlemise avaldus on esitatud 1. veebruaril 2018, s.o 7 kuud hiljem. Selliselt on mõistlik aeg ülesütlemiseks 2 (7)
ilmselgelt möödunud. Hagejal on kostjate ees elatise võlgnevus, mida nõutakse sisse täitemenetluses. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis 4. oktoobri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks.
4.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostjate ema vahel sõlmiti 17. juunil 2011 notariaalne kokkulepe, mille p 5.5 kohaselt on hageja andnud nõusoleku alluda kokkuleppest tulenevate rahaliste nõuete osas kohesele sundtäitmisele. Hageja ütles 1. veebruaril 2018 e-postiga saadetud ülesütlemise avaldusega kokkuleppe osaliselt erakorraliselt p 5 osas üles ja kostjate ema on ülesütlemise avalduse kätte saanud. Hageja suhtes on alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 022/2018/2630 kostja I avalduse ja kokkuleppe p 5 alusel elatise võla osas perioodi
1.jaanuarist kuni 11. aprillini 2018 eest 1 023,62 eurot ja sünnipäevakulu osas 112,90 eurot, kokku võlg 1 136,52 eurot. Kostja II avalduse ja kokkuleppe p 5 alusel on alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 022/2018/2631 elatise võla osas perioodi 1. jaanuarist kuni
11.aprillini 2018 eest 1 023,62 eurot, huvialaringide kuutasude osas veebruar–aprill 2018 summas 115 eurot ja sünnipäevakulu osas 91,77 eurot, kokku võlg 1 230,4 eurot.
5.Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 ja leidis, et kokkuleppe p 5 ei ole kehtivalt üles öeldud. Hageja esitatud pangakonto väljavõte kinnitab, et hageja tegutseb ettevõtjana ja võiks saada tulu ettevõtlusest. Samuti on hageja olnud seotud ettevõttega Q, mis hüvitas hagejale 50 eurot tervisekulutusi, ning ettevõttega W Ltd, mis maksis hagejale töötasu aprillis 2018 summas 2 822,58 eurot, juulis 2018 summas 2 483,87 eurot ja augustist 2018 summas 4 292,58 eurot. Hagejal oli sissetulekuid ka töötamisest EEE. Töötukassa otsuse alusel töötab hageja taas alates
7.märtsist 2018. Seega ei ole hageja tõendanud ülalpidamiskokkuleppe p 5 erakorraliseks ülesütlemiseks mõjuva põhjuse olemasolu. Asjaolu, et hagejal tööleping ühe tööandja juures lõppes, ei ole kokkuleppe p 5 erakorralise ülesütlemise aluseks. Hageja ei ole tõendanud, et tema sissetulek on sedavõrd vähenenud, et ei võimalda ülalpidamiskokkulepet täita. Hageja ei ole esitanud andmeid, mis võimaldaksid võrrelda tema sissetulekuid kokkuleppe sõlmimise ja kohtumenetluse ajal. Asjaolu, et hageja ei tööta samas töökohas, kus ülalpidamiskokkuleppe sõlmimise ajal, ei takista kokkuleppe täitmist. Hageja töötasu ja sissetulekud võimaldavad tal iseenda toimetulekut ja heaolu ohtu seadmata kokkulepet täita. Töösuhte lõppemine ühe tööandja juures on olnud ajutine ning hageja sissetulekute sedavõrd oluline vähenemine, et see tooks kaasa kokkuleppe täitmise võimatuse, ei ole asja materjalide alusel tuvastatav. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, et kostjate vajadused on võrreldes kokkuleppe sõlmimise ajaga muutunud.
6.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et kostjate esindajate ajakulu on põhjendatud 9 t ulatuses tasumääraga 150 eurot tund, s.o rahaliselt kokku 1 620 eurot (= 9 × 150 + 20%). Seega tuleb hagejal kummalegi kostjale hüvitada menetluskuluna 810 eurot. Apellatsioonkaebus
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses jääb hageja selle juurde, et esineb alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
3 (7)
Maakohus lahendas asja elatisvaidlusena ega arvestanud, et vaidluse esemeks on sundtäitmise lubamatuks tunnistamine, mille raames oleks pidanud kohus hindama, kas hageja poolt ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemine oli põhjendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, milliseid asjaolusid arvestades on kohus veendunud, et hageja suudab ja saab kokkulepet täita. Maakohus asus seisukohale, et kuna hageja on saanud teha teatud kulutusi, on tal ka ülalpidamiskokkuleppe täitmiseks vahendid olemas. Kohus ei ole välja toonud, millistest vahenditest suudaks hageja neid kohustusi täita. Maakohus jättis tähelepanuta, et hagejale on kulutuste tegemiseks ülekandeid teinud abikaasa, sest ilma abikaasalt saadud vahenditeta, ei olnud kokkuleppe täitmine võimalik, sest hagejal puudus töökoht ja stabiilne sissetulek. Hageja ei oleks ülalpidamiskokkulepet üles öelnud, kui ta ei oleks jäänud pikaajaliselt töötuks ja tal oleks olnud stabiilne sissetulek, mis ületab kokku lepitud summasid. Hageja sissetulek oli väiksem, kui kokkuleppe täitmisega seonduvad kohustused. Kostjate vastus apellatsioonkaebusele
8.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.Hageja on esitanud kostjate vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja leiab, et ülalpidamiskokkuleppe osalise ülesütlemise eeldused on täidetud, mistõttu ta ei ole kostjatele võlgu. Hageja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning õigusnormide vääralt kohaldamist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sama paragrahvi lg 11 kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
11.Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 181 nimetatud elatise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, millega võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Hageja ja laste ema 17. juuni 2011 sõlmitud ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping, elatise maksmise kokkulepe, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise leping sisaldab kokkulepet hageja seadusest tuleneva laste ülalpidamise kohustuse täitmiseks perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 3 esimese lause mõttes (tl-d 11–20). Nimetatud lepingu p-s 5 on hageja ja laste ema kokku leppinud, et hageja maksab lapse ülalpidamiseks elatist igakuiselt summas 350 eurot ning lisaks sellele kannab laste koolitus- ja sünnipäevade kulud (lepingu p-d 5.1, 5.4, 5.6.2).
