lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-17-129677/7

Maksekäsk › Maksekäsu kiirmenetlus

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 11.12.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-17-129677/7
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Maksekäsk › Maksekäsu kiirmenetlus
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
11.12.2018
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1177
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

11.12.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-129677

Kohtuasi

Capital Investeeringud OÜ maksekäsu kiirmenetluse avaldus G K i vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 02.05.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Capital Investeeringud OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Avaldaja (võlausaldaja) Capital Investeeringud OÜ (registrikood 12972085), esindaja vandeadvokaat Marko Pilv Puudutatud isik (võlgnik) G K

XXXXXXXXX)

Menetluse liik

(isikukood

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Pärnu Maakohtu 02.05.2018 määrus ja saata asi tagasi Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse jätkamiseks.
2.Rahuldada määruskaebus. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada. Asjaolud ja menetluse käik
1.Capital Investeeringud OÜ (võlausaldaja) esitas 11.12.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse G K ilt (võlgnik) 6 400 euro saamiseks ja menetluskulu hüvitamiseks.

Sarnased lahendid

Maksekäsk
  • 03.07.20262-25-112671/8Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-25-113897/10Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 12.06.20262-25-101029/13Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 27.05.20262-24-134866/10Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 29.04.20262-24-145360/19Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 27.04.20262-25-123875/13Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
2.Maakohus koostas 08.01.2018 makseettepaneku, mille võlgnik sai kätte 16.03.2018 dokumendi avamisel e-toimikus. Enne makseettepaneku kättesaamist teatas võlgnik 22.02.2018 telefoni teel (nr XXXXXXXX) kohtule, et elab aadressil XXXXXXXXXXXXX. Võlausaldaja arvas, et võlgnik eksitas eelnevaga sihilikult kohut, et teha endalt võla sissenõudmine võimalikult keeruliseks. Sellist aadressi ei eksisteerinud ja võlgnik elas tegelikult Eestis.
3.Maakohus jättis 02.05.2018 avaldaja nõude tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel läbivaatamata, sest Eesti ei olnud võlgniku alalise elukoha riik, mistõttu puudus kohtul pädevus asja lahendada.

Võlausaldaja nõue vastas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüssel I bis) art 17 lg 1 p-s c kirjeldatud nõudele, s.t tegu oli tarbijalepingust tuleneva nõudega. Tarbija vastu võis Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 järgi algatada menetluse üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus oli tarbija alaline elukoht. Võlgnik kinnitas kohtule telefoni teel, et elab Lätis ja rahvastikuregistris kajastuv võlgniku aadress ei vastanud tõele. Alates 2008. aasta detsembrist ei saanud võlgnik Maksu- ja Tolliameti andmetel Eestis maksustatavat tulu. Lähtudes eelnevast ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-st 1 ei olnud võlgniku alalise elukoha riik Eesti. Samuti puudus võlgniku ja võlausaldaja vahel kohtualluvuse kokkulepe. Seega ei olnud Eesti kohus pädev asja lahendama ja avaldus tuli jätta läbi vaatamata.

4.Võlausaldaja vaidlustas maakohtu määruse, palus määrus tühistada ja teha uus lahend, millega võtta hagi menetlusse ja saata asi sisuliseks lahendamiseks tagasi esimese astme kohtule. Menetluskulud palus võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Maakohtu seisukoht, et võlgnik elas Lätis, oli ekslik. Samuti ei nähtunud määrusest, kuidas kohus sellise järelduseni jõudis ja miks jättis kohus tähelepanuta võlausaldaja väited, et võlgnik ei saanud nimetatud aadressil elada. Sellist aadressi Riias ei eksisteerinud. Pealegi oli ebausutav, et võlgnik elas peatänava ääres väidetavalt asuval tervel kinnistul. Võlausaldajal oli alust arvata, et võlgnik elas tegelikult Eestis. Eelnevale lisaks omistas kohus põhjendamatult suure tähelepanu asjaolule, et võlgnik ei deklareerinud alates 2008. aastast Eestis sissetulekut. See ei tõendanud isikul elukoha puudumist, vaid viitas legaalsete sissetulekute puudumisele või nende deklareerimata jätmisele. Kohus jättis tähelepanuta TsMS § 79 lg 2, mis võimaldas esitada hagi isiku viimase elukoha järgi, kui isiku elukoht ei ole teada. Pealegi võis TsMS § 89 lg 1 järgi lepingust tuleneva või lepingu tühisuse tuvastamise hagi esitada ka vaidlusaluse lepingukohustuse täitmise koha järgi. Mõlema sätte järgi oli kohtualluvus Eestil.
5.Maakohus andis 11.06.2018 võlausaldaja määruskaebuse üle lahendamiseks kohtunikule. Võlgniku määruskaebus jäeti rahuldamata ja määruskaebus edastati lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kuivõrd võlgniku elukohta ei õnnestunud vaatamata mõistlikele pingutustele teada saada, puudus kohtul võimalus võtta määruskaebuse osas seisukoht ja see tuli jätta rahuldamata. Määruse põhjendused
6.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu määrus, millega kohus jättis maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbi vaatamata tühistada ja saata asi maakohtule tagasi maksekäsu kiirmenetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada. Maakohus märkis õigesti, et see, millal võib asja menetleda Eesti kohus, määratakse kindlaks rahvusvaheliste kohtualluvuse sätete järgi. Praegusel juhul tuli kohtualluvuse määramisel lähtuda Brüssel I bis määruses sätestatust. Brüssel I bis art 17 lg 1 ja art 18 lg 2 kohaselt võib tarbijalepinguga seotud küsimustes algatada teine lepinguosaline menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Eelnevast on võimalik kõrvale kalduda ainult kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega (Brüssel I bis määruse art 19 p-d 1-3).

