Määrata vastustaja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 680 eurot.
5.Mõista AS-lt ABT välja Press Rolls OÜ kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 680 eurot.
6.AS ABT on kohustatud tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kulude täieliku hüvitamiseni.
Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.14.03.2016 esitas hageja hagi kostja ebaseaduslikust valdusest trükimasina HP Indigo Ultrastream 6/2000 seeria nr 6054 (edaspidi trükimasin) väljamõistmiseks. 10.05.2016 palus hageja masina asemel mõista kostjalt välja asja väärtuse suuruses kahjuhüvitise 45 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ostis 2011.a kasutatud trükimasina 45 000 euro eest ja see tarniti Eestisse 15.12.2011. Masin paigaldati Punane t 42, Tallinnas asuvatesse ruumidesse, mida hageja üüris kostjalt üürilepingute nr 340 ja 367 alusel. Üürilepingud lõppesid üürileandja ülesütlemisega 18.12.2015. Kostja ruumidesse jäi hagejale kuuluv trükimasin, mida kostja ei tagastanud. Pärast lepingute lõppemist soovis hageja asja korduvalt tagasi saada. Kohtumenetluse ajal 18.03.2016 sai hageja teada, et kostja on masina lammutanud ja utiliseerinud. Kostja ei teavitanud hagejat, et masin utiliseeritakse. Kostja ei eita, et hageja esindajana nõudis VV trükimasinat tagasi enne, kui kostja selle utiliseeris. Kostja väidab vaid, et VV-l ei olnud esindusõigust. Ka siis, kui hageja saatis nõudekirja 02.02.2016 ja kui pooled kohtusid 19.02.2016, ei öelnud kostja, et masin on utiliseeritud. Pooltevahelised lepingulised suhted olid selleks ajaks, kui masin lammutati ja utiliseeriti, lõppenud. Seega vastutab kostja kahju tekitamise eest. Kostja rikkus hageja omandit tema tahte vastaselt ja hagejal ei ole võimalik asja tagasi saada. Hagejal on tekkinud kahju 45 000 eurot, mis on masina soetamise kulu. Kostja rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Alternatiivselt tugines hageja üürilepingute punkti 7.2 rikkumisele, mille kohaselt, kui kostja põhjustab hageja materiaalsete väärtuste kaotsimineku tahtlikult, vastutab ta tekkinud kahju eest.
3.Hageja ei loobunud asja omandist ega andnud 18.12.2015 aktiga omandit kostjale üle. Alternatiivselt tühistas hageja 18.12.2015 akti eksimuse tõttu osas, mis võib puudutada kokkulepet asja omandi üleandmise kohta. Kui hageja masina ostis ja kohale tõi, ehitati üüritud ruumile üks sein juurde, et tekitada masinale eraldatud ruum. Kui leping lõppes ja hageja soovis asja tagasi saada, ei lammutanud kostja seina ise ega võimaldanud seda teha ka hagejal. Hageja varasem lepinguline esindaja VH saatis 15.12.2015 kostjale mh teate üürileandja takistustest seonduvalt üüripinna
vabastamisega. Kostja hageja 15.12.2015 kirjale ja selles sisalduvale palvele „võimaldada lammutada ruumi otsasein trükimasina teisaldamiseks“ ei vastanud ega lammutanud seina ka ise.
4.Trükimasin ei olnud väärtusetu. Sellega tehti 2011-2015.a 200 000 kujutist ja seetõttu ei olnud selle väärtus võrreldes soetamise ajaga vähenenud. Masin oli kokku teinud üldse 5,2 milj kujutist. Kui sellise masinaga tehakse aastas 1-1,5 milj kujutist, on selle eluiga 20a. Masin oli toodetud 2006.a ja oli utiliseerimise ajal suurepärases seisundis, hooldatud ja vähe amortiseerunud. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja kohustas hagejat välja kolima hiljemalt 18.12.2015. Trükimasina paigutamiseks ruumidesse lammutati maha üks sein ja peale masina sissetoomist ruumid renoveeriti ning sein taastati. Seadme eemaldamiseks tuli sein uuesti lammutada ja seejärel taastada. Hagejal oli aega masin ruumidest kätte saada ja ruumid vabastada. Hageja vabastas ruumid 18.12.2015 ja viis ära kõik asjad, v.a vaidlusaluse masina.
6.18.12.2015 aktis hageja kinnitas, et ruumid on tühjad. Sellega ta kinnitas, et ruumid on vabastatud talle kuuluvatest asjadest. Kui hageja oleks pidanud ennast trükimasina omanikuks, oleks vastavad andmed märgitud akti. Seega loobus hageja aktiga asja omandist ja andis omandi kostjale üle, kostja võttis selle vastu ja tasu kostja maksma ei pidanud. Kostja utiliseeris masina 11.01.2016. Hageja teadis juba 2015.a lõpus, et masin lammutatakse.
7.Hageja ei nõudnud ruumide vabastamise eelduseks oleva seina lammutamist. Kui hageja soovis oma asja saada, oleks ta nõudnud seda varem, kui 3 päeva enne ruumide vabastamist. Nõude esitamine vahetult enne üürilepingu lõppemist viitab, et tegelikkuses ei olnud hagejal soovi masinat ruumist eemaldada. Kostja ei keelanud hagejal lammutada ruumi otsaseina masina teisaldamiseks. Hageja käitumine on mõistetav, sest trükiseade ei olnud töökorras. Faktiliselt töötas seade 2011-2015.a üksnes 100h ehk 12,5 tööpäeva ning hageja ei soovinud teha kulutusi seadme eemaldamiseks ja transportimiseks. Kostja ei eksitanud hagejat 18.12.2015 akti koostamisel. Kostja omandas asja asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lõike 2 alusel. Seda kinnitab asjaolu, et alles 02.02.2016 tundis hageja asja vastu huvi. Kuna kostja tegeleb ruumide üürimisega ja keegi ei ole nõus üürima ruume, kus on trükimasin, pidi kostja selle utiliseerima. Kahju saaks hageja nõuda vaid summas, mille kostja sai seadme utiliseerimise eest, s.o 69.30 eurot. Tõendamata on, et utiliseeritud trükiseadmega samaväärse seadme väärtus kohtuotsuse tegemise aja seisuga on 45 000 eurot.
8.Kui kohus leiab, et hagejale on kostja tegevuse tulemusel kahju tekkinud, tuleb arvestada, et hagejal oli arvestatav osa kahju tekkimises. Kostja ei ole hageja 15.12.2015 kirjale vastates keeldunud trükimasina äraviimise võimaldamisest. Hageja käitus viisil, millest kostja ei saanud teha muud järeldust, kui et hagejal ei ole huvi masina ruumidest äraviimiseks. Vältimaks kostjale endale tekkivat kahju sellest, et ta ei saa ruume uuesti üürile anda, viis ta trükimasina minema. Sellest asjaolust oli teadlik ka hageja, kes vastu ei vaielnud.
Esimese astme kohtu otsus
9.23.08.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja kahjuhüvitise 45 000 eurot ning menetluskulude katteks 4337.97 eurot (käibemaksuta) ja alates lahendi jõustumisest viivise võlgnetavatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni tasumiseni. Kostja menetluskulud jäid tema enda kanda.
10.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: üürilepingud nr 340 ja 367 Tallinnas Punane t 42 asuvate ruumide kasutamiseks lõppesid üüriandjast kostja ülesütlemisega alates 18.12.2015; üürnikust hagejale kuulus omandiõiguse alusel trükimasin HP Indigo Ultrastream 6/2000 seeria nr 6054, kes ostis selle 45 000 euro eest 2011.a; trükimasin oli paigaldatud üüritud ruumidesse, lepingute lõppemise järgselt jäi masin kostja ruumidesse; kostja lasi masina lammutada ja utiliseerida 11.01.2016.
11.Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lõigetele 1 ja 2, § 68 lõigetele 2-4 ning AÕS § 92 lõigetele 1 ja 2. Kuna vaidlus puudus, et pärast üürilepingute lõppemist 18.12.2015 jäi vaidlusalune trükimasin kostja valdusse, tuleb kontrollida, kas selle omand on kostjale üle läinud AÕS § 92 lõike 2 järgi.
12.Hageja on tõendanud 15.12.2015 kirjaga (t I kd lk 138), et nõudis kostjalt võimalusi ja luba ruumi seina lammutamiseks, et saaks masina üüripinnalt välja viia hiljemalt 18.12.2015 (t I kd lk 139, II teade). Kirjale on alla kirjutanud VH, kelle esindusõigus hageja nimel asja ajamiseks on tõendatud volikirjaga (t I kd lk 141-142). Asjaolu, et hageja palus 3 päeva enne ruumide vabastamise tähtaja saabumist trükimasina tagastamiseks luba ruumi seina lammutamiseks ja infot selle kohta, kinnitab kohtu hinnangul hageja väidet, et ta oli enne lepingute lõppemist oma asjast huvitatud. Asjaolu, et hageja soovis masinat kätte saada, kinnitab ka kohtu algatusel vande all seletusi andnud hageja juhatuse liige SK. Nimelt seletas ta, et ootas kostja nõusolekut seina lammutamiseks, et masin välja viia, sest muud asjad olid ruumidest juba 18.12.2015 välja kolitud (t I kd lk 66-67) ja et pärast 19.12.2015 või pärast jõule andis ta tagasi võtmed, signalisatsioonipuldi ning siis ta enam ruumidesse ei saanud. Seda, et ta oleks andnud masina omandi üle kostjale 18.12.2015 aktiga, ta ei kinnitanud. Seega kostja väide, et kuna ülalviidatud kiri tehti vaid 3 päeva enne lepingu lõppemist, mis kinnitab hagejal asja vastu tegeliku huvi puudumist, ei ole usutav ega veenev ega kooskõlas ühegi tõendiga. Eeltoodu alusel leidis kohus, et viidatud kirjaga ja hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et hageja ei avaldanud otsest ega kaudset tahet anda trükimasina omand kostjale üle TsÜS § 68 lõike 2 või lõigete 3 ja 4 järgi. Kostja poolt kohtule esitatud ruumide vabastamise akt 18.12.2015 ei sisalda sõnaselgeid vastastikuseid tahteavaldusi kostja ruumides asuva trükimasina omandist loobumise või selle üleandmise kohta kostjale AÕS § 92 lõike 2 järgi. Kostja tunnistaja VF ütlustest nähtuvalt sisaldas akt vaid andmeid vee- ja elektrinäitude kohta, muud eesmärki sel aktil ei olnud ning tema ei teadnud hageja trükimasinast sisuliselt midagi. Ta teadis vaid, et teises ruumis oli suur masin, mis trükkis, kuid nimetust ja marki ta ei teadnud. Tunnistaja VF ütles, et nad võtsid masina lahti (alustasid sellega 20.12.2015), lammutasid, lõikasid katki ja viisid vanametalli ja et nii käskis juhatus ehk JK ilma selgitusteta ning masin viidi minema 06.01.2016. Seega ei nähtu kuskilt, et pooled oleksid omavahel suhelnud nii, et vaikimist, tegevusetust saaks vallasasja omandi üleandmise tahteavaldusteks lugeda. Seega märge aktil, et ruumid on tühjad, ei kinnita hageja tahteavaldust masina omandist loobumiseks või
üleandmiseks kostjale. Eeltoodu alusel leidis kohus, et tõendamata on kostja väited, et hageja loobus omandist ning et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe asja omandi üleandmiseks kostjale AÕS § 92 lõike 2 ning TsÜS § 67 lõike 2 ja § 68 lõigete 2, 3, 4 järgi. Nii on tõendatud, et hagejale kuulus ka pärast üürilepingute lõppemist 18.12.2015 vaidlusalune trükimasin omandiõiguse alusel. Mis puudutab hageja alternatiivseid väiteid, justkui oleks ta eksimuse tõttu akti tühistanud osas, mis puudutab omandi üleandmist kostjale, siis nendel väidetel ei ole tähtsust, sest kohus tuvastas, et pooltel puudus kokkulepe vaidlusaluse trükimasina omandi üleandmiseks kostjale ja omand kostjale üle ei läinud.
13.Kuivõrd poolte vahel lõppesid üürilepingud 18.12.2015 ja vaidlust ei ole, et kostja lasi masina lammutada pärast lepingute lõppemist ning utiliseeris selle 11.01.2016, siis leidis kohus, et hageja kahjunõue saab põhineda lepinguvälisel suhtel. Eeltoodu tõttu ei andnud kohus hinnangut poolte väidetele kostjapoolsele üürilepingu võimalikule rikkumisele.
14.Kohus viitas VÕS §-le 1043, § 1045 lõike 1 punktile 5, §-le 1050, § 101 lõike 1 punktile 3, § 127 lõigetele 1 ja 4 ning § 128 lõigetele 2 ja 3. Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja oleks andnud kostjale nõusoleku masina lammutamiseks ja utiliseerimiseks, millest viimane leidis kostja väidete alusel aset 11.01.2016. Seega on kostja lammutanud ja utiliseerinud vaidlusaluse trükimasina, mille tulemusel see lakkas olemast ehk hageja on kostja tegevuse tõttu kaotanud omandi oma asjale. Kostja väide, et ta ei ole hageja 15.12.2015 kirjale vastanud selliselt, et oleks keeldunud masina äraviimise võimalusest, ei oma tähtsust, sest kostjal ei olnud igal juhul õigust hageja omandit rikkuda – lammutada ja utiliseerida. Asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja oleks nõudnud masina äraviimist hagejalt, ei nähtu ühestki tõendist. Samuti ei nähtu, et ta oleks andnud hagejale loa seina lammutamiseks selleks, et masin kätte saada. Seega on trükimasina lammutamise ja utiliseerimisega rikutud hageja omandit VÕS § 1045 lõike 1 punkti 5 järgi ja kuna asja enam ei ole, on hagejal tekkinud otsene varaline kahju VÕS § 128 lõigete 2 ja 3 järgi. Seega on kostja poolt hagejale kahju tekitamine õigusvastane VÕS § 1045 lõike 1 punkti 5 järgi ja sel on VÕS § 127 lõike 4 järgi põhjuslik seos hagejale kahju tekkimisele.
15.Mis puudutab kostja väiteid, et hageja ei nõudnud oma masinat ja et e-kirjad esitas isik, kel puudus esindusõigus (VV; e-kirjad 06.01.2016, 26.01.2016; t I kd lk 34-35) ning et hagejal puudus huvi oma asja vastu, siis see ei õigusta masina lammutamist ja utiliseerimist ega vabasta kostjat vastutusest VÕS § 1050 järgi. Nimelt soovis hageja saada juba 15.12.2015 kirjas teavet, millal on võimalik ruumi sein lammutada, et masin kätte saada ja seda küsis hageja kostjalt enne, kui leping lõppes ja seega ka enne, kui kostja masina lahti lõikas. Samas ei nähtu, et kostja oleks võimaldanud hagejale ruumi seina lammutamist. Arvestades jõulueelset, jõulu- ja aastavahetuse ehk erilist pühade aega, on hageja 06.01.2016 e-kirjaga pöördunud kostja poole masina nõudes koheselt. Kui kostja ei pidanud VV õigustatud isikuks, oleks olnud mõistlik hagejat sellest teavitada. See, et kostja sai hageja 02.02.2016 kirja (t I kd lk 36-42) kätte, ei ole vaidluse all ning ka selle kirja esitamise aeg ei olnud mõistmatult pikk oma asja nõudmiseks, arvestades, et eelnimetatud e-kirjadele kostja ei reageerinud. Kostja väide, et pärast üürilepingute ülesütlemisavalduse tegemist septembris 2015 oli hagejal pea 3 kuud aega masina väljaviimist korraldada, on kohtu hinnangul lubamatu, sest seni, kuni leping kehtib, on üürnikul õigus üüritud ruumides oma asju hoida ja ruume kasutada. Seda, et ruumides käis majandustegevus ja hageja kasutas
trükimasinat veel novembris ja detsembris 2015, kinnitas hageja tunnistaja DK (t II kd lk 67-67 pöördel). Seega asjaolu, et 3 päeva enne lepingu lõppemist palus üürnik infot, millal ta saab loa masina kättesaamiseks ruumi seina avamiseks, tähendab, et hageja oli üüritud ruumides olevast vaidlusalusest trükimasinast tõsiselt huvitatud ega anna vaid mõni päev hiljem üürileandjale õigust masin hävitada. Seega puuduvad asjaolud, mis välistaksid kostja süü VÕS § 1050 järgi tekkinud kahju eest ning kohus leidis, et kostja vastutab VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 5 järgi hagejale tekkinud kahju eest.
16.Kohus viitas VÕS § 132 lõigetele 1 ja 2. Vaidlus puudus, et hageja ostis masina 2011.a 45 000 euro eest. Hageja on tõendanud arvetega klientidele ja fotodega, et kasutas vaidlusalust masinat klientidele toodete (etikettide, visiitkaartide, reklaamsiltide) tegemiseks ja seda ka 2015.a sügisel (september-november 2015; t I lk 172-238). Hageja esitas tõendid (arved) ka oma teise trükimasinaga Nilpeter F200 tehtud toodete kohta (t II kd lk 39-42). Seda, et vaidlusaluse masinaga trükiti 2015.a sügisel, kinnitas hageja juhatuse liige SK vande all (t II kd lk 67). Sama asjaolu kinnitas hageja tunnistaja DK (t II kd lk 67-67 pöördel), kuna tema töötas vaidlusaluse masinaga 1-2 päeva nädalas, tegi masina põhihooldust peale iga töö lõpetamist ning et tehasepoolne suurem hooldus pidi toimuma 2016.a. Tunnistaja ütles, et viimased tööd tegi ta 2015.a novembris või detsembri alguses. Märgitud hageja vande all seletused ja tunnistaja ütlused on kooskõlas varem märgitud arvetega (t I kd lk 172-238). Seega on nende ütluste, arvete, fotode ja seletustega tõendatud hageja väide, et ta kasutas ka vaidlusalust masinat trükkimiseks, et masin oli hagejale vajalik ning et ta kasutas seda ka 2015.a sügisel, sh novembris, detsembris. Asjaolu, et kostja tunnistaja VF ei näinud masinat kordagi trükkimas, ei lükka ümber hageja esitatud tõendeid masina kasutamisest ja vajadusest, sest kostja tunnistaja käis ütluste kohaselt ruumides vaid kord kuus, kuid hageja väidetel kasutati seda masinat nädalas 1-2 tööpäeval.
17.Hageja on tõendanud kohtule esitatud Roth ja Bielmeier GmbH kirjaga, et sarnase trükimasina uuema versiooni 6 Colour HP 3500, millega on tehtud 2,5 milj kujutist, maksumus on koos paigaldamise ja koolituskuludega 50-60 000 eurot, kuna sellist masinat, mis hagejal varasemalt oli, neil pakkuda ei ole (t I kd lk 164-166). Nimetatud kirjast nähtub, et varasema masina näol oli tegemist suurepärases seisus olnud seadmega (t I kd lk 165). Veel on hageja tõendanud Roth ja Bielmeier GmbH kirjaga 23.11.2016 (t II kd lk 18-19, 23-25), et vaidlusalune masin oli korras, teda kasutati nõuetekohaselt, ta oli hooldatud ja teda oli vähe kasutatud ning arvestades kulumit oli masina väärtuseks 2015.a lõpu seisuga 45 000 eurot. Hageja poolt kohtule esitatud müügipakkumistest (t I kd lk 134-137) nähtuvalt maksis sarnane trükimasin 2006.a nt 45 000 eurot. Nii on viidatud kirjadega, hageja seletusega vande all ning hageja tunnistaja ütlustega tõendatud, et vaidlusalune masin oli töökorras veel 2015.a sügisel, hageja kasutas seda 2015.a novembris, detsembris oma majandustegevuses ning ümber on lükatud kostja väide, et masin oli kasutu, ei olnud korras ja et sel puudus väärtus. Seega leidis kohus eelviidatud Roth ja Bielmeier GmbH kirju kogumis hinnates, et vaidlusaluse trükimasina väärtus oli 2015.a lõpus 45 000 eurot ning tema väärtus ei olnud võrreldes 2011.a vähenenud. Kuivõrd hageja poolt kohtule esitatud Roth ja Bielmeier GmbH kirjadest nähtuvalt ei ole sarnast masinat võimalik soetada, kuulub VÕS § 127 lõike 1, § 128 lõigete 2 ja 3 ning § 132 lõike 2 järgi hüvitamisele hävitatud asja väärtus 45 000 eurot.
18.Eeltoodu alusel on hageja kahju hüvitamise nõue tõendatud, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna kostja vabatahtlikult kahju ei hüvita, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist 45 000 euro ulatuses, millises summas kahjuhüvitis tuleb kostjalt välja mõista.
19.Kuna vaidlus puudus, et hageja soetas masina 45 000 euro eest, puudub vajadus anda hinnang esitatud arvele, maksekorraldustele, saatelehele, fotodele (t I kd lk 23-33).
20.TsMS § 162 lõigete 1 ja 2 alusel jäid menetluskulud kostja kanda.
21.Hageja menetluskuluks on riigilõiv 1050 eurot, kohtutäituri tasu hagi tagamise määruse täitmise eest 107.97 eurot (käibemaksuta), esindaja kulud 39,5h eest 3160 eurot ja 7,25h eest 580 eurot (mõlemad käibemaksuta, kokku tunde 46,75). Kokku soovis hageja saada menetluskulude katteks 4897 eurot. Tunnitasu määr on 80 eurot + käibemaks. Hageja palus välja mõista viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teise lause järgi. Kostja vaidles kuludele osaliselt vastu.
22.Arvestades hagi ulatust ja hagi tagamise ulatust ning kliendiga sel teemal suhtlemist on kohtu hinnangul nende koostamise, ettevalmistamise ja esitamise mõistlikuks ajaks mitte 9h, vaid kokku 7h, sest tagamise avaldus sisaldab endas hagi asjaolusid ehk kordab esitatut, hagiavaldus ise on lihtne. Samuti ei ole usutav, et kostja vastuse, mis on vaid sisuliselt 3-leheküljeline ning sisaldab faktiliste asjaolude juures vaid ühte väga olulist väidet (et hageja loobus omandist ja andis selle üle kostjale), analüüsiks kulus 2h. Kohtu hinnangul piisab selleks 1h. 24.08.2016 esitatud taotluse ja seisukoha koostamiseks on kohtu hinnangul piisav aeg 2h, mitte 2,5h. Kohtutoimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks pidanud tegema toiminguid käesoleva asjaga 03.10.2016 ja 25.11.2016, seega ei ole ajakulu põhjendatud kokku 3,5h ulatuses. Ka ei nõustunud kohus, et teeside koostamise ajakulu on kokku 4h, kuna märgitud dokument on hageja muude dokumentide kokkuvõte ja seega on kohtu hinnangul selle koostamise põhjendatud ajakuluks 2h, mis on samane kostja teesidele kulunud ajaga. Eeltoodu alusel on TsMS § 175 lõike 1 järgi hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 39,75h (nõutav 46,75h - kohtu poolt maha arvestatud kokku 7h) ehk 3180 eurot (käibemaksuta). Kokku on hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 4337.97 eurot (riigilõiv 1050 eurot + kohtutäituri tasu hagi tagamise määruse täitmise eest 107.97 eurot (käibemaksuta) + esindaja kulud 3180 eurot (käibemaksuta)).
23.Kuna hageja menetluskulud jäid kostja kanda, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks kokku 3180 eurot (käibemaksuta) ja TsMS § 177 lõike 4 alusel alates lahendi jõustumisest viivis võlgnetavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni tasumiseni. Apellatsioonkaebus
24.22.09.2017 apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
25.Kohus jättis andmata hinnangu kostja väitele, et väidetav kahju on tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel. Kostja tõi maakohtu menetluses esile, et ei keelanud hagejal trükimasina ruumidest äraviimist. Kuivõrd hageja ei viinud trükimasinat ruumidest ära, järeldas kostja, et hageja ei vaja masinat ega ole sellest huvitatud. Kostja ei saanud anda üürile ruume, kus on eelmise üürniku asjad, mistõttu tuli masin lammutada ja
utiliseerida. Kohus ei põhjendanud, missugusest õigusnormist tuleneb nõue, et hagejal oli tarvis kostja luba, et ukseava suurendada ja pärast masina väljaviimist samasugusena taastada. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ei saanud hageja ise lammutada osa seinast, mis oleks piisavalt suur sellise avause tekitamiseks, et trükimasin sealt välja mahuks. Hageja oleks saanud trükimasina ruumidest ära viia, tehes selleks ruumi seina vajaliku suurusega augu ja taastades seina hiljem samasugusena. Sellisel viisil tõi hageja trükimasina üüritud ruumi. Asjaolu, et hageja oleks saanud kahju tekkimist vältida, lammutades osaliselt seina ja taastades selle hiljem, kinnitavad hageja juhatuse liikme vande all antud ütlused selle kohta, et seina lammutamine oleks võtnud aega umbes 2h ja taastada oleks seina saanud ühe päevaga. Väide, et hageja ei lammutanud ise seina, sest tal ei olnud õigust kahjustada vara, mis ei kuulu talle, ei ole asjakohane, kuna ilmselgelt oleks hageja saanud seina pärast trükimasina väljaviimist taastada sellisena, nagu see oli enne lammutamist. Eelnevat arvestades on kahju põhjustatud hagejast endast tulenevalt. Hageja ei teinud vajalikke toiminguid, et kahju tekkimist ära hoida. Kui trükimasin oli hagejale tema majandustegevuses oluline, oleks saanud hagejalt mõistlikult oodata, et ta lammutab osaliselt ruumi seina ja viib masina ära. Hageja ei juhtinud 15.12.2015 kirjas kostja tähelepanu, et sellest, kui kostja ei väljenda oma selgesõnalist nõustumust seina osalise lammutamisega, võib tekkida kahju.
26.Kohus on rikkunud tõendite hindamise kohustust. Hageja nõude põhjendatuse hindamisel on oluline lähtuda teadmistest ja eeldustest, mis olid pooltel olemas üürilepingu lõppemise ajal ja vahetult enne seda. Kostja, otsustades, et trükimasin tuleb viia lammutamisele, lähtus hageja käitumisest tulenevalt järgmistest põhjendatud eeldustest: trükimasin ei ole töökorras; hageja ei soovi mittetöötavat masinat, mistõttu jättis selle pärast väljakolimist ruumidesse; hageja allkirjastas ruumide üleandmise akti, kinnitades, et ruumid on tühjad; kostjal oli tarvis ruumid tühjendada, et need uuesti üürile anda. Hageja, jättes trükimasina pärast teiste asjade väljakolimist ruumidesse, mille suhtes oli üürileping lõppenud, pidi teadma, et: vastavalt ülesütlemise teatele ja 05.11.2015 teatele peab ta ruumid vabastama ning kõik asjad sealt eemaldama hiljemalt 18.12.2015; trükimasina oleks saanud ruumidest eemaldada seina osalise lammutamise ja taastamise teel ühe päevaga; kostja ei soovi trükimasina jäämist oma ruumidesse. 18.09.2015 ülesütlemisavalduses ja 05.11.2015 kirjas hagejale nõudis kostja ruumide õigeaegset vabastamist. Nõue ruumide vabastamiseks hõlmas trükimasina äraviimist. Kohustus ruumide vabastamiseks ja kostjale lepingu sõlmimise ajal olnud seisus üleandmiseks tulenes hagejale üürilepingute punktist
3.2.15.Kohus on jätnud tähelepanuta, et mitte kuskilt ei nähtu, et kostja ei võimaldanud hagejale seina lammutamist, st oleks seda keelanud või takistanud. Samuti ei selgu otsusest, milles oleks pidanud seisnema kostja tegevus seina lammutamise võimaldamisel. Kuivõrd kohus ei ole kõiki tõendeid igakülgselt hinnanud, on ta vääralt järeldanud, et hageja ei saanud trükimasinat ruumidest ära viia, sest tal ei olnud selleks kostja luba. Samas ei ole kohus põhjendanud, millisest õigusnormist tulenevalt oleks hagejal olnud ukseava suurendamiseks ja taastamiseks vaja kostja luba.
27.Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jättes kohaldamata VÕS § 139 lõiked 1 ja 2. Kohus jättis analüüsimata võimaluse, et kostja vastutus on välistatud või piiratud tulenevalt hageja enda tegevusest (VÕS § 101 lõige 3) ega kaalunud hüvitise vähendamist VÕS §-de 139 või 140 alusel. Juhul, kui kohus leiab, et hagejale on kahju tekkinud ja kahju tekkimise on põhjustanud kostja, tuleb kahjuhüvitist vastavalt VÕS
§ 139 lõikele 1 vähendada nullini. Kuna hageja oleks saanud trükimasina ise ruumidest ära viia, oleks hageja saanud vältida kahju tekkimist täies ulatuses. Vastustaja seisukoht
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
29.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid muuta tuleb otsuse õiguslikke põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Kolleegium tuvastas, et maakohus kohaldas asja lahendades osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus sellega menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud.
30.Kolleegium lähtub asja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud ja apellatsioonimenetluses vaidlustamata elulistest asjaoludest, kuna puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS § 652 lõike 1 punkt 1). Samuti lähtub kolleegium maakohtu poolt tuvastatud vaidlusaluse trükipressi omandiõigusest ja turuväärtusest, sest selles osas ei ole otsust vaidlustatud (TsMS § 651 lõige 1).
31.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt pooltevahelisele õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga. Maakohus leidis, et kuna üürilepingud olid lõppenud puudus poolte vahel lepinguline suhe ja vaidlus üüritud ruumi peale lepingute lõppemist jäänud üürnikule kuulunud asja hävitamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb lahendada deliktiõigust reguleerivate VÕS-i sätete alusel. Kolleegium on seisukohal, et maakohus jättis tähelepanuta, et lepingute ennetähtaegse ülesütlemisega ei muutu lepingud kehtetuks, vaid vastavalt VÕS § 195 lõike 2 ja § 196 koosmõjus vabastab ülesütlemine lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni ülesütlemiseni tekkinud kohustused jäävad kehtima, sh nt hoidumiskohustused, konfidentsiaalsuskohustused (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 961). Selliste kohustuste rikkumise korral ka peale lepingust tulenevate põhikohustuste lõppemist kuulub kahju hüvitamise nõude puhul kohaldamisele VÕS § 1044 lõikest 2 tulenevalt lepingulise vastutuse alused (kahju hüvitamise korral VÕS § 115 lõige 1).
32.18.12.2015 lõppenud üürilepingu (t I kd lk 15-22) punktis 7.2 olid pooled kokku leppinud, et üürileandja ei vastuta materiaalsete väärtuste, mida üürnik hoiab kontoriruumis, hoones või kinnisasjal, kus hoone asub, kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest, v.a juhul, kui üürileandja on põhjustanud materiaalsete väärtuste kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise tahtlikult. Selline vastutuse piiramise kokkulepe on iseenesest kooskõlas VÕS §-ga 106, kuid kolleegium nõustub hagejaga, et käesolevas asjas tuvastamist leidnud faktilised asjaolud annavad aluse asuda seisukohale, et üürileandja hävitas üürnikule kuulunud asja tahtlikult, mistõttu ei vabane ta vastutusest. VÕS § 104 lõike 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel enam vaidlust selles, et juhatuse liikme korraldusel alustas üürileandja ruumi jäänud trükipressi hävitamist (lahtilõikamist) vahetult pärast üürisuhte
lõppemist, s.o 20.12.2015. Samuti puudub vaidlus, et trükipressi omandiõigust ei olnud üürnik üürileandjale üle andnud. Tsiviilasja materjalides puuduvad tõendid, kust nähtuksid asjaolud, mille alusel oleks heas usus tegutsenud üürileandjal saanud tekkida arusaam, et üürnik oli ruumidest lahkudes masina omandiõiguse üle andnud. Seda enam, et vaid mõned päevad enne, s.o 15.12.2015, oli üürnik teavitanud mh raskustest masina äraviimisel ja palunud luba sel eesmärgil ruumi seina lõhkumiseks (t I kd lk 138-139). Üürileandja ei ole väitnud, et ta oleks loa andnud. Samuti ei ole üürileandja väitnud, et ta oleks peale 18.12.2015 nõudnud kooskõlas VÕS § 108 lõikega 2 üürnikult üüritud asja valduse vabastamise kohustuse täitmist ja andnud selleks täiendava tähtaja (VÕS § 114). Samuti puudub vaidlus, et sama masina ruumi toomiseks oli 2011.a saavutatud kokkulepe seina püstitamiseks. Seega käitus üürnik üüritud asjal lammutus- ja taastamistöö tegemiseks ruumi omaniku luba küsides TsÜS § 138 lõike 1 kohaselt heas usus kooskõlas poolte varasema praktikaga. Lisaks on tsiviilasja materjalidega tõendatud, et vaatamata hageja korduvatele pöördumistele, ei teatanud kostja talle asja hävitamisest, mistõttu sai hageja sellest teada alles kohtumenetluses hagi tagamise määruse sundtäitmise käigus. Eeltoodust tulenevalt on veenvalt tõendatud, et üüritud ruumi jäänud üürniku asja hävitamisel sai kostja aru, et hävitab võõrast omandit ja pidi möönma, et sellega võib tekkida asja omanikule kahju.
33.Eeltooduga on tõendatud, et kostja vastutab lepingu rikkumise eest. Muude kahju hüvitamise eelduste (hagejal kahju tekkimine, kahju suurus ja põhjuslik seos kahju ning kostja tegevuse vahel) tuvastamise osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6).
34.Kostja on kaebuses seisukohal, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata VÕS § 139 lõigetes 1 ja 2 sätestatu. Kolleegium apellandiga ei nõustu. VÕS § 139 lõike 1 kohaselt kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama sätte lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1 ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ei anna ühegi viidatud kahjuhüvitise vähendamise koosseisu tuvastamiseks alust. Üürnik oli üürileandjat veel enne üürisuhte lõppemist teavitanud, et tal on vajalik tema kui ruumide omaniku nõusolek tema vara kahjustamiseks ja seejärel taastamiseks, kuid üürileandja lepingupartneriga koostööd ei teinud. Seejärel andis üürnik ruumid tähtaegselt üle ja mõistliku aja jooksul, arvestades vahepealset jõulu-aega, püüdis asuda läbirääkimistesse (06.01.2016 kiri t I kd lk 34), kuid taas lepingupartner koostööd ei teinud. Käesolevas asjas hagetav kahju tekkis asja hävitamise tulemusena, kusjuures hävimine ei toimunud nt tulekahju, loodusõnnetuse vmt tagajärjel, vaid lepingupartneri aktiivse tegevuse, milline oli suunatud otseselt asja hävitamisele, tagajärjel. Sellisel põhjusel kahju tekkimise oht ei pidanud olema kannatanule äratuntav. Mõistliku isikuna ei pidanud üürnik ette nägema, et üürileandja sisuliselt esimese toiminguna peale üürisuhte lõppemist lõikab trükipressi katki. Kahju ei tekkinud mitte seetõttu, et üürniku masin jäi konkreetsesse ruumi, vaid seetõttu, et üürileandja ei pidanud vajalikuks võtta tarvitusele seaduses ettenähtud kohaseid õiguskaitsevahendeid, vaid otsustas üürniku asja hävitada.
35.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
36.TsMS § 174 lõike 3 alusel määrab kolleegium järgnevalt kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastavalt nimekirjale on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses tasu lepingulisele esindajale 8,5 töötunni eest tunnihunnaga 80 eurot (ei sisalda käibemaksu) summas 480+200=680 eurot. Lepinguline esindaja tegi järgmisi toiminguid: 02.10.2017 tutvus 1h kaebusega ja tegi selle juriidilise analüüsi; 06. ja 12.10.2017 koostas ja esitas kohtule kokku 5h vastuse kaebusele; 31.05.2018 ja 12.06.2018 kokku 2,5h tutvus kohtu 31.05.2018 määrusega, analüüsis seda ja koostas ning esitas kohtule vastustaja arvamuse.
37.Ringkonnakohus on seisukohal, et kõik menetluskulude nimekirjas esiletoodud vastustaja lepingulise esindaja toimingud olid vajalikud ja põhjendatud kliendi huvide esindamiseks apellatsioonimenetluses. Samuti vastab tunnihind kohtupraktikas tavapärasele mitteadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinnale. Seega kuulub taotlus rahuldamisele täies ulatuses. Vastustaja taotleb TsMS § 177 lõike 4 alusel menetluskulude hüvitamist koos viivisega.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.