12.Sellist vanemate kokkulepet saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes. Kohtupraktikas on leitud, et sellise kokkuleppe pooleks on vanemad kui lapse ülalpidamise kohustust samal ajal täitma kohustatud osavõlgnikud PKS § 105 lg 3 mõttes, mitte aga laps (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016 määrus asjas nr 3-2-1-10115, p 13). Kolleegiumi hinnangul tulenevad vaidlusalusest ülalpidamiskokkuleppest õigused ja kohustused üksnes vanematele. Lapsed ei ole lepingu pooleks ning isegi kui neid pidada iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi üksnes lepingupooltel. Seega on hageja põhjendatult esitanud ülesütlemisavalduse teisele vanemale (tl 10). Kuna aga täitemenetluses on kohtutäitur 4 (7)
sissenõudjatena käsitlenud lapsi, siis pidi hageja esitama käesoleva hagi laste vastu, tuginedes ülalpidamiskokkuleppe osalisele ülesütlemisele (tl-d 4 ja pöördel, 7 ja pöördel).
13.Tulenevalt hageja ülesütlemisavaldusest ja täiendavast selgitusest on hageja 1. veebruaril 2018 lepingu üles öelnud osaliselt, s.o osas, mis ületab igakuiselt lapsele makstava elatise miinimummäära, s.o ülesütlemise ajal 250 eurot (tl 10). Hageja on esitanud kohtule võlgnevuse osas arvutused 8. mai 2018 menetlusdokumendis (tl 36–38).
14.Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (VÕS § 195 lg 1) ning ülesütlemiseks ei pea pöörduma kohtu poole. Kehtiva ülesütlemise tagajärjel vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostjad võtavad omaks, et kostjate ema on hageja ülesütlemisavalduse 1. veebruaril 2018 e-kirja teel kätte saanud (kostjate 29. mai 2018 menetlusdokumendi p 3, tl 47). Ülesütlemine on toimunud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hageja ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai ja ülesütlemine on vormivaba.
16.Elatise suurust mõjutavate asjaolude muutumine annab aluse öelda leping üles ka üksnes osaliselt, s.o osas, milles elatist maksma kohustatud vanemalt ei saa kõiki asjaolusid arvestades mõistlikult nõuda ülalpidamiskokkuleppe täitmist kokkulepitud suuruses kokkulepitud tähtpäevani.
17.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal esines mõjuv põhjus osaliselt leping erakorraliselt üles öelda (VÕS § 196 lg 1). Maakohus leidis, et lepingu p 5 osalise ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ning leping on kehtiv. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud menetlusõiguse normi, leides, et lepingu osalise ülesütlemise eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega (TsMS § 654 lg 6).
18.Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka suuremat osa apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
19.Tulenevalt hageja ülesütlemisavaldusest seisneb mõjuv põhjus selles, et hageja koondati ning tema ainsaks sissetulekuks on töötu abiraha. Hageja on selgitanud, et sõlmis ülalpidamiskokkuleppe ajal, kui tema sissetulekuks oli 5 000 eurot kuus (neto). Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi asemel asunud arutama elatise vaidlust. Maakohus on täiendavalt käsitlenud mõjuva põhjusena ka asjaolu, et kokkulepitud elatis on laste vajadusi arvestades liiga suur. Hageja on 8. mai 2018 menetlusdokumendis esitanud väite, et kokkulepitud elatis ületab ilmselgelt laste
5 (7)
mõistlikke vajadusi. Nimetatud menetlusdokumendis tugines hageja täiendavalt ka asjaolule, et laste ema sissetulek on hageja sissetulekust oluliselt suurem. Kohus peab otsuse tegemisel võtma arvesse ja analüüsima kõiki menetluses hagi või vastuväidete alusena esitatud väiteid ja asjaolusid. Seega on maakohus hageja väiteid põhjendatult TsMS § 442 lg 8 järgi otsuses analüüsinud.
20.Siinjuures märgib kolleegium, et hageja kohustus oli TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendada VÕS § 196 lg 1 kohaldamise eeldusi. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine lause). Maakohus hindas hageja väiteid esitatud ja vastuvõetud tõendeid hinnates.
21.Ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemiseks annab aluse muuhulgas asjaolu, et kohustatud vanema sissetulek on oluliselt vähenenud või õigustatud vanema oma suurenenud. Maakohus eeltoodud asjaolude esinemist ei tuvastanud. Kolleegiumi arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Maakohus on hinnanud tõendina hageja pangakonto väljavõtet (tl 40 ja pöördel) ning lugenud selle alusel tõendatuks, et hageja tegutseb ettevõtjana ja võiks saada tulu ettevõtlusest. Hageja pangakontole on tehtud makseid kolmandate isikute poolt, mistõttu pole usutav hageja väide, et tal polnud tööd ega sissetulekut. Töötukassa 8. märtsi 2018 otsusega on tõendatud, et hageja töötab alates 7. märtsist 2018. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et praeguses asjas ei olnud ajutine töökoha kaotus mõjuvaks põhjuseks VÕS § 196 lg 1 mõttes, sest asja materjalidest nähtuvalt ei mõjutanud see oluliselt hageja majanduslikku seisu, heaolu ega toimetulekut. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud kostjate vastuväidete alusena esitatud asjaolusid analüüsides. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja majanduslik seis on parem, kui ta on kohtumenetluses näidanud. Hageja pangakonto väljavõte tõendab, et hagejal oli pärast töökoha kaotust, s.o juuli 2017, sissetulekuid. Lisaks sellele on kolleegiumi arvates põhjendatud hinnata hageja varalist seisundit juulist 2017 kuni veebruarini 2018 hageja tegeliku elustandardi järgi. Alates 7. märtsist 2018 hageja töötab, kuid hageja ei ole avaldanud kohtule oma sissetulekuid.
22.Kolleegium möönab, et ebatäpne on maakohtu otsuse p-s 34 esitatud järeldus, mille kohaselt ei ole ülalpidamiskokkuleppest tulenev elatis 350 eurot kuus miinimummäärast märkimisväärselt suurem. Tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et ülalpidamiskokkuleppe p-s 5.1 nimetatud igakuisele elatisele lisanduvad ka koolitus- ja sünnipäevakulud, s.o umbes 175 eurot ((2000 + 100)÷12) kuus. Samas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest, et kohus on käsitlenud osalist ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemist terve p 5 osas, mitte ainult alapunkti 5.1 osas. Eelmärgitu ei ole kolleegiumi hinnangul seega menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis mõjutaks asja lõppjäreldust, sest ainuüksi ülalpidamiskokkuleppes kokku lepitud miinimummäärast kõrgem elatis ei anna kokkuleppe ülesütlemiseks alust. Kuigi hageja väitis, et kokkulepitud elatis on laste vajadusi arvestades liiga suur, ei ole hageja oma väite tõendamiseks esitanud tõendeid ega selgitanud elatise suuruse mõju kokkuleppe kehtivusele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
23.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ja TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
24.Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda. 6 (7)
Maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja ei väitnud apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus kostjate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel menetlusõiguse norme või ületas diskretsioonipiire. Seega ei ole kolleegiumil alust muuta maakohtu kindlaksmääratud kostjate põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrab kolleegium kindlaks kostjatele hüvitatavate apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need hagejalt kostjate kasuks välja.
25.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostjate lepingulise esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 2,75 t ja õigusabi osutati tasumääraga 150 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Selliselt kujunes apellatsioonimenetluse kuludeks kokku 495 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on neist kuludest põhjendatud ja vajalik õigusteenuse osutamine 2,5 t ulatuses, mis hõlmab nii kaebusega tutvumist, analüüsi ja sellele vastamist. Põhjendatud ei ole panna hagejale kohustust hüvitada kostjate lepingulise esindaja poolt ringkonnakohtu 5. detsembri 2018 määrusega tutvumise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulu, s.o 15 min eest 45 eurot. Kuna nende toimingute tegemine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja menetluskulude nimekirja oleks saanud kohtule esitada kostjate seaduslik esindaja ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 11. novembri 2014 määrus asjas nr 3-2-1-77-14, p 12 kolmas lõik).
26.Maakohus määras kostjate lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks 150 eurot (km-ta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist on keskmise sarnase õigusteenuse eest makstava tasuga. Ringkonnakohus rahuldab kostjate menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt. Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusabi osutamise mahust 2,5 t, tunnitasust 150 eurot ning kostjate kinnitusest, et nad ei saa tagasi õigusteenuselt tasutud käibemaksu, kujuneb hüvitatavaks summaks 450 eurot ( = 2,5 × 150 + 20%). Kostjad on osalenud menetluses samas ulatuses ja neil on ühised lepingulised esindajad. Ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja õigusabikulu tuleb hüvitada kostjatele võrdselt, s.o 225 eurot ( = 450 ÷ 2) kummagi kostja kasuks.
27.Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja kostjate taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
28.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.