Eesti Vabariigi (Veeteede Ameti kaudu) hagi XX vastu kinnisasja valduse väljaandmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 13.12.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Eesti Vabariik (Veeteede Ameti kaudu), (registrikood 70002414, asukoht Valge 4, Tallinn, 11413), esindaja Ene Lillipuu (e-post XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja advokaat Ivo Kallas (e-post XXX)
Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus XX kanda. Menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata, sest hagejal menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10756 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.13.07.2017.a. esitas hageja Eesti Vabariik Veeteede Ameti kaudu Pärnu Maakohtule hagi XX vastu kinnisasja valduse väljaandmise nõudes. Hagejale kuulub kinnisasi, mis asub Hiiu maakonnas Hiiu vallas Kalana külas, nimetusega Ülevaataja, katastritunnus 39201:001:0707. Kostja valdab kinnisasja õigusliku aluseta. Kostja valduse ebaseaduslikkus tuleneb üürilepingu lõppemisest. Kostjal ei ole seaduslikku alust kinnisasja valdamiseks. Hageja omandiõigust tõendab kinnistusraamatu väljavõte. Hageja nõue on Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 80 lg 1 alusel asja omaniku vindikatsiooninõue oma asja teise isiku ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
2.Kostja on Veeteede Ameti endine töötaja, Ristna tuletorni komandant, kellel oli töötamise ajaks sõlmitud suuline üürileping Ristna tuletorni kinnistu Ülevaataja hoones asuva eluruumi kasutamiseks. Kostja töötas Veeteede Ametis kuni 11.01.2011.a. Hageja esitas kostjale 21.12.2010.a avalduse üürilepingu ülesütlemiseks. Ülesütlemisavalduse kohaselt lõppes üürileping 12.04.2011.a. Kostja üürilepingu ülesütlemist ei vaidlustanud. 20.01.2011.a esitas kostja Harju Maakohtule hagi üürilepingu pikendamise nõudes. Harju Maakohtu 26.05.2011.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-11-2445 jäeti XX hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2011.a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning kohtuotsused jõustusid 16.12.2011.a.
3.Hageja palus kostjal eluruum vabastada hiljemalt 20.06.2012.a. Kostja on ajavahemikul 2012-2016 mitmel korral pöördunud hageja poole sooviga saada uus üürileping või kinnistu ära osta. Hageja on selgitanud, et kinnistu tuleb vabastada ja hagejale üle anda ning kokkulepet kinnistu kasutamiseks väljaspool riigivaraseadust ei ole võimalik teha. Hageja esitas kohtule 13.10.2016.a nõudekirja, mis tõendab hageja viimasena esitatud nõuet, et kostja vaidlusaluse kinnistu vabastaks.
4.Hageja esindajad on kinnistul käinud mitmeid kordi ja neil kordadel ei ole kostja kunagi kinnistul viibinud. Kuna kostja ei vaielnud vastu hageja 13.10.2016.a nõudekirjale, siis tekkis hagejal arusaam, et kostja on kinnisasja vabastanud. 19.11.2016.a lülitas Veeteede Amet välja elektri ja paigaldas territooriumi autoväravale, hoonele, kuurile ja saunale tabaluku. Tabalukkude paigaldamise ajal kostja kinnistul ei viibinud. Tabalukkude eemaldamine tuvastati hageja töötajate poolt 10.01.2017.a. Kohal käis politsei, kes tuvastas, et kinnistul viibisid kostja perekonnaliikmed ja, et kostja vabatahtlikult kinnistut ei vabasta. Kostja igapäevaselt kinnistul ei viibi, kuid valdab faktiliselt hageja kinnistut. Samuti on kinnistul kostja vara. AÕS § 40 lg 1 järgi on valdus kaitstud seadusega kolmandate isikute ja omavoli eest ning seda isegi siis, kui see on kostja poolt ebaseaduslik ning omanik saab valdust tagasi nõuda ainult kohtu kaudu.
