Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Välja mõista YY-lt XX kasuks välja 16 125 eurot. 3) Hagi jätta 2 500,57 euro osas rahuldamata. 4) Maakohtus kantud menetluskulud jätta 87% ulatuses YY kanda ja 13% ulatuses XX kanda. 5) Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta YY kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.XX (hageja) esitas 10.07.2017 maakohtule hagi VV ja YY (kostja) vastu 16 125 euro suuruse võlgnevuse ja 2 500,57 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. VV suhtes rahuldati hagi tagaseljaotsusega. Hageja sõlmis 21.04.2017 Nordea Bank AS Eesti filiaaliga laenulepingu nr 09320155221, et refinantseerida kostja ja VV Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga sõlmitud laenulepingust nr 09220150752 tulenevaid kohustusi, tasus nende eest laenumakseid ja seadis kohustuse tagamiseks oma korterile hüpoteegi. Krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma oli 18 090,58 eurot (sh lepingutasu 100 eurot, intress 1 865,58 eurot) ja notaritasu hüpoteegi seadmiseks 61,08 eurot. Lisaks kandis hageja õigusabikulusid 473,91 eurot. Kirjeldatud hageja käitumine oli tingitud asjaoludest, et hagejale kuuluvale korterile oli Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kasuks seatud 2 005 000 krooni suurune hüpoteek, mis tagas muu hulgas laenulepingust nr 09220150752 tulenevaid kohustusi ning kostja ja VV jäid laenukohustuste täitmisega viivitusse, mistõttu ütles pank laenulepingu 21.04.2016 üles. Seega oli kostja ja VV põhivõlg hageja ees 16 125 eurot ja nad olid lisaks tekitanud hagejale kahju 2 500,57 euro ulatuses. Kostja ja VV hagejale kirjeldatud summasid ei hüvitanud. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja tunnistas enda vastu suunatud nõudeid 50% ulatuses (9 687,79 eurot). Lisaks märkis kostja, et hageja ei püüdnud leida kohtuvälist lahendust. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 125 eurot, kuid jättis välja mõistmata 2 500,57 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg-le 3 läheb juhul, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Kuivõrd kostja ja VV võlg panga ees oli 16 125 eurot ja hageja koormatud kinnisasja omanikuna likvideeris laenusaajate võlgnevuse, läks temale AÕS § 349 lg 3 alusel üle nõue kostja ja VV vastu 16 125 euro ulatuses. Kuivõrd tõendamata oli hageja väide, et ta osutas hüpoteegi seadmisega kostjale kokkulepitud teenust, s.t täitis käsundit, ei olnud hagejal käsunduslepingust tulenevat nõuet käsundi täitmisel tekkinud mõistlike kulude hüvitamiseks, mistõttu tuli hageja kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Kuna hageja tugines üheselt asjaolule, et ta tegutses kulude tekkimise aluseks
olevate toimingute tegemisel käsundi alusel, ei olnud võimalik analüüsida nõuet mõnel õiguslikul alusel, mis lähtus vastupidisest asjaolust. Arvestades asja sisu, menetluse käiku, hagi rahuldamise ulatust ja rahuldamata jäänud nõude suuremat keerukust võrreldes rahuldatud nõudega, tuli menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda, 87% ulatuses kostja kanda või poolte kanda võrdsetes osades. TsMS § 163 lg-st 1 tulenevalt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Üldreeglist eristuvat menetluskulude jaotust tuleb põhjendada. Maakohus jättis selgitamata, miks oli praegusel juhul põhjendatud menetluskulude jätmine poolte endi kanda. Põhjendused olid seda enam olulised, et vastavalt kohtupraktikale tuleb menetluskulude jaotuse määramisel arvestada eelkõige hagi rahuldamise ulatuse ehk menetlusega taotletud eesmärgi saavutamisega ja üldreeglist eristuvat jaotust põhjendada. Praegusel juhul oli hagi rahuldamise ulatus 87%. Veel enam, just kostja ükskõiksus põhjustas hagi esitamise vajaduse ja kostja nõustus vastuvaidlematult hagiga vähemalt 50% ulatuses. Ringkonnakohtu seisukoht
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 125 eurot ja jättis välja mõistmata 2 500,57 eurot. Nimetatud osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Hageja märkis apellatsioonkaebuses õigesti, et hagi osalise rahuldamise korral on vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kolm võimalust menetluskulude jaotamiseks: (1) jätta kulud poolte kanda võrdsetes osades; (2) jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või (3) jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kirjeldatud alternatiivide vahel valimine on kohtu kaalutlusotsus. Sellise otsuse puhul saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. TsMS § 163 lg 1 loogikast tuleneb, et kui kohus valib menetluskulude jaotamiseks esimese alternatiivi, ei pea ta valikut täiendavalt põhjendama. Muudel juhtudel on põhjenduse märkimine nõutav. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kohus rikkus diskretsioonipiire, kui jättis põhjendamata, miks otsustas jätta menetluskulud poolte endi kanda. Nõutava põhjendusena ei ole käsitletav loetelu nimetamine, mida kohus menetluskulude jaotuse määramisel väidetavalt silmas pidas (asja sisu, menetluse käik, hagi rahuldamise ulatus, rahuldamata jäänud nõude suurem
keerukus). Seda enam, et kohtulahendist ja toimiku materjalidest ei ole tuletatav, kuidas asja sisu ja menetluse käik andsid põhjuse menetluskulude jätmiseks poolte endi kanda. Samuti ei toeta vaidlustatud kohtulahend maakohtu otsustust, et hagi rahuldamise ulatus andis aluse menetluskulude jätmiseks poolte endi kanda. Nimelt rahuldas kohus hageja 18 625,57 euro (16 125 + 2 500,57) suurusest kogunõudest valdava osa, s.t mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 125 eurot. Eelnevale lisaks on ringkonnakohus veendumusel, et praegusel juhul ei toetanud maakohtu menetluskulude jaotuse valikut ka nõuete keerukuse võrdlemine. Hageja nõuete käsitlemine ei nõudnud menetlusosalistelt proportsionaalselt oluliselt erinevaid panuseid. Kas kohtul endal kulus ühe või teise nõude osas seisukoha võtmiseks rohkem või vähem aega, ei saanud aga menetluskulude jaotuse otsustamist mõjutada. Eelnevat kogumis silmas pidades on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtus kantud menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.t 87% maakohtus kantud menetluskuludest tuleb jätta kostja kanda ja 13% hageja kanda (16 125 / 18 625,57 x 100). Menetluskulud
6.Kuivõrd kohus rahuldab apellatsioonkaebuse täies ulatuses, jätab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 639 lg-ga 1 ja TsMS § 162 lg-ga 1 apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.