Võlgniku ja võlausaldaja vahel puudus kohtualluvuse kokkulepe, mistõttu tuli kohtualluvuse küsimuse lahendamiseks kindlaks teha tarbija alalise elukoha riik. Siinkohal märkis maakohus õigesti, et määramaks, kas isiku alaline elukoht on konkreetses liikmesriigis, tuleb kohaldada vastava riigi riigisisest õigust, s.t juhul, kui kohus soovib kindlaks teha, kas isiku alaline elukoht asub Eestis, peab kohus lähtuma Eesti TsÜS-ist ja selle tõlgenduspraktikast. TsÜS § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Tuginedes asjaoludele, et võlgnik kinnitas kohtule telefoni teel, et elab Lätis ja ei saanud alates 2008. aasta detsembrist Maksuja Tolliameti andmetel tulu, järeldas kohus, et võlgnik ei ela Eestis, mistõttu puudub Eesti kohtul pädevus asja arutada. Samas jättis kohus tähelepanuta, et Eesti kohus peab alati ka juhul, kui kostja alaline elukoht ei ole Eestis, igaks juhuks kontrollima, kas kostjal on alaline elukoht mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Kusjuures asjaolu, kas võlgnikul oli Lätis alaline elukoht, tuli kindlaks teha Läti materiaalõiguse alusel (vt nt Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsust C-327/10 Hypoteční banka a.s. versus U M L , p 41). Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et kohus tegi Läti materiaalõigusele tuginedes kindlaks, et võlgniku alalise elukoha riik on Läti. Samuti jääb selgusetuks, missugustele asjaoludele tuginedes kohus üleüldse leidis, et võlgnik elas aadressil XXXXXXXXXXXXXX. Võlausaldaja põhistas veenvalt, et sellist aadressi ei eksisteeri, s.t võlgnik ei saa sellisel aadressil elada. Maksekäsu kiirmenetluse toimikust nähtub, et kõik katsed kirjeldatud aadressile menetlusdokumendid toimetada luhtusid. Kusjuures dokumentide kättetoimetamise ebaõnnestumise põhjusena toodi välja, et adressaadi elu- või asukoht oli teadmata. Olukorras, kus kohtul ei ole võimalik mõistlikke jõupingutusi tehes tarbijast võlgniku elukoht teada saada, on Euroopa Kohus jaatanud võimalust menetleda võlgniku vastu suunatud nõuet riigis, mis oli tarbija viimane teadaolev elukohariik (Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus C-327/10 Hypoteční banka a.s. versus U M L ). See kehtib juhtudel, mil tarbija, kelle vastu tuleks Brüssel I bis art 18 lg 2 (lahendis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 44/2001 (s.o varasem Brüssel I määrus) art 16 lg 2) järgi algatada menetlus muidu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tema alaline elukoht, loobus seal oma elukohast enne, kui tema vastu hagi esitati. Euroopa Liidu määruse kohaldamisel ei tohiks tekkida olukord, mis takistaks võlausaldajal kohtusse pöörduda põhjusel, et võimetus teha kindlaks kostja elukoht ei võimalda kindlaks määrata kohtualluvust. Kuigi Euroopa Kohus tegi viidatud otsuse asjas, kus võlausaldaja nõudis võlgnikult sisse võlga, mis tulenes tarbimislaenust ja oli võetud kinnisvara tagatisel, leidis Riigikohus 31.03.2015 määruses asjas nr 3-2-1-179-14, et viidatud järeldus oli üleüldine ja kohaldus ka teistsugustel asjaoludel tekkinud vaidlustele. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata tagasi maakohtule maksekäsu kiirmenetluse jätkamiseks. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 27.04.20262-25-7049/12Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 09.04.20262-24-130498/15Tartu Maakohus Valga kohtumaja