Liudmila Romantsova hagi Allan ainuomandiõiguse tunnustamise nõudes
Tsiviilasja hind
2500 eurot Hageja: Liudmila Romantsova (ik XXX; elukoht XXX), Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat Li Uiga (e-post [email protected]);
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vahtra
Kostja: Allan Vahtra (ik XXX; elukoht XXX). Kohtuistungi aeg
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada tagaseljaotsusega Liudmila Romantsova hagi Allan Vahtra vastu ainuomandiõiguse tunnustamise nõudes osaliselt.
2.Rahuldada hageja nõue Liudmilla Romantsova ainuomandiõiguse tunnustamiseks. Tuvastada, et Liudmila Romantsova on korteriomandi XXX, Tartu linn (registriosa nr. XXX) ainuomanik.
3.Jätta rahuldamata hageja nõuded kohustada Allan Vahtrat tahteavalduste andmiseks ning asendada Allan vahtra tahteavaldus kohtulahendiga.
4.Tartu Maakohtu 26.10.2017 määrusega seatud hagi tagamine jätta jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.
5.Otsus kuulub täitmisele alates jõustumisest.
6.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7.Jätta menetluskulud kulu kandnud poole enda kanda.
8.Vabastada Liudmila Romantsova tema kanda jäetud menetluskulude (riigilõiv summas 250 eurot) riigile hüvitamise kohustusest
vastu
Tsiviilasi nr 2-17-15870
Kaja esitamine Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajalt tasutakse riigilõivu asemel kautsjon. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1 500 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamine Apellatsioonkaebuse saab esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui apellatsioonkaebuse esitaja taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab menetlusabi taotleja TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
KIRJELDAV OSA JA KOHTU PÕHJENDUSED
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostja sai menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kätte hiljemalt 05.02.2018. Nimetatud kuupäeval on ta kohtule e-kirjaga (tlk 58) kinnitanud, et soovib, et asi saaks kiire lahenduse. Sisulist vastust või vastuväiteid hagi asjaolude kohta A. Vahtra kohtule ei esitanud. Täiendatud ja muudetud hagi on kohus kostjale saatnud 12.07.2018 e-mailiga (tlk 77) samale e-maili aadressile, milliselt kostja esialgse hagiavalduse kättesaamist kinnitas. TsMS § 3141 lg 2 alusel luges kohus täiendatud hagimaterjalid kostjale kättetoimetatauks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest. Kostja Allan Vahtra, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva alates dokumentide kättetoimetamisest, ei ole kohtule vastanud. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa, kuid esitab siiski kohtu põhjendused.
2.Täiendatud hagiavalduse kohaselt taotles hageja, et kohus tuvastaks korteriomandi XXX, Tartu linn, (registriosa nr. XXX) kuulumise hageja Liudmilla Romantsova lahusvarasse ja tunnustaks tema ainuomandiõigust perekonnaseaduse alusel. Alternatiivselt, kui kohus eelmist nõuet ei rahulda, taotles hageja, et kohus tunnustaks Liudmilla Romantsova ainuomandiõigust korteriomandile XXX, Tartu linn, (registriosa nr. XXX) pärimisseaduse alusel. Seda alternatiivset nõuet põhjendas hageja kahe õigusliku alusega. Esimese variandina palus hageja kohtul tuvastada, et A. Vahtra on kaotanud õiguse T. Toomiku pärandvara vastu võtta, kuna ei esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Teise variandina
Tsiviilasi nr 2-17-15870
tugines hageja sellele, et palus pärandvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Lisaks taotles hageja, et kohus kohustaks Allan Vahtrat andma nõusolek teha kinnistusraamatu registriosa nr XXX teise jakku kanne, mille kohaselt on kinnistu ainuomanikuks on Liudmilla Romantsova (isikukood XXX) ja asendaks Allan Vahtra tahteavalduse kohtulahendiga.
3.Kohus kontrollib alternatiivseid nõudeid hageja poolt esitatud järjekorras. Kohus leiab, et hageja nõue kohus tuvastaks korteriomandi XXX, Tartu linn, (registriosa nr. XXX) kuulumise hageja Liudmilla Romantsova lahusvarasse ja tunnustada tema ainuomandiõigust perekonnaseaduse alusel, tuleb jätta rahuldamata. Hagimaterjalidest nähtub, et hageja soovib esimese alternatiivina jagada enda ja oma 21.04.2003 surnud abikaasa Tõnu Toomiku ühisvara ning ühisvara jagamisel tuvastada, et korteriomand XXX, Tartu linn, (registriosa nr. XXX) kuulub hageja lahusvara hulka. Nimetatud nõuet ei saa enam rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ühisvara enam jagada ei saa. „Pärandvara jagamise asjades abikaasade ühisvara perekonnaseaduse sätete järgi ei jagata ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades selle vara osas abikaasade osade võrdsust. Pärandvara jagatakse pärimisseaduse sätete alusel.“ (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-151-09 p 12 ja nr 3-2-1-116-00). Kohus leiab, et viidatud Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka praeguses menetluses. Seetõttu tuleb lugeda korteriomand XXX kuuluvaks abikaasade T. Toomiku ja L. Romantsova ühisvarasse. Kohtu järeldust ei muuda asjaolu, et korteriomand kinnistati pärast T. Toomiku surma. Hageja ja Tõnu Toomik abiellusid 07.03.1997 (tlk 7), abielu lõppes T. Toomiku surmaga 19.04.2003 (tlk 13). L. Romantsova kanti korteriomandi XXX, Tartu linn omanikuna kinnistusraamatusse sisse 04.11.2003 (tlk 12), seega pärast T. Toomiku surma. Kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. (Riigikohtu 12.04.2006 lahend nr 3-2-1-15-06 p 13). Kuna abikaasade vara loetakse abielu lõppemisel ühe abikaasa surmaga abikaasade ühisvaraks ning ühisvara ei ole enam võimalik jagada, ei ole võimalik ka hageja esimest alternatiivset nõuet rahuldada. Asjas ei oma tähtsust esialgse hagiavalduse väited abielu näilikkuse ja kehtetuse kohta. PKS § 13 lg 4 kohaselt ei saa abielu kehtetuks tunnistamise hagi pärast abielu lõppemist enam esitada.
4.Järgnevalt analüüsib kohus hageja teist alternatiivset nõuet, et kohus tunnustaks Liudmilla Romantsova ainuomandiõigust korteriomandile XXX, Tartu linn, (registriosa nr. XXX) pärimisseaduse alusel. Kehtiva pärimisseaduse (PärS) § 180 lg 1 kohaselt pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Pärand avaneb pärandaja surmaga, Tõnu Toomik suri 19.04.2003, seega eelmise pärimisseaduse redaktsiooni (edaspidi PärS1996) kehtivuse ajal. T. Toomiku pärijateks on vastavalt PärS1996 §13 lg 1 ja § 16 lg 1 p 1 kohaselt võrdsetes osades hageja ja kostja. Seega on pärimistunnistuse kavandis (tlk 18) nii pärima õigustatud isikud kui ka pärijate osade suurused iseenesest õigesti märgitud. Praegusel juhul on vaidlus hoopis selle üle, millised üksikud varaesemed kuulusid T. Toomiku pärandvara koosseisu, s.t, millistest esemetest koosneb see vara, mida T. Toomiku pärijad
Tsiviilasi nr 2-17-15870
hakkavad pärandvara jagamise sätete järgi jagama. Seega on hageja esitanud tuvastushagi pärandvara koosseisu väljaselgitamiseks. Sellise hagi esitamise võimalikkust on möönnud ka Riigikohus 13.01.2010 lahendis nr 3-2-1-151-09 p 14. Hagejal on olemas tuvastushagi esitamiseks nõutav õiguslik huvi, kuna ta soovib tuvastada, et vaidlusalune korteriomand ei kuulu isegi mitte osaliselt tema surnud abikaasa Tõnu Toomiku pärandvara hulka, vaid on hageja ainuomandis.
5.Kohus analüüsib järgnevalt seda, kas 1⁄2 korteriomandist XXX, Tartu linn, kuulus Tõnu Toomiku pärandvara hulka. Riigikohtu 13.01.2010 lahendi nr 3-2-1-151-09 p-s 15 nähtub, et „pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi (1. jaanuaril 2009 jõustunud PärS §-d 152-161 järgi). Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. PärS § 1 lg 1 mõttes läheb isiku surma korral teis(t)ele isiku(te)le üle üksnes surnud isiku vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kolleegiumi arvates võib kohus ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.“ Sama seisukohta on Riigikohus hiljem kinnitanud 18.10.2010 lahendis nr 3-2-1-79-10 p 14. Kohus leiab, et eelnimetatud Riigikohtu lahenditest nähtuvad seisukohad on kohaldatavad ka praegusele vaidlusele. Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks teha pärandvara koosseis. PärS1996 § 1 lg 1 mõttes läheb isiku surma korral teis(t)ele isiku(te)le üle üksnes surnud isiku vara. Abielus isiku pärimisel üle mineva vara hulka kuulub surnud abikaasa lahusvara ning ka tema osa ühisvarast. 1⁄2 XXX korteriomandist saab kuuluda T. Toomiku pärandvara hulka üksnes siis, kui ei esine aluseid selle kui abikaasade ühisvaraks loetava eseme puhul abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 esimese lause kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb kohaldada korteri omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse redaktsiooni. Sel ajal kehtis n. ö vana, 1995. aastal vastu võetud perekonnaseadus (edaspidi PKS1995). PKS1995 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Lg 2 kohaselt võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: (1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; (2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; (3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; (4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Praegusel juhul leiab hageja, et vaidlusalune korteriomand peaks kuuluma tema ainuomandisse, kuna Tõnu Toomikul ei olnud nimetatud korteriomandiga mingit puutumust – ta ei elanud seal ega panustanud kuidagi korteriomandi ostmisesse ega teinud hiljem selle korrashoiuks mingeid kulutusi. Hagiavalduses esitatud asjaoludest nähtuvalt on praegusel
Tsiviilasi nr 2-17-15870
juhul nimetatud korteriomand omandatud Liudmila Romantsova lahusvara arvel (p 3). Esimese korteriomandi aadressil XXX, Tartu ostis hageja vallasasjana 15.05.1995 (tlk 6). Hageja ja T. Toomik abiellusid 07.03.1997 (tlk 7), seega omandas hageja esimese korteri enne abiellumist ning see kuulus seega tema lahusvara hulka ka pärast abiellumist. Nimetatud korteriomandi müüs hageja 07.10.1998 hinnaga 90 000 krooni (tlk 8) ning ostis nädal hiljem, 15.10.1998 korteriomandi XXX, Tartu, hinnaga 52 000 krooni (tlk 10). Eelnevast nähtub kohtu hinnangul üheselt, et rahalised vahendid XXX korteri ostmises saadi XXX korteri müügist. Seega on XXX korteriomand omandatud hageja lahusvara arvelt. Hagiavaldusest nähtub, et hageja ja T. Toomik koos ei elanud ega majandanud ühise perekonnana. T. Toomik kummagi korteri ostmisesse ega korrashoidu ei panustanud. Hageja on korteriühistu juhatuse liikme kinnitusel vaidlusaluses korteris elanud üksi ning kandnud üksi ka korteri majandamisega seonduvad kulud (tlk 75). Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse hagiavaldusest nähtuvas kahelda. Eelnevast nähtub, et esinevad alused XXX korteriomandi puhul abikaasade osade võrdsusest hageja kasuks kõrvale kaldumiseks. Kohus, hinnates kõiki eelnimetatud asjaolusid kogumis, leiab, et 1⁄2 korteriomandist XXX ei kuulu T. Toomiku pärandvara koosseisu, vaid tuleb lugeda L. Romantsova ainuomandisse kuuluvaks. Kuna 1⁄2 XXX korterist ei kuulunud T. Toomiku vara hulka, vaid kohus on tuvastanud L. Romantsova ainuomandiõiguse nimetatud korterile, ei saa seda korterit pärida ka T. Toomiku poeg A. Vahtra.
6.Hageja on taotlenud, et kohus kohustaks Allan Vahtrat andma nõusolek teha kinnistusraamatu registriosa nr XXX teise jakku kanne, mille kohaselt on kinnistu ainuomanikuks Liudmilla Romantsova, ja asendaks Allan Vahtra tahteavalduse kohtulahendiga. Kohus leiab, et nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Tahteavalduse saab kohtulahendiga anda üksnes siis, kui kostjal on tahteavalduse andmiseks kohustus. Praegusel juhul puudub kostjal õigus ja kohustus vaidlusaluse korteriomandiga seonduvate tahteavaldusete andmiseks. A. Vahtra võimalikud tahteavaldused ning asjaolu, et ta on T. Toomiku vara pärija 1⁄2 osas, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. A. Vahtra on T. Toomiku 1⁄2 vara pärijaks, aga kuna kohus eelnevalt tuvastas, et vaidlusalune korter ei kuulu T. Toomiku pärandvara hulka, vaid on L. Romantsova ainuomandis, ei ole A. Vahtral nimetatud korteriomandiga mingit puutumust, sh ei saa ta olla nimetatud korteri pärijaks. A. Vahtra ei saa teha XXX korteriomandi suhtes kinnistusraamatus korteri omanikukannet muutvaid tahteavaldusi. Seetõttu puudub vajadus kohustada A. Vahtrat tahteavalduste tegemiseks või tema tahteavaldusi kohtulahendiga asendada. Hageja täiendav alternatiivne nõue tuvastamaks, et A. Vahtra on kaotanud õiguse T. Toomiku pärandvarale, kuna pole 15 aasta jooksul alates pärandi avanemisest teinud ühtegi toimingut pärandi vastu võtmiseks, tuleb jätta rahuldamata. Selline käsitlus lähtub eeldusest, et korter kuulub vähemalt osaliselt pärandvara koosseisu. Kuna kohus tuvastas, et vaidlusalune korter ei kuulunud isegi mitte osaliselt T. Toomiku pärandvara koosseisu, pole A. Vahtral võimalik seda pärida.
Menetluslikud küsimused ja menetluskulud
Tsiviilasi nr 2-17-15870
7.Tartu Maakohtu 26.10.2017 määrusega on kohus hagi taganud ja hagi tagamise korras keelanud Tartu notar Paavo Uibopuul kinnitamast Tõnu Toomiku (ik XXX, surnud 19.04.2003) pärija Allan Vahtra mistahes tahteavaldust kinnistusraamatu kannete muutmiseks pärimistunnistuse alusel XXX, Tartu linn (registriosa nr XXX) korteriomandi osas. Hagi tagamine tuleb TsMS § 445 lg 2 alusel jätta jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.
8.Kohus on käesolevas tsiviilasjas rahuldanud hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on rahuldanud hageja nõude ainuomandiõiguse tunnustamiseks ja tuvastanud, et korteriomand ei kuulunud T. Toomiku pärandvara hulka. Samas on kohus jätnud rahuldamata nõuded kohustada kostjat tahteavalduste andmiseks. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et on õiglane jätta menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda. Hagejale L. Romantsovale on 24.10.2017 otsusega antud menetlusabi ja vabastatud ta hagiavalduselt riigilõivu 250 eurot tasumise kohustusest ning nõudnud üksnes hagi tagamise avalduselt riigilõivu summas 50 eurot tasumist. Kohus leiab, et ehkki kulud jäävad poolte endi kanda, ei oleks asja olemust ja tähtsust L. Romantsova jaoks, samuti tema isiklikku ja majanduslikku seisundit arvestades õiglane jätta L. Romantsovale kohustust hüvitada riigilõiv, millest ta oli hagi esitamiselt menetlusabina vabastatud. TsMS § 190 lg 7 alusel tuleb L. Romantsova vabastada riigilõivu riigi tuludesse tasumise kohustusest. Hagejale on antud ka riigi õigusabi tema esindamiseks (05.10.2017 määrus tsiviilasjas nr 217-15870). Riigi õigusabi on antud ilma riigi õigusabi tasude ja kulude hüvitamise kohustuseta. Seega makstakse vandeadvokaat Li Uigale tasu L. Romantsova esindamise eest riigi vahenditest. Tasu suuruse kindlaksmääramiseks tuleb vandeadvokaat Li Uigal esitada kohtule eraldi taotlus.