5.Hageja on andnud kostjale piisava aja kinnisasja vabastamiseks. Hageja on püüdnud leida kinnisasja vabastamiseks kohtuvälist lahendust, kuid kostja ei ole valdust vabastanud. Kuna hagejal ei ole kostjaga õnnestunud jõuda kohtuvälisele kokkuleppele nelja ja poole aasta jooksul kinnisasja vabastamiseks, siis palub hageja
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10756 kohustada kostjat kinnisasi vabastada ja hagejale välja andma. Kostja vabatahtlikust täitmisest keeldumise korral palub hageja kindlaks määrata täitmise viis määrates väljatõstmise täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras, et hageja saaks pöörduda kohtutäituri poole kohtuotsuse sundtäitmiseks. Kostja vastuväited hagile
6.Kostja hagi ei tunnista. Hagiavaldus tuli kostjale üllatusena. Kostja kasutab Ülevaataja kinnistul asuvat elamut oma elukohana ning kostjal puuduvad võimalused välja kolimiseks ja kinnistu vabastamiseks. Kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. 24.08.2017 kostja vastuses nõustub kostja, et hageja on kinnistu omanikuks. Kostja kasutab kinnistul asuvat hoonet oma eluruumina alates 1987. aastast, kui kostja asus tööle tuletorni komandandina. Kostja ei nõustu, et eluruum on kostja ebaseaduslikus valduses.
7.Kostja on seisukohal, et ta kasutab eluruumi, kas uue üürilepingulise suhte või alternatiivselt tasuta kasutamise suhte alusel. Vaatamata Harju Maakohtu kohtuotsusele 26. maist 2011.a, millega poolte üürisuhet ei pikendatud, on poolte vahel peale kohtulahendi jõustumist tehtud suuline kokkulepe, et kostja võib eluruumi kasutada, ta teeb seal parendusi ja tasub kommunaalteenuste eest. Kostja on tasunud kommunaalteenuste eest. Hageja on kõik kostja maksed ja parendused aktsepteerinud ja vastu võtnud. Kostja on eluruumi olulisel määral parendanud, mistõttu loeb kostja hagejale üüri tasutuks. Hageja on ligemale kuus aastat aktsepteerinud, et kostja kasutab eluruumi oma elukohana. Juhindudes mõistlikkuse põhimõttest, saab hageja käitumist käsitleda loana kostjal eluruumi kasutamiseks. Hageja ei ole kuue aasta jooksul pöördunud kohtusse ega nõudnud kostjalt täiendavat üüri maksmist. Hageja nõustus eluruumi kasutamisega ja sai vastusooritusena eluruumi parendused. Pooled sõlmisid suulise võlaõigusliku lepingu, mille kohaselt oli kostjal õigus hagejale kuuluvat eluruumi kasutada oma eluruumina. Kui kohus leiab, et kostja ei ole parenduste näol üüri tasunud, siis palub kostja tuvastada, et eluruumi kasutas ta tasuta kasutamise lepingu alusel.
8.Kohtu eelistungil 22.09.2017.a asus kostja seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmiti suuline üürileping 2011. aasta aprilli lõpus, mai alguses. Suulise üürilepingu sõlmis kostjaga hageja esindaja TP. Tegemist ei olnud tasulise lepinguga. See leping sõlmiti 2011. aasta aprilli lõpus, kohtumenetlus käis, hageja esindaja pidas kostjaga läbirääkimisi ja siis sõlmiti uus leping. Kostja poolt kohtule esitatud vastustes ei ole seda märgitud seetõttu, et tegemist on aastate taguse sündmusega ja selle meenutamine on võtnud aega. Kostja jätkas pärast esimese üürilepingu lõppemist ruumide kasutamist, tarbis elektrienergiat. Maakohtu otsus
9.Maakohus rahuldas hagi,kohustas kostjat andma hagejale üle kinnisasja ja kohtuotsuse täitmise viisiks määras kostja kinnistult väljatõstmise koos talle kuuluva varaga. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
10.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jäeti rahuldamata Harju Maakohtu kohtuotsusega
26.maist 2011.a XX hagi Eesti Vabariigi (Veeteede Ameti kaudu) vastu üürilepingu pikendamise nõudes. 15.11.2011 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata. Kohtuotsus jõustus 16.12.2011.a.
