Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Navaka Transport Grupp OÜ hagi Osaühingu Abilise vastu tahteavalduste andmise kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.04.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Abilis apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Navaka Transport Grupp OÜ (registrikood 10428963), esindajad juhatuse liige VD ja vandeadvokaat Liisa Linna Kostja (apellant) Osaühing Abilis (registrikood 10094091), esindajad juhatuse liige VN ning vandeadvokaadid Mikk Lõhmus ja Vitali Šipilov Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel Osaühing KARU KATUS (registrikood 10102894), esindaja vandeadvokaat Jürgen Valter Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel OÜ RP Kopli Holding (registrikood 12028894), esindaja juhatuse liige HT Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel Firmus Grupp OÜ (registrikood 11284816), lepinguline esindaja HT
1(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel OÜ Pirarucu (registrikood 12282794), esindaja vandeadvokaat Liisa Linna Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel Okkart VH OÜ (registrikood 11980028), esindaja juhatuse liige MK Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel POPULAR OÜ (registrikood 10910588), esindaja vandeadvokaadi abi Henrik Kirsimäe Istungi toimumise aeg
15.11.2018
Istungil osalenud isikud Apellandi esindajad VN ja vandeadvokaat Mikk Lõhmus, vastustaja esindajad VD ja vandeadvokaat Liisa Linna ning kolmandate isikute esindajad vandeadvokaat Jürgen Valter, vandeadvokaat Liisa Linna ja HT
1.Tühistada Harju Maakohtu 02.04.2018 otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Tühistada käesoleva otsuse jõustumisel Harju Maakohtu 31.05.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-2086 kohaldatud hagi tagamise abinõu.
4.Menetluskulud (sh apellatsioonimenetluse kulud) jätta täies ulatuses hageja, Navaka Transport Grupp OÜ kanda. Hageja poolel kaasatud iseseisva nõudeta kolmandate isikute menetluskulud jäävad nende endi kanda.
5.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
2(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Navaka Transport Grupp OÜ (hageja) esitas 09.02.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Osaühingu Abilis (kostja) ja OSAÜHINGU DIVENATA (registrikood 10528156) vastu, milles palus kohustada kostjat ja OSAÜHINGUT DIVENATA andma tahteavaldused, asendades need kohtuotsusega Tallinna linnas aadressil Kopli tn 72 asuva kinnisasja (registriosa nr 4334101; edaspidi Kopli 72 kinnistu) kaasomandi lõpetamiseks ja kinnistu jagamiseks ning juurdepääsu servituudi seadmiseks. OSAÜHINGUGA DIVENATA on hageja sõlminud menetluses kompromissi ning sellega seoses on Harju Maakohus 13.07.2016 määrusega OSAÜHINGU DIVENATA vastu esitatud nõuete osas menetluse lõpetanud (II kd, tl-d 177–179).
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ühisliisingu AS (praeguse ärinimega Aktsiaselts SEB Liising) ja Osaühing KARU KATUS 26.03.2003 omavahel Kopli 72 kinnistu mõttelise osa müügilepingu, samas lepingudokumendis sõlmiti ka kinnistu valdamise ja kasutamise kord ning võlaõiguslik kinnistu jagamise ja kaasomandi lõpetamise kokkulepe ning avaldus eelmärgete kinnistamiseks (edaspidi 26.03.2003 kokkulepe). Kokkuleppes osalesid liisinguvõtjatena ka Kopli 72 kinnistu tulevased kaasomanikud: hageja, OSAÜHING DIVENATA, Aktsiaselts Rihti Projekt ja Aktsiaselts ELEKTRITÖÖDE ETTEVÕTE AIA. Eelmärge, mis tagab kaasomandi lõpetamise kokkulepet, on kantud kinnistusraamatusse 30.05.2003. Hageja on omandanud talle kuuluva mõttelise osa kinnistust Aktsiaseltsilt SEB Liising 30.06.2009. Kinnistu mõttelise osa müügilepingus leppis hageja Aktsiaseltsiga SEB Liising, et hageja võtab üle 26.03.2003 kokkuleppest tulenevad Aktsiaseltsi SEB Liising kaasomaniku kohustused ning kohustub lepingu eseme omanikuna täitma 26.03.2003 kokkulepet. Kostja on omandanud kinnistu mõttelise osa 22.02.2005 aktsiaseltsilt Hansa Liising, milline oli omakorda omandanud kinnistu sama mõttelise osa Ühisliisingu AS-ilt. Hageja leiab, et 26.03.2003 kokkulepe on kostjale siduv ning hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 ja § 101 lg 1 p 1 alusel õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist, mis seisneb kokkulepitud tahteavalduste andmises kinnistu jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks. Samuti on pooled 26.03.2003 kokkuleppe p-des 4.6 ja 4.7 sõlminud eellepingu tasuta ja tähtajatu teeservituudi (jalg- ja sõidutee) seadmiseks, mille ligilähedane paiknemine on tähistatud kokkuleppe lisaks nr 2 oleval kinnistu plaanil rohelisega. Eellepingus on kinnistu kaasomanikud kokku leppinud sõlmida asjaõigusliku kokkuleppe kinnistu jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks koos servituutide seadmisega hiljemalt nelja kuu jooksul alates kinnistu jagamisel tekkivate maaüksuste registreerimisest Riigi Maakatastris. Hageja leiab, et VÕS § 33 lg 1 alusel kohustuvad 26.03.2003 kokkuleppe pooled vastavas eellepingus kokkulepitud tingimustel vastavad servituudilepingud seadma. Kostja on ainsa kaasomanikuna seni keeldunud vajalikke nõusolekuid andmast.
