Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
A. L hagi kohtutäitur Aive Kolsari vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 12. märtsi 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. L kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
24 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja A. L, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Anti Aasmaa Kostja kohtutäitur Aive Kolsar, esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar
Asja läbivaatamise kuupäev
1. oktoober 2018
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. märtsi 2018. a otsus osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2017. a otsuse tsiviilasjas nr 2-11-41955 osas, milles maakohus mõistis A. L-lt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 3019 eurot 82 senti. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja vabastada A. L hagiavalduselt riigilõivu tasumisest. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Kostjal ei ole kassatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.
4.Vabastada A. L riigi õigusabi tasu ning kulude riigituludesse tasumise kohustusest.
5.Rahuldada vandeadvokaat Anti Aasmaa 24. mai 2018. a taotlus ja määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo vandeadvokaadile Anti Aasmaale 480 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-11-41955
1.A. L (hageja) esitas 7. septembril 2011 Tartu Maakohtusse hagiavalduse kohtutäitur Aive Kolsari (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Esmase hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista 200 000 eurot varalise kahju hüvitisena. Hageja taotles menetlusabi riigilõivu tasumiseks. Tartu Maakohus vabastas 8. novembri 2011. a määrusega hageja riigilõivu (sel ajal kehtinud õigusaktide kohaselt 9267 eurot 18 senti) maksmisest hagi esitamisel. Hagiavalduse kohaselt tühistati Tartu Maakohtu 25. juuli 2008 määrusega kostja kui kohtutäituri 2. juuli 2007 otsus osas, millega oli tunnistatud hageja sissetuleku arestimine seaduslikuks. Kuna hageja arvelduskonto oli ebaseaduslikult arestitud 2007. a maist kuni 2008. a maini, siis tõi see kaasa hageja tervise halvenemise. Hageja selgituste kohaselt oli talle 1997. a määratud 80% puue südamehaiguse tõttu, millele lisandusid puudulikust südametegevusest tingitud haigused. Sissetuleku kaotamise järel arvelduskonto arestimise tõttu kadus hagejal võimalus jälgida oma toidusedelit ja ravimeid, mis omakorda põhjustas tüsistustega suhkurtõve. Esimesed suhkurtõve ravimid määrati hagejale 2007. a novembris. 2008. a aprilli arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt oli suhkurtõbi selleks ajaks põhjustanud liikumispuude ning töövõimekaotuse 100%, südamepuudulikkuse süvenemise ja südame jõudluse languse. Lisaks tekkisid nahakahjustused ja nõrgenes nägemine. Terviseseisundi halvenemine ei võimaldanud enam hooldada voodihaiget poega, mistõttu tuli palgata pojale hooldaja. Hageja on seisukohal, et ebaseaduslik arvelduskonto arestimine põhjustas hagejale tervisekahjustused suhkurtõve näol, kuna tal ei olnud sissetulekut ravimite ja õige toidu ostmiseks. Kuna tervisliku seisundi halvenemise tagajärjel on suurenenud hageja kulutused oma tervisliku seisundi stabiilsena hoidmiseks ning lisakulutused poja hoolduskulude katmiseks, tuleb kostjalt välja mõista kahjuhüvitis.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja ei ole esitanud tõendeid kahju olemasolu ja suuruse, kostja õigusvastase käitumise ning põhjusliku seose kostja tegevuse ja hagejal saabunud tagajärje vahel ning kostja süü kohta. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hageja suhkurtõve ja tervise halvenemise on põhjustanud kostja tegevus. Hagejal oli tema väidete kohaselt juba 1997. a tuvastatud puue, mistõttu on kaheldav, kas tema tervise halvenemine on seotud kostja tegevusega aastatel 2007–2008. Samuti ei ole hageja tõendanud, millised rahalised vahendid olid 2007.–2008. aastal hageja käsutuses ning kas kostja tegevus tõi kaasa tema majandusliku olukorra halvenemise.
3.Tartu Maakohus tegi 23. novembril 2011 hagejale ettepaneku esitada oma nõude kohta tõendeid.
