Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

esitada määruskaebuse päeva jooksul arvates

Tallinna määruse

Asjaolud D O on esitanud 09.07.2018 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet’i 06.07.2018 otsusele täiteasjas nr 031/2016/2987. Kaebuse kohaselt on kohtutäitur Katrin Vellet 23.01.2018 koostanud kinnisasja arestimise akti D O kuuluva kinnisasja arestimiseks. Kinnistu asukohaga, xxx, reg. osa nr xxx. Kohtutäitur on edastanud kinnisasja arestimise akti võlgnikule 12.06.2018 (ning võlgnik kinnitab akti saamist 12.06.2018. Kohtutäitur ei ole võlgnikule teatanud kinnisasja arestimistoimingust. 14.06.2018 esitas Võlgnik kaebuse kohtutäituri tegevusele. 06.07.2018 otsusega jättis kohtutäitur 14.06.2018 kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohtutäitur leidis, et kinnisasja arestimise akt täiteasjas 031/2016/2987 ning täitekulu ja kohtutäituri lisatasu otsused on loetud võlgnikule kättetoimetatuks 26.01.2018. Kohtutäituri väitel on arestimise akt ning täitekulu otsused kättetoimetatud võlgniku e-posti aadressile, järgides TsMS § 3141 lg 2 sätestatut, mille kohaselt loetakse kohtutäituri 23.01.2018 kinnisasja arestimise akti ja täitekulu ja kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsus täiteasjas 031/2016/2987 kättetoimetatuks saatmisest (ehk 23.01.2018) kolme päeva möödumisel s.o. 26.01.2018. Lisaks märkis kohtutäitur, et edastas võlgniku palvel kinnisasja arestimise akti võlgnikule teistkordselt 12.06.2018 samale e-posti aadressile, millele ta on akti edastanud ka varem. Teistkordset saatmine ei anna alust tähtaja arvestamisele otsast peale. Seega otsuse tegemise kuupäeva seisuga on 10-päevane vaidlustamise tähtaeg möödunud ning kinnisasja arestimise akt ja täitekulu ja kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsus on jõustunud. Võlgniku kaebus ei kuulu seetõttu rahuldamisele. Kaebaja leiab, et sisuliselt on kohtutäitur jätnud 14.06.2018 kaebuse läbi vaatamata kuna kohtutäituri arvates on kaebus esitatud TMS § § 217 lg 1 sätestatud kümnepäevast tähtaega järgimata. Kaebaja ei nõustu kohtutäituriga, et kinnisasja arestimise akti ning kohtutäituri täitekulu otsused saab lugeda kättetoimetatuks 26.01.2018 lähtudes TsMS § 3141 lg 2. Kaebaja märgib, et 23.01.2018 e-kirjas puudub igasugune viide TsMS § 3141 ning sellele, et kohtutäitur loeb menetlusdokumendi kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks. Kaebaja on selgitanud, et ei ole 23.01.2018 kohtutäituri e-kirja saanud ega selle saamist 23.01.2018 kinnitanud. Kaebaja kinnitas menetlusdokumentide (kinnisasja arestimise akt ning täitekulu otsused) saamist 12.06.2018 ning esitas kaebuse kohtutäituri tegevusele 14.06.2018. Seega on kaebus esitatud kahe päeva möödumisel menetlusdokumentide saamisest järgides TMS § 217 lg 1. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja kohtul tühistada täies ulatuses kohtutäitur Katrin Velleti 06.07.2018 otsus millega jäeti rahuldamata D O 14.06.2018 kaebus täiteasjas 031/2016/2987, rahuldada 14.06.2018 kaebus täies ulatuses; alternatiivselt, kohustada kohtutäitur Katrin Velletit läbi vaatama D O 14.06.2018 kaebus täiteasjas 031/2016/2987. Kohus määras kohtusaalis isikute ärakuulamise 14.11.2018. Kohale ilmus ainult kaebaja esindaja, kohtutäitur palus asja ilma tema osavõtuta läbi vaadata. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus vaatab esitatud kaebuse läbi tulenevalt TsMS § 475 lg 1 p-st 15 hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ja puudutatud isikute seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et avaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. TMS § 10 lg 2 sätestab, et dokumentide kättetoimetamisele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut, kui TMS-st ei tulene teisiti. TsMS § 3141 lg 2 sätestab, et kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda või oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. Kohus leiab, et selleks, et dokumendi saaks kättetoimetatuks lugeda TsMS § 3141 kohaselt kolme tööpäeva möödudes, peab isikut olema TsMS § 3141 kohaldamisest hoiatatud. Kohtu seisukohta toetab ka alltoodud Riigikohtu praktika: Riigikohus on 09.03.2016 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15 punktis 16 leidnud järgenvat: Praegusel juhul oli 1. aprillil 2015 maakohtu ametniku saadetud e-kirjas märgitud, et kirja ja selle manuse kättesaamise kohta palutakse viivitamatult saata elektroonilisel teel kinnitus e-posti aadressile [email protected] (III kd, tl 205). Selline kinnituse nõue vastab elektroonilise kättetoimetamise nõuetele TsMS § 311 1 lg 5 järgi. Samas puudus kirjast igasugune viide TsMS § 3141 lg-le 1 ning sellele, et kohus loeb menetlusdokumendi kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks. Kohus ei saa otsustada TsMS § 3141 kohaldamist tagasiulatuvalt. Seega luges ringkonnakohus põhjendamatult maakohtu otsuse kättetoimetatuks

piirdub vastavalt TMS § 218 lg 1 ja 2 kohaselt kohtutäituri otsuse läbivaatamise ja tühistamisega. Kohus ei saa asuda kohtutäituri asemel konkreetseid täitetoiminguid tühistama. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg-s 2 on sätestatud, et kui menetluses osaleb üksnes avaldaja või kui kohus ei jäta menetluskulusid mõne teise menetlusosalise kanda, kannab avaldaja ise menetluskulud, muu hulgas oma kulud esindajale, ka juhul, kui tema avaldus rahuldatakse. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kohus leiab asjaolusid arvestades, et asja menetluskulud tuleb jätta puudutatud isiku kohtutäituri kanda, kuivõrd kohtutäituri tegevus põhjustas avaldaja poolt kohtu poole pöördumise vajaduse ja kohus peab põhjendatuks avalduse osaliselt rahuldada. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks menetlust lõpetavas määruses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.