3(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 Hageja on seisukohal, et mitte ükski kostja välja toodud asjaoludest ei saa takistada mitte kuidagi kinnistu jagamise teel kaasomandi lõpetamist. 26.03.2003 kokkuleppes on kokku lepitud seatava servituudi asukohad ja tingimused, jagatavate kinnistute piirid ja muu oluline. Kostja takistused on otsitud. Asjaolu, et nimetatud kokkuleppe kohta on kinnistusraamatusse kantud eelmärge, mitte aga märkus, nagu asjaõigusseaduse (AÕS) § 79 lg 2 kohaselt on nõutud, ei muuda seda asjaolu. Hageja hinnangul on märkuse funktsiooniks informeerida tulevast kaasomanikku kaasomanike vahelise kokkuleppe olemasolust, et mõttelise osa omandaja tutvuks soovi korral omandatava kinnisasja kohaste kokkulepetega. Eelmärke puhul on lisaks informatiivsuse funktsioonile ka kokkuleppe realiseerimise õiguse tagamise eesmärk, mistõttu eelmärge on oma olemuselt märkusest tugevama õigusliku jõuga. Sel põhjusel on hageja seisukohal, et AÕS § 79 lg 2 tuleb kohaldada ka siis, kui kaasomanike kokkuleppe kohta on kantud kinnistusraamatusse eelmärge. Kinnistu jagamiseks on kaasomanikud taotlenud detailplaneeringu koostamise algatamist ning Kopli tn 72 detailplaneering on algatatud 29.12.2010 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 2021-k. Detailplaneering on vastu võetud 30.05.2012 korraldusega nr 790-k. 02.02.2015 esitas kostja Tallinna Linnavalitsusele taotluse Kopli tn 72 detailplaneeringu menetluse lõpetamiseks, kuivõrd kaasomanike vahel on erimeelsused seoses planeeringulahendusega. Hagejal oli alust arvata, et Kopli tn 72 detailplaneeringu menetlus on peatatud vastavalt kostja taotlusele. Kinnistu jagamisega on vajalik ümber kanda uute moodustatavate kinnistute registriosadesse ka iga kaasomanike mõttelist osa koormavad hüpoteegid. Hagejal ei ole alust arvata, et hüpoteegipidajad oleksid sellele vastu, seega ei pea hageja vajalikuks hüpoteegipidajate kaasamist käesolevasse kohtumenetlusse. Kostja mõttelist osa koormav hüpoteek on kantud kinnistu registriosa IV jakku esimesele järjekohale ning see tuleb üle kanda kostja omandisse jäävale uuele moodustatavale kinnistule. Kinnistu jagamisel ja kaasomandi lõpetamisel muutuvad ebaoluliseks märkused kaasomandi valdamise ja kasutamise kohta ja eelmärge, mis puudutab 26.03.2003 kokkulepet. Seega, on vajalik kinnistu jagamisel ka nende märkuste ja eelmärke kustutamiseks saada kostjate tahteavaldus ja hageja palub nende asendamist. Kui kohus AÕS § 77 lg 3 alusel servituudi seab, siis ei pea hageja hinnangul kohaldama AÕS § 156 lõikest 1 tulenevat alust, et kohus määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu. Hageja hinnangul võib kohus kinnisasja jagada nii, et servituuditasu ei määrata, kui kostjale jääv osa kinnistust, mida ta kasutada saab, st välja arvatud tee-maa, vastab tema mõttelise osa väärtusele. Arvestades seda, et juurdepääsu tee läbib ka teisi reaalosasid, leidis hageja, et kõigile kaasomanikele kinnistu jagamisel jäävad reaalosad vastavad nende mõtteliste osade väärtustele. Õiglane ei oleks olukord, kus kostja kasuks määratakse tasuline servituut (servituudid), kuid hageja ning teised kaasomanikud peavad enda kinnistuid läbivate trasside ja juurdepääsu osas kandma talumiskohustust tasuta. Hageja nõuded kostja vastu olid järgnevad:
4(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086
2.1.Kohustada kostjat andma tahteavaldused Kopli 72 kinnistu jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks vastavalt 26.03.2003 kokkuleppele, arvestades 26.03.2003 kokkuleppe p-s 4.3 kokkulepitud asjaolu, et jagamisel moodustatavate kinnistute pindalad võivad maamõõtmisel muutuda 3% ulatuses, järgmiselt: kinnistu pindalaga ligikaudu 12 821 m2, mis on 26.03.2003 kokkuleppe lisaks nr 2 oleval plaanil tähistatud tähega "A", jääb Osaühingu KARU KATUS omandisse; kinnistu pindalaga 1282 m2, mis on 26.03.2003 kokkuleppe lisaks nr 2 oleval plaanil tähistatud tähega "B", jääb Osaühingu KARU KATUS, OSAÜHINGU DIVENATA, Firmus Grupp OÜ, Okkart VH OÜ, OÜ RP Kopli Holding ja OÜ Pirarucu kaasomandisse mõtteliste osadena selliselt, et Osaühingu KARU KATUS mõttelise osa suuruseks jääb 321/1282; OSAÜHINGU DIVENATA mõttelise osa suuruseks 3205/12820; Firmus Grupp OÜ mõttelise osa suuruseks 16025/128200; Okkart VH OÜ mõttelise osa suuruseks 16025/128200; OÜ RP Kopli Holding mõttelise osa suuruseks 160/1282 ja OÜ Pirarucu mõttelise osa suuruseks jääb 160/1282; kinnistu pindalaga 1277 m2, mis on 26.03.2003 kokkuleppe lisaks nr 2 oleval plaanil tähistatud tähega "C", jääb POPULAR OÜ, OÜ RP Kopli Holding ja OÜ Pirarucu kaasomandisse mõtteliste osadena selliselt, et POPULAR OÜ mõttelise osa suuruseks jääb 894/1277; OÜ RP Kopli Holding mõttelise osa suuruseks 192/1277 ja OÜ Pirarucu mõttelise osa suuruseks jääb 191/1277; kinnistu pindalaga on 4968 m2, mis on 26.03.2003 kokkuleppe lisaks nr 2 oleval plaanil tähistatud tähega "D", jääb hageja omandisse; kinnistu pindalaga on 11 391 m2, mis on 26.03.2003 kokkuleppe lisaks nr 2 oleval plaanil tähistatud tähega "E", jääb kostja omandisse.