4.Hageja esitas 5. detsembril 2011 menetlusdokumendi, mille kohaselt on temal tekkinud transpordikulud 2000 eurot kuus, tasu tervisliku seisundiga seotud teenuste osutajatele 500 eurot kuus, ravimid 500 eurot kuus ja poja ööpäevase hoolduse eest tasumine 800 eurot kuus. Hageja esitas tõendina 2007. a arstliku ekspertiisi otsuse, millest nähtuvalt hageja ei olnud 2007. a aprillis suhkurtõbine, ning 5. juuni 2008. a otsuse, millest nähtub suhkurtõbi hulgitüsistustega.
5.Tartu Maakohus tegi 14. novembril 2012 puuduste kõrvaldamise määruse, millega andis hagejale tähtaja tõendite esitamiseks tekkinud kahju kohta, tuues detailselt välja, milliseid tõendeid saaks hageja oma väidetavate kulude kohta esitada.
6.Tartu Maakohus tegi 18. detsembril 2012 määruse, millega rahuldas hageja õigusabi taotluse ning määras õigusabi kohustuseta selle eest tasuda. Riigi õigusabi määramise tõttu pikendas maakohus
14.novembri 2012 määrusega antud tõendite esitamise tähtaega kuni 14. jaanuarini 2013 ning hiljem veel 29. jaanuarini 2013.
2(8)
2-11-41955
7.21. jaanuaril 2013 saatis riigi õigusabi korras määratud esindaja maakohtule kirja, milles selgitas, et on hagejat korduvalt teavitanud tõendite esitamise vajadusest ja moraalse kahju korral selle põhjendamise vajadusest. Hageja ei ole vaatamata sellele tõendeid esitanud ja soovib esindajast loobuda.
8.Tartu Maakohtu 12. märtsi 2013. a istungil selgitas maakohus hagejale, et väidetavate kulude kohta (transpordikulud, poja hooldamise tasud jms) tuleb esitada tõendid. Samuti rahuldas maakohus hageja avalduse riigi õigusabist loobumise kohta.
9.Hageja esitas 26. märtsil 2013 maakohtule dokumendi, milles selgitas, et tema esitatud kahjunõudest jääb 70 000 eurot moraalse kahju hüvitamiseks. Tõenditena lisas hageja AS EMT ja Elion arved ajavahemikul mai 2007 kuni märts 2008.
10.Tartu Maakohus selgitas 6. mail 2013, et kuna hageja ei ole jätkuvalt esitanud tõendeid talle tekkinud kahju kohta, siis nende esitamise viimane tähtpäev on 13. mai 2013. Hiljem pikendas maakohus tähtaega 28. juunini 2013.
11.Tartu Maakohus peatas 21. novembri 2013. a määrusega hageja taotluse alusel menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-13-31214 tehtava lahendi jõustumiseni.
12.Tartu Maakohus uuendas 19. juunil 2017 menetluse. Tsiviilasjas nr 2-13-31214 jõustus Harju Maakohtu 11. novembri 2016 otsus, millega jäeti rahuldamata hageja vastuväited kohtu tegevusele ja hagi Eesti Vabariigi vastu meditsiiniliste uuringute vastuse koostamiseks ja üleandmiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samas määruse andis maakohus pooltele tähtaja viimaste kokkuvõtlike seisukohtade esitamiseks ning kompromissile jõudmiseks.
13.Hageja selgitas 25. augusti 2017. a menetlusdokumendis, et muutis juba 13. juulil 2017 maakohtule tähitult saadetud dokumendis oma nõude suurust. Hageja soovis kostjalt nõuda 24 000 eurot.
14.25. septembril 2017 loobus hageja maakohtu istungil osaliselt nõudest, tema varalise kahju hüvitamise nõude suuruseks kostja vastu jäi 24 000 eurot. Kohtuistungil selgitas hageja, et tegemist on varalise nõudega.
15.Tartu Maakohus jättis 19. oktoobri 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 300 eurot õigusabi kulu. Hagejalt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 3019 eurot 82 senti. Maakohus võttis vastu hageja taotluse nõudest osalise loobumise kohta. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja teo õigusvastasuse osas kostjale ette heitnud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 10 ja § 132 lg 1 rikkumist ning viidanud, et kostja käitumise õigusvastasus tuvastati varasemas kohtumenetluses. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele osas, et ta on süüdi hageja konto arestimises seaduses lubatust suuremas ulatuses. Seega on tuvastatud kostja teo õigusvastasus ja kostja süü. Hageja on kohtule selgitanud, et ta on esitanud nõude tervise kahjustamisest tekkinud kulutuste hüvitamiseks. Hageja põhjenduste kohaselt on ta kostja õigusvastase teo tagajärjel haigestunud
3(8)
2-11-41955 suhkurtõppe. Hageja esitatud tõendite alusel ei ole kahtlust selles, et hagejal on diagnoositud suhkurtõbi. Tervise kahjustamisest tekkinud varaline kahju seisneb hageja väitel järgmistes kulutustes: a) eritellimusel valmistatud jalanõud (koos taldadega), mille hind on 100–190 eurot; b) eritellimusel valmistatud seljatoed; c) hageja poja hooldajatasu 600 eurot kuus; d) transpordikulu keskmiselt 50-60 eurot kuus; e) ravimid umbes 30 eurot kuus; f) koristajateenus umbes 20 eurot nädalas. Hageja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit eelnimetatud kulude kandmise ega vastavate kulutuste tekkimise/olemasolu kohta. Hageja leiab, et kuna üheselt on mõistetav suhkurtõve tekkimine kohtutäituri õigusvastase käitumise tõttu, siis on arstliku ekspertiisi otsusega tõendatud ka vastavate lisakulutuste tekkimise vajadus. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-39-17 tehtud lahendi p-s 14 märkinud, et kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja maakohtu hinnangul tõendanud tekkinud kahju ega kahju suurust. Isegi juhul, kui hagejal oleks tekkinud kahju, puuduks maakohtu hinnangul kahju ja kostja teo vahel põhjuslik seos. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tekkinud suhkurtõve on põhjustanud just kostja õigusvastane tegu. Seda enam, et selle haiguse puhul ei ole teaduslikult tõestatud ühte ja ainsat põhjust, mis seda tekitab. Hageja on loobunud hagist 176 000 euro ulatuses ja jäänud 24 000 euro suuruse nõude juurde. Kuni
31.detsembrini 2008 kehtinud riigilõivumäärade kohaselt tulnuks hagihinnalt 375 518 krooni 40 senti (24 000 eurot) tasuda riigilõivu 18 250 krooni (1166 eurot 39 senti). Seega tuleks väljamõistetavat riigilõivu summat vähendada (4873,26 – 1166,39) / 2 = 1853 euro 44 sendi võrra. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus hagejalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg 2 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 3019 eurot 82 senti (4873,26 – 1853,44).
16.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus rikkunud menetlusnõudeid ning valesti tõlgendanud esitatud tõendeid. Hageja palus tühistada otsuse ka tema kanda jäetud menetluskulu osas, kuna hagejal puuduvad vahendid selle tasumiseks. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
17.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. märtsi 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid hageja kanda. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks ringkonnakohtu menetluskuluna välja 150 eurot. Ringkonnakohus vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu (850 eurot) riigituludesse tasumise kohustusest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Hageja väite kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse normi, kuna kohus jätkas asja arutelu pärast nelja aastast vaheaega, kuid samas lõpetas 28. juunil 2013 tõendite esitamise tähtaja. Asja materjalide kohaselt esitas hageja maakohtule 25. juunil 2013 menetluse peatamise taotluse. Seega oli menetlus peatanud ligikaudu neljaks aastaks hageja enda avalduse alusel. Iseenesest õige on hageja väide, et 4(8)
2-11-41955 maakohus andis hagejale tõendite esitamise tähtajaks 28. juuni 2013 (s.o enne menetluse peatamist) ning menetluse uuendamisel ligikaudu neli aastat hiljem andis menetlusosalistele vaid võimaluse esitada seisukohti, mitte tõendeid. Samas on asjas pärast menetluse uuendamist toimunud
25.septembril 2017 kohtuistung ning istungi protokollist ei nähtu hageja soovi esitada asjas lisatõendeid. Samuti küsis ringkonnakohus hagejalt kohtuistungil, milliseid lisatõendeid ta esitada sooviks, ning hageja ei soovinud lisatõendeid esitada. Seetõttu ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi, mis oleks kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Hageja seisukoha kohaselt halvenes kostja tegevuse tulemusena tema tervis oluliselt ning ta oli muu hulgas sunnitud kasutama oma poja hooldamiseks hooldajaid, mis aga tekitas märkimisväärseid lisakulutusi. Samuti suurenesid hageja väitel kulutused suhkurtõvest tulenevalt ravimitele ja jalatsitele (vajalikele abivahenditele), sest ta ei suutnud enam suhkurtõve teket ära hoida, kuna tal ei olnud toidu valikuks raha. Maakohus on asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud tal tekkinud kahju, samuti kahju suurust, s.o ei ole tõendatud väidetav kahju olemasolu ja suurus. Hageja märgitud kahju võib seisneda kulutustes, mis on väidetavalt tingitud tema tervislikust seisundist (s.o kulutused on seotud suhkurtõvega), kuid samas on õige maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu tal väidetavalt tekkinud kahju ja kostja teo vahel, ning hageja vastupidine seisukoht on alusetu. Asjaolu, et suhkurtõbi on pöördumatu ning hageja varbad on amputeeritud, mille tõttu ei taastu enam kindel toetumispind ega kandevõime, ei tõenda põhjuslikku seost hagejal tekkinud väidetava kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hagejal tekkis suhkurtõbi hulgitüsistustega (ja selle tagajärjel kahju) seetõttu, et maist 2007 kuni aprillini 2008 oli kohtutäitur arestinud õigusvastaselt 50% ulatuses hageja töövõimetuspensioni. Tartu Ringkonnakohus andis 7. detsembri 2017 määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel 850 euro ulatuses. Kuna hageja varanduslik olukord ei ole muutunud, vabastas ringkonnakohus hageja TsMS § 190 lg 7 alusel apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 850 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
18.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada alama astme kohtu otsused ja saata asi lahendamiseks maakohtule või halduskohtule. Maakohus oli seisukohal, et asi tuleb lahendada maakohtus tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid järgides, kuid kohaldada tuleb riigivastutuse seadust, s.o avalikku õigust. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 8 sätestab, et kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused vaadatakse läbi maakohtus. KTS § 9 lg 8 on vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna erinevalt koheldakse isikuid, kes pöörduvad kohtutäituri kui avalik-õigusliku ameti pidaja vastu hagiga tsiviilkohtusse (kus kehtib võistlevuse põhimõte), samas kui teiste avalik-õiguslike isikute vastu saab nõude esitada uurimispõhimõttest lähtuvas halduskohtumenetluses. Kohus pole asjaolusid piisavalt selgitanud ega tõendeid kogunud. Kohtutäituri ametikohustuse rikkumine ja hagejal suhkurtõve diagnoosimine on ajaliselt lähestikku, millest tulenevalt võib eeldada, et eelnev sündmus on järgneva sündmuse põhjuseks. Kohus pidanuks määrama ekspertiisi, tuvastamaks, millal hagejal algas suhkurtõbi, millised on kahjustused ja kas need on ravitavad; kas toidusedeli jälgimine oleks
5(8)
2-11-41955 haiguse tekke välistanud. On üldteada, et hagejal esineva tervisliku seisundiga kaasnevad tema loetletud kulud. Ringkonnakohus on hageja vabastanud apellatsioonkaebuse esitamise riigilõivust, kuid hageja on jäetud maakohtus vabastamata ca 3020 euro suuruse hagi esitamise riigilõivu tasumisest. Hageja majanduslik seisund ei olnud muutunud.
19.Kostja leidis vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Kahju hüvitamise nõude eest vastutab kohtutäitur isiklikult, seega ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega. Selgitamiskohustust ei ole rikutud, sest maakohus on korduvalt selgitanud, milliseid asjaolusid tuleb hagejal tõendada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 3019 eurot 82 senti. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja vabastab hageja hagiavalduselt riigilõivu tasumisest. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
21.Kolleegium nõustub madalama astme kohtute põhjendustega hageja nõude tõendamatuse ja põhjusliku seose eeldusliku puudumise kohta. Kolleegium ei jaga kassatsioonkaebuse seisukohta, et kohtud on jätnud praeguses tsiviilasjas täitmata selgitamiskohustuse. Riigikohus on kohtute selgitamiskohustust (mis hõlmab mh vaidlusele kohaldatava seaduse väljaselgitamise kohustust, tõendamiskoormise ja selle poolte vahel jagunemise selgitamist jne) analüüsinud paljudes lahendites, vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18.
21.1.Praeguse otsuse kirjeldavast osast on kolleegiumi hinnangul üheselt näha, et maakohus on selgitamiskohustust põhjalikult täitnud, vt otsuse p-d 3–10. Nii on maakohus nt 14. novembri 2012. a puuduste kõrvaldamise määruses (I kd, tl 51–53), selgitanud detailselt, sh punktide kaupa, milliseid tõendeid peaks hageja oma väidetavate kulude kohta esitama. Maakohus on nimetatud määruses (ühe näitena teiste seas) selgitanud, et tõendid tuleb esitada selle kohta, et hageja on maksnud transpordi eest 2000 eurot kuus, ning tõendid, et need sõidud on seotud suhkurtõvega, ehk kui on tehtud sõit arsti juurde, siis on vajalik esitada tõend ka selle kohta, et arsti juures käidi. Sellised selgitused on arusaadavad ka inimesele, kellel ei ole juriidilist haridust. Et need olid ka hagejale arusaadavad, nähtub maakohtu istungi protokollist (I kd, tl 137 jj), ning ka hageja seisukohast (I kd, tl 140 jj), mille kohaselt ei tule tema ja talle abiosutajate vahelisi lepinguid avaldada kolmandatele isikutele.
21.2.Lisaks on maakohus määranud hagejale ka riigi õigusabi korras esindaja, kes on maakohtule teatanud (I kd, tl 112 jj), et ta on selgitanud hagejale mh tõendite esitamise vajalikkust, sh selle kohta, kuidas on omavahelises seoses konto arestimine ja vale toitumine, kuid hageja ei ole kahju arvestust ega tõendeid esindajale esitanud. Kuigi praegu on hageja ise hagiavalduse algtekstis taotlenud talle menetlusabi andmist, siis on ka kohtul TsMS § 217 lg 8 kohaselt kohustus selgitada füüsilisest isikust menetlusosalisele võimalust saada riigi õigusabi, kui kohtu arvates ei ole menetlusosaline ise võimeline oma õigusi kaitsma. Maakohus selgitas oma esimeses menetlusdokumendis (I kd, tl 10-11) hagejale ka riigi õigusabi saamise võimalikkust.
21.3.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebusega ka selles, nagu saaks hageja tervislikust seisundist lähtuvalt lugeda üldteada asjaoluks hagejal tekkinud väidetavad kulud. TsMS § 231 lg 1 teise lause 6(8)
2-11-41955 kohaselt võib kohus lugeda üldtuntuks vaid sellise asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Samuti ei tulene õigusaktidest see, nagu saaks põhjuslikku seost hageja väidetava kahju ning kohtutäituri tegevuse vahel tuvastada üksnes eelduse abil, mille kohaselt suhkurtõbi algas mõni aeg pärast hageja konto arestimist. Lisaks ei ole ebaõiget lahendit kaasa toonud hageja taotletud ekspertiisi määramata jätmine. Isegi kui ekspertiisiga oleks teoreetiliselt suudetud tuvastada suhkurtõve tekkimise täpne aeg ja selle haiguse algpõhjus, ei saaks hageja hagi ikkagi rahuldada, kuna väidetava kahju kohta ei ole tõendeid esitatud.
22.Kolleegiumi hinnangul ei ole KTS § 9 lg 8 põhiseadusega vastuolus. Vähemalt praeguse vaidluse näitel ei saa väita, et võimalik halduskohtumenetlus ja praegune tsiviilkohtumenetlus võinuksid olla niivõrd erinevad, et asja lahendamine tsiviilkohtumenetluse korras tõi kaasa hageja ebavõrdse kohtlemise. Kolleegium on eespool leidnud, et maakohus on hagejale piisava põhjalikkusega ja ka mittejuristile arusaadavalt selgitanud, millised tõendid ta esitama peaks. Üldise märkusena lisab kolleegium, et tsiviilkohtumenetluse võistlevuse põhimõttest on seaduses ette nähtud ka mitmeid erandeid või täpsustusi, olgu siinkohal nimetatud nt otsuse p-s 21 käsitletud kohtute selgitamiskohustust, lisaks pooltele võrdsete menetlusõiguste tagamist, kohtu kohustust omal algatusel kontrollida tehingu võimalikku tühisust, tüüptingimuste sisu jne. Õige on ka kassatsioonkaebuse vastuses märgitu, et oma ametitegevuses süüliselt tekitatud kahju eest vastutab kohtutäitur ise, samas kui kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse ametniku tekitatud kahju eest vastutab vähemalt esmajärjekorras riik või kohalik omavalitsus.
23.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud ekslikult lahendamata apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tühistada maakohtu otsus ka hageja kanda jäetud menetluskulu osas. Hageja peab mh kassatsioonkaebusest nähtuvalt silmas maakohtu otsust selles osas, milles hageja kanda jäeti maakohtusse pöördumise riigilõiv, mille tasumisest hageja vabastati vaid hagiavalduse esitamisel. Ringkonnakohus ei ole selle taotluse kohta menetlusõiguse normi oluliselt rikkudes seisukohta võtnud, kuigi on samas hageja TsMS § 190 lg 7 alusel lõplikult vabastanud apellatsioonkaebuse eest riigilõivu tasumisest. Kolleegium saab ringkonnakohtu eksimuse menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ise parandada, tehes selles osas uue lahendi. Vaja ei ole ka tuvastada faktilisi asjaolusid. Hageja Riigikohtule esitatud dokumentide ja TsMS § 184 lg 4 esimese lause ning § 190 lg 7 alusel tühistab kolleegium asjakohases osas alama astmete kohtute otsused ja vabastab hageja lõplikult hagiavalduselt riigilõivu tasumise kohustusest.
24.Riigikohus määras 22. mai 2018. a määrusega hagejale riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Anti Aasmaa. Hageja esindaja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kasuks. Taotluses palutakse kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja 480 eurot, sh käibemaks 80 eurot (8 tundi × 50 eurot). Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 8 tundi, sh asja materjalidega tutvumiseks 3 tundi, kassatsioonkaebuse kavandi koostamiseks 4,5 tundi ning selle täpsustamiseks ja Riigikohtule saatmiseks 0,5 tundi. Kolleegium leiab, et hageja esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Kolleegium peab TsMS § 190 lg 7 alusel põhjendatuks vabastada hageja riigi õigusabi osutamise tasu riigi tuludesse tasumise kohustusest. 7(8)
2-11-41955
25.Menetluskulude jaotuse kohta märgib kolleegium, et kassatsioonkaebus rahuldatakse küll osaliselt, kuid seda üksnes õigussuhtes, mille poolteks on hageja ja Eesti riik. Hageja ja kostja vahelises õigussuhtes jääb kassatsioonkaebus rahuldamata (hagi jääb täielikult rahuldamata). Seega tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole selleks määratud tähtaja jooksul aga kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud, seega ei ole kostjal kassatsiooniastmes tekkinud kulusid, mida hageja peaks hüvitama. Samuti pole alust tühistada ringkonnakohtu menetluskulude jaotust, sest kolleegium rahuldab ka apellatsioonkaebuse osaliselt vaid õigussuhtes, mille poolteks on hageja ja Eesti riik.
26.Riigikohus vabastas hageja 23. aprilli 2018. a määrusega kassatsioonkaebuse eest kautsjoni tasumisest. Seetõttu ei ole alust ka kautsjonit tagastada. Ants Kull
Villu Kõve
Jaak Luik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.