Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-18-103995

EDASIKAEBE KORD

Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja esitas hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt loovutas AS L (esialgne võlausaldaja) nõuded kostja vastu hagejale, mille kohta hageja edastas kostjale teatised. Hageja nõue kostja vastu tuleneb AS L ja kostja vahel 09. jaanuaril 2015 sõlmitud järelmaksuga müügilepingust nr 486514. Müügilepingu kohaselt müüs müüja ostjale ehk kostjale kauba summas 599,99 eurot. Vastavalt eelnimetatud punktile tasub kostja kauba eest maksegraafikus ette nähtud tingimustel, järjestikuste osamaksetena iga kuu 15. kuupaeevaks alates veebruar 2015. Antud punkti kohaselt kohustus kostja tasuma intressi 29,90% 2(6)

2-18-103995 aastas so 0,08% paeevas. Lepingu kohasel on viivisemäär lepingujärgne intress. Vastavalt lepingu tingimustele on lepingu sõlmimise tasu 19,90 eurot. Kuna kostja lepingutest nr 486514 tulenevat võlgnevust AS L ei tasunud, luges AS L 03. novembril 2016 nimetatud lepingud erakorraliselt üles öelduks ning loovutas nõuded hagejale. Lepingu erakorralise ülesütlemise seisuga 03. november 2016 oli kostjal võlgnevus: järelmaksu müügilepingu nr 486514 alusel hagejale tasumata põhivõlg 361,55 eurot, võlamenetlustasu 10 eurot, intressid summas 31,70 eurot (perioodi eest 15. august 2016 - 02. november 2016). Pärast nõude loovutamist on kostja tasunud nõude katteks 142,52 eurot, mille arvelt hageja arvestab üldtingimuste p 4.7 aluse tasutuks võlamenetlustasu 10 eurot ja põhinõude summas 132,52 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale lepingust nr 486514 põhisumma kokku 229,03 eurot (361,55 eurot – tasutud 132,52 eurot), intressid kokku summas 31,70 eurot. Hageja arvestab viiviseid alates lepingute ülesütlemisest 03. novembrist 2016 kuni hagiavalduse esitamiseni 15. mail 2018 põhisumma jäägilt, lepingujärgse viivise määraga. Hagiavalduse esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale lepingust viiviseid kokku summas 113,46 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlg summas 229,03 eurot, intressid summas 31,70 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 113,46 eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot, kokku 404,19 eurot ning viivised tasumata põhivõlalt (229,03 eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse viivise määraga 0,08% iga tasumisega viivitatud päeva eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on nõuetekohaselt kätte toimetatud kostjale (kättetoimetatud isiklikult hagejale, t.l.-40). Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral teeb kohus asjas tagaseljaotsuse. Kostja kohtule vastust ei esitanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse ja intressi väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 94 alusel. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude 3(6)

2-18-103995 lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Hageja leiab, et käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016 kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määruses väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad antud kohtuasjale, sest kohtuasjas nr 3-2-1-2516 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Hageja leiab, et puuduvad alused lepingujärgsete intressimäärade vähendamiseks kolmekordse seadusjärgse viivisemäära tasemele. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga ja selgitab järgmist. Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 29,90% aastas ületab peaaegu 3-kordselt seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Maakohtu seisukoht on kooskõlas eelnimetatud kohtupraktikaga. Kohus tuvastas, et lepingus kokku lepitud viivisemäär 0,08% päevas, s.o 29,90% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. 4(6)

2-18-103995 Kuna 29,90% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 03. november 2016 – 15. mai 2018 - 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised perioodi eest 03. november 2016 – 15. detsember 2016 tasumata põhinõude summast 361,55 eurot summas 3,40 eurot; perioodi eest 16. detsember 2016 – 16. veebruar 2017 tasumata põhinõude summast 358,42 eurot summas 4,87 eurot; perioodi eest 17. veebruar 2017 – 15. märts 2017 tasumata põhinõude summast 272,16 eurot summas 1,61 eurot ning perioodi eest 16. märts 2017 – 15. mai 2018 tasumata põhinõude summast 229,03 eurot summas 21,38 eurot, kokku 31,26 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,08 % päevas. Arvestades kohtu poolt eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb kostja nõude rahuldada osaliselt ja kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. mast 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist kokku summas 30 eurot. Kohus leiab, et VÕS § § 113-2 lg 1 ja VÕS § 113-2 lg 2 p 1 alusel on nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiskulu summas kokku 30 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 229,03 euro, intressi 31,70 euro, seisuga 15. mai 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 31,26 euro ja sissenõudmiskulu 30 euro osas, kokku 321,99 eurot ja viiviste alates 17. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas. Viivise 82,20 euro nõude osas ja edasiulatuva viivise alates

2-18-103995 Kohus leiab, et hageja menetluskulud 100 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa alusel põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabi kulu 450 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud kuluks 300 eurot õigusabi kulude katteks. Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Kohtu hinnangul moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 400 eurot (100+300). Kohus jätab menetluskulud poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Seega tuleb kostjalt välja mõista 72% hageja menetluskuludelt s.o summalt 400 eurot, ehk kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 288 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.