2.2.Kohustada kostjat andma tahteavaldused tähtajatute ja tasuta juurdepääsu servituutide seadmise kokkuleppe sõlmimiseks ja sellele vastavad asjaõiguslikud tahteavaldused servituutide seadmiseks vastavalt 26.03.2003 kokkuleppele ja selle lisas 2 toodud plaanil rohelise viirutusega alale selliselt, et moodustatavaid kinnistuid E, D, C ja B läbib teeservituut, mis võimaldab juurdepääsu moodustatavatele A, B, C ja D kinnistutele.
2.3.Kohustada OÜ-d Abilis seoses kinnistu jagamisega andma nõusolek kinnistule seatud märkuste ja eelmärgete ning hüpoteekide kustutamiseks ja moodustatavale lepingu lisaks nr 2 oleval plaanil tähega "E" tähistatud kinnistule hüpoteegi (IV osa 1 kanne) ülekandmiseks.
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul oli ebaselge nõude õiguslik alus. Hagiavalduses on viidatud nii 26.03.2003 kokkuleppele kui ka AÕS § 72 lg-le 5. Kostja leidis, et nõude aluseks ei saa olla 26.03.2003 kokkulepe, kuivõrd vastavas osas ei ole kokkulepe kostjale siduv. Isegi kui kokkulepe oleks kostjale siduv, ei ole kokkuleppest tulenevad kinnistu jagamise nõude eeldused täidetud. Kostja ei ole olnud 26.03.2003 kokkuleppe pool, vaid ühe poole (Ühisliisingu AS-i) üks õigusjärglane.
5(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 AÕS § 79 lg-te 1 ja 2 kohaselt kehtib kokkulepe õigusjärglase suhtes vaid siis kui see on kantud kinnistusraamatusse märkusena. 26.03.2003 kokkuleppes toodud tingimused ei ole täidetud, mistõttu ei ole kinnistu jagamise nõue muutunud sissenõutavaks. Pelgalt planeerimisseaduse regulatsiooni muutmine ei ole käsitletav asjaolude sisulise muudatusena ning ei saa anda hagejale alust jätta muud olulised kinnistuga seotud küsimused lahendamata ning jagada kinnistut ilma kinnistu kaasomanike sisulisi probleeme kõrvaldamata. Hagejal ei saa olla nõuet ka AÕS § 72 lg 5 alusel, kuna sätte eeldused ei ole täidetud. Kostja keeldumine kinnistu jagamisest hageja soovitud viisil ei ole hea usu põhimõtte vastane ega kahjusta hageja huve. Hea usu põhimõtte vastane ning kostja huve kahjustav on hoopis kinnistu jagamine hageja taotletud viisil ning püüd hiilida kaasomanike vaheliste sisuliste lahkarvamuste lahendamisest kõrvale. Kostjale kuuluvat maad läbivad vee-, kanalisatsiooni- ja sidetrassid. Need tehnovõrgud kitsendavad oluliselt kostja omandit ning takistavad tema valduses oleva kinnistusosa kasutamist. Hageja ega teised kaasomanikud mingit hüvitist kitsenduste eest ei tasu. Kostja on kandnud nende tehnovõrkude haldamisega seotud kulusid, kuid kaasomanikud ei ole neid kulusid kunagi hüvitanud ega kavatse hüvitada ka tulevikus. Kinnistu tehnovõrkudega varustamise lahendamine on üks planeeringu põhiülesandeid. Selleks oleks vaja sõlmida kaasomanike vaheline leping tehnovõrkude edasise vastutuse, kasutuse ja halduse kohta. Lisaks liiniservituutidele asub kostja kasutuses oleval kinnistuosal faktiliselt teeservituut. Seda tee-ala kasutavad teised kaasomanikud. Samas ka selle eest teised kaasomanikud kostjale tasu ei maksa. Planeerimismenetluse käigus on kaasomanikud väljendanud soovi eraldada nimetatud teeservituudi tee-ala eraldi krundiks ja sõlmida selle kasutamiseks eraldi kokkulepe. Hagejast tulenevatel põhjustel selleni jõutud ei ole. Tee-ala hooldamisega kannab kostja kulusid. Kinnistu jagamisel tuleb kokku leppida, kes vastutab juurdepääsutee korrashoiu, kõnnitee väljaehitamise ja liiklusohutuse tagamise eest ning määrata tasud, mida kaasomanikud on kohustatud kostjale hüvitama. Hageja koos teiste kaasomanikega käitub kinnistu jagamise nõudmisel hea usu põhimõtte vastaselt. Kuivõrd alusetu on hageja nõue kinnistu jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks, siis on alusetu ka nõue anda nõusolek märkuste ja eelmärgete ning hüpoteegi kustutamiseks. Ka teeservituudi seadmise nõude õiguslik alus on ebaselge, kuna hageja tugineb nii 26.03.2003 kokkuleppele kui ka seadusele (AÕS § 156 lg 1). Kostja hinnangul ei anna kumbi hagejale teeservituudi seadmise nõudeõigust. Nimetatud kokkulepe ei ole kostja jaoks siduv ja servituudi seadmise nõue ei ole tagatud ka eelmärkega. Isegi kui kokkulepe oleks siduv, siis ei saaks servituudi seadmist nõuda, kuivõrd 26.03.2003 kokkuleppe p 4 ei sisalda täpseid tingimusi. Sama kokkuleppe p 4.6 puhul ei ole tegemist eellepinguga, kuna sellest ei selgu poole tahe olla seotud servituudiga konkreetsetel tingimustel. Nimetatud punktis ei ole sätetatud konkreetseid tingimusi teeservituudi seadmiseks. Kostja leidis, et poolte tahteks on olnud lahendada kõikide servituudi seadmine kogumis ning ühe teeservituudi seadmise nõude maksmapanekut kokkulepe ei võimalda.
6(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086
KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
4.Menetluses kolmanda isikutena hageja poolel kaasatud Kopli 72 kinnistu kaasomanikud on toetanud hageja positsioon ja palunud hagi rahuldada.
MAAKOHTU OTSUS
5.Harju Maakohus rahuldas 02.04.2018 otsusega hagi ja lõpetas kinnistu Kopli 72 kinnistu kaasomandi vastavalt kaasomanike vahel 26.03.2003 sõlmitud kokkuleppele. Maakohus asendas otsusega kostja tahteavaldused. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt 26.03.2003 on kokkleppe p-s 4.8 kaasomanikud kokku leppinud kanda kinnistu jagamise ja kaasomandi lõpetamise kannete tegemise nõude tagamiseks kinnistusraamatusse kinnistu registriosa kolmandasse jakku eelmärge. Nimetatud tingimusest nähtuvalt soovisid pooled eelmärkega tagada kinnistu jagamist ja kaasomandi lõpetamist. Maakohtu hinnangul ei soovinud lepingupooled kanda eelmärget kinnistusraamatusse taotluslikult, vaid tegemist on eksitusega notari juures lepingu sõlmimisel. Kohtu arvates võis eksitus tuleneda sellest, et 2003 a-l ei olnud veel väljakujunenud õiguspraktikat eelmärke ja märkuse õigusjõu eristamisel. Kui pidada eelmärke seadmist taotluslikuks, puudub 30.05.2003 tehtud eelmärke kandel sisu. Sel juhul oleks tegemist vaid informatiivse kandega, mis ei ole kooskõlas lepinguosaliste tahtega. Praegusel juhul on oluline hinnata lepingupoolte tegelikku tahet. 26.03.2003 lepingust nähtuvalt oli lepingupoolte tahe nimelt kaasomand lõpetada. Maakohus leidis, et sellest tulenevalt on kostjale siduv 26.03.2003 lepingust tulenev kokkulepe kaasomandi lõpetamiseks. Kostja on alates oma osa omandamisest Kopli 72 kinnistu kaasomanikuna 2005. a-l tegutsenud 26.03.2003 kokkuleppe täitmise ja teiste kaasomanike tahte vastu ning kinnistu on tänaseni jagamata. Kostja on vastuses hagile esitanud hulgaliselt väiteid, miks kinnistut ei peaks praegusel ajal jagama. Maakohus leidis, et kostja vastuväited ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust. Hageja nõude lahendamisel on oluline, et kokkulepe kaasomandi lõpetamiseks on sõlmitud ja kokkulepe on kostjale siduv. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist, s.o 26.03.2003 lepingus kokkulepitud kinnistu jagamist ja kaasomandi lõpetamist. Maakohus leidis, et kostja väide, et kaasomanike kokkulepe pole piisavalt selge ja täpne erinevat liiki servituutide seadmiseks, on õige, kuid hageja ongi taotlenud vaid juurdepääsuservituudi seadmist. Juurdepääsu servituudi seadmine oli kokkuleppe p-s 4.6 reguleeritud kohtu arvates piisava täpsusega selleks, et seda saaks pidada eellepinguks (VÕS § 33 lg 1). Seega saab 26.03.2003 kokkulepet juurdepääsu servituudi seadmiseks pidada kostjale siduvaks ja tulenevalt VÕS §-st 100 ja § 101 lg 1 p-st 1 on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist, s.o 26.03.2003 lepingus kokkulepitud servituutide seadmist. Maakohus tuvastas, et kinnistu reaalosadeks jagamisel jääb otse juurdepääs avalikult teelt ainult kostjale. Teised kaasomanikud peavad oma kinnistuni jõudmiseks läbima 26.03.2003 kokkuleppe alusel kostjale jäävat kinnistu osa. Eeltoodust tulenevalt oli servituutide seadmine
7(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 maakohtu hinnangul mitte ainult kokkuleppest tulenevalt kohustuslik, vaid ka sisuliselt vajalik. Servituutide seadmine on vajalik ka põhjusel, et kostja ei ole varasemalt olnud valmis kaasomanike vahelise vaidluse lahendamiseks vastavalt juba olemasolevale kokkuleppele. Seega tekitaks servituutide seadmata jätmine kaasomanikele jätkuvaid probleeme. Kuna kokkuleppe ps 4.6 on asjaosalised kokku leppinud, et servituutide seadmine on tasuta, puudub kostjal õigus juurdepääsu servituudi eest tasu nõuda. Maakohus leidis, et kostja väited seoses sellega, kuidas teised kaasomanikud teda kahjustavad ning et kokku tuleks leppida erinevate servituutide seadmine ja tasu nende eest, ei oma käesolevas vaidluses sisulist tähtsust, kuna kostja pole kaasomanike vastu vastavaid nõudeid esitanud (pole esitanud vastuhagi). 26.03.2003 kokkuleppe täitmiseks kaasomandi jagamisel ja servituutide seadmisel on vajalik kostja tahteavalduste asendamine kohtulahendiga. Kohus asendas kostja tahteavalduse kinnistu jagamiseks ja omanikukande muutmiseks kohtuotsusega. Kohus asendas ka kostja tahteavalduse tähtajatute ja tasuta juurdepääsu servituutide seadmise kokkuleppe sõlmimiseks ja sellele vastavate servituutide seadmiseks vastavalt 26.03.2003 kokkuleppele. Samuti leidis maakohus, et seoses kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamisega tuleb asendada kostja nõusolek kinnistule seatud märkuste ja eelmärgete ning hüpoteekide kustutamiseks ja hüpoteegi ülekandmiseks. Maakohus märkis, et hüpoteegi ülekandmiseks on vajalik hüpoteegipidaja eelnev nõusolek.
APELLATSIOONKAEBUS
6.Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtul otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus ei pea uue otsuse tegemist võimalikuks, palub kostja saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et maakohus kohaldas hagi rahuldades ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus oluliselt menetlusnorme, mis tõi lõppastmes kaasa ebaõige kohtuotsuse. Maakohus on ei ole eristanud kinnistusraamatusse kantud märkust ja eelmärget ning on omistanud eelmärkele märkuse toime. Ilma märkuseta ei saa 26.03.2003 kokkulepe olla kostjale siduv. Ühtlasi on maakohus üllatuslikult väitnud, et notar on kokkuleppe vormistamisel eksinud, kuigi ükski menetlusosaline ei olnud sellele tuginenud. Maakohus ei ole seejuures viidanud, missugustele tõenditele tuginedes ta antud seisukoha kujundas ning millest tulenevalt ta leidis, et tegemist on eeltoodud eksitusega. Edasi ei ole kohus arvestanud, et 26.03.2003 kokkuleppest ei tulenenud kohustust servituudi seadmiseks ehk selget eellepingut. Pooled üksnes deklareerisid selles, et nad "on teadlikud vajadusest koormata" kinnistut servituutidega. Samuti ei ole täidetud 26.03.2003 kokkuleppest tulenevad sisulised tingimused kaasomandi jagamiseks ja servituudi seadmiseks – detailplaneeringu kehtestamine, maaüksuste registreerimine maakatastris ja olemasolevate faktiliste servituutidega seotud küsimuste lahendamine. Kohus ei ole ka arvestanud kostja kompromissettepanekuid ega aidanud kaasa kompromissi sõlmimisele. Seetõttu kujuneb kohtuotsuse alusel olukord, kus kinnistu kaasomanike vahelised küsimused on endiselt
8(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 lahendamata ning tekitavad nii faktilisi kui ka õiguslikke vaidlusi. Lõpuks on kohus jätnud täpsustamata servituudi seadmise õiguslikku aluse ega käsitlenud AÕS §-st 156 tulenevaid sisulisi kriteeriume – juurdepääsu puudumist, poolte huvide kaalumist, servituuditasu jne. Kostja jääb maakohtu menetluses avaldatud kõikide väidete ja põhjenduste juurde ning leiab jätkuvalt, et hagiavaldus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Maakohus hindas kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 232 nõudeid. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 ja § 436 lg-s 1 toodud nõuetele. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja väidetele, et 26.03.2003 kokkuleppe sõlmimisel leppisid lepinguosalised kokku just eelmärke sissekandmises. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õiguslikku alust kinnistu jagamiseks ka AÕS § 72 lg 5 alusel. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel jätnud täielikult arvesse võtmata kinnistu jagamise nõudmise rahuldamisel ja kaasomandi lõpetamisel kostja ja teiste kaasomanike jaoks olulised asjaolud ja küsimused, millele kostja on läbivalt juhtinud tähelepanu kogu kohtumenetluse jooksul. Kokkuvõttes on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, nagu oleks kostja tegevus teiste kaasomanike suhtes vastuolus hea usu põhimõttega ning kaasomanike tahte vastane. Sellest tulenevalt leiab kostja, et maakohus on ebaõigesti VÕS §-le 100 tuginedes leidnud, et kostja on isik, kes eirab 26.03.2003 kokkuleppest tulenevaid kohustusi ning on tegutsenud alates 2005. ast teiste kaasomanike vastu. Maakohus rahuldas ka servituudi seadmise nõude, mis on olulises vastuolus kohtu tuvastatud asjaoludega ning kohtutoimikus olevate tõenditega. Kostja leiab, et 26.03.2003 kokkulepe ei saa servituudi seadmise nõude aluseks olla, sest see ei ole kostjale siduv. Erinevalt kaasomandi lõpetamise nõudest ei ole servituudi seadmise nõue tagatud isegi eelmärkega. Isegi kui 26.03.2003 kokkuleppe p 4 oleks kostjale siduv, ei saaks hageja nõuda selle täitmist, kuna see ei sisalda täpseid servituudi tingimusi. Kokkuleppe p-st 4.7 tulenev eeltingimus servituudi seadmiseks on täitmata. Maakohus ei ole eelmärgitule tähelepanu pööranud. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks teeservituudi seadmise õiguslik alus. Otsusest ei ole aru saada, kas kohus on servituudi seadmisel tuginenud kokkuleppele, AÕS § 77 lg-le 3 või AÕS §-le 156. Kostja on seisukohal, et kumbki alus ei anna hagejale teeservituudi seadmise nõudeõigust. 26.03.2003 kokkuleppe p 4.6 ei ole eelleping, kuna sellest ei selgu poolte tahe olla seotud servituudiga konkreetsetel tingimustel. Hageja ei saa nõuda teeservituudi seadmist AÕS § 156 lg 1 alusel. Dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt kasutavad faktiliselt kostja kinnistuosal asuvat tee-ala üksnes teised kaasomanikud. Selle tee-ala kaudu on teistel kaasomanikel, sh hagejal, oma kasutatavatele kinnistuosadele ka juurdepääs avalikult teelt. Kostja ei ole juurdepääsu kunagi takistanud, mistõttu AÕS § 156 lg 1 ei kuulu kohaldamisele. Maakohus ei ole kohtuotsusega lahendanud olemasolevate servituutide seadustamise küsimust. Hageja nõue kinnistu jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks on alusetu, mistõttu on alusetu ka nõue anda nõusolek märkuste ja eelmärgete ning hüpoteegi kustutamiseks. Viimane nõue on ka ebaselge, sest jääb arusaamatuks, milliste konkreetsete märkuste ja märgete ülekandmist hageja
9(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 nõuab ning miks hageja räägib mitmest märkusest ja märkest. Selles osas oleks pidanud hageja oma nõudeid täpsustama, kuid hageja seda teinud ei ole. Hüpoteegi kustutamise nõude osas saab kohustatud isik olla vaid AS SEB pank.
VASTUSTAJA JA KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
7.Hageja palub ja kolmandad isikud Osaühing KARU KATUS ja POPULAR OÜ on palunud jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Teised kaasatud kolmandad isikud ei ole ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti esitanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Uue otsusega jaotab ringkonnakohus ka menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti nii materiaalõigust kui ka rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Need minetused on viinud kohtu kokkuvõttes ka ebaõigetele lõppjäreldustele. Ringkonnakohus määratleb järgnevalt esmalt vaidluse eseme (I), lahendab seejärel hageja nõude (II) ning teeb viimaks vajalikud menetluslikud otsustused (III). I.
9.TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagiavalduses mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue. TsMS §-st 439 tuleneb, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
10.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohtu otsuse põhjendustest jääb ebaselgeks, kas kohus on nõuded rahuldanud 26.03.2003 kokkuleppe (I kd, tl-d 11–44) alusel või otsustanud kaasomandi lõpetamise ja servituudi seadmise jm üle seaduse alusel. Kolleegiumi hinnangul on hageja selgelt formuleerinud nõude, milles on palunud kohustada kostjat andma tahteavalduse kinnistu jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks vastavalt 26.03.2003 kokkuleppele ning kohustada kostjat andma tahteavaldused tähtajatute ja tasuta juurdepääsu servituutide seadmise kokkuleppe sõlmimiseks ja sellele vastavad asjaõiguslikud tahteavaldused servituutide seadmiseks vastavalt 26.03.2003 kokkuleppele ja selle lisale 2. Lisaks on hageja palunud kohustada kostjat andma seoses kinnistu jagamisega nõusolek kinnistule seatud märkuste ja eelmärgete ning hüpoteekide kustutamiseks ja ning ühele moodustatavale kinnistule hüpoteegi ülekandmiseks (I kd, tl-d 7–8). Hageja on õiguslike põhjenduste esitamisel tuginenud küll mh asjaõigusseadusest tulenevatele kaasomandi lõpetamise alustele ning väitnud, et hagejal on õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ka AÕS § 76 lg 1 alusel ning teeservituudi saaks hagis taotletud viisil seada ka AÕS § 77 lg 3
10(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 alusel. Samuti on hageja viidanud AÕS §-le 156. Samas on hageja esitanud ülalmärgitud nõuded ainult kostja vastu. Hageja ei ole esitanud menetluses nõuet teiste kaasomanike vastu, mille sisuks oleks kaasomandi lõpetamine ja kinnisasja jagamine (vt ka käesoleva otsuse p 19).
11.Eelmärgitut arvestades saab ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas otsustada üksnes selle üle, kas kostja on kohustatud andma 26.03.2003 kokkuleppe alusel hagetavad tahteavaldused, mis on suunatud kaasomandi lõpetamisele ja kinnisasja jagamisele. II.
12.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 näeb ette, et kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavaldust tegema, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. Kolleegium selgitab, et selleks, et isiku tahteavalduse saaks lugeda kohtulahendiga asendatuks, peavad olema täidetud TsÜS § 68 lg-s 5 sätestatud eeldused. Esmalt peab isikul, kelle tahteavaldust soovitakse kohtulahendiga asendada, olema kas seadusest vm õiguslikust alusest tulenev kohustus tahteavaldus teha. Teiseks peab tahteavaldusel, mille andmiseks isikut kohustatakse, olema kindel sisu, mis on tuvastatav kas seaduse või lepingu alusel. Kolmandaks peab kohtuotsus kohustama isikut tahteavaldust tegema.
13.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et Tallinnas aadressil Kopli 72 asuv kinnisasi on jagatud mõttelisteks osadeks, mis vastavad kinnistu osade suurusele, mis on märgitud 26.03.2003 kokkulepe lisas 2 oleval plaanil (vt I kd, tl-d 38 ja 45). Kostja kaasomandiosa vastab alale, mis on plaanil märgitud tähega "E". Hageja kaasomandiosa vastab tähega "D" märgitud alale. Samuti ei ole olnud vaidlust selle üle, et 26.03.2003 kokkuleppe osapoolteks olid Ühisliisingu AS ja kolmas isik Osaühing KARU KATUS, samuti hageja, OSAÜHING DIVENATA, Aktsiaselts Rihti Projekt ja Aktsiaselts ELEKTRITÖÖDE ETTEVÕTE AIA. 26.03.2003 kokkuleppe alusel on kaasomandi lõpetamise kokkuleppe tagamiseks kantud 30.05.2003 kinnistusraamatusse eelmärge. Kostja on omandanud talle kuuluva mõttelise osa 22.02.2005 Hansa Liising AS-ilt, kes oli selle omakorda omandanud Ühisliisingu AS-ilt. Nende asjaolude üle ei ole kolleegiumi hinnangul vaidlust ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5).
14.Kostja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et 26.03.2003 kokkulepe ei ole talle siduv. Kostja ei ole olnud nimetatud kokkuleppe pool (vaid ühe osapoole (Ühisliisingu AS-i) üks õigusjärglastest) ning AÕS § 79 lg-te 1 ja 2 järgi kehtib kokkulepe kaasomandi lõpetamise kohta kinnisasja kaasomanike õigusjärglaste suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse märkusena. Praegusel juhul on kaasomandi lõpetamise kohta 26.03.2003 kokkulepe alusel kinnistusraamatusse kantud eelmärge, mis ei saa märkust AÕS § 79 lg 2 mõttes asendada. Servituutide seadmise kokkulepete osas ei ole kinnistusraamatusse kantud isegi eelmärget. Kolleegiumi hinnangul on need kostja vastuväited põhjendatud. AÕS § 79 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kaasomandis oleva kinnisasja puhul kehtivad kaasomanikevahelised kaasomandi valdamist, 11(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 kasutamist ja kaasomandi lõpetamist puudutavad kokkulepped kaasomanike eriõigusjärglaste suhtes vaid juhul, kui need on kantud märkusena (AÕS § 63 lg 1 p 4) kinnistusraamatusse (vt ka nt Riigikohtu 17.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 9; 08.11.2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p-d 21 ja 22). Kinnistusraamatusse kandmata ei ole kaasomanike kokkulepped uue kaasomaniku jaoks kohustuslikud. Kokkuleppe kehtivust kaasomanike eriõigusjärglaste suhtes ei saa tagada eelmärkega (AÕS § 63 lg 1 p 1), mille õiguslik tähendus on AÕS § 63 lg-te 3-5 järgi teistsugune.
15.Maakohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et kuigi 26.03.2003 kokkuleppe p-s 4.8 on selle osapooled leppinud kokku kanda kinnistu jagamise ja kaasomandi lõpetamise kannete tegemise nõude tagamiseks kinnistusraamatusse eelmärge, ei soovinud kokkuleppe pooled kanda eelmärget kinnistusraamatusse taotluslikult. Maakohtu hinnangul oli tegu eksitusega notari juures lepingu sõlmimisel. Kohtu arvates võis eksitus tuleneda sellest, et 2003. a-l ei olnud veel väljakujunenud õiguspraktikat eelmärke ja märkuse õigusjõu eristamisel. Kui pidada eelmärke seadmist taotluslikuks, siis puudub 30.05.2003. a-l tehtud eelmärke kandel maakohtu arvates sisu. Sel juhul oleks tegemist vaid informatiivse kandega, mis aga pole kooskõlas lepinguosaliste tahtega. Käesoleval juhul oli maakohtu otsuse järgi aga oluline hinnata lepingupoolte tegelikku tahet. 26.03.2003 kokkuleppest nähtuvalt oli lepingupoolte tahe nimelt kaasomand lõpetada.
15.1.Kolleegium viidatud maakohtu käsitlusega ei nõustu. Esiteks ei ole maakohtu otsus vastavas osas nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendatud. Otsusest ei nähtu, millistel poolte esitatud asjaoludel ja tõenditel kohtu järeldused väidetavast eksitusest põhinevad. Kolleegiumi hinnangul ei ole menetlusosalised esitanud menetluses väiteid ega tõendeid selle kohta, et 26.03.2003 kokkuleppe pooled soovisid tegelikult kanda kinnistusraamatusse märkuse, mitte eelmärke. Samuti on oletuslik maakohtu järeldus, et 2003. a-l ei olnud veel väljakujunenud õiguspraktikat eelmärke ja märkuse õigusjõu eristamisel. 26.03.2003 kokkuleppe sõlmimise ajaks oli asjaõigusseadus kehtinud enam kui üheksa aastat ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust arvata, et notarid märkuse ja eelmärke õiguslikku tähendust ei eristanud. Eelduslikult notar vastavaid õiguslikke aspekte 26.03.2003 kokkuleppe sõlmimisel tehingus osalenud isikutele ka selgitas, samuti pidi notar kokkuleppe tõestamise eelselt välja selgitama osapoolte tegeliku tahte. Vastupidist ei ole asjas tõendatud. Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole välistatud kaasomanike kokkuleppe avalikustamine eelmärkega. See oli võimalik ka 26.03.2003 kokkuleppe sõlmimise ajal. Seega võis eelmärke sisse kandmine olla ka osapoolte tegelik tahe. Samas, nagu eelnevalt märgitud, on eelmärkel märkusest erinev toime. Eelmärge ei taga kaasomanike kokkuleppe üleminekut kaasomandi osa omandajale, vaid muudab relatiivselt tühiseks kokkuleppega vastuolus olevad käsutused (vt ka Riigikohtu 08.11.2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p-d 20, 21 ja 26).
15.2.Teiseks ei ole maakohtu järeldused eksitusest käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased. Isegi kui 26.03.2003 kokkuleppe osapooled soovisid kanda kinnistusraamatusse märkuse, võis kostja kinnisasja mõttelise osa omandamisel tugineda kinnistusraamatu kannetele.
12(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086
16.Servituutide seadmise nõusoleku andmise kohustuse osas ei ole maakohus esitanud vaidlustatud otsuses üldse arusaadavaid ega jälgitavaid põhjendusi selle kohta, miks on 26.03.2003 kokkulepe kostjale siduv.
16.1.Kokkuleppe p-s 4.6 on selle osapooled kokku leppinud teeservituudi seadmises, mille ligilähedane paiknemine on tähistatud kokkuleppe lisaks nr 2 oleval kinnistu plaanil rohelisega ning milline annab õiguse läbida kinnistut jalgsi või igat liiki sõidukiga. Punktis 4.7 on kokkuleppe osapooled kinnitanud kohustust sõlmida asjaõiguslik kokkuleppe kinnistu jagamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks koos kokkuleppe p-s 4.6 toodud servituutide seadmisega hiljemalt nelja kuu jooksul arvates sama kokkuleppe p-s 1.1 nimetatud kinnistu koosseisus olevate maaüksuste jagamise registreerimisest Riigi Maakatastris. Samas ei ole servituutide seadmise kokkulepete kohta kantud kinnistusraamatusse märkust ega ka eelmärget (I kd, tl-d 307–308).
16.2.Kolleegium rõhutab juba eespool märgitut, et kinnistusraamatusse kandmata ei ole kaasomanike kokkulepped uue kaasomaniku jaoks kohustuslikud ning kokkuleppe kehtivust kaasomanike eriõigusjärglaste suhtes saaks tagada ainult kinnistusraamatusse kantava märkusega.
16.3.Seega on kõnealune kokkulepe teeservituudi seadmiseks kolleegiumi hinnangul võlaõiguslik, st kehtib VÕS §-st 2 tulenevalt üksnes kokkuleppe osapoolte (võlasuhte pooled) vahel. Kokkulepped ei kehti 26.03.2003 kokkuleppe osapoolte võimalike eriõigusjärglaste suhtes. Eelmärgitut arvestades ei ole määravat tähtsust sellel, kas 26.03.2003 kokkulepet saab pidada servituutide seadmise eellepinguks VÕS § 33 lg 1 mõttes.
17.Kokkuvõttes ei ole kolleegiumi hinnangul täidetud TsÜS § 68 lg-s 5 sätestatud eeldused, et kostja tahteavalduse saaks lugeda kohtulahendiga asendatuks. Kuna 26.03.2003 kokkulepe ei ole kostjale siduv, puuduvad tal kokkuleppest tulenevad kohustused tahteavaldusi teha. Hageja nõuded kohustada kostjat andma nõusolekud kinnistule seatud märkuste ja eelmärgete ning hüpoteekide kustutamiseks ning ühele moodustatavale kinnistule hüpoteegi ülekandmiseks on seotud kaasomandi lõpetamise ja kinnisasja jagamisega. Seega neid nõudeid eraldiseisvalt teistest hagis märgitud nõuetest rahuldada ei saa. Eeltoodust johtuvalt tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
18.Hageja ja kaasatud kolmandad isikud on menetluses leidnud, et kostja keeldumine kaasomandi jagamiseks vajalike nõusolekute andmisest on pahauskne ning et kostja ei järgi kinnistu valdamisel ja kasutamisel teiste kaasomanike huve, on keeldunud asja säilitamiseks vajalike kulutuste tegemisel osalemast ega käitu teiste kaasomanike suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegiumi hinnangul ei ole nendel väidetel käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kostja tegevus kaasomandi valdamisel ja kasutamisel ei anna alust kohustada teda 26.03.2003 kokkuleppest tulenevate tahteavalduste andmiseks. Hageja nõude lahendamisel ei oma iseseisvat tähtsust ka see, et kostja on tsiviilasjas nr 2-13-27672 toimunud vaidluses varem seotust 26.03.2003 kokkuleppega tunnistanud. Lisaks ei saa tõendina esitatud tsiviilasja nr 213-27672
13(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086 istungiprotokollist järeldada, et kostja esindaja on tunnistanud 26.03.2003 kokkuleppe p-s 4 sisalduvate kokkulepete siduvust (I kd, tl-d 299–301).
19.Ringkonnakohus lisab, et käesolev otsus ei piira hageja võimalust nõuete esitamiseks AÕS §-de 76 ja 77 alusel. AÕS § 76 lg 1 järgi on kaasomanikul põhimõtteliselt alati õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 76 lg 2 kohaselt võib kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistada kaasomanikevahelise kokkuleppega, kuid vähemalt praeguses asjas ei ole kaasomanike selline kokkulepe tuvastamist leidnud. AÕS § 77 lg 3 järgi võib kohus kaasomandi reaalosadena jagamisel koormata ka üksikuid osasid servituudiga teiste osade kasuks. Samas rõhutab kolleegium, et kui kaasomandi lõpetamine ja asja jagamine kaasomanike kokkuleppel ei õnnestu, tuleb kaasomandi lõpetamise hagi esitada kõigi kaasomanike vastu (vt nt Riigikohtu 18.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-10, p 14). Hagimenetluses tehtav kohtulahend (lõpplahend) on siduv eelkõige kohtumenetluse poolte (st hageja ja kostja) suhtes ning menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kaasatud isikute õiguste ja kohustuste üle kohus siduvalt otsustada ei saa (TsMS § 457 lg 1 ja § 214 lg 3).
20.Menetlusökonoomia kaalutlustel ei käsitle ringkonnakohus menetlusosaliste esitatud muid väideteid, kuna need ei muuda ringkonnakohtu ülalesitatud järeldusi hagi põhjendamatuse kohta. Vastusena kostja apellatsioonkaebuse väidetele lisab kolleegium, et ei nõustu kostja seisukohaga, nagu ei oleks maakohus aidanud piisavalt kaasa asja lahendamisele poolte kokkuleppel (TsMS § 4 lg 4). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole ainult kostja ise olnud nõus sõlmima kompromissi Kopli 72 kinnistu teiste kaasomanike (sh hageja) pakutud tingimustel. Kostja kompromissettepanekud ei ole samas olnud aktsepteeritavad teistele kaasomanikele. Kokkuleppelist lahendit ei õnnestunud menetlusosalistel leida ka apellatsioonimenetluses (V kd, tl 63 pöördel). III.
21.TsMS § 442 lg-st 5 lähtudes tuleb ringkonnakohtul otsustada ka rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas ajas on maakohus 31.05.2017 määrusega hagi taganud ning keelanud kostjal mistahes viisil takistada hagejat ja kolmandaid isikuid (teised kaasomanikud) kostja ainukasutuses oleva Kopli 72 kinnistu osa läbiva juurdepääsutee parandamisel, remontimisel, rekonstrueerimisel ja kasutamisel (III kd, tl-d 181–183). Maakohtu määrus jõustus 08.11.2017 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega, millega maakohtu määrus jäeti muutmata (IV kd, tl 78). Kuivõrd ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, tuleb rakendatud hagi tagamise abinõu otsuse jõustumisel TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada.
22.Maakohus on jätnud TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab käesoleva otsusega apellatsioonkaebuse ning jätab hagi kostja vastu rahuldamata, tuleb kõik senise menetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Iseseisva nõudeta kolmandate isikute menetluskulud jäävad TsMS § 167 lg 2 järgi nende endi kanda. See ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel.
14(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-2086
23.Kuivõrd ringkonnakohus muudab käesoleva otsusega maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust, juhindub kolleegium menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
24.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Meeli Kaur Ele Liiv
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.