Keiti Mürkhaina hagi OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihalduri, OÜ Thorsten ja Metsamaahalduse AS vastu nõude tunnustamiseks Osaühingu Stanek (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihalduri, OÜ Thorsten ja Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. mai 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (kostjad): OÜ Stanek (pankrotis) (rk: 10891968) pankrotihaldur Küllike Mitt OÜ Thorsten (rk: 10891023) Metsamaahalduse AS (rk: 10052156), kostjate esindaja advokaat Allar Laugesaar Vastustaja (hageja): Keiti Mürkhain (ik: XXXX), esindaja vandeadvokaat Karin Antsov
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades OÜ Stanek (pankrotis), Metsamaahalduse AS ja OÜ Thorsten kanda.
3.Välja mõista OÜ Stanek (pankrotis) pankrotivarast, Metsamaahalduse AS-lt ja OÜ-lt Thorsten igaühelt ringkonnakohtus kantud menetluskulu katteks 132 eurot Keiti Mürkhaina kasuks.
4.Jätta rahuldamata OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihaldur Küllike Miti 30.05.2018 esitatud tasaarvestusavaldus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Keiti Mürkhain (hageja) esitas 06.05.2013 maakohtule OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihalduri, OÜ Thorsten ja AS Vestman Varahaldus (praegune Metsamaahalduse AS) (kostjad) vastu hagi, milles palus tunnustada hageja nõuet OÜ Stanek (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses summas 471 303,16 eurot ning rahuldada see pankrotivara arvelt teise rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 05.11.2012 määrusega välja võlgniku pankroti. Hageja esitas pankrotimenetluses nõude summas 471 303,16 eurot. 05.04.2013 võlausaldajate nõuete kaitsmise üldkoosolekul esitasid kostjad hageja nõudele vastuväite. Hageja nõude ühe osa aluseks on 07.07.2008 sõlmitud võla tasumise kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik tunnistanud võlgnevust hagejale summas 5 833 906 krooni. Võlgnevuse aluseks on hageja poolt võlgniku laenukohustuse tasumine AS-le DnB Nord Banka. Kokkuleppe järgi kohustus võlgnik tasuma 1 820 000 krooni viivitamatult ja ülejäänud võlgnevuse hiljemalt 07.07.2013, samuti kohustus võlgnik tasuma võlasumma jäägilt intressi 12% aastas. 07.07.2008 avaldusega on tasaarvestatud võlgnevusest 1 820 000 krooni, võlajääk on 4 013 906 krooni ehk 256 535,35 eurot, intressivõlgnevus 136 355 eurot ja koguvõlgnevus 392 890,35 eurot. 08.07.2008 kuni 04.08.2008 on hageja andnud võlgnikule laenu 3 710 000 krooni, millest võlgnik on 10.07.2008 kuni 23.04.2009 tagastanud 2 777 000 krooni. Laenujääk on 933 000 krooni ehk 59 629,57 eurot. Võlgnik kohustus tasuma intressi 9% aastas, intressivõlg perioodil mai 2009 kuni oktoober 2012 on 18 783,24 eurot, kokku võlgnevus 78 412,81 eurot.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt on 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe deklaratiivne võlatunnistus, milles väidetav asjaolu hageja poolt AS-le DnB Nord Banka võlgniku laenukohustuse tasumise kohta ei vasta tegelikkusele. Hoopis võlgnik on tagastanud hageja eest AS-le Hansapank 1 820 000 krooni hageja ja tema abikaasa Maanus
Mürkhaina laenu. Pankrotimenetluses on selgunud, et hageja ja tema abikaasa on võlgniku kontodelt kandnud enda kontodele ja võtnud võlgniku kontodelt sularahas välja 25 226 813 krooni ning on teinud võlgnikule ülekandeid ja sularaha sissemakseid 7 752 482 krooni. Seega on hageja ja tema abikaasa Osaühingust Stanek (pankrotis) võtnud välja raha 17 474 331 krooni. 07.07.2008 notariaalne leping on sõlmitud hageja ja tema abikaasa huvides, kuna AS DnB Nord Banka poolt võlgnikule väljastatud laenuga refinantseeriti hageja ja tema abikaasa poolt Swedbank AS-st võetud laenu. 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe on näilik tehing, sest hageja ja tema abikaasa soovisid sellega varjata oma kohustusi võlgniku ees. Kuna võlatunnistus ei ole sõlmitud notariaalses vormis, on see tühine ka vorminõude rikkumise tõttu. Laenulepingud on võltsitud ja vormistatud selleks, et tekitada hagejale näiv nõue võlgniku pankrotimenetluses. Ka laenulepingud on näilikud tehingud, millega hageja ja tema abikaasa soovisid varjata oma kohustusi võlgniku ees. Abieluvaralepingu kohaselt on hageja abikaasa pangakontodel olevad rahalised vahendid ja hageja abikaasa poolt pärast lepingu sõlmimist saadav tulu jätkuvalt abikaasade ühisvara. Seega oleks võlgnik ühelt abikaasalt laenuks saadud raha teisele abikaasale tagastamisega täitnud laenulepingutest tulenevad kohustused ning hageja nõue oleks täitmisega lõppenud. Hagejal puudusid nii võlgniku eest 5 833 906 krooni tasumiseks kui ka võlgnikule laenude andmiseks rahalised vahendid ning nimetatud summad on tasutud osaühingust välja võetud 17 474 331 krooni arvelt. Kuna hageja ja tema abikaasa on osaühingust võtnud välja raha 17 474 331 krooni, on kõik hageja võimalikud nõuded võlgniku poolt täidetud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2018 otsusega hagi ja tunnustas Keiti Mürkhaina nõuet OÜ Stanek (pankrotis) pankrotimenetluses summas 471 303,16 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostjate kanda ning mõistis OÜ Stanek (pankrotis) pankrotivarast, Metsamaahalduse AS-lt ja OÜ-lt Thorsten solidaarselt välja menetluskulud 2362 eurot (sh riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulu 2112 eurot) hageja kasuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe deklaratiivne võlatunnistus. Kostjate seisukoht kokkuleppe tühisusest seetõttu, et kokkulepe on vormistatud lihtkirjalikus, mitte notariaalses vormis, on meelevaldne. Kui seadus alussuhtele vorminõuet ette ei näe, võib ka deklaratiivse võlatunnistuse leppida kokku vormivabalt (võlaõigusseaduse (VÕS) § 11). Kohus ei nõustunud kostjatega, et kokkulepe pidi olema notariaalses vormis seetõttu, et hageja täitis võlgniku laenukohustuse hageja kinnisasja notariaalse müügilepingu alusel saadud raha arvelt. Hageja poolt pankrotihaldurile esitatud võlatunnistuse notariaalselt tõestatud koopia erineb hagi lisana esitatust selles, et ei sisalda võlgniku viivitamatut kohustust tasuda võlast 1 820 000 krooni, mille osas on pooled teinud tasaarvestuse võlgniku poolt 25.10.2007 täidetud hageja laenukohustusega, ning fikseerib, et kui võlgniku suhtes kuulutatakse välja pankrot, muutub nõue sissenõutavaks pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga. Ka pankrotihaldurile esitatud võla tasaarveldamise avaldus on hagi lisana esitatust erinevas sõnastuses. Hageja on selgitanud erinevust sellega, et ta tegi trükimasinaga ühe dokumendi hommikul ja teise õhtul, mõlema dokumendi sisu on sama. Paljasõnaline ja tõendamata on kostjate väide, nagu oleks võlatunnistus hiljem tagantjärgi koostatud. Erinevus kahes võlatunnistuse eksemplaris tekitab kahtlusi nende usaldusväärsuses, kuid võlatunnistuse usaldusväärsust on võimalik hinnata koos teiste tõenditega, mis kinnitavad hageja poolt võlgniku lepingujärgse kohustuse täitmist ja
sellest tekkida võinud võlgniku kohustust hageja ees. Olenemata sõnalisest erinevusest on mõlema dokumendieksemplari mõte sama ja nendes on väljendatud asjaosaliste tegelik tahe. Hageja on samal päeval võlanõudega tasaarvestanud võlgniku poolt tasutud hageja laenukohustuse summas 1 820 000 krooni AS-le Hansapank. Tasaarvestatud 1 820 000 krooni osas ei ole hagejal käesolevas asjas nõuet kostjate vastu, mistõttu kohus ei käsitlenud sellega seotud asjaolusid, sest need on vaidluse all teises tsiviilasjas. Hageja väidete kohaselt on tema poolt võlgniku laenukohustuse tasumine AS-le DnB Nord Banka toimunud vastavalt 07.07.2008 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu p-le 4.3. Võlgniku kohustused AS DnB Nord Banka ees laenulepingu nr 98/07K33 alusel on täidetud. Asjaolud, milleks võidi kasutada võlgniku ja AS DnB Nord Banka vahel sõlmitud laenulepingu alusel saadud summasid, ei muuda olematuks võlgniku võlakohustust AS DnB Nord Banka ees. Deklaratiivse võlatunnistuse põhieesmärk ongi olemasoleva kohustuse kinnitamisega võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis tõendaksid, et 07.07.2008 kokkulepe oleks näilik tehing. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgniku laen tasutud hagejale kuulunud Tallinnas XXX asuva kinnistu müügist saadud rahast. Hageja oli kinnistu omanik alates 29.04.2005 ja hageja abiellus M. Mürkhainaga 14.09.2007, mistõttu oli kinnistu hageja lahusvara. Kostjate väited, et kinnistut on parendatud võlgniku vahendite arvelt, on tõendamata. Kohus on teinud kostjatele ettepaneku esitada tõendid, millest nähtuks võlgniku poolne võlakohustuse täitmine. Kostjad on esitanud tabelina valikulise ülevaate võlgniku pangatehingutest, mis ei tõenda võlgniku poolt hagejale võlatunnistusest tuleneva võla tasumist. Kostjad on esitanud ka võlgniku ja M. Mürkhaina pangakontode väljavõtted, mis iseenesest ei tõenda, et võlgniku konkreetsed võlakohustused hageja ees on täidetud. Hageja nõude aluseks on ka hageja poolt võlgnikule antud laen, mille jääk on 933 000 krooni ehk 59 629,57 eurot ja intressivõlgnevus 18 783,24 eurot, võlgnevus kokku 78 412,81 eurot. Asjaolu, et laenukohustust ei ole kajastatud võlgniku 2008. a majandusaasta aruandes, ei saa heita ette hagejale, kes ei ole võlgniku juhatuse liige. Ka kostjad on kinnitanud, et pankrotimenetluses ei ole esitatud võlgniku korrektset raamatupidamisdokumentatsiooni. Hageja on esitanud laenulepingud ning maksekorraldused laenu ülekandmise ja laenu osalise tagasimaksmise kohta, mistõttu ei ole põhjendatud nendega arvestamata jätmine seetõttu, et tehingud ei ole kajastatud äriühingu majandusaasta aruandes. Laenulepingute võltsitust ei näita asjaolu, et laenulepingud on sõlmitud tähtajaga viis aastat, kuid kahe makse puhul on märgitud ülekande selgitusse „lühiajaline laen“, sest olenemata selgituse sisust on maksekorralduses viide laenule ja konkreetse laenusumma ülekandmise osas on sõlmitud laenuleping. Ka asjaolu, et hageja aadressina on lepingutes märgitud XXX , mille hageja oli võõrandanud, ei anna alust pidada seda lepingute võltsimise tunnuseks, sest rahvastikuregistri kannetest nähtuvalt on XXX kuni 29.12.2008 olnud hageja registrijärgne elukoht. Kostjate väide, et lepingud on vormistatud hiljem tagantjärgi, ei leidnud dokumendiekspertiisi käigus tõendamist. Esitatud laenulepingutes on fikseeritud poolte tahe ning tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et laenulepingud on võltsitud. 07.07.2008 kinnistu müügitehingu alusel laekus hagejale peale võlgniku laenulepingu täitmiseks ülekantu veel 3 416 094 krooni. Hageja andis perioodil 08.07.2008 kuni 04.08.2008 võlgnikule laenu aga 3 710 000 krooni, seega 293 906 krooni rohkem kui ta kinnistu müügist sai, millise osa kuulumist hageja lahusvara hulka ei ole hageja tõendanud. Kohus nõustus kostjatega, et perioodil abiellumisest 14.09.2007 kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni 29.10.2008 olid hageja pangakontodel olevad rahalised vahendid üldjuhul abikaasade ühisvara. Samas aga ei ole kostjad esitanud usaldusväärseid tõendeid, et võlgnik on laenulepingud ka selle ühisvarasse kuulunud 293 906 krooni osas täitnud. Võlgnik on teinud samaaegselt
hagejale laenu osaliste tagastamistega korduvalt laenu tagastusi M. Mürkhainale, laenude tagastusi on M. Mürkhainale tehtud pidevalt ka enne hageja poolt laenulepingute sõlmimist, mistõttu ei ole kostjad tõendanud, et võlgnik tagastas M. Mürkhaina kontole hageja antud laene. Neil asjaoludel tunnustas kohus hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 471 303,16 eurot (võla tasumise kokkuleppe alusel põhivõlgnevus 256 535,35 eurot ja intressivõlgnevus 136 355 eurot, laenulepingute järgne põhivõlgnevus 59 629,57 eurot ja intressivõlgnevus 18 783,24 eurot) teise rahuldamisjärgu nõudena.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihaldur, OÜ Thorsten ja Metsamaahalduse AS esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole hagejal võlgniku vastu nõuet tulenevalt 07.07.2008 võla tasumise kokkuleppest ja avaldusest võla osaliseks tasaarveldamiseks, kuna tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning kausaalsuhe ja sellest tulenev kohustus puudub. 07.07.2008 notariaalsest lepingust ei tulene kohustusi võlgnikule. Selline kohustus ei saa tekkida lihtkirjalikus vormis kokkuleppega, kuna lepingu muutmine tuleks teha notariaalses vormis nagu põhileping. Hageja võetud kohustus tasuda võlgniku laen kinnistu müügist saadud rahast on mõistetav, sest võlgniku võetud laenu kasutasid hageja ja tema abikaasa oma isiklikes huvides. Maakohtu deklaratiivse võlatunnistuse käsitlus ei ole kooskõlas kohtupraktikaga (3-2-1-124-14, p 26; 3-2-1-103-16, p 22; 3-2-1-45-17 p 11.2), kuna hageja ei ole võlga tõendanud; 2) on 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks võltsitud dokumendid. Kohus tegi 07.03.2016 istungil hagejale ettepaneku esitada dokumentide originaalid, kuid hageja originaale ei esitanud. Hageja esitas kohtusse kokkuleppe ja avalduse koopiad. Pankrotihaldurile on hageja esitanud kokkuleppe ja avalduse notariaalsete ärakirjadena. Tegemist on erinevate õiguslike tagajärgedega dokumentidega. Võltsimisele viitab ka see, et võlgniku raamatupidamisdokumentides selliseid kokkuleppeid ei ole. Samad dokumendid on esitatud ka tsiviilasjas nr 2-12-46735, kus maakohus jättis need tähelepanuta, kuna kahtles nende usaldusväärsuses. Kostjad palusid TsMS § 277 lg 1 alusel kohtul vaidlustatud dokumente tõendina mitte arvestada. Kohtul tulnuks selgitada, kumba versiooni dokumentidest kavatseb kohus arvestada; 3) on laenulepingud võltsitud. Laenulepingud ning konto väljavõtetel ja majandusaasta aruannetes sisalduv informatsioon on vastuolulised. Laenulepingute kohta pole märget võlgniku 2008. a majandusaasta aruandes. Laenulepingud on vormistatud hageja ja tema abikaasa vahel selleks, et tekitada hagejale näiv nõue võlgniku pankrotimenetluses ning vabaneda kohustustest võlgniku ees. Hageja selgitused laenulepingute kohta ei seondu võlgniku aastaaruande andmetega. Võltsimisele viitab ka see, et ülekannetel on selgituseks „lühiajaline laen“. Viieaastase tähtajaga laen ei ole lühiajaline. Ülekandeid hageja ja võlgniku vahel on tehtud suvaliselt ja majandusliku loogikata. Lepingud on ilmselgelt vormistatud hiljem konkreetsete ülekannete kohta. Esimene laen (08.07.2008, tähtajaga 5 aastat) 1 200 000 krooni on tagasi makstud kaks päeva hiljem, 10.07.2008, ja seda summas 1 500 000 krooni. 10.07.2008 on antud uus laen 810 000 krooni, millest on samaaegselt tagasi makstud 300 000 krooni. Hageja ülekanded selgitusega „laen“ või „lühiajaline laen“ on mõistetavad vaid juhul, kui need on hageja varasema laenu tagastamised võlgnikule; 4) on kohus laenulepingute võltsituse küsimuses tõendamiskoormuse valesti jaganud ja tõendeid valesti hinnanud. Hageja on võlgniku juhatuse liikme abikaasa, mistõttu on ilmselge, et võlgniku raamatupidamisdokumentide hulgast on eemaldatud tõendid, mis võiksid olla
hagejale kahjulikud. Olukorras, kus hageja esitatud dokumendid on vastuolus äriregistrile esitatud aruannete ja pankadest saadud konto väljavõtetega, tuleb dokumendid jätta kas arvestamata või nõuda hagejalt täiendavate tõendite esitamist. Kohus leidis aga, et usaldusväärsemaks tuleb lugeda lepingud, mille on allkirjastanud abikaasad ning mille kohta puuduvad andmed muudes dokumentides; 5) on võlgniku võimalikud kohustused hageja ees täitmisega lõppenud. Hageja ja tema abikaasa on OÜ-st Stanek (pankrotis) välja võtnud raha 17 474 331 krooni. Abieluvaralepingu p 3.4 järgi jäi hageja abikaasa kontole kantud rahaliste vahendite suhtes kehtima ühisvara režiim. Seega oleks võlgnik ühelt abikaasalt laenuks saadud raha teisele abikaasale tagastamisega täitnud laenulepingust tulenevad kohustused. Arusaamatuks jääb, miks ei tõenda ülekanne selgitusega „laenu tagastus“ laenu tagastamist; 6) ei olnud hagejal võimalust võlgniku kohustusi täita ega võlgnikule laenu anda muu kui võlgnikult saadud summade arvelt. Hageja ei ole saanud palgatulu ega dividende. Hageja on selgitanud, et sai raha kinnistu müügist, kuid ei ole vihjanud, kust ta sai raha miljoneid kroone maksnud elamu ehitamiseks. Tõenäoliselt on tegemist pahatahtliku „skeemitamisega“, kus äriühingust omastatud raha arvelt tekitatakse nõudeid sama äriühingu vastu.
5.K. Mürkhain vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) luges kohus õigesti põhjendatuks hageja nõude, mis tuleneb 07.07.2008 võla tasumise kokkuleppest. Hagejale lahusvarana kuulunud kinnistu müügist saadud rahast tasuti võlgniku kohustus AS DnB Nord Banka ees. Asjaolud, milleks võidi kasutada võlgniku ja AS DnB Nord Banka vahel sõlmitud laenulepingu alusel saadud summasid, ei muuda olematuks võlgniku võlakohustust AS DnB Nord Banka ees. Deklaratiivse võlatunnistuse põhieesmärk ongi olemasoleva kohustuse kinnitamisega võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Kostjate väide, et võlgniku võetud laenu kasutasid hageja ja tema abikaasa oma isiklikes huvides, on tõendamata. Tõendamiskoormise ümberjaotamiseks ei ole alust; 2) on originaaldokumendid teise tsiviilasja toimikus. Teises tsiviilasjas on teostatud dokumentide ekspertiis, millega ei suudetud tuvastada dokumentide koostamise aega. Kohus on põhistanud, millistel asjaoludel on ta lugenud võla tasumise kokkuleppe usaldusväärseks; 3) ei kinnita asjaolu, et võlgnik ei ole kajastanud kohustust raamatupidamises, tõsikindlalt, et hagejal puudub laenulepingute alusel nõue, eriti olukorras, kus raamatupidamise korraldamisel esines probleeme. Hageja on esitanud dokumendid selle kohta, et tehingud on toimunud. Seega on hageja täitnud tõendamiskohustuse (3-2-1-45-17, p 11.2); 4) sai hageja raha laenude andmiseks kinnistu müügist. Kostjate väide, et võlgniku raha eest on ehitatud XXX elamu, ei ole tõendatud ja tegemist ei ole selles menetluses lahendatava küsimusega. Tsiviilasjas ei ole esitatud ühtegi konkreetset tõendit selle kohta, et hageja poolt hagiavalduses nimetatud aegadel makstud raha oleks tagasi kantud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
22.jaanuari 2018 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele
esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud K. Mürkhaina hagi nõude tunnustamiseks OÜ Stanek (pankrotis) pankrotimenetluses.
8.Võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks.
8.1.Hageja nõue 392 890,35 eurot põhineb 07.07.2008 võla tasumise kokkuleppel (I kd, tl 19), milles OÜ Stanek (pankrotis) tunnistas võlgnevust summas 5 833 906 EEK ning kohustus võlgnevuse koos intressiga K. Mürkhainale tasuma. Maakohus tuvastas, et nimetatud võla tasumise kokkuleppe puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ning seda maakohtu poolt tuvastatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostjad jätkuvalt seisukohal, et nii võla tasumise kokkulepe kui avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks (I kd, tl 20) on võltsitud dokumendid, kuna need on koostatud hiljem ja hageja ei ole esitanud nende originaale. Ringkonnakohus leiab, et kostjate selline seisukoht ei ole põhjendatud. Tsiviilasjas nr 2-12-46735, milles olid menetlusosalisteks muu hulgas OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihaldur ja K. Mürkhain, esitas K. Mürkhain 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja avalduse võla osaliseks tasaarveldamiseks originaalid, mis on identsed käeolevas tsiviilasjas esitatud dokumentide koopiatega (I kd, tl 19 ja 20). Ringkonnakohtu istungil kostjate esindaja nimetatud asjaolule vastuväiteid ei esitanud. Seega lähtus maakohus põhjendatult eeldusest, et käesolevas tsiviilasjas esitatud võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks põhinevad originaaldokumentidel ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige. Kohtuotsuse põhjendustest ei tulene, et maakohus oleks otsuse tegemisel arvestanud pankrotihalduri poolt maakohtule esitatud võla tasumise kokkulepe ja avaldusega võla osaliseks tasaarveldamiseks koopiatega (III kd, tl 17 ja 19). TsMS § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Riigikohus on 14.09.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16 asunud seisukohale, et dokumendi ehtsuse vaidlustamisel tuleb kohtul üldjuhul määrata ekspertiis (vt lisaks ka TsMS § 277 lg 4 teine lause). Tsiviilasjas nr 2-12-46735 määras maakohus 26.08.2014 määrusega OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihalduri taotlusel dokumendiekspertiisi, kuna pankrotihalduri väitel võivad 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks olla koostatud hiljem. Ekspertidele esitati 07.07.2008 võla tasumise kokkuleppe ja avalduse võla osaliseks tasaarveldamiseks originaalid. Ekspertide arvamuse kohaselt ei ole võimalik tuvastada, et 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks oleks koostatud hiljem. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostjate esindaja, et märgitud ekspertide arvamusega saab käesolevas tsiviilasjas arvestada. Ülaltoodu lükkab ümber kostjate kahtluse 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja avalduse võla osaliseks tasumiseks hilisemast koostamisest ning põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus ei oleks saanud nende dokumentidega kui tõenditega arvestada.
8.2.Võla tasumise kokkuleppe kohaselt tuleneb võlgnevus asjaolust, et K. Mürkhain tasus AS-le DnB Nord Banka Stanek OÜ (pankrotis) laenukohustuse summas 5 833 906 EEK. 07.07.2008 hüpoteekide kustutamise avalduse, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu kohaselt müüs K. Mürkhain tema lahusvarasse kuulunud XXX kinnistu 9 250 000 EEK eest A. Vigurile. Sama lepingu p 4.3.1 alusel kanti müügihinnast K. Mürkhaina palvel 5 833 906 EEK hüpoteegipidaja (AS DnB Nord Banka) kontole selgitusega „Stanek OÜ laenulepingu nr 98/07K33 ennetähtaegne lõpetamine“.
Puudub vaidlus, et OÜ-l Stanek (pankrotis) oli nimetatud summas laenulepingust tulenev võlgnevus AS DnB Nord Banka ees. Seega täitis K. Mürkhain oma lahusvara müügist saadud rahalistest vahenditest OÜ Stanek (pankrotis) kohustuse ning põhjendamatu on kostjate seisukoht, et OÜ-l Stanek (pankrotis) puudus kohustus hageja ees, mida võlatunnistuses tunnistada. Siinjuures on õige maakohtu seisukoht, et võla tasumise kokkulepe (deklaratiivne võlatunnistus) on kehtiv sõltumata sellest, et sellel puudub notariaalne vorm. Kostjad on jätnud tähelepanuta, et võlatunnistuse vorminõue sõltub tunnistatud kohustuse esemest. Võlatunnistuses tunnistatud intressinõudele ja intressi suurusele ei ole apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitatud.
9.Laenulepingud.
9.1.Hageja nõue 78 412,81 eurot põhineb 08.07.2008 kuni 04.08.2008 sõlmitud laenulepingutel (I kd, tl 21-23), millede kohaselt andis K. Mürkhain OÜ-le Stanek (pankrotis) laenu kokku 3 710 000 EEK. Ajavahemikus 10.07.2008 kuni 23.04.2008 on OÜ Stanek (pankrotis) tagastanud hagejale laenu 2 777 000 EEK ning tagastamata on laen 933 000 EEK. Lähtudes hageja nõudest on käesoleva vaidluse esemeks see, kas hagejal on nõudeõigus laenu tagastamata osas koos intressiga summas 78 412,81 eurot.
9.2.Asja materjalidest nähtuvalt esitasid kostjad laenulepingute osas võltsituse vastuväite ning kostjate taotlusel määras maakohus 08.09.2017 määrusega dokumendiekspertiisi. Ekspertide arvamus kohaselt ei ole võimalik tuvastada, et laenulepingud oleks koostatud hiljem. Sellest tulenevalt on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et vaidlusalused laenulepingud on võltsitud, kuna on vormistatud ilmselgelt hiljem. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et laenuleping võib olla vormistatud ka suulises vormis ning nende hilisem kirjalik vormistamine ei tähenda võltsitust. Maakohus on õigesti märkinud, et kuna hageja on esitanud kirjalikult sõlmitud laenulepingud, maksekorraldused laenu ülekandmise ja laenu osalise tagasimaksmise kohta, siis ei tõenda laenulepingute võltsitust üksnes see, et laenulepinguid ei ole kajastatud OÜ Stanek (pankrotis) 2008. a majandusaasta aruandes. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et laenulepingute aastaaruandes kajastamata jätmist ei saa ette heita hagejale, kes ei olnud OÜ Stanek (pankrotis) juhatuse liige.
9.3.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on laenulepingute võltsituse osas tõendamiskoormise valesti jaganud. Riigikohus on mitmetes lahendites (näiteks lahendid nr 3-2-1-149-14; 3-2-1-124-14; 3-2-1-10316) asunud seisukohale, et tõendamiskoormise ümberpööramise eelduseks on asjaolud, et tõendamist vajav asjaolu on teise poole kontrolli all, kes keeldub tõendamisele kaasa aitamast ja vastuväidet esitaval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada. Praeguses asjas ei ole kostjad toonud esile sellised erandlikke asjaolusid, millega saaks põhjendada tõendamiskoormise ümberpööramist hageja kahjuks. Kehtivat laenusuhet on hageja tõendanud kirjalike laenulepingutega ning maksekorraldustega laenu ülekandmise ja laenu osalise tagasimaksmise kohta ning seetõttu ei saa väita, et hageja ei ole laenulepingutest tulenevat võlga tõendanud. Vastupidine olukord oleks siis, kui hageja tugineks suulistele laenulepingutele ning sularaha maksetele laenulepingu täitmise kohta. Kostjad ei ole ka nimetanud, milliseid hageja kontrolli all olevaid tõendeid peaks hageja esitama. Hageja on samuti tõendanud, et tal oli võimalik OÜ-le Stanek (pankrotis) laenu anda talle lahusvarasse kuulunud XXX kinnistu müügist saadud raha arvelt. Paljasõnaline on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja oleks pidanud tõendama, kust ta sai raha XXX kinnistul asuva elamu ehitamiseks.
9.4.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostjad tagastamata laenukohustuse hagejale täitnud, kuna hageja abikaasale on tehtud OÜ Stanek (pankrotis) arvelt väljamakseid
selgitusega „laenu tagatus“. Seejuures tuginevad kostjad pangatehingute ülevaatele (III kd, tl 34-38) ning abieluvaralepingu p-le 3.4 (II kd, tl 32). Asja materjalidest nähtuvalt põhineb kostjate esitatud pangatehingute ülevaade OÜ Stanek (pankrotis) ja Maanus Mürkhaina pangakontode väljavõtetel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja abikaasale OÜ Stanek (pankrotis) arvelt tehtud väljamaksed ei tõenda OÜ Stanek (pankrotis) poolt kohustuse täitmist hagejale. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kostjate esitatud pangatehingute ülevaatest nähtuvalt on OÜ Stanek (pankrotis) selgelt määratlenud, millised ülekanded on ta teinud hagejale laenukohustuse täitmiseks. Seega on maakohus õigesti leidnud, et hageja abikaasale tehtud maksed (ka selgitusega „laenu tagastus“) ei tõenda kohustuse täitmist hagejale. Seejuures on maakohus õigesti rõhutanud, et hageja abikaasa ja OÜ Stanek (pankrotis) vahel olid laenusuhted ning nende täitmiseks on OÜ Stanek (pankrotis) teinud hageja abikaasale korduvalt makseid, muu hulgas ka enne hagejaga laenulepingute sõlmimist. Ringkonnakohtu istungil kinnitas pankrotihaldur, et M. Mürkhaina vastu ei ole nõudeid esitatud. Hageja ei ole nõustunud ega heaks kiitnud seda, et OÜ Stanek (pankrotis) oleks täitnud laenulepingust tulenevat kohustust tema abikaasale (VÕS § 79 lg 1). Samuti ei nähtu vaidlusalustest laenulepingutest, et kohustuse täitmisega kolmandale isikule (näiteks laenuandja abikaasale) loetakse laenusaaja kohustus täidetuks. Seega kostjate väide, et K. Mürkhaina ja M. Mürkhaina abieluvaralepingu p-s 3.4 sätestatu kohaselt on OÜ Stanek (pankrotis) poolt hageja abikaasale tehtud väljamaksetega täidetud OÜ Stanek (pankrotis) kohustus hagejale, ei ole õige. Abieluvaralepingu p 3.4 kohaselt on abikaasade ühisvaraks M. Mürkhaina pangakontodel olevad rahalised vahendid ja M. Mürkhhaina poolt pärast lepingu sõlmimist saadav tulu. Samas ei saa nimetatud abieluvaralepingu sättest järeldada, et M. Mürkhaina pangakontodele OÜ-st Stanek (pankrotis) laekunud ja ühisvaraks muutunud rahaliste vahenditega oleks täidetud OÜ Stanek (pankrotis) laenukohustus hageja ees. Kostjate taoline seisukoht on vastuolus nii VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3 ning § 79 lg-s 1 sätestatuga kui vaidlusaluste laenulepingutega.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulude (õigusabikulude) suuruseks ringkonnakohtus 3 tunni eest kokku 396 eurot (sh käibemaks). Kostjad hageja menetluskulude suurusele vastuväidet ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud summas 396 eurot on põhjendatud ja vajalikud ning igalt kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 132 eurot (1/3 396-st).
11.TsMS § 631 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (käesoleva seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihaldur K. Miti 30.05.2018 esitatud tasaarvestusavaldus on käsitletav protsessuaalse tasaarvestuse vastuväitena VÕS § 198 tähenduses. Tasaarvestuse vastuväite esitamisel peab kohus sisuliselt kontrollima, kas tasaarvestaval poolel on nõue, mida tasa arvestada, tasaarvestuse lubatavust, samuti teise poole vastuväiteid. Kuna pankrotihaldur maakohtu menetluses tasaarvestuse vastuväidet ei esitanud, ei saanud ka maakohus hinnata tasaarvestuseks kasutatud nõude põhjendatust. Seetõttu puudus pooltel ka võimalus esitada apellatsioonimenetluses seisukohtu seonduvalt tasaarvestuse vastuväitega.
Tulenevalt TsMS § 631 lg-s 1 sätestatust ei ole võimalik esitada tasaarvestuse vastuväidet esmakordselt apellatsioonimenetluses. Pankrotihalduri poolt 30.05.2018 esitatud tasaarvestusavaldus tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Lisaks märgib ringkonnakohus, et VÕS § 197 lg 1 kohaselt on võimalik tasaarvestada samaliigilisi nõudeid. Praegusel juhul palus hageja tunnustada tema nõuet OÜ Stanek (pankrotis) pankrotimenetluses ning tasaarvestusavaldusest nähtuvalt on kostjal väidetavalt hageja vastu rahaline nõue. Seega ei ole tegemist samaliigiliste nõuetega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.