2-18-5082/20 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.XX (hageja) esitas YY (kostja I) ja CC (kostja II) vastu 03.04.2018 hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 025/2018/282. Samuti palus hageja kohaldada hagi tagamist ja peatada viidatud täiteasjas menetlus kuni praeguses asjas tehtava otsuse jõustumiseni, mille kohus rahuldas. Menetluskulud ja täitekulud palus hageja jätta kostjate kanda. Kohtutäitur Kaire Põlts alustas kostjate isa OO avalduse alusel hageja suhtes täitemenetlust tsiviilasjas nr 2-15-14651 tehtud Harju Maakohtu 28.12.2017 otsuse täitmiseks. Kohtuotsusega mõisteti hagejalt välja tagasiulatuv elatis 4 575 eurot ja igakuine elatis mõlemale lapsele 50% kuupalga alammäärast. Sissenõudjad olid kostjad (hageja lapsed), keda esindas OO. 27.02.2018 täitmisteate järgi tuli hagejal ilma täitekuludeta tasuda sissenõudjatele 5 075 eurot ja täitedokumendi vabatahtliku täitmise ajana oli määratud 19.03.2018. Hageja tasus kostjatele vabatahtlikult ülal nimetatud summa, kuivõrd hageja vend QQ kandis kostjate isa OO pangakontole 5 075 eurot. Veel enam, hageja ei ole kunagi keeldunud kohtuotsusega väljamõistetud summade vabatahtlikust maksmisest, mistõttu ei olnud põhjendatud tema suhtes täitemenetluse alustamine. 08.03.2018 esitas hageja kohtutäiturile taotluse täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäitur ei lõpetanud menetlust, sest sissenõudjad ja nende seaduslik esindaja said väidetavalt kätte üksnes 4 248 eurot. Ülejäänud osa OO kontole kantud 5 075 eurost võttis OO kontolt ära pank laenuvõla katteks. Samas on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et elatise maksmine kontole, kust läheb maha laen, ei tee elatise tasumist olematuks. Lapse seaduslik esindaja peab tagama laste huvide kaitse ja raha õige kasutamise. Hagi esitamise seisuga oli hageja võlgnevuse suurus täituri hinnangul 1 127,97 eurot, mis moodustus 827 euro suurusest elatisevõlgnevusest ja täitekuludest. Kuivõrd hagejal puudus võlg kostjate ees, oli sundtäitmine 827 euro osas lubamatu ning kuna hageja ei põhjustanud täitemenetlust ja puudus otsus kohtutäituri tasu kohta, oli sundtäitmine lubamatu täitekulude sissenõudmise osas. Kostjate vastuväited

3.Kohus jättis hagi rahuldamata ja tühistas otsuse jõustumisest hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Hageja nõue oli esitatud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kirjeldatud nõude lahendamiseks tuli kontrollida, kas isik, kelle suhtes nõue esitatakse, on sissenõudja; kas isik, kes nõude esitab on täitemenetluse võlgnik; kas nõude esitaja suhtes on algatatud täitemenetlus; kas nõue on rahuldatud, ajatatud, tasaarvestatud; kas hagi on esitatud enne täitemenetluse lõppemist. Praegusel juhul oli täitedokumendiks Harju Maakohtu 28.12.2017 otsus, millega mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja elatis ajavahemiku 01.10.2014 – 30.09.2015 eest 2 287,50 eurot ja alates 01.10.2015 elatis, mis vastas 50%-le Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni kostja I täisealiseks saamiseni. Samuti mõisteti nimetatud kohtuotsusega hagejalt kostja II ülalpidamiseks välja elatis ajavahemiku 01.10.2014 – 30.09.2015 eest 2 287,50 eurot ja alates 01.10.2015 elatis, mis vastas 50%-le Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni kostja II täisealiseks saamiseni. Hageja suhtes algatati eespool nimetatud täitedokumendist tulenevate kohustuste sundtäimiseks täiteasi nr 025/2018/282. Nõude sisuks oli hageja elatisevõlgnevus kostjate ees 5 075 euro ulatuses, millele lisandusid täitekulud. Pärast võlgnevuse osalist katmist oli vara kontol arestimise akti kohaselt hageja võlgnevus kostjate ees 827 eurot, millele lisandusid täitekulud 320,17 eurot. Seega olid täitemenetluses sissenõudjad hageja ja OO ühised lapsed kostjad I ja II ning võlgnik oli hageja. Järgmisena analüüsis kohus, kas hageja oli kostjate nõude rahuldanud. Tõendatud oli, et hageja vend QQ kandis OO arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega „Tsiviilasi 2-15-14651, CC ja YY elatis ajavahemiku 01.10.2014 – 30.09.2015 eest“ 175 eurot

