Aktsiaseltsi Y hagi XX vastu 120 000 euro tagastamise, kasutuseelise hüvitamise ja viivise nõuetes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 19. veebruari 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi Y apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
180 994,29 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Aktsiaselts Y (registrikood XXXXXXXXX), seaduslik esindaja juhatuse liige MV ning lepingulised esindajad advokaadid Piret Blankin ja Edgar-Kaj Velbri Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Ott Saame
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 1. oktoobril 2018, millel osalesid poolte esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata hageja 4. oktoobri 2018 taotlus 1. oktoobri 2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
2.Harju Maakohtu 19. veebruari 2018 otsus jätta muutmata.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
5.Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude summaks ringkonnakohtus 840 eurot ning mõista see summa hagejalt Aktsiaseltsilt Y kostja XX kasuks välja. Eelmises lauses välja mõistetud summalt tuleb hagejal tasuda kostjale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi
vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Aktsiaselts Y (hageja) esitas 8. märtsil 2017 Harju maakohtule hagi XX (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista: (1) 120 000 eurot, sellelt summalt arvestatud ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 29 099,84 eurot ja edasiulatuva viivise kuni kohustuse täitmiseni; või alternatiivselt (2) sularaha 120 000 eurot, kasutuseelise 29 099,84 eurot ja edasiulatuvalt 26,30 eurot päevas alates hagi esitamisest kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, samuti viivise välja mõistetavalt kasutuseeliselt. Hageja põhiväited on järgmised: -
-
-
-
kostja tungis 9. märtsil 2014 hageja asukohta aadressil XXX Tallinnas (edaspidi „elamu“) ja varastas sealt 120 000 euro ulatuses hagejale kuuluvat sularaha; kostja on hageja endine nõukogu liige. Samuti elas kostja enne MV-ga (edaspidi „hageja seaduslik esindaja“) kooselu lõppemist elamus, mistõttu oli ta teadlik, kus asus hagejale kuuluv sularaha; kostja on sularaha vargust korduvalt tunnistanud, sh E ja EK-le. Kostja tunnistas sularaha vargust 32 000 euro ulatuses ka kohtule tsiviilasjas nr 2-14-52526. Kuna varastatud raha omanik on hageja, siis peab kostja hagejale raha tagastama; hagejal on õigus nõuda viivist alates 9. märtsist 2014 – 9. märtsini 2017 kokku summas 29 099,84 eurot; ulatuses, milles kostja on varastatud sularaha käsutanud või muul viisil kaotanud sellele valduse, on hagejal õigus nõuda selle väärtuse hüvitamist saadud raha kasutuseelisena. Raha kasutuseelise suurust väljendab kõige täpsemini rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel kehtiv viivisemäär. Kasutuseelis alates eelmises taandes viidatud perioodi eest on võrdne vastava viivise summaga, st 29 099,84 eurot; raha varastamine on õigusvastane. Kostja on hageja kui õigustatud isiku nõusolekuta rikkunud tema valdust ja omandit, samuti on vargus seadusest tulenevat kohustust rikkuv käitumine ja tahtlikult heade kommete vastane käitumine. Hageja kahju vastab temalt varastatud sularaha summale. Kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses kostja tegevusega ning selle ärahoidmine oli rikutud kohustuste kaitse-eesmärgiks.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
kostja ei ole kuhugi sisse tunginud, mh ei ole kostja sisse tunginud ühisomandina talle ja hageja seaduslikule esindajale kuuluvasse ja ühiseks koduks olnud elamusse; kostja ei ole hagejalt sularaha võtnud, ammugi mitte varastanud. Samuti ei ole kostja olematut vargust kellelegi tunnistanud. Seetõttu ei ole kostja hagejale võlgu ka mingeid kasutuseeliseid või intresse; 2 (6)
-
kostja küll kinnitas, et ta võttis kodust sularaha 32 000 eurot, kuid tegemist oli kostja ja hageja seadusliku esindaja ühise raha hoiule võtmisega; kuna kostja ei ole hageja raha võtnud, siis pole alust ka kõrvalnõuetel.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis 19. veebruari 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Maakohus tuvastas, et: -
-
kostja on hageja endine nõukogu liige; kostja ja hageja seaduslik esindaja elasid koos elamus, mis oli nende ühine kodu ja ühtlasi hageja asukohaks äriregistri andmetel; hagejal oli 2013. aasta auditeeritud majandusaasta aruande kohaselt pangakontol ja kassas üle 2 000 000 euro, millest 1 496 609,71 eurot oli 31. detsembri 2013 seisuga pangakontodel. Raamatupidamisdokumentide alusel oli sama palju raha hageja pangakontodel ja kassas ka 9. märtsi 2014 seisuga; hageja raamatupidaja koostatud ja allkirjastatud kassatabeli kohaselt, oli hageja kassajääk 8. märtsi 2014 seisuga 536 246,11 eurot.