11.Kostja tugineb vaidluses asjaolule, et poolte vahel sõlmiti uus eluruumi üürileping 2011. aastal pärast seda, kui hageja ütles üles varasemalt sõlmitud üürilepingu. Tõendina on kostja esitanud kostja vande all antud seletuse. Kostja seletuse kohaselt 3(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10756 kohtus ta TP-ga 2011. aasta aprilli lõpus või mai alguses. TP lubas kostjal jätkata eluruumide kasutamist nii nagu varasemalt. TP kinnitas korduvalt, et kostja võib jätkata Ülevaataja kinnistul asuvates eluruumides elamist.
12.Kostja on esitanud tõendina Veeteede Ameti poolt XX-le esitatud elektriarved perioodil oktoober 2014 kuni november 2016 ning konto väljavõtte, kust nähtub kostja poolt elektrienergia eest tasumine. Kostja poolt on esitatud kaks Telia Eesti AS arvet teenuste kohta 2017 aasta juunis ja juulis ning konto väljavõtted maksete tegemise kohta Telia Eesti AS-le ning Viasat AS-le.
13.Kostja vande all antud seletus ei tõenda, et poolte vahel sõlmiti 2011. aasta aprilli lõpus mai alguses suuline üürileping. Kohtu hinnangul ei ole kostja ütlused usaldusväärsed ega eluliselt usutavad. Kostja on esmakordselt esitanud väited suulise üürilepingu sõlmimisest 22.09.2017.a kohtuistungil. Kostja selgitas, et varasemalt ei avaldanud ta seda käesolevas menetluses, kuna tegemist on aastatetaguse sündmusega ning selle meenutamine on võtnud aega. Kostja on enne 22.09.2017.a. toimunud eelistungit esitanud kohtule kolm menetlusdokumenti, kus ta ei ole tuginenud asjaolule, et poolte vahel sõlmiti 2011.a kevadel uus eluruumi üürileping. Kohus leiab, et kui poolte vahel olnuks sõlmitud suuline üürileping kostja poolt väidetud ajal, siis on vähetõenäoline, et kostja ei suutnud seda meenutada alates 14. juulist 2017.a, mil talle toimetati kätte hagi materjalid. Esmase vastuse on kostja kohtule esitanud 03.08.2017.a, teise vastuse 24.08.2017.a ning seisukohad 15.09.2017.a.
14.2011.a toimus menetlus tsiviilasjas nr 2-11-2445, kus Harju Maakohus tegi kohtulahendi 26.05.2011.a. Maakohtu otsusest nähtub, et kohtuistung toimus 06.05.2011.a. Ei ole usutav, et kostja, olles saavutanud väidetava kokkuleppe hageja esindaja TP-ga uue üürilepingu sõlmimises, ei avaldanud seda kohtumenetluses. Ringkonnakohtu kohtuotsusest nähtub, et kohtuistung toimus 26.10.2011.a. Kuna kostja on avaldanud, et üürileping sõlmiti 2011 aprilli lõpus mai alguses, siis hiljemalt 26.10.2011.a kohtuistungil saanuks kostja esitada väited uue üürilepingu sõlmimise kohta.
15.Kostja on 19.12.2011.a pöördunud avaldusega hageja poole uue üürilepingu sõlmimiseks või elamu väljaostmiseks. Veeteede Amet on kostja avaldusele vastanud 18.01.2012.a. Avalduses palub kostja, et hageja kaaluks võimalust uue üürilepingu sõlmimiseks ning avalduse nõudena palub kostja, et hageja alustaks temaga läbirääkimisi uue eluruumi üürilepingu sõlmimiseks. Veeteede Ameti vastuse kohaselt otsustab vara kasutada andmise Riigivaraseaduses sätestatud korras Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Samuti on vastuses märgitud, et poolte vahel on üürisuhe lõppenud ning kinnistu palutakse kostjal vabastada hiljemalt 20.06.2012.a. Eeltoodud tõendid kinnitavad kohtu veendumust, et kostja poolt esitatud tõend menetlusosalise vande all ülekuulamine, ei tõenda poolte vahel üürilepingu sõlmimist 2011 aasta kevadel. Kostja on 19.12.2011.a avaldanud, et poolte vahel puudub kehtiv üürileping. Kostja vande all antud ütlused on vastuolus tema 19.12.2011.a avalduses toodud seisukohtadega.
16.Kostja on 24.08.2017.a kohtule esitatud vastuses märkinud, et pooled tegid suulise kokkuleppe peale Harju Maakohtu kohtuotsuse jõustumist selle kohta, et kostja võib eluruumi kasutada, kui ta teeb seal parendusi ja tasub kommunaalteenuste eest. Kostja loobus 22.09.2017 kohtuistungil tuginemast asjaolule, et poolte vahel sõlmiti suuline leping pärast kohtulahendi jõustumist, mistõttu kohus ei hinda, kas poolte vahel võidi sõlmida uus leping pärast Harju Maakohtu kohtuotsuse jõustumist.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10756
17.Kostja ei ole vaidlustanud hageja väiteid selles, et 2011. aasta aprilli lõpus mai alguses ei saanud TP tegutseda hageja esindajana, kuna selleks ajaks ei olnud Veeteede Ameti peadirektor määranud oma ülesandeid TP-le. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaks aluse järeldada, et TP-l oli õigus hageja nimel tehinguid teha. Hageja on eitanud mis tahes hilisemat heakskiitu väidetavalt tehingule ning kostja ei ole tõendanud ei lepingu sõlmimist ega ka hageja heakskiitu väidetavale lepingule. Alternatiivselt leiab kostja, et poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saab järeldada poolte tahet sõlmida tasuta kasutamise leping. Kostja on seisukohal, et parendusi tegi ta olulises määras, mille arvelt ta luges üüri tasutuks. Seega asjaolud, millele kostja ise tugineb välistavad selle, et poolte vahel oli tahe sõlmida tasuta kasutamise leping. Riigivaraseaduse (RVS) § 24 lg 1 järgi kasutusleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kuna tegemist on erinormiga riigivara puhul, siis kohaldamisele kuuluvad RVS sätted. Kostja poolt tarbitud elektrienergia kasutamise eest tasumist tuleb käsitleda kui tasumist osutatud teenuste eest. Kostja apellatsioonkaebus
18.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada täielikult ja menetluskulud jätta kostja kanda.
19.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus hinnangu andmata kostja seletustele selle kohta, et kasutusleping sõlmiti kostja poolt eluruumi kasutamise ja hageja poolt eluruumi pikaajalise kasutamise võimaldamise ning aktsepteerimise läbi. Kostja on seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud suuline üürileping aprilli lõpus või mai alguses 2011.a, kui hageja esindaja TP andis kostjale suulise nõusoleku kasutada eluruume samadel tingimustel nagu kostja seda teinud on. Kostja on seisukohal, et see, et TP nõusolek eluruumide kasutusse andmiseks võis minna vastuollu toonase Veeteede Ameti direktori seisukohaga ja seeläbi menetluses olnud tsiviilasjaga 2-112445, ei oma tähendust suulise üürilepingu kehtivuse seisukohalt.
20.Kostja leiab, et maakohus jättis lahendi tegemisel tendentslikult ja põhjendamatult arvestamata kostja poolt esitatud tõendid ja asjaolud, et hageja poolt regulaarne arvete esitamine, tasutud summade aktsepteerimine ja eluruumide kasutamise võimaldamine ajavahemikul 18.01.2012 kuni 13.10.2016 ning kostja poolt eluruumide olulises määras parendamine/remontimine 2012.a kuni tänaseni kinnitavad kostja antud ütlusi kokkuleppe sõlmimise kohta hageja esindaja TP-ga.
21.Maakohus on otsuse p-s 16 leidnud, et kostja on 22.09.2017 toimunud kohtuistungil loobunud tuginemast asjaolule, et poolte vahel sõlmiti suuline leping pärast kohtulahendi jõustumist. Kostja maakohtu seisukohaga ei nõustu, kostja ei ole mingilgi viisil loobunud muuhulgas tuginemast asjaolule, et suuline eluruumide kasutamise leping võis tekkida pärast maakohtu otsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-112445.
22.Maakohus märkis otsuse p-s 18, et kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet selles, et 2011.a aprilli lõpus mai alguses ei saanud TP tegutseda hageja esindajana, kuna selleks ajaks ei olnud Veeteede Ameti peadirektor määranud oma ülesandeid TP-le. Kostja sellega ei nõustu. Kostjal ei tekkinud mitte mingisugust kahtlust, et TP-l puuduvad volitused hagejat eluruumi kasutada andmisel esindada.