(28.02.2018), 1 500 eurot (01.03.2018), 1 500 eurot (02.03.2018), 1 400 eurot (05.03.2018). Samale arveldusarvele kandis hageja vend QQ ka veebruari, märtsi ja aprilli elatise. Sissenõudjad kinnitasid 4 248 euro laekumist, s.t kostjad võtsid oma seadusliku esindaja OO kaudu kohtulahendiga väljamõistetud elatise hageja vennalt täitmisena vastu 4 248 euro ulatuses. Seega oli võlgnevuse suurus 827 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 79 lg 1 kohaselt, kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kostjad esitasid hagejale 29.01.2019 kohustuse täitmise ja elatise tasumise nõude, milles palusid Harju Maakohtu 28.12.2017 kohtuotsusega väljamõistetud elatise summad kanda kostja I pangakontole, selgitusega „elatis“. Samas nõudekirjas märkisid kostjad veel, et ei anna nõusolekut kohustuse täitmiseks kolmandatele isikutele. Nimetatud kiri adresseeriti hagejale ja saadeti ka QQ-le. 31.01.2018 teatas kostjate esindaja hagejale ja mh QQ-le, et alates nimetatud kuupäevast oli kostjal II oma pangakonto ja kostja II elatis paluti kanda kostja II kontole ja kostja I elatis kostja I kontole. Samas nõudekirjas märgiti taas, et kostjad ei anna nõusolekut kohustuse täitmiseks kolmandatele isikutele. Seega andis OO nõusoleku elatise kandmiseks otse alaealiste laste kontole. Hageja sai nimetatud kirjad kätte. Seega tuli laste elatis kanda laste arveldusarvele. Eelnevast nähtuvalt ei olnud hageja kohustus kostjate ees kohaselt täidetud, sest OO ei olnud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik. Kohus nõustus kostjatega, et hageja käitus pahas usu, kui kandis elatise võlgnevuse kostjate seadusliku esindaja arvelduskontole teades, et tegemist on üksnes pangalaenu teenindava kontoga. Seda enam, et samas asjas tehtud hagi tagamise määruse alusel tuli hagejal kanda elatis hoopis teisele kontole. Panga ees vastutavad laste vanemad küll solidaarselt, kuid kohus nõustus kostja seisukohaga, et rahaliste vahendite OO kontole kandmisega vähendati hageja kohustust panga ees. Elatis on mõeldud laste ülalpidamiseks ning antud juhul elatis 827 euro ulatuses alaealiste kostjateni ei jõudnud. Oluline oli ka see, et elatise ülekannete tegemise ajaks oli täitemenetlus algatatud ja hagejale kätte toimetatud täitmisteade. Täitmisteates oli selge juhis kanda rahalised vahendid täituri pangakontole. Sundtäitmine oli lubatav. Kohus ei saanud praeguse asja raames hinnata täitekulude põhjendatust, sest kostjad ei vastutanud täituri tegevuse eest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 alusel tühistas kohus hagi tagamise alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus

palus kostjate ja kostjate isa lepingulise esindajana 28.12.2017 otsuses väljamõistetud summad kanda kostja I pangakontole nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY (lk 69) ja täpsustas seda 31.01.2018, kui saatis mh hagejale ja hageja vennale kirja, et kostja I elatis tuleb kanda eelnevalt viidatud pangakontole ja kostja II elatis tema vastavatud pangakontole nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYY (lk 72). Ühtlasi teadustati, et kostjate isa andis summade ülekandmiseks alaealistele lastele eelneva nõusoleku ja kolmandatele isikutele kohustuse täitmine oli lubamatu. Kuivõrd hageja kandis nõutava summa kostjate isa pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (lk-d 14-20), ei täitnud hageja kohustust kohaselt VÕS § 76 lg 3 mõttes. Hoolimata kohustuse ebakohasest täitmisest nõustusid kostjad täitmise vastu võtma 4 248 euro ulatuses, s.t hagejal oli jätkuvalt kohustus kostjatele tasuda 827 eurot. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu ja kostjatega sellest, et hageja tegevuses väljendub vastuolu hea usu põhimõttega. Menetluse ajal, kus kostjate kasuks hagejalt elatis välja mõisteti (tsiviilasi nr 2-15-14651), kohustati kostjat 22.12.2015 määrusega hagi tagamise korras kandma rahalised vahendid OO pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXX. 28.01.2018 ja 31.01.2018 kirjades nõudsid kostjad ja nende isa elatise kandmist laste isiklikele kontodele nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY ja XXXXXXXXXXXXXX. Hagejale edastatud täitmisteates paluti võlgnetav summa kanda kohtutäituri ametialasele kontole. Ometi ei valinud hageja elatise tasumiseks ühtegi eelnevalt nimetatud pangakontot, mis olid praegu või olid teatud ajal olnud aktsepteeritud elatise maksmise kanalid, vaid tasus elatise kontole, mille osas teadis, et see teenindab hageja ja kostjate isa ühist pangalaenu. Kusjuures laen oli võetud XXX kinnistu (praegune hageja elukoht) soetamiseks, mille kostjate vanemad jätsid ühisvara jagades hageja ainuomandisse. Pidades silmas eelnevat ja asjaolu, et kinnistule oli laenu tagamiseks seatud hüpoteek, oleks laenumaksete tasumata jätmisel just hageja tajunud kõige teravamalt laenukohustuse täitmata jätmise kahjulikke tagajärgi. Eelnevalt kirjeldatud teguviisist nähtub, et hageja soovis sellisel viisil ülalpidamiskohustuse täitmisega täita nii enda kohustust laste kui ka vanemate ühist kohustust panga ees. Tõsi, solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu, välja arvatud talle endale langevas osas (VÕS § 69 lg 2). Seega läks hagejal ühist laenukohustust üksinda täites üle panga nõue kostjate isa vastu. Samas on kirjeldatud nõude näol tegu teise nõudega teise isiku vastu, mida ei saa lahendada kostjate vastu esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames. Nõndasamuti ei saa praeguse asja lahendamise käigus arutleda kohtutäituri kohase tasu üle, sest selle vaidlustamine toimub teisel viisil ja teise isiku vastu esitatud avalduse alusel. Seega ei olnud sundtäidetav nõue rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud ja TMS § 221 lg-s 1 sätestatud alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks puudus.