3.2.Hageja nõude õiguslik alus saaks olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 koosmõjus § 1045 lg 1 p-dega 5, 7 või 8.
3.3.Hageja ei tõendanud, et kostja viis elamust ära hageja kassana kajastatud raha. Tunnistaja IK ütlustega ei ole tõendatud, et 8. märtsil 2014 asus elamus sularahajääk hageja väidetud suuruses. Ütlustest ei nähtu ka seda, et ta oleks viibinud hageja seaduslikule esindajale raha üleandmise juures või kunagi käinud elamus ja seal raha näinud või üle lugenud. Kuna raamatupidamisdokumentide ja hageja väidete kohaselt on tegelik kassajääk erinev raamatupidamisdokumentidest, siis ei ole võimalik raamatupidamisdokumentidele tuginedes kindlalt tuvastada tegelikku kassajääki. Samuti on hageja väited kassajäägi kohta vastuolulised. Hageja enda sõnul kassajäägina arvestatud summat (314 764,87 eurot) kassas ei olnud. Ka hageja väide, et kostja kasutas varasemalt hageja raha, ning hageja seadusliku esindaja seletus, et kaupluse kassaaparaati jäi alati väike vahetusraha järgmiseks päevaks, viitavad asjaolule, et hagejal puudusid andmed tegeliku kassajäägi kohta. Seega ei ole tõendatud, et elamus asus
9.märtsil 2014 hageja sularaha 221 481,24 eurot. Tunnistaja EK ei kinnitanud hageja väidet nagu oleks kostja tunnistajale väitnud 120 000 euro äravõtmist. Tunnistaja EK ütlustest nähtub küll nagu oleks kostja kinnitanud 120 000 euro võtmist, kuid ei nähtu, et tunnistaja ja kostja oleksid rääkinud hageja rahast. Samas on EK ütlused vastuolus kostja vande all antud seletusega, mille kohaselt võttis kostja elamust 32 000 eurot. Kuna EK ütlused põhinevad kostja edastatud teabel, aga ta ise raha võtmise juures ei olnud, siis ei ole põhjust tema ütlusi eelistada kostja seletusele. Kuna ka hageja vahetult väidetava rahakarbi äravõtmise juures ei olnud, siis ei ole tõendatud hageja väide, et karbis oli 120 000 eurot. Seega pole tõendatud, et kostja oleks elamust võtnud rohkem kui 32 000 eurot. Tähtsust ei oma, kuidas või kuhu hageja raha oli elamus peidetud, sest vaidlust ei ole, et kostja võttis kaasa raha, mida hoiti magamistoa kapis karbis. Millegagi ei ole ümber lükatud, et karbis, olid hageja seadusliku esindaja ja kostja säästud. Hageja seadusliku esindaja selgitused on vastuolulised ja neile tuginedes ei ole tõendatud, et elamu teise korruse kapis karbis asus hageja igapäevaselt väikestest summadest kogunenud ja peidetud kassarahast 32 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostja hagejale tekitada kahju ega muul moel rikkuda hageja õigusi seoses raha äraviimisega elamust. 3 (6)
3.4.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. Maakohus pidas põhjendatuks kostja õigusabikulusid 41 t 55 min ulatuses tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja menetluskulu 7 042 eurot (= 41,91 × 140 + 20%).
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja leiab, et vaidluse lahendamine sõltub kahe asjaolu tuvastamisest: - 9. märtsil 2014 võttis kostja elamust kaasa sularaha summas 120 000 eurot; - kostja võetud sularaha kuulub hagejale. Hageja leiab, et tema väited nende asjaolude kohta on tõendatud ja tugineb kaebuses järgnevale.
4.1.Esiteks rikkus maakohus võistleva menetluse põhimõtet ja tegi üllatusliku otsuse. Kostja väitis vaidlusaluse raha omandi kohta lakooniliselt, et see on tema ja hageja seadusliku esindaja ühisvara. Maakohus järeldas sellest, et vaidlusalune sularaha oli hageja seadusliku esindaja ja kostja ühised säästud. Samas ei saa kohus lahendis tugineda poole vande all antud seletuses esitatud uuele faktiväitele, sest sellega on oluliselt piiratud teise poole võimalust enda seisukohti tõendada ja vastaspoole väiteid ümber lükata. Kui kohus oleks andnud hagejale võimaluse kostja uuele väitele vastata, saanuks hageja tõendada, et kostja väide ühiste säästude osas on ebaõige. Nimelt koostas kostja detsembris 2012 hageja seaduslikule esindajale ühisvara jagamise ettepaneku, milles käsitles kõiki tema hinnangul ühisvaraks olevaid varasid. Kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvat sularahakogust ettepanek ei käsitle. Pole eluliselt usutav, et tehes ettepaneku jagada poolte ühisvara, jätaks kostja käsitlemata niivõrd suures ulatuses likviidset vara. Kostja käitumisest nähtub, et ta oli 2012. aastal teadlik kodus asuva sularaha kuulumisest hagejale ja kostja kohtus antud seletused on ebaõiged.
4.2.Teiseks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. Tunnistaja IK ütlused, hageja seadusliku esindaja seletused ja hageja raamatupidamisdokumendid kinnitavad, et elamus asuvas karbis oli hagejale kuuluv sularaha. Seda ei lükka ümber kostja vande all antud ütlused. Muid tõendeid kostja ei esitanud. Kostja ei ole käesoleva menetluse kestel ega ühisvara jagamise vaidluses asunud seisukohale, et ta teenis Suurbritannias 2012–2014. aastal töötades raha, mille ta hoiustas elamus. Kostja vande all antud seletusest ei nähtu ka, millised olid tema sissetulekud, väljaminekud ja säästud. Kostja umbmäärastest ütlustest ei ole võimalik tuvastada säästude tekkimist. Kostja vande all antud seletus läheb vastuollu ka tunnistaja EK avaldatuga. Nii tõi EK esile, et kostja möönis 11. märtsil 2014 toimunud telefonikõnes tunnistajale, et ta võttis elamust 120 000 eurot. Tunnistaja omab tõendusteavet selle kohta, mida ta kostjaga toimunud telefonikõne käigus koges. Olukorras, kus kostja seletustega on vastuolus tema enda koostatud ühisvara jagamise ettepanek, on EK ütlused tõend, mis viitab kostja seletuste ebausaldusväärsusele.
4.3.Kolmandaks rikkus maakohus oluliselt selgitamiskohustust. Kohus ei juhtinud hageja tähelepanu seadusliku esindaja vastuolulistele ütlustele ega võimaldanud esitada seaduslikule esindajale täiendavaid küsimusi kahtluste kõrvaldamiseks. Hageja seadusliku esindaja ütlused protokolliti vaid osaliselt. Kuivõrd hageja ei teadnud, et kohus peab neid vastuoluliseks, ei osanud ta sellele protokolli parandamise taotluste esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul tähelepanu juhtida. 4 (6)
Selgitamiskohustuse rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi, sest kõrvaldamata ebaselgused hageja seadusliku esindaja ütlustes põhjustasid hageja väidete põhjendamatuks lugemise ja ebaõige järelduse, et elamus olnud sularaha oli hageja seadusliku esindaja ja kostja säästud.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
6.Hageja esitas 4. oktoobril 2018 taotluse 1. oktoobri 2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Hageja palub täpsustada oma lepingulise esindaja selgitust. Kostja avaldas, et tal ei ole taotlusele vastuväiteid, aga osaliselt jäi taotlus talle arusaamatuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
8.Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 lahendab ringkonnakohus esmalt hageja taotluse protokolli parandamiseks. Taotlus jääb rahuldamata, aga lisatakse protokollile. TsMS § 50 lg 1 esimese lause kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama lõike teise lause p 6 järgi tuleb protokolli kanda menetlusosaliste avaldused ja taotlused ning p 8 järgi ka poolte nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Seadusest ei tulene, et poole selgitused peaks protokollima sõna-sõnalise täpsusega. Kuna hageja taotluse järgi tuleks protokolli üksnes täpsustada, siis puudub alus taotluse rahuldamiseks.
9.Hageja lähtub kaebuses põhjendatult sellest, et vaidluse lahendamisel on keskse tähtsusega kahe asjaolu tuvastamine: esiteks, kas ja kui palju raha võttis kostja elamust (järgnevas p 10); teiseks, kas võetud raha kuulus hagejale (p 11).
10.Maakohus järeldas õigesti, et enam kui kostja omaks võetud summa 32 000 eurot osas ei ole tõendatud, et kostja oleks elamust raha võtnud. Seda järeldust tehes ei rikkunud maakohus menetlusnorme, hindas õigesti tõendeid ega teinud ka üllatuslikku otsust.
10.1.Kaebuse teise ja kolmanda väite järgi pidanuks maakohus kostja omaksvõtust suurema summa võtmise tuvastama tunnistaja EK ja hageja vande all antud seletuse põhjal. Muid tõendeid hageja kõnealuse väite tõendamiseks maakohtus ka ei esitanud.
10.2.TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsusest jälgitav. Maakohtu otsus vastab neile tingimustele.
10.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui tunnistaja ütlus põhineb poole varasemal suulisel avaldusel ja pool ise kohtumenetluses vande all seda ütlust ei kinnita, siis sellises sõnasõna vastu olukorras tulebki kohtul oma siseveendumuse järgi otsustada, kas poole väide on tõendatud. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest ei saa ka üheselt järeldada, et kostja võttis elamust kaasa sularaha. Kuna oma nõude maksmapanemisel on hagejal kanda suurem tõendamiskoormis (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13), siis ei saa maakohtule ette heita, et ta ei lugenud hageja väidet 120 000 euro võtmise kohta tõendatuks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha samadest tõenditest teistsugust järeldust.
10.4.Maakohtu otsus ei saanud raha võtmise ja summa osas olla hagejale üllatuslik, sest pooled on menetluse algusest saadik nende asjaolude üle vaielnud. 5 (6)
11.Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja võetud rahasumma 32 000 eurot osas ei ole tõendatud selle kuulumine hagejale. Ka selles osas ei rikkunud maakohus menetlusnorme.
11.1.Hageja lähtub ekslikult eeldusest, et kostja pidi tõendama elamust võetud 32 000 euro päritolu. Tegelikult kuulus hageja tõendamiskoormisesse asjaolu, et kostja rikkus just hagejale kuulunud raha omandit ja/või valdust.
11.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja muutnud usutavaks ega seega ka eespool p 10.2 tingimusi järgides tõendatuks, et kostja võttis elamust hagejale kuulunud või hageja valduses olnud raha. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtub, et mh kostja oli elamus erinevatesse kohtadesse pannud hoiule raha, mille kohta puuduvad tõendid, et see oleks hageja raha. Samuti nähtub samast ütlusest hageja seadusliku esindaja selgitus, et tema arusaamist mööda oli ära viidud sularaha ja tema enda kuldehted. Võttes arvesse sama seletuse ülejäänud sisu, samuti hageja seadusliku esindaja selgitusi ringkonnakohtu istungil, ei ole usutav, et hageja seaduslik esindaja kui pikka aega ettevõtlusega tegelev isik hoiaks oma ehteid koos ettevõtte kassarahaga.
11.3.Eelmises punktis märgitud kaalutlustel ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas hageja raamatupidamise andmetel oli 9. märtsil 2014 hageja kassas sularaha 120 000 eurot või rohkem, samuti ei puutu asjasse, kuidas hageja korraldas sularahaga seonduvat ja milliseid avaldusi oli hageja seaduslik esindaja varem teinud. Ühtlasi tuleneb eeltoodust, et maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude osas ega pidanud võimaldama hagejal enam kõrvaldada võimalikke ebakõlasid vande alla antud seletuses.
12.Kuna hageja ei tõendanud, et kostja võttis elamust 120 000 eurot hagejale kuulunud või vähemalt hageja valduses olnud raha, siis ei olnud maakohtul ka võimalik hagi VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 (ega ka p-de 7 või 8) alusel rahuldada.
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
14.Tulenevalt menetlusekulude jaotusest tuleb need kindlaks määrata kostja nimekirja põhjal.
14.1.Kostja lepingulisel esindajal kulus õigusteenuse osutamiseks ringkonnakohtus kuni kohtuistungini 6 t 50 min ja istung vältas 40 min (2/3 tundi). Esindaja tunnitasu oli 150 eurot (koos käibemaksuga 180 eurot) Kokku taotleb kostja 1 350 euro hüvitamist, sh 1 230 eurot istungieelsed kulud ja 120 eurot ( = 2/3 180-st) istungil osalemise kulu.
14.2.Ringkonnakohus peab nimekirjas märgitud toiminguid vajalikeks ja põhjendatuks, aga vähendab hüvitatavat ajakulu. Kaebusele vastamiseks oli piisav aeg 4 t, sest kaebus ei sisaldanud uusi väiteid ega asjaolusid võrreldes maakohtus juba arutatuga. Hageja
1.oktoobri 2018 menetlusdokument sisaldas ka menetluskulude nimekirja, mille osas kulusid ei hüvitata, st piisav tutvumise ja istungiks valmistumise aeg on 20 min. Istungi aeg 40 min on tervikuna vajalik ja põhjendatud. Kokku tuleb hagejal hüvitada õigusabikulu 5 t eest. Tasumäärana peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks maakohtus kulude kindlaksmääramisel aluseks võetud tunnitasu 140 eurot (lisandub käibemaks), mida apellatsiooniastmes ei vaidlustatud. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega on ka käibemaks hüvitatav. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulu hüvitis 840 eurot ( = 5 × 140 + 20%). Rahuldamata jääb taotlus 510 euro ( = 1350 – 840) saamiseks.
14.3.Juhindudes kostja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib ringkonnakohus, et hüvitatavalt menetluskulude summalt tuleb tasuda viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing