Tiina Tobrelutsu kaebus Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei tegevuse peale täiteasjades nr 084/2016/2162, 084/2016/3537 ja 084/2017/570
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. mai 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
kohtutäitur Oksana Kutšmei määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja: Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei (puudutatud isik); esindaja Vladimir Kutšmei Vastsustaja: Tiina Tobreluts (avaldaja, võlgnik), ik XXXX Puudutatud isik: Margus Mägi (sissenõudja), ik XXXX; esindaja Maia Ploom
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 14. mai 2018 määrus osas, millega maakohus avalduse rahuldas ja jaotas menetluskulud.
2.Teha tühistatud osas uues määrus, millega jätta avaldus rahuldamata.
3.Määruskaebus rahuldada.
4.Jätta riigilõiv avaldaja kanda ja mõista Tiina Tobrelutsult välja Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei kasuks menetluskulude katteks 15 eurot.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.Tiina Tobreluts (edaspidi võlgnik) esitas Tartu Maakohtule kaebuse Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei (edaspidi kohtutäitur) tegevuse peale täiteasjades nr 084/2016/2162, 084/2016/3537 ja 084/2017/570. Võlgniku kaebuse ja täiendavate selgituste kohaselt on kohtutäitur nimetatud täitemenetluses 02.01.2018 aktiga arestinud võlgniku töövõimetoetuse 20% ulatuses. Võlgnik esitas kohtutäiturile kaebuse. 02.02.2018 otsusega jättis kohtutäitur võlgniku kaebuse rahuldamata. Võlgnik taotles, et kohus tühistaks kohtutäituri 02.01.2018 sissetuleku arestimise akti ning saadaks asja kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt määraks, et võlgniku pensionist tohib kinni pidada mitte üle seitsme euro kuus. Kaebuse põhjenduste kohaselt on võlgniku sissetulekust 20% arestimine liiga suur summa, see on 73,28 eurot ning sellise summa arestimine ei võimalda võlgnikul enam oma tervishoiukulusid katta ja jätab ta sisuliselt ilma õigusest tervise kaitsele. Sissenõudja nõue tuleks rahuldada võlgnikku kõige vähem kahjustaval viisil. Kohtutäitur ei ole võlgnikku ära kuulanud ega taganud seega talle piisavat võimalust oma õigusi kaitsta. Samuti ei ole kohtutäitur põhjendanud, miks tuleb võlgniku sissetulekust arestida just 20%. Võlgnik taotles ka alternatiivselt, et kui täitemenetluse jätkamine tema suhtes on ebaõiglane, tuleb kohtul täitemenetlus peatada.
2.Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ning raha tagastamise nõude läbi vaatamata. Täitemenetlustes on avaldaja nõuet õnnestunud alates 03.08.2016 täita üksnes ligikaudu 8,4% ulatuses (109,38 eurot). Sissenõudja on täiturile korduvalt avaldanud, et soovib kasutada kõiki võimalikke meetmeid oma nõude rahuldamiseks, seega soovib sissenõudja ka töövõimetoetuse arestimist. TMS § 132 lg 12 on põhiseadusega kooskõlas ja võlgniku põhiõiguste riive on proportsionaalne. Säte võimaldab arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust. Samuti on võlgnikule tagatud sissetulek kehtestatud toimetulekupiiri ulatuses, mis vastab võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalike vahendite suurusele. Alates 01.04.2018 on avaldaja töövõimetoetuse suurus alates 12,72 eurot päevas so 381,60 kuni 394,32 eurot kuus. 20% avaldaja sissetulekust moodustab 76,32 kuni 78,86 eurot. Seega jääb avaldaja töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimise korral talle igakuiselt kätte vähemalt 305,28 eurot. Lisaks sellele avaldaja poolt kohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2018 otsusest nr P26-2018-22093 nähtuvalt saab ta sotsiaaltoetuse summas 49,09 eurot. Seega on avaldajale kätte jääva sissetuleku suurus vähemalt 354,37 (=305,28 + 49,09) eurot. Avaldajale kätte jääv sissetulek on aga arvestuslikust elatusmiinimumist 1,5 korda suurem.
02.01.2018 seisuga oli kohtutäituril kindlalt teada, et alates 09.01.2018 muutub (teatud ulatuses) arestitavaks toimetulekupiiri ületav sissetulek. Esimene kinnipidamine 02.01.2018 Eesti Töötukassale edastatud sissetuleku arestimise aktide alusel toimus 09.01.2018, ehk TMS § 132 lg 12 kehtivuse ajal.
3.Sissenõudja Margus Mägi leidis, et arestimine on seaduspärane. Avaldaja ei soovi üldse kohtuotsust täita. 2018. aastal on toimetulekupiir 140 eurot kuus, avaldaja toimetulekutoetuse suuruseks on 354,60 eurot, seega jääb pärast arestimist avaldajale kätte 281,32 eurot, millele lisandub veel puudetoetus 49,09 eurot. Avaldaja palus avalduses kohaldada võla sissenõudmisel kõiki seadusega lubatud vahendeid, seega ka lubatud määras toetuste arestimist.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Tartu Maakohus tühistas 14. mai 2018 määrusega kohtutäituri otsused täiteasjades nr 084/2016/2162, 084/2016/3537 ja 084/2017/570 ja 2. jaanuari 2018 sissetuleku arestimise aktid. Maakohus jättis läbi vaatamata taotluse arestitud summade tagastamiseks. Asja juurde jäeti võtmata avaldaja 26.04.2018 ja 09.05.2018 esitatud materjalid ja seisukohad. Menetluskulud jäeti kohtutäituri kanda. Menetluskulude rahalist suurust ei määratud kindlaks. T. Tobrelutsu taotlus arestitud raha tagastamiseks tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna võlgniku taotletud eesmärki ei ole võimalik saavutada. Raha on sissenõudjale edasi kantud ning selle tagasisaamiseks tuleb sissenõudja vastu esitada alusetu rikastumise sätete alusel alusetult saadud raha tagasinõudmise hagi. Menetlusosaliste vahel on erimeelsus selles, kas kohtutäituril oli õigus arestida 20% võlgniku töövõimetoetusest. TMS § 131 lg 1 p 61 kohaselt ei saa pöörata sissenõuet töövõimetoetusele. TMS § 132 lg 12 kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20% TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et TMS § 132 lg 12 kohaldamise eeldused on täidetud. Arvestades täitemenetluse kestust ja asjaolu, et võlgnikul ei ole muud vara, millele saaks sissenõuet pöörata, on õige kohtutäituri seisukoht, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei vii eeldatavasti sissenõudja nõude rahuldamisele. 2018. aastal on toimetulekupiir üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele 140 eurot kuus, võlgnikule jääb pärast arestimist kätte üle 300 euro, seega ei jää ka võlgniku sissetulek alla toimetulekupiiri, mistõttu töövõimetoetuse arestimine on praegusel juhul iseenesest lubatud. TMS § 132 lg-t 12 tuleb tõlgendada selliselt, et see jätab arestimisel kohtutäiturile kaalutlusruumi arestitava sissetuleku osa kindlaksmääramisel. Maakohtu hinnangul viitab kohtutäituri kaalutlusruumile sätte sõnastuses kasutatud sõna „kuni“, millest võib järeldada, et sissetuleku arestimine saab olla vahemikus 0-20% sissetulekust. Sellise tõlgenduse puhul ei ole säte vastuolus põhiseadusega, kuna kohtutäitur saab sissenõudja ja võlgniku huve kaaludes jõuda iga konkreetse asja puhul tulemuseni, kus võlgniku õigused ei ole ebaproportsionaalselt kahjustatud võrreldes sissenõudja huvidega. Tõlgendus, mille kohaselt kohtutäituril ei oleks arestimisel kaalumisruumi, vaid arestida tuleks igal juhul täpselt 20% võlgniku sissetulekust, oleks aga kohtu hinnangul ilmselt põhiseadusega vastuolus, kuivõrd isikule toimetulekupiirile vastava sissetuleku jätmine ei taga alati isiku
inimväärset äraelamist. Nimelt SHS § 131 lg 2 kohaselt ei hõlma toimetulekupiir vajalikke kulusid eluasemele. Kindel ei ole, et praegu kehtestatud toimetulekupiir vastaks SHS § 131 lgs 3 sätestatud nõuetele, st et toimetulekupiiri kehtestamisel oleks lähtutud minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. 2018. aasta riigieelarve seaduse, mille § 2 lg 7 p-ga 3 on toimetulekupiir kehtestatud, eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja oleks nimetatud minimaalsed kulud välja selgitanud. Isegi kui see nii oleks, saab toimetulekupiir arvestada üksnes keskmise inimese kuludega ning isiku tervise- või muust seisundist või muudest asjaoludest tingitud lisakulusid toimetulekupiir ei arvesta. TMS § 132 lg-st 12 tuleneb kohtutäiturile kaalutlusõigus, millises ulatuses võlgniku sissetulek arestida. Kohtutäitur peab seejuures kaaluma võlgniku ja võlausaldaja huve ning arvestama mh sellega, et sissetuleku arestimisel oleks võlgnikule tagatud minimaalsete vajaduste rahuldamine. Kaalumine ei tohi olla üksnes abstraktne, vaid peab lähtuma konkreetsete täitemenetluse osaliste huvidest, sh tuleb arvestada konkreetse võlgniku sissetuleku suurust ja tema vajadusi. Kohtutäitur on praeguses asjas arestinud võlgniku töövõimetoetuse TMS § 132 lg-s 12 sätestatud maksimaalselt võimalikus ulatuses. Praegusel juhul ei nähtu kohtutäituri otsustest (tlk 28-32) ja menetluses esitatud põhjendustest, et kohtutäitur oleks kaalunud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Arestimisaktist ega kohtutäituri otsusest (tlk 28-32) ei nähtu, millistel kaalutlustel on kohtutäitur arestinud just 20% võlgniku töövõimetoetusest. Kohtumenetluses on kohtutäitur oma seisukohas täiendavalt välja toonud, et võlgniku minimaalsed vajadused on tagatud, kuna talle jääb kätte summa, mis ületab 1,5-kordselt toimetulekupiiri. Samas ei nähtu, et kohtutäitur oleks arvestanud võlgniku terviseseisundiga, mille tõttu võivad võlgniku hädapärased esmavajadused tõenäoliselt olla suuremad kui tervel inimesel. Maakohus leidis, et kohtutäitur oleks pidanud arestimise ulatuse kindlaksmääramisel tegema eeltoodust lähtuvalt kindlaks, millised on võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Piisavaks ei saa seega lugeda kohtutäituri viidet sellele, et võlgniku sissetulek ületab toimetulekupiiri või elatusmiinimumi. Seega ei nähtu kohtutäituri otsusest võlgniku huvide kaalumist, vaid kohtutäitur on lähtunud üksnes sissenõudja huvidest. Samuti ei nähtu, et kohtutäitur oleks võlgniku enne töövõimetoetuse arestimist ära kuulanud (TsMS § 131 lg 2) või üritanud seda teha. Arvestades töövõimetoetuse iseloomu, peaks kohtutäitur selle arestimisel võimalusel andma võlgnikule alati võimaluse ärakuulatud saada. Ärakuulamisel teatavaks saanud asjaolud võimaldaksid kohtutäituril hinnata ka seda, kui mitme protsendi ulatuses oleks konkreetse täitemenetluse asjaolusid ja võlgniku olukorda arvestades võlgniku sissetuleku arestimine põhjendatud. Arvestades kohtule esitatud asjaolusid ei saa pidada, võlgniku töövõimetoetuse arestimist 20% ulatuses põhjendatuks. Seetõttu rahuldas kohus kaebuse ja tühistas nii kohtutäituri 02.02.2018. a otsuse täiteasjades nr 084/2016/2162, 084/2016/3537 ja 084/2017/570 kui ka 2. jaanuari 2018. a sissetuleku arestimise akti samas täiteasjas, millega arestiti 20% võlgniku pensionist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, mille jätta avaldus rahuldamata või alternatiivselt läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ekslik maakohtu järeldus, mille kohaselt ei nähtu esitatud põhjendustest, et kohtutäitur on kaalunud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kohtutäitur leiab, et maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg 1 ja § 232 lg 1 koosmõjus § 477 lgga 1; 2) rikkus maakohus menetlusõigust tõendite hindamisel; 3) ei avaldanud võlgnik maakohtu istungil oma kulutuste suurust. Kuigi istungil püüdsid nii täitur kui ka kohus selgitada välja võlgniku vajadusi, ei andnud võlgnik adekvaatset infot; 4) peab olema ka võlgnik ise aktiivne ja esitama oma vara kohta andmeid, et täitur saaks võlgniku huvidega arvestada. TMS § 59 lg 1 järgi peab võlgnik kohtutäiturile andma oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. TMS § 26 lõikest 1 tulenevalt on kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet; 5) jääb võlgnikule pärast arestimist kätte 354,37 eurot, mis on 147,14 euro võtta rohkem kui on elatismiinimum; 6) ei ilmunud võlgnik kohtutäituri juurde kaebust läbi vaatama. Võlgniku jaoks oli tagatud võimalus olla ära kuulatud, kuid võlgnik ei tulnud kaebuse läbivaatamisele ise kohale. 26.04.2018 toimunud istungil selgitas võlgnik kaebuse läbivaatamisele ilmumata jätmist sellega, et ta ärritub kergesti ja võib kehvasti käituda, näiteks tatistab näkku. Arvestades asjaolu, et võlgnik ärritub kiiresti, ei ole võlgnikuga konstruktiivse kontakti saamine võimalik; 7) võib võlgniku taotletud eesmärk olla saavutatud 10.06.2018 jõustuva TMS § 132 lg 12 redaktsiooni kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei ole suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Seetõttu võib olla põhjendatud avalduse läbi vaatamata jätmine.
6.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 14. mai 2018 määrus tuleb materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega jätab avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
8.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et TMS § 132 lg 12 ei reguleeri eraldi sissenõude pööramist TMS § 131 lõikes 1 sätestatud sissetulekutele (sh töövõimetustoetusele), vaid sätestab sissenõude pööramise ulatuse piirangu sissetulekule , mis ei ületa töötasu alammäära. Seetõttu on TMS § 132 lg 12 lahendatavas asjas asjakohane vaid siis, kui sissenõude pööramine TMS §
131 lõikes 1 sätestatud sissetulekutele on TMS § 131 lg 2 alusel lubatav. Järelikult pidanuks maakohus esmalt analüüsima, kas töövõimetoetusele üldse võis sissenõuet pöörata (TMS § 131 lg 2) ja alles pärast selle tuvastamist tegelema küsimusega, kas kohalduda võib mõni täiendav sissetuleku arestimise piirang, nt TMS § 132 lg 12.
9.TMS § 131 lg 2 sätestab, et juhul, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib TMS § 132 lg 1 punktides 6–8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur kuulab enne otsuse tegemist võimaluse korral võlgniku ära. Seega on töövõimetoetusele sissenõude pööramise eeldused järgmised: a) sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele; b) arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane; c) sissenõudja on selleks avalduse esitanud. Maakohus tuvastas, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei vii eeldatavasti sissenõude rahuldamiseni (maakohtu otsuse p 7, teine lõik). Ringkonnakohtul pole põhjust selles tuvastatud asjaolus kahelda. Samas ei pööranud maakohus piisavat tähelepanu küsimustele, kas arestimiseks oli olemas sissenõudja avaldus, kas see oli õiglane ning kas täituril oli võimalik võlgnik ära kuulata. Seetõttu tuvastab ringkonnakohus need asjaolud ise ja teeb seda järgnevalt.
10.Ringkonnakohus leiab, et töövõimetoetuse arestimiseks oli olemas sissenõudja avaldus. Seda kinnitab sissenõudja vastuses avaldusele (tl 52). Sissenõudja märkis täiturile esitatud avalduses, et ta palub kohaldada kõiki seaduses lubatud vahendeid võla sissenõudmiseks. Sellega on hõlmatud ka töövõimetoetuse arestimine, kuna sissenõudja ei välistanud oma avalduses ühtegi sissetuleku liiki.
11.Töövõimetoetuse arestimine oli nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Täitedokumendiks oli Tartu Maakohtu 31. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2039. Sellega jäeti avaldaja hagi sissenõudja vastu rahuldamata ja avaldajalt mõisteti sissenõudja kasuks välja menetluskulud 480 eurot. Seega tekitas avaldaja endale kohustuse 480 eurot ise põhjendamatu hagi esitamisega sissenõudja vastu. Nõue 480 eurot on avaldaja igakuise sissetulekuga samas suurusjärgus ning ei ole võrreldes avaldaja sissetulekuga ebaproportsionaalselt suur. Kuna nõue 480 eurot on sissenõudja kasuks jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud ja nõue ei ole võrreldes sissetulekuga suur, on sissenõude pööramine töövõimetoetusele õiglane. Arvestama peab ka asjaolu, et täitmise aluseks olev kohtuotsus jõustus rohkem kui kaks aastat tagasi ja vaatamata suhteliselt väikesele nõudele ei ole avaldaja seda endiselt täitnud. TMS § 131 lg 2 eesmärk ei ole anda võlgnikule võimalust hoida nõude täitmisest teadlikult kõrvale. Juhul, kui avaldaja ei nõustunud menetluskulude kindlaksmääramisega 480 euro ulatuses, saanuks avaldaja seda vaidlustada apellatsioonkaebuse esitamisega. Seda ei ole tehtud.
12.Ringkonnakohus märgib, et võlgniku ärakuulamine ei ole TMS § 131 lg 2 kohaldamise absoluutne eeldus. Säte märgib, et võlgnik tuleb kuulata ära võimalusel. Võlgnik kinnitas
kohtuistungil, et ta ei soovinud kohtutäituriga kohtuda, kuna ta ärritub kergesti ja võib kehvasti käituda, näiteks tatistada näkku (tl 71). Seejuures teatas võlgnik, et ta esitas oma vastuväited kirjalikult. Järelikult ei ole rikutud ärakuulamise õigust, kuna võlgnik sai oma seisukohad esitada ja ta ei pidanud ise vajalikuks täituriga kohtuda. Võlgnik ei soovinud täiturile avaldada ka oma elukohta, mis võis võlgnikuga kontakti saavutamist raskendada. Kohtuistungil teatas võlgnik, et tal on kolm viibimiskohta, mida ta avaldada ei soovi (tl 70, pöördel). Ringkonnakohus leiab, et võlgnikul on kohustus täiturit teavitada asjaoludest, mis võivad anda aluse osa sissetulekust arestimata jätta. Ka Riigikohus leidis, et kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid (vt ka 3-2-1-110-16, p 17).
13.Kuna ringkonnakohus tuvastas, et täituril oli TMS § 131 lg 2 alusel õigus töövõimetoetust arestida, kontrollib ringkonnakohus, kas täitur arestis osa sissetulekust kooskõlas TMS § 132 lõikega 12. Kuna täitur arestis võlgniku sissetulekust 20% ja võlgnikule jääb ühes kuus kätte raha üle toimetulekupiiri (rohkem kui 300 eurot), on arestimine õiguspärane. Ringkonnakohus märgib, et TMS § 132 lg 12 ei sätesta täiturile diskretsioonikohustust ja sellega seonduvat põhjendamiskohustust. Säte kehtestab vaid maksimumpiiri, mida võib arestida (20% palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust juhul, kui see ei jää alla toimetuleku piiri). Asjaolu, kas täitur arestib 20% või alla selle, sõltub sellest, kui suur on sissenõue, milline on sissenõudja avaldus ja kas sissenõude korral jääb võlgnikule toimetulekupiiri suurune sissetulek alles. Puudub vaidlus, et need eeldused olid täidetud.
14.TsMS § 172 lg 10 alusel tuleb 15 eurot (riigilõiv määruskaebuse esitamisel) mõista avaldajalt välja kohtutäituri kasuks.
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
Üllar Roostoja
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.