Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht
11.12.2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-129677
Kohtuasi
Capital Investeeringud OÜ maksekäsu kiirmenetluse avaldus G K i vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 02.05.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Capital Investeeringud OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja (võlausaldaja) Capital Investeeringud OÜ (registrikood 12972085), esindaja vandeadvokaat Marko Pilv Puudutatud isik (võlgnik) G K
Menetluse liik
(isikukood
Kirjalik menetlus
Võlausaldaja nõue vastas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüssel I bis) art 17 lg 1 p-s c kirjeldatud nõudele, s.t tegu oli tarbijalepingust tuleneva nõudega. Tarbija vastu võis Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 järgi algatada menetluse üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus oli tarbija alaline elukoht. Võlgnik kinnitas kohtule telefoni teel, et elab Lätis ja rahvastikuregistris kajastuv võlgniku aadress ei vastanud tõele. Alates 2008. aasta detsembrist ei saanud võlgnik Maksu- ja Tolliameti andmetel Eestis maksustatavat tulu. Lähtudes eelnevast ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-st 1 ei olnud võlgniku alalise elukoha riik Eesti. Samuti puudus võlgniku ja võlausaldaja vahel kohtualluvuse kokkulepe. Seega ei olnud Eesti kohus pädev asja lahendama ja avaldus tuli jätta läbi vaatamata.
Võlgniku ja võlausaldaja vahel puudus kohtualluvuse kokkulepe, mistõttu tuli kohtualluvuse küsimuse lahendamiseks kindlaks teha tarbija alalise elukoha riik. Siinkohal märkis maakohus õigesti, et määramaks, kas isiku alaline elukoht on konkreetses liikmesriigis, tuleb kohaldada vastava riigi riigisisest õigust, s.t juhul, kui kohus soovib kindlaks teha, kas isiku alaline elukoht asub Eestis, peab kohus lähtuma Eesti TsÜS-ist ja selle tõlgenduspraktikast. TsÜS § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Tuginedes asjaoludele, et võlgnik kinnitas kohtule telefoni teel, et elab Lätis ja ei saanud alates 2008. aasta detsembrist Maksuja Tolliameti andmetel tulu, järeldas kohus, et võlgnik ei ela Eestis, mistõttu puudub Eesti kohtul pädevus asja arutada. Samas jättis kohus tähelepanuta, et Eesti kohus peab alati ka juhul, kui kostja alaline elukoht ei ole Eestis, igaks juhuks kontrollima, kas kostjal on alaline elukoht mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Kusjuures asjaolu, kas võlgnikul oli Lätis alaline elukoht, tuli kindlaks teha Läti materiaalõiguse alusel (vt nt Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsust C-327/10 Hypoteční banka a.s. versus U M L , p 41). Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et kohus tegi Läti materiaalõigusele tuginedes kindlaks, et võlgniku alalise elukoha riik on Läti. Samuti jääb selgusetuks, missugustele asjaoludele tuginedes kohus üleüldse leidis, et võlgnik elas aadressil XXXXXXXXXXXXXX. Võlausaldaja põhistas veenvalt, et sellist aadressi ei eksisteeri, s.t võlgnik ei saa sellisel aadressil elada. Maksekäsu kiirmenetluse toimikust nähtub, et kõik katsed kirjeldatud aadressile menetlusdokumendid toimetada luhtusid. Kusjuures dokumentide kättetoimetamise ebaõnnestumise põhjusena toodi välja, et adressaadi elu- või asukoht oli teadmata. Olukorras, kus kohtul ei ole võimalik mõistlikke jõupingutusi tehes tarbijast võlgniku elukoht teada saada, on Euroopa Kohus jaatanud võimalust menetleda võlgniku vastu suunatud nõuet riigis, mis oli tarbija viimane teadaolev elukohariik (Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus C-327/10 Hypoteční banka a.s. versus U M L ). See kehtib juhtudel, mil tarbija, kelle vastu tuleks Brüssel I bis art 18 lg 2 (lahendis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 44/2001 (s.o varasem Brüssel I määrus) art 16 lg 2) järgi algatada menetlus muidu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tema alaline elukoht, loobus seal oma elukohast enne, kui tema vastu hagi esitati. Euroopa Liidu määruse kohaldamisel ei tohiks tekkida olukord, mis takistaks võlausaldajal kohtusse pöörduda põhjusel, et võimetus teha kindlaks kostja elukoht ei võimalda kindlaks määrata kohtualluvust. Kuigi Euroopa Kohus tegi viidatud otsuse asjas, kus võlausaldaja nõudis võlgnikult sisse võlga, mis tulenes tarbimislaenust ja oli võetud kinnisvara tagatisel, leidis Riigikohus 31.03.2015 määruses asjas nr 3-2-1-179-14, et viidatud järeldus oli üleüldine ja kohaldus ka teistsugustel asjaoludel tekkinud vaidlustele. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata tagasi maakohtule maksekäsu kiirmenetluse jätkamiseks. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.