23.Alternatiivselt juhul, kui kostja ei ole piisavalt tõendanud hageja esindaja TP poolt aktsepti andmist kostja oferdile eluruume kasutada, leiab kostja, et poolte vahel on tekkinud üürileping või alternatiivselt tasuta kasutamise leping kostja poolt eluruumi kasutamise ja hageja poolt selle pikaajalise võimaldamise läbi. Hageja ei nõudnud 5(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10756 ligemale viie aasta jooksul kostjalt valduse üleandmist ega pöördunud kostja vastu kohtusse, vastupidi – hageja oli vaikimisi nõus kostja poolt eluruumide kasutamisega, esitades talle igakuiselt arveid ja võttes vastu makseid, millest järeldas kostja, et tal on hagejaga tekkinud uus leping. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6).
26.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. See, et kostja maakohtu poolt tuvastatuga ning tuvastatust tehtud järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohus on asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Hinnates, kas kostja väited poolte vahel üürilepingu või alternatiivselt tasuta kasutamise lepingu sõlmimise kohta on tõendatud, analüüsis maakohus kostja poolt nii tsiviilasjas 2-11-2445 kui ka käesolevas asjas avaldatut ja võrdles neid esitatud tõenditega ning leidis lõppjäreldusena ringkonnakohtu arvates õigesti, et kostja väited tõendamist ei leidnud. Kostja väitis, et uue üürilepingu sõlmis hageja esindajana tegutsenud TP aprilli lõpus või mai alguses 2011.a. Kostja vande all antud seletustest nähtub, et lepingu sõlmimine toimus kas juhuslikul kohtumisel Sikupilli poes ja/või siis, kui kostja ise helistas Veeteede Ametisse ja rääkis TP-ga. Maakohus leidis õigesti, et usutav ei ole hageja poolt üürilepingu sõlmimine olukorras, kus poolte vahel oli vaidlus kohtus üürilepingu pikendamise üle, kusjuures käesoleva asja hageja väljendas seal kindlat seisukohta, et üürileping on lõppenud ja keeldudes selle pikendamisest.
27.Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et TP-l oli 2011.a volitus hageja poolt kostjaga kinnistu kasutamise lepingu sõlmimiseks. Isegi juhul, kui asjas leidnuks veenvalt tõendamist TP poolt kostjale avaldatu, et kostja võib vaidlusalusel kinnistul edasi elada, ei saanud ringkonnakohtu arvates tekkida kostjal arusaamist, et TP-l on õigus hagejat üürilepingu/tasuta kasutamise lepingu sõlmimisel esindada. Poolte vahel oli üürilepingu jätkamise küsimuses vaidlus kohtus ning seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et tal ei tekkinud mingit kahtlust selles, et TP-l puudusid volitused üürilepingu sõlmimiseks. Kostja pidi mõistlikult aru saama, et TP-l võib puududa volitus üürilepingu sõlmimiseks.
28.Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus jättis alusetult hindamata kostja väite uue üürilepingu sõlmimise kohta pärast tsiviilasja 2-11-2445 lõppemist. Maakohtu 22.09.2017 istungi protokollist (I kd, tlk 112) nähtuvalt väljendas kostja lepinguline esindaja, et eluruumi kasutamise alus tuleneb TP ja kostja vahel 2011.a aprilli lõpus mai alguses kokkulepitust. Seetõttu võiski maakohtule jääda arusaam, et kostja ei tugine enam sellele, et poolte vahel sõlmiti suuline üürileping pärast tsiviilasjas 2-11-2445 tehtud lõpplahendit. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud väiteid ja tõendeid arvestades ei ole suulise üürilepingu sõlmimine nimetatud ajal tõendamist leidnud. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
29.Hagiavaldusele esitatud vastuses tugines kostja asjaolule, et tema kinnistu kasutamise õigus tuleneb pärast Harju Maakohtu 26.05.2011 kohtuotsuse jõustumist sõlmitud 6(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10756 suulisest kokkuleppest (I kd, tlk 45 p 3.2). Samas ei toonud kostja esile, kellega ta sellise suulise kokkuleppe sõlmis. Tallinna Ringkonnakohus tegi tsiviilasjas nr 2-112011 lõpplahendi 15.11.2011 (I kd, tlk 129-133). Kostja esitas hagejale avalduse uue üürilepingu sõlmimiseks või elamu väljaostmiseks 19.12.2011 (I kd, 134-135). Samas nähtub 13.11.2017 vande all antud kostja seletustest, et pärast tsiviilasjas nr 2-11-2445 tehtud lõpplahendi tegemist esitas ta hagejale taotluse üürilepingu sõlmimiseks seetõttu, et selleks ajaks oli TP surnud. Seega TP-ga ei olnud kostjal võimalik peale tsiviilasjas nr 2-11-2011 tehtud lõpplahendit suuliselt kinnistu kasutamise lepingut sõlmida. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kostja väited, et ta sõlmis hagejaga suuliselt kinnistu kasutamise lepingu pärast tsiviilasjas nr 2-11-2445 tehtud lõpplahendi tegemist.
30.Alternatiivselt on kostja tuginenud ka sellele, et poolte vahel on kinnistu kasutamiseks sõlmitud leping, kuna kostja on pikema aja jooksul kinnistut kasutanud, hageja ei ole kinnistut kostjalt välja nõudnud hoolimata tsiviilasjas nr 2-11-2011 tehtud lõpplahendist ning on esitanud kostjale kommunaalteenuste tasumiseks arveid. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas esitatud asjaoludel ei saa kostja väita, et hageja poolt esitatud kommunaalteenuste arved, sh elektriarved tõendavad poolte vahel kinnistu kasutamise lepingu olemasolu. Kostja on õigesti osutanud, et kinnistu kasutamise lepingu sõlmimiseks on vajalik mõlema lepingupoole vastavad tahteavaldused. Asja materjalidest nähtuvalt väljendas hageja oma 18.01.2012 (I kd, tlk 138) vastuses kostja avaldusele üürilepingu sõlmimiseks või kinnistu müümiseks, et eluruum tuleb vabastada hiljemalt 20.06.2012, selgitades, et riigivara võõrandamiseks või kasutada andmiseks valik- või otsustuskorras peab olema Vabariigi Valitsuse nõusolek. Hageja tõi esile, et Veeteede Ametile teadaolevalt ei pea Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium reaalseks antud küsimuses Vabariigi Valitsuse poole pöördumist. Sellest kirjast nähtus kostjale, millisel viisil saab olla hageja tahteavaldus kinnistu kasutamise lepingu sõlmimiseks. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kostja väited, et talle jäi mulje pooltevahelise lepingu olemasolust seetõttu, et hageja esitas talle kommunaalteenuste tasumiseks arved. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et hagejale ei saa ette heita seda, et ta soovis kinnistu vabastamist kohtumenetluse väliselt. Kostja seisukoht, et kinnistu õigusliku aluseta valdus on muutunud aja jooksul õiguslikul alusel põhinevaks valduseks, ei ole põhjendatud.
31.Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et hageja ei välistanud 18.01.2012 vastuses uue üürisuhte tekkimist või kostjale eluruumide väljaostmise võimaldamist tulevikus. Nimetatud kirjas on hageja määranud kuupäeva, millal tuleb kostjal kinnistu valdus vabastada. Seega ei saanud kostjal jääda mõistlikult võttes mingit arusaama, et tal on võimalik jätkuvalt kinnistut vallata.
32.Kinnistu kasutamise õigus ei saanud tekkida ka sellest, et kostja kinnistul olevat hoonet omavoliliselt kasutades seda korras hoidis ja/või seal parendusi tegi. Asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et iga konkreetse hoonele tehtud parenduse tegemiseks oleks olnud hageja kooskõlastus. Kostja on väitnud, et ta on alates 2011.a maikuust kuni tänase päevani teostanud eluruumides ja kõrvalhoonetes remonti 10 000 euro väärtuses, kuid pole esile toonud, kellega tal selline kokkulepe remonttööde tegemiseks oli.
33.Kostja esitas taotluse 31.05.2018 istungi protokolli parandamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et protokoll vastab TsMS § 50 lg 1 7(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-10756 nõuetele. Kohus osutab, et TsMS § 50 lg 1 p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kohus selgitab, et eeltoodust tulenevalt ei pea kohtuistungi protokoll kajastama kõike, mida pooled või kohus istungil avaldavad. Protokoll ei ole stenogramm. Menetluskulude jaotus
34.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Kuna hagejal menